Pühapäev, 24. november 2019

Between dreams and drowning - Paide Teater / Sõltumatu Tantsu Lava


Hei! Lepime kokku, et see siin ei ole kriitika eks! See on peegeldus, sest inimeste elu ei saa kritiseerida.

Ärkasin kell 18:46 ja automaatselt sisenes süsteemi paanika - teater algab kell 19 ja mina alles põõnan... Olin pannud kella tirisema kella 18ks, et enne teatrit dušialt läbi hüpata ja midagi hamba alla võtta, aga panin unes tirina kinni ning magasin süüdimatult edasi. Viimase kuu jooksul olin nädala Singapuris, ehk Eesti ajast 5 tundi ees, siis nädala Eestis, millele otsa 2 nädalat Kalifornias, ehk 10 tundi Eesti ajast taga. Nüüd on organism nii sassis ja kuidagi ei saa õigesse rütmi tagasi. Nõnda magan öösiti 3-4 tundi ja siis õhtu hakul on jälle uni platsis, kui pimedaks hakkab minema. Unenäod olid igatahes sekundiga silmist pühitud, minuti pärast olin autos ja 1900 sisenesin Telliskivis asuvasse Sõltumatu Tantsu Lava fuajeesse. Uhh, mind oodati ära... Ok, see tunne oli veel segu und ja reaalsust... sest tühja nüüd minu pärast etenduse algus hilines :)

Lavastuse autorid, lavastajad ja etendajad Steffi Pähn ja Ursel Tilk on kursaõde ja kursavend viimase Tallinna Lavakooli lõpetanud, 28ndast lennust ja sama lennu teisi lõpetajaid võis ka publiku seas näha. Ma hakkan vist vanaks jääma, aga see mõjub kuidagi nii südantsoojendavalt. Kui meid lõpuks saali lubati, oli Ursel seal juba laval ja Steffi istus publiku poolel patjadel. Saal läks puupüsti täis ja etendus sai alata.

Tegelikult oli mul millegipärast jäänud mulje, et tegemist saab olema tantsuetendusega (kas ehk sellepärast, et tegemist on Paide Teatri ja Sõltumatu "TANTSU" Lava kaasproduktsiooniga?), aga esimene asi, mida saali sisenedes märkasin, olid Urseli jalas olevad saapad - nendega ju küll mingiks eriliseks tantsuks ei saa minna... :)

No tantsuks läks küll, sest etendus sisaldas mitmeid, et mitte öelda ohtralt, tantsulisi lõike ja liigutusi. Elutants, mis saatis sisulist-sõnalist poolt. Kas mitte meie kõigi elud ei ole natuke nagu tants - vahepeal valss, siis tango, siis jälle pöörded, millel otsa moonwalk või lüüriline moderntants... Ok, ärme kaldu filosoofiliseks, kuigi just filosoofilisena see kõik kokku tunduski. Nimelt siltide armastajate jaoks võiks seda segu sõnadest ja tantsust ning sisust nimetada žanri mõttes koreograafilisbiograafiliseks etenduskunstiks.

Alguses Ursel joonistab meile ruumi silme ette, kus asub diivan ja kus asub kapp - umbes nagu Von Trieri Dogville, ainult gramm veelgi kangem, gramm veelgi enam vaatajalt fantaasiat nõudev, ehk ilma mahajoonistatud kontuurideta. Ja kogu lugu ei anna end kergelt kätte. Ursel paneb oma puzzlet tükk tüki haaval kokku, et seda pilti paljastada, mida ta öelda tahab. Ja see mida ta jutustab on ühe armastuse lugu. Nähtaval kohal keset lava on ka saksofon - pill, mida kasutatakse rohkem "SOOLO" kui orkestripillina... vihje(?) või siiski lihtsalt see on Urseli pill(?) Saksofonihelidega on kahtlemata hea viia atmosfäär bluusi ja sellest hiljem välja arenenud jazzi lainele... Sensuaalne on see pill ka... Ja nagu peatselt selgub, ongi tegemist õnnetu armastuslooga... "elubluus"... Urseli lavakeel on seejuures väga tundlik, et mitte öelda pisut närvilinegi - selgelt tekib tunne, et ta on siin jagamas midagi isiklikku, tükki oma hingest. Ja sellele, ajalises mõttes veel üsna lühikesele suhteteekonnale, võtab ta vaataja kaasa. Loomulikult kui too on valmis minema...

