Vari - Juhan Liiv

Tollel ajal, kui teistel minuvanustel Liivi klassika koolis kohustuslikuks kirjanduseks oli, elasin mina välismaal ning olin sunnitud ühe teise rahva klassikutega tutvust tegema.

Nüüd kus tütar 15 ja neil koolis vaja Liiv-i Varju kohta kirjand kirjutada, pühendasin oma pühapäevahommiku sellele, et lugesin tütrele selle raamatu ette. Sain ise ka ühtlasi loetud ning teiste omasugustega sarnaselt teadjaks, millest raamat räägib :) Ja napp 80 lehekülge läks kui lennates, sest kuidagi sõnulseletamatult maagiline on see tekst. Kuigi mitte ka nii hea, et kunagi uuesti lugeda... ikka pigem just 14-15-16 aastastele sobiv teos ühest Eesti ajastust teadasaamiseks, mõttetöö ärgitamiseks ning seoste loomiseks. Tänapäeva teismeliste jaoks muidugi jäävad ära imestamishetked, et kuidas kunagi nõukaaegses koolis sellist asja "kästi" lugeda... või pigem üldse "lubati" lugeda... Alltekst annab võimaluse tõlgendada seal igatsust kaugete maade ja vabaduse järele. Samuti pealkiri "Vari" annab tähendusliku vihje just selleaegsele eluolukorrale. Elasime "varjus", suurem osa maailmast oli meie eest "varjatud". Tegelikult võib raamatu pelkirja tõlgendada mitmeti veel. On ju ka tekstis mõned korrad siin seal "varjuaega" seostatud mitmete olukordada ja teemadega. Eelmainitutele lisaks näiteks ka elamist "harimatuna" või "vaesusevari", mis teatud ühiskonnakihil oli peal nii, et kõrgem klass ei "näinud" näiteks nendega armastuse, ega ka suheteteemal tegeleda. Inimene, kes tekstist sügavamat tagapõhja ei viitsi otsida või kes pole selleks võimeline, võib võtta sisu ka "sõna sõnalt" ning luua ühendus Villu ja Peipsi vahele... ning mets ju "varjas" järve nähtavuse... Kuid ka siinkohal on selge, et kui kõigepealt tuleks varjust nähtavale järv, siis järgmiseks oleks vaja teada, mis on järve taga jne...

Lugu ise keskendub Villule. Orvule, kelle talurahvas on võtnud kasvatada. Villu on oma olukorra ohver. Eriti sellel ajastul - saksad arvasid, et ega madalama klassi inimesed polegi võimelised millekski tähtsamaks, suuremaks või ilusamaks kui põllul ning heinamaal töö rabamiseks. Villu oli nutikas ja terane poiss. Noorukieas selgus, et ta oskab väga hästi ka kirjutada. Lisaks jäi talle silma üks mõisapreili, ehk nö.kõrgema klassi tüdruk. Ka tüdrukule meeldis Villu, ainult et tüdruk oli määratud kihluma mõisniku pojaga. Samas Liiv delikaatselt libisebki teemast üle nii, et selle aja inimesed isegi ei osanud mõelda nii kaugele, et midagi tegelikult ka võiks areneda karjapoisi ning mõisapreili vahele...

Kõiges, mis paha mõisas sündis, olid süüdi ikka töölised. Ka Villu jääb seadusesilma all süüdlaseks nii jänese"varguses" kui ka hobuste viljapõllule laskmises, olemata ehk tegelikult süüdi ei ühes ega teises, vähemalt mitte pahatahtlikult. Küll aga mõisniku poeg Hugo kaitseinglina päästab Villu paarist väga raskest olukorrast. Hea inimene on hea ning ta leiab austuse varem või hiljem ka teistelt inimestelt. Paha inimesega ei taha keegi tegelikult tegemist teha ning ta lõpetab ükskuna austuseta, mahajäetu ning unustatuna. Mõned pahad tihti enne surma jõuavad arusaamisele oma pahadusest ning muutuvad. Eriti sellel ajal kui usk oli ehk suurema tähtsusega ning uslikke rohkem ning usuti ning kardeti jumalat rohkem... siis taheti ju ikka "taevas" oma kohta kindlustada enne kui ükskord viimsepäeva kohtumõistmispäev saabub.

Vari on väga lühike, kuid Liiv suudab tähtsamad karakterid üles ehitada ning lisaks mitu vähema tähtsusega kõrvaltegelast ka, rääkimata tolle aja mõisaelu kirjeldamisest ning klassidevahelistest eripäradest. Kõigele lisaks mõned murdekeelsed muinasjutud, mille ettelugemine teisele inimesele oli tõeline keeleväänamisharjutus :)

Liiv kirjutas Varju 8-9 päevaga ning see ilmus originaalis juba 1894.aastal. Minule jäi küll mulje, et jutustus on autobiograafiliste sugemetega, sest peategelane Villu elab ja toimetab Peipsi kandis, ehk just seal kus Liivgi pärit. Samuti on Villu "kirjanik ja luuletaja". Lapsepõlves on teada, et ka Juhan käis karjapoisiks suviti, just nagu Villu. Muideks esialgu oli jutustuse "Vari" nimeks olnud "Kui seda metsa ees ei oleks".

Kui varju valgusele vastandada, võiks teose jagada ka selles mõttes "valguse" osaks, mil Villul on lootus heale tulevikule. Ta on tark, tal tekivad head suhted - tänapäeva mõistes kõik vajalikud eeldused heale tulevikule. Kuid peksmine, mille ta karistuseks saab, viib ta "varju" - mõistusest jääb ilma ning ühtlasi ka paljutõotavast tulevikust... "vaimuvalgust" enam pole...

Hinnang: 4 (teenitult austusväärne Eesti klassika ning arusaadav, miks see kooli kohustuslik kirjandus on. Ma ise olen rohkem eelmise sajandivahetuseagsele proosale mõeldes Tammsaare austaja, Liiv minu jaoks rohkem "luuletaja", aga see Vari oli päris hea... oluline võimalus saada tunda, millist elu elas tolleaegne enamus. Palju neid rikkureid ikka oli.... Kuigi kirjandusloolased on ette heitnud, et Liiv ei tundnud mõisaelu nii hästi, et seda tõetruult kirjeldada. Minule meeldis ka lõpp, ehk see osa lõpust, mis puudutas Helenet ja Hugot, aga Villust oli väga kahju... Kas ta sellepärast jäigi üksi, et ta ei saanud seda, keda armastas? Või jäi ta ikkagi oma mõistusest ilma sellise peksmise tulemusena - Liiv ütleb ainult kõige viimases lõigus, et vanaduses oli Villu "nõrgameelne"? Igatahes kui tegemist on esimese versiooniga, siis võib arvata, et ta seal oma majakeses palju head kirjandust lõi... armastuse igatsusest sünnib ju seda ikka... Arusaamatuks jäi minu jaoks seal lõpus veel see, et miks "Villu hingel" pime vari on? Nõdrameelsus ju ei tähenda "hingel" pimedat varju... Vari oleks pidanud olema mõisniku hingel ja seeläbi ehk pärandusena ka tema poja Hugo hingel...)

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel - Draamateater

Tuli meelde "Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine vaimuhaiglas sadisti juhtimisel".

Tuli meelde "Jalutuskäik vikerkaarel".

Tuli meelde, et teatril võiks olla ülevaataja, et madala kunstilise väärtusega lavastused ilmavalgust siiski ei näeks.

Tuli meelde (kahjuks ainult väga väga alguses, kuni tädi Sally rattaga ringi kärutas) Twin peaks ja David Lynch.

Tuli meelde, et teatrites töötavad ka grimmeerijad, kes on võimelised igasuguste ägedate asjadega hakkama saada.

Tuli meelde, et tasub uskuda, kui kõik erinevad kanalid kuulutavad, et tegemist on millegi mädaga.

Tuli meelde praegu, et tüki mõttetust kuvab hästi koht, kus neeger viilib toolijalga, mille külgegi ta aheldatud pole.

Tuli meelde, et Kivirähk on ka häid tükke kirjutanud.

Tuli meelde, et ma naersin alguses kui Marta Laant tema grimmis nägin, et see jäigi ainsaks emotsiooniks peale kahjumeele, et aeg voolab raisku.

Tuli meelde, et lavastaja Toompere jr Draamateatri lehekülge pole juba paar aastat uuendatud.

Tuli meelde, et mulle juba mitu Toompere jr tükki ridamisi ei meeldi - Kirsiaed, Torm ja nüüd Neegri vabastamine.

Tuli meelde, et Toompere saab ka seekord andeks, sest ta ikkagi tegi Toatüdrukud... Tase on ikka põhjast tippu ja tagasi...

Tuli meelde, et ka teisi inimesi lahkus vaheajal.

Tuli meelde ka see, et meie taga istusid tüdrukud (teismelised), kes naersid pidevalt ja vaheajale minnes õhkasid, et see tükk on "vapustavalt hea".

Tuli meelde, et kui sadomaso-nahkpeaga Reinthal lavale saabus, ja ütles "kuradi mu*n" vms, et mõtlesin - nüüd ei ole enam midagi päästa... kuid tegelikult juba ammu enne seda kui Tom Sawyergi lavale jõuab, oli selge, et see "pole minu tükk".

Tuli meelde, et tegelikult ei meeldinud eriti ka ükski näitlejatöö, eriline pettumus oli Reinthali tõmblemine.

Tuli meelde, et kunagi pole lihtsalt "ei meeldi" ilus kirjutada, peaks põhjendama ka, aga ma viskasin nii palju raha ära, et teen erandi ning võtan seekord matsliku vabaduse. Olen ka solvunud.

Tuli meelde koht kavast, kus lavastaja ütleb, et kunstnikud alati riskeerivad õnnestumise ja ebaõnnestumisega... seda ei tee mitte ainult "kunstnikud" vaid kõik valikute tegijad, mistahes elualal. Sedapuhku küll minu meelest on tegemist ebaõnnestumisega. Huvitav, kas lavastaja ise on tulemusega rahul.... samas ehk polegi lavastaja viga ega ka näitlejate viga... minule eelkõige ei meeldinud materjal... Aga kui näiteks Jaak Prints oleks seal Tom või huckleberry rollis oma ümmargusi silmi või ohhoo-nägu teinud, võibolla oleks see päästnud.... ei ma tegelikult ei usu. Minule lihtsalt materjal ei meeldinud, need seosed olid minu jaoks igavad ja kahjuks kavas ka lahti kirjeldatud... kuigi olid selletagi selged...

Tuli meelde see piin, mille käes ootasin vaheaega, et sealt piinlikkusest pääseda. Nüüd ei taha enam tükk aega Draamateatrisse... ja alles seal samas saalis sai vaadatud midagi tõeliselt head - "Panso".

Tuli meelde, et tegelikult oli seal natuke ainest ja mõttepoega arendusteks ka - Näiteks see inimese päästmine, kes ei vaja päästmist. Aga seda siis hoopis teistsuguses vormingus...

Tuli meelde Anti Reinthal Õhtulehe kaanelt ja tema argimured... parema meelega ma ei teaks selliseid asju (ma isegi ei osta, ega loe Õhtulehte, kuid lööpidest hoiduda polegi tänapäeval inimese enda teha) ja lihtsalt vaadata teatrit.

Tule meelde, et lavastuse esietendus oli vähem kui 2 kuud tagasi, aga saal oli pooltühi. Rahvas teab ja oskab hoiduda... mitte nagu poor old me, kelle oma silm on kunn.

Hinnang: 1 (Tuli meelde, et ma nulli ei anna... Tõeliselt madal kunstiline tase esimesel vaatusel. Aga pole ka niiii halb, et oleks hea. Ei tulnud meelde, et mul ehk polegi õigust hinnata, ega lahmida oma arvamusega, sest see ei baseeru tervikul. Kõik eelnev võib olla eksiteele juhatav. Ent mina siiski soovitan hoiduda. Või kannatada ära ka teine vaatus ja mulle vastu vaielda. Siiski grimm oli vinge, I'll give that much!!!)

Tuli meelde Operatsioon 11 operaatori - Mihkli tervitus Danzumehele... siit läheb korraliku viivitusega tervitus tagasi... kahju, et nii kehva tükiga ühenduses... hämmastavalt tihti meie arvamused ühtivad... käesoleva tükiga ju ka... Ei tea, kas tegu on sugulashingega? Aga kas "Ants" on Su sugulane?


Tekst lavastuse kodulehelt:

Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel
Andrus Kivirähk

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Mark Twaini teoste ainetel

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr

Osades: Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus (külalisena), Marta Laan, Anti Reinthal.

Tom Sawyer ja Huck Finn vabastavad neegerorja Jimi. Kuigi ta on ammu vabaks lastud.
Neeger ei sõna ega etymoloogilise tähendusena ei vaja päästmist ega vabastamist. Neegri all võib mõelda ka teisi ahistatud gruppe, kellel on pidulik kurb silt kyljes. Identiteet. Kuigi meie neeger on mees, võib ta mingil hetkel olla ka valge naine, tsiklimees, õrn luuletaja, homo, moslem, loomakaitsja, pereväärtuste eest võitleja, mustlane, kristlane või kasvõi Martin Luther Kingi sugulane jne. Seega igayks meist. Yhiskonna võib killustada kümneteks-sadadeks vähemusteks. Ja seda tehakse selleks, et neid yksteise vastu välja mängida, tylli ajada ja konflikte tekitada. Selle on välja mõelnud need, kes tahavad inimeste yle võimu saavutada ja ise seejuures särada ja silma paista.

Võimulolijad aga kaotavad alati orientatsiooni. Võimul olles peab langetama otsuseid, mis on alati õiged. Siis kaobki yhel päeval eristus tõe ja vale vahel. Võimule hakkab tunduma, et ükskõik, mis ta ka ei teeks – see ongi jumaliku korra järgi õige. Palju pahandusi tuleb sellest. Aga nalja saab ka. Nalja aga ei mõisteta. Sest naljale pole argumenteeritud vastuväiteid võimalik esitada.

Looming sisaldab endas alati tõe ja vale, tõsiduse ja nalja vahelist pingevälja. Kunstnikud nii elu- kui mängulaval riskeerivad alati õnnestumise ja ebaõnnestumisega. Keskmist teed ei ole. Meie maailm aga Sawyeri kui suure lavastaja huumorimeelt ei mõista ja kihutab talle haavlid kannikatesse. Pyssidega jumalad peavadki olema suhteliselt primitiivse mõtlemisega. Kahemõõtmeline maailm on nende jaoks juba suur saavutus. Silmakirjalikkuse ja loovuse vastuolu.

See on lugu kõikidele inimestele lohutuseks, kes kas kuuluvad yhiskonna poolt ahistatud vähemustesse või võitlevad nende eest. Kõikidele šovinistlike rynnakute ohvritele. Kõikide šovinistlike rynnakute tagantõhutajaile.

Tegemist on aga loomulikult puhtakujulise meelelahutusega, põhimõtteliselt koguperetykiga, sest akadeemilist analyysi – miks miski asi tekib ja aset leiab – teater ei saa näidata, sest teatri luup on nii suur, et ta tungib asja põhiolemuseni. Sellest peaks ka väga noored hästi aru saama. Võibolla vahetumaltki kui kaine arvestus ja range distsipliin nõuaks.

Hendrik Toompere jr

Esietendus 10. oktoobril 2010 väikses saalis.

Panso - Draamateater

Pansost on neid tükke ja raamatuid ja dokfilme ja meenutusi ja mida kõike veel küll ja rohkem veel. Väärt mees oli. Väärt kõike seda meenutamist ja tähelepanu ning unustamatust. Kuid kas veel on vaja ühte teatritükki temast... ja seda jälle Karusoo lavastuses ja JÄLLE Draamateatris?

JAHHHHH!!!!

Sest tegemist on millegi täiesti imelisega! Ammulisui vaimustuses passisin silmad pärani Mait Malmsteni ja lasin endal uskuda, et see, kes mu ees on, ONGI tegelikult PANSO. Miimika, hääl, varjundid ja kogu olemus... väga õnnestunud jäljendus. Kuid lihtsast jäljendusest poleks kunagi hea rolli jaoks piisavalt. Malmsten tõesti minu jaoks justkui oma tegelase sõnu järgides - Iga näitleja mängib elus 200-300 rolli, 20-30 neist on tal silmapaistvad, kuid vaid 2-3 on tal elurollid, millega ta läeb teatriajalukku (või umbes kuidagi nii see mõte kõlas) - Ja Panso võib vabalt Malmsteni jaoks olla üks neist kahest kolmest, nii usutav, ehtne ja tõeline on see roll. Tõeline kunstnikutöö!

See tükk on ka absoluutselt kõikidel teistel tasanditel absoluutne õnnestumine, kuid eelõige kõige suurem töövõit Malmsteni, lavastaja Karusoo ning noore näitekirjaniku Paavo Piik-i jaoks. Piik alles õpib lavakas näitekirjanikuks, kuid selliste "koolitööde" põhjal võib mehelt oodata ka tulevikus tõeliselt suuri tegusid! Eks kindlasti mängis palju rolli ka Karusoo juhendamine (Karusoo ise ju Panso õpilane), kuid autorinime kohal seisab siiski ainult Piik! Ja Karusoo, ei tea... justnagu Ivo Uukkivi "reinkarnatsiooniga" on midagi juhtunud ka Karusooga. Kuigi ta on alati olnud minu meelest väga tugev lavastaja (kõik need dokknäidendid - "Kured läinud, kurjad ilmad" lavastusega eesotsas, mida siiani vahetevahel videolt üle vaatan), on ta minu jaoks juba üpris pikalt olnud vangitsetud keskpäraste lavastuste kammitsaisse. Kuid nüüd sellel aastal - Vassiljev ja Bubõr ning nüüd veel Panso otsa. Karusoo on muutunud vallatuks ja tõeliselt huvitavalt vahvaks (mitte nagu näiteks Voldemar, mis minu jaoks oli samuti üks keskpärasuse näide). On ju miksitud päris palju paberilt lugemist, üpris pikk etüüdide lõik ning "mingite kahtlaste dekoratsioonidega" asjatamised, isegi kergelt palaganlikke nõkse, kuid kogu see kooslus viitab hoopis ideederohkusele ja väga heale fantaasiale, ent stiilsust kaotamata. Huvitavalt on mixitud kõrvaltegelased Panso ümber, nii temaga vestlustesse-tegevusse, kui ka eraldiseisvateks karakteriteks. Lisaks mitmetähenduslikult tõlgendatav "Tants ümber aurukatla" segunemine tekstiliselt ning lõiguna lavalt näitlejate esituses. Need fragmendid lammastest olid juba kõrvalosalistel enne päris "lambamängu" küljes.... kas seda võiks tõlgendada nii, et sellise suurkuju, nagu Panso kõrval kõik teised inimesed ongi "lambad"? Muidugi eks hiljem kui nad Panso "tükis" osalesid, siis sellel oli poliitiline alltekst, aga miks need tüübid juba kohe algusest natuke karvased olid? Ei tea, kas tegijad sellele mingit tähendust omandasid... mu enda fantaasia lihtsalt läks oma rada... Ent fantaasirikas kuid samas väga eluline see kõik ongi - see mäng Panso ja 3 näitlejaga. Kolm õpilast õpetajat otsimas?

Kuigi ma pikalt alguses üksisilmi jõllitasin vaimustusega Malmsteni, hakkasin mingi hetkel tähelepanu jagama ka teistele näitlejatele. Eriti suutis üllatada Maria Avdjuško, kelle austajate hulka ma ennast ei pea. Tema "haige haldja" rollid on juba "legendaarsed", sest millegipärast tahavad lavastajad teda pidevalt kasutada "vanemate" naiste rollides (hiljuti "John Gabriel Borkmanis näiteks jälle). Aga sellest olen juba siin blogiski piisavalt heietanud, et see tuleks lavastajatel ära keelata! Nüüd kus Maria saab mängida nooremat naist ja inetust pardipojast oleks justkui saanud luik! Avdjuško ei ole absoluutselt minu maitse, kui lubate nii labaselt väljendada... aga selles tükis ta on tõeline kaunitar! Pikk, sale, vormis, ILUS, kõlava hääle ning laval ainukese naisena täiesti piisavaks vastukaaluks oma kolmele meespartneritele.

Tiit Sukk (lahe pesumasin:)) ja Raimo Pass (nomaeiteamis minusse läks, aga tema tobedad roppused mõjusid mulle naljakatena-ometi tavaliselt ei salli laval nõmedusi) on oma tuttavate nõksudega kuid teadatuntud headuses täies hoos. Kokku neist neljast, kuigi Panso tihti eraldi seisabki, sest on ikkagi "Panso" ning "lavastaja" või "õpetaja", õhkub head ansamblimängu-tunnet.

Veel üks Panso ütlus, mis leidis tükis vastukaja - "Valmisolek on kõik" - see tükk oli VALMIS, detailideni läbimõeldud - kõik näiteks mis puudutas neid dekoratsioonidega mänge ning see lahe kujunduslik üllatus lõpus, millele võib ka tähendusi luua - "minu versioon"- Panso lahkus, aga oma tegevusega jättis Eesti teatrile pärandina tema (paljus ka tänaseni säilunud) värvid.

Tükki võiks pidada vabalt ka komöödiaks, kuigi tegemist oli minu jaoks siiski vaatemängulise draamaga, ent naerda saab rohkemgi mõnes sõna otseses mõttes "komöödias". Kuid muidugi on läbiv tunne ikka tõsine ja asjalik. Panso ütlused on praeguseks muutunud juba klassikaks, kuid Piik on väga põnevalt need suutnud sobivaks ja ühtlaselt voolavaks tervikuks kokku koguda. Mitte ainsatki traagelniiti ei suutnud ma leida. Hoopis väga kavalaid psühholoogilisi nõkse tekstis, näiteks - "Naerda ei tohi!" Mis muidugi mõjub publiku psüühika jaoks vastureaktsioonina :) Tekstis kasutatud Panso plakatlikud mõtteavaldused ju on siiski väga erinevatest aegadest, kuigi suur osa tükist on seotud siiski "Aurukatla" lavastamise ajaga. Kuuldavasti baseerub tekst Panso kartoteegikaartidel ja tunnikonspektidel.

Ka minu käed värisevad....ma küll ei mängi teatrit, kuid kahtlemata mängin oma närvidel... ma pole ka "kätega" otseselt töötanud. Hakka või sedagi Panso elutõde uskuma...

Muidugi ei puudu tükist viited nõukaaja kommunismikummardamisele, viited kuulsatele õpilastele- Viiding, Kibuspuu, Krjukov (hakkasin mõtlema, et ma ei teagi, mida Panso tegelikult minu suurimast lemmikust- Jüri Krjukovist arvas- kas Pansogi oli temast nii vaimustuses ja kas kohe algusest? Peab uurima Purje raamatust või Panso raamatutest järele) ja muule teatrikoolitegevusele ning konkreetselt õpetamist on laval nii "näitlejatele" kui kõigile saalis viibijatele. Lisaks haiglastseenid, lavastamisstseenid, kõik vist teavad, et Panso oskas inimesi pisarateni viia, eriti õrnahingelisi tütarlapsi, kes alles õppisid seda rasket näitlemisametit, kuid paljud mehedki on oma vihaauru meenutanud. laval viibivad või külastavad teksti Ird, Hamlet, Vargamäe, Hermaküla, õpilased, kes tahavad haltuurat teha (sellise "haltuuratöö" vihkamise päris vist Karusoo oma õpetajalt :)).

Ja tuhat tänu Merlekene, et seda mõnusa hooga tükki vahaejaga ära ei lörtsinud! Ja selle eest, et Malmsten Pansot teeb, mitte Sukk, nagu millegipärast oli arvata (kuigi Suka Pansol ka midagi viga polnud) ;)

Hinnang 5- (Elamus suure E-ga! Ei osanud absoluutselt teatrilt oodata sellist "rusikaga vastu vahtimist" saamist - aasta lõpus veel - üks aasta parimaid tükke! Mul tuli ka seekord vist ainult üks suur kiidulaul välja - see lihtsalt on iga teatriaustaja jaoks üks paras kompvek... Vaariku George, Uukkivi Vassiljev, Urke Ird ja Uusbergi Vanapagan said aasta vingeima meespeaosa tiitlile väärika konkurendi Malmsteni Pansost! Ma ei teagi, miks mul see miinus seal hinnangu taga on... võibolla sellepärast, et see oli NIII hea, et oleks tahtnud rohkem kui vaid 80 minutit? Aga võibolla sellepärast, et paberiltlugemist oli grammivõrra liiga palju? Ei usu ei üht ega teist põhjendust, sest nii loetud kartoteegitekstid kui tüki pikkus olid tegelikult toimivad. Ma mõtlen ja istun selle mõtte peal natuke aega... Võibolla ma pole valmis sellele tükile veel täit viit panema... aga "VALMISOLEK ON KÕIK".)

Tekst lavastuse kodulehelt:

PANSO
Paavo Piik

Etendus on ilma vaheajata ning kestab 1 tund ja 20 minutit.

Lavastaja Merle Karusoo
Kunstnik Ursula Vanamölder

Osades: Mait Malmsten, Raimo Pass, Tiit Sukk, Maria Avdjushko

Tants algab iga põlvkonnaga uuesti ja ainult aurukatel teab, et see on juba olnud.
Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kirjutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas perfokaartidele oma doktoritööd ning järge raamatule "Naljakas inimene". Vahel need teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst pidi tulema ülemlaul elule - võllahuumor, mille kaudu jõuab kõige lähemale igavesele ja igiinimlikule.
Vahetult enne infarkti oli Panso valmis saanud "Tantsu aurukatla ümber" (1973) –esimene omaaegne lavastus, mis puudutas Eesti lähiajaloo valusaimat, küüditamise teemat. Selles mängisid mitmed tema enda õpilased. Oli aeg, kus lambad kõnelesid ja näitejuhi abi märkis etenduse kohta, et "kahjuks aplausiderohke". Infarktile vaatamata jätkas Panso tööd enda rajatud Lavakunstikoolis kuni lõpuni, kerkokellani.

