Onu Vanja - Theatrum

Lembit Peterson + Anton Tšehhov = seda ei tohi mööda lasta!

Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.

Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...

Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...

Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!

Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.

Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!

Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...

Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.

Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?

Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!

Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?

Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...

Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...

Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)

Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...

Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!

Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))

Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)

Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...

Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Anton Tšehhov Onu Vanja Lavastaja: Lembit Peterson Stsenograaf: Vladimir Anšon Valguskunstnik: Rene Liivamägi Helikujundaja: Marius Peterson

Osades:
Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov:		Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna:		Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja):		Eva Eensaar
Maria Vassiljevna Voinitskaja:		Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski:		Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov:		Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin:		Tarmo Song
Marina:		Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed:		Priit Põldma, Jakob Tulve
Esietendus 12. oktoobril 2012. a. Püha Katariina kirikus Etenduse kestus 3 tundi ja 30 minutit

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest. “Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”) “Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu alusel - Rakvere Teater

 

 Et alustada kõige algusest, tuleb mul alustada kõige lõpust, ehk miks ma üldse sellest tükist kirjutan - 4 kuud pärast selle nägemist? Esiteks on see kahtlemata üks möödunud suve ja ühtlasi terve senise teatriaasta tippe. Ja seda nii sisu, lavastuse, kunstiliste valikute kui ka näitlejatööde pärast. Igal tasandil eriline! Selle tõestuseks ka need etendusest tehtud fotod (pärit teatri kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud). Ma ei suutnud kuidagi neist valikut teha ja nagu sellistes olukordades ikka, sai neid siia nüüd tavalisest hulga rohkem. Samas annavad need paremini edasi seda 70ndate tunnetust, hullumajalikku atmosfääri, karakterite kirevust, olustiku tunnetuslikku värvigammat kui seda suudaks ka miljon sõna (kusjuures eriline lemmikfoto on see kõige viimane - nagu kunstiteos!).

 

 

Nüüd keriks ajamasina etenduse eelsesse aega. Nagu ikka, "arvasin ma" et teater algab õhtul. Kaks teatrikaaslast peale pakitud, startisime kella 4 ajal, et õigeks ajaks põnevasse kohta (Kaarel  Karmi talu) kohale jõuda ning eelnevalt ka Rakverre kehakosutuseks põigata. Viskasime autos veel nalja selle üle, kuidas ma alati "arvan", et teater algab õhtul ning paaril korral on juhtunud, et läheme kohale ning tükk on juba läbi või alanud tund aega tagasi. Paremal juhul märkan oma apsakat veel enne kui pikem sõit juba päris seljataga. No seekord sellist jama ei ole, sest ma "arvasin", et vaatasin lausa korduvalt, et tegemist on õhtuse ja isegi tavapärasest hilisema algusajaga. Selle pika minuülenaermise peale tekkis väike kõhklus... no mitte minul muidugi, vaid teistel. Tsahhh... piletil ilutses alguskellaaeg 16:00... ja meie juba poolel teel... ja kõik etendused välja müüdud... ja needki piletid said ju ostetud lisapiletitena... paanika... paanika... mis nüüd siis saab...

 

No Rakveres võiks siis juba ära käia söömas... vähemalt Viitnalgi... kilomeetrid muudkui kulusid... Naiste ees häbi ka... vean neid nüüd tühja-tähja kodust kaugele. Teine inimene veel visanud oma raha tuulde... Ei - proovimata ma alla ei anna - helistasin Rakvere Teatrisse. Ja need imelised, imelised inimesed ütlesid, et kui selline häda, siis ehk õnnestub kuhugi panna lisatoolid... Mmmmuahhhh Rakvere Teater! Õhusuudlused siit Raplamaa metsade vahelt veel takka pihta ka! (Lia Laatsi häälega): "Ikkagi inimesed!" :) Kuid aitab juba sissejuhatusest... muidu võiks arvata, et ma täidan fotodevahesid, et õigustada nende suurt arvu :)

 

 

PIletikontroll ja kavamüük oli toodud maanteelt paarisaja meetri kaugusele heinamaale. Metsatuka kõrvale.

Madalama päikese sume soojus. Sääsed. Kahtlased pilved... kõik nagu ühele suveteatriõhtule kohane.

Sammusime kolmekesi vastu oma elamusele, mis tegelikult oleks äärepealt jäänud saamata.