Läheb pea pool etendust, enne kui "elutantsu" siseneb ka Steffi. Kohe muutub etendus veelgi sõnalisemaks kui varem. Mingis mõttes kogu etenduse aja liigub see füüsiliselt üha sõnalisemaks ja samas muudkui intensiivistub.

Steffi sisenemine algab pauguga - saame teada, et siin laval tegelikult oleks pidanud olema üks teine tüdruk... See üks lause tekitab terve universumi kogu lavaloo kõrvale. Pähe tulvavad küsimused ja arusaamised. Ilmselgelt oleks see kogu lavastus hoopis midagi muud kui meie ees oleks tantsukunstnik ja näitleja... Nüüd siis hoopis kaks näitlejat. Samas paratamatult tekib tunne, et Steffi tuli kursavennale toeks. Ja sellepärast ei ole siin mitte ühe ja teise inimese lood, millest kokku tekib üks suur armastuslugu. Siin on kahe inimese lood. Kahe eraldi inimese lood, mis puutvad küll põrkudes (läbi näitlejakooli), aga ei segune mitte eluliselt, vaid käesoleva lavastusena. Seal on vaks vahet. Ka Steffi tantsib ja jutustab ühe elulise armastusloo, mis oma ajalise distantseerituse ja loo äratuntavuse ning dünaamlisuse tõttu tundub nüüdseks nii temale endale kui ka seda kuuldasaavatele koomilisena, kuigi tegemist on ka teatavas mõttes õnnetu, ehk ühepoolse armastusega.

Steffi mäng on palju mängulisem ja mitte nii sügav, aga seda jõulisem. Ta kontrolliks nagu ennast ja oma tundeid nii, nagu ta parajasti välja tahab paista. Ursel seevastu oli habras ja jättis mulje, nagu see, mida ta näitab on päris. Steffi näitamisviis on teatraalsem. Sõna jõu taha peituv. Sellel ajal kui Steffi on fookuses ja esitab oma lugu, on Ursel ka laval ja jälgib ning on isegi partneriks Steffile kusagil taamal. Steffit me Urseli loo ajal ei näe. Seegi on tundeerisus, mis tekib neid kaht poolt sellest etendusest vaadates.

Steffit kuulates tekkis selline tunne, et mingi ring sai nüüd täis. Oli vist esimene kohtumine selle 28.lennu kursusega. Etenduse nimeks "Impeerium", kui nad rääkisid, millist teatrit nad tahavad tegema hakata. Ja nüüd toob juba nii mõnegi rolli teha jõudnud noor näitlejanna ridamisi välja oma esimesi samme teatriteel - rolle, mida ta on jõudnud praeguseks elustada. Armsalt naiivne tundub see lõik kunagisest kursatööst, võrreldes preaguse reaalsuse ja kogemustega näitlejaga. Isiklikus plaanis, kogu sellel teekonnal läbi Urseli ja Steffi kooliajast tänaseni, on nad olnud kahtlemata (mitte ainult oma kursuse näitlejatest, vaid üldse Eesti noortest näitlejatest) minu lemmikute seas. Selles käesolevas etenduses pakub Steffi ühe lõigu, ütleme ühe stseeni, mis jääb kindlasti veel kauaks meelde ja mingis mõttes ilmestama ka seda peatselt lõppevat teatriaastat (üks aasta lemmikuid stseene üldse!)... Pean silmas seda kui ta räägib oma osatäitmisest Tšehhovi "Kajakas" ning ei saa kuidagi sõnu välja "milline oli Maša?" Eesti teatri avangardsem pool on ka hetkel teelahkmel - otsimas oma sõnu... pärast NO lõppu, Von Krahli uuenemist ja peatset tuhast tõusu, Vaba Lava skandaali ja teatavat rahutust ning üleminekuperioodi ning Kanuti Gildi segaputru, sest keegi peab ju kogu selle uuenduslikuma ja etenduskunstilikuma teatri läbi vedama uude aega (ehh, ka STLi abiga!)... okei... see seos võib näida kaugeltotsitud ja meelevaldne, ent ometi nii ma seda paralleeli vaadates tõmbasin. Sest see, mida need 2 noort siin oma jõududega on kokku loonud, on jälle midagi uut, ent ometi ka selgelt seotud sellega, mida nad oma kooliaegsetes diplomilavastustes tegid, ehk "jagasid iseennast" - meenuta kasvõi "Impeerium", "...ja peaksin sada surma ma..." ja "Kogudus"... sellesse ritta sobitub ideaalselt ka "Between dreams and drowning".

Hinnang: 4
Nii meeletult sümpaatne tundus see tervik. Esimeses pooles ma veel päris ei vaimustunud, ei haakunud etendava inimese armastuslooga, selleks oli vaja neid teise poole teatritee kogemusi, millest ise on saanud osa, et tõmmata mindki lähemale lugude sisekliimale. Kui ma sealt saalist kargesse Eesti novembriõhku sisenesin, oli mul sellest hoolimata, et olin jope teatrisse joostes kiiruga autosse unustanud, soe tunne sügaval südames. Olin nagu saanud kokku heade sõpradega, kes oma südant puistasid, samas tundsin kaasa millelegi, mis on päris. Kuigi vabalt võib-olla oli see kõik siiski vaid teater? Kõigepealt nuttev ja siis naerev mask, millest kokku tekkis tervik, mis pakkus elamuse. Elu on nii lõpmata imeline. Kunagi ei tea, mis järgmise nurga taga juhtub.

Nii ma sealt siis sukeldusin jälle Pöffilaintesse, et mitte öelda "uppusin" filmidesse... Ja üldsegi - kuidas nad teadsid? "Between dreams and drowning" indeed...


Tekst lavastuse kodulehelt (fotosid Tallinna etenduselt ei leidnud, seega kasutasin enda omasid):

Between Dreams and Drowning

Steffi Pähn, Ursel Tilk

Autorid ja laval: Ursel Tilk (Paide Teater), Steffi Pähn (Nuku)
Dramaturgid: Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider
Valguskunstnik: Karolin Tamm
Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike
Produtsendid: Harri Ausmaa (Paide Teater), Triinu Aron (STL)
Projektijuht: Carolyn Mets

Esietendus: 20.11 kell 19.00 Paide Muusika- ja Teatrimajas
Kestus: 75’

Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös jõuab lavale Ursel Tilga ja Steffi Pähna tantsulavastus “Between Dreams and Drowning”.
Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind – tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.
Umbes niimoodi analüüsib Roland Barthes armastaja subjekti oma “Armastaja diskursuses”, mille järelsõnas ta mõtiskleb selle üle, miks armastaja ei leia kohta tõsises akadeemilises arutelus, miks filosoofid ei julge teda süvitsi mõtestada – armastaja/armastus on banaalne, groteskne, sentimentaalne lollus – tabu, millel on oht haisema minna, kui teda liiga tõsisiselt võetakse. Tema koht on heal juhul fiktsioonis või lavalaudadel neljanda seina taga. Ta peab ilmtingimata olema pakendatud. Ilusti pakendatud. Distantsilt kannatab vaadata. Nii on turvaline. Nii ei saa sellega kokkupuutumine mindki labastada. Vaatamata sellele oleme vast kõik selle alasti tundega kokku puutunud ning sellele mõeldes halvab meid piinlikkus – see kuidas ma vihma käes tema nime karjusin, möödakäijad minu üle naermas, pole meenutamist väärt.
Või hoopis – see ei saanud ju olla mina!
Aga siin ta on, teie ees, kuskil unistuste ja uppumiste vahel. Halvatuna. Siiraste emotsioonide hallis tsoonis.
Lavastuse pealkiri ning idee sündisid Ursel Tilga (Paide Teater) ja Belgia tantsukunstniku Lore Borremansi mõtetest ja tunnetest. Samanimeline lavastus etendub hooajal 2020/2021 L. Borremansi lavastusena ka Belgias.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar