Praha ja Sněžka

Lisaks töö-teemade arutamisele ja lahendamisele, on olnud võimalus siin Tšehhis natuke ka ümbrust uurida. Laupäeval võtsime ette rongireisi pealinna, Prahasse. Äratus hommikul kell 5:30, kell 6:40 läks rong ja kusagil poole kümneks olimegi kohal. Ilm oli külm, aga linn väga ilus. Kui nüüd võrrelda, siis minu meelest isegi üks ilusamaid Euroopas. Hotellist sai enne minekut infot ka uuritud ning adminni arvates on olulisemad külastuskohad: Vanalinna Väljak, Praha loss või Praha kindlus (kuidas keegi seda siis tõlgib), Vaclavi väljak ja Charlebridge. Õigemini ta arvas, et kui on need kohad ära näinud, et siis on ka "Prahat näinud". Muidugi need va laulvad puskkaevud ju ka, aga talvel need ei tööta...

Rongijaam asus sobivasti vanalinna külje all ja vanalinn ise oli tõeliselt kolossaalne! Kõik neli kohustuslikku kohta asusid ka kõik lühikese jalutuskäigu sees. Kui nüüd täpsem olla, siis see Charlebridge ühendaski kahte vanalinna osa, ehk seda kaudu saigi Praha lossi.

Kõigepealt jalutasime rongijaamast Praha peatänavale - see mis saab alguse Rahvusmuuseumist. Kuid üsna peatselt keerasime vanalinna sisse. Ja seal, Vanalinna väljakul, vaatasime ära Tyni jumalaema kiriku - käisime sees ka. Väljakul oli parajasti jõululaat, kus mingitelt Tšehhi meestelt ostsime kohapeal suure varda otsas küpsetatud seakintsu - maitses Tšehhi sinepiga seal külmas ideaalselt. Siis vaatasime täistunnil Vana Raekoja Astronoomilise kella pühakute tervituse ära. 12 apostlit, keda surm seal ringi keerutas :) Ahjaa, muidugi jõudsin armuda mingisse puurulli ümber sütel küpsetatavasse Pikle- nimelisse saiakesse. Kui taigen on juba rulli ümber ning enne kui seda kõpsetama hakatakse, veeretatakse suhkru sees, mis pärast mõnusalt selle saiarulli ümber küpseb - nii maitsev!

Edasi Charlebridge-i suunas ning seda kaudu Praha lossi. Silda kaunistavad 28 skulptuuri. Kõige vanem nendest on aastast 1683 - Püha Jan Nepomucky. See asetseb kohal, kus selle lapse surnukeha sillalt alla visati. ja lapse kujutis sellel tahvlil on helekuldseks hõõrutud, sest inimesed paitavad teda lohuttuseks saades vastutasuks õnne ja pühaku kaitset :) Nüüd olen minagi "kaitsud" :) Kuid esimene (ja tegelikult ka ainuke) tõeline jahmatus toimus Praha lossi siseõuel. St. Vitus -e katedraal on midagi tõeliselt võimast! Seal kangialusest sellesse kirikhoovi astudes ja seeistes kohe silmitse selle fantastiliselt ilusa ehitisega - no võttis ikka korra nõrgaks küll! Ülevalolev foto on kahjuks sellest tagaküljest, sest mu fotokas jukerdas ning ei talletanud seda esikülge. Kuid just see eesmine külg oma suure ümmarguse aknaga - no minu meelest ei jää küll eriti Pariisi Jumalaemakirikule alla. Ka sinna sai sisse minna, aga me otsustasime aja kokkuhoiu mõttes siiski edasi liikuda. Üks tänav oli lilliputide tänav, kus kõikidel majadel madalad uksed ja tibatillukesed aknad. Lisaks terve hunnik muuseume ning muidu huvitavaid sopikesi.

Ning muidugi pidime ka kaubanduskeskuse üles otsima, et Tšehhi tooteid ja hindasid uurida. Mõned Beherovkad koju kaasa osta ning lastele midagi leida. Ma olen lapsest peale tahtnud endale täiesti ehtsat marjonett-nukku. Seda on ülevalt liigutades olnud kuidagi müstiline vaadata. Omale ma lapsepõlves seda ei saanud, aga nüüd oma lapsele saan jõuludeks seda rõõmu pakkuda. Ühtlasi sain teada, et see tegelane on ühest kuulsast Tšehhi multifilmist - peabki üles otsima... siis saab enne kingituse andmist tegelasega lapse tuttavaks ka teha :) Ja muidugi Väike mutt on ju Tšehhi multikas, ehk neid pisikese muti mänguasju olid kõik kohad täis :)

Ma ise seal kaubanduskeskuses ei viitsinudki eriti ringi tiirutada. Läks hoopis õue ja vaatasin mingit tänavakunstnikku. Ostsin üle mitme aasta kastaneid (viimati sõin neid umbes 5 aastat tagasi Portugalis). Minule kastanid maitsevad. Ostsin teiste õhutusel koju ka kaasa. Internetist pidavat retsepti ka leidma... ei tea kas Stockmanni ka neid müüakse.... mujal vaevalt. Võibolla ehk Stockholmi turul või Söderhallarnas?

Ja oligi 6 tundi linnaluba läbi ning tagasi rongi peale... ja Trutnovi ning Mlade Buky-sse.

Pühapäevahommikul kell kümme kogunesime EMP-i ja RL-iga kolmekesi fuajeesse poole kümne ajal ning põrutasime bussiga Pec pod Snežkusse. See on selline pisike mägiküla, kus kohast minnakse Tšehhimaa kõrgeima mäe tippu - Sněžka -le. Selle tipp on 1602 m merepinnast ning kuna plaanisime ühte teedpidi üles ronida ja teist teedpidi alla, siis EMP arvestas välja, et kogu teekond on umbes 15 km.

Ilm oli kui loodud mägedes ronimiseks! Võtsime kohe korraliku tempo sisse ning üsna ühtlase tõusuga ei pannud tähelegi kui jõudsime juba 1260 m üle merepinna.

Erinevaid päiksevarjundeid, valguseid ja pilveolukordi saime selle lühikese aja jooksul nautida ning iga samm oli justkui piltpostkaart! Lund päris korralikult, kuigi samas ei pidanud ka sumpama.

Sellelt sildilt on näha, et tipuni on jäänud vaid 1 km. Siis tuli mul vajadus tõeline kiirendus sisse võtta, sest häda ei anna häbeneda. Ma olin mäe tipus sellise hooga, et plikad olin sunnitud maha jätma. Kihutasin üles nagu tuulispask niiet kogenud mägironimisriietuses keppidega tegelased ainult vaatasid ja imestasid, kuidas nad oma taha lumetolmu kätte jätan :)

Tipus oli Bistroo, mis aitas mind välja. Mõtlesin veel teepeal, et oleks seal mingigi putka, siis ma olen vist valmis kõik oma kaasasoleva raha ära andma kui ainult saaks abi...

Kihutamisest hoolimata ei jätnud ma neid nõlvasid pildistamata. Tegelikult see foto siin on enne veel seda viimast tippu. Seal oli huvitav selline kuusemaastik. Ilmselt pisikesed mägikuused, mis on surutud paksu ja raske lume all veel eriti longu. Kusjuured teiselpool mäge, pärast alla minnes oli hoopis teistsugune mets. Vanad kõrged kuused, paljud ka juba kuivamas. Kuid see loodus oli nii võimas! Muidugi ka mäed, orud ja nõlvad nii tohutud, et selle kõrval/peal on inimene tõesti nagu üks tähtsusetu tolmukübe. Kuna tegemist ka maaliliste piltide-kaadritega, siis vahepeal vastasmäge vaadates ning seal mõnd inimest nähes oligi selline tunne, et võiks selle oma käega lihtsalt ära pühkida, nagu mingi sodi :)

See siin on vaade juba peaaegu tipust allapoole. Kõik mis seal üleval oli, oli jäätunud lumega kaetud. Üsna korralik tuul ka, sest peamiselt oli ju see mäetipp lage. Orgusid vaadates oli tunne, et need nagu mingid nõiakatlad ja sealt seest tõuseb nõiarohukeeduse auru... milleks olid siis need pilved... Täielik muinasjutt :)

See foto on tehtud tipust ning siin on näha bistroo katust, mis seal tipu lähedal asus. Bistroos muidugi sai kuuma šokolaadi juua ja sõime veel Tšehhi imehead vorsti. Sest 2 ja pool tundi korralikku mäkke tõusmist seljataga ning auga väike kehakinnitus välja teenitud!

See on viimane foto täiesti mäetipus, mida mu fotokas nõustus tegema. Nimelt külma pärast andis nii minu kui ka EMP-i fotokas otsad ja ei hakanudki tööle enne kui alles hotellis pärast ülessoojendamist. (Ei aidanud isegi keha vastas soojendmine.) RL seisab siin Sněžka mäetipus oleva postkontori uksel. Ja ei, see ei olnud "lumest maja"... kõik lihtsalt oli seal lummetuisanud ning ühtlasi jäätunud :) Kusjuures naljakas, aga seal tipus oli ka üks auto... no selline, millega enam ammu juba ei sõideta. Sellest tekkis kohe mõte, et kuidas need inimesed sinna kõik tööle lähevad - ma mõtlen postkontori mägivana (tõeline mägiline - jõuluvana habemega :)) ja need bistrooinimesed... aga muidugi sinna üles läheb ju ka trossi mööda sõitev mägiraudtee.

Tagasi alla läksime juba palju kiiremini, sest sealt sai ka vahepeal suisa liugu lasta. Ja juba 4-se bussiga tagasi Mlade Buky-sse. Enne hotelliminekut veel väike peatus Borneo nimelises Indoneesia-Tšehhi söögikohas. Tüdrukud sõid struudlit ja mina praetud banaane ja kella kuueks, ehk täiesti kottpimeduses saabusime hotelli tagasi.

Kui nüüd mõelda, et mina - üdini linnainimene ja alati eelistan ka sõita kuhugi pealinnadesse või suurematesse inimrohketesse keskustesse, sain Prahast, kuigi see oli tõeliselt ilus ja huvitav linn, ainult 1 korraliku emotsionaalse laengu... ent seal looduses, mägedes igal sammu uue korraliku vaimustuse-süsti... siis tegelikult peaks tulevikus mingeid reisiplaane tehes ikka oma prioriteedid ümber hindama. Sest kui aus olla, siis pühapäev oli üks selle aasta tipppäevi... see justkui andis toidet nii mitmel tasandil edaspidiseks, et tänane hullult emotsionaalne ja vaidlusi täis tööpäev oli lõppude lõpuks päris kergelt vallutatav...

Aga tagumikulihased on siiani sellest ronimisest parajalt valusad :) Oh kuidas tahaks veel mäkke tagasi... kui keegi kaasa tuleks, siis võiks suvel vallutada Kebnekaise?

Sněžka kohta saab natuke lisainfot siit kaudu...

Pikk pink - 24.lend/Linnateater

Lavakate seekordne avalik ettevõtmine laotab vaatajate ette 6 lühinäitemängu-lavastust Hobuveski ümmarguses saalis. 5 lavastajat - 1 etendus - 6 lühinäidendit. Üks parem kui teine, kõik kuus head, kõik kuus hoogsad, kõik kuus paremad kui keskmine tavateatrietendus. Milline rõõm oli sellest osa saada! Kohe pärast etendust koju jõudes, ostsin ka oma 14 aastasele lapsele pileti järgnevaks õhtuks - see nimelt sobib minu meelest nii noorele kui vanale, nii meestele kui naistele - just selline mõnus, rõõmsameelne talvine vitamiinipomm, mida ongi vaja sellisel külmal ajal! Lisaks kõigele veel palju rohkem kui oleks osanud oodata!

Kuna lavastajateks need samad noored - mitmete jaoks ilmselt ka debüütlavastused, siis seda põnevam oli vaadata seda hinge ning ideid, mida neisse oli sisse pandud. Nii põnevad lahendid ning igas väikses killus oma mõte või üllatus või tera sees, mis andis neile ka sisulise väärtuse. Hästi natu-natukene oleks tahtnud, et mõni juhendaja oleks ka sekkunud mõnede lühinäidendite juures, ent kui ise siis ise.

Esimeseks lavastajaks Mait Joorits ning tükiks selline Jaapani No-teatri stiilis tantsu-varju-mõtte-lavastusi segav kunstiteos, mis täiesti kummalisel kombel mõjus! Ja oi kuidas mõjus. Tants oli ehitatud peamiselt mõnele üksikutele liigutuste komibinatsioonidele, kuid oli tunda nende läbimõeldud valikut. Varjuga mängitud lugu ning tegelikult kogu terviklugu rääkis ühe legendi, kuid pean tunnistama, et ma olin visuaalist nii haaratud, et see padja-teema küll käis minust läbi, kuid ma lasin oma ettekujutusel teha oma tööd ning küll muinaslooliku nostalgiaga rikastatult, kuid ometi iseenda lugu jooksis mul selle huvitava visuaali taustaks.