 

Kuid pärast piletikontrolli ei saanud astuda ei õeulava pinkidele, ega siseneda mõnda teatrisaali või küünigi. Selleks, et teatrit näha, tuli jalutada mööda metsarada talu suunas. Eelnevalt muidugi sääsetõrjevahendi dušist läbi käies. Tee ääres võis kohata nii Jüri Järveti puud kui Üllar Saaremäe põõsast. Kõik ilusti publiku jaoks näitusena "välja pandud" :)

 

Ja juba ta tuligi - postituse esimesel fotol särav, naerusuine, prillipäine giid! Juhatas meid nii kohta kui loosse sisse. Ja selle sisse me (no mina igatahes küll) kohe seal õuel jäimegi. Sest lugu sai alguse sellest kuidas üks doktor otsustab jätta maha sanatooriumi ning asuda elama metsa ja luua sinna oma sanatoorium. Sanatoorium kõigile rahu otsivatele hingedele. Hulluarst... seega ümberringi võib liikuda ka hulle... "Kergelt" öövastav... ikkagi hullumaja suvepäevadega ju tegemist... Samas õnneks on meil kaasas meie giid, kes hoolitsevalt juhatab meid talu mingisse endisesse(?) laudasarnasesse kõrvalhoonesse - tema meiega küll midagi halba juhtuda ei laseks...ju?!

 

 

Seal sees siis lahti lähebki. Mingi imelik, kahtlaselt irvitav mees (Peeter Rästas) annab arstile (Üllar Saaremäe) võtmed ja näitab ruumid kätte... Seal keset sügavat metsa pole küll juhukülalasi karta, ega oodata... Kõigest metsikute "loomadega" peaks arvestama... Kuid vaevalt jõuab see mees kaduda ja arst oma audiopäeviku avada, kui juba hakkavad igast ilmakaarest saabuma kõiksugused "kultuuritegelased" - nö. hullud või pseudohullud, kes oma närve tulevad puhkama või loomemuusalt inspiratsiooni kerjama. Peaasi, et sanatooriumis varjupaika saaks. Nõnda algabki tegevus kahel tasandil, nii sanatooriumis kui pildikestena arsti elust.

 

Mingis mõttes vedasin paralleelid Linnateatri "Hecuba pärast" tükiga, kus keskmeks oli küll näitleja elu ja ümbritsevad tegelased, siin aga arsti omad. Hullumaja kultuuritegelased olevad Vahing elust maha kirjutanud. Vaadates seda tükki, olin ma sellest teadmisest prii ning seetõttu ei lasunud mul äraarvamise koormat. Nüüd tagantjärele ma võin küll aimata kes see või teine oli, aga ega ma ikka päriselt ühtegi neist kindlalt kokku ei pannud (Tiina Mälbergi Tõnis = Tõnis Rätsep? Margus Grosnõi kirjanik = Mati Unt? Natali Lohu karakteris oli ühtviisi nii Ülle Ullalikkust kui Raine Loost midagi, samas arvatavasti oli ta hoopis keegi kolmas) ja vaevalt, et see tegijatel eraldi eesmärk oligi jäljendamise mõttes. Kuigi suurema tõenäosusega ma lihtsalt ei tunne neid 70ndate alguse suuri kultuurihingi nii lihtsalt ära, sest minu teatriteadvus sai alguse peamiselt ikkagi 80ndatel.

 

Tüki vastuvõtt on minu meelest valdavalt olnud positiivne. Kuid siit-sealt on kostunud ka nurinat, et selle sõnum on segane või ülehaibitud tükil on alusetu kiidukoor inimestest, kes tegelikult keegi ei saa aru, millega tegemist on. Ega minugi arusaam asjast ei pretendeeri tõele, ent arvamuste paljusus viitab omakorda mitmetele metatasanditele, millega erinevad inimesed erineval tajumistasandil suhestuvad ning loovad sellest oma arusaamise loo või sisu mõttest. Mitte, et alati peaksi olema üheselt mõtestatav sisu. Tegemist võib ju olla ka miks ka mitte arsti teekonnaga nirvaanasse... Pakun siin siiski minu peas tekkinud versiooni loost, ehk niiöelda minu võtme selle lahtimõtestamiseks:

 

 Arstide ja eriti hulluarstidega on ju tihti sellised lood, et ega pole kindel, kumb on rohkem hull ka patsient või teda raviv doktor. Ja kus üldse läheb hullu ja normaalse inimese piir? Kes võib teist hulluks pidada ja kes mitte? Kas seegi inimene pole juba kergelt nupust nikastanud, kes midagi kunstilist suudab luua... või konstrueerida ja kirjutada romaani, mis tervikuna võib mõjutada inimeste arusaama maailmast ja teda ümbritsevast elust? Jah, ma ei mõtle siinkohal tühjapäevaseid sopakirjanikke ja kõikvõimalikke blogipidajaid jms - ütlematagi selge, et nood on natuke opakad :) Aga maalija, kes suudab maalida kunstiteose, mille tegelik kuju avaldub meetrite kauguselt? See pole ju "normaalne"... Igatahes võivad vabalt ka selliseid "haiged" vajada ravi ja miks ka mitte arsti...  Hulluarst, kes kolib keset metsaüksindust... mis jutub inimesega eraldatuses... tal võib juhe väga lihtsalt kokku joosta. Hakkab suhtlema iseendaga, hakkab nägema asju, mida pole olemas, elustuvad mingid mälupildid... miks ka mitte ei teki suhted asjade.. ja loomadega... Need võivad vabalt võtta hallutsinatsioonides ka tuttavate inimeste kujud (kaval mitme-rolli trikk aitab siin ka hästi kaasa - näiteks Toomas Suumani mängitud kolleeg alguses, ilmus hiljem isa-rollis lavale jne). Kuid kõige selgemaks tõestuseks mu "teooriale" on lõpus tegelaste loomastumine. Minu jaoks see näitaski ära, et tegelikult olid need tegelased just need "metsikud loomad", kelle eest meid kõiki hoiatati ja keda arst lihtsalt inimesteks hakkas pidama.

 

Tegelikult võib muidugi võtta seda ka allegooriana inimeste loomastumisena, millisteks lammasteks me oleme kõik muutunud. Kariloomadeks. Või siiski metslasteks. Või oinasteks, kes neelavad tundetult kultuuri (mõttetult "sööme/neelame" raatulehekülgi ilma süvenemata)? Kuid samas kõik need näitlejad võisid ka lihtsalt olla näitlejad suurel elu näitelaval. Elu, mille arst enda ümber seal sügavas metsas elustas.



 

Tehnilises mõttes oli lava huvitav. Rääkimata alguses toimunud õue-osast (koos jalutuskäiguga), kuid just see rööbastel keset lava liikuv osa. Nimelt publik oli pandud istuma mõlemale poole lava ja lava oli vaheldumisi kas tühi, liigutati sinna voodi, et luua magamistuba või laud koos toolidega, et luua restorani või kohvikumiljöö. Laura Pählapuu on kiiresti tõusnud üheks huvitavamaks eesti teatrikunstnikuks. Kuigi kunstnikutöö saab ju tuge kindlasti ka lavastaja nägemustest ja kontseptsioonidest. Ehk Urmas Vadi on siin ikkagi auteur-ina teinud autorilavastuse, mis sellest, et Vahingu ainetel. Ja sellist asja ei saagi muud moodi luua, kui terviklahendusena ikka ühest peast. Vadi sürri huumorit on siin küllaga ja sisulises mõttes oli ju ennemgi teada, milleks ta võimeline on. Sest fantaasiavaesuses teda küll kunagi süüdistada pole saanud. Kuid seda lahedam, et lavastajaideedega pole ta ka sugigi kitsi. Isegi mõnusalt mahlakas.

 

Kogu näitetrupp veab justkui üht köit ning stseenide vaheldumine ja ajas hüpped on nii loomulikud ning näitlejate poolt näiliselt imelihtsalt ja orgaaniliselt mängitud, et vaatajal ei üle muud kui jälgida seda kummaliste ja rohkem kummaliste karakterite voolu ühest lava otsast teise, ehk sellest "küünist/laudast" läbi... Ja kuigi terve trupp särab igas väiksemaski stseenis, siis Tiina Mälberg teeb lausa imelise mitmik-rolli. Kuid eelkõige Tõnisena pakub ta sellise koomilise pärli ning mitmeski mõttes päris omapärase - naisnäitleja poolt lahendatud - meesrolli. Ja kuna sellele on kõrval hoopis teise tunnetusega "etenduse jutustaja/juht/giid" või siis hoopis mõni kolmandat sorti karakter - see annab tunnistust tõelisest andest ja mõnuga rollideprismade läbi iseenda ampluaa laiendamisest. Ja just niisamuti nagu Tiina nii ka tema kaasnäitlejate puhul oli tugevalt tunda, et nad ise ka mõnuga neid kiiksuga karaktereid mängisid. Kohati läksid isegi nii hoogu, et unustasid iseenda. Näiteks Üllar Saaremäe ei saanud ühes esimestest stseendest (koos Toomas Suumaniga) talu teise korruse aknal naeru pidama... Saaremäe rolli, ehk teekonda oli huvitav jälgida ka sellepärast, et ma ei saanud temast päriselt aru. Ometi kõik ju tiirles tema ümber, kogu tegevustik oli kas tema ettekujutuse vili või siis tema mälestused, tema elu. Aga kas ta oli normaalne või hull? Minu teooria järgi ju see teine variant ning eks hullu inimest ongi ju raske lahti mõtestada :) Läbivalt terve loo pidas ta oma päevikut. Siis kuulas Vaino Vahingut... kas tema oligi tegelikult Vaino ise? Kõige tipuks, kuigi kohati mõjus ta hulluna, tundus ta kohati ka ainsa mõistliku olendina. Seda on raske seletada, aga seda huvitavam ta karakter ka oli. Margus Grosnõi, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Toomas Suuman teevad samuti tasemel rollid. Rästas hüppab vahepeal groteski ja Suuman isa ja kolleegi rolli(de)s on lihtsalt nii tasemel, nagu alati. Natali Lohk mehena jäi "Tõnise" varju, aga eks lava- ja elukogemus loeb sellistes väikestes nüanssides. Grosnõi pole just minu lemmiknäitlejaid, kuid selline kiiksudega tüüp oli küll huvitavalt tehtud. Juba aluskarakter andis ohjad ning MG ratsutab neid hästi käeshoides. Täiesti eraldi tahaks aga ära mainida alles VKAs tudeeriva Klaudia Tiitsmaa. Päris huvitav oleks teda uuesti näha mõnes teises rollis. Ma ei hakka siin rääkima tema ilust ja hirvesilmadest ja kõigest sellest, mida igaüks võib imetleda tema fototdeltki, aga täiesti võrdväärne partner oli ta Saaremäele. Ja kuigi ju palju noorem, mõjus ta tema pruudina täiesti võiks isegi öelda eakaaslasena. Eks muidugi ka temal on veel õppida, aga see mis praegu näha sai, andis lootust väga huvitavast tulevikust.

 



Hinnang: 5- (Üks minu selle suve kolmest lemmikteatrielamusest. Huvitav mängupaik, huvitav sisu, huvitav lavastus, huvitavad kunstilised lahendused, huvitavad karakterid ja huvitavalt mängitud. Kõik etendused viimseni välja müüdud. Nauding! Tõeline nauding! Ja mina loll mõtlesin, et jätan selle vaatamata, sest Vahing ei ole just "minu rida"... Õnneks levis kõrgehinnanguline arvamus kiiresti kõikjale ning jõudis viimasel hetkel ka minu kõrvu ja nii saigi läbi seikluste end Kaarel Karmi talust leitud. Või kas just "ennast leitud", pigem ikka Vadi fantaasialend. Ja kui Mälberg ei kandideeri nende rollidega Teatriliidu auhinnale, siis on küll midagi valesti... või siis tuleb sügisel nii palju imelisi naisrolle veel otsa... Muidugi kevades olid peidus ka Klemetsa ja Pohla Iphigeneia rollid... aga Tiinal on veel toetuseks kõrval roll naisbossina Armastus tööpostil-lavastuses... Ja üldse see näiteansambel oli väga äge! Äge - sõna otseses mõttes. Nii hoogsalt mängitud. Ja hullud on ju ootamatud ning kogu see tükk oli igas mõttes ootamatu :) Kui järgmisel suvel veel mängitakse, siis soovitan kindlasti vaatama minna!)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

 

Urmas Vadi

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi
Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
 

Ühel päeval lahkub psühhiaater Johannes töölt ja ei tule enam kunagi tagasi. Jätab naise, lapsed, auto, ülikonnad, fotoalbumid. Teda kahtlustatakse liiderlikkuses, vaimuhaiguses, manipuleerimises, kuid ta on täiesti terve. Johannes lahkub, et ühes mahajäetud majas alustada oma erapraksisega. Kuid sinna hakkab kohale voorima hoopiski psühhiaatri sõpru: näitlejaid, kirjanikke, muusikuid, kellel esmapilgul justkui polegi midagi viga. Aga ka nemad vajavad ravi ja seltskonda.
On seitsmekümnendate aastate algus, suvi on soe, puhub jahutav briis.
Vaino Vahingu kiri Urmas Vadile 10. veebruaril 2006 pärast näidendi lugemist:
Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on ära tuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino

Etendused toimuvad Lääne-Virumaal Karula külas Kaarel Karmi metsatalus, mille on projekteerinud Hugo Laur ja kus on suvitanud mitu põlvkonda legendaarseid loomeinimesi, keda ahvatles supelranna, Lahemaa rahvuspargi ning Sagadi ja Vihula mõisaradade lähedus.

Etendusele minnes valmistu jalutuskäiguks soisel metsarajal pikkusega kuni 800 meetrit, riietu vastavalt ilmale, märja ilmaga võib vajalikuks osutuda kummik, kasuks tuleb eeltõrje sääskede ja puukide vastu.