Perikles - NO99

Sellises Bollywoodi kastmes, süüa silmade (ja ka mõnede teiste meeltega) Shakespeare'i – milline luksus. Minu meelest on Shakespeare-i tavaliselt natuke raske seedida. Õigemini ma „ei viitsi“ enam tema etenduste tavapäraseid tõlgendusi. Tähendab tegelikult ma olen hetkel sellises eluetapis, kus Shakespeare on minu jaoks „mittesöödav“.

Aga see, milline kolme ja poole tunni pikkune kirev tantsu, laulu ja muinasjutu segune teatrikompvek vanas Sakala keskuses, maja hallide seinte-karva paberis peidus on...mmmmmmmmmmmmm Marabou!

Selle suve esimene teatri“elamus“! Kõik sai alguse ühest üpris ebamugavast tundest, ehk justkui oleks näitlejad tulnud pealtvaatajaid vaatama. Õnneks siiski Lenna Kuurma päästab vaatajad sellest olukorrast. Ja ma ei tea kas sellepärast või lihtsalt sellepärast, et temale otseselt näitlemist ei olegi lastud sellest tükis teha, vaid pigem on tema rolliks ikka olla laulutäide või lauluviisil rääkija. Aga tõesti, ma arvasin, et mind hakkab ta häirima ning tema amatöörlus hakkab silma torkama, aga ei häirinud ta kõige vähematki. Isegi siis kui ta litsi mängib – jah, ta jääb oma kõrvalnäitlejale alla, aga tegelikult (teine litsi mängija) Inga Salurand teebki selle rolli nii mahlakalt, et ta nagu mängiks ka Lenna eest.

Üldse tüki tugevamad näitlejad ja osatäitmised tulid 5 näitleja poolt.

Neist eredamad:

Andres Mähar – hobus-isana ning šamaanina ja kahtlemata ka Marika Vaariku tütrena. Väikebaleriini- tutu seljas ja suured silmad peas. Hobusisa leid oli kunstniku poolt üle mõistuse hea! Huvitav kumb enne oli olemas, kas idee hobusisa jalgadele või need jalad ja siis sobiv rolli sellele?

Marika Vaarik – tema litsiemand ja vuntsidega hobuisa teener ja kindlasti ka kõrge, pikk ja väärikas Dionysos, kes kadedushoos laseb hukata Lenna tegelaskuju, kelle Tüürose kuningas endale saab. Vuntsidega teener hakkab silma viskama meestele ja see kõik on nii kelmikas ja heatujuline!

Sergo Vares – milline laulja anne! Ta torkas oma tugeva ja hea häälega silma. Lisaks oli vääriline partner Marikale. See kui ta sealt kõrgelt punase kostüümi seest välja kukub, see rolli sees olek on väga mõjus. Teda on kuidagi vähem kui teisi, ei tea miks (võibolla sellepärast tundus nii, et oleks muudkui tahtnud teda vaadata ja vaadata).

Gert Raudsepp – Alati hea. Rohkem mängulusti saab litsimaja peremehena ning säästumarketi kotist peakattega-kalamehena. Tema visiiri-roll on siiski teiste kõrval kahvatum.

Tambet Tuisk – Temal on neid rolle vist kõige rohkem, kuigi minule meeldis eriti tema „väike päike“, ehk kupeldaja. Kuigi ka kalamees ja musta habemega isa tulid hästi välja.

Etenduse nõrgemad lülid olid peategelase Periklese näitleja Risto Kübar, kes selles rollis ei areta midagi uut, vaid viskab „Adolf Rühka“ all-over-again. Ta maneerid on liiga tugevad ja üheülbalised, et neid rollist rolli kaasa vedada. Lisaks nõrk lauluhääl, mis selle rolli puhul osutus oluliseks.

Mirtel Pohla ja Rasmus Kaljujärv. Lihtsalt ei ole minu jaoks veel näitlejad (ma ei ole nendelt ainsatki tõelist õnnestumist veel näinud ja siin tükis jäävad tunduvalt ülejäänud trupile alla). Ei ole ma neilt veel seda originaalsust näinud, mille etaloniks omamoodi No99 kui teater on kujunemas.

Tantsud on tüüpiline Jüri Nael, ammu juba ära tüüdanud. Aga näitlejad on tublid - nad pole ju tantsijad, kuid vihtusid tantsida nagu "päris" (kuigi Kaljujärv puterdas ka pidevalt tantsusammudega).

Lõppude lõpuks on paljuski tegelikult hoopis kunstnik ja lavastaja, kes selle tüki on elama pannud. Eriti kunstnikutöö. Huvitavad ja stiilsed lahendused ja avastused annavadki tükile tema hingamise. Ja muidugi ka muusika ja valgustus. Kõik kuidagi töötab ja annab tervikule elu sisse. Sest etenduse lõppedes, ei olegi nagu tunnet, et oleks teatris käinud, vaid pigem mõnel kontsert-etendusel või performance-il. Väga originaalne. Ning kaldun arvama, et läheb eriti hästi peale neile, kellele meeldis Draamateatris Ojasoo lavastatud „Julia“.

Hinnang: 4+ (oleks alusmaterjal sügavam, dramatilisem või koomilisem [loe teksti algus Shakespeare-i kohta] ja mõned näitlejad teised, siis oleks saanud ka täied punktid, kuid sellest hoolimata hea tuju tekitab ja meelt lahutab ka, julgelt võib soovitada!). Rahvas seisis lõpus püsti ka, kuigi niiiiiii hea see nüüd ka polnud, aga seisin minagi, sest see panus mille kõik kogu show õnnestumisele andsid oli vinge, olenemata tasemest. Ja Semperil on kindlasti ka järgmisel aastal jälle koht teatriliidu kunstnikenominentide hulgas garanteeritud!

P.S. Tõesti näitlejad vaatasid vaatajaid ja lollitasid vaatajate kulul, mis jaksasid. Näiteks see kui Tambet Tuisk kupeldajarollis paneb terve saalitäie pealtvaatajaid sensuaalse muusika taktis VÄGISTAMISELE kaasa (loe:rütmi) plaksutama (haige, aga mingil kummalisel tasandil toimib eneseirooniana - näiteks meie tänapäeva meediale viidates). Või see kui Inga Salurand ja Lenna Kuurma litsidena esimesest reast mehi tantsima tirisid lavale. Irooniat veel kompveki pinnasele (või südameks?!).