Roland Laos lavastas loo Adolf Hitleri sünnist - ehk siis Roald Dahli nägemuse tähtsast päevast :) Ja kui kummaliselt traagilise ning koomilise piirimail ta mängib oma tegelastega! Väga palju aitavad kaasa kõik neli head rollitäitjat - ehk kogu etenduste seeria kõige paremini valitud näitlejad? Minu meelest kindlasti kõige paremini Hobuveskisse sobituv tükk. Eriliselt nautisin Hitleri ema ja isa rolle. Eriliselt hea pinge ning valmis rollid. Mingis mõtte ju tobe, sest see oli täielik utoopia, aga kuidagi nii usutav tundus see kõik :) Ja need Rembrandt-i maalilikult pruunid toonid, mida Hobuveski selle toimingu juurde pakkus, oli justkui rusikas silmaaauku! Kui peaks valima selle ühe ja ainsa rolli kõikide tükkide peale kokku - siis see kurbus ning hirm ja lootus ja samaaegselt tahtmatus ja tahe ning meeleheide, mille Marta Laan paneb ühte pisitillukesse rolli - see ainuüksi on kogu tüki nägemist väärt! Justnagu Elle Kull Ukuarus, noor näitleja, aga küpsem kui paljud juba kooli lõpetanud näitlejad! Tegelikult oli see lugu üldse hästi valitud ning kokkuvõttes ehk minu jaoks üks lemmikuid sellest kaleidoskoobist.

Tšehhov-i tüki pani elama minu jaoks Sandra kurb tasand. Samuti see olukord - naine, kes justkui loodab ja ootab ning mees pole ju tema jaoks, kuigi ometi tema abikaasa. Ja see, kuidas on tunda, et kui see mees siis jälle ta jätab ning läheb teise naise juurde, siis järgmine kord kui naine jälle kuuleb, et mees on tulekul sellesse külasse, et siis ta samamoodi uuesti ootab ja loodab.... sisulises mõttes jälle üks minu lemmikuid sellest valikust. Kahju, et meespool ei andnud piisavalt negatiivsust ning vastukaalu hingeliselt sügavapõhjalisele naisrollile. Samas võibolla mingil kummalisel tasandil töötas see isegi lõpptulemusele kaasa.

Kristjan Üksküla on üks huvitav lavastaja. Juba suvisest "Kiivad armastajad" tükist sai aru, et see mees "oskab"!

Võibolla kõige rohkem huvitavaid lahendeid pakkuv tükike, on Hendrik Toompere jr jr-i "Puhh". Mu lemmik oli see jope, mis Notsule oli selga pandud. Kui Liis Proode sellega pikali lamas ja see vatijope tal peal kõik ülespoole paisus, siis selles oli midagi nii notsulikku olemust, et see leid oli minu meelest geniaalne! Kuid esimest korda märkasin ma Lauri Kaldojat... just selles rollis nii sobilik! Siiani on ta kuidagi nagu oma stiiliga valesti asju teinud või see tema mingi koomiline kohmakus (mis võiks veel mõned keerud pealegi keerata) pääses Puhhina nii mõnusalt mõjule. Ma pean tunnistama, et oleksin küll noore näitleja preemia kellelgi teisele sellelt kursuselt andnud, kuid võibolla oli otsus just nimelt õige, kui ta on mehele andnud mingi sellise uue hoo ja hingamise, mida just ongi olnud vaja. Sest see Lauri oli juba hoopis midagi muud kui varasemad Laurid, varasemates selle lennu tükkides. Ma elasin talle kaasa ja tema paaritunnetus Notsuga oleks nagu saanud küll tunde kohati sisse, kuigi oleks tsipakene veelgi tahtnud seda puhhi-notsu paaritunnet saada. Mul oli tunne, et Proode hoidis küll Notsulikust tundest kinni kuid vahepeal läks Kaldoja nii hoogu, et unustas selle ära. Kuigi eks seda ju ka Notsu kurtis... Kuigi minu jaoks on Notsu olnud ikka "poiss"... selles suhtes oli kummaline "tüdrukut" selles rollis näha... Aga Proode tegi väga hästi. Lisaks see punane nina ja kogu kodutute varjupaiga kurbus. Kuigi kas see oli ikka "kodutute varjupaik"?

Teine Tšehhov ja teine Kristjan Üksküla lavastus oli kalapüügilugu, kus ühtlasi mingit ajastuhõngu - kõrgklassi Puškiniaegset tunnet. Sandra Üksküla Uusberg mõjus mulle mullegipärast Reet Oja -likuna. Ma ei tea, kas see kuidas ta hoidis oma prille või miks, aga päris lahedalt võiks ta teda parodeerida küll :) Kuid see pisinäidend on siiski peamiselt Kristjan Üksküla-show. Sellise hoo ja innuga mängib ta oma rolli, et seda on nii põnev jälgida. Tundub, et temale sekundeeriv Tedremägi oleks justkui mõnest teisest näitemängust. Kuid Sandra on võrdne vastane ning seda lõppplahvatust on kuidagi pingetkruttivalt hästi õnnestnud Kristjanil saavutada. Kusjuures väike pisike lõiguke Mikk Jürjensi poolt alguses annab nii mõnusa sissejuhatuse kogu loole. Justnagu mingi positiivne tunnetus kohe alguses kätte ja siis sinna otsa see ootus... nii põnev kombinatsioon...

Ja siis viimaseks see extravaganza-kabree-mix kõiksugu lõbusatest ideedest. Kokku küll minu joaks üks paras pudru ja kapsad, umbes nagu ise sai kooliajal tehtud - telesaate-näitemäng, millest kõiksugu erinevaid saateid ja stiile ning pisilugusid ja leide pungil täis. Mul on tunne, et saalitäis noori olid ehk kõige suuremas vaimustuses just nimelt sellest (ja Puhhi) tükist. Tantsu mõttes oli minu jaoks liiga läbitükkivalt tunda Jüri Nael-a stiil, aga kuna tutvustuses öeldud nad sellist abi ju ei saanud, siis võibolla lihtsalt minule ainult tundus nii. Enivei, lõppkokkuvõttes meeldis kogu see segadus ka minule. Lihtsalt nii palju häid komponente oli selles peidus. Eriliste lemmikutena Mikk Jürjensi valvur ja sama mehe silma lusikaga välja kaevaja. Võibolla tõesti piisavalt üle-kreisi, et olla tõesti piisavalt "hea" :)))

Hinnang: 4 (värske, vahva, lõbus, lennukas, üks kiiremaid kolmetunniseid, põnev, naljakas... neid positiivseid iseloomustusi võiks tulla teineteise otsa reas. Need noored on kuidagi eriliselt kiiresti suutnud end südamesse mängida. Mitmed neist on juba enne kooli lõpetamist nii põnevad näitlejad, mitmed neist palju rohkem valmis kui 4-6 aastat teatrites mänginud vanemad koolivennad-õed. Ma lausa huviga ootan iga nende uut ettevõtmist. Veel detsembris õnneks õnnestubki nende Pepeljajeviga koostöös tehtud tükki näha! Nii põnev! Silmad säravad, justkui mingi eriline hoog on neis sees, mida ei saa tahtega tekitada, see kas on või ei ole. Peaaegu igaüks neist on mingis mõttes omapärane ning kuidagi sobivalt mahtumas meie teatrimaastikule. Loodetavasti teatrites on neile ruumi kevadel kui nad tõesti omadel tiibadel peavad lendu tõusma! Kusjuures kummaline oli täheldada, et samas kui need lemmikud, kes esimesel kohtumisel silma torkasid on endiselt seal tipus, siis vaikselt on see nimekiri laienenud ning tõesti kool on arendanud neid "valmisnäitlejaid" juurde. Minule isiklikult on eelnevate tükkidega juba ennast tõestanud lemmikutest ikka kursuse lemmikuteks 3 tüdrukut ja 3 poissi - Marta Laan, Sandra Üksküla Uusberg ja Liisa Pulk - Kõik kolmekesi on täiesti valmis näitlejad - minu jaoks kursuse "kroonjuveelid" :) üldse on kuidagi tugevate noorte naisnäitlejate kursus! Absoluutselt kõik, mis Marta teeb on huvitav ja usutav. Selles tükis kõikide lühinäidendite peale ehk üks raskemaid rolle - "Hitleri ema" - õnnestub nagu vanalt kogenud näitlejalt. Sandra oli mitmes suuremas rollis ning minu jaoks ehk kokkuvõttes selle kogu etenduse "staar". Kuigi kui arvestada üht ainsat rolli, siis oli mu lemmikuks ehk just nimelt see "Hitleri ema", kuid kui arvestada, et Sandra tegi kõik oma kolm suuremat rolli nii huvitavalt erinevalt ning hullult põnevalt veel kõigele lisaks - kuidas juba nii verinoor näitleja oskab endast leida nii mitmeid erinevaid külgi, see on ainult suurt austust väärt! Ja Liisa Pulk - temas on samuti mingi täiesti oma sära - selline hoopis teistsugune võlu kui oma kursaõdedes. Ta kutsub kohe ennast kuidagi jälgima kui ta laval on. Tema väiksest kasvust hoolimata on ta kuidagi mõjuvõimas. Ja mehed - Mikk Jürjens, Hendrik Toompere jr jr ning Kristjan Üksküla (eraldi peaks mainima, et Kristjan tundus kuidagi kõige küpsem lavastajana sellest kavalkaadist. Tema kahes lühinäidendis olid detailid kuidagi paremini paigas - vähem oli üleliigset ning liikumised ja selline tühitähi sagimine oli miinimumi aetud. Neid kahte Tšehhovi tükki vaadata oli kõige lihtsam ning mingis mõttes ka kuidagi läbimõeldum. Vähemalt selline mulje jäi minule isiklikult - mitte et nad sisulises mõttes mu lemmikud oleksid mõlemad olnud. Ja tema mängimises on mingit huvitavat haavatavust. Ta nagu oleks ise õrn ning haavatav ja ühtlasi tahab ennast maksma panna laval. Tulemuseks mitmekihiline roll, mida vaadates märkasin, et vaatasin ning jälgisin tema silmi. Ju seegi märk sellisest hingesidusest vaataja-näitleja vahel. Mikk Jürjens oma viinalõhna tundva poisina ja hiljem nii politsei kui ka ühesilmalise päkapikke vihkava kaameramehena on fantastiliselt hea koomilise soonega! Ilma temata poleks see kõik olnud SEE. Ta peaks ka oma dramaatilist poolt veel tõestama, kuid ma lihtsalt pole teda sellises tõsisemas rollis veel lihtsalt näinud. Ja üks paremini valmis näitlejaid ning sama hästi nii tõsisematesse kui ka koomilisemasse rolli desse sobituv Hendrik Toompere jr jr on selles tükis küll vähe esil - vaid Hitleri isana ja hiljem väikses tantsupoisi rollis. Kuid see Hitleri isa oli väga lahe ja mis peamine minu jaoks - hoogsa poweriga mängitud! Tema Puhh-i lugu oli mõnusalt mitmest loost kokku kootud. Mõni osa pääses paremini mõjule, mõni mitte nii hästi, ent ometi piisavalt hästi. Tema kasutas visuaali mõneti ehk rohkem ära, sest tihti mõjuvad ka mingid sellised tegurid, mis pole otseselt loo ja tekstiga seotud, vaid just nimelt visuaalselt mõjuvad. Pean siin silmas näiteks Notsu "jopet" või ka varjusid linade taga või Tiigri tantsulist hoogsat läbitormamist. Samuti notsu punase nina meiki jne jne. Kuigi natuke palju oli ka sellist mõtlematut liialdust, mis samas andis ehk ka powerit juurde. Kuigi teinekord ei pea nii palju stuffi ka ühe asja sisse mahutama. Samas hea ikkagi, et olid need kaks haiglaõde, sest nende power andis justkui kogu hoole veel tuure sisse! Kuigi mingil hetkel läkski segaseks, et kas tegemist on ikka kodutute varjupaigaga või hoopis hullumajaga :)) Samuti on kuidagi rohkem valmis hakanud saama Marko Leht (vau, millised hüpped! See mees küll esimest korda tantsuga ei tegelenud selle tükiga seoses :) Tõeline akrobaat! Eriti see üks eriline hüpe "tiigrina" - seda oli mõnus märgata seal vahel! Lisaks usun, et ta võiks vabalt olla naiste-lemmik sellelt kursalt, kuigi jah, mis ma ka tean sellest asjast :) Liis Proode stiil minule isiklikult meeldib, kuigi märkan, et ta on väga teatud stiilis kinni ning see ilmselt ei pruugi kõikidele meeldida. Seekord märkasin esimest korda, et mulle võiks täiesti hakata meeldima Lauri Kaldoja koomilisus ning Jekaterina Nikolejava power. Samuti on Roland Laos ning Kertu Moppel seal kusagil kõikide nende eelmainitute seas, kuigi mitte just lemmikud, aga ju selleks on vaja sobivat rolli? Laosel ei olnud seekord üldse silmatorkavat osa, liikuda ta oskab küll, sest see vähene, see oli seotud liikumisega. Samas tema lavastus oli üks mu lemmikuid. Moppel jäi küll silma oma mõnusalt ülipositiivse ämmaemanda rolliga, kuid tema lavastus oli minu jaoks natuke sasipundar. Samas ilmselt just paljude nooremate vaatajate lemmik-lühinäidend - minu lapselegi meeldis see vist kõige rohkem. Kuigi jutuna iseensest ju ka koomiline ja selles mõttes õigustatud selles mixis. Kuid mind häiris see kooliteatrilik telesaate-teema, mis sealt läbi jooksis, ehk kokku mõjuski natuke nagu mõni tükk, mis koolis aktustega seoses etendatakse. Aga seal oli ka väikseid asju, mis mulle väga meeldisid!

