Proua Dalloway - Virginia Woolf

Uskumatu, kui hästi Woolf meid mehi läbi nägi! Proua Dalloways on üks lõik, mis mingis mõttes isegi ehmatab just sellepärast - huvitav kas naised seda lugedes üldse tunnevad selle koha ära? :) Kuigi eks tihti ju räägitaksegi, et mehed olla nii "lihtsakoelised"... Kas me tõesti seda ka oleme? Sest tegelikult on Virginia Woolfil üldse imeline inimestetundmisoskus. Erinevad karakterid ja inimtüübid on väga selgepiiriliselt välja joonistatud läbi kirjelduste või nende tegude ja ajaloo. Üks raamatu võludest on kahtlemata selle eripära, et kogu raamatuga püsitakse praktiliselt vaid ühes ainsas eelmise sajandi alguse päevas, Londonis (1923.aasta juuni keskpaiga kolmapäev) ning kirjeldatakse tegevustikku ja inimsuhteliine ja tegelaste taustasid liikudes tegelaselt tegelasele nagu liblikas lillelt lillele - kes looga liitub, ehk nö. pilti siseneb, sellele ka kirjaniku tähelepanu keskendub... kuid seda ilma allahindlusteta - luues kõikidest karakteritest üpris selged kuvandid. Filmilikult põnev stiil, kus lugeja saab lugeda nii ühe tegelase mõtteid, arvamusi ja väljaöeldud lauseid kuid ühtlasi ka temaga koos vestleva inimese mõtteid ja vastutundeid.

Põhimõtteliselt saabki kogu lugu alguse hommikust, mil proua Dalloway teeb viimaseid ettevalmistusi õhtuseks peoks. Kõik raamatu tegelased on ühel või teisel moel selle peoga seotud, kes on kutsutud, kes on lihtsalt tegelastel peoga seonduvalt mõtetes, kes tuleb ise või kes on lihtsalt teemaks peol toimuvates vestlustes. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Proua Dalloway teeb raamatus enesetapu, ei saagi aru, et miks? Kas assotsiatsioon Anna Kareninaga? Või see, et raamatus ka tegelikult suitsiid aset leiab ning sellest siis see ühendus?

Proua Dalloway, kelle mehe ja meestuttavate ümber peamiselt kogu lugu tiirleb on 50ndates naine, samuti need mehed tema ümber, ent ometi kujutasin ma neid kõiki noorematena ette. Pigem enda eakaaslastena. Ju see on mingi psühholoogiline efekt. Veel üks huvitav trikk, mis aju minuga mängis - Proua Dalloway eesnimi on Clarissa ja kuna Agatha Christie üks eesnimedest on samuti Clarissa ja tegevus toimub Inglismaal, kujutasin ma ette, et proua Dalloway ongi tegelikult nooremapoolne Agatha Christie.

Üks peamisi tegevusliine raamatus on armukolmnurk - Proua Dalloway, tema abikaasa Richard ja mees nimega Peter Walsh. Clarissa on teadlikult kunagi valinud Richardi oma meheks jättes temasse armunud Peteri tühjade pihkudega. Peter oma suure armukoormaga suunas selle kohe esimesse ettejuhtuvasse naisesse, kuid nagu me kõik teame, siis paraku oma armastust ei ole võimalik niimoodi ohjata. See on ja sellega ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada. Ja täpselt samuti ei suutnud seda ka Peter Walsh. Ma usun, et sellepärast kõik ta suhted rappa jooksidki, nii pikemad kui lühemad, sest tegelikult oli tema südames ruumi ainult ühele naisele - Proua Dallowayle. Huvitav tegelikult, kas tõesti on meie igaühe jaoks ettenähtud vaid üks suur armastus siin maailmas? Vähemalt nii oli selles loos, sest mida iganes ka kirjanik Peteri mõtteid kirjeldades tahtis näidata, siis tegelikult saab lugeja ridade vahelt aru, et mees on ja jääb kõrvuni oma elu armastuse vangiks... Kavalalt kirjutab kirjanik ka hr.Dalloway väga meeldivaks ja targaks meheks ja annab lugejatele võimaluse otsustada Proua Dallowayga sarnaselt, kumb mees tegelikult see "õige" oleks. Richard omakorda vaevleb selle käes, et ta tahab oma naisele hirmsasti öelda, kuidas ta teda armastab, ent kuna ta pole seda juba aastaid teinud, siis ei saa ta sellega kuidagi hakkama. Kuid abieluside on Dallowayde vahel siiski nii suur, et see ei tundu tegelikkuses häirivat kedagi muud peale Richardi enda. Lisaks on ju neil veel siduvaks elemendiks ühine (täiskasvanud) tütar.

Samaaegselt Dallowayde saagaga, kulgeb lugu Septimusest, mehest, kes on sulgunud iseendasse pärast esimest maailmasõda, vestledes seal suletuses oma hukkunud sõbra ja kapteniga, kuid kelle koore läbi ta oma naine Lucrezia läbi murda ei suuda. Naises tekitab see mõnikord sellised frustratsioonid, et ta pigem näeks oma meest isegi surnuna. Woolf viskab siia-sinna sisse romaani veel, eriti ilmumise ajastut arvestades, natuke skandaalihõngulisigi väikseid juhtumeid ja mõtteid, nagu näiteks naistevaheline suudlus (ju ta oma armastus naiste vastu tekitas vajaduse seda ka raamatulehtedel läbi elada).

Selline lahtilõige ühte päeva ja inimsuhete sasipuntrasse ja sellesse kuidas üks suletud ühiskond (sellel ajal ju esiteks nii palju inimesi polnud ja inimesed ei vaadanud televiisorit ega olnud suletud oma koduseinte vahele) on seotud üht ja teistpidi. Kuidas me mõtleme ja kuidas teised vaistuvad ning tunnetavad läbi selle õhu (Clarissa viha oma tütre koduõpetaja vastu ja vastuviha õpetajanna poolt) meie tundeid või siis tõlgendavad neid valesti ja teevad sellest omad järeldused. Kuidas me pidevalt kardame, et kaotame midagi enda jaoks olulist, kuid samas kõige muu tegevuse kõrval ja oluliste igapäevaste mõtete ning ülesannete pealepressides ei võta ka selleks midagi erilist ette, et lõpuni selgusele jõuda mida me ikkagi tahame ja kuidas teadlikult tegutseda tegelikult oluliste ja pikemaajaliselt meie elu mõjutavate otsustega - seda kõike paiskab Virginia Woolf meile Proua Dalloways vastu vahtimist. Kas tõesti on tähtis see, kui hästi mingi pidu õnnestub meil korraldada ja millise maine see meile tekitab ümbruskonnas või hoopis see, et märgata enda ümber katkiseid hingesid ning üritada neid parandades ka oma hing korda saada?

Tegelikult on ka surm pidevalt lausetes ja ridade vahel kohal selles raamatus. Eksistentsiaalsetes mõtetes ja lausetes, mis ilmestavad ilmselt pigem just 50nda eluaasta teises pooles elavate inimese igapäevamõtisklusi. Mind, kes ma sellistele igavikulistele teemadele eriti ei mõtle (veel!) ei pane neid võibolla niiväga tähele, ega ületähtsusta neid, kuid ma millegipärast arvan, et kui ma seda raamatut loen 15-20 aasta pärast, märkan ma sealt hoopis enamat.

Woolfi tekst on keerulise ülesehitusega. Tema laused lugemiseks küll mahlakalt põnevalt konstrueeritud, kuid ettelugemiseks parajad pähklid. Seda raskem, ma kujutan ette, oli see ettevõtmine tõlkija jaoks. Tahaks siinkohal Riina Jesminile teha maani sügava kummarduse! Ma ei usu, et ma seda teksti oleks (oma üsnagi perfektse keeleoskuse juures) suutnud nii detailselt arusaadavalt originaalkeeles lugeda. Sest tõeline nauding ja elamus peitus veel omakorda selle teksti ilus.

Hinnang; 5- (Täiesti arusaadavatel põhjustel on see raamat klassikaks tituleeritud! Teadvusvoolu-stiilis kirjutatud romaan teeb tõesti karakterite pähe ja tunnetesse sisenemise väga lihtsaks. Rääkimata kogu tegevusvooluga kaasa minemisest. Eks need kaks põhiliini ole selgesti Woolfi ennast vaevanud teemade kehastused. Sotsiaalse klassi ridadevaheline kriitika ja depressiivsete inimeste mõistmatuse kriitika. Seeläbi hoolimatuse ja süvenematuse kriitika - seda kõike leiab nende ridade vahelt. Woolf on üks väheseid maailmaklassi naiskirjanikke, keda võib ka väga tarkade ja julgete kirjandusõpetajate keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjadest avastada. Selliseid pärle avastades on lausa kahju, et meid ainult meeskirjanike mõstuse najal üles kasvatatakse. Woolf kahtlemata ongi üks kui mitte parim naiskirjanik, keda ajalugu tunneb. Ja "Proua Dalloway" on  selle järjekordseid tõestusmaterjale.)

PS.Raamatust on tehtud ka filme (kuulsaim vast Vanessa Redgrave-iga peaosas). Raamatu esialgne pealkiri oli "The hours", ehk "Tunnid". Michael Cunningham on kirjutanud matkides Virginia Woolfi stiili just sellenimelise raamatu, millest Hollywood on teinud ka Oscareid võitnud filmi (Meryl Streep, Nicole Kidman ja Julianne Moore peaosades).

Pruutide kool - R.A.A.A.M

Eelmise suve lõpus kostus mitmetelt arvamusliidritelt, et aasta parim suvelavastus oli Tõstamaa mõisas etendatud Gerda Kordemetsa autorilavastus "Pruutide kool" (tegelikult jagunesid hääled kaheks - kes kiitis PK-d, kes Saueaugu "Tasandikkude helinaid"). Suvi oli selleks ajaks läbi, ning ei saanud tõdeda muud kui kahetsust oma kitsarinnalisuse üle, sest kui ma ise oma suveteatriplaane koostasin, jätsin selle tüki meelega plaanidest kõrvale. Peamisteks argumentideks niigi tihe teatrisuvi ja sinna sisse siis paigutada veel kaugemal toimuv teatrikülastus, kus suurem osa näitetrupist "amatööridest näitlejahakatised". Lisaks veel sisuline eelarvamus - Kordemets on elustanud väljamõeldise oma sugulasest... "need egotripid on ju teada"...

Kui valesti ma võisin arvata-otsustada! Üldiselt oskan küll osavalt pressida endas kõiksugused eelarvamused alla, sest need on siiski tühipaljad eelarvamused, ent tookord jäi otsus pidama... õnneks mõistuse hääl kiitjate koorilt kostus üha valjemini ja tihedamalt ning see summutas lõpuks mu eelarvamused ning juba eelmise suve lõpus sai otsus vastu võetud, et kui seda veel peaks mängitama järgmisel aastal, tuleb see kindlasti kavva võtta. Ja nii ma siis avastasingi end viimasel hetkel saali tormamas Tõstamaa uhkes ja ilusas mõisahoones. Mina ees ja 2 teatrikaaslast kannul. (Viimased kohad pilgeni täismüüdud saalis, seega esimesest reast ei tasunud enam loomulikult unistadagi.)

Koht leitud (lavastajateliidu rahva kõrval viimases reas) sukeldusin kohe atmosfääri - saal oli ilusate laemaalingute, rõdule avaneva ukse, kahe suure akna ja antiikse mööbliga kujundatud. Ühes nurgas voodid, teises klassiruum. "Pauhh!!!" avanesid kõik uksed üheaegselt ja saal sai täis siginat-saginat - tegelasi vooris ühest uksest teise ja teisest kolmandasse. Milline hoog, milline särts ja sebimine. Kõigil ilusad puhtad heledates toonides (hall-valge) kodumajanduskooli õpilaste riietus seljas. Kõige keskel saabumas uus õpilane, kelle riietus on hoopis kurjakuulutavalt üleni must. Ka soeng tütarlast mingi mõttes vanemaks muutev. Rääkimata tugevast make-upist, mis võrreldes teiste tüdrukutega muutis uue tulnuka pahelisemaks. Kohe esimestest stseenidest tõmmati vaataja lavastuslike detailidega niimoodi enda sisse, et sealt väljasaamiseks oleks pidanud tööd tegema, aga kes ikka läheb teatrisse soovides "mitte" kaasaelada?! :)

Peaaegu kohe hakkasid tekkima ka assotsiatsioonid ja võrdluspildid. Ühest küljest oli tegemist justkui tüdrukutega "Wikmani poisid" lavastusega - oli ju kool ja õpilased ja tunnid ja õpetajad - laste omavahelised suhted kui ka suhted õpetajatega. Mingi seletamatu terav või klaar puhtus ja ajastukohane ilu, mis kumas sellest atmosfäärist läbi oli sarnane ka Wikmani poistega. Teisalt selle tütarlastekooli seinte vahel liikus ka 1 poiss. Peategelase Liina ja selle poisi suhtlemine mõjus kui äraspidine Tammsaare Indreku ja Ramilda lugu. Selles oli mingit vaoshoitud romantikat. Ainult selle erinevusega, et kui Indreku ja Ramilda loos oli põnevamaks ja sisukamaks pooleks tütarlaps, siis Liina ja Mattise puhul samuti. No kes ei armuks sellisesse tüdrukusse nagu Liina?! See on omamoodi eluline. Tuleb klassi keegi teistsugune - huvitav, julge, salapärane, tegutseja, ideede generaator, luuletaja, no paratamatult on see meestele kui magnetiks. Lisavürtsina veel mingi suhe kellegi kolmandaga, millega on siiski justkui midagi kahtlast (eelkõige sellepärast, et tüdruk ei tundu abiellu ihkavat tollega). Käivituvad nii jahi- kui avastamisrõõm :) Eluline! Meenub kuidas ma ise kunagi olin armunud kooliajal ühte tüdrukusse, kes oli Austraaliast... Tagasimõeldes siis eelkõige just sellepärast, et ta oli nii teistmoodi.

Huvitavaid lausekõlkse ja mõtteainet pakkuvaid teemasid paisati õhku stseen stseeni järel. Paljud neist sellised, millele ka ise juba pikemat aega mõelnud olen. Näiteks abielu-teema. Kui keegi suudaks ühegi vettpidava põhjuse nimetada, miks peaks abielluma, siis ma oleksin nõus oma usku muutma. Ent siiani pole ma seda leidnud... ja otsinud olen juba aastaid... Abielu peaks ju sündima armastusest, aga armastada saab ka ilma abieluta. Milleks on vaja end siduda, kas tõestamaks midagi? Ent see juba mõttena läheb vastuollu puhta, teineteist austava armastusega. Raha pärast - nojah, mugav kui saab koos teha tuludeklaratsiooni, aga kas sellepärast peaks abielluma? Tükis mainitud argumendiga ma otseselt vaielda ei saa, sest ma pole kunagi abielus olnud. "Abielu on naise orjastamine". Võibolla sellel ajal, kui abielu oli justkui eelduseks kooseluks, ehk sellel oli mingi rituaalne väärtus, et tütar anti mehe kätesse, kes siis oli kohustatud teda ülalpidama ja vastutasuks pidi naine oma mehe toidulaua ja puhaste riiete eest hoolitsema? No antud näidendi kontekstis, kus tegelikult "Pruutide kool" kasvatas ja valmistaski ette naisi selliseks "eluks", on vaatet kogu näidendi võtmeteema või -argument. Tänapäeval ma siiski leian, et see teema pole enam üldsegi nii aktuaalne. Samas mida mina ka tean, võibolla paljudes kodudes on ikka nii?! Eks igaüks näeb asju oma mätta otsast. Samas minu jaoks oli see autentseks nägemuseks, kuidas see sellel ajal oli. Praegusel hetkel võib mõni tüdruk või noor naine ohates mõelda, et miks enam selliseid koole pole, aga tegelikult tõele au andes oleks see ka natuke imelik kui neid oleks?! Vähemasti sellise suunitlusega.

Mitu korda (vähemalt 2-3 korda) kõlab tekstis lause: "Ära küsi kui Sa tegelikult ei soovi vastust kuulda". Miks see küll päris elus on ka nii, et kuigi me teame, et vastus on kole või meie jaoks ebasoodus, siis ometi me tahame seda teada, seda sõnadesse panduna kuulda. Isegi kui see meile haiget teeb. Kas poleks lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla panna lootes, et oht möödub. Sest tegelikult mõnikord, tegelikult üpris tihti, pole meil vaja täit tõde teada. Nii oleks lihtsam edasi elada ja ühtlasi lihtsam ka asjadest üle ja mööda vaadata. Ikka ju juhtub... Kas peab alati kõik viimse detailini olla lahtiseletatud? Ise mõtlesin küll, et hakkan vähem küsima... Endale keskendumisegagi on raskuseid. Ja kes teab, võibolla rohkem endasse vaadates võib palju rohkem probleeme lahendada ning jääb ära see teiste pilli järgi tantsimine? Kuigi tegelikult on hea mõnikord ka teiste inimeste silmadega ennast vaadata, selleks aga tuleb küsida, isegi kui vastus võib valus olla... Võibolla sellest saab alles vanemana, elukogenumana aru?

Huvitavalt tabav tähelepanek oli ka autoril sisse tuua poisi ja tüdruku vestlusesse vaidlus - kas armastus on nähtav või mitte. Mattise meelest see pole - oleme ausad, eks me mehed olemegi pimedad selle koha pealt (no ok, mitte AINULT selle koha pealt). Kuigi tegelikult ma kirjutan kahe käega alla Liina arvamusele - mida rohkem Sa armastust varjata üritad, seda nähtavam see on. Kuigi Baricco "Novecento"-le tagasimõeldes, kus sealne peategelane luges inimeste silmadest kõikvõimalikke asju välja ja see oli minu jaoks natuke liig, siis armastust silmadest välja lugeda - see on täiesti võimalik. Tegelikult selline väljapaistmine võib olla ka hukatuslik. Sest mida kõike pole inimesed sellise võimuga võimelised peale hakkama. Eriti kui armastus on vaid ühepoolne...

Lavastusliku külje pealt on mul nii palju kiidusõnu, et isegi kõiki mõtteid koondada on raske. Gerda Kordemetsa jaoks tundub see olnud tõeline armastust täis projekt. Projekt on isegi kuidagi kohatu sõna siinses kontekstis, sest projekt on justkui kalkuleeritud ja külm ja majanduslik. Kuid see lavastus tundub kiirgavat armastust. Kusjuures mul on alati jäänud mulje, et Kordemetsale endale meeldib väga Laine Mägi. Vastupidiselt minule, kuigi siin tükis oli ta kui loodud selle rolli jaoks! Võibolla paljuski tänu oma tantsuõpetaja taustale? Sest õpetajana mõjub ta väga orgaaniliselt. Orgaanilisemalt kui näitlejad tavaliselt. Laskumata trafaretsustesse vaid juskui tõesti elades seda rolli. Isegi nii kaugele, et mul tahtis etenduse ajal peaaegu pisar silma tulla lihtsalt sellepärast, et range õpetajanna või direktriss tüdrukud tantsuõhtule lubab :) Selleks peab aga näitleja mõjuma tõesti ehedalt, et puhtalt tema tegelase tegevusest selline emotsioon esile kutsuda.

Kuid tagasi lavastajasaavutuste juurde - see maagiline valgustus koos maagilist võlu omava laemaalinguga. Milline justkui tahtmatult kokkukõlav sümbioos! Valgustus justkui mängis kogu atmosfäärile kaasa - teate neid vanu mustvalgeid filme, kus kontuurid ei ole nii teravad, justkui muinasjutuliselt ja kuntsiliselt mahedad - just samamoodi hakkas see vaatepilt mõjuma, mida õhtu hilisemaks muutus. Etendus algas ju kell 20, kui väljas oli veel valge, kuid lõppes 3 tundi hiljem, kui õues oli juba üpris pime. Täiesti geniaalselt lavastatud rõdu-stseen. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida üllatusest, kui rõduäärel enesetappu sooritav tegelane järsku vastaseinas asuvast uksest sisse astub! Selliste hetkede pärast ma teatris käingi - külmavärinad, imetlus, avastamisrõõm, ilu ja heameel kõik ühes naudinguhetkes! Ja kui hästi see kõik veel oli välja mängitud! Selliseid näitejuhtimise ja õnnestunud väljamängimise tipptaseme-hetki oli veel. Esimesena meenub "kirjalugemise stseen" - filigraanne koreograafia - tekitas põnevust ja eheda tunde, et ta ei saa seda kirja kuidagi teiselt kätte. Ja jälle tekkisid assotsiatsioonid - nii "Naerata ometi" päevikulugemisega, kui ka telelavastusega "Uus poiss". Viimasega veel eriti, sest ka seal oli teemaks luuletustekirjutamine, mis "Pruutide kool"-is üheks olulisimaks kõrvalteemaks. Kusjuures kõik luuletused Baudelaire-st Liina Täkeri enda omadeni olid ühtlasi ülimalt head kui ka tervikut ja sisu sobivalt toetavad. Ma olen üsna veendunud, et kõik kirjandust ja eriti luulet armastavad vaatajad said küllaga lisanänni sellist tükist. Kooli ajal oli minu jaoks kirjandustund üks lemmikumaid. Alati kui esimestel koolipäevadel sai uue kirjandusõpiku, oli põnev uurida, millistest raamatutest on seekord väljavõtted. Selles mõttes oli ka eriline mõnu sattuda uuesti "kirjandustundi". Kusjuures kirjandusõpetaja rollis Kersti Tombak oli järjekordselt täistabamus sellesse rolli valikul. Natuke vibalik ja krõnks, loomulikult prillid ninal suurest lugemisest. Kahtlemata võis tema justkui mõneti karikatuursest karakterist välja lugeda veel hulgaliselt taustainfot, mis õnnestus tal oma kehastusega panna ridade vahele - kahtlemata vanatüdruk, hea südamega, keda Liina-sugustel tüdrukutel on lihtne mõnitada, aga kes sellest hoolimata, et see neile hinge torkab, on sellest üle ja hoiab õpetajaneiule kohast pieteedilippu kõrgel.

