Politseide-, tuletõrjujate- ja öökimisepäev

P. käis täna klassiga Rootsi politseidel ja tuletõrjujatel külas. Nad said ratsapolitseinike hobuseid näha, ronida politseiautosse ning kuulata piii-paa-d, politseikoeri paitada, tuletõrje paate uurida, ronida mingis kõrges kohas kolme kaupa ning mis kõige vahvam - elavat kulupõlengut kustutada. Ehk siis trampida põlevat kuiva rohtu. Eks muidugi ka kõiksugu muud infot, mida tulekahju korral teha. Kui ma talle kooli järele läksin oli ta nii õhevil kogu päevast. See on minu meelest vapustavalt tore, kuidas neil seal koolis iga nädal korraldatakse midagi erilist. Mõnikord isegi mitu korda. Ja niimoodi elu nähes saavad nad ehk rohkemgi mingi koha pealt teada kui nelja seina vahel näiteks tuletõrjujaid ja tulekahju joonistades. Ja eks muidugi nüüd ongi palju huvitavam ja rohkem "nagu päris" neid ka joonistada.

Ülejäänud peret vaevab kõhugripp. Kõik öökisid üksteise võidu. Kuigi Kristin on nüüd sellest üle saanud (tema ongi selle kurja juur ja haiguse maaletooja). Praegu neid ridu kirjutades mul ikka süda täiesti paha ja selline olek on kiusanud terve päeva!

Mõtlesin, et kirjutan ka hetke telemaastikust, sest vaikselt hakkavad kevadised sarjad läbi saama ning telehooaeg purki, aga minul sellel teemal veel sõna võtmata. Kuid hetkel olen küll täiesti omadega läbi ning valmis kustuma. Kell on alles 00:21, ma ei mäletagi, millal viimati nii vara magama oleks läinud...vähemalt mitte viimasel kolmel-neljal kuul...head ööd!

Kammerlik kontsert ja maasikad

Käisin täna ühel vastuvõtul, kuhu oli kutsutud esinema Heiki Mätlik. Ma ei mäletagi, millal viimati kuulasin kitarrimängu nii nagu seekord. Vist rohkem kui 15 aastat tagasi! Rock- ja popkontserdid ning muusikalid ja ooperid on tavaliselt need, mis muusika elavalt minuni viimastel aastatel on jõudnud. Selle pisikese kontserdi nimi oli "Kodumaine viis", Heino Elleri meloodia järgi.

Tegelikult kõlasid sonaadid, valsid ja meloodiad mitte ainult Eesti autoritelt, vaid ka näiteks Saksa, Rootsi ja Ameerika autoritelt. Kuigi pean ennast mõningasel määral klassikalise ja ka jazz muusika austajate hulka, on mul häbi tunnistada, et peale lisapala (milleks oli Lennon/McCartney - With a little help from my friends) ei tundnud ma ühtki nendest lugudest. Kuulamist alustades lootsin nii väga, et mulle meeldiks mõni kodumaa autorite lugudest kõige rohkem, millegipärast oli mul sellel hetkel mingi kummaline vajadus tunda seda uhkust, et oh kui hästi ikka eestlased oskavad. Ja kahtlemata olidki Eesti autorite lood väga head (nii Eller kui ka Vähi). Kuid minu südame võitis hoopis Arthur Honegger-i Paduana. Selles oli see mingi sõnulseletamatu miski, mida ülejäänud kontserdis polnud. Kuigi ka sellest ühest loost piisas täiesti kogu õhtu naudinguks (nagu kogu luulekogu on hea, kui leiad selle ühegi, mis sügavalt hinge puudutab).

Lisaks võtsid üritusest osa mitmed väga armsad inimesed (AS, MS, SS, JS, KK, MV) ning kuigi sain maestro endaga väga põgusalt vestelda, siis ta ise jättis samuti väga sümpaatse inimese mulje. Nii oluline on ka see, et sellise kammerliku kontserdi lugudele interpreet (või ka autor, kui ta omaloomingut esitab) räägib midagi vahele, suhtleb publikuga ning teeb kasvõi pisikesi remarke lugude kohta. See annab kuidagi soojust juurde. Nii oli see ka seekord.

Üldse suur tänu inimestele, kes mind kutsusid! See kõik sobis ühte ilusasse pühapäeva kui valatult!

Selle aasta suve kultuurikava - teater, muusika, kino

Kronoloogilises järjekorras, punased asjad on juba 100% kindlad (pileti näol taskus):

-Junibacken
-Restoranide päevad Kungsträdgardenis
-Celine Dion-i kontsert Globenis
-Koolitus Rakveres
-Minu veetlev leedi, Estonias
-Sugar, Vanemuises
-Firma suvepäevad
-Reigi õpetaja, Kuressaare Linnateater külas Tallinna Linnateatris
-S. keraamikalaager
-Kung fu panda, kinos
-Eesti meeste laulud, Von Krahli mehed ja mõned teised Kultuurikatlas
-Perikles, No99-s
-Linn, Theatrumis Petersoni lavastus
-Ühes teises Eesti linnas, Ugala etendus oma tiigi kaldal
-Vargamäe kuningriik
-Indiana Jones kinos
-Loojang, Draamateater Viinistus
-Wargamäe Wabariik
-Pikk päevatee kaob öösse, Keila-Joa mõisas
-Kajakas, Pärnu Endlas
-Sex and the city, kinos
-GEP, NO99 Rakveres Baltoscandalil
-Kool, Rakvere teater Baltoscandalil
-Proffet, Mart Kolditsa projekt Baltoscandalil
-Vihurimäe, Vanemuine koos Matverega Alatsikivi lossis
-Naabri Mari, Ugala - tiigi kaldal
-Tunnete tektoonika, Pärnu Endlas
-Nele-Liis Vaiksoo ja Jassi Zahharovi kontsert
-Ma olen iseenda naine, Raivo E.Tamm Pärnu Endlas
-Keiserlik kokk, MTÜ R.A.A.A. M Viinistus
-Pommimäng, Pärnu Endlas
-Aeg on käes..., M. Night Shyamalan-i uus film kinos
-Kolmekesi kahevahel, Pärnu Endlas
-Pärija, Kersti Kreismann Otepääl
-Mamma Mia! kinos
-Üheksa nulliga Eesti Põlvas
-Töö
-Kolmordeni loomaaed
-Gröna Lund
-Cosmonova
-Publikule keelatud, Vana Baskini teater Tabasalus
-Romeo ja Julia, Emajõe suveteater Tartus
-S.-i ekskursioon koos vanaemaga
-Wall-E, kinos
-Ruja, Ojasoo lavastab Tartus rokkooperit
-Suvesuhe, Nukuteatri muusikalihitid
-Tekniska museet
-NRJ in the Park, Kungsträdgardenis
-Suvehooaja ametlik lõpetamine, tagasi tööle

Madonna uus CD - Hard Candy

Ei jaksanud Eestisse minekut ära oodata. Madonna uus plaat on lihtsalt nii kuum ning igal pool linnas vaatavad ta plaadireklaamid vastu.

Siin siis esmase kuulamise mõtted. Viis parimat laulu on punaseks värvitud.

1. Candyshop
Madonna kui kommionu. Keegi ähib taustaks. Laul on üpris tantsuline, mingi selline vana tunne tuleb peale, on see 70ndad või 80ndad? Mõnus blibin käib terve laulu ajal taustaks.

2. 4 minutes
Kauaoodatud duett Justin Timberlake-ga. Ainult 4 minutit maailma päästmiseks. Justini ja Madonna hääled sobivad kokku kui valatud. Timbalandi teistest jämedam hääl annab natuke tasakaalu. Kuulates annab särtsu juurde ettekujutlus heast videost.

3. Give it 2 me
Väga maitsekas segu teknost, jutustavast laulust ning vanast heast 70ndate discost. Lisaks usun, et laul on saanud mõjutusi nendelt prantslastelt (või olid need mustlased?), kellega Madonna esines Live Earth-il. Lahedalt kummitama jääb. Kogu laulust jääb kokkuvõttes kunsti mulje. Mulle tuleb tunne sellisest Madonna-marsist.

4. Heartbeat
Tekno-südametuksed. Enne laulu kuulamist tuli meelde Pet Shop Boys-i samanimeline laulust. Ja kuidagi ajastutunnetus ongi sarnane sellega, ehk siis 80ndad. Ometigi on tegu pesuehtsa disco-looga, on selles ikkagi mingi kummaline tunnetus kurbusest.

5. Miles away
Üks aeglasemaid laule kogu plaadil, kuigi tegemist pole ballaadiga. Mingid igatsusenoodid tulevad läbi laulu.

6. She's not me
See on siis selle plaadi isikliku taustaga lugu. Sellised tavaliselt kukuvad natuke võltsimad välja, ehk kuidagi punnitatud ning pean tunnistama, et natuke selline maitse jääb ka sellest laulust. Ainult, et kas see laul on pühendatud Sean Penn-ile ja Robin Wright Penn-ile. Mida sellisel juhul Guy Ritchie sellest arvab? Või on see ikkagi lihtsalt suva lugu? Väike üllatusmoment on laulu sisse kirjutataud, kuid Madonna on seda ka varem kasutanud, näiteks Live to tell laulus.

7. Incredible
See laul on nagu plaaditäiteks. Tegemist on nagu seksiga, mis muudkui jõuab oma haripunkti poole. Sõnad kah - Sex with you is incredible... pole minu maitse laul.

8. Beat goes on (feat.Kanye West)
Natuke nagu "vana hea Madonna" (näiteks "Holiday" stiilis). Lisaks veel hea annus funk-i ja musta souli.

9. Dance 2night
Tuleb jälle meelde 70ndate muss, Earth, wind and fire ja selline naiivne biit.

10. Spanish lesson
See oleks nagu mingi Justin Timberlake-i laul. Rütm on väga sarnane. Samas on ka Madonnat alati erutanud Hispaania teema ("Spanish eyes"). Samas on hispaania biiti kohati nii palju moonutatud, et mulle tuleb pigem meelde bollywood. Madonna viskab õhku hispaaniakeelseid fraase, tõlgib need ja lubab õpilase tantsupõrandale kui kodused tööd on tehtud.

11. Devil wouldn't recognize You
Üks mu lemmiklaule plaadil. Mõnus jutustav stiil on jälle tagasi. Sõna "angel" mõjub mulle millegipärast ja selles laulus on see sees. Ka selles laulus on midagi Nelly Furtadolikku või Justin Tiberlakeilikku, kuid samas ikkagi Madonna...nagu samm edasi "Till death do us part" laulust. Hmmm, juba mitmes kord kui mulle seda plaati kuulates tuleb meelde mõni laul plaadilt "Like a prayer".

12. Voices
Ja ongi terve plaat ilma ballaadideta. Kes on ori, kes on peremees. Hääled kummitavad peas.

Tööpäevajärgsed sekeldused

Ja ongi suvi käes! Mitmed inimesed olid õues t-särgi väel, tänavatel on selline melu, kraade ju kah üle +20!

Täna toidupoest väljudes, tuli meie juurde üks noormees ja küsis, kas on hetk aega, et vastata paarile küsimusele. Mul on selline põhimõte, et kui midagi pähe ei määrita ega minu rahakoti kallale ei trügita, siis aitan meeleldi. Arvan, et selliste uuringute tegijatel on väga raske, sest suurem osa inimestest arvavad just nimelt, et neile tahetakse midagi müüa. Tegelikult tegi ta uuringut, et millised selle poe ekraanidel jooksvad reklaamid on jõudnud kulutajateni. Neljast reklaamist oli üks mulle hämaralt tuttav ja üht olin kindlasti näinud, 2 aga täiesti võõrad.

Aga hämmastav oli see, et ta suutis ära tunda minu eesti aktsendi (tavaliselt arvatakse ikka, et ma olen soomlane). Ta olevat nimelt just eelmisel nädalal käinud Tallinnas. Ja lisaks ütles ta millegipärast, et käis Hirvepargis. See oli nagu tema jaoks kõige olulisem koht, kus ta Tallinnas käis. Kummaline, aga samas armas.

Koju jõudes käisime S.-ga Söderhallarnas. Seal on kevadfestival ehk kahe sõnaga "gurmaanide paradiis". Kõiksugu imelisi maitseid saab proovida. Lõpuks ostsin koju kaasa Dijoni mustsõstra sinepit ja oleksin tahtnud ka päikesekuivatatud tomatite sinepit osta, aga seda oli ainult suures pudelis ja ma ei raatsinud. Tegelikult oleks tahtnud täpsemalt kõiki neid juuste ja muid hõrgutisi uurida.

Käisin vaatasin ja imetlesin ka Madonna uue CD kaant. Täna on seda ametlikult poodidest saada. Kuid selle ostan ma järgmisel nädalal, kui Eesti lähen.

Ahjaa nüüd on mul ka Rakvere teatri külalisetendusele "Mina, naine" piletid olemas. Olen aru saanud, et see oli üle kümne aasta tagasi kui mõni Eesti kutseline teater viimati Stockholmis etenduse andis! Õnneks mul on ka sobivasti see tükk nägemata (kuigi olen kahjuks kuulnud, et see just kõige parem pole, siis siin Stockholmis suures "Eesti kultuuri"-näljas, sobib kõik, mis Eestiga seotud).

Suvi pole enam kaugel!

"Kui mina saan täiskasvanuks, siis on ainult kosmosesse sõiduks passi vaja."

Foto on juba paar nädalat vana. Täna kui Kristin käis oma vennaga verandal väljas mängimas, siis ei olnud vaja selga panna kui dressid, sest kraadiklaas näitas +18 kraadi. Meil on verandal selline lindudele põeldud pesu- ja joogikauss. Täna võttis seal vanni üks kuldnokk. Aga kui fotoka tõin ja pildistamiseks tahtsin ust avada, lendas ta muidugi minema. Sellest said hoogu aga minu isiklikud "linnupojad" ja lendasidki kohe välja mängima. Lindude kausist sai paberlaevukeste ujutamise koht ja kuldnoka asemel pildistasin hoopis neid.

Pärast kui Globeni juurde autole järele läksin, oli metroos Ahlens-i muusikaosakonna reklaamplakat, kus kõrvuti reklaamiti uusi CD-sid Arvo Pärt -ilt ja Madonna -lt. Nii südantsoojendav tunne oli!

Viimase 10 aasta 100 lemmikraamatut

Ehk siis ajavahemikul 01.01.1998 - 31.12.2007 loetud raamatute hulgast need 100, mis kõige rohkem meelde jäänud, minu mõtlemist mõjutanud või millele ma kõige rohkem tagasi olen mõelnud. Katsun panna ka mõned kommentaarid vahele, kuid ei taha neid siiski edetabelisse sedapuhku suruda, sest see on kuidagi võimatu. Jah proovisin küll, edetabelite friik nagu ma olen, kuid ei suutnud. Võibolla 10 suudaksin võibolla ka 20, aga tervet TOP 100 küll mitte. Luban seda kunagi ühel ilusal päeval teha (hea mees see kes lubabki).

Siin nad on kirjanike eesnimede või eesnimelühendite järgi tähestikulises järjekorras:

1 Agatha Christie - Kümme väikest neegrit
Christie on kirjanik, kelle raamatuid olen lugenud kõige rohkem. Kooli ajal neelasin neid soome ja inglise keeles nädalas vähemalt ühe. Eriti meeldivad need, kus oli võimalik mingite vihjete abi ise mõrvar ära arvata ja lõpus imestada kui loll ma ikka olen. Kümne neegri lugu oli lisaks süüdlase otsingutele ka korralik "õudukas". See on kahtlemata üldse üks tema parimaid, kuigi tavaliselt loen ma Poirot lugusid.

2 Aleksander Solženitsõn - Vähktõvekorpus
See raamat tasub lugeda kindlasti noorena, kui ennast haigused veel nii palju ei kummita. Tegelikult on ju ka raamatu tegelased suuremalt jaolt üpris noored. Mind väga ärritas peategelase valik oma armastatu suhtes.

3 Alex Garland - Rand
Raamat on veel mitmeid kordi põnevam kui film. See on kahtlemata üks neid raamatuid, mille pärast mul on üldse kahju, et see on filmiks tehtud, sest ma kardan, et paljudel jääb see põnev maiuspala üldse sellepärast lugemata, et film juba nähtud.

4-5 Alexandre Dumas - Krahv Monte Cristo I ja II
Kaks paksu raamatut, mis minu jaoks olid mõnes mõttes natuke seebiooperlikud. Aga mulle meeldib ka hea seebiooper, kui see on tehtud heade vahenditega ja kaasakiskuvalt.

6 Anchee Min - Punane asalea
Poleks oodanud sellist koomilist pärli Sinisuka valgest "naiste saatuste" sarjast. Pikka, pikka iga seltsimees Mao! Tegelegem enesekriitikaga!

7-8 Andrus Kivirähk - Rehepapp; Ivan Orava mälestused
Eriti muidugi Rehepapp. See on täielik klassika. Lugesin selle ühte jutti, sest ei saanud ega suutnud naermisele pausi teha. Vapustav muinasjutt, Eesti koomika tippsaavutus!

9 Anna Gavalda - Ma loodan, et keegi mind kusagil ootaks
Lühilood, milles pea kõigis on midagi huvitavat. Osavalt kirjutatud!

10 Anne Frank - Anne Franki päevik
Päevikud on üldse põnevad. Seda lugedes aga võis ka ise tunda, mis tähendas lapsena varjuda surma eest.

11-19 A. H. Tammsaare -Kogutud teosed 1-9
Ehk siis kõik tema lühijutud, Kõrboja peremees, Tõde ja õigus 1.-4. osa. Tammsaare on minu jaoks läbi aegade parim Eesti kirjanik. Tema keele voolavus on ääretult ilus. Tegelased ja tegevused jooksevad alates esimestest ridades silme ees. Mu lemmik on "Kõrboja peremees". See on võibolla kõige romantilisem raamat, mis ma üldse oma 35 eluaasta jooksul olen lugenud.

20 Arthur Golden - Geiša memuaarid
Seda raamatut ei suutnud ma kohe kuidagi käest panna. See õhkõrn jaapani armastuslugu ning ootus, kas peategelane saab kokku oma elu armastusega ning kas Hatsumomo saab oma karistuse...

21-23 Astrid Lindgren - Bullerby lapsed; Rasmus, Pontus ja Lontu; Tjorven, Pootsman ja Mooses
Lindgren on minu jaoks lastekirjanik number 1. Loen ka täiskasvanuna tema raamatuid lastele ette ülima hea meelega. Muidugi see kui me Norrtäljes ühel suvel elades lugesime Bullerby lapsi, sellel on täiesti omaette tähendus ja tunne. Kummaline on ka see, et Tjorven-i raamatus mainitakse Norrtäljet (maja mille nad ostavad, selle omanik elab Norrtäljes).

24 Audrey Niffenegger - Ajaränduri naine
Huvitavalt konstrueeritud raamat ja see näitab autori nutikust.

25 Bernhard Schlink - Ettelugeja
Üks šokeerivamaid raamatuid. Väga lühike, kuid väga väga hea. Natsi-teema, armastus ja mitu üllatavat pööret ja vapustavat avastust. Tõeline pärl!

26 Betty Mahmoody - Ainult koos tütrega
See on üks vähestest raamatutest, mille ma olen kätte võtnud pärast seda kui olen raamatu põhjal tehtud filmi näinud. Ootasin juba ammu, et millal see Sinisuka valges sarjas ilmub, sest see sobib sinna nagu täpp i peale. Su läks minule isiklikult korda ja elasin kaasa hoolimata sellest, et teadsin juba ette mis juhtub.

27 Christopher Isherwood - Hüvasti Berliin
Ehk siis tuntud teatrietenduse taga oli märksa rohkem...arvata ju oligi.

28 Dan Brown - Da Vinci kood
Fenomenaalne müügiedu oli täiesti põhjendatud. Kõik need huvitavad pisikesed faktid tegid sellest raamatu minu jaoks meeldejääva elamuse. Järgmine raamat temalt - Deemonid ja inglid ei meeldinud absoluutselt. Oli minu jaoks igav ja lohisev.

29 David Mitchell - Pilveatlas
Mitmes eri ajas toimuvast loost koosnev teos, millest mõni osa ei meeldinud nii palju kui teised, kuid vanadekodu lugu ja viimane lugu olid niiiiii head!

30 Doris Kareva - Mandragora
Kareva ja Juhan Viiding on mu kaks suurt eesti luule lemmikut ja Mandragora mõjus sügavalt kui see ilmus. Vahest loen seda veel mõnest kohast üle. Ma ei mõista neid kõiki ja pole kõigiga nõus ja see meeldib mulle eriti.

31 E.B. White - Charlotte koob võrku
Muidugi meeldis ka nimilugu, aga pean tunnistama, et veelgi paremini jäi mulle meelde lugu luikedest. Väga ilus ja emotsionaalset intelligentsust õiges suunas arendav raamat, minu meelest.

32 E.M. Forster - Maurice
Õppisin nägema peategelase maailma. Selline endast erineva ellusuhtumisega inimese tunnete läbielamine arendab ka lugejat. Ilus keelekasutus.

33 Edvard Radzinski - Nikolai II
Ajaloost on võimalik nii põnevalt kirjutada, et seda võib võtta nagu juturaamatut. See oli ere näide sellest. Venemaa viimase tsaari loo läbi avastasin ka muud selle ajastu Venemaa kohta ja oskan nüüd ka näiteks Rasputinit paigutada ajaloos kohta ja ajastusse.

34 Emil Tode - Piiririik
Mõne tunniga saab ludinal loetud ja ühe maailmanägemuse võrra rikkamaks. Sügavahingeline.

35 Emmanuel Carrere - Vaenlane
Tõestisündinud lugu pereisast, kes kaotas oma töö, kuid elab edasi nagu poleks tööd kaotanudki. Karm lugu! Psühholoogiline. Sellest on ka väga hea film tehtud - L'Adversaire!

36-39 Erich Maria Remarque - Aeg antud elada, aega antud surra; Triumfikaar (Arc de Trioumphe); Elusäde, Läänerindel muutusteta
Eriti Läänerindel muutusteta ja Elusäde. Elusäde on üks paremaid koonduslaagri-teemalisi raamatuid üldse ning Läänerindel muutusteta on täiesti uskumatult ehtsalt seda tunnet loov, mis tähendab olla sõjas. Vapustavad elamused. Triumfikaares on üks oluline asi, mis siiani mind ärritab - nimelt kuidas kõikidest Berliini lõbumajadest just ta sinna pidi minema, see on muidu "mitte üleloomuliku" raamatu jaoks liiga ulme. See tundus lugeja petmisena, aga muidu hea raamat.

40-41 Ernest Hemingway - Ja päike tõuseb; Kellele lüüakse hingekella
Eriti "Hingekell". Ma tundsin nagu ma oleksin ise olnud seal mäe peal. Hemingway on ikka niiiii osav sõnasepp!

42 Frank McCourt - Angela tuhk
Iirlased pidavat olema parim kirjanikurahvas. See on jälle üks tõestus sellest. Vaesus on väga valus. McCourt-i elu ja mälestused on ta ise väga hästi kirja pandud, kadedaks teeb. Järjed on mul veel lugemata, aga teen seda kindlasti.

43 Georg Orwell - Loomade farm
Väga andekalt inimeste elu viidud loomade ellu üle. Andekas transformatsioon ja lisaks ajalooliselt klapib ja pakub avastamisrõõmu!

44 Gerard Durrell - Minu pere ja muud loomad
Vahva vahepala tõsisematele täiskavanutele mõeldud teostele. Lihtne ja vahva. Ämblikute lugu on parim ja üldse meeldisid paar kolm peatükki lihtsalt nii väga, et kogu raamat mahtus nende põhjal siia 100 hulka.

45-46 Helen Fielding - Bridget Jonesi päevik; Bridget Jones: täitsa lõpp
Minule meeldis "Täitsa lõpp" ehk teine osa isegi rohkem. Naersin küll nii, et K.-le ette lugemine oli väga raske. Selle teise osa teine pool raamatut oli selline koomiline maiuspala, et siiani mäletan kuidas olin kõveras ja kõõksusin naerda! Pärast oli kurk valus suurest naermisest.

47 Ian McEwan - Lepitus
Kui võtta proosalisuse seisukohast või sõnade ritta seadmise ilu seisukohast, siis see raamat on kõige parem raamat üldse mu elus, samuti üllatav lõpp, ehk kokkuvõttes ülimalt õnnestunud raamat. Kahju, et sellest film tehti. Kuigi film oli ju ilus ja hästi näideldud, ei olnud ta selle raamatu vääriline. Anne Lange on ka parim tõlk, keda ma tean. Vapustav töö, ületamatu tõlke-tase!!!

48 Ivan Turgenjev - Aadlipesa
Suur tänu endisele töökaaslasele Eda-le, kes seda raamatut mulle soovitas. Jagab Geiša memuaaride ja Kõrboja peremehega kõige romantilisema raamatu tiitlit minu elus. Väga peen ja väga sügav armastus! See võitis ka minu südame. Tõeline pildike sellest, kuidas sellel ajal sobis ja kuidas sellel ajal osati. Udupeen!

49-55 J.K. Rowling - Harry Potter I-VII
Vapustav ettekujutlusvõime sellel kirjanikul ning vähe sellest, ta on osanud need nii ehtsalt silme ees jooksvaks looks kirjutada, kus on kõikide kirjandusžanrite elemendid sees. Nii kahju, et nüüd enam kunagi ei saa lugeda uusi Harry Potteri lugusid, sest rohkem neid enam ei tule. Paksud raamatud voolasid kui liiv sõrmede vahelt, hetkega said kõik läbi. Olen tunnistajaks mitmele juhtumile, kus inimene, kes väidab, et talle sellised raamatud ei meeldi, on lugenud esimese osa ning edasi on muutunud suurimaks Potteri fänniks. See on juba midagi!

56-58 J.R.R. Tolkien - Sõrmuste isand I-III
Kõikidest kolmest osast meeldis mulle keskmine kõige rohkem, see lõpp selle ämblikuga oli üks põnevamaid lugemishetki üldse. Kuid samuti meedis mulle kolmanda osa lõpp, kus kääbikud koju läksid ning avastasid, et nad peavad hakkama oma kodus kurja vastu võitlema. See osa oli filmitriloogiast täiesti välja jäetud. Ja paras neile, kes nüüd seda raamatut ei loe, nad ei saagi teada, mis seal tegelikult juhtus!

59 Jaan Kross - Keisri hull
Ma olen häbematult vähe Krossi lugenud. Kuid seda viga annab parandada! Eriti kuna see raamat pani mind väga palju kaasa mõtlema ning mulle väga meeldis see Jakobi armastuseliin. See oli minu jaoks ehk olulisemgi kui see, kas Bock on hull või mitte ja kes on süüdi. Aga sellest kõigest olen juba oma blogis varem kirjutanud.

60 Jacquelyn Mitchard - Deep end of the ocean
Lugu lapse kaotamisest. Minu meelest on ainult üks asi siis elus veel hirmsam kui lapse surm, see on elada teadmatuses, kas Su laps elab või on ta surnud, on tal hea, kas ta vajab ehk sind...See raamat läks väga sügavale hinge. Väga kurb ja valus lugu.

61 Jan Guillou - Kurjus
Rootslased lihtsalt oskavad! Lugu poisist ja kiusamisest ja sõprusest ja enese eest seismisest. Baseerub tõsieluainestel ja ütleme nii, et kirjanik sai rahuldava kättemaksu, sest see kool enam täna Rootsis ei tegutse!

62 Jean M.Auel - Koopakaru hõim
Väga paks, aga väga huvitav raamat. Ma ei tahtnud kohe mitte, et see raamat lõpeks. Loodetavasti on ka järjed sama head. Viimast osa pole küll veel eesti keelde tõlgitudki. Väikese Ayla lugu oli nii kaasakiskuv, et siiani vahest mõtlen tema eelajaloolisele elule järele. Selle raamatu järgi tehtud film ei kõlba kuhugi.

63 Jean P.Sasson - Printsess
See idamaine haaremilugu on midagi võrdset Hiina filmile "Tõsta punane latern". Põnev ning samaga saab teada ka sellest võõrast kultuurist. Võib isegi kutsuda heas mõttes "naistekaks".

64 Jean Weber - Pikkjalg-isa
Südantsoojendav "lastekodu"-lugu. Lastele meeldis ka!

65 John Fowles - Maag
Pidevalt põnevust ülal hoidev raamat. Lugejat mitte kordagi alahindav. Paks raamat, mida pole võimalik käest ära panna enne kui see otsa saab. Minule isiklikult meeldis ka väga see lõpp. See tõstis veel omakorda raamatu väärtust.

66-69 John Grisham - Aguliadvokaat; Isepäine vandekogu; Süütu; Vihmameister
Alates sellest kui ma kunagi 90-ndate alguses lugesin Grishami Firma, olen tema raamatute suur austaja. Nendesse saab kergelt sisse, nad on põnevad ja pakuvad kaasamõtlemisainet. Eriti meeldis tema tõsielu-raamat "Süütu". See on vist üldse tema parim.

70-71 Jonas Gardell - Koomiku lapsepõlv; Preeriakoerad
Loomingu raamatukogus ilmunud Koomiku lapsepõlv on kindlasti üks kümnest minu läbi aegade lemmikraamatust. See on naljakas, armas ja huvitav. Gardell on tõeline talent! Ma naeran alati ka tema stand-up koomika peale, Kuid see raamat peaks olema kohustuslik igale lahedast huumoris ja südamlikust, 70ndate rootsi elust huvi tundvatele inimestele. Raamatul on ka kaks järge, kuid kahjuks pole Eesti kirjastused taibanud neid üles noppida. Lugesin esimese järje esimest peatükki, siis on juba 80-ndad ning klassis läheb tunni ajal suuremaks oksendamiseks, kuid Gardell kirjeldab seda tõeliselt koomiliselt ja "stiilselt" ning see annab aimu, et ka järjed on vapustavalt head!

72 Jüri Aarma - Gunnar Kilgas-Nii on läinud
Tegemist on intervjuuga, mis on tehtud inimesega, tänu kellele on meil olemas telelavastused "Rudolf ja Irma" ning "Truu naine" ja lisaks veel mitmed muud pärlid. Raamat on nii kurb, eriti teades, et seda inimest enam meie seas ei ole. Kunagi kirjutan veel siin blogis temast rohkem. Tõeliselt armas inimene ja armas raamat!

73 Lorenzo Carcaterra - Sleepers
Jälle üks raamat, mis oleks pidanudki jääma ainult raamatuks. Film on tõeliselt hale versioon sellest Guillou "Kurjus" -ega sarnasest loost. Carcaterra kruvib põnevust, ehmatab ja annab rahuldust lugejatele, nagu seda vaid vähesed suudavad. See ilusehunnik oli nii paha, et ma tundsin hämmastavat raevu iseendas. Kirjanduse võim!!!

74 Louisa May Alcott - Väikesed naised
Nutsin seda lugedes nagu mõni plika. Aga see lugu on tõeliselt südantliigutav ja armas.

75-76 Mario Puzo - Ristiisa; Viimane don
Ristiisa on kõikide maffia-raamatute isa. Tõeliselt usutav, et nii need maffiapered elavadki. Temperamentsed itaallased. Huvitav kui palju on tänu Puzo Ristiisale, et üks mu lemmikuid teleseriaale Sopraanod kujunes selleseks nagu ta oli. Igatahes Ristiisa on klassika!

77 Michel Bayer - Lendkoerad
Natsi-lugu. Ühest Hitlerile õige lähedal seisnud inimese perest. See lugu on tegelikult läbi filmide juba varemgi tuttav ning on kummitanud mind juba lapsepõlvest saati, kuid ometi šokeeris ja liigutas ja vapustas mind luuüdini. Ehk sellepärast, et ma ei saanud päris kohe aru, kus paha peidus on. See häälte "korjamine" oli nii freaky!

78 Mihhail Bulgakov - Meister ja Margarita
Kuna see pole mul kunagi koolis kohustusliku kirjanduse alla kuulunud, tutvusin selle raamatuga alles nüüd kolmekümneselt. Ja milline üllatus see oli! Kui keegi minult lemmikraamatut on viimastel aastatel küsinud, siis olengi öelnud, kas Koomiku lapsepõlv või Bulgakovi suurteose. Väga võimas! Julgeksin isegi kutsuda seda kõikide ulmeraamatute tipuks. Minu meelest.

79 Mihhail Veller - Nevski prospekti legendid
Eestiski resideerunud kirjanik puudutab oma raamatus mõnes loos ka Eestit. Kuid kogu raamat on mahlakas ja lahe lugemine!

80 Mikael Niemi - Popmuusika a la Vittula
Ei maksa lasta häirida ennast selle raamatu pealkirjast. Tegemist on Augustpriset-i, ehk Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna võitja-raamatuga. Ma ei saanud oma naeru vist kordagi pidama seal raamatu lõpus toimunud "vanaisa sünnipäevapeo" ajal. Kuid kõige-kõige lugu oli vist ikkagi see saunaskäimine. Lahe püant! Ülev Aaloe on vapustavalt hea tõlke teinud, meisterlik!

81 Moni Nilsson-Brännström - Tsatsiki ja mamps
Rootslased oskavad neid südamlik-koomilisi lasteraamatuid kirjutada maailmas vist kõige paremini. Ega muidu poleks neid ka päris palju tõlgitud eesti keelde. Tsatsiki lood on kõik toredad ja ootan huviga uusi! Minu lapsed ka!

82 Nicholas Evans - Hobulausuja
Jälle üks nutu-raamat, mis vargsi poeb sügavale hinge, ega lahku sealt ka aastaid pärast lugemist. Armastus on nii ilus! Ja see kurb sündmus... Ka looduskirjeldused on väga osavad ja huvitavad. Miks küll Evans-it rohkem pole eesti keelde tõlgitud, täielik müsteerium. Olen kuulnud, et ka tema teised raamatud on väga head.

83 Ottfried Preussler - Krabat
Võluripoisid veskis ja kuri nõid. Armastus ning sõprus. Lasteraamat, mis läheb hinge ja on huvitav lugemine ka täiskasvanud eas. Lapsena tundus selle raamatu kujundus nii eemaletõukav, et lugesin selle alles nüüd (kui lugesin seda lastele ette). Väga hea ja põnev muinasjutt. Võlumise teema on kah alati pop.

84 Patrick McCabe - Lihunikupoiss
Iiri lugu ühest kummalisest poisist. Omamoodi kirjutatud, omamoodi sisuga. Kõik on kummaline peale selle, et see mõjub. Tegelikult on Iirimaalt selliseid raamatuid mitmeid tulnud, kuid see on küll kuidagi eriline.

85 Patrik Süskind - Parfüüm
See raamat on täiesti omanäoline, sest sellele žanri määratleda on väga raske. Lugu ise on väga põnev ja targalt kokku pandud. Mind kiskus see niimoodi kaasa, et lugesin selle läbi praktiliselt ühte jutti. Jean-Baptiste -ga on kahtlemata raske samastuda, kuid temaga koos tema teekonda läbi teha on nii huvitav. Hea mõte kah, et inimene, kellel endal pole lõhna on suurepärane lõhnade tundja ja üleloomulikult hea aistinguga. Ja kui ta siis üritab koostada seda "täiuslikku lõhna", siis mis sellest kõigest välja tuleb?! Vapustav elamus!

86 Philip Pullman - Kuldne kompass
Lugesin raamatu vahetult enne filmi ja olen väga rõõmus, sest raamatust saab palju rohkem teada ning lõpp on ju hoopis teistsugune! Selline ulme-muinasjutt pole tavaliselt "my cup of tea", kuid Pullman on väga meisterlik sulesepp ja võtan peatselt kätte ka need kaks järge, mis on juba eesti keeles ilmunud ning mul riiulil ootamas.

87 Rein Raud - Hector ja Bernard
Pean tunnistama, et ma alguses kartsin, et kas jaksan seda filosofeerimist lõpuni. Kuid õnneks jaksasin, sest see kirjanduse aastapreemia auga teenitult võitnud raamat on üks parima lõpuga raamatuid kogu Eesti kirjandusloos. Mul tuleb alati soe tunne kui oma riiulis seda raamatut vaatan ja ikka selle lõpu pärast! See on just see, mis minule mõjub!

88-89 Robin Cook - Toxin; Vector
Põnevuslood...üks sellest kui halvaks läinud lihast tehakse burgeripihv ning kui selle üks nurk ka keeramisel jääb kogemata teise pihvi peale ning jõuab seda sööva lapseni pooltoorelt. Ja kui see laps siis sureb ning tema isa hakkab samm sammult tagurpidi käima juhtunud sündmuseid, et jõuda süüdlasteni. Teine raamat räägib bakterisõjast...see võib muutuda karmiks reaalsuseks ning see tõelähedus teeb nendest mõlemast raamatust väga usutavad ja hirmsad! Väga soovitatav lugemismaterjal!

90 Sass Henno - Mina oli siin
Väga põnev pildike Eesti noorte elust. Lugu jooksis silme ees nagu film ning nüüd ta peatselt tulebki filmi kujul kinno. Kuigi Rasmus Kaljujärv oli küll vale valik või igatahes väga kaugel minu kujutlusest Rass-ist. Kahju, et juba eos... Kuid raamat on väga hea! Kirjanik lubas ka suure suuga kohe järge, kuid aastad muudkui lähevad...

91 Sebastian Faulks - Charlotte Gray
Mäletan, et oleksin peaaegu selle pooleli jätnud, kuid olen nii õnnelik et ei jätnud, sest see lugu, milleks ta lõplikult kujunes on ehe ja mõnes mõttes silmi avav. Ehk see kuidas inimesi viidi nende kodudest koonduslaagrisse ja kuidas nad ei teadnud, mida see kõik tähendab. Kogu see Charlotte Gray teekond on nii põnev ja usutav.

92 Sebastian Junger - The perfect storm
Lugu ühest sajandi suurimast tormist, meremeestest ja nende peredest. Tõestisündinud lugu on kui kõige ehtsam põnevusraamat!

93-95 Sören Olsson/Anders Jacobsson - Sune; Jälle see Sune; Sune läheb teise klassi
Sune on kõigist neist Bertidest ja Emmanuel-idest ja sellistest kõige parem. Kõige naljakam, minu meelest. Ei jõua ära oodata uusi Sune ja tema pere sekeldusi! Must mees on ju kah veel eelmainitutele lisaks.

96 Zoe Heller - Ühe skandaali märkmed
Oh kuidas mulle meeldib, kui kirjanik mind üllatab. Sedapuhku oli pöördeid mitu, kuid see mis selles raamatus selgub, see ikka jahmatas korralikult. Ka muidu oli teema šokeerivat laadi. Väga heade näitlejatega on tehtud Inglismaal ka film selle raamatu põhjal. Filmis polnud see poiss nii noor nagu raamatus ja sellepärast ei olnud kontrast sama. Kuid igal juhul väga kaasakiskuv raamat. Headus on ilmas, õelus on ilmas....

97 Thomas Harris - Hannibal
Lugesin selle kohe kui see inglise keeles ilmus. Ajusöömine oli vinge. Filmis kuidagi tobedalt ebausutav. Miks üldse kõik head raamatud peab filmiks ümber tegema, minu meelest see on tobe, sest hetkel meenub küll ainult paar korda kus film on suutnud küündida raamatu tasemele või seda ületanud. Minu meelest see võiks olla täiesti keelatud!

98 Tony Parsons - Mees ja poiss
Lugu Henryst ja tema inimsuhetest. Petmisest ja armastusest. Kuigi loos on vead, on see kuidagi väga realistlik ning kahtlemata mõtteid äratav. Eesti keeles on ka ilmunud järg, mille kindlasti kunagi ette võtan.

99-100 Minu Linnateater; Isade õhtujutte
Mõlemad raamatud ilma konkreetse ühe kirjanikuta. Linnateatri raamat on igale Linnateatri fännile kohustuslik kirjandus. Kusjuures ka kõigile teatrihuvilistele huvitav lugemine. Isade õhtujutud on mitmete Eesti meeskirjanike lood, mõned väga head mõned veel paremad! Eriti meeldisid Jaanus Vaiksoo ja Jaan Tätte jutud.

Sellel aastal olen nelja ning poole kuuga jõudnud lugeda ainult 13 raamatut, millest näen juba mõnda kindlat kandidaati ka siia nimekirja, aga eks siis täiendatud tabeli kirjutan kunagi uuesti.

Ootan väga Varraku tõlget Stieg Larsson -i Millenniumi triloogiast ning unistan, et mõni kirjastus võtab tõlkida Irene Nemirovsky Suite Francaise raamatu...Muidu pean need originaalkeeles ette võtma. Oh tegelikult neid raamatuid on nii palju, mille eestikeelset tõlget ootaks...kõik Gardelli raamatud; Krauss-i History of love; viimane Ishiguro jne jne...oh kuidas ma armastan raamatuid!

A.H. Tammsaare - Tõde ja õigus 5.osa

Viimane osa sai läbi hetkega. Kui kurb, nüüd ei saa ma seda saagat kunagi enam lugeda kui "esimest korda". Tammsaare oli, on ja jääb eesti kirjanduse lipulaevaks! Vähe sellest, et sündmused on põnevalt kirjutatatud, kaasakiskuvad ja -mõtlema panevad, kogu selle raamatusarja tekstikasutus on sõnulseletamatult mahlakas. Kõigele lisaks mõjus see mulle väga romantilisena.

Viies osa kroonis veel kogu selle sarja. Esimest osa arvesse võtmata oli ju see ju lugu Indreku teest Vargamaäele tagasi ning Tiina teest Indreku juurde. Ja nagu elus ikka käis see üle kivide ja kändude, läbi vihma ja päikese. Kuigi Indrek oli kohati selline mömm, siis kõigest hoolimata ikka tahtsin nii väga, et tal hästi läheks (kohati isegi samastusin temaga, eriti tagant järele mõeldes). Ma nii väga lootsin juba, et ta Kariniga oma õnne leiaks. Kõigile neile raamatutele tagasi mõeldes ja mõeldes sellele pagasile, mida ta endaga kaasas kandis - vaesus, usuteemad, isa teostumatud unistused, ema tervis. Nii see ju elus ongi, et mingid asjad tõusevad tähtsamateks ning mõningaid asju kanname oma hinges läbi terve elu. Tammsaare tabab oma tegelaste hingetausta avarusega naela pihta. Inimesed ei ole ainult mustvalged, nii nagu päris elus nii on Tammsaare Tões ja õiguses neil hing sees, neil on oma plussid ja miinused. Nad teevad vigu, unistavad ja püüdlevad oma unistuste suunas. See kõik teebki "Tõde ja õigus" sarjast suurteose ja ühe võimsa terviku.

Ma ei hakka siinkohal laskuma sisulistesse detailidesse, vaid tahan väljendada oma rahulolu, et kuni lõpuni, ei teadnud ma kuidas ikkagi Tiinal läheb ja kas ta saab Indrekule öeldud, kes ta on. Kas kurjad saavad oma palga ning mis saab pererahvast, eelkõige muidugi noorematest - õest ja vennast, kui kaua Andres ja Pearu vastu peavad, Mis saab Pearu lastest ja eelkõige lastelastest. Ja siis oli seal ju veel üks nägus sulasepoiss, kes kogu selle supi päris mahlakaks keedab ning vürtsitab mis jaksab.

Hinne 5+ (Tammsaaret hinnata tundub kuidagi kohatu ja väär, aga kuna ma selle süsteemi juba loonud olen, siis hambaid krigistades ja silmad kinni pigistades teen selle inetu teo ära)

Minu projekt aastas üks Tammsaare on siis jõudnud juba nii kaugele, et järgmisel aastal on ees Kogutud teoste 11.osa - Elu ja armastus. Siiani on tema eraldi raamatute paremusjärjestus minu meelest järgmine:
10. Kogutud teosed 1
09. Kogutud teosed 3
08. Kogutud teosed 2
07. Kogutud teosed 4 (neli esimest Kogutud teoste osa on lühijutud ning lisaks novell Rebane)
06. Kogutud teosed 8 (Tõde ja õigus 3.osa)
05. Kogutud teosed 6 (Tõde ja õigus 1.osa)
04. Kogutud teosed 7 (Tõde ja õigus 2.osa)
03. Kogutud teosed 9 (Tõde ja õigus 4.osa)
02. Kogutud teosed 10 (Tõde ja õigus 5.osa)
01. Kogutud teosed 5 (Kõrboja peremees)

Kõrboja peremees on kindel 1.koha omanik, kuid 2-4 kohal olevad 2., 4. ja 5. osa vahetavad kohti kuidas parajasti tuju on, sest nad igaüks on väga erinevad minu meelest. Aga kõik väga väga head!

Eurovisioon 2008

Korraldasime täna terve perega kodus tänavuste eurolaulude kuulamise ja hindamise. Eurovisioonini on jäänud ju vähem kui kuu aega ning pean tunnistama, et siiani polnudki kuulnud peale meie kahe kodumaa - Eesti ja Rootsi esindajate ühtki teist laulu.

Osalevaid riike on tervelt 43 ning ega ausalt öelda mingeid muusikalisi vapustusi see üritus ei paku. Tegemist on ju show-de võistlusega, mitte laulude võistlusega ning argumenteeritult võib ka ju võtta, et ega laulud ei suudagi ilma lauljateteta omavahel võistelda. Ehk põhimõtteliselt on see üks mõtetu värk mida igal aastal on ikka tore jälgida ning "omadele" pöialt hoida.

Kui lugeda internetist ja muudest meediaväljunditest, siis tundub, et suur eelsoosik on Rootsi. Kuid nagu kõik teavad, ei loe eelsoosikuna olemine mitte kui midagi. Millal viimati võitis see riik, mida kuu aega ette arvati?

Selleaastane hääletusprotsess on natuke segane kuid loomulikult ei midagi üleloomulikku. Enne finaali peetakse kaks eelvooru. Eesti esineb neist esimeses, ehk 20.mail, kolmandana. Teine eelvoor toimub 22.mail ja finaal nagu ikka laupäeval 24.mail. Hääletusest saavad osa võtta ainult selles eelvoorus osalevad riigid ning lisaks loositakse kaks riiki neljast suurest (Inglismaa, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa) ja lisaks loositakse kas korraldajamaa Serbia osaleb loosimises. Edasi saab mõlemast eelvoorust 9 laulu hääletuse põhjal ning lisaks üks laul, mis back-up žüriilt on saanud kõige rohkem hääli, kuid mis ei ole selle 9 - häälte põhjal finaali saanud laulu hulgas. Ehk siis mõlemast eelvoorust saab edasi 10 laulu, lisaks neile 4 suurriiki ja korraldajamaa. Kokku on seega finaalis 25 laulu. Finaalis annavad hääli ka kõik eelvoorudes osalenud riigid.

Meie pere hinnangul saavad esimesest eelvoorust edasi:
Eesti, Iiri, Belgia, Poola, Moldova, Andorra, Soome, Rumeenia, Iisrael ja Kreeka

Teisest eelvoorust:
Rootsi, Tšehhi, Bulgaaria, Island, Taani, Ungari, Türgi, Albaania, Šveits ja Gruusia.

Otse finaalis on:
Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Prantsusmaa ja Serbia.

Eks ta üks utoopiline unistus on, et eelvoorudest ükski endistest Jugoslaavia osadest ja jubedalt inglise keelt väänavad slaavi riigid (eelkõige Venemaa) edasi ei pääse...

Jättes kõrvale Eesti, mis on loomulikult meie lemmik ning Rootsi, kellele me siin Rootsis elades häält anda ei saa, osutus meie pere TOP 3 järgnevaks:

3. koht ehk Pronks:
IIRIMAA


2.koht ehk Hõbe:
TŠEHHI


Ja VÕITJA:
SAKSAMAA


Lisaks need tegelikult enim hääli saanud laulud
EESTI


ROOTSI

Veel üks võit "Klass"-ile

Veel üks festivalivõit Ilmar Raag -ile ja tema "Klass" -ile. Sedapuhkus siis juba nädalapäevad tagasi lõppenud Stockhoilmi Noortefilmide Festivalil. Peavõidu vastuvõtuks tuli Raag ise ka kohale (tema sõrmede vahel on 5 kilo kaaluv pronkshobune). Mõlemad esituskorrad oli saal täiesti täis ning rahvas ehk siis noored olid nii vaimustuses, et film võeti ka tavalisse kinolevisse. Huvitav, kas varem on ka mõni Eesti film olnud siinses kinolevis? Kaldun arvama, et mitte! Nädalalõpul tulevad ka vaadatuimate filmide edetabelid, päris huvitav kui palju rahvast seda vaatama läheb, loodetavasti massiliselt! See on ju seda väärt.

Nii südantsoojendav on koju minna Slusseni tunnelist ja näha Klass-i reklaamplakateid seintel. Vinge mees see Raag! Vinge film ja vinge saavutus järjekordselt! Tema uue filmi stsenaarium oli või on Draamateatris esimesel lugemisel nüüd aprillis. Huvitav kes seal neid kahte naist hakkavad mängima...kui see minu valida oleks, siis mängiks vanemat naist Ita Ever või Ines Aru või Leila Säälik ja nooremat mängiks Hele Kõre või Evelin Pang või Kadri Lepp.

Piraatide pidu

Enne peole minekut oma ehteid imetlemas. Piraadil peab ju ikka olema mõned röövitud ehted! ...sedapuhku siis õe ja ema varudest... ning üks korralik võtmerõngastest käekett käib ka asja juurde! Kunagi keskturu kaltsude seast leitud "meremehe särk" on leidnud juba mitu korda kasutust!

Sünnipäevasangar ja peoperemees David ning teine klassivend Armin on võetud sihikule! Käed üles, hände hoch, hands up, ruki verh!!!

Tegelikult oli väga äge pidu! See toimus Djurgårdenis (Gröna lund-i lõbustuspargi taga), ühes paadikuuris. Kuur oli ehitud piraatidele kohaselt mustade õhupallidega, mida kaunistasid surnupealuud. Kuna tegemist oli topeltsünnaga ehk samas pidas klassiõde Anki tüdrukutele pidu, siis siin-seal võis näha kilkamas ka printsesse. Ehk siis "piraadid ja printsessid". Aardejahil nagu ma aru sain osalesid kõik. Pidu kestis veel täie hooga ka siis kui kutsel märgitud lõpuaeg kätte jõudis. Nii vinge pidu! Lahkumisel lubati, et sellest saab nüüd traditsioon (sain aru, et David-i isa töötab seal kusagil), siis seda parem! Kõigele lisaks oli peolt saadud P aardekotis veel hunnik komme ja "rääkiv" koer ning "jahupea" (vanematele sõrmede vahel krudistamiseks-kui juba korra hakkad krudistama, siis ei saa sellest kuidagi lahti). Hullult vinge pidu ja tegelikult terve päev! P jäi väga väga rahule!

Rootsis on kombeks, et kui kutsutakse lapsed siis kutsutakse ka lapsevanemad. Päris mitmed neist istusidki seal ja vaatasid pidu pealt, nagu seinalilled. Meie jaoks on see aga natuke kummaline või pole lihtsalt harjunud. Kui ikka laste pidu, siis pole vanematel sinna asja. Meie käisime need kolm tundi omi asju ajamas....poes, söömas ja loodust pildistamas.

Siin üks samal päeval autoaknast tabatud hetk Hornsgatan -i Hemköp -i ees (need suurte marjadega pildid on seal nii ahvatlevad. Vaarikatega pildil, tahaks kõrre ühe vaarikaraku sisse torgata ja lihtsalt imeda!).

Mamma Muu ehitab onni

Harjutasime P-ga rootsi keelt ja tubli töö eest lugesin ja tõlkisin talle ühe raksuga ühe terve raamatu ära. Nimelt Jujja-Tomas Wieslander -i "Mamma Mu bygger koja", ehk eesti keeles "Mamma Muu ehitab onni".

Esimene tutvumine Mamma Muu-ga toimus meil juba Eestis ning täiesti eesti keeles oleva Mamma Muu - sarja raamatuga, nimelt "Mamma Muu kiigub". Eks ta ole, et läbi terve sarja võtab toimekas lehma-tädi ette igasuguseid asju, mis otseselt lehmale ei sobi. Ning alati on sõber Vares talle meelde tuletamas, kes ta õieti on.

Mamma Muu võtab šnitti lastelt ja tahab ka kõike teha nagu lapsed, sest lapsed tunnevad ikka rõõmu asjade üle, mis nad ette võtavad. Ja Mamma Muule see meeldib. Lisaks kiikumise loole eesti keeles oleme lugenud rootsi keeles sellest kuidas Mamma Muu liumäest alla laseb ning nüüd siis ka onni ehitamisest. Muidugi tahab ka Vares seda proovida. Ja Vares, kogu oma targutamise juures, on päris kõva käsi onnide ehitamises, kuid et mitte lugu ümber jutustada, tõlgin siia ühe jupikese, sest Mamma Muu tegemistega tasub igal juhul kursis olla!

-Nüüd tahan ma ehitada, ütles Mamma Muu
Vares nägi välja, nagu ta oleks valesti kuulnud.
-Onni? ütles ta
-Muu, ütles Mamma Muu. Onni. Selle puu otsa.
-Selle puu otsa? ütles Vares. Ei, ei, ei!
Ta rääkis rahulikult ja väga selgelt.
-Sa oled lehm Mamma Muu. Ütle minu järel:
Ma olen lehm. Lehmad ei roni puu otsa
ja ei ehita onne. Ütle seda.
-Nüüd tahan ma onni ehitada.
Vares rääkis veelgi selgemalt.
-Ei! ütles ta. Teravda oma kuulmist ja ütle minu järel:
Lehmad. Ei. Ehita. Onne. Ütle seda.
-Nüüd pean ma tooma haamri ja naelad.

See oligi terve üks lehekülg ehk ega kogu lugu polegi teab mis pikk, aga lapse tähelepanu püsimiseks just sobiv ning väga koomiline, sest ega lehmal ju ilma õigete käteta see onni ehitamine nii lihtne polegi. Aga muidugi, mis jääb puudu sõrmedest, seda on võimalik asendada saba ja sarvedega. Kõigele lisaks Sven Nordqvist -i väga lahedad joonistused! Hr. Nordqvist on ju teadagi tuntud oma "Pettson ja Findus" -ega. Mis on sama vahva ja ehk natuke tekstirikkam, kui Mamma Muu -d. Kuid samas need Mamma Muu lühikesed ja teravmeelsed read lähevad väga lihtsalt kohale! Muuuuu!

Soovitan väga soojalt!
Hinne 4+ (hindan seda täiskasvanu seisukohalt. Usun, et kui ma oleksin 6-7 aastane, oleks sellele kindlalt täied punktid andnud! P naeris päris korralikult mitu korda.)

Alfred Döblin - Berliin, Alexanderplatz

Hurraa, ligi 500 leheküljeline Döblini "suurteos" sai K.-le ette loetud ning nüüd on ta läbi! Läbi, lõppude lõpuks. Tundub nagu me oleksime seda lugenud terve igaviku. See ei tahtnud ega tahtnud lõppeda ning võttis igasuguse lugemisisu ära. Ikka vummm vummm ja tadaridaa ja tadaradaa.

Tõeline õudusunenägu, nii sisu kui tekstistiili poolest. Vaene tõlkija! Sellist asja tõlkida on minu meelest tõeline vastupidavuse kontroll. Enesepiinamine. Ma pean tunnistama, et umbes pool raamatut ma süüdistasin oma mõttes tõlkijat, et selline käkerdis, kus vahele on pikitud täiesti seosetuid lauseid. Kuid siis kui mõistsin, et see ongi selline karikatuurne dekadentlik pildike ühest aastast ühe mehe elust suurte maailmasõdade vahelisel rahuajal. Siis mõistsin, et ilmselt on see tõesti mingi autori "stiil" kirjutada koomiksitest tuttavad hääled teksti sisse. Kuid ma usun, et mingi osa oli ka tõlkimatusel selles, et kohati mingist teksti sees olevast lausest või tema ülesehitustest ma lihtsalt ei saanud aru. Kuid tõele näkku vaadates, ei suuda ma mitte kunagi mitte kellelegi seda raamatut soovitada. Äärmisel juhul inimesele, kes on 1920-ndate fänn, lisaks Berliini kui linna ajaloo fänn ning kõige lisaks peab selle raamatu lugeja vastu pidama naiste alandamisele, robustsete ja moraalivabade inimeste "hängimisele" ja nendele vumm vumm -idele.

Raamat on sisuliselt kirjeldus Berliinist ning inimestest, kes väga raskel ajal seal üritavad eksiststeerida ja leida elu mõtet. Peategelaseks Berliini linnale lisaks võib pidada Franz Biberkopf -i, raamatu alguses vanglast vabanevat mees, kes on otusustanud hakata head ja ausat elu elama, mis tahes hinnaga. Kusjuures vanglasse pandi ta oma tüdruksõbra tapmise eest ehk vägivald voolab sügaval tema soontes. Kas sellisel inimesel on üldse võimalik reformeeruda? Eriti kui teda ümbriteb selline linn? Põhiliiniks võiks pidada tema teekonda oma surmani või kas ta ikka sureb seal lõpus... seda peab igaüks ise lugema... ning kohtumiste ja juhtumistega sellel teekonnal nii "heade" kui "halbade" inimestega, kes kõik ise ka otsivad võimalust "elada". Kuid kõike muud ja igasuguseid kirjeldusi kõigest muust on rohkem selles raamatus kui seda nö. "põhiliini".

Minu kujutlustes olid kõik need mehed seal pätid ja kaabakad, kergelt a-sotsiaalid ja prügimägede elanikud, kes enda meelest elavad suurelt. Kõik naised olid "maailma vanimas ametis", eelkõige sellepärast, et niimoodi oli perel võimalik ära elada kuid samas oli see ka nende naiste meelelahutuseks. Millegipärast kujutasingi ma kõiki neid naisi väga kõhnade ja pikaks veninutena. Eranditult kõik kandsid kogu aeg kombineesid, neil oli sigaret huulte vahel ning peas selline laineline soeng, nagu selle aja saksa naised armastasid (kui nad ões käisid, siis kindlasti baret või kübar).

Seda teksti praegu kirjutades, saan ma ehk mingis mõttes aru ka selle raamatu geniaalsusest, kuid minule isiklikult sellised raamatud ei meeldi. Neid on nii raske lugeda, sest nende inimestega ei taha samastuda ja neist ei leia midagi positiivset. Nad on üpris ebahuvitavad nii inimesed kui sellised raamatud tervikuna, kuigi "Berliin, Alexanderplatz" -is hakkab selline kerge põnevusliin jooksma kusagilt raamatu poole pealt ning lõpus on tegemist lausa mõrvalooga... Mis mulle meeldis selle raamatud juures oli see, et paar korda suutis kirjanik mind üllatada. Korra kui ühe tegelase seksuaalsuse kohta anti mõista ning teine kord kogu see juhtum Miisu, Reinholdt-i ja Karliga seal lõpupoole. See lõpu-juhtum ja selle ümber tee ning tegelased selle teema ümber olidki selleks millegiks, mis andis jõudu seda raamatut "mitte" pooleli jätta, sest ma olin üpris mitu korda päris lähedal alla andmisele.

Hinne 2- (oleks võinud anda ka kõige kehvema hinde, kuid kui mõelda sellele raamatule kui tervikule, siis ei saa minu meelest keegi väita, et see tunne mille ta kokkuvõttes tekitas oli kuidagi autentne ning läbi selle võiks ehk mõelda, et on võimalik aru saada või isegi tunda, kuidas oli elada Berliinis 1920-ndate lõpu poole. Ma täiesti mõistan, miks see raamat on klassik).

Maila Rästas

Kui ma mõtlen Maila Rästasele (ja ma teen seda üpris tihti viimasel ajal), siis kõigepealt meenub mulle tema kelmikalt naeratav nägu ja imeliselt helisev hääl. Tema ühtlasi naeratav ja salapärane, kuid samas sügavalt kurb isiksus.

Viimane kord kui ma teda ehtsalt nägin ei olnud üldsegi teatrilaval. Teatrilaval pole ma teda juba rohkem kui 15 aastat näinud, kuigi just tema pärast oleksin väga tahtnud näha Roman Baskini lavastatud Agatha Christie "Mäng peeglitega". Jäin esimesest mängutsüklist ilma ning kuigi kuulutati välja, et seda mängitakse veel, jäeti siiski etendamine ära ning seega ei õnnestunud minul seda tükki ja Maila Rästast üldse näha. Kuid viimane kord kui teda nägin, oli see filmi "Georg" esilinastusel Coca Cola Plazas nii umbes pool aastat tagasi. Ta istus minu ees reas mõni koht vasakule. Tuli ta sinna koos Elle Kull -iga, ning oli väga sädistav ja armas. Midagi oli juhtunud või oli ta filmi pärast elevuses, aga ta rääkis elavalt Ellele midagi. Mingil hetkel haarati vestlusesse ka minu kõrval istunud Viive Ernesaks. Filmi lõppedes, kuulsin paratamatult pealt, et ta oli Ellele väga tänulik, et too ta kaasa oli kutsunud. Ma salamahti kõndisin otse tema järel kinost väljas ja täiesti fenomenaalselt tundsin sellest mingit koolipoisilikku õhinat (ülimat rõõmu), et ma olen Maila Rästasega oma elus "peaaegu" kohtunud!

Mäletan, et kuigi otse minu ees istus Marko Matvere ning üldse igal pool ümberringi igasuguseid näitlejaid ja austusväärseid erinevate kunstide esindajaid, siis elevust tundsin ma just sellepärast, et minuga sama filmi vaatab Maila Rästas. See sama Maila Rästas, kes mängis Šapiro "Kolm õde" Draamateatri etenduses, see sama Mailakene, kes mängis mitmetes telelavastustes nagu Leedi Windermere'i lehvik, Kuldlõige (mida võib näiteks vaadata http://www.etvpluss.ee/) või alles hiljuti näidatud Mees, naine ja kontsert. Loodan väga, et ETV näitaks "Lugu N linna kirurgiast", kus ta kaasa teeb, sest seda pole ma kunagi näinud. Või vähemalt, et tema mälestuseks midagigi ette võetakse, sest ta on seda niiväga väärt!

Üleval fotol on ta oma kahe kursavenna vahel. Sellel fotol ei ole küll tema klassikaliselt kaunis nägu selline nagu ta minu mälestustes on (ETBL-is on hea foto temast!), kuid siin on ta selline muhe memm (ühel Panso mälestusüritusel), kelle naeratus lööb särama terve toa!

Just äsja 71 aastaseks saanud Maila läks küll meie juurest väga väga väga vara. Ma oleksin nii tahtnud teda veel teatris näha (kui egoistlik minust, aga ta on/oli üks neid kõige-kõige paremaid läbi minu teatriteadvuse)! Õnneks jääb ta igavesti teatrisalvestuste lintidele ja plaatidele. Ja tema hääl heliseb mul iga kord kõrvus, kui mõtlen tema peale. Minu südames on ikka üks tuba ka Maila Rästas -e jaoks, seal elab ta igavesti! Nii armas näitlejanna oli....minu kooliõde.

Suveteater 2008

Teen seda jälle edetabeli vormis, nagu eelmisel aastal. Ehk etendused, mis etenduvad ajahemikul 10.06 - 20.08. Ehk etendused, mida mul endal üldse on väikseimgi "võimalus" näha sellel suvel ning mis tunduvad minu jaoks kõige huvitavamad. Pole siia edetabelisse pannud etendusi, mis juba nähtud, nagu näiteks Tõe ja õiguse 2. ning 4.osa.(mõlemad on ühed läbi aegade parimad etendused üldse!), Murdlainetus (ei meeldinud sisuliselt üldse, kuid võib osutuda Hiiumaa atmosfääris fantastiliseks!), Tosca (selline keskmisest natuke parem ooper, kuid ei midagi erilist nagu näiteks Carmen või Don Giovanni), Portselansuits (pole minu maitse), Eesti asi (väga armas ja head näitlejad - Viinistu on nagu kvaliteedimärk, lahe suvine meelelahutus), Vee mälu ja Karge meri (väga head mõlemad, minu meelest Endla parimad tükid. Selle aasta Teatriliidu parima naisnäitleja tiitli võitnud Laurimaa mõlemas vinge) või siis Jumalaema Kiriku kellamees (ei meeldinud üldse). Punasega on need, millele olen juba pileti ära ostnud.

Ehk siis Top40 Eesti teatrite või esitajate etendustest, millest praegusel hetkel teadlik olen:

40. Look, look
39. Amateur & meat
38. 50 lovely ways to die

Kõik 3 on vist tantsuetendused. Kõik 3 etenduvad Baltoscandali festivalil. Pean tunnistama, et minule isiklikult ei meeldi Eesti moderntants. Siin aga on palju tegemist rahvusvahelise koostööga. Võibolla see päästab, ei tea, ei usu. Kahjuks. Soovitan Baltoscandalil pigem minna välismaist sõnalavastust vaatama. Ma ise lähen Eesti kolme tükki vaatama - GEP, Proffet ja Kool.

37. Võluflööt. Remiks ja selgitus. (Von Krahl)

Peeter Jalakas -e tükk. Salapäraselt antakse mõista, et võib ka veel teisi laval näha. Mulle isiklikult ei meeldi Võluflööt. Selle sisu. Sellepärast ka kerge eelarvamus.

36. Pisuhänd

Ei saa aru, miks Endla selle oma kavva on võtnud. Kas tõesti sellepärast, et anda Carmen Mikiveril võimalus Vestmanni mängida. Ma ei viitsi, sest Pisuhända vaatan iga kell kõige meelsamini Kibuspuu, Krjukovi ja Üksküla esituses. Maitseainetena veel Kull ja Paluver. Ei see tükk jääb mul nägemata...

35. Don Quijote
34. Wallenberg
33. Rigoletto

Kolm Estonia etendust - ballett ja 2 ooperit. Rigoletto neist minu jaoks kõige huvitavam. Mul on üpris hästi Estonia kavas olevad ooperid nähtud. Estonia ooper on heal tasemel, palju paremal kui näiteks nende ballett. Muusikal on nii ja naa. Uusi tipptegijaid on vähe ja vanad, vaatamata sellele, et neid on ülimalt tore alati laval näha, siis peaosa-näitlejaid enam neist pole. Don Quijote-s ja Rigoletto -s on ka onu Agu kunstnikunäpp sees. Ta on ikka minu meelest number 1 Eesti teatrikunstnik. Aga õnneks mitu huvitavat ja head on veel - Semper, Jänes, Unt, Vaus, Hermeliin jne jne jne. Peaks neist üks päev rohkem kirjutama...

32. Mängurid

Nukuteatri tükk noortele ja täiskasvanutele. Ma ei tea, kas see peaks nii kõrgel siin tabelis olema, sest suurema tõenäosusega ma lähen pigem näiteks Rigoletto -t vaatama. Aga midagi huvitavat selles tükis on. Pidavat tehniliselt väga vinged nukud olema ja lisaks põnev sisu...