Neli meest ongi veel natuke tooremad, minu meelest. Ehk siis Mihkel Tikerpalu (kes nagu peaaegu on juba kohal. Ma veel ei uskunud tema Iiahit. Sellest puudus selline kaastunde tekkimiseks vajalik soojus - kuigi seda ilmselt ei taotletudki. Samas mehel on kurvad Iiahilikud silmad, aga ju see ropendamine oli kuidagi ka rolli karakterile sobimatu, mis omakorda kaotas seda usutavust. Samas pikad sammud on arengut näha, ehk võibolla juba järgmisel korral?), Mait Joorits (kelle näitlemis-stiil ilmselt minule isiklikult ei istu - samuti nagu Proode stiil mulle vastupidi just meeldib. Tema lavastajana oli küll palju huvitavam kui näitlejana. Samas tema näitlemises oli olemas väga vajalik pinge. Päris mitmes stseenis oli seda tunda, ilmselt siiski on just see isiklik stiilisobivuse küsimus. Kui ta saaks mingi väga hea sisuga rolli, millega saaks mängida justkui selle künnise üle end vastuvõetavaks, siis pole välistatud ka, et oma arvamust muudan. Samas tulles tagasi tema lavastajatöö juurde, siis see oli minu meelest väga ilus! Justnimelt "ilus" ja oleks isegi võinud julgemalt neid liigutusi sinna panna. Eriti meeldis see kaks naist vastamisi nihkes rääkimine - see oli üks kogu etenduse sügavamaid hetki. Andis mõtlemis- ja tõlgitususvõimalusi - väga hea mõte! Kahjuks istusin ühes kaare-otsas ja sellepärast jõudis minuni ainult näoga minu poole olnud näitlejanna tekst - ehk oleks pidanud seda paremini sättima, aga samas kuna kasutati saali eraldavat kardinat, siis võibolla ei olnud ka muud varianti?), Jüri Tiidus (kelle rolle oli mul raske uskuda, neis oli mingi puine sarnasus, mis ilmselt Jooritsaga sarnaselt just minule ei istu. Võibolla peaks ta ennast tükkideks lahti võtma ja üritama kuidagi teisiti kokku panna. See kahe-rolli Tšehhovi tükk, kus nad Sandraga kahekesi olid, seal oli tal ometi ruumi näidelda ning teha sellest rollis huvitav - materjal lihtsalt on nii tugev ja vinged kaardid kätte andev, kuid ilmselt kogenematusest on puudu oskusmaterjal või piisav oskus, millega sellise klassiku kallale tormata. Ja täpselt samuti ei meeldinud mulle Telekapeaga poisi roll, ega ka leivamüüja. Samas võib täiesti vabalt olla viga ka jälle selles stiilisobimatuses. Veel on ju nii vähe rolle neilt nähtud... Siiski ma arvan, mingite iseenda seest variatsioonide leidmisega oleks vaja rohkem tööd teha) ja Artur Tedremägi (ma ei oskagi soovitada, et mida ta peaks tegema, aga tema silmis nagu poleks seda teistele sarnast sära ning hoogu ja indu. Minul jäi tunne, et ta justkui oleks ennast meelega tagasihoidlikumalt vaos hoidnud, mis tema varasemalt tunda olnud ülehoogsusest või ülepingutamisest oleks nagu samm õiges suunas, kuid endiselt jääb usutavusest või loomulikkusest mitu sammu puudu. Temal oleks justkui palju pikem tee veel selle valmis näitlejaks saamiseni minna. Kuidagi kahju hakkas teda vaadates - oli seal ja üritas nagu midagi teha ja sekkuda, aga tegelikult ei olnud nagu võrdseks partneriks oma kaasmängijatele. Aga see on ainult minu isiklik arvamus tema mängust...

Lõppkokkuvõttes minu jaoks siiani parim ja õnnestunuim selle lennu lavastus :)).

Tekst lavastuse kodulehelt:

Pikk pink

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: Mait Joorits, Mikk Jürjens, Lauri Kaldoja, Marta Laan, Roland Laos, Marko Leht, Kertu Moppel, Jekaterina Nikolajeva, Liis Proode, Liisa Pulk, Artur Tedremägi, Jüri Tiidus, Mihkel Tikerpalu, Hendrik Toompere jr jr, Kristjan Üksküla ja Sandra Üksküla Uusberg

Esietendus: 23.11.2009

ÜKS ÕHTU. NOORED LAVAKAD. ERINEVAD LOOD.
24h in 3h

EMTA lavakunstikooli 24. lennu näitlejad lendavad koos publikuga nelja ilmakaare suunas. Seekord on nad lavastajad.
"Pikk pink" on sündinud noorte endi vabast tahtest luua ametliku teatri kõrvale oma ideedele ruum, aeg, tegevus ja teostus – väljendada oma kujutlusi lavastustena ilma igasuguste autoriteetide sekkumisteta.
24. lennu näitlejad on varem mänginud lavastustes "Ahoi!", "Kõige tähtsam", "Kummitus masinas" ning "Margarita ja Meister".

Vaata siit 24. lennu näitlejate pilte!

Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid?

Tervitused Tšehhimaalt!

Saabisime siia mägikülla eile õhtul. Lend Prahasse kestis natuke üle kahe tunni, edasi tund aega ootamist lennujaamas, kuni Peterburgist saabuv kolleeg kohale jõudis ning siis kolm tundi bussisõitu siia Mladé Buky -sse, ehk maakeeli "Noore Tamme" nimelisse asulasse, üsna Poola piiri lähistel asuvasse golfi ja suusakeskusess - Grund Resort-i. Ühendatud töö-, motivatsiooni-, team-building- ja eks natuke ka puhkusereis (nädalavahetus jäi reisi sisse) riiki, kus varem on mul õnnestunud vaid läbilennu-punktina (ainult lennujaama) külastada.

Prahast ma veel aimu ei saanudki, sest peatust seal me ei teinud - vaja oli hilise õhtusöögi ja normaalse magamaminekuajaks "kohale jõuda". Ning kuna laupäev on nagunii aeg iseendale ja minul kindel plaan seda idaeuroopa Pariisi minna avastama, siis küll jõuab...

Esimene õhtu oligi seega nö. team-building, kus kõik lõbusalt koos said aega veeta, nii tööteemadest, tööga haakuvatest teemadest kui ka täiesti töökaugetest teemadest juttu ajada. Seda muidugi kohaliku hea punase veini saatel. Ja eks kes tahtis see proovis ka Absinti või Slivovitš-i. Ise proovisin seda viimast. Kuna ma pole just eriline alkoholitarbija, siis ega ma sellest joogist eriti mingisse vaimustusse sattunud, küll aga tavalisest viinast tundus see küll parem. Absindi joojad tegid seda korralikult suhkru ja aukliku lusikaga. Üks tegi ka "vabadusesammast" kastes sõrme põlevasse vedelikku ja tõstes selle pea kohale - hull... :)
Aga täiskasvanud inimesed pärast pikka, väsitavat, terve päeva kestnud reisimist... nagu soomlased ütlevad "ei tätä kestä selvin päin" :) Südaööseks lagunes rahvas laiali, hommikul oli varakult motivatsioonitsükli algus - kell 9:30.

Meie jaoks tehti bassein tund aega varem lahti, ehk kell 8:00 olin platsis. Hotelli 10-15 m basseinis tegin umbes 40 otsa, ehk heal juhul pool kilomeetrit sai täis... saun, mullivann, hommikusöök ning "motivatsiooniloengule". Meile oli kutsutud rääkima hr. Paul Deegan, kes 5 aastat tagasi vallutas Mount Everesti. Pean tunnistama, et minu jaoks palju huvitavamaks osutus see tema unistamise periood. Ehk see ettevalmistamine selleks ekspeditsiooniks või õigemini ekspeditsioonideks, sest läks mitu korda ja aastat, enne kui ta sellega lõpuks hakkama sai.

Ma ei suuda mõista seda himu oma elu ohtu seada. Mulle küll väga meeldivad mäed, need hingematvad vaatepildid mis avanevad kõrgustest, see õhk ja loodus ning mägede läheduses olev aimdus millestki endast ja inimkonnast võimsamast. Kuid ma ei taha kunagi Everesti vallutada, ega ka ühtki muud mäga vallutada. Mul lihtsalt pole selliseid ambitsioone. See ei ole minu "unistus". Kuulates seda meest, kuidas kõik need vinged mägironijad ning tema isiklikud sõbrad surma said ühel või teisel ekspeditsioonil pani mind mõtlema, et milleks see kõik? Kas see on seda väärt? Ja kui tal on pere ja lapsed, kuidas siis ei ole vastutust nende ees, et oma elu ei tohi niimoodi ohtu seada, sest eriti lapsed on ju paljuski sõltuvad ka oma isast? Hiljem selgus küll, et tal polegi lapsi. Paul rääkis ka sellest, et ühel õhtul emaga koos istudes, ütles too oma u.35 aastasele pojale, et "Sa oled oma elu jooksul teinud poole rohkem kui Sinust poole vanemad"... sellepeale mõtlesin mina, et ta oli kogu oma jutust ja ka unistustest täiesti kõrvaldanud pere ning lapsed, et kui ta pole seda kogenud ning teinud neid asju... siis ükski mäevallutus ei korva küll minu meelest "neid asju" ning vähemalt oma südames võin mõelda, et lisaks oma tavareisidele ja tegemistele ja perele olen võibolla minagi teinud temast veelgi "poole rohkem". Ei see ei ole eneseõigustus ega ka mitte üleolekutunne, lihtsalt mõtted, mis sellel hetkel peas ringi rändasid. Isegi kui ma oleksin olnud tema esivanem, siis ma pigem oleksin tundnud kurbust, et jah, reisid ja rändad ringi mööda maailma, aga üks suur osa elu imest on täiesti kogemata... Võibolla olen see ainult mina kes nii mõtleb, aga ega sellest ei ole midagi katki, sest igal inimesel on õigus oma valikud elus teha ise. Ja pole kellegi valik õigem kui teise oma.

Tema pika loengu sees oli tõeliselt imelisi fotosid ning nende tegemiseks tõesti peab sellise retke läbi tegema, ehk selles suhtes väike kadeduseuss ikka näris natuke ka. Aga üldiselt, kui pärast küsiti, et mida Sa sellest kõigest oma ellu oled saanud? Siis ta ütles, et palju häid sõpru... hmmm, ka see paneb mõtlema...

Siiski üks lause jäi mind kõvasti kummitama tema ettekandest, see, mille panin postituse pealkirjaks - Kui unistused oleks müügiks, siis millise Sa ostaksid? Tõesti... seda mägedevallutamist mitte, aga millise?

Nüüd kus loeng kuulatud ja lõunagi söödud on algamas "töötsükkel". Tööd kuni õhtuni ja edasi eks siis näis... ehk saab mahti mõne "unistuse" "unistustepoest" osta?

Homme Prahat avastama. Hotelli vastuvõtust öeldi, et olulisemad kohad on Prague Castle, Charlesbridge, Old Town Square ja Vaclav Square. Et kui need ära näeb, siis on ka "Prahat näinud"... eks siis näis, eks näis... rong läheb hommikul kell 6:40. Rongiga läbi Tšehhimaa....

Mässajad - Endla

Jess, meelt avaldama, barrikaadidele, mässama, elagu ideaalid, nooruseuljus ja eelkõige õiglus! Pärnu Endla tükis on mingi kummaline power, mida noored näitlejad väga oskuslikult krutivad ja kruvivad. Sedapuhku kasutab Noormets üsna originaalset võtit (eesti teatris), nimelt "road-teatri" vormingut. Ehk kogu etendus on juskui mingi teekond (võrdlusena "Road-movied"). Muidugi ei liiguta lavalt minema, vaid kogu lugu avaldus justkui 7 tegelase jutustuste käigus. Kusjuures nendele jutustustele annavad toidet väga oskuslikult kasutatud fotod ja videolõigud. Ning tõesti, seda kõike vaadates tekkis ka endal hirmus himu mingi õigluse või ideeali eest välja astuda. Ainult ei tea, kas see on tõesti vanusest kinni või laiskusest, et tegelikult niivõrd hoogu läheksin ma ehk ainult oma pere ja lähedaste kaitseks. Võibolla lihtsalt "eestlaslik loomus"? Aga võibolla mingi alalhoiuinstinkt, et oma elu ohtu seadmist väärivadki liiga vähesed asjad?

Ka Endla tükis oli tegelikult erinevaid noori - oli neid, kes tõesti ideest midagi aru said ning võitlesid selle nimel, oli neid, kes lihtsalt tahtsid reisida ning nagunii jäi see Rostock niiöelda teepeale - pärast seda ju plaanis veel Hispaaniasse pidu minna panema, oli ka neid, kes tahtsid midagi iseseisvalt ära teha või ehk pigem tunda end piisavalt täiskasvanuna, et enda eest otsustada. Mõni alaealine ongi palju küpsem oma mõttemaailmaga kui mitmed täiskasvanud...

Kuid kogu see mässumeelne lugu oli veel toodud mingeid juuripidi Eestisse. See on ilmselt Noormetsa oma dramaturgiline seade. Sest millegipärast ei usu, et Strider selle nii oleks kirjutanud (või kas ta on eestlane?) :) Igatahes oli see mõnus, sest niimoodi oli see ühtlasi nagu "oma lugu", ehk Eesti noortest. Ja palju need eri riikide noored niiväga erinevad ongi enam tänapäeval. Kuigi minu tutvuskonnas niivõrd Saksamaast teadlikke inimesi ei olegi, nagu nemad seal. Mitte, et ei võiks selliseid noori olla... kindlasti on! Ja siis veel see G8 kohtumine - kas Eestist tõesti sinna noori mässama läks või oleks võinud minna. Lihtsalt ideaalide pärast. Ütleme nii, et ma tahaks uskuda! Ma ise oleks vist kambavaimu ja suure innuga läinud kogemuse ning teekonna pärast - umbes nagu need seal, kes Hispaaniasse pärast edasi plaanisid minna. Samas ajakirjanik - tema ju ehk oligi rohkem teadlik ning Mõtlik samuti - tegi seda ikkagi missioonitundest ja idealismist tingituna.

Näitlejad on kõik siin head! Minu jaoks isiklikult tõusid eriti esile Liis Laigna ja Sten Karpov. Kohe alguses kui nad ühes reas toolidel oma lõigu jutustavad. Siis Laigna torkas kuidagi eriliselt silma sellega, et ta rääkis seda justkui ta mõtleks selle seal kohapeal välja. Justkui see mis ta ütleb, need ongi tema enda sõnad. Mingi krobelisus tegi selle nii ehedaks. Ja Karpovi hoog ning power kuidas ta oma ajakirjak Dean-i mängis. Justkui tõesti selle tegelase sees - mõeldes näiteks sellele, et alaealise eest vastutust ei saa sellises olukorras võtta ning tajudes ohtu - tuleb kiiremas korras põgeneda. Kusjuures, miks see on ikka nii, et nii filmis kui nüüd siis ka teatris, et kui on ohtlik olukord ja tõesti on vaja kiiresti jalga lasta, siis on ikka keegi, kes peab veel korraks tagasi minema ning elu sellega ohtu seadma? Et ikka põnevusele veel vinti juurde keerata - ja millegipärast see toimib tõesti... või noh vähemalt Mässajates küll :)

Kuid kõige rohkem meeldis mulle see, mis toimus väike-Inga ja tema ema vahel. See oli ehk kõige elulisem ning minu jaoks kõige tuttavlikum. Pärast koju sõites arutasime autos ka, et tõesti kuidas see küll nii on, et ise noorena oled julgust täis - läheks, teeks ei-tea-mida, riskides või pigem üldse mitte ohufaktoritele mõeldes, kuid lapsevanemana muutudki just selliseks, kes muretseb lapse pärast ning nende ohtude pärast, mis võivad varjuda kusagil. See kõik oli nii eluliselt tükis välja toodud ning justkui otse elust väga osavalt maha kirjutatud :) Kusjuures selle ainukese alaealise, ehk väike Ingaga oli üks imelik seik. Nimelt kui ta esimest korda lavale tuli (mul ei olnud kavalehte), arvasin ma esimese hooga, et seda rolli mängib Liisa Pulk lavakast. Midagi nagu oli sarnast. Ega ma seda Liisat pole ka veel piisavalt näinud, et päris kindel olla. Ja ometi. Kuid juba teises lõigus tundsin, et see ikka ei ole tema. Et midagi on ikka teisiti. Kui ma etenduse lõppedes kavalehe ostsin, selgus, et rollis mängis Marta Pulk :) Huvitav... no nad peavad olema sugulased :) Noh, ei pea muidugi, aga sellisel juhul on see küll üks kummaline kokkusattumus :)))

Kuid tulles tagasi nende lavastajanõksude ja kunstiliste lahenduste juurde, siis kuigi ma olen varem mõelnud, et lavastaja peaks ikka keskenduma lavastamisele (muidugi eriti hea kui oma teksti või oma dramatiseeringu lavastamisele), kuid jätma lava- ja muusikalised kujundamised proffidele. Siis seekord võtan ma oma sõnad tagasi, sest see terviklik lahendus ehk süsteem, ehk kogu kupatus on justkui kunstiline tervik. Väga huvitav võrgu taga mängimine ning ühtlasti annab seda "kaitsekihti" ekraanina kasutada kui ka need "valgusaknad", mis rõhutasid seda, kes parajasti stseenis osalevad. Väga andekas kombinatsioon. Ehk kuigi dekoratsioonide mõttes nappide vahenditega, siis kunstilises mõttes ometi ideederikas. Ning ei saa muidugi jätta ka mainimata, et ka sisulises mõttes oluline. Ei hakka siin saladusi paljastama, aga ka sellel on oma point sees, et kaks tegelast käivad all - võrgu/ekraani tagant väljas, kuid ülejäänud tegelased jäävad kogu etenduseks sinna üles - kättesaamatusse kaugusesse...

Sest see lõpp... nojah... see üllatas :) Kuigi ma oleks tahtnud, et see oleks veelgi rohkem üllatanud... aga siiski...üllatusin... Niiet ma esimese hooga ei saanudki plaksutama hakata ja siis ei tahtnud enam plaksutada. Mitte sellepärast, et näitleja oleks kehvasti mänginud, ei, vaid sisu pärast. Ja kui ka teisel korral tuli ainult tema kummardama, ka siis ei saanud ma aplodeerida... alles siis kui kõik näitlejad tulid... siis jah... Kes vaatama läheb... see saab aru...

Hinnang: 4 (Meeldis ning pani mõtlema ka natuke. Mõnus, et Pärnu Endlast on saanud "hea teater"! Need VKA noored ja mõned tsipa vanemad tegijad, nagu näiteks Tambet Seling rääkimata "klassikutest" ja mitu head lavastajast, kes seal majas praegu toimetavad, tänu neile on Endla täiesti minu jaoks kaardile tõusnud! Lisaks olen avastanud käesoleval aastal sealt mõned uued lemmikud, eesotsas Liis Laignaga! See tükk baseerub ju peamiselt nö. rääkivatel peadel, ehk näitlejad jutustavad lugusid, mida nad tegid ja kuidas. Sellist otsest tegevust on vähe, kuid seegi on ju teatrivorm. Ja minu meelest päris hea. Nii hakkab ettekujutlus tööle ning see juba iseenesest paneb kaasa mõtlema. Kusjuures "jutustav teater on mulle alati meeldinud. Mida rohkem teksti seda parem... tundub, et sama eelistan ka filmikunstis. Mitte et mõnikord ka pausid ja tunnetused poleks olulised. Kuid selles "mässajate" tükis oli üldse kuidagi see rütm oluline - pinget ja hoogu justkui kasutati osavalt ära. Ja jumal tänatud, et seda tervikut ei lõhutud vaheajaga. See oleks kindlasti rikkunud seda hoogu ning lõhkunud tervikut! Minule igatahes meeldis ja minu jaoks oli see üsna originaalne. Jah, oli asju, mida ma ka omaks ei võtnud või mida ma ei uskunud, ent ometi suure plussina oli ka korralik lõpp. Kuigi võibolla oleks võinud vihjata, et miks? Või kui vihjati, siis läks see minust natuke mööda... Samas nii jääb võimalus enda tõlgitsusteks. Eks teada ju oli, et "selliseid tegelasi" ju oli igal pool... ka siis kui meil siin kodus olid näiteks "punased ajad"... Aga kas just G8 idealism nii kaugele Eestis on levinud... jah, sealkohas mu usk vist natuke katkebki... Ent see pole terviku mõttes oluline. Oluline on see, et me ikka ei laseks kõigel omasoodu minna ning et ikka oleks olemas neid, kes oma mõtteid julgevad välja öelda ning aadete eest välja astuda. Et oleks opositsioon ja õiglus. Loodetavasti siiski võimalikult rahumeelne...)

Isiklik märkus: ma endiselt ei saa aru inimestest, kes tulevad teatrisse etenduse ajal juttu ajama. Ning kõva häälega haigutamine on ikka nõmeduse tipp. Ei tea, kas tõesti keegi publikus oli nii kõvasti selle G8 kohtumise poolt ja tegi niiöelda "vastuhakku" nendele ideedele ja vastupropagandale, mida noored esindasid... ei tea :) Ei taha ka langeda sellesse inimeste-lahtrisse...millest väike Inga eestlaseid süüdistas - aga tõesti... miks inimesed mõtlevad nii, et kui ei poolda Euroopa Liitu, siis pooldad Venemaad või kui ei poolda Iraani sõda, siis pooldad terroriste.... see on nii hämmastavalt tüüpiline suhtumine meie ühiskonnas. Ja minu meelest ühtlasi näitab mingit harimatust või madalat IQ-d. Ja ma ei pea ainult neid selle tüki välja toodud näiteid silmas. Pigem üleüldse... maailm ei ole nii mustvalge ning ei maksa kohe teist oma arvamuse pärast hukka hakata mõistma. Arvamusi on erinevaid ning tegelikult kõike ei öelda alati ka ühe hooga välja ning tihti on mõtete taga ka palju muud ning tihti ka mitmeid põhjuseid...

Uhhh, mõtlemisainet küllaga... ma juba siin rändan ka jälle etenduse radadele tagasi... oh, tegelikult võiks ju rääkida sellest küll veel ja veel... Hea lavastus ja hea tükk oli minu meelest - pigem natuke "noortekas", aga samas ikkagi kõigile...!

Tekst lavastuse kodulehelt:

MÄSSAJAD

Reisikiri.

Tegijad
Autor Roy Strider

Dramaturgia, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus Andres Noormets

Osades Liis Laigna, Marta Pulk (külalisena), Sten Karpov, Lauri Kink, Priit Loog, Jaanus Mehikas, Tambet Seling

Tutvustus
„Muidugi ma protesteerin, aga ma ei poolda vägivalda. Ma ei poolda autoritaarsust ega terrorit. Ma ei viska kuhugi ühtegi pommi. Aga ma olen olemas ja meid on palju. Ning kui me seisame koos, kõik koos, siis midagi juba muutub – inimesed ehk hakkavad meid ümbritseva maailma peale rohkem mõtlema – miks maailma kaheksa kõige rikkamat riiki otsustavad igal aastal ära kõik peamised asjad kogu planeedi eest? Miks see globaliseeruv kapitalism ikka nii väga hea on? Näod muutuvad, aga eesmärgid on samad – raha ja võim!“ /katkend näidendist/

Lavastus teisitimõtlejatest, kes tunnevad missioonitunnet maailma heaks midagi ära teha ning ühinevad seetõttu G8 vastase protestiliikumisega.

etendus ühes vaatuses

1h 30min

Muinasjutt Pöial-Liisist - Endla

Endla teatri mängukava kuningas, või ehk just sellesisulise tüki puhul peaks ütlema "printsess", ehk kõige kauem mängitud tükk, mida endiselt veel mängitakse. Ja minu õnneks, sest ma pole varem jõudnud seda veel näha. "Õnneks" selles mõttes, et tegemist on igati "oma krooni" vääriva tükiga! Vahepeal on küll osatäitjad vahetunud, aga mis sellest. Kui ma ausalt üles tunnistan, siis see tükk meeldiski mulle paljus sellepärast, kes seal mängivad! Mis seal Pöial-Liisi loos siis ikka - see ju nii edas- kui tagurpidi peas. Isegi lastel ma arvan on see nii raamatu kui multifilmi kaudu täiesti pähe kulunud tänaseks päevaks. Ent ometi see mängurõõm ja võlu, mis sellest tükist saali üle kandub - see on nii armas.

Esimesel hetkel, kogu seda kunstilist lahendus vaadates, ehmusin küll hetkeks ära. Kuidagi erats, liiga eredavärviline - nagu kunagi Kirilille kirjastus armastas välja anda, sellised suurte piltidega liigvärvilised lasteraamatud - if you know what I mean?! Kuid tegelikult hakkas see värvilisus mingil hetkel hoopis tükile kaasa mängima - see ju ongi muinasjutt ning lastele ja sellepärast on ehk mitmed kunstilised liialdused ka õigustatud. Kusjuures kunstilisest küljest rääkides, siis kostüümid olid ikka tõeliselt lahedad ja mõnusalt lapsemeelsed. Konnad läikisid libedalt, liblikas oli nii ilus ja Pöial-Liisi, noh, see oli TÄIESTI Pöial-Liisi.

Lisaks muidu Pöial-Liisi lavaloole alates seemnest, konna vargusest, hiire-emanda urust ja muti kosjadest kuni pääsukeseni välja, on sinna vahele pikitud palju interaktiivset suhtlemist lastega. Niimodi on ka kindel, et lapsed pidevalt jälgivad täie huviga. Ja seda nad ka tegid. Sest nii kui midagi lavalt küsiti, vastas terve saalitäis lapsi vastu. Kui konn lubas ennast puudutada, siis esimese rea tibud ei julgenud, aga teisest reast tormas terve laviin lapsi seda võimalust kasutama :)

Ja konn oli äge! Samuti nagu kõik muudki värvilised ja vahvad tegelased! Kui nüüd lahata lemmikuid, siis millegipärast just Lii Tedre tegelased meeldisid mulle kõige rohkem - mõnus matsakas hiire-emand, kes Pöial-Liisile kulbiga sööki sisse pressis ning see sama konnaema, kes pojale piigat käis röövimas, mille too aga maha salgas, sest see polnud piisavalt "porine" :)


Endla teatri üks suuremaid väärtuseid minu jaoks (lisaks mitmetele muudele) on tandem Liis Laigna-Kaili Viidas. Küll üsna erinevad näitlejad, kuid täiesti hämmastavalt täiendavad teineteist. Muidugi ka eraldi on nad "imelised", kuid koos - see on täielik teatrimaagia! :) Liis, Lii, Piret, Carmen, väike Kaili ja Helle on mu suured lemmikud ja seda mitte ainult Endla teatri mõttes vaid üldse kuuluvad nad nende "lemmikuimate hulka". Ja millegipärast mul on tunne, et näiteks Laigna on seal Endlas justkui peidus, sest mul on tunne, et ta võiks vabalt masside lemmikuks olla. Temas on midagi sõnulseletamatut huvitavat. Ühtlasi poisilikult krutskilik, aga samas võib vabalt mängida ka ema või liblikat. Ja Kaili Viidas on justkui headuse kehastus. Päris põnev oleks teda näha mingis täiesti loomusele vastupidises rollis, näiteks mõrvari või mingi psühhopaadina, huvitav kuidas tal see õnnestuks. Igal juhul ei oskaks mõrvarina teda küll kunagi "kahtlustada" :) Okei, nüüd ma kukkusin heietama ning käsiolevast etendusest kaugele...

Kuid tõesti, need Muinasjutt Pöial-Liisist rollid olid kõik absoluutselt head! Mutt oli parajalt hirmus - must ja punaste pikkade küüntega (sõrmedega?). Olen Ireen Kennik-u rollide suhtes üsna kriitiline olnud, kuni eelmise aasta lõpus tema "miilits" Revidendis mind üllatas. Pärast seda üllatas ta positiivselt jälle Raimond-is oma hea lauluhäälega... tundub, et ta hakkab mulle vaikselt meeldima :) Ei tea kas ajal ning üha uutel rollidel ning nendega tegelemine ja neile erineval viisil lähenemine on tõesti andmas talle mingeid uusi nägusid. Mäletan et enne ei meeldinud mulle just see tema üliaktiivne lavalolek, see muutis rollid teineteisega sarnasteks ning tegi ta mängust liiga silmatorkavalt "näitlemise". Nüüd oleks päris huvitav mõnda kandavamat tõsist rolli temalt näha (näiteks veel "Veel mälus" pidasin teda "nõrgimaks lüliks"). Kuid siin sekkundeerib ta teistele, minu lemmikutele üsna võrdsena :)

Hinnang: 3/4 (Näitlejate hea mäng tegi tükist päris hea meelelahutuse ka täiskasvanule, kuigi muidugi lapse pärast sai seda ju vaatama mindud. Ja lapsele meeldis väga. Isegi praegu neid ridu kirjutades, kiikas ta üle mu õla ning nõudis "konna pilti" vaadata! Pöial-Liisi ju selline plikade värk rohkem, aga konnad ja mutt tegid tükist piisavalt põneva ka poistele! Kusjuures väga hästi mõngisid neli naisnäitlejat märksa suuremanumbrilise tegelaste kavalkaadi välja. Ka "mehisemad" rollid õnnestusid väga vahvalt :) Ja Pöial-Liisi selle kõige keskel säras oma armsuses veel eriti! Ja oioioi kuidas ma ootan, et saaks jälle Liis Laignat näha laval!)

Lisamärkus: Nii kahju oli kuulda Endla näitlejate koondamisest. Helle Kuningas ja Lii Tedre on mu lemmikud juba lapsepõlvest saati ja Kaili Närepist on ka nii kahju. Loodetavasti saavad nad palju rollipepingutega tööd endiselt ning salamisi loodan, et saab neid siis ka mujal teatrites külalistena rohkem näha. Tedre ju teebki Variuse tükis kaasa ja Närep osales Roman Baskini suvetükis... aga loodetavasti Helle Kuningas nüüd ei tõmbu teatrist tagasi, nagu mu teine suur suur lemmik Leila Säälik... Nad on ju Eesti kultuuri pärlid!!!

Tekst lavastuse kodulehelt:

MUINASJUTT PÖIAL-LIISIST

Muinaslugu mudilastele 2 vaatuses.

Hans Christian Anderseni muinasjutu põhjal näidendiks kirjutanud Ingo Normet

Tegijad
lavastaja RAIVO TRASS

kunstnik LIISI EELMAA /külalisena Eesti Kunstiakadeemiast/

laulusõnad HANDO RUNNEL

lauluviisid FELIKS KÜTT

valguskujundus JAAN LAUR

alates septembrist 2007 on nimiosas KAILI VIIDAS,

teistes osades CARMEN MIKIVER või LIIS LAIGNA (minu etenduses oli Laigna), IREEN KENNIK, LII TEDRE

Tutvustus
SINU EES ON VÄGA VÄIKESE JA VÄGA VAHVA TÜDRUKU SUURED SEIKLUSED. MEIE PÕNEV JUTUSTUS ALGAB SELLEST, KUI ÜKS KOLE KONN RÖÖVIB PISIKESE PÖIAL-LIISI TEMA ARMSA EMAKESE JUUREST ÄRA. ÕNNEKS SAAB PÖIAL-LIISI KONNA EEST PLEHKU PISTA, AGA SUUREKS KURVASTUSEKS EI LEIA TA ENAM KODUTEED! NÜÜD PEAB PÖIAL-LIISI ISE HAKKAMA SAAMA. OMA RÄNNUL KOHTAB TA PEALE KÕRKIDE KONNADE VEEL PÕIKPÄISEID PÕRNIKAID, ILUSAT VALGET LIBLIKAT, HOOLITSEVAT HIIRETÄDI JA MORNI MUTIONU. PÖIAL-LIISI SUURIMAKS SÕBRAKS JA LÕBUSAKS TEEKAASLASEKS SAAB AGA LAHKE PÄÄSUKE.

etendus kestab 1 t 30 min

Tsuhh, tsuhh, tsuhh - Eesti Nukuteater

Ma olen juba titest peale olnud Helle Laas-i fän :) Ehk siis umbes 30 aastat juba! Meie klassijuhataja 7.Keskkoolis (õnneks) vedas meid mitu korda tema etendustele. Ja sellepärast eriliselt on tema sametist (aga samas karedat... see on nüüd natuke vastuoluline võrdlus :) "kare ja sametine", aga nii see tõesti on! Uus omadussõna eesti keelde ongi sündinud siin ja praegu - Helle Laasi häälest :) - "Kare-sametine" :)), üsna madalat ja mõnusalt isikupärast häält kuulates alati selline magusalt nostalgiline lapsepõlve tunne hetkega peal :)

Kuigi selles tükis räägib ta nii (loe: liiga:)) vähe, rohkem teeb häälitsusi. Aga ussikesena ikka vahest käib ja ütleb rongipeatuse nime :) Ja see kui täiega ta seda kõike teeb ja kaasnäitlejad Are Uder ja Riho Tammert ka, seda oli nii mõnus vaadata! Mis siis sest, et vaatajad on sellised pisitillukesed - aga kindlasti seda tundlikumad ning igat väikest vahvat detaili avastavad ning tundvad nad on. Mõnikord on nende pisitillukeste publikuliikmete austust, armastust ja tähelepanu väga raske võita, kuid sellise imetlusväärse professionaalsusega kuidas nad kolmekesi seal hunniku loomi lavale toovad, see on väga vahva! See sama ussikenegi tuleb alati rongipeatuse viidaga natuke erinevat moodi ning ütleb seda nime vastavalt selle looma-päraselt, kelle nimega see jaama nimi on seotud. Ja siis veel need mõnusad lahendused ning nö. lavastanipid - need mesilased ning mõne suurema looma rongi mahtumine ja mitu muud pisikest nüanssi või nuku omapära pakkusid nalja või kasvõi idee imetlust :)

Muidugi see tükk ongi ma usun enamvähem publikule alates nendest, kes suudavad 30 minutit midagi jälgida kuni ehk 4-5 äärmisel juhul 6 aastastele. Vanematel lastel võib hakata igav, sest sõnu eriti pole. Ning et tunda rõõmu sellest rongi teekonnast külast külla, selleks ma usun peab olema kas siis hästi väike või minusugune nostalgitseja ja oma lapse naeru nautiv tüüp :) Sest ma sain naerda paar korda küll ka lihtsalt sellepärast, et see mis lapsele nalja tegi oli nii üllatav. Kuid oskus need sellised asjad tükki sisse panna - ka see on märk Helle Laas-i täielikust tippklassist oma alal!

Hinnang: 4 (Ei hakka siia "täiskasvanute tükkidega võrreldavat hinnangut kirjutamagi. See tükk on tõesti mõeldud 2-3 aastastele :) Aga nii nunnu ja sobivalt lühike ka. Lisaks tulevad näitlejad tüki lõppedes sirmi tagant nukkudega laste sekka ja lapsed saavad nukkudega lähemalt tutvuda ning kasvõi pai neile teha või kasvõi koos fotole jääda, kui fotokas on kaasas! :) Nii armas mõte :) Ühte tähelepanekut pean küll jagama - nimelt panin tähele kuidas kõik emmed, kes oma pisikestega meie ümber istusid üritasid seletada kõike oma lapsele ära, ehk nämmutada kõik ette ja taha selgeks, et mis looma nimi on ja mida ta täpselt teeb. Lapsed olid üsna segaduses, et kas nüüd kuulata ema või üritada ise vaadata ja avastada, mis tükis toimub. Ma olin üks vähestest papsidest ja võtsin hoiaku, et ei seleta midagi ning lasen lapsel täiega vaadata ning sisse elada rongisõiduloosse. Kamoon, sellepärast polegi seal palju sõnu, et lapsed saaks ise jälgida ning oma mõtlemist arendada :) Tulemuseks oli see, ja ma jälgisin lõbu pärast neid lapsi, kes oma emade seletuserahe all olid terve selle 30 lühikest minutit - nende lapsed olid tõsised, minu oma lõkerdas suure häälega mitmes kohas naerda :) Ei tea siis, et kes lõppude lõpuks rohkem sellest tükist aru sai ning kes sai suurema elamuse :) Ja polnud minu oma sugugi väiksem neist teistest :) See milline on part või notsu, seda me vaatame kodus pildiraamatust või ka mitmetest juturaamatutest :) Lihtsalt huvitav tähelepanek ja soovitus üliagaratele mampsidele - laske oma lapsel nautida ja ärge tehke igast jumala asjast "õppeüritust" :) Lihtsalt tagasihoidlik soovitus, aga eks igaüks ise teab :) Minu võit lisaks tänu sellele, et ei seletanud, sain ise ka nautida rohkem seda lustimängu... mis siis sellest, et ega sealt loona ju täiskasvanule pole mitte vähimatki tõesti võtta. Lihtsalt see kõik oli niiiiii armas ja nunnu :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

Helle Laas
Tsuhh, tsuhh, tsuhh ...
Lavastaja Helle Laas
Kunstnik Riina Vanhanen
Mängivad Helle Laas, Are Uder ja Riho Tammert
VEDUR TEEB IKKA TSUHH, TSUHH, TSUHH.