Veel üks huvitav tähelepanek - ka siin tükis mängitakse ajaga ning ajaga mängimised tunduvad olevat üks kiirtee minu südamesse (vt."Aeg ja perekond Conway"). Huvitavalt on sissetoodud kummituste-teema - vanades mõisades ju ikka kummitab :) Ja korra sai ikka tõsiselt hüpata ka ehmatusest oma toolil :) Kuid lavastusliku külje pealt oli õnnestunult integreeritud tegevused eri ajastutest - nii näiteks justkui selgroona mõisa ajalugu tutvustav toapoiss Karl, kes pidevalt ka aega edasi liigutas (jälgisin kellaaega kuhu ta seieri lükkas - see tundus kummalisel kombel klappivat ka tegevustiku kellajaga stseenis, mis sellele Pruutide koolis järgnes - ei tea, kas kokkusattumus või arvestatud tegutsemine), aga samuti ka eelnevad mõisavalitsejad, kes tõesti kummitustena Liinat külastasid (märkimata ei saa jätta, et käesoleval suvel esietendubki Tõstamaa mõisas nö. mõtteline järg, samuti Kordemetsa lavastuses "Surm, sünd ja laulatus", mille lugu järgibki ühte neist "kummitustest").

Ja eks lavastajale tänu on ka tõenäoliselt see idee, et kaasata tõesti õiges vanuses tütarlapsed tüdrukutekooli rollidesse. Ja ega nad kõik polegi niiväga amatöörid või igatahes kogemust neil tundub piisavalt. Eeskätt muidugi peaosaline, ehk Liina Täkeri rollis särav Triin Tenso. Tema hääles ja mängumaneeris ilmestus mulle 80ndate aastate telelavastuste Anne Paluver (eelkõige Vilde "Tabamata ime"-s). Mõnus alt, mis omakorda lisab tema tegelasele vajalikku sobivat pahelisust, kuid samas muudab ta teistest tüdrukutest nagu natuke vanemaks. Mis elukogemuse allegooriana ju igati toimib. Ta on ju ikkagi "linnaplika", kes on nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Tenso riietevahetamiskiirus on nii mõneski kohas lausa imekspandav! Kuid lavale saabub ta alati hingeldamata ja just nii nagu peab. Särts liikumises ja sära silmades - sellest oleks ehk paslikum võrdlus hoopis noore Elizabeth Tayoriga. Tema roll ka areneb läbi tüki ja ka see õnnestub otseselt ju koolitamata näitlejannal väga hästi. Triin on küll varem mänginud näiteks filmis "Klass". Teise Pruutide koolis osaleva "Klass"-i alumni, Mirjam Mesak-iga on mul isiklikus plaanis kummalised lood. Kõigepealt jäi ta nimi mulle meelde Laulukarssselist (oma 10 või rohkem aastat tagasi). Siis valisin selle nime järgi endale interneti alter ego, ainult eesnimeks panin mehenime. Oma vanema lapse koolikatsetel juhuslikult sattusin lugema kooli infotahvlit, kuhu oli üles riputatud direktori kiituskiri temale ja nüüd siis on lauljast saanud järsku näitleja ning ta osaleb ühes selle suve parimas teatritükis! Mida järgmiseks? :) Tegelikult ka siin on tema ilus hääl ja muusikalised oskused hästi ära kasutatud. Inglihäälne elav taustalaul on nii mõneski kohas täpiks i-peal. Samuti üldse kogu muusikaline kujundus. Eriti meeldejääv oli hetk kui Liina laval loeb Heiti Talviku luuletust ja kusagilt saalist väljast, kostub 4 tegelase poolt koostatud ansambli mitmehäälne, sama luuletuse vastulaul (kui ma ei eksi, siis Tätte poolt viisistatud). Ja kõik see kokku on imeilus!

Kuigi kõigile tüdrukutele tahaks siin kiitust jagada, siis olgu mainitud veel, et nende seas tõusis esile Mariet mäniginud Liisa Saaremäel (kes äsja pääses sisse ka EMTA Lavakasse) ning Saara Kadak, kes VKA-s näitlemist tudeerib. Ning kui natuke guugeldada, saab teada, et ta on ka Gerda Kordemetsa, Andrus Vaariku ja Laine Mägiga lõpetanud Tallinna 32.Keskkooli (risti ja põiki selle kooliteemaga Pruutide "kooli" taustal :)) Andrus Vaarik on siin oma tuntud headuses - tihti sobivalt ka ülevoolav - tema rollid olid peamiselt nendes "teistes ajastutes". Markus Robam ansamblist MID ja kahe tüdruku tähelepanu keskpunk mõjub just sobivalt Indrekulikuna. Ja kuna tegelikult toimib seal mõisamajas kool, siis vähemalt ühe tüdruku tuvastasime kooli seintel olnud õpilastest tehtud fotodelt :)

Ka minu kahele teatrikaaslasele meeldis väga! Ühele kuuldavasti eriti köögitädi proua Tamm (Ülle Tamm) ja teisele (juba mainitud) kirjandusõpetaja :) Vaheajal sai nautida Tõstamaa mõisa ilu, süüa jäätist ning arutada esimeses vaatuses õhku lennutatud teemade üle, sest oli mida arutada. Lisaks ka mõisa grüünel kõrguvalt mitmesaja aastaselt tammelt natuke endalegi tema jõudu ammutada. Augustis siis tagasi - ühest tükis kummitanud mõisaprouast ja tema elust täpsemalt vaatama! Too mõisaproua olevat saanud 14 last, kellest 13 surid enne teda... ka siit veel lõpetuseks üks assotsiatsioon - Briti kuninganna Anne, kes valitses 1700ndate alguses, oli 17 korda rase, ent ta elas kõigist oma järglastest kauem...

Hinnang: 5 (Harva kui täiesti klassikaline teater mõjub nii värskena. Kui peaks ühe sõnaga etendust kirjeldama, siis ütleks ILUS. Kui saab juba mõne lausega, siis lisaks ka hästi lavastatud ja sisukas. Mitmeid huvitavaid mõtteid ja äratundisrõõmu oma mõttekäikudest. Ja muidugi elust suurem luule, mis mõjub alati. Justkui tõsieluline, ent ometi väljamõeldud. Kordemets on mänginud tõsieluliste faktidega, umbes nagu Kivastik oma Viinistu "kirjanike-kunstnike" tippnäidendites. Väga palju seoseid üht ja teistpidi. Minu jaoks kahtlemata kõrge kunstilise tasemega. Detailirikas. Soovitaks, et kui järgmine suvi veel mängitakse, siis kindlasti tasub minna. Nüüd aga väiksed linnud laulavad, et etendus lastakse televiisoris ETV2s eetrisse 1.septembril. Jääb vaid üle loota, et teleka vahendusel ei lähe need sügavamad mõtted raisku ja kogu see ilu ka läbi kaamerasilma on adutav nagu kohapeal. Kusjuures pidevalt piletimüügiportaale jälgides usun, et mõlematel aastatel kui see kavas on olnud, pole neil ühtki vaba kohta olnud. Rahvas on justkui üksmeelselt kõik selle "Pruutide kooli" omaks võtnud ja südamesse sisse lasknud. Ilus!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Pruutide kool

“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.

Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt.
Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand. Muusikalina kujundus: ansambel MID.

Esietendus 3. August 2011 Tõstamaa mõisas