31. Romeo ja Julia

Emajõe suveteatri lavastus. Mis sisult ju väga tuttav ning ma ei tea, kas pärast Nüganeni lavastust u.15 aastat tagasi on nii peatselt uut versiooni välja tuua? Igal juhul minu arvamust mööda mitte Ursula Ratassepa ja Rasmus Kaljujärvega peaosas. Mind ei kutsu need peaosalised absoluutselt, aga see on ju ainult minu maitse. Aga seal on ka "maagiline magnet" - Marika Vaarik. Ma arvan, et tahan kõike näha, mis ta teeb!
Eelmise suve Emajõe suveteatri Jumalaema kiriku kellamees ei meeldinud ei mulle, ega ka kellelegi teisele, kellega sellest rääkinud olen.

30. Linda tahab lahutada
29. Kolmekesi kahevahel
28. Rock n roll

Kolm Endla tükki. Kivisildnik kusagil vist kiitis Rock n rolli. Lisaks on seal Rekkor ja Laurimaa. Ja see on lõppude lõpuks Stoppard!!!! Kolmekesi kahevahel on samuti hea trioga - Indrek Taalmaa, Madis Kalmet ja Sepo Seeman, lisaks veel mu "Endla lemmik" Lii Tedre! Linda tahab lahutada jääb mul ilmselt nägemata. See nii hullult ei tõmba kah.

27. Vihterpalu valss

Väga kallis pilet (1200,-), aga seal pakutakse ka vinget sööki tüki kõrvale. Sisu tõmbab, aga see sööma-asi...ma ei tea, usun et jääb minul ära.

26. Üheksa nulliga Eesti

Tundub, et sisu on päris huvitav, ajalooline...huvitavad tegelased (Vilde, Liiv, Luiga, Lenin, Stalin, viisk, põis ja õlekõrs...), aga enne kui näitlejate nimesid ei avalikustata, jätan sellele piletid ostmata.

25. Kokkola

Vaariku bravuuritsevat ropendamist on kõvasti hoiatatud vaatama minemast, aga miski selles lauses, et tegemist on mõne aasta tagusi "aasta Soome parima tükiga"...see tõmbab mind. Ja Vaarikut pole tõsiselt kaua näitlemas näinud. See tema Rakvere tükk tundub palju huvitavam...aga seda suvel ei mängita.

24. Janu

Natuke segane värk. Ei tea kas on liiga sürr minu maitsele, aga Lii Tedre ja Helle Kuningas... ja lugu Eesti mehest...ehk siis mõnes mõttes ka minust? Kuigi Ago Anderson mulle üldse ei meeldi, ei tea...jälle üks tükk mille peaks tegelikult kõvasti tabelis alla poole lükkama, aga midagi sõnulseletamatut huvitavat selles on.

23. Kangelane
22. Kajakas

Veel paar Endla tükki, mis suvel etenduvad. Üpris tõenäoline, et Kajakat lähen ka vaatama. Kangelane on päeval, kui mul on mingile muule etendusele pilet. Viimasel ajal olen nii palju selliseid imelikke "Kajakaid" näinud, et tahaks vahelduseks üht korralikku kah (Von Krahl-i versiooni vaadates oli mul paha olla- 39 kraadine palavik ja NO99s etendunud, lavakate tehtud versioon oli nende jaoks liiga suur amps, et läksin vaheajal lihtsalt minema). Kangelase teema on väga huvitav - ajalooline.

21. Naabri Mari

Maria Soomets peaosas, seda ei näe eriti viimasel ajal. Rahvalik jant, see pole tegelikult minu rida, aga Ugala mängib kõik asjad heaks. Sellepärast ka usk Naabri Mari -sse.

TOP 20:

20. Perikles

No99 tükk, kus Marika Vaarik külas. Teine külaline, ehk Lenna Kuurmaa on minu jaoks küll eemaletõukavaks faktoriks. Ei usu mina tema näitlejaoskustesse. Kui teda seal ainult lauljana kasutatakse või mingis "tibi" rollis, siis ehk ainult...Aga muidu NO99 ükskõik mida nad teevad tundub ikka huvitav, kuigi ma väga palju nende tükke polegi näinud. Martin McDonagh-i Padjamees on üks vingemaid õnnestumisi, Kommunisti surm ei meeldinud absoluutselt.

19. Proffet

See oli mul eelmisel aastal päris kõrgel. Nüüd kus tean natuke tausta ja näinud lõike ja reklaami, siis niiväga ahvatlev ta enam ei tundu. Aga igal juhul on mul juba pilet taskus ja ootan "suurt elamust". See tükk pakub ilmselt rohkem visuaalset kui sisulist naudingut...

18. Koduabiline

Indrek Taalmaa on väga hea! Eriti sellistes mängulistes rollides avaneb ta talent üli-hästi. Nagu nüüd ka see koduabilise roll tundub olevat...Tema Adolf on üks kõigi aegade rolle!!! Aga lõppude lõpuks on Koduabiline ikkagi hea ainult juhul kui seal naerda ka saab.

17. Tunnete tektoonika

Eric-Emmanuel Scmitt, tunded, suhetedraama, Taalmaa, Laurimaa ja mina olen müüdud. Sellel tükil on potentsiaali! Põnev!

16. Kool

Rakvere teatri panus oma kodulinna festivalile. Väga huvitav. Eks see kool iseenesest ongi üks suur teater. Õpetajad on näitlejad, koolilapsed on publik. Ootan sellelt tükilt palju, aga tahaks teada kes näitlevad!

15. Minu veetlev leedi

Oi kuidas ma loodan, et minu etendusele satub Hele Kõre peaossa. Tema pärast ju seee pilet saigi ostetud. Aga kui ei ole, mis siis ikka. Sisu on ju teada ja muusika on tuttav. Eks ta vähemalt tore meelelahutus ole, kui ei midagi enamat.

14. Võikollane üü

See nüüd satub küll pahale päevale, sest mul juba pilet teisele etendusele selleks päevaks. Ja kui õieti aru sain, siis tuleb see nüüd suvel üldse viimast korda. Nii kahju! Minu meelest Endla näitlejatest parim kooslus - Indrek Taalmaa, Helle Kuningas ja Lii Tedre! Eesti teema ja Kruusvall. Ma nii väga tahaks seda näha!

13. Sugar

See film oli pärl. Muusikali ma polegi varem näinud, kuigi olen lugenud ja kuulnud, et Estonias oli see kunagi väga õnnestunult lavastatud. Veikko Täär ja Andero Ermel "naistena" ning Gerli Padar oma mitte-Marilyn Monroe-liku hääle ja olemisega...loodetavasti bändijuhi rollis, mitte Marilyn Monroe rollis...

12. Reigi õpetaja

A.Kallas, Rootsi teema, ajalooline...näitlevad Katariina Lauk, Robert Annus, Indrek Saar, Garmen Tabor ja mõned huvitavad näitlejad veel, keda viimasel ajal eriti näinud pole. Kunstnik Hardi Volmer, muusika Villu Veski...Selle peaks ikka ära nägema.

11. Pommimäng

Film oli väga hea, see tükk ei saa olla muud kui väga hea. Olen ka positiivseid kommentaare kuulnud, ehk usutavasti saab see ka minu suvekavva.

TOP 10:

10. Ma olen iseenda naine

Tõsieluline lugu transvestiidist. Raivo E.Tamm mängib kõiki rolle. "Huvitav" - on vist selle tüki kohta vähe öeldud... kõigele lisaks reklaamitakse seda kui "kaunist ja liigutavat" lugu...seda ma pean oma silmaga nägema!

9. Ühes teises Eesti linnas

Ugala suvetükid on alati mõnusalt lõbusad. Head näitlejad ning ilus tiik. Võidu-valem. Seekord on külalisnäitlejateks kutsutud Ene Järvis (kes on üks mu suuri lemmikuid) ja Jüri Vlassov (keda ma pole juba väga-väga kaua laval näinud.

8. Loojang

Toompere lavastus Viinistus lihtsalt kuulub mu kohustuste hulka. Katlamaja laval kohtuvad Freud, Adolf, Pulitzer, Nurejev ning teised ajaloo ja lääne kultuuri suurkujude analoogid. Lisaks hea näitekirjanik ja head näitlejad (kokku mängib 15 näitlejat, nende seas Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi, Margus Prangel), miimoodi võib see ka suve lõpul parimaks suve-etenduseks osutuda.

7. Ruja

Yesss, Eesti oma muusikal. Rannapi laulud on väga ilusad ja väga lahe punt näitlejaid on kah kokku saadud. Eriti Võigemasti ootan. Hea lõpp teartisuvele, loodan et ka "vääriline".

6. GEP

Auhindadega pärjatud tükki näen ma nüüd hoopis Rakveres. Kaua oodatud, loodetavasti ka kaunikene. Igalt poolt on selle kohta ainult ülistuskõnesid tulnud, ju siis tasub vaadata.

5. Pikk päevatee kaob öösse

Klassika. Olen kuulnud, et Lutsepp ja Kaljuste mängivad ja Karusoo lavastab. Eriti rohkem selle kohta ei teagi, aga sellest piisab. Umbes 12 aastat tagasi mängisid Ever ja Üksküla, huvitav et Draamateater nii kiiresti tagasi selle tüki juurde pöördus. Igal juhul mina olen väga rahul.

4. Vargamäe kuningriik

Tammsaare. Kas ma pean midagi enamat põhjenduseks tooma?

3. Keiserlik kokk

Kivirähk!!! Luubi alla võetud Tuglaste perekond. Andrus Kivirähki “Keiserlik kokk” toetub Elo Tuglase päevaraamatule ning kuigi see keskendub ajale, kui Friedebert Tuglas oli põlu all, on lugu ise lõbus. Kui menukas “Põrgu wärgis” olid noored Tuglased koomilised ja toredad tegelased (Elokese ja Fredi rollides Harriet Toompere ja Margus Prangel), keda küll pidevalt noriti, siis Kivirähki “Keiserlikus kokas” on nad juba vanemad ja haigemad ning ka aeg on keerulisem – stalinliku kultuuripoliitika vääriti mõistmise tõttu tühistati Tuglase rahvakirjaniku nimetus, ta visati välja kirjanike liidust, võeti ära pension ja käibelt korjati tema teosed. Nende Nõmme maja valvati pingsalt ning keegi ei julgenud nendega suhelda.
Ingomar Vihmari lavastuses mängivad Kleer Maibaum, Jaak Prints, Egon Nuter, Gert Raudsep, Maria Soomets jt.. See on niiiiiiii huvitav!

2. Vihurimäe

Marko Matvere Alatskivi muinasjutulises lossis. Võimas! Sellest saab suursündmus. Lisaks näitleb ka Külliki Saldre ja mõned teised Vanemuislased.
Mis tükk osutub selle suve tipuks? Alatskivi, Tammsaared, Baltoscandali või Viinistu tükid? Vastus selgub umbes 4 kuu pärast! Püsige kanalil!

1. Wargamäe Wabariik

Tammsaare, Nüganen, Linnateater ja Linnateatri Tõe ja õiguse 2. ning 4. osa. Kas ma pean midagi enamat põhjenduseks tooma?

Minu lemmikluuletaja - Doris Kareva

Doris Kareva on minu jaoks müstiline. See tema oskus luua mingit meeleolu neljarealise luuletusega on täiesti uskumatu. Tema haprus juba tema olekus on midagi nii luuletajalikku. Kui ebamaine haldjas.

Samas läbi selle hapruse õhkub temast mingit kummalist tugevust. Ma pole temaga kunagi elus kohtunud, kuid ometi on mul mulje, et ta on palju läbi elanud, palju kogenud ning palju näinud. Ja see kõik on tema sees pakitsemas ning luule ning ka muudel viisidel välja tulemas.

Mu enda kiiks on see, et ma pean luuleks ainult selliseid "luuletusi", mis on riimis. Küll selliste mööndustega, et kui mõni rida või oluline point muidu riimis oleval luuletusel ei haaku riimiga, siis seda võib veel ikkagi luuleks pidada. Kõik muud "ilusad tekstid", mida samuti luuleks peetakse, kuid mis ei ole riimis, need ei ole "luule" minu jaoks. Ja väga harva kui ka nad mulle tõsiselt meeldiks. Lihtsalt nad ei tekita seda erilist emotsiooni. Piltlikult öeldes on riim nuga, mis lõikab lahti selle paksu koore või haamer, mis lõhub selle paksu müüri - mis mu hinge ümber on... ja kui see on tehtud, siis saab see mida ma loen või kuulen minu tuumani. Doris Kareva riimid ja mõtted lähevad mulle millegipärast väga kergelt korda, tihti seal kus tema luuletustes riimid puuduvad, tunnetan ma ometi neid riime tugevalt. Olematuid riime. Tema riimide nuga on eriti vahe.
Riimiga lihtsalt on palju raskem asju öelda, muidu ilusaid tekstikesi ja mõtteid ritta laduda on liiga lihtne, et see võiks "mõjuda" nii nagu riimiga luule. Kuid siis riimiga või riimita, Kareva luulet pole keegi suutnud ületada (kuigi loomulikult Viidingul, Luigel, Smuulil, Alveril, Underil, Tunglal, Trullil, Traat'il, Alliksaarel, Haaval, Kaplinskil, Liivil, Kanguril, Runnelil ja veel mitmel, mitmel muul on palju häid luuletusi, mis mulle väga sügavale külge on end pookinud).

Kuigi mulle meeldib väga palju tema varasemast loomingust ning kindlasti mitmed luuletused ka hilisemast, siis "Mandragora"-s on neid minu hingele luuletusi koos õige mitu. Kirjutan siia üles need, mis "eriliselt" minule korda on läinud ehk mis on mul on kõvasti südame küljes kinni (kuid suurema osa jätan kirjutamata, et raamatut ennast lugedes oleks avastamisrõõmu, sest seda raamatut tasub ikka ja uusti lugeda. Olenevalt sellest, millises elu punktis parajasti asud, võib tunda ja avastada midagi enda jaoks uuesti ning ka erinevatest luuletustest. Nii see igal juhul on mulle mõjunud).

xoxoxo

Su nimi mus heliseb tasa,
tasa kui templikell
üle mõirgava mere, üle
maavärina, üle tule
ja valangu, valuhell.

Ei ole lahkumisohtu
neil, kes elus ei kohtu,
ei puuduta sama keelt.

Kuid mis ka ei muutu, ei juhtu,
see tuluke kestab, ei kustu,
ei väärata valitud teelt -
me oleme ühtsama usku,
ühtsama unemeelt.

xoxoxo

Sinu sõnade veini avan vast aastate pärast
ega toibu sest joovastusest:
siis on Sinu sisaldus minus miljon promilli.

Kuni elame,
oleme mähitud siidsesse salajusse,
mis ümbritseb meid nagu hirm,
nagu nahk, nagu kae -
keha pimedad piirid,
päärid ja pääsuke.

xoxoxo

Sa võtad mu lahti kui raamatu
bibliofiil,
loed, lehitsed, loed,
ja ma tunnen suurt uhkust ja mõnu.

Sa tead mind peast -
sellepärast just maitsed
nii aeglaselt, ükshaaval
mu õrnisisimaid sõnu.

Kui see pole luule,
siis mina ei tea, mis on.

xoxoxo

Naine on vesi - selge,
puhas ja igavene.

Mehed on maitseained
sajandi supi sees.

(Ma arvan küll, et siin on Dorisel vastupidi läinud...mehed on selged, naised maitseained :))

xoxoxo

Puhas headus põletab kui hape
selgeks selle, keda puudutab.
Hing jääb hellaks - läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.

Päeva pikkusest ei sõltu
õhtu rikkus.

Kes on andnud kõik -
mis võiks tal puududa
veel?

(viimase rea omavoliliselt jätsin siia kirjutamata... see mulle ei meeldi. Kuid "headus" on teema, millest pole kunagi piisavalt luuletusi)

xoxoxo

Ja ma armastan Sind, sest
ma armastan Sind.

Milleks kohtuda -
Sa oled minule õhk.

Kõikjal kohal.

xoxoxo

Panen vaikuse kinni
ja tõusen.

Nii hea oli.
Käisin vist kaugel.

xoxoxo

Langenud saatusesõna
tuul tagasi enam ei kanna.

Vesi võlgu ei võta,
laenuks ei neela leek,
muld vangi välja ei anna.

Siis mida inimlaps teeb?

Õiglus on kuningas, kuni
halastus on kuninganna -
maailma majesteet.

xoxoxo

Varjatud valemi avastamiseks
oled sa kergitand kaasi
kõiksugu kogemustelt,
lõputuilt nõudelt
ja nutuselt nõutuselt,
liigutuselt ja liikumatuselt,
keelatult, keeletult.

Ei selgu see valem,
ei selgi see sulam,
kogetu kullaks ei saa.

Sulavad ühte küll ülem ja alem,
tuli, õhk, vesi ja maa,
mõte ja veri, iga ja liha,
võimatus, võitmatus;
siiski ei leidu teed laugude taha,
sinna, kus sinusus -

armetuseski armastust vääriv,
surreski surematu..

Praeguse hetke kõige kuumem laul ja video!!!!!!!!!

Eesti näitlejate populaarsuse TOP10

Ehk tegemist ei ole millegi adekvaatsemaga kui edetabliga, mida ma ikka poole aasta kaupa olen üle vaadanud. Ehk siis milliste Eesti näitlejate nimede järgi on mu blogi üles leitud. Ehk see näitab midagi praeguse ajastu kohta, kuid samas on tabel selgelt noorte inimeste oma, kes on suuremad Google-i ja teiste otsingumootorite kasutajad, ehk siis üsna ebaadekvaatne. Näiteks surmad, televiisorisarjades osalemised ja muud sellised mitte otseselt teatriga seotud teemad on oluliseks tõukejõuks, miks üht või teist näitlejat taga otsitakse. Varasemad tabelid leiab 14.08.07 postitusest ja veel vanema siit.

Ja siin siis see 2008 aasta Aprilli alguse seisuga koostatud tabel:

1. Maria Soomets (üllatavalt tabelisse tõusnud ja otse tippu! Ilmselt on see seotud nii Ugalast lahkumise kui ka TV3-e draamasarjaga ning ehk ka Tommi ja Anniga. Minul on igal juhul hea meel, et inimesed temale mõtlevad ja temast räägivad. Siis on ikka lootust teda teatris rohkem kunagi näha. Kunagi kusagilt lugesin, et tal on mingid 2 projekti Tallinna teatritega seotult käsil, aga siiani pole neist midagi kuulda. Samas võibolla sain valesti aru või mäletan ma midagi valesti.)

2. Hele Kõre (Ikka esimesel või teisel kohal...Karin ja teised Linnateatri rollid - Meeletu, Eesti teatri laulud ja muud...nii näitleja kui laulja talent hoiab teda tipus. Ja kohe tuleb Estonias tema "Veetlev leedi")

3. Dan Põldroos (Eelmise korra esimese koha omanik...peamiselt otsiti teda seoses tema surmaga, viimasel ajal teda enam ei otsita.)

4. Elina Pähklimägi (Kevadel lõpetava lennu kõige tagaotsitavam näitleja. Pikk, sale, kena - kõik filminäitlejaeeldused kah olemas. Põnev kuhu teatrisse ta maandub).

5. Kristo Viiding (Teine kevadine pesast lendaja, ehk uus näitleja. Minu meelest oma lennu parim, kuid eks aeg näitab. Kas ja millega hakkama saab ning palju oleneb ka ju sellest, millisesse teatrisse läheb.)

6. Evelin Pang (Tervelt 3. naisnäitleja 20.-st lennust siin 10 hulgas! Õnne 13 ja lapsesaamine ja muidugi ka suur näitlejanne. Mul on nii hea meel, et ta siin tabelis figureerib)

7. Agnes Aaliste (Kolmas kevadel teatrikooli lõpetaja. Teda otsitakse tihti ka välismaalt, kummaline. Aga tore, et on rahvale silma või kõrva jäänud. Pole minu isiklikke lemmikuid, aga sellel polegi siinkohal vahet)

8. Juss Haasma (Neljas lõpetaja! Hullult popid need lõpetava lennu näitlejad. Juss oli päris hea Linnateatri kursa-lavastuses, lisaks Jan Uuspõllu film ja muidu ka vaikselt hakanud silma paistma. Natuke teistsugune ja see on positiivne)

9. Marko Matvere (Kummaline, aga selle tabeli vanim näitleja. Matvere teeb sellel suvel Heathcliffi Vihurimäe lavastuses Alatskivil. Nii põnev! Tahaks teda tagasi teatrisse rohkem...)

10. Argo Aadli (tundub, et tabel praktiliselt koosnebki 20. lennu ja kevadel teatrikooli lõpetavatest näitlejatest. Ja Argo ka samas kambas. Ta on tõesti hea ja andekas. Kivid Sinu taskutes, Et keegi mind valvaks...vinged asjad, mida CVsse kirjutada...)

------

Eelnevalt on Top10-tes figureerinud ka järgmised näitlejad, kuid sedapuhku on populaarsus vähenenud. Aga küll nad jälle kosuvad:

Marika Barabantšikova

Jüri Krjukov
Karol Kuntsel

Riina Maidre

Merle Palmiste

Mirtel Pohla

Elisabet Tamm

Mart Toome

Priit Võigemast

Luuletus salajasest armastusest ja arast poisist

Sa liiga kõrgelt lendad
ja mina liiga madalalt.
Sa endale minus otsid venda
kuid mina armastan Sind salaja.

Ei oska öelda sõnu neid
mis kindlalt võluksid Su ära
Ei tunne ma neid tarku teid
et oleksid Sa ainult minu päralt.

Sind kaugelt imetlen
ning lähedalt julgen vaid olla Sinu sõber.
Sind endale ma mõtlen,
kuid iga tee Su juurde minu jaoks on liiga kõver.

Ma tean, et arg ma olen
ning sellepärast Sind ehk üldse ma ei vääri
ma kindlasti Su maitse jaoks liiga kole
Nii kole, et ka Sinu ilu - su kõrval olles määriks.

Seepärast jään ma imetlema kaugele
ja olen Sulle sõbraks, vennaks, toeks.
Kuigi pisar mul endal tuleb laugele
kui kuulen kuidas haiget saad Sa teiste käest,
ma ise oma nahast välja poeks,
kui siis Sa mõistaks, minu armastust siis näeks.

Ei mõtle ma, ei muust kui ühel päeval
ma kõike seda julgen Sulle öelda.
Ma, tean, et ainult siis Su silmad näevad
kui tegudeks saab millest siiani vaid julgend olen mõelda.

Nii jään ma kaugele ja julgust kogun.
Kuid ometi ma kaardil, sõbrana Su peas.
Kui kõigist Teistest oled loobund.
ma ainukesena siin seisan reas.

Siis näed, siis tead,
et armastust Sa enam otsima ei pea
Ma olen siin Su jaoks
ja mitte kuhugi ei kao.

xoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxoxo

Ma ei saagi aru, miks see luuletus minust end välja pressis. Ei baseeru tõsielu-ainestel. Ometi kui ma olin 15-16, võisin olla see poiss. Aga armastust ei tohi mingil juhul hoida salajas. See on nii ilus, et peab alati saama päevavalgust, et võiks areneda ja kasvada ja õide puhkeda ;)

Johannese passioon - Rakvere teater

Kolm Juhanit - Liiv, Smuul ja Viiding. Juhan Viiding on mu lemmik neist kolmest kui luuletaja, Toomas Suuman näitles Juhan Liivina minu meelest kõige paremini, Urmas Lennuk ja tema Smuul oli värske ning tema ehk kõige sarnasem minu ettekujutlusele oma rolli-tegelasele. Ja ometi oli see just Smuul, kellele kuulusid tervelt kolm minu meelest parimat etenduses kasutatud luuletust (küll kohati lühendatud versioonid nendest -

Mu noorim õde

Mu noorim õde mängis liivakastis,
kui kodust alustasin sõjateed.
Ta liivast kooke tegi, müüs ja ostis
ja kaelas kandis rannarohust keed.

Ta käbiloomadele jutte vestis,
nii lapsikuid, nii rumalaid ja häid.
Ja väike käeke virgalt liiva tõstis
või vahel tõrjus tõrkjaid käharaid.

Ja viimati, kui hobu rakmeis hirnus
ja rätti surut ema vaikne nutt,
siis tõusis rinda valuline õrnus
ja vähesõnaliseks vaibus jutt.

Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks - lapse jumalagajätt...

End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull' õeke järel' heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.

Päev päeva järel - möödunud on aasta.
Ja homme olla võib kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha tahaks ometi ma peatselt taas!

x x x x x x x x x x

Viimane laev

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa Sinu käest.

Kõike näen:
kuidas valmivad viljad,
-ilm on rõõmus ja imelik.
Ja ahastab süda - jäin hiljaks,
meie tee pole kuigi pikk.

Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks.
Minu armas, mu naine, mu roos,
Sinult ühte vaid palun: et läheks
meie tee minu lõpuni koos.

Sina olen mu taevasina,
selles sinas tiirutav kull,
roosavarbuline, nösunina,
üsna tark - ja veidike hull.

Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.

x x x x x x x x x x

Katkendid poeemist TUISK:

Lapsest saati ma palusin isa:
ma pean
saama keskkooli, õppima, linna.
Vahel vaikis, või vastas tujutult:
"Tean."
Aga mul tuli põllule minna.

Polnud raha. Sain aru ja vaikisin,
kuigi süda läks mure käes maani.
Aga siis algas uuesti unistuspiin
-tahtsin endale saada bajaani.

Mind palju ta aitaks, mu sõbraks ta saaks,
valge, kuulekas, laulev ja puhas.
Bajaani ei saanud. Sel ajal bajaan
maksis kaheksateistkümmend tuhat.

Matsin maha su, täitmatu, valutav soov.
Kuradile! Sest enam ei hooli.
Mind jälitab teine. Ja suurem on too:
pean pääsema merekooli.

Tuhat õhtut ma olen kuulanud
merejutte, neist joobnud kui viinast.
Nüüd kardan. Ja kaasa ei vii nendest muud
peale näriva hingepiina.

Kui see midagi aitaks, siis isa käest ma
kooliraha kas põlvili paluks.
Kuid kardan ta kurba ja rasket:
"Ei saa".
mis ka talle on vägagi valus.

Ei teed ega taevast, ei päikest, ei merd.
Tuisk tantsib, tuul ulub, hirm surub.
Tilgub lumele hobuse valjastelt verd
-olen suu temal kiskunud puruks.

x x x x x x x x x x

Kui hämmastavalt sarnane on tegelikult Smuuli stiil Viidingu omale. Selline jutustav ja elavaid pilte loov. Liiv on teistest erinevam.
Ja kui ilus lavastus on nende ilusate luuletuste ümber tehtud. Luuletused tuisust, kodumaast, elumuredest ja muidu elust, luulest ja luule kirjutamisest, lapsepõlvest ja muidugi ka lumehelbest mis liugleb aknale - tasa, tasa. Tundub, et ka vähemalt üks Juhanitest kummitas seal saalis etenduse ajal, sest juhtus nii mõndagi imelikku. Paar korda mingit kummalist heli ja kord kukkusid rekvisiidi taga olevad asjad lavale. Õhus oli "elektrit", kuid loomulikult laval olid ka elektripostid (või surnuristid, kuidas võtta ja mis osas lavastust).
Räsitud tiibadega inglid ja must lagi ning must põrand. Kõvad kartulikasti-toolid, viltused aknad ja kõverpeeglid - jätsid mulle mulje, et kolm armastatud luuletajat, kes kõik surid enne kui neil pool sajandit eluiga täis sai, jõudsid ükshaaval põrgusse. Liiv ja Smuul suure tuisu ajal - sobivasti, nagu päriselus. Vangla kontrolliv valgus-prožektor, mis pimedas kontrollib, ega keegi ei plaani põgeneda. Kuigi lisaks ka üks "põrgu-inglitest" valvab, uksel, et kindlasti keegi, kes juba sinna läinud, ei läheks tagasi... nii mitmetahuline ja kõik see puhtalt luuletuste ümber. Kui palju on tegelikult teatris võimalik kõneleda ridade vahelt, luule, kujundite, luulekujundite, kujunduse ning kõige muu kui tavalise dialoogiga. See on võimas. See on valusalt hea. Ja see mõjub ning jääb ilmselt kauaks, kauaks meelde kummitama. See on kunst, kirjandus ja elamus kõik ühe tunni ja veerandi pikkuse viivu sees. Juhan, Juhan ja Juhan. Instseneeringule ja helikunstnikule täied punktid! Seda lavastust peaks ilmselt vaatama kordi ja kordi, et tabada kõik nüansid ja kihid, mis lavastuses leiduvad.

Hinne 5- (kuigi samahästi võiks olla puhas 5, oleks seda head asja ainult natuke rohkem olnud kui tunni...)

Confirmed - MADONNA ja JUSTIN TIMBERLAKE tulevad Eesti!!!

Siin on see nende uus kuum duett (kahju, et veel videot pole):



Minu isiklik praeguse hetke Madonna Top 20:
20. Hung up (Ok, see on lahe, et ta ise enda üle naerda oskab, aga trikoovoor oleks siiski võinud olla olemata.)
19. Vogue (Blond ambition tuuri nael ja šeff video teevad sellest laulust Madonna klassika)
18. Power of goodbye (ma ei tea kuidas see laul siia tabelisse mahtus. Võibolla ma olen lihtsalt sucker for ballads...)
17. Music (Kõikidest Madonna plaatidest meeldib mulle see ehk kõige vähem, siiski see üks laul sealt on väga hea)
16. Till death do us part (see klaasiklirin, see igapäevane kurbusekõla mis Madonnal on hääles kui ta seda laulab-hääl nagu Ken Loach-i film, see laul on nagu teater)
15. Who's that girl (esimene plaat, mille kunagi välismaale kolides ostsin - 1987 oli see vist... Ma olin nii suur Madonna fän, et isegi see film meeldis mulle sellel ajal üle kõige:)!)
14. Another suitcase (Evita filmi pärlike minu jaoks. Eesti muusikalis laulis seda laulu hoopis Peron-i armuke, mitte Evita, nagu filmis...)
13. Spanish eyes (Lapsepõlv ja see kui me 9 klassi lõpus käisime Itaalias. Sealt ostsin ühe musta käest tänavalt Like a Prayer kasseti ja olin täiesti seitsmendas taevas - minu elu muss oli sündinud)
12. Live to tell (Sean Penn-i filmist, laul mis on olnud kunagi ka see kõige kõige. Nii lahe, et lõpus läheb kõik vaikseks, nagu laul saaks läbi kui siis jätkub ikka veel...sellel ajal oli see midagi uut minu jaoks)
11. Why's it so hard (lahe reggae-kõlaga laul, mida eriti tihti ei kuule. Mulle meeldib tantsida selle järgi)
10. Supernatural (Cherish-i singli B-pool. Minu jaoks üks parimaid haruldusi!)
09. Cherish (seda ma käiasin Itaalias rannal hommikuti joostes kõrvaklappidega makiga nii et usun, et kassetil oli lõpuks sellel kohal auk. Mul tuleb seda laulu kuulates helge ja päikseline tunne ja hirmus jooksutuju)
08. Like a prayer (oh seda uudistejoru, mis selle laulu ja videoga kaasnes. Oleks peaaegu laulu ära rikkunud, aga ei. Nii hea laul, et seda ei riku miski. Mäletan, et lugesin selle laulu sõnu enne kui kuulsin seda ja siis kujutasin ette milline viis sellel võiks olla. Ootused said ületatud ja kordades rohkem. Lõpuks kuulsin seda arsti ukse taga Luxemburgi raadiost, täiesti kogemata)
07. Take a bow (See on minu ja K laul - toomkuningas ja kaks pitsi ja paks paks lumi, mda üha sajab juurde. Romantika ja suudlused. Aaaaahhhh.....)
06. Rain (see laul meeldib mulle selle "bridge"-i pärast. Kui erinevatest kõlaritest tuleb erinev tekst. Surematu klassika ja üks ilusamaid ballaade)
05. You'll see (Nii lahe kuidas see laul muudkui kasvab ja kasvab, nii muusikaliselt kui minu südames. Värvilised videod, mis Madonna sellel ajal tegi on minu meelest kõige silmasõbralilkumad.)
04. Oh father (See mõjus, sest ma kasvasin ka isata. Kuigi minu oma on täiesti elus ja hiljem oleme ikka kokku puutunud, kuid siis kui see laul tuli mu teadvusesse, siis mul isa ei olnud. See oli ajal kui ma jälgisin ja kuulasin mõttega muusikat iga päev. Mitte nii juhuslikult ja kaootiliselt nagu praegu, internetisajandil kui muusika kuulamiseks polegi enam eriti aega.)
03. Crazy for you (Täiuslik laul, ka ühest filmis, kus Madonna minu meelest näitlejana ei osale. Kuid laul on surematu. Ja üks vanemaid Madonna laule...vähemalt üle 20 aasta vana)
02. Look of love (ei tea mis kiiks mul selle lauluga on. See tuli seal Who's that girl filmis kohas, kus tänavaplika oli end ära ehtinud ja kenasti riidesse pannud...ja see sulatas pisikese poisi südame. Siiamaani meeldib see muusika-taust, hullult meeldib)
01. Frozen (Ületamatu laul üldse mistahes laulust. See ehk jääb minuga kaasa kuni surmani, samuti nagu Ämbliknaise suudlus -e etendus Krjukoviga või mõned parimad raamatud...see laul on minu jaoks see üks, mille võtaksin üksikule saarele või kosmosesse. Ja kui ka uusi ega teisi laule kunagi ei tuleks, ei oleks, siis selle lauluga saaksin ma hakkama. See "percussion" on ületamatu. Ja selles laulus on minu jaoks koos nii vana kui uus Madonna. Just perfect!)

Ok, selle uudise kohta ei ole mul küll midagi muud öelda kui et

APRILL!!!

Runar & Kyllikki - Ugala teater

Külasaaga, komöödia, tragöödia, tõsielulugu - silte võiks sellele Taago Tubin -a lavastusele laduda ridamisi. Kuid eelkõige, mis oluline - see oli LUGU. Selles tükis oli niiiiiii palju head, et ma ei teagi kohe kus kohast kiitmisega pihta hakata.
Kõigepealt, mis lavalt vastu vaatas oli mingi konstruktsioon, mis hiljem osutus väga praktiliseks lavakujunduseks. Selle konstruktiooni sisse oli "peidetud" suurem osa lavakujundusest. Ehk lisaks olid vaid valged pilved taevas,millele valgust suunates sai eri värvide abil kujundada tunnetust, mis parajasti tekstiga haakusid. Laval olnud"puuplaatidest ja metallkarkassist koosneva konstruktsioooni" seest tulid välja nii pood, salaurkad (seksimiseks), surnuaed, kirikurist kui ka kõiksugu sillad või alused, mis iganes parajasti vajalik oli. Väga geniaalne, kuigi mitte just esmakordne, sellist nõksu on ka korduvalt varem kasutatud eri lavastustes. Ristide maha saagimine mootorsaega tekitas küll ehedat tunnet, et iga kord kui nad seda tükki mängivad, siis kas peavad need samad ristid sinna külge tagasi liimima või tegema iga kord uued puust ristid. Laval oli ka kirst, mis juba teist korda satub kolme viimase lavastuse sees mu ette laval (eelmine kord Endla Vee mälu-s). Loodan et see pole mingi enne, sest tegelikult on surnukirstu nägemine mistahes olukorras, ka teatrilaval kuidagi rusuv ja kahtlemata mõjuv. Eriti kui "kujutada ette", et Kadri Lepp seal sees on.

Kui rääkida selle tüki näitlejatöödest, siis see oli tase täiesti omaette klassis. Kõigepealt muidugi töö maht ja keskendumisvõime, mis selliste rollide puhul nagu selles lavastuses, on minu meelest väga suur ja raske. Näitlejaid on laval väga palju ja tihti toimus mõlemas lava otsas "midagi", isegi kui tekst tuli korraga ainult ühest kohast. Siis kahtlemata on ansamblimäng esimene sõna mis "Runar"-i puhul keelele tuleb. Sellist ansamblitunnetust või "kambavaimu" kohtab vahest ehk mõnes paremas teatrikooli ühises "kursuse-etenduses". Ja ometi olid ka selles etenduses tähed, kes veel eriliselt selles koosluses särasid.

Andres Tabun, kes selle rolliga teiste hulgas, kandideeris ka teatriliidu aasta parima meeskõrvalosa näitleja tiitlile. Tema isehakanud kasuisa oli jõuline ja koomiline, armukade ja truudusetu. Ja see mis ta Luulega (keelega) teeb on "lastele keelatud".
Siis muidugi Luule Komissarov. Vapustav! Võimas! ja tema fantastiliselt hea komöödiaanne ning sinna juurde tema kurvad silmad! Täiuslik, lihtsalt täiuslik! Runari ema, kellel poeg ju ikka südame ligi, mistahes asju too peaks tegema...ikka. Ma uskusin seda kõike, mis Luule ütles võitegi või tundis.
Edasi Leila Säälik. "Minu armas Leila", keda minu meelest üle pika aja saab jälle laval lõkerdavalt naermas näha. Ikka surmtõsised on tema viimase aja rollid olnud, tegelikult nii ka seekord - pime ja kiilakas Runari vanaema. Kuid ometi on üks koht kus ta naerab kogu hingest. Kui nad kõik lõpus kummardama tulid, siis tema "pimeda" prillidest hoolimata oli mul täiesti selline tunne, et ta nagu vaataks ainiti mulle otsa. Kuigi kahtlemata oli see lihtsalt minu illusioon.
Ma ei mäletagi millal viimati nägi Andres Lepikut laval. Raske roll, sest tegelane on üpris ebameeldiv, kuid ta mängib selle armastava ja hoolitseva kuid samas liigselt muretseva ning liiga karmilt kasvatava isa rolli väga hästi välja. Minul jäi igal juhul kerge kahtlus, et kas tegelikult ei võinud ka tema olla süüdlane? Igal juhul on ta süüdi moraalses mõttes.
Siis muidugi peategelased Runar ja Kyllikki ehk Karol Kuntsel ja Kadri Lepp. Eriti Kadri Lepp! Ma tahaks ja loodaks nii väga, et kõik näeksid nende läbinisti ja kogu hingega rollidesse ümberkehastusi. See misanstseen, kus lavastaja toob välja oma nägemuse, kuidas see kõik toimus (sest tegelikult on ju tänini see kaasus lahendamata), see mõjust kuidagi šokeerivalt, et oli kuulda kuidas inimesed (publik) saalis hinge ahmisid (ei näe just tihi lavalt, et nuga naisele sisse lüüakse). Ja iga kord kui Kadri laval oli, siis ta suveräänselt nõudis pilku endal hoidma. See "isale vahele jäämine" või ka papi teenindamine või kaupmehega jagelemine. Teglikult mis nad seal väikses Soome külas ikka muud tegid kui võtsid viina ning harjutasid seda "täiskasvanute" värki. Ja tihti läbisegi. Ning kõik külaelanikud läbisegi. Arne Soro oli täielik kehastus keskmisest sellisest tegelasest. Aga inimlikud tunded olid ja on ikka samad. Keegi ei taha petetud saada. Kõik vajavad armastust.

Kui millegi kallal norida, siis muusikalise kujunduse. See oli sama kui mingil teisel hiljuti nähtud tükil ja see häiris väga. Sest see saatis vastakaid vaibe. Kuigi kahtlemata selline kaamoslik tõsine teema sobis sinna hästi.

Väga kahju, et inimesi polnud seda eriti vaatamas. Tundus, et laval oli rahvast rohkem kui saalis. Näiteljejatest oli eriti kahju. Kuid samuti publikust, kes mingil põhjusel sellest eemale hoiab. Võibolla on selle murdekeelega rahvas ära hirmutatud, aga selle müüdi tahaksin küll siinkohal purustada, sest kuigi on see ja ka kõik teised eesti murded mulle täiesti võõrad, sai tükist aru suurepäraselt. Jah, tõsi ta on, et kõrvad tuleb teravalt kuuldel hoida. Kuid see on ainult hea, sest muidu läheksid need lahedad killud mööda. Ma naersin vahepeal ikka väga kõvasti! Tõeliselt hea lavastus. Kuigi eks need seksi-asjad ja -tabud, need kõige väiksematele vaatajatele ei sobi, aga ega kõik tükid ei peagi sobima!

Hinne 4+ (peaaegu 5-)