VAGUN JÄREL LIKAT-LOKAT.

RONGI JUHIB PIILUPART.

PEATUSED:

KUKEKÜLA,

SEAKÜLA,

KASSIKÜLA,

KOERAKÜLA,

MESIKÜLA.

MÕISTATUS LAPSEVANEMATELE –

KAS KUKK LAULAB: KIKERIKII, KUKELEGUU, KUKEREKU VÕI ...?

LEIDKE VASTUS JA PROOVIGE LAULDA. ÄRGE HÄBENEGE!

TULE JA LUSTI!

TALLINN TEATER TREFF 2007 - eriline auhind Helle Laasile

Teatrifestivalil "Belaja Vezha" 8.- 14.09.2007 Brestis (Valgevene) peapreemia lastelavastuste võistlusprogrammis.

Vanusele: 2+
Etenduse pikkus 30 minutit
Mängukoht Ovaalsaal

Võlurätik - Eesti Nukuteater

"Kaukaasia kingitus Eesti teatrile" - Jevgeni Ibragimov, on järjekordselt rikastanud Eesti (laste)teatrimaasikku ühe harukrdselt ilusa ning elava nukutükiga. Sedapuhku täiesti "Eesti oma looga", ehk Kreutzwaldi "Vaeslapse käsikivi" ainetel valminud "Võlurätik"-uga.

Tema stiil on nii võimas, et seda peab ise teatris nägema! Minu jaoks on see täiesti klass omaette. Eriti see, et näitlejad on mustades riietes ja lavapimeduses ning mitu näitlejat liigutavad ühte nukku, see kõik annab nii maagilise tunde vaadates neid nukke justnagu inimesi. Ühel hetkel tabasin end mõttelt, et ma pole vist kunagi näinud elus, et mõni nukk võib liikuda nii plastiliselt! Ja need tema "nukud", need on nii ilusad! Nii lahe, et ta kasutab erineva suurusega sarnaseid nukke andmaks tunnet kaugematest ja lähematest toimumistest. Natuke isegi tekib tema tükke vaadates selline nukufilmi vaatamise tunne. Ainult, et need nukud tõesti elavalt liiguvad silme ees! Fantastiline, sõna otseses mõttes!

Lugu ise ju vana tuttav juba. Lapsena sai seda muinasjuttu sada korda läbi loetud ning selles suhtes nagu ootuseid ei olnudki. Pigem kartsin et hakkab endal igav. Kuigi mõtlesin, et lastele pole see ehk veel nii pähe kulunud ning nende pärast ju lähengi "nukuteatrisse"... aga lõppude lõpuks nautisin ise ilmselt sama palju kui nemad :) Kusjuures Nukuteatri uus piletisüsteem on ju nii vahva - lastepiletid on täishinnaga (mis on ka üsna odav) ja kui lapsed võtavad vanemad kaasa, siis nendele maksab pilet ainult 30 krooni :) Geniaalne mõte! Aga mitte piletihindadest ei tahtnud ma rääkida vaid ikka tükist endast :)

Südantliigutav lugu vaeslapsest ja tema ilgest ning kasuahnest kasuemast. Vaene laps... muidugi selline võlurätik kuluks endale kas ära, mis kõik tööd ära teeb :) Sai ju sealt "kavalehena" ühe rätiku ka kaasa, aga kahjuks pole sellel siiski seda "võlujõudu", mis etenduse rätikul :) Lahe mõte kavaleheks ikkagi :) Tüdrukul hea oma mängudes mängida seda lugu oma nukkudega... Suu ammuli vaatas... ja kuigi Nukuteater soovitab seda alates 5ndast eluaastast, siis minu 3ne jälgis ka suure põnevusega. Mõned päris pisikesed hakkasid küll kartma ja see segas natuke alguses ka teistel jälgimist, aga õnneks see ema taipas saalist lahkuda :) Mõtlesin veel, et ise küll poleks kuidagi raatsinud, aga no mis sa teed, kui laps kardab, siis tuleb minna... :( Enne võiks muidugi natuke kodus pimeda toaga testida, kuigi jah, ega alati kodus turvaline testimine polegi päris "see", aga ikkagi...

Neid nukke liigutavad mitu näitlejat ja neid polegi näha. Hääl justkui tulekski neilt nukkude liikumatutelt huultelt. Ja oi kuidas mulle meeldis Ingrid Isotamm-e hääl! Üks parimaid "hääli", huvitav kas teda multikate lugemisel ka kasutatakse? Ja muidugi Taavi Tõnisson - tema seekord pole mitte nukuhääl vaid jutustajana käsikivi keerutamas, nö publiku teejuht. Ta on nii lahe, silmad säravad ja sellise poweriga mängib, et lust on inimest vaadata, kes oma tööd armastab ja kogu hinge ja hooga teeb! Annab vaatajale nii palju rõõmu! Jõulude all saab teda Väikses nõias kaaren Abraksasena näha :)

Kogu see täiuslikkuseni aetud produkt, mida see etendus esindab on nii proff! Ei tea kas kusagil riigis veel nii head nukuteatrit tehakse? Mina küll ei usu!

Hinnang: 3+/4+ (Esimene hinnang kõikide tükkide arvestuses, teine lastetükkide... See oli nüüd minu jaoks kolmas kokkupuude tema tükkidega ja kindlasti, kindlasti kavatsen ka kõik Ibragimovi ülejäänud ja tulevased tükid alati ära vaadata! Ja mulle meeldib vaadata võimalikult lähedalt neid, sest see on tõeline maagia, kuidas see saali paistab! Nii lahe, et nukuteatrist võib leida sellise tasemega tükke. Ja muidugi Taavi Tõnisson on nii muhe. Muusikaline kujundus ideaalne. Ja mis peaasi - lastele meeldis ka väga! Soovitan kõigile!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Võlurätik

Nukulavastus Fr. R. Kreutzwaldi muinasjutu "Vaeslapse käsikivi" ainetel.

Autor FRIEDRICH REINHOLD KREUTZWALD

Lavastaja ja instseneerija JEVGENI IBRAGIMOV

Lavastaja assistent TAAVI TÕNISSON

Kunstnikud TAUNO KANGRO ja HELELIIS HÕIM

Valguskunstnik LAURENT MALJEAN (Prantsusmaa)

Muusikalised kujundajad KAIRE VILGATS ja ARBO MARAN

Tõlkijad ANDRES ROOSILEHT, TAAVI TÕNISSON ja REIN AGUR

Mängivad REET LODERAUD, INGRID ISOTAMM, TAAVI TÕNISSON, ANDRES ROOSILEHT, RIMA ZAINULLINA, DANA HROUSTOVA, JEVGENI MOISEENKO, PAVEL ŠNJAGIN

Raske on vaeslapse põli - hommikust õhtuni peab ta käsikivil perenaisele jahvatama, ja kui väsimust puhates kivi mõnikord seisma jääb, on malk kohe kihutajaks lapse kannul. Ei jätku valjul emandal vaesele Annikesele lahket sõna. "Küll oleks hea, kui leiaks käsikivi, mis ise jahvatab, ilma et minu, nõrgukese abi pikemalt tarvis oleks!" mõtleb Annike. Väsinud tüdrukuke ei tea veel, et on olemas üks vaene lonkav ühe silmaga sant, kelle helesinine rätikuräbal saab teda aidata.Esietendus 16. septembril 2009 Eesti Nuku- ja Noorsooteatri väikeses saalis.Lavastus on sobilik teatrisõpradele alates 5. eluaastast.
Etenduse pikkus 40 minutit
Mängukoht väike saal

Saavutustest ja Stockholmi filmifestivali paremik...

- Nüüdseks olen aasta aega elanud ilma Coca Cola-ta!!! Ja selle aasta jooksul olen võtnud kaalus alla 50 kg (muidugi mitte ainult tänu cocacolast loobumisele :))! Hambad ei lagune enam nii kiiresti! Tunnen ennast paremini... aga tõele näkku vaadates, siis vahest tuleb endiselt hirmus himu selle "narkojoogi" järgi :) Rahuldan seda "vajadust" segades mullidega vett mõne mahlaga - see pole küll see, aga aitab raskest hetkest üle :)

- Mu 9-aastane poeg hakkas lõpuks ometi ujuma!!! Olen temaga nüüd juba augustist peale umbes korra nädalas käinud basseinis ja täiesti viimasel hetkel, kui olin juba lootust kaotamas ja kuulutamas selle "Võimatuks missiooniks", võttis mees julguse kokku ja ujus selle vaevalise meetri-kaks ilma toeta... ja sellest sai julguse kätte ning pärast 3 tunnist basseinis ligunemist pani juba päris pika maa omal jõul :) Muidugi palju lihtsam oleks olnud ta mingisse ujumiskooli panna. Tegelikult ju registreerisingi ta juba ühte ujumiskooli, aga siis tuli Eestisse sõit ette ja ta ei saanudki minna ning mina otsustasin, et küll ma selle talle ikka kuidagi ise selgeks õpetan :) Noh, aastate töö sai väärilise tasu! MINU üks elueesmärke sai täidetud - poiss UJUB! :)

- Jõudsin Stockholmi filmifestivalil ära vaadata kokku umbes veerandsada filmi. Kummaline, aga kõik mu 4 lemmikut on tänavu millegipärast ingliskeelsed filmid... Siin on ka väike edetabel, ehk TOP 4 (need eristusid kui parimad):
1. Up in the air
2. Whip it
3. Precious
4. An education
ja neile otsa võiks siis veel "ära mainida" ka "City island"-i ja "A serious man"-i...

Up in the air / Üleval õhus (USA 2009)

Režissör: Jason Reitman
Stsenaarium: Jason Reitman, Sheldon Turner (baseerub Walter Kim -i romaanil)
Olulisemad näitlejad: George Clooney, Vera Farmiga, Anna Kendrick
Loo lähtekoht: Ryan Bingham on mees, kes peab töö pärast lendama mööda Ameerikat ringi pakkudes teenust, millest firmajuhid meelsasti loobuvad - inimeste lahtilaskmist. Ükskord kohtub ta naisega, kes samuti töö pärast ringi lendab. Sellest saab alguse üks üsna kummaline suhe. Ryan-i enda firma otsustab oma agentide ringilennutamise asemel muuta firmapoliitikat ning hakta lahtilaskmisteenust pakkuma interneti teel, läbi arvutiekraani. Ryanile aga reisimine meeldib, sest nii saab ta põgeneda oma tühja igapäevaelu eest - pole siduseid, pole kohustusi. Ta otsustab näidata nii uue firmastrateegia väljamõtlejale ja juurutajale kui ka ülemustele, miks on ikkagi vaja inimlikku kontakti inimeste lahtilaskmiseks. Selleks läheb ta nö. viimasele missioonile mööda Ameerikat inimesi vallandama, kaasas värske kolleeg ning siin seal ootamas "teine rändaja", reisi lõpus ootamas õe pulmad ning mitu üllatust-avastust nii teiste inimeste kui ka iseenda kohta!

Kui ma siiani arvasin, et Tarantino "Inglourious basterds" on täiesti kõigutamatult minu aasta lemmikfilm, siis enam ma selles nii kidel ei olegi. Nimelt see Jason Reitman-i terava keelega, ülimalt aktuaalne, kurbnaljakas lugu sellest, mis elus on oluline, võib viia tiitli endaga! Milline mahlakas dialoog, millised näitlejatööd, milline südamega lugu... Selline "täiskasvanute" draamakomöödia, mille naljad panid terve saali naerupahvakatega naerma, kuid mille eluline kurbus ja valusad "iseendale otsavaatamised" lõpus tõid nii mõnelegi pisara silma. Minule kaasa arvatud.

Tegelikult ma arvan, et see film oli justkui jälle üks märk minule, et ma olen täiesti vales kohas oma eluga. Ja kui film mõjub nii isiklikult nagu see, on tegemist ikka väga väga hea filmiga. Ja ma usun, et see film mõjub, küll võibolla erinevatel tasanditel ja teemadel, väga paljudele inimestele.

Tegelikult tundsin oma elu väga konkreetselt ära Clooney eluga kõrvutades. Eriti kusagil aastal 2005, kui ma lendasin 1-2 korda nädalas kuhugi maailma otsa... muidugi Clooney/Binghami elu miinus casual sex... :))) Ent ka praegusel hetkel ju "pole ma oma perega koos" vaid nö. reisil... küll üsna permanentsel reisil, ent ometigi - valusalt vajutas film õigetele nuppudele küll! Ja kui ma koju jõudes lugesin msn-is teksti, et tütar ootab, et ma talle helistaksin... seda valusamalt see siis lõikas...

Aga järjekordselt peab tunnistama, et kõige paremad komöödiad ongi sellised, mis pole lihtsalt suur naerupidu, vaid kus ongi mingi sügavam mõte või eluliselt tõsiseid asju ka vahele pikitud. Aga see otsekohene ja terav huumor, mis on nii andekalt kirjutatud, see on siin filmis ikka väga vinge! Parajalt vasturääkiv - "komöödia vallandamistest"... Ega see ilmselt tööta inimesi eriti naeruta. Sest nagu filmis... need inimesed, kes ilma tööta jäävad... paratamatult viib mõttes sellele, mis praegu toimub ning kui valus see tegelikult on. Selles suhtes läksidki mul ehk mõned naljad natuke kaduma. Aga õnneks pole selles filmis ainult see tasand. Terve saalitäis rahvast näiteks rõkkas naerust, kui Clooney rääkis lennujaama stereotüüpidest ehk kuidas proff jälgib kelle järele turvakontrollisappa minna. Ja ma viisin selle "õpetuse" ellu kohe pärast kino poest vett ostes - ühes sabas oli kaks hallipäist härrat ja teises 4-5 inimest suurte korvidega... Ma võtsin selle pikema saba, kus rahval kordid täis. Ja üllatus-üllatus, ma sain oma asjade eest makstud veel enne seda teist hallipäist vana :))) Kuigi kaugel see aeg minulgi on... kui olen ise üks aeglane hallipäine onkel :) Aga Clooney paneb muidugi täiega. Sealjuures on ta nii chic, slick ja kiire ja terav ja noh... iga naise unistus ja iga mehe eeskuju :) Okei... mitte "iga"... aga ma võiks küll 50selt samasugune olla :) Ja siinkohal ma ei räägi tema tegelaskujust selles filmis. Õnneks siiski olen "teisel rajal" :)

Filmis korraldab Bingham/Clooney ka koolitusi, laseb seljakotti pakkida alguses asju hiljem inimesi... mulle meeldis see mõte... mõtlesin kaasa täpselt nagu mõnel koolitusel. Ja mõte läks sealt omasoodu rändama edasi... vahest on tõesti neid asju hea läbi teha ja mõelda enda jaoks. Saab natuke teada ka hetkeolukorrast oma elus ja nii ja muidugi, mis lõppude lõpuks on oluline.

Veel jäi mõttena meelde see eesmärkide seadmine. Kas alati peabki olema mingi ratsionaalne eesmärk? Mõnikord võib tõesti mingi tobeda eesmärgiga saavutada ka suuri asju. Ning mõnikord selle saavutusega koos kõrvalnähtudena kaasneb ka palju head! Kuigi meestel ja naistel on see natuke erinev. Minul näiteks on küll "näitamise" või "ärategemise" vajadus. Kasvõi selle dieediga siin hiljuti - et ma suudan ja et ma saan hakkama. Kui samuti on see eesmärgistamine kõrge ja madala saavutusvajadusega inimestel erinev. Mõnele piisab eesmärgiks juba lihtsalt ära tegemise suutmine, mõnele on vaja mingeid tulemusi või auhinda või muid hüvesid. Mõni peab teatud hüvesid eelduseks... eks siin kohal tuleb mängu ka see, et mida tehaks ja kas iseendale või kellelegi teisele. Aga pean just silmas iseendale... Ma mõistsin näiteks täiesti seda Binghami soovi saada 10 miljonit miili täis... kuigi sellel polnudki ju mingit pointi tema jaoks... lihtsalt saada 7 inimese sekka, kes sellega on hakkama saanud. See oli tema jaoks oluline. Kindlasti midagi, mis algas mänguna... Kuigi lõppude lõpuks kui oluline see siis oligi, kui seda rõõmu polnnud kellegagi jagada...

Hinnang: 5 (üks aasta parimaid filme! Saab narda, saab nutta - kui muidugi läheb hinge pihta, nagu näiteks minul - kes ma ka oma perest kaugel... Samuti saab filmiga koos läbi teha koondamised ja mitte vähe... justkui karastamine... Liskas mõelda naiste ja meeste erinevuste üle ja selle üle, mis elus on oluline. Milleks me midagi teeme ja kas selleks peab alati olema mingi suurem põhjus... ning kõige tipuks muidugi see, et tehes asju "koos" on kõik palju armsam, mõnusam ja väärtuslikum. Inimesed vajavad teineteist... ka vallandamised-koondamised-mahajätmised jne jne jne peaksid interneti, msnide, mobiiltelefonide ajastul jääma inimeselt inimesele otse, ilma ekraanide ja telefoniliide abita toimuvaks. Oleme ju ikkagi inimesed. SUPERHEA FILM! - Usun, et järgmisel aastal kandideerib Oscaritele ning võib isegi võita ilmselt mitmes kategoorias - vähemalt parim film, Reitman, Clooney, stsenaarium võibolla üks kahest naiskõrvalosast ka, kuigi nemad ei võida... Igatahes ei lase ma ühtki Reitman-i filmi tulevikus mööda! Tegelikult otsustasin seda juba pärast "Juno"-t. Soovitan kahe käega kõigile täiskasvanuliku huumori austajatele, eriti neile, kes tihti reisivad ja pere juurest ära. Neile, kellel pole peret, võib see eriti valusalt mõjuda...)

Filmi trailer:

An Education / Haridus (UK 2009)

Režissör: Lone Scherfig
Stsenaarium: Nick Hornby (baseerub Lynn Barber-i memuaaril)
Olulisemad näitlejad: Carey Mulligan, Peter Sarsgaard, Alfred Molina, Cara Seymour, Dominic Cooper, Rosamund Pike, Olivia Williams, Emma Thompson
Loo lähtekoht: 60ndate alguse London. 16 aastane tüdruk käib koolis, unistab Oxfordi edasiõppima minemisest. Unistab ülikooli filosoofilisest õhkkonnast ja prantsuse keele rääkimisest sõpradega ja ühltasi ka Pariisist. Muidu ongi kõik ok ning tee Oxfordi suunas peaaegu et sillutatud, ainult ladina keelega on raskuseid. On ka üks poiss, kes on tüdrukust huvitatud, aga see on natuke nagu "mitte päris see". Ühel päeval koolist koju minnes on hirmus vihmasadu. Tüdruku kõrvale peatub tolleaegne sportauto. Mees autos ütleb, et ta on muusikaarmastaja ning tal on kahju, kui tüdruku tšello saab vihma käes hukka. Et kui tüdruk kõnniks auto kõrval, siis ta võiks tšellot autos sõidutada. Sellest läheb lahti üks suhe, mis on väliselt väga ilus, kuid millel on üsna huvitavad tagajärjed. Samaga kui tüdruk istub selle mehe autosse, algabki tema eluülikooli hariduse saamine.

Tundub justkui brittidel oleks mingi vandenõu - tulla igal aastal sobivalt oscarite hooajal välja ühe romantilisemat sorti komöödiaga. Eelmisel aastal Happy-go-lucky ja enne seda terve rida Hugh Grant-i filme. Sedapuhku Granti pole, on Sarsgaard, ent kuidagi ikkagi teatud õhustiku ja olustikuga film, mis kindlasti sobib Akadeemiale kah. Sobis ka minule ja ilmselt tervele saalitäiele rahvale, kes peaaegu terve filmi häälekalt ja mõnuga kaasa naersid :) Kuigi ega see ju selline "lihtlabane" naerutaja polegi. Sügavamaid teemasid ka küllaga. Ent selline terav ja mõnus briti huumor ja situatsioonikoomika, mis minule igatahes alati mõjub. Ja kuigi selliseid filme ju on küll juba, on siin ikkagi midagi erilist ja omapärast. Kasvõi see ajastu ning näiteks mingid kelmi-teemad, mis läbi jooksevad. Ja muidugi see "hariduse" teema... Ühtlasi peaks film toimima lastele õpetliku näitena, et miks peab kooli ja haridust pidama oluliseks. Ning kõigele lisaks ka vanemate ja lastevaheline suhtumine. Millised olid ajad ning kombed ja suhtumine kunagi 50 aastat tagasi. Need on kõik lisaväärtused sellele heade näitlejatöödega vürtsitatud filmiloole, mis tervikuna on üks järjekordne briti kino pärle.

Peategelast, ehk Jennyt mängib Carey Mulligan, kes polegi enam teabmis uustulnuk - taskus ka Euroopa Filmiakadeemia Shooting star auhind. Tema süütu ja naabritüdrukulik, kuid ühtlasi täiskasvanumaailma igatsev ja avastav roll on värske ja usutav. Justkui 16-17 aastane tüdruk tõesti, kes avastab, et elus on nii palju muudki kui kuiv koolihariduse saamine. Märksa vanem mees - David - võrgutab ta oma raha ning laheda ja põneva ning palju täiskasvanulikku meelelahutust pakkuva eluga ära. Tüdruku silmad lähevad kirjuks. Nähes ja kuuldes kõrvalt kuidas tema enda vanematel "oli kunagi noorena elu" ja ühtlasi tunneb ta, et tema aeg on ka nüüd ja praegu võtta elult mis võtta annab. Sest teist võimalust ei pruugi enam tulla. Ning kui hall ja igav oli argipäev enne Davidit... Davidi rollis on üks mu lemmikuid meesnäitlejaid - Peter Sarsgaard (sama mees oli alles hiljuti Eestitki oma sisuga riivavas filmis - Orb/Orphan). Tema kaval ning mingis mõttes uimaselt-uhkelt bourgeoisie-lik olek, oli kui loodud sellesse rolli. Davidi sõpru mängisid "Mamma Miast" tuttav Dominic Cooper, kes mulle muidu üldse ei meeldi, aga siin ei häiri kõige vähematki. Tema naisena Rosamund Pike - väga kena naine minu meelest... ja roll selline ullike-lollike, kes on rahul sellise eluga, mida tema mees talle kinni maksab. Koolis on ka paar briti naisnäitleja-lipulaeva - ingliskeele õpetajana Olivia Williams ning direktrissina Emma Thompson. Mõlematel küll väga tillukesed rollid, kuid märkimisväärsed sellegipoolest. Kuid kogu show vingete ja heade näitlejate rivistus, varastas minu jaoks sellise sotsiaalselt äpuliku rolliga - Alfred Molina. See mees kandideerib kindlasti sellel aastal meeskõrvalosa Oscarile! Nii teistsugune kui ta tavaliselt on ja koomikat teha nii oma olekulise eripäraga kui puht keeleliselt kohmakalt karakterit luues - täiesti geniaalne näitleja! On ta ju ka varem hiilanud, aga ei kunagi nii eredalt (näiteks "Frida"-s). Huvitav on ka tema toonivahetus - alguses on ta justkui võimul ning otsustab tütre eest palju, ent hiljem kui tütre elus on "mees", siis isa on kohe justkui võtnud taandatud rolli. Ja eks see maksab talle ka kõvasti kätte. 16-17 aastased tüdrukud on ikka veel alles lapsed ja nende elu peab mingil määral hoidma raja peal. Ainult et muidugi Inglismaal 60ndatel võis olla see suhtumine teistsugune. Ja tegemist oli ka ju üsna sellise isepäise ja oma aastatest ees oleva tüdrukuga. Ega sellisele ei saa ka midagi eriti öelda - too teeb ise ikka nii nagu õigeks peab ja tahab :) Kuid see kuidas Molina selle kogu rolli täidab, seda on läbi filmi lust vaadata. Ikka oli teada, et kui "isa" on kaadris, siis saab ka kohe naerda :)

Režissöriks sedapuhku hoopis taanlanna Lone Scherfig, kes varem on suuremaid laineid löönud näiteks filmiga "Itaalia keel algajatele". Kuid see on (juba 50 aastasele naisrežissörile) ilmselt tema suureks maailma-läbimurdeks. Film on saanud palju positiivset vastukaja ka kriitikutelt. Natuke isegi omapärase pildikeelega. Ja kuidagi kummaliselt mõjub see peategelane - "lapsnaine" ja mõnusalt natuke viltune maailm. Lisaks minu meelest oli hea, et mitmed otsad jäeti lahtiseks või kuidagi poolikuks või ehk veelgi parem oleks öelda lõpetamatuks. Sest filmi lõppedes jäävad mõlemad Jenny "mehed" kuidagi kõrvalisteks. Nii see noor kutt, kellest me midagi ei teagi pärast seda kui ta Jenny 17-sünnipäeval koju "õppima" läks. Ja David - Jenny võti täiskasvanute maailma - pärast oma arglikku põgenemist jääb ka teadmata, et kuidas edasi ja mis. Davidiga seoses külastab filmi mõne minuti vältel ka "Happy go lucky peaosa rollist tuttav" - Sally Hawkins - ning siin ikka päris teistsugusena! Aga see, et neist teistest inimestest ei saa teada piisavalt, see ehk rõhutab, et tegemist oligi Jenny looga ning ikka ju meie eludesse tuleb ja sealt lahkub inimesi nii, et me ei panegi tähele teinekord, et keegi on ära kõrvale vajunud. Või siis ei tahagi me mõnede tüüpidega enam tegemist teha ja see on hea, et nad ise kõrvale jäävad. Seda elulisem ka see film oli. Ja eks ta ju baseerubki elulool... Muideks stsenaariumi on kirjutanud kuulus kirjamees, keda eesti keelde ka hulgaliselt tõlgitud - Nick Hornby!

Naljadest mõjusid lisaks isa-elulisele kohmakusele minu jaoks kõige paremini need "tolle ajastu tibi" ajumahuga esinemised - ehtsad "blondinaljad" :) Kuigi ükskord päris naljakal kombel "ladina keele" kohta paneb ta päris osavalt "pihta" :) Ja muidu ju ongi tegemist heatujulise - coming-of-age looga, ainult lõpuks keerab emotsionaalseks ja kurvaks romantiliseks draamaks ära (mis pole sugugi paha, kuigi kui võrrelda, siis ma eelistan sellist "Happy-go-luckylikku" üdini postiiivsust, aga comme ci comme ca). Mõnus oli ka "taaskülastada" Oxfordi. Sai seal ju alles paar kuud tagasi käidud :)

Ja muidugi hariduse saamine on ikka oluline - eriti selles eas - millal siis veel... Hiljem on juba raskem. Ja alati toetavad nii vanemad kui õpetajad sellist lähenemist - enne targaks, siis rikkaks või enne kool, siis (abi)elu. Kuigi sellel ajastul jah, naiste haridusse vist suhtuti nii ja naa - et kui on "vedanud" ja on sattunud juba rikka mehe otsa, et siis polegi vaja enam endal pingutada. Mõtlemata tulevikus vajalikule enese maksmapanemisele. Nii see sotsiaalne hierarhia ka siis toimis ja tekkis - mehed oli kunnid ja tegid mis tahtsid ja niiöelda tõid saaki (raha) koju ja naised siis ootasid kodus, lasid meestel särada ning olid justkui neist sõltuvad igas mõttes. Eks mulle mehena meeldiks see süsteem ka tänapäeval, ainult et mis õigusega... :) Huvitav mis tunne oleks vastupidine, et kui hoopis naised oleks selles postitsioonis? Siis vist ei meeldiks... kuigi lahe oleks ka kellegi kulul elada mõnda aega? See aga ei ole ju inimväärikas ja sellest tüdineb varem või hiljem ikkagi ära. Aga eks igaüks isemoodi... Sellepärast ongi kõikidel õigus elada sellist elu nagu ise tahavad ning teha oma valikuid. Pole ju vale kui keegi otsustab või nõustub elama nii, nagu teine pool soovib. Igaühe oma asi. Kuid haridus pole veel kellelgi mööda külgi maha jooksnud... lõbujanuline noorus küll. Sest mis lõpuks "alles jääb" kui oled üksi ja pead ise oma eluga hakkama saama...


Lahe avastus oli ka filmis kastutud muusika. Vana hea "Sweet nothing" oli ka seal vanas, (ilmselt) originaalversioonis - armas äratundmisrõõm :) Ja kui mõnus briti inglise keel - mõjus muusikana kõrvas vahelduseks sellele pidevale usa-inkale :) Muideks Carey Mulligan võiks vabalt mängida õdesid Katie Holmes-iga :)






Hinnang: 5- (igatahes "haridus" on õige pealkiri filmile! Tõeline eluülikool see ongi, misläbi siis inimesed oma iseseisvasse ellu astuvad. Mõni teeb seda õppides teiste vigadest, kuid neid on ikka väga vähe. Suurem osa, nagu minagi, ikka enda vigadest. Kes teab, võibolla on siis "paremini" õpitud :) ja väärtustab tulevikus neid väärtuseid paremini, mis vigade näol on haiget teinud või elu liigutanud rajale, mis ei meeldi. Hea film ja soovitan kõigile! Juba kolmas 5 tärnine film tänavusel Stockholmi filmifestivalil!)

Filmi trailer:

Whip it / Laksata (USA 2009)

Režissör: Drew Barrymore
Stsenaarium: Shauna Cross (baseerub tema enda romaanil)
Olulisemad näitlejad: Ellen Page, Marcia Gay Harden, Alia Shawkat, Daniel Stern, Kristen Wiig, Drew Barrymore, Juliette Lewis, Eve, Andrew Wilson
Loo lähtekoht: Texase väikelinnas elab Bliss Cavendar (Ellen Page), kelle ema susib teda osalema kõikvõimalikes missivõistlustel, mis on mõeldud teismelistele. Bliss on 17 ja veedab vaba aja kohvikus ("Oink joint":))) töötades. Ühel päeval satub talle kätte reklaam, et tüdrukute roller derby võistkond otsib uusi uisutajaid enda tiimi. Bliss haarab võimalusest kinni ning mingi ime läbi valitaksegi ta tiimi. Ainult et ta on mitu aastat allpool minimumvanust. Oma vanemate eest tuleb ka see saladuses hoida, sest Roller Derby on selline pool põrandaalune spordiala, kus miniseelikutes, tätoveeritud naised rulluiskudega ringi uisutavad ning üsna vägivaldsete võtetega üritavad punkte koguda - mitte just missvõistlusi korraldava ema unistus oma tütrele :) Blissist saab "Babe Ruthless" (tema Roller Derby alter ego). Sellest saab alguse hoogne ja naljakas lugu, milles nii sporti, huumorit, sõpru, armastust ja väga palju soojust :) Hmmm, kui nüüd mõelda nendele naistele, siis "kuumust" oleks vist õigem sõna :) Blissist saab "Babe Ruthless"

Pean tunnistama, et mul oli peaaegu terve film naer näos :) See film rokib täiega! Siiani selleaasta Stockholmi filmifestivali parim film! Üsna pisike film, kuid südame ja hingega tehtud. Drew Barrymoore on ju näitlejana juba "titest" peale maailmakuulus (E.T.-tüdruk :)) Kuid nüüd viimaks tundis end küpsena ka ise režissöritooli istuma ja väga lahe, et ta kauem ei oodanud, sest just praegusel hetkel just sellise filmi tehes on ta minu jaoks täpselt õigel ajal õiges kohas. Kuigi võiks seda pidada ka chick-flickiks, aga samas coolid naised ja tüdrukud ning miniseelikud ja naiste kätšimine - see ju otseselt meestele suunatud :) Ei, tegelikult pole tegemist seksistliku või naisi alandava asjaga. See "mood" lihtsalt käib selle spordiala juurde. Sellepärast ka vanusepiirang.

Eks peab parajalt, ehk piisavalt kreisi olema, et julgeda sellisest asjast osa võtta. Täiesti rock'n'roll! Ja Drew on suutnud tuua nii palju lahedaid karaktereid ühte filmi ning kõik saavad oma osa ja jõudsid vähemalt minuni... Selline hea tuju vitamiin-film, mida võiks alati vaadata kui on paha tuju või kui on tunne, et oleks vaja julgust võtta ette midagi sellist, mis oleks just iseendale ning teised ehk ei aktsepteeri. Elame ju ainult korra (?) ja ikka tuleb teha asju, mis väga meeldib. Ainult nendes saame ka päriselt särada. Filmis näiteks Bliss jäi ka pidevalt missivõistlustel ilma auhinnata, ehk just sellepärast, et see polnud "tema". Ellen Page on justkui loodud näitlema selliseid isepäise mõttemaailmaga tüdrukuid (sama, kuigi natuke teistsugune tüdruk oli ta ka "Juno"-s. Kusjuures samasuguste pisikeste indie-filmidena mõjusid mõlemad!)

Kuid peale nende tervate ütlemiste (millest mitmed ilmselt saavad klassikuteks), sinikaterohke actioni, esimese armastuse leidmise (ja muidugi esimeste vastu püksi saamise) ning mitmete koomiliste olukordade ja ägeda spordi lisaks on ka palju sügavalt hingepuudutavaid kohti. Eriti mis puudutab ema ja tütre vahelist. See kõne, mille ema leiab tütre taskust - see on küll nii tüüpiline ameerika-nutuka moodi, ent ometi toimib sajaga! Nii armas! Ja samuti see kuidas teismeline tõstis pead tüdrukus, kui vanemad teda piirata proovisid - isana kihvatas minuski, kui tüdruk oma isa peale karjus... Kuigi ju nö. asja eest - lapsesuu... ent ometi seda armsam on pärast "ära leppimine".

Kui nüüd järele mõelda, siis ma mitmeti samastusin selle papsiga. Kui minu lapsed ilmutaks huvi millegi vastu, eriti mistahes spordi vastu, olgu see siis minule vastuvõetamatu spordiala, aga ma pushiksin ja toetaksin takka täiega! Oli jah ohtlik ja kas just tahaks, et oma tütar niimoodi rahva ees (poisid ju käisid seda võistlust ikka peamiselt "teatud" põhjusel vaatamas), napis riietuses kakleks teiste naistega, aga kui see talle meeldiks ja see ta õnnelikukuks teeks, siis mina oma lapse õnnele vastu küll ei suudaks seista ning mingeid omi ambitsioone peale pressida. Mis õigusega? Kusjuures olen juba üritanud vanemat tütart siia sinna suunata. Aga kui see tahe ei tule temast endast, siis varem või hiljem kustub see vähenegi üritamine tema poolt. Selles suhtes ei tasugi lapsele midagi peale pressida ja toetada teda ise valima ning edasi toitma seda tema huvi. Nüüd eksisin endale sisendama neid väärtuseid, mis tegelikult ei tekkinud selle filmi läbi. Kuid need, kes pole selliseid asju veel läbi elanud, nende jaoks on see film ma loodan silmi avav. Ja minu jaoks tõdemine, et nii ongi "õige" :)

Mõnus on ka sõpruse-teema. Elus on sõbrad tähtsad - ükskõik kui vana Sa oled. Ka see on üks teemadest, mis filmis on väga tugevalt sisse kirjutatud. Õige sõprus on üle igasugusest "võistlemisest" omavahel. Muidu ei saa ju tundatäit heameelt teise saavutuste üle. Selles suhtes on kõige paremad sõbrad omavahel tihti üsna erinevad inimesed. Ka siin olid kahel tüdrukul üsna erinvad ambitsioonid. Ja kes võib öelda, et kumb on parem. Peaasi ikka, et ise on õnnelik. Tihti ka lapsevanemad ajavad lapsi ülikooli ning ikka just sellist asja õppima, mis tulevikus rohkem raha sisse tooks. Ühest küljest muidugi on ehk sissetulek kindlustatud, aga teises küljest, kas sellega on lapse elu ka niiöelda neetud ning ta ei saagi kunagi tegelikult õnnelik olema, sest ta peab tegema tööd nind sammuma rada, mille keegi teine on talle valinud? See on nii mitme otsaga asi. Filmi tüdrukud olid tublid ja mõtlesid oma peaga. Eks tihti ka vanemad on nii võimukad, et lapsed ei julgegi omi otsuseid teha. Samuti oli ju ka filmis... aga eks siis on ka õppetunniks lastele, kuidas ikkagi tallata "oma rada".

Hinnang: 5 (Üks mu aasta lemmikfilme. Mis sellest, et nii lihtne, aga see film teeb nii hea meeleolu. Maailm oli kinost väljudes natuke lõbusam, ilusam ja armsam :) Kusjuures filmimaagiat ka - nimelt päris mitmed kukkumised nägid päris valusad välja. Ja vingelt uisutasid näitlejad kah - need ju kõik puha staarid - pidid ikka kõvasti rolli jaoks harjutama! Tubli töö. Hea montaaž, muusika ja kaameratöö pealekauba. Aga stsenaarium oli lõppude lõpuks see, mis mind kõige rohkem võlus. Tabavad ütlemised, armas-naljakas-lahe lugu... ja kirsina tipus veel mõnus muusika ka! Soovitan ülimalt soojalt ja mitte just niiväga mõttesügavuse või originaalsuse pärast vaid just meelelahutuse pärast ning selle hea tuju pärast, mis selle filmiga on garanteeritud.!!!!)

Filmi trailer: