Dagö ja Ursula ja Pärnu

Just lõppenud nädalavahetus oli kuidagi poolik. Võibolla lihtsalt ei saanud ennast välja puhatud või küllalt tehtud. Üldiselt olen märganud, et kui nädalalõpus mõne raamatu lugemisega lõpule jõuan, on nagu nädalalõpp läinud korda. Sama siis kui mõne teatrietenduse käin vaatamas.

Seekord sai nädalalõpp alguse sellega, et kui töölt Selveri kaudu maale sõites kohale jõudsime, nägin oma musinupse, oma tütart ja poega. Nad olid nädala sees haiged aga selleks ajaks õnneks enamvähem terveks saanud. Ometi oli selgelt näha, et nad tõesti igatsesid meie järele. Muidu on olnud kordi, kui me maale lähme, pole neil sooja ega külma, et jälle vanemad tulevad. Ainult koer D on alati ülirõõmus...

Seekord aga vähe sellest, et meie järgi igatseti, sooviti ka meiega koos linna tulla. Mäletan oma lapsepõlvest, kui ma nii väga tahtsin linna suvel. Siis ema ei lubanud, ütles ainult et kui ma suureks kasvan ja omal lapsed on, siis saan temast aru. Sorry, mamps, ei saa ikka aru. Sest kui lapsed tahavad linna, siis nad peavad ka linna koju saama. Muideks mul on plaanis nendega täna minna Kariibi mere piraatide teist osa vaatama (esimese osa DVD ostsin enne kui nad maale läksid ja nad on sellest vaimustuses, sest eile kui linna jõudsime vaatasid nad seda "jälle"). Veel kavatsen ma kindlasti nendega mõni õhtu loomaaeda minna. Polegi sellel suvel veel jõudnud sinna. Naisel on kolmapäeval sünnipäev ja mul on ka rootslastele üks suur töö ära teha, aga küll mõni õhtu leiab aja ja kui mitte varem siis laupäeval kindlasti. Ja pühapäeval tahavad nad Vembu-Tembu maale. Nüüd lubas sellel nädalal ka hoida 30 kraadilist leitsakut ja vihma pidi sadama alles pärast 7.augustit, niiet ilm peaks olema sobiv nii üheks, teiseks kui kolmandaks.

Ahjaa tulles tagasi eelmise nädalalõpu juurde, siis reedel sai S vaadata oma lemmiku Eminemi päris lahedat rap-draamat "8 mile". Omal ajal kandideeris see Euroopa Filmi Akadeemia parimale mitte euroopa filmi auhinnale. Ja muidugi võitis Eminem ka Oscari selle filmi originaallaulu "Without me" eest. Ma arvan, et see on siiani Eminemi parim laul, kuigi ega mul Eminemi muusika vastu suuremat huvi ei ole, peale selle, et S seda fännib. Nüüdseks ta vist lubas isegi, et ta rohkem ise ei laula. Lugesin kusagilt, et VH1 plaanib isegi mingit reality tv-showd - The next "White" rapper - viidates Eminemile. Eks näis, eks näis. Ere näide "viimastest kordadest" on minu meelest Tina Turner, kes alati oma hüvastijätu turneesid aasta aasta järel teeb. Aga eks neid ole teisigi...
Me mõtlesime siis, et vaatame hoopis samal ajal "Oklahoma" -t köögis. 13.lend ja Elmo Nüganen, Anne Reemann ja Piret Kalda on meid alati suutnud teleka ette naelutada. Aga kui teater pihta hakkas, siis mõtlesime, et kuna etendus jookseb kodus nagunii lindile, siis parem loeme raamatut. Meil on kombeks nii, et ma loen raamatuid kõva häälega naisele ette, siis saavad mõlemad raamatu loetud. Tavaliselt K siis samal ajal kas koob või triigib või teeb muud midagi sellist, et saab kuulata. Kuna Tammsaare "Tõde ja õigus. 3.osa" (***) sai läbi ning juba kodus sai algust tehtud Agatha Christie "Viis Väikest Põrsakest" raamatuga, siis jätkasime ka samast kohast maal. Tammsaare raamatu kohta veel niipalju, et minu meelest on see senisest kolmest osast kõige nõrgem. Liiga palju räägitakse revolutsioonist ning sellest mässamisest mõisnike vastu ning liiga, liiga vähe on seda inimsuhete poolt, mis mulle Tammsaare juures niiväga meeldib. Lõpp muidugi oli jälle see vana hea Tammsaare. Kurb, südant soojendav ning nii huvitav ning kui ilusate sõnadega ta seda kõike edasi annab. Täie õigusega Eesti kõigi aegade parim kirjanik. Vähemalt minu arvates. Siin kohal on ehk paslik öelda, et kauge teisena tuleb Kivirähk tänu Rehepapp-ile, sest eriti midagi muud ma temalt pole veel jõudnud lugeda. Kaur Kender on ka huvitav, aga sama viga - ma olen lugenud ainult Yuppijumal -at ning selle põhjal ehk on ennatlik teda väga üles kiita, kuigi raamat oli päris omapäraselt kirjutatud ning nauditav. Eriti raske on Kenderit kiita, kuna ta inimesena mulle üldse ei meeldi. Selline uimase olekuga ning koni alati näpuvahel ja mul on selline kuri tunne, et ta viimased raamatud on ka ropud, aga võibolla mitte ja sellisel juhul vabandan oma ülekohtu pärast.

Nii, jäin vist enne Agatha Christie juurde ja reedesse. Agatha on nii nunnu. Ta kohe oskab nii kirjutada, et seda on lausa lust endale ette kujutada (nojah, nii lust kui üks mõrva ettekujutamine võib olla - ei ma mõtlen ikka selle olustiku ja eelmise sajandi alguse Inglismaa). Kummaline, ma olen küll näinud nii, David Suchet -it kui ka Peter Ustinov -it Hercule Poirot-na filmides, kuid minu kujutlustes on Poirot ikkagi oma nägu. Kuigi Ustinov on minu meelest vapustav Poirot. Mul on eredalt meeles nii tema "Evil under the sun"(1982) (****) kui ka mu lemmik Christie ekraniseering "Death on the nile"(1978) (*****). Viimases olid võimsad näitlejannad koos: Maggie Smith, Mia Farrow, Bette Davis, Angela Lansbury... Nägin seda lapsepõlves, ehk siis vene ajal, ilmselt soome televisioonist või isegi kinost, täpselt ei mäleta ning hämmastaval kombel mäletan isegi kes seal süüdi oli :) Suchet-i Poirot filmid on kuidagi kuivad võrreldes Ustinovi omadega. Aga muidugi eelistan ma Christie-t hoopis ise lugeda ning naudin iga lehekülge. Siinkohal võin tuua ära oma lemmikud Christie raamatud, vähemasti need mis mulle meenuvad:
1. Ten little niggers (Kümme väikest neegrit, Varrak 1994)
2. Death on the Nile (Surm Niilusel, Elmatar 1997, ilmus ka nüüd 2006 Eesti päevalehe raamatute sarjas)
3. Evil under the sun (On kurjust päikese all, Varak 1994)
4. The clocks (Kellad, Varrak 2005, ilmus ka koos Tuhkur hobusega kunagi 80ndatel)
5. Appointment with death (Kokkusaamine surmaga, Elmatar 2003)

Üldiselt eelistan ma iga kell Poirot'd Miss Marple-ile. Ma ei teagi keda üldiselt rahvas rohkem eelistab, aga millegipärast kaldun arvama, et ma olen selles suhtes enamlane - bolševik :-)
Hehh, bolševikest tuleb mulle kohe meelde film Kaks päeva Viktor Kingissepa elust, aga ma ei hakka siinkohal sellest rohkem rääkima. Oma lemmikule näitlejale Jüri Krjukovile ning tema rollidele, lavastustele ja filmidele pühendan ma ühel päeval midagi erilisemat. Hoihh ja see Pille-Riin Purje raamat Jüri Krjukovist.....ei ma ei liigu praegu oma rajalt nii kaugele.

Tagasi nädalalõpu juurde.
Laupäeval sai pojale lubatud juba ammu-ammu kalale minek teoks tehtud. Tal on mingi Muumide vaimustus ning Nuuskmõmmik on tema iidol. Nuuskmõmmik aga on selline tegelane, kes käib telgiga rändamas ning samuti kalal ja teeb selliseid rännumehe asju.
Nüüd siis poiss kannabki kogu aeg kompassi kaasas ning autos sokutab selle alati mulle kätte, et ma rooli taga ära ei eksiks. Ma mängin siis kaasa ja vaatan vahest tähtsa näoga, et kuidas ja kuhu pöörata. Nädal tagasi sai ka telk ostetud, see on nüüd maal aias üleval, aga et seal keegi magada julgeks seda ei olnud tegelikult kohe alguses loota, peale selle olla telgis kõrvahargid ning sellepärast lahtuski nädalaga seal mängimise mõnu...aga tegelikult ma usun, et P tahab seal veel kindlasti maal olles mängida, aga S ilmselt läheb sinna ainult kui vanemad nõuavad P-le seltsiks minna.

Laupäeval lugesin ka nädala jooksul ilmunud päevalehti ja seal oli see artikkel Dagö kontserdist Viljandis ning kui soe ja mõnus see oli. Ja muidugi Evelin Pang ja Hele Kõre veel magustoiduna kaasas. Näm-näm.
Ja nii me siis põrutasimegi (läbi surnuaia, sest vanaema, kes laspehoidjaks kaasas, esitas oma nõudmised) Pärnusse. Parkimiskohaga vedas (usun, et need kes Pärnus olid see õhtu need teavad kui täis Pärnu sel õhtul autosid oli). Lapsed tahtsid küll süüa ja ega me seda Ursulat vaadata tahtnudki. Ma pean tunnistama, et ma ei teadnudki mis bänd see on enne selle Päevalehe artiklit. Mul oli millegipärast arusaam, et see on Vaiko Epliku uus ansambel, ei tea miks.
Aga P-le (mu pojale) Ursula meeldis. Mul on tunne, et ta hüppas Urusula ajal iseg rohkem tantsida, kui Dagö ajal. Aga mind jättis üpris külmaks. Üks laul jäi nagu meelde, see: Ma, ei kuule sind, sa ei kuule mind... või midagi sellist.

Aga siis tuli Dagö - nagu muuseas. ei mingit sissejuhatust. Ma ei saanudki nagu aru esialgu, et nüüd hakkab peaesineja. Ja muideks ei saanudki kogu kontserti sisse. Mingit sooja tunnet ma sealt ei leidnud. Suutsin ainult solvuda Saatpalu peale, sest ta ütles, et kuna kontserdi pileti hind on nii odav, siis vahekommentaarid jäävad ära. Kuramus. Ma maksin mingi nelisada krooni, et me perega saaks "sooja" kontserti nautida. Võibolla Saatpalu jaoks on neli sotti puru taskupõhjas, aga see selleks. Kuramus, bensuraha ka veel peale kauba... oh ma kavatsen kogu asja kiiremas korras unustada. Neli positiivset asja kogu selles kontserdis siiski oli: Ma ei tea, Muusik, Näitleja ja Evelini-Hele duett Cindy. Ok, võibolla mõni laul veel, aga üldselt kuna vahetekstid ka puudusid, oli see üks tasapaks värk. Plaadilt kõlavad laulud paremini ning neid saab valida ise. Sest see viimane Joonistatud mees - CD, mängib mul autos küll tihedalt. Eelmainitute lisaks on ka täielikud naudingud laulud nimega Pöide ja Maantee.
Selle viimasega tekib täpselt selline tunne nagu kaks rootsi blondi tüdrukut lähevad häälega kuhugi oma väikelinnast ära...sellega seoses meenub film nimega Fucking Amal (****). Väga vinge väikelinna tüdrukute elupildike, kes igavuse pärast või siis siirast armastusest, või kes millestki - teineteisesse armuvad.

Oh ja siis pärast südaööd jõudsime tagasi maale. Pühapäeva hommik kulges kirsse korjates ja ühe puu saagisin päris maha, et elupuule anda kasvuruumi ja valgust. Peale selle on meil u. 6 kirsipuud alles, niiet ega me jõuagi nii palju neid kirsse süüa. Kuigi eelmisel aastal me avastasime, et kirsikompott on ikka päris hea ning enne suve suutsime kõik ära hävitada. Kusjuures, minu meelest terve pere oli neist vaimustuses, võibolla S kõige vähem.

Lõunast põrutasime tagasi linna ning mina tegin rootslaste töö ära ning siis vaatasime Anu Lamp-i näitlejasaadet. See oli tõesti kuidagi soe ja mõnus! Jäi meelde see, kuidas Anu Lamp on lapsest peale näitlejaks tahtnud saada ning et ta esimese korraga ei saanud lavakasse sisse, aga teise korraga siis ilma eelvooruta sai katsetest läbi. Ta on küll vinge, mõelda vaid, et paari aasta pärast saab to 50, ta näeb vähemalt 10 aastat noorem välja. Esimesena meenub muidugi tema Palju Õnne Argipäevaks!, aga üldiselt edetabelite friik nagu ma olen siin on minu 5 Anu lemmikrolli:
1. Anett - Palju Õnne Argipäevaks (Linnateater)
2. Iskra Pojakova - Sõda algas homme (ETV)
3. Pereema - Kitsas king (ETV)
4. Koduhani (ETV)
5. Karlsson - Karlsson Katuselt (ETV)

Hehh, päris palju teleteatrist jms, vähem otse teatrilavalt. Ah, eks ta ole, et rohkem näebki teatrit telekast kui otse teatrist. Kuigi ma olen üritanud vähemalt korra kuus teatrisse jõuda.
Nüüd juulis sündis laps ja Juuli jäigi vahele, aga augustis on ootamas Syrrealistid ja Teatriparadiis. Ilmselt ka 12.augustil sõidame Tartusse Suurt Eesti teatri pidulikku kontserti vaatama. Lisaks Meeletu, kui sinna veel pileteid saab, see pole veel kindel.
Hetkel on tükid midakõige rohkem näha tahaks:
1. Eesti teatri laulud (Linnateater)
2. Lõõmav pimedus (Ugala)
3. Tõde ja õigus.2.osa (Linnateater)
4. Meeletu (Linnateater)
5. Anna Karenina (Ugala)

Huvitav, mu kaks lemmikteatrit on küll Linnateater ja Ugala, aga et hetkel ka kõik viis huvitavamat tükki mis nägemata, ka nendes teatrites, seda ma ei teadvustanudki enne kui need siia üle kirjutasin...sellest tulenevalt pean jätkama ka kogu top 10-ga...
6. Tõde ja õigus.4.osa (Linnateater)
7. Aarete saar (Ugala)
8. Misjonärid (MTÜ R.A.A.AM) (Lõpuks ometi üks mitte Uglinna tükk!!!!)
9. Tähed hommikutaevas (Vanemuine)
10. Minust jäävad ainult laulud (MTÜ R.A.A.A.M)

Oi oi oi kõik need kümme on nii huvitavad. Ja siis 11-nes on Kõik aias Vanemuises. See Leila Sääliku ja Aarne Üksküla Ugala versioon on meil kodus pidevalt taustaks video pealt. Ei tea kas Vanemuine suudab midagi samatasemelist üllitada. Raske uskuda, aga lootus on olemas, sest Leila Sääliku osa pidavat mängima Harriet Toompere seal külalisena. Aga Hannes Kaljujärv ei suuda ka oma parimatel hetkedel küündida Aarne Üksküla kehvemate hetkedeni, niiet ei tea. Aga muidugi Jüri Lumistet ja Külliki Saldret on alati hea näha, ükskõik mida nad teevad.

Aga täna on juba esmaspäev ja nädalalõpu muljed muljetatud. Hirmus isu on trenni jälle saada...tuleks juba sügis!!! Hetkel saab tantsimisenäljale abi ainult televiisorist - So You think You can dance vahendusel. Ahjaa eile õhtul sai ju seda ka vaadatud. 15-nes osa. ehk see tähendab 11. ja 12. nes kukkusid välja. Minu meelest peaks see tobe Dmitri sealt juba kukkuma. Ainus mis ta tõeliselt oskab on peotants ning kõikide muudse stiilidega on ta üpris äpu. Musa, kes välja kukkus tegi selliseid akrobaatilisi trikke, aga sellest ei piisanud. Nii kahju. Tüdruk kes välja läks oli igati õiglane viimane, kuigi päris lah ning võistluse ainuke poppar.
Minu top 10, ehk siis kõik kes veel sees:
1. Allison
2. Travis
3. Natali
4. Benji
5. Ryan
6. Ivan
7. Heidi
8. Donyelle
9. Martha
10. Dmitri
Oh kui kahju, et ma Ameerikas ei ela ja et ma juba nii vana olen, et ma sellest osa ei saa võtta.

Aga mul on sellel aastal õnneks oma Ameerika siin kodus, nimelt see filmiroll kuhu mind kutsuti, see peaks ka septembris pihta hakkama. Oh kui põnev sügis tuleb!!!!!
Aga sellest kunagi hiljem, kui see ka tõesti nii läheb...

Sünnipäev 20.07.2006

...ja nii see juhtuski. Eile vaatasin filmi V for Vendetta, eesti keeles peaks tõlge olema K nagu Kättemaks. Seal vangistuses olles, leidab Natalie Portmani tegelane Evey rotiaugust ühe inimese pisikese eluloo ning kuna ma viimasel ajal pole väga palju jõudnud päevikut pidada, siis miks mitte proovida blogi läbi hoida seda informatsiooni alles, mis minust läbi voolab. Nii jääb jälg maha sellest, mis tehtud, nähtud, kuuldud või juhtunud.

Kultuurihulluna saab siin blogis kindlasti olema juttu filmidest, raamatutest, muusikast ja tantsust. Usun, et järgmisel korral kui blogi avan, kirjutangi neist kõikidest veidratest ja tavalistest asjadest mis mulle meeldib just praegu (et siis vanamehena itsitada enda üle - no ei tegelikult üldsegi mitte sellepärast, vaid pigem ikka selleks, et oma mõtteid korrastada ning anda aimu kellele tahes inimesele, tuttavale või võõrale kes siia blogisse kogemata peaks sattuma, kes ma tegelikult olen.) Ma väga tahaks loota, et vahest minu blogi lugedes kukub lugejale ka mõni küberkosmose õun pähe või voolab kübervett üle vanniääre, ning lugeja saab hüüda Eureka!).