Esietendus 28. novembril 2010 väikses saalis

Head kavatsused - Agnès Desarthe

Enne raamatu juurde asumist, tahaks tänada Pegasuse kirjastust, nende läbinisti põneva sarja eest. See "Pegasuse väike sari" on peaaegu alati huvitav. Nendest krimkadest-põnevikest, noorte vampiiriraamatutest, Ameerika kindla formaadiga üllitistest ja igasugustest elulooraamatutest, millel on inimese nimi ja siis "väike lisapealkiri" ning Eesti "D-kategooria" kirjanikest, keda reklaamitakse kui mingeid tipp-tegijaid, neist kõigist on tõsiselt kõrini. Pegasuse väike sari sisaldab terve maailma ja peamiselt just mitte-ameerika praeguse aja tõeliselt huvitavaid, sisukaid ja just kirjanduslikus mõttes pädevaid kirjanikke, kellel lisaks "loole" on ka midagi "kirjanduslikus" mõttes pakkuda. Ja tihti ka sügavamaid mõtteid tekitada teemadel, mis ei pruugi isegi loo enesega kõige otsesemalt seotud olla.

Just kõigi nende omadustega võib ilmestada ka Agnes Desarthe lühiromaani "Head kavatsused". Lugu ise ongi üsna lihtsake - minategelane on Pariisis kolinud oma esimesse ostetud korterisse. Tegemist on "noore perega". Ja maja on ilmselt üsna vana ning seal elab igasuguseid kummalisi tüüpe, nagu korterelamutes ikka. Sonial on ka mees - Julien, kes on hea mees, abiks kui vaja ning toeks... ühesõnaga "olemas". Sonial on ka kaks väikest poega - Mooses ja Nestor, kes raamatu jooksul sünnivad ja ka natuke suuremaks kasvavad - lühike lugu vältab tegelikult umbes üle 7 aasta, aga lastest ja mehe-naise suhtest on siin vägaväga vähe. Põhiliseks teemaks on hoopis see, et lisaks laste eest hoolitsemisele, aitab Sonia ka samas majas elavat vanemat meest, Härra Dupotier-i. Vanamehel sureb naine ja sureb ka poeg, koerast rääkimata. Tema südametu minia on palganud majahoidja Simone-i tema järgi vaatama ning talle iga päev paar korda süüa viima. Sonia, kes töötab raamatute tõlkijana ning on praktililselt terve päeva selles neetud majas, sest ka väikeste laste emana, tuleb tal ehk keskmisest rohkem just koduseinte vahel olla. Selline olukord kahtlemata muudab inimest.

Ta hakkab ka vanamehe eest mingi emaliste tunnete jätkena või lihtsalt ligimesest hooliva inimesena muret ja hoolt kandma. Ta tahab head.. aga nagu ikka heade kavatsustega välja kukub... Asja teeb veelgi hullemaks "Simono", majahoidja õudne vend või siis armuke (keegi ei tea, kes ta täpselt on).

Desarthe keel on kergelt muheda huumori varjundiga. See on kummaline kooslus, sest see millest ta niimoodi humoorikalt kirjutab on ju tegelikult kurb ja tõsine - inimeste enesekesksusest ja vanaduse üksindusest muuhulgas. Ometi on maailmas iga halva inimese kohta ka vähemalt üks hea. Kui nii võtta, siis ka majapidaja Simone on ju tegelikult ka hea inimene. Kes viitsiks mingi võõra vanamehe eest kantseldada - isegi nii palju, et talle raha eest iga jumala päev süüa teha?

Rääkimata muidugi Soniast ja tema mehest. Kuna kirjanik ise alustas oma kirjanduslikku karjääri tõlkijana ning tal on 3 last, tekib tunne autobiograafilistest sugemetest. Vaadates fotot kirjanikust tagakaanel on tunne, et tegemist ongi ühe laheda tüübiga, kes igapäevaelus rõõmsameele ja heatahtlik ematüüp. "Head kavatusesed" on kaaneteksti järgi Desarthe kolmas romaan, aga tõlkija järelsõna järgi tema neljas romaan. Igatahes tekkis himu kõiki tema teisigi raamatuid lugeda. Desarthe-st loodetakse prantsuse kirjanduse endisaegse hiilguse taastajat ja just nagu need Camus'd ja Sartre'd, jutustab ka Desarthe ridade vahel keerukatest inimsuhetest kiires linnaelus, kus elavad koos erinevast rahvusest ja erineva taustaga inimesed, kes harva teineteisest hoolivad. Ja kui hoolivad, siis see mõjub kui ereda värvilaiguna ja lootustandva päiksekiirena hallil ja argisel urbaansel pildil. Täpselt nii nagu see oleks ka päriselus. Empaatiavõimekad inimesed on headuse eelduseks ka meie "päris maailmas" ja sellised tekstid arendav kindlasti selliseid tunderakke meis kõigis. Paratamatult võtab ju iga lugeja lugedes poole. Selles raamatus tõenäoliselt just peategelasest mina-jutustaja oma. Ent kui paljud meist hooliksid tegelikult ka meie elukaaslase üksi jäänud isast, eriti pärast seda kui see elukaaslanegi meie kõrvalt on kadunud?

Sonia jõulumõtetest leidsin ka enda tundeid ära. Pariis ja selles peidus olevad argised küljed võiksidki ju peidetuks jääda, kui ei loeks selliseid raamatuid :)

Hinnang: 4 (kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures see, kuidas kirjanik kirjutab. Kuigi tekstiliselt lihtne, ei ole tema laused alati nii lihtsad kui esmapilgul tunduvad, vaid neist on aimata tõelist kirjanikku. Mõnus, et läbi lehekülgede võib tunnetada Desarthe kui kirjaniku enda soojust. Pärast tõlkijaks olemist hakkas ta lasteraamatuid kirjutama ning ka see "stiil" käib kuidagi tervikust läbi. Kuigi mitte patroniseerivas mõttes vaid sisulistes viidetes. Huumor, millega kirjanik rasketest asjadest justkui üle voolab - sellist elutervet "kergendavat" suhtumist oleks vaja meil kõigil. Teatud piirini muidugi. Harvad oskavad ainult selle paberile trükimusta kasutades paigutada. Tõlge, kuigi ei oska originaaliga võrrelda, on päris nauditav. Igatahes tuleb stiil tekstist välja ja mõned lõigud on tekstiliselt päris mahlased ning ega see lahe huumorgi sealt ridade vahelt halva tõlke puhul välja ju ei tuleks. Soovitan - ühe päeva raamat, mis jookseb kiiresti, ladusalt ning tekitab tundeid.)

Tekstinäiteid võiks leida misatahes suvalises kohas raamatut lahti lüües, aga siin siis üks (samuti suvalisest avatud kohast), mis natuke näitab seda huumorisoont (PS. peaks tegema testi - minema peegli ette, mõtlema õelaid mõtteid ja vaatama, kas need paistavad silmadest ära :)):

"Kas te juba teate, on see poiss või tüdruk?"
Proua Pétronie on minu poole kummardunud. Ta sosistab mulle kõrva ja heidab mu kõhule õrna, niiske pilgu, mis mind hetkega liigutab. ma ei julge vastata hirmust, et saan noomida sobimatu lobisemise pärast. Pead raputades annan talle märku, et ei tea.
"Minul on poeg," ütleb ta.
Oihh, mõtlen ma. No see ei saa küll kena vaatepilt olla. Kuid ta silmade sära veenab mind vastupidises. Tema poeg on ta võit, üliriskantne kihlvedu, mille ta saatusega sõlmis ja võitis. Inimeste silmi peab alati usaldama, see on absoluutselt paikapidav reegel.

Coca Cola streik - 2 aastat hiljem

23.11.2008, ehk siis täpselt 2 aastat tagasi lõpetasin ma Coca-Cola joomise. Täna, 2 aastat hiljem, pole ma isegi huuli vastu koolapudelit pannud! Kardan seda nagu katku. Vahepeal sai 50 kilo kaalust langetatud (aasta tagasi). Olen uus mees - olen siiani. Kuigi 10 nendest 50st on ka tagasi tulnud, aga mis parim - need tulid tagasi umbes pool aastat tagasi. Praeguseks on kaal jäänud pidama! Kuigi tegelikult päriselt lõdvaks pole ennast lasknudki ja plaanin ka uuesti selle 10 kukutada. Lisaks on SPORT tulnud selle massilise kultuuritarbimise asemele ja "õhtuseid õgimisi" ka enam ei toimu. Minuga on ikka nii, et kui midagi juba teen, siis täiega.

Eelmisel nädalal näiteks jooksin, käisin bodypumpis, tantsutrennis ja spinningus. Sõltlane... võibolla tõesti. Aga SEE sõltuvus mulle meeldib :)

Coca-cola on ja jääb minu elust kõrvale!

The kids are alright / Lastega on kõik hästi (USA 2010)

Režissör: Lisa Cholodenko
Stsenaarium: Lisa Cholodenko; Stuart Blumberg
Olulisemad näitlejad: Annette Bening; Julianne Moore; Mark Ruffalo; Mia Wasikowska(see sama Mia, kes mängis hiljuti Alice Imedemaal Alice-it); Josh Hutcherson; YaYa DaCosta (YaYa jäi kunagi American Next Top Model sarjas teisele kohale...)

Sisu pähklikoores: Nic ja Jules on keskealised lesbid, kes elavad koos samalt spermadoonorilt saadud kahe lapsega. Tütar on ühe, poeg teise naise laps. Keskealiste naiste igapäevasuhe on jõudnud punkti, kus küll eksisteeritakse koos, kuid tegelik armastus ja säde on suhtest justkui kadunud. Üks naistest võtab natuke rohkem veini kui peaks, teine pole olnud eriti püsiv oma töökohtadel ning plaanib alustada oma aiakujundusfirmat. Tütar on kohe varsti ülikooli minemas ning ühtlasi kodust kaugele kolimas. Poissi aga kummitab mõte, et tahaks teada, kes nende pärisisa on. Lapsed otsivadki mehe üles ning mehe sisenemine nii laste kui ka naiste ellu, lööb kogu tavapärase lesbinaiste pere argipäevaelu kõikuma.

Ma pole kunagi näinud lesbi-, ega vist üldse homoteemalist filmi, kus homosuhet portreeritaks nii normaalsena, nagu siin filmis. Alati on see kuidagi rõhutatult punnitatud või kuidagi imelik. Isegi üks kuulsamaid ning kiidetumaid gay-filme - Brokeback mountain - oli millegipärast mingil kummaliselt tasandil justkui šokeerida tahtvalt kombineeritud või esitatud. Homomeestest tehakse ka minu meelest tunduvalt rohkem filme kui homonaistest ja seda positiivsem tunne jäi sellisest sundimatusest.

Kas me inimesed kõik oleme tegelikult biseksuaalsed? Võibolla ühiskonnanormid, harjumused, hirmud, eelarvamused ja samas ka kogetud ihad, kogemused, ideaalid, peresuhted, sõbrasuhted ning psühholoogilised mõjutegurid- mida näeme, aistime, kogeme suunavad meid teatud sugupoole suunas? Ei tea ning keegi pole seda ka siiani suutnud tõestada. Inimeste tunnetevõrgustik, mille niidistik ulatub minevikku, seda on ehk võimatu uurida, kui just keegi ei tee seda pidevalt mingit last sünnist kuni väljakujunemiseni välja. Ning sellisel juhul peaks seda uurimist tegema mitmete inimestega korraga, sest miks mõnest kujuneb homoseksuaalne ja teisest mitte, selleks oleks vaja väga palju võrdlevaid analüüse. Aga kes saaks kedagi teist absoluutselt kõikidel hetkedel jälgida? Ka kõiki mõtteid, aistinguid, tundeid ning ka seda mida keegi hoomab ja mida mitte. See lihtsalt on võimatu. Sellepärast ei suuda keegi kunagi ka seda välja uurida. Mina ise ei kujuta ette armastust oma sugupoolt oleva inimesega. See on minu jaoks võõras. Mõni teine ei kujuta vastassugupoolega armastust ette. Ei ole üks teisest inimesest parem ega halvem ega rohkem inimene. Ei ole ühel õigust teist hukka mõista. Kõigil on õigus armastusele, õnnele, turvalisusele.

Võibolla sellepärast mul oligi seda filmi kuidagi väga hea ja normaalne vaadata. Tihti arvatakse, et kui vanemad on homoseksuaalsed, siis kindlasti ka lastel võib olla soodumus kujuneda homoseksuaalseks. Nii see loomulikult pole. Minu meelest on isegi naeruväärselt rumal niimoodi mõelda. See kuidas selles filmis on seda kõike näidatud mõjub elutervena. Nii on ka normaalne.

Kui nüüd mõelda, et kui oleks ise olukorras kus ei teaks, kes on üks vanematest või mõlemad vanemad ja juba oleks täisealine või peaaegu täisealine, siis ma kaldun arvama, et ma ei tahakski tegelikult teada. Pole neil olnud huvi, miks peaks minul olema?

Tegemist on hea stsenaariumiga ning väga heade näitlejatöödega Oscarikliibriga näitlejannadelt. Ei imestaks, kui naised ka oscarile just nende rollidega ei murraks läbi. Eriti Annette Bening (kuigi just Julianne on üks mu kõigi aegade lemmikuid). Mingis kategoorias, võibolla isegi parimale filmile pääseb see film kindlasti.

Olen juba kuulnud lesbinaiste nurinat, et miks ikkagi peab oleme järjekordselt vaja meessuguelundit seksiks... ja seda lesbilise naise sulest tulnud stsenaariumis. Justkui hingetoitu mittehomodest meesvaatajatele - "meid" on ikka vaja... Noh, ma ei usu, et austatud kirjanikud üldse mõtlesid selle kandi pealt. Nad lihtsalt tahtsid sellesisulise intriigi sisse kirjutada. Pole vaja ka alati otsida hunti... See mind feministide (ja ma mõtlen siinkohal just feministe ja mitte lesbisid võrsusta"mata" neid) juures häiribki, et alati on justkui midagi valesti, et midagi ikka jäetakse lõpuni nende jaoks mõtlemata ning sellepärast justkui peab virisema. Mõnikord võivad ju asjad ka lihtsalt olla naa ja mitte nii? Lihtsalt?!

Huvitavaid väikseid mõttepoegi on film täis. Näiteks kas on mingi vanus inimestel, millal nad enam ei peaks lahku minema? Mingis vanuses inimesed suhtuvad ka petmisse kergekäelisemalt. Eriti kui see pole armastusest. Kas tasub pika kooselu ning tegeliku armastuse selliste vigade pärast lõpetada? Kus kohast enam leida kedagi, kellega harjuks? Eriti kui on kokku kasvatud juba üpris noorelt?

Naljakas pisidetail filmis oli ka see, et lesbipaar kasutas meestevahelist gay-pornot oma seksi turgutamiseks. Keegi kusagil artiklis seletas asja lahti, et naistevaheline porno pidavat olema 100% võlts, meeste ja naiste-vaheline porno 50% võlts, aga meestevaheline porno peaaegu alati tõeline ja usutav ning ka sellepärast (lesbi)naisi erutav.

Film on näitlejatekeskne ja lookeskne, ilma eriliste filmitrikkideta. Draama kõige paremas mõttes. Esilinastuse sai Sundance-i festivalil ning sai seal kiitvate arvustuste osaliseks. Osales ka Berliini filmifestivalil.

Hinnang: 4 (Indie-filmilik draama, millel on mitu kihti ja "ameerika filmi" kohta üpris inimlik ja ehe, oma üpris ebatavalisest lähtekohast hoolimata. Aga ebatavaline filmisüžee on ju kui kaks naist, kes teineteist armastavad on sama mehe spermast saanud lapsed ja elavad perena koos. Draama ise oma petmiste, aastatega kadunud särtsust suhtes ja rutiinsest teineteisetundmisest, sellest kui keegi jäsku tähelepanu pöörab - see olukord võib ahvatleda millekski enamaks. Aga kas ka homoseksuaalse inimese heteroseksuaalsesse suhtesse? Sellise hinnangu tegemise jätaks teadvamatele inimestele. Armastusel kindlasti piire pole... see on ütlematagi selge. Huvitav ja keskmisest kindlasti parem film, mõtteidäratav ja tähtis. Hästi tehtud.)

Filmi trailer:

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Tallinna Linnateater

Kristjan Üksküla esimene töö Tallinna Linnateatris jõudis publiku ette sama aasta sügisel kui ta Lavakunstikooli lõpetas. Tegemist on korralikult läbimõeldud ning väga tervikliku ja kompaktse lavastusega, milliseid teevad tavaliselt juba kogenud lavastajad. Eriti palju otsingulist uudsust pole, küll aga piisavalt mitmekihilisesena jõuab see lavale Hobuveskis siiski. Kolme kihi all pean silmas - põhitegevust laval Härra Biedermanni, tema naise, tema teenija ning tulesüütajate vahel; tegevust, mis toimub pööningukorrusel ning tegevust, mida kirjanik nö. "jutustab", "selgitab" või "edasi kerib".

Kunstiliselt ilmekas - parukate, kostüümide ning Hobuveski interjööri võimalustega. Korraliku valgusrežii ning ajastukoahuste detailide täpsusega. "Ilmekas" ja "detailne" näiteks selles mõttes, et mina jälgisin etendust rõdult ja hämmastav, aga Argo Aadli ehk Härra Biedermanni paruka hõredate juuste all oli "läikiv" peanahk, just nii nagu peab!

Üldse oli Max Frisch-i "klassika" lavale seatud heas mõttes klassikalises vormis, mitte tobedalt tänapäevastatult või mingit muud moodi õrritavalt vägistatuna imelikku vormi aetud või deformeeritud. Ka kõik imporditud ideed hoidsid kogupilti siiski sobivas raamis.

Argo Aadli on ilmselt oma hääle pärast, aga ka teatud kehahoiaku ja olekulise omapära tõttu mõjunud minule juba lavakooliajast alates "vanamehelikult". Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema kõlav hääl lihtsalt ei oleks nagu temavanuste oma. Minu vanaisal hoidsid ka huuled justkui kergelt pruntis või kuidas seda nüüd kirjeldada täpsemalt (sest ma ei mõtle otseselt "pruntis") ning ka see aitab sellisele tundmusele kaasa. Selles mõttes on minu meelest Üksküla andnud Biedermanni rolli just kõige õigemale näitlejale terves Eestis (olgugi, et vanuselt võiks või peakski seda mängima natuke vanem mees, u. 40-50 aastane - Linnateatris sobiks hästi ka ehk Vaarik?). Ma usun, et lavastaja võis isegi tulla Biedermanni lavastamise mõttele Aadlit kui näitlejat jälgides ja mitte vastupidi - ta lihtsalt sobib sellesse rolli nii hästi. Kuigi Aadli tundub sobivat absoluutselt igasse rolli mida ta mängib. Isegi olles lugenud "Teater.Muusika.Kino."-st Kiselovi valikupõhimõtteid Aadli valimiseks Nick-i rolli "Kes kardab Virginia Woolfi" lavastusse, annan andeks ka siiani kõige küsitavama tema rollidest (minu jaoks), sest ka mina ei ole Albee 2004.aastal tehtud karakterimuudatustega kursis (kes pole lugenud, siis soovitan soojalt väga huvitav ja karmisõnaline, isegi skandaalimaiguline mõttevahetus toimus Kaus-Kiselov-Kolk triol TeMuKi kevadsuvistes numbrites. Järjekordne tõestus, et Kaus peaks rohkem raamatuid kui artikleid kirjutama - kuigi kui ma alguses selle tema artikli ilmudes imetlesin tema teadmisi, ei näinud ma tegelikult tema teadmatust teemast selle hullult töömahukana tundunud töö taga - või noh, kui siis pigem oma blogisse vms. minu meelest... sest lisaks möödalaskmistele ja kriitikale "Kes kardab..." tükile, siiani üks aegade kehvemaid intervjuusid on tema intervjuu Sofi Oksaneniga ajakirjas "Lugu" imho). Argo on kahtlemata üks minu lemmiknäitlejaid. Tahaks teda nüüd vahelduseks jälle midagi tõsisemat näha mängimas (nagu vangi roll "Et tema mäletaks sedasama" tükis ja Indreku roll "Tõe ja õiguse" 2.osas), sest viimasel ajal tundub mulle, et lavastajad näevad teda justkui vaid koomilise varjunditega rollides, kuigi tõenäosemalt on see lihtsalt juhuse tahe.

Rain Simmuli karakter mõjub kõige nutikama tegelasena selles rõhutatult naljakalt lollikeste paraadis. Intelligentne on ka justkui jumalana kõike mõjutav, selgitav, jutustav "Autor", ehk Veiko Tubin-i karakter, kes on lavapositsioonina vastandatud oma tegelastele ja niimoodi on lavastaja suutnud luua huvitavalt tervet Hobuveski kesklava täitva tegevustiku - nii ühelt kui teiseltpoolt jälgitava etenduse. Simmuli kergelt õõvastav markantsus teise vaatuse lõunalauas ning peremehelik üleolek kütusekanistrite juures "pööningul" sekundeeris Aadli vahvalt oma varakust varjavale karakterile. Rikkad kodanlased oli ju "tulesüütajate" ohvrid. Aadli süümekate ja hirmude küüsis sipleva mehikesena jäi Simmuli karakteri intelligentsusele lihtsalt alla. Ja publikule loob see huvitav dilemma, kelle poolt siis lõppude lõpuks olla - kas hoida pöidlaid "pahadele pättidele", aga rahvalikult rikaste vara põletavatele tulesüütajatele või vaesele mehikesele, kes lihtsalt on hirmul, kuigi tegelikult on rikas ja naudib igapäevaselt teenijanna teenuseid ning kõrgema klassi elu? See on eri ajastul elades ja eri ühiskonnaklassi kuuludes kindlasti erineval ajal erinev. Lahe pisike roll on ka Piret Kaldal proua Biedermannina. Ta keerab mõnuga (ent sobivalt) oma karakteril vindi üle. Ja vahvad kõrvalrollid on kanda ka teenijanna rollis Helene Vannaril ning teisel (natuke opakal või pigem ahveristlikumal?) tulesüütajal Allan Noormetsa kehastuses. Kuigi Noormets oleks võinud ka teistega sarnaselt vinti õige natuke veel kruttida üle.

Hinnang: 4- (pole just minu Linnateatri kõige lemmikumate tükkide hulgas, kuid mõnus pühapäevane meelelahutus kahtlemata. Just see ja selline näitetrupp muutis selle üpris kerglase teksti mõnuga jälgitavaks. Lavastaja on teinud väga hea töö ja kõik erinevad lavastuse komponendid on justkui täpselt omas kohas. Natuke sai muhedat nalja ka kuigi otseselt mingi komöödiaga tegemist justkui polegi. Rumala inimese siplemist raskes olukorras on siiski kuidagi turvaliselt distantsilt naljakas jälgida. Olles ise samas olukorras ja sama hirmul võib iga inimene natuke ogaralt toimida. Kodu kaitseks mida iganes! Kas see oli aga autori väike alltekst, et rikkur kaitseb ikka oma mammonat, olles ise just oma vara pärast sellises olukorras või oli see hoopis kindlustusfirmade reklaamtükk mõjutamaks publiku (lugeja) alaaju :) või oli oluline hoopis see, et pätid jäävad pättideks ning neil pättidel pole südant kellegi jaoks.. või õppetund, et pole vaja võõraid oma koju lubada? Mis iganes kelle jaoks, aga meele lahutas küll ära :))

Nüüd hakkan kuulama ka Kuku-raadio tänast "Publiku märki", kus muuhulgas peaks juttu tulema ka sellest tükist...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Härra Biedermann ja tulesüütajad
Max Frisch

Lavastaja: Kristjan Üksküla

Kunstnik: Aime Unt

Tõlkija: Aleksander Kurtna

Mängukoht: Hobuveski

Mängivad: Argo Aadli, Veiko Tubin, Allan Noormets, Rain Simmul, Piret Kalda ja Helene Vannari

Esietendus: 06.11.2010

Etendus kestab: 2 h

„Härra Biedermann ja tulesüütajad“ on äsja Tallinna Linnateatriga liitunud noore näitleja Kristjan Üksküla debüütlavastus koduteatris.

„Armsad vaatajad! Härra Biedermann, meie ebatõenäolise loo kangelane, ootab juba. Te näete teda kamina ees ajalehte lugemas, aga tema teid ei näe ... Teie kõik, armsad vaatajad, tunnete härra Biedermanni, kuigi ehk mõne teise nime all. Peale selle, et ta on heasüdamlikult loobunud kõikidest erilistest tundemärkidest, paistab ta veel silma õitsva tervise poolest, mille tõttu ta iga katastroofi puhul kuulub alati ellujäänute hulka. Ma ei tahaks mingil määral juba ette mõjutada teie isiklikku arvamust härra Biedermanni kohta; tahaksin ainult (niikaua kui me omavahel oleme) lisada: ma olen kindla kavatsusega valinud väljamõeldud katastroofi, nimelt Seldwyla tulekahjuloo, selleks et lugupeetud vaatajaid mitte vapustada, et mitte äratada neis mingit puhtisiklikku kirge, mis ainult rikuks rahuliku ja asjaliku vaatluse mõnu ning teadmiserõõmu, et on siiski olemas katastroofe, mis ei pea ilmtingimata juhtuma.“
Max Frisch, „Härra Biedermann ja tulesüütajad“

NB! Lavastuses on stseene, kus suitsetatakse.

Fotod on seekord kohe eriti ilusad!!! Linnateatri lehel viidet ei ole aga ilmselt on need selle maja fotograafi Siim Vahuri fotod.

Kuues maitse - RAAAM

Sattusin antud tüki esietendusele ning järjekordselt sain õppetunni, et oleksin pidanud natuke aega laskma sellel kavas olla ning siis maad kuulama, enne kui ise vaatama lähen...

Haltuura on esimene sõna, mis meelde tuleb sellel tükile tagasi mõeldes. Teine sõna on: igav. Kolmas: sisutu. Võibolla ma olen ülekohtune, sest mõned üksikud komponendid ju meeldisid ka - näiteks nagu fotode näitamine Taalmaa kõhule. Kuid kui nüüd täpsemalt järele mõelda, siis see ehk ongi ainus...

Ma ei mõista, et kui Taalmaal oli seal juba arvuti ees, siis miks ei võinud nad lasta lindistatud teksti selle kõvakettalt või tõesti keegi oleks skype-i kaudu olnud ühendusest vms. Miks pidi Taalmaa koogutama arvuti taha ja sealt midagi "teise häälega" endast justkui välja pigistama. Ma istusin üpris keset saali, kuid ka sealt oli näha alati kui Taalmaa arvuti taha kummardus ja sealt kummalist nägu tehes "häält tegi". See tundus lõppude lõpuks naeruväärselt tobe.

Ehitada üles üle tunni kestev tükk sellele, et kellegi koka pearoog mingitele tähtsatele külalistele on "pilli roog"... ehk vana Stradivariuse sisse serveeritud toit... loomulikult mitte see pilliroog, mis rannas kasvab. Mage ja mõttetu. Kogu ülejäänud tekst oli häirivalt igav ning tiirles kõik ühe ja sama asja ümber. Taalmaa luges tegelikult ka mitmeid kordi lihtsalt paberilt tekste (mingid kirjad, artiklid). Kõige kurbnaljakam oli koht üpris tüki alguses, millega oligi kohe selge, et kogu tükk kujuneb igavaks... nimelt Taalmaa karakter loeb paberilt mingit teksti. Siis peatub ja ütleb: "igav"... aga siis loeb ikkagi seda edasi. Kui tal endal on igav, miks siis vaatajatelgi põnev peaks olema.

Kuidagi pressitult mõjusid ka viited riigipeadele, kes justkui ka sellest suurest õhtusöögist justkui peaks saabuma osa saama ning eriti pastakast imetult viide "Sõnajalgadele" ja nende helikopterile. Tegelikult kokkuvõtvalt mõjuski kogu tükk just nimelt "pastakast imetult". Õunapuu on ometi ka kirjanikuna raamatuidki kirjutanud... mingil tasemel peaks ju selliste kogemustega inimene suutma ka midagi "imeda" valja... ei saa aru.

Minule jäi mulje, et paarist inimesest hoolimata, kes paaris kohas naersid, ei jäänud ka publik tükiga rahule. Etenduse lõppedes aplodeeriti näitleja tagasi lavale vaid korra. Taalmaa mängul iseenesest polnudki viga, tal lihtsalt polnud materjali. Aga sellist šedöövrit, nagu ta mõni aasta tagasi Adolfiga pakkus, seda seekord ei tasu oodata. Tegelikult seesama monotükk "Adolf" oligi põhjuseks, miks ma tormasin Kuuendat maitset kohe vaatama. Ehk olid ka ootused sellepärast mõnevõrra kõrged ning pettumus veel eriti lihtne tulema. Kuid aasta ühe kehvema teatritükiga on tegemist küll.

Hinnang: 1 (Täielik ajaraisk. Tekstiliselt ühe sketši pikkune lugu oli venitatud rohkem kui tunniseks tükiks. Lavastaja on küll teinud ühtkomateist, ent sellest hoolimata oli andeksandmatuid apsakaid ja lõpuni mõtlematust natuke liiga palju. Kõigele lisaks on ka etenduse reklaamtekst tobe ning ühtlasi samale valele üles ehitatud kavaleht. See lihtsalt on TOBE. Oleksin tegelikult võinud siinse pika teksti asemel kirjutada vaid ühe sõna - JAMA - ja sellega olekski kõik öeldud. Absoluutselt ei soovita.)

-----------------------------

Tekst lavastuse kodulehelt:

R.A.A.A.M.:
ERVIN ÕUNAPUU „KUUES MAITSE"
--------------------------------------------------------------------------------
Indrek Taalmaa monoetenduses "KUUES MAITSE".

Pantvangidraama aluseks on reaalne sündmus, mis leidis aset 8. augustil 2008. aastal Radisson SAS hotellis, Tallinnas, Eestis. Juhtum on olematuks kuulutatud vastavalt 136 riigi salajasele Genfi kokkuleppele, mis puudutab erinevaid inimsusevastaseid kuritegusid seoses tsivilisatsiooni kultuuripärandi rikkumise või hävitamisega mis tahes kujul.

--------------------------------------------------------------------------------

Autor: Ervin Õunapuu
Esitus: Indrek Taalmaa
Foto: Ervin Õunapuu
Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Klaaskuppel - Sylvia Plath

Hakkasin Sylvia Plath-i Klaaskuplit lugema kolmel põhjusel: 1. See on praeguseks hetkeks juba tituleeritud modernseks klassikaks; 2. Plath on pärit Bostonist ja ka raamatu tegevus toimub suuremas osas Bostonis ning selle lähiümbruses. Mina aga käisin seal oktoobris. Tegelikult lõpetasingi raamatu Frankfurt-Bostoni lennul. Kuid peamiseks põhjuseks on ikkagi 3. K soovitas seda mulle.

Hirmus mõelda, aga leidsin raamatu peategelase mõtetest päris palju oma enda mõttemaailmaga sarnast. Ka mina olen kõndinud neid depressiivsuse radu, ehk on olnud aegu, mil tundub, et suurem osa asju, mida inimesed teevad, näivad nii tobedad, sest lõpuks tuleb ju ikka ainult surra. Veelgi detailsemalt leidsin oma mineviku üles näiteks kohast, kus peategelane peab minema suusatama, teades ette, et see lõpeb halvasti. Kui ma olin u. 12-13 aastane olin ka sunnitud ühe sõbra(nna)ga minema mustakale suusatama. Mäkke. Ma ei tahtnud, aga kuna ta käis peale, et midagi ei juhtu ja et ma saan tema suusad laenuks ning ta õpetab ja kui korra saan "mäge tunda", siis ainult mäest alla slaalomit suusatada tahangi jne jne jne. Ma tundsin pidevalt mingit tõrget. Ja muidugi suutsingi tema suusakepi ära lõhkuda ning ei mäleta küll mis imekombel, aga ta suutis mind tervelt 2 korda sundida seda mäge alla laskma. Mõlemad korrad lõppesid olukorraga, mil nägin surma silme ees... hädapätakas nagu ma tollel ajal olin :) Praeguseks juba naljakas, aga sellel hetkel oli tõesti kiirabi kutsumine lähedal. Kõik me pole siiski mäele loodud. Samas hiljemas elus olen suuskadel mäest edukalt alla ka tulnud :) Anyway, see siin ei pidanud tulema jutt minust, vaid Sylviast ja tema alter egolikust Klaaskupli protagonistist - Estherist.

Kahekümneaastaselt inimene ei pruugi veel teada oma kohta elus ja kui siis teed oma valiku ning tahad sellel rajal kõndida, kuid see võimalus võetakse Sinult ära, võib kogu maailm kokku variseda. Täpselt nii juhtubki Estheriga. Paljulubav kirjanikukarjäär jääb juba enne selle algust katki, kuna soovitud ülikooli uks jääb suletuks.

Nagu ikka, on ka armumised ja armastus elus kesksel kohal. Selles vanuses võib maailm puruneda kildudeks kui kõik armastuses ei lähe nii nagu peaks. Koos maailmaavastamine ning seeläbi kokku kasvamine on tihti terve elu kestva suhte vundamendiks. Niivõrd oluline on armastavale inimesele koos teisega maailma avastamine. Teisalt kui üks on kogenud seksuaalselt, aga teine mitte. Kuivõrd on see suhte edu valem, kui armastuses valitseb võrdsus kahe inimese vahel?

Raamatus on kõik nii ehe ja usutav, võib eeldada, et just nii paarikümneaastane hingestatud tütarlaps elabki oma eluvalu läbi. Piir hulluse ja normaalsuse vahel on väga õhuke. Ka siin raamatus on väga raske määratleda, millisel hetkel tüdruku maailm hullusse variseb? Kuigi ilmselt polegi see teatud "hetk", vaid pigem protsess. Allaminek läbi depressiivsust äratavate sündmuste ja ka juhuste, mis sellele kaasa aitavad. Depressiivsus kui ta muudkui on vabalangemises, siis varem või hiljem tulevad ette suitsiidsed mõtted. Küll on ilmselt Estheri viimaseks kirstunaelaks armastusobjektiks olev Buddy. Suitsiidi-katsetused igatahes algavad pärast Buddy kirja, kus too väidab, et ta olevat armunud oma tuberkuloosihaigla põetajasse. Seeläbi sünnib justkui lõplik arusaamine, et kõik ta ümber on võlts ja mõttetu. Nii inimesed kui mistahes tegevused. Enesetapp on aga ülim isekus, kuigi läbi peategelase silmade on see pigem isetu tegu. Ta ei taha enam olla vaevaks ja edasielamiseks põhjused tunduvad justkui puuduvat.

Huvitava syntaxi on kirjanik raamatusse sisse kirjutanud - peategelane Esther kirjutab raamatut, valib peategelase nimeks Elaine, mõlemas on 6 tähte, nagu Sylvia-ski. Seegi viitab väga tugevatele autobiograafilistele sugemetele. Ka Estheri raamatu ning Klaaskupli avalaused on natuke sarnased. Mis hetkest aga ükski neist naistest ära pöörab, seda ei tea.

Ja nagu ikka, vanematel jääb tunne, et nemad on süüdi... et kasvatuses on tehtud viga. Aga inimene, kes on hakanud end tõsiselt tapma, tahab seda iga hinnaga lõpule viia. Minule meeldis see kiht, kus kirjanik jätab lahti seletamata, miks dr. Nolanile meeldis see, et Esther tõsiselt sügavalt oma ema vihkab - tugevad emotsioonid mõjuvad ju elujaatavalt, isegi kui need on negatiivsed. Sellest saab iga kaasamõtlev lugeja isegi aru. Kõige hullem, ma usun, on apaatia ja täielik huvipuudus elu ja emotsioonide vastu.

Mida aga võib üks naine teisele naisele pakkuda, mida mees ei suuda - naiselikku õrnust? Hämmastav, et on olemas nii rumalaid mehi, kes arvavad, et nad naistest aru saavad. Juba see väide iseenesest on pradoksaalne ja tõestab vastupidist. Nii tunnetan seda mina. Naisest saab aru ehk ainult sellevõrra, kui palju naine ise otsustab jagada oma sisemust mehele, ehk niiöelda teha talle giidituur oma hingesoppidesse. Kuid ükski naine mitte kunagi ei avalda kõiki oma salasoppe. Nii palju peaks iga mees teadma ja aru saama küll.

See raamat on ilmselgelt rohkem naistele kui meestele. Naised tunnevad neid teemasid ja mõttekäike paremini, mis Estheri peas liiguvad. Tegelikult ehk näibki nii, et Buddy variserlikkus on üks peamisi põhjuseid, mis ajab Estheri enesetapulainele. Buddys on seda niinimetatud tüüpilist meest päris palju. Kõik väiksed detailid loovad seda tunnetust. Näiteks enesekeskne uskumus, et just temas on miskit, mis ajab temaga suhtlevad naised hulluks (ehk ongi nii, sest mees on ju jobu). Samuti see kui ta kutsub Estheri appi autot lumest vabastama ning seejärel tegelikult teebki Esther suurema osa tööst... jne jne jne. Esther pole minu meelest tegelikult üldsegi keskmisest tundlikum, vaid lihtsalt neid asju kuhjus tema jaoks liiga palju, et eluga edasi minna.

Kui nii noor tüdruk, nagu Esther enam ei leia elamiseks piisavalt väärilisi põhjuseid, siis on see kuidagi eriliselt kurb. Ja lugeja saab tema depressioonist isegi mingil kummalisel tasandil aru või pigem aimu. Vähemalt mina tunnetasin küll mingil imlikul tasandil tema valu ja ängi täis mõttetuna tunuvat elu. Kuid üksteisele järgnevad enesetapukatsed ning selleks võimaluste otsimine ja kirjaniku enda elusaatus kõige selle valguses, teeb sellest ühe kurvematest raamatutest, mida ma oma elus kunagi lugenud olen. Samas see pole selline Coelho "Veronica otsustab surra" stiilis igav ja konstrueeritud lugu, vaid igas hetkes on nii palju ehedust, et lugeja saab tõesti mõttekäikudega kaasas käia ning see muudab justkui loo intiimsemaks, usutavamaks. Ja kui kõik on nii mõttetu, siis paratamatult tunned ka seda, et oled pidevalt vales kohas. Ja siis on ka kõik ümbritsev kuidagi vale ja nihkes. Sellises olukorras leiad kõiksugust negatiivset veel, mis polekski muidu olulised, aga tõusevad esile ja just seetõttu võimendatult.

Sylvia Plath ise võttiski endalt elu kui ta oli 31 aastane (samal ajal kui 2 väikest last kõrvaltoas olid... kusjuures aasta paar tagasi tegi enesetapu ka tema poeg). See annab mingi imeliku tausta temale kui inimesele ja loomulikult nii Klaaskuplile kui ka tema luuletustele. On ju teada, et Klaaskupliga on tegemist tugevalt autobiograafilise materjaliga, kuid kui palju tegelikult selles loos tõtt on? Pakuks, et päris palju, arvestades kõiki neid Sylvia ja Estheri elukäikude sarnasusi. See väljendubki kogu loo eheduses ning selles kui lihtsa kergusega Plath nii raskel teemal jutustava loo tegevustikku lugeja kaasa haarab. Klaaskuppel jäigi tema ainsaks romaaniks. Olles kirjutanud selle paar aastat enne oma enesetappu. Lisaks Klaaskuplile on temalt (ka eesti keeles) ilmunud luulekogu (postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Kogutud luuletused"). Ka need luuletused olevat ta peamiselt kirjutanud kuue viimase elukuu jooksul. Midagi väga eluliselt õõvastavat on kõiges selles. Kas keegi tõesti tema lähedastest ei lugenud märke ohust?

Tekib küsimus, kas hullumaja üldse suudab kedagi suitsiidset tegelikult ravida? Millegipärast peetakse romaani teist poolt meeleheitekuristikust väljatulekuks.... Mina kaldun arvama, et see kõik oli vaid mäng, et saada võimalus ikkagi otsustatud tehing lõpule viia.

Kuigi on teada, et Sylvia abiellus ja sellest kujunes üks probleemne ning uut sügavamat depressioonilainet esilekutsuv negatiivne üle-elamine, mida Sylvia lõppude lõpuks üle ju ei elanudki. Keegi ei ole selle põhjuse reaalsust tõestada suutnud, aga minu meelest on ülimalt kahtlane see, et tema abikaasa (Ted Hughes) hävitas koos Sylvia Plathi elulõpu päevikutega ka tema teise, pooliku romaanikäsikirja. Ehk annab valgustust ja lisa-aimu tema luulekogu ning mitu filmi, mis temast on tehtud. (Ühes kuulsaimatest mängib Sylviat Gwyneth Paltrow). Olen kusagil ka Plath-i fotot näinud ning kujutasingi lugedes Estherit Sylviana. Varrakul on ilmunud ka "Sylvia talv" nimeline fiktsioon, ehk annab seegi lisamõtteid tema, kui huvitava isiksuse avamisele ning ühtlasi Klaaskupli loo varjunditesse.

Hinnang: 5 (vapustav lugemiselamus - sõna otseses mõttes. Palju mõtteainet ning arvatavasti ka emotsionaalset intelligentsust. Loodetavasti ise ei ole kunagi nii pime, et ei märkaks enda ümber sellist kurba inimest. Üks väga kurb raamat ja kurb elusaatus.)

Stiilinäide (lisaks raamatu pealkirja-seletusele, meenutab minule Bostonit ja sealset Charles River-it oma purjekatega, mida mööda ma hommikuti seal jooksmas käisin. Jooksin ka üle silla Cambridge-i poolele... sinna kus asuvad Harvardi Ülikool ja MIT):
Ma teadsin, et pean olema pr.Guineale tänulik, ainult, et ma ei suutnud midagi tunda. Kui pr.Guinea oleks andnud mulle Euroopa- või ümbermaailmareisi pileti, poleks mul sellest olnud sooja ega külma, sest kus ma ka ei istunud - laevalael, Pariisi või Bangkoki tänavakohvikus - istusin ma ikka sellesama klaaskupli all ning hingasin sisse oma kopsude sumbunud õhku.
Jõele lähemal avanes pilgule sinine taevakuppel ning jõgi oli täis purjekatäppe. Ma seadsin end valmis, kuid samal hetkel panid nii ema kui vend käe autoukse lingile. Rehvid lõid silla metallsõrestikul korraks undama. Vesi, purjed, taevasina ja õhus rippuvad kajakad vilksatasid mööda nagu ebausutav klantspilt ja üle me olimegi.
Ma vajusin tagasi hallile sametistmele ja sulgesin silmad. Klaaskuplialune õhk mähkis mind endasse ja ma ei saanud liigutada.

Tuulte pöörises - Rakvere Teater

Kirglik Eesti draamaklassika on tulnud natuke uuendatud kuues, kuid vägagi kõnekalt ka 100 aastat pärast seda kui Kitzberg selle kirjutas. Armastus on ajatu teema ning see kuidas Andres Noormets selle ümber on kirjutanud, selles on mingit värskust ja samas seda kõige olulisemat - ARMASTUS(etus)T - piisavalt intrigeerivalt ning mõtteidäratavalt.

Minu jaoks oli see esmakordne külastus Vene Teatri väiksesse saali. Lava oli seatud keset mõlemal pool asuvat publikut. Lavastaja kasutab ka seda mitmeti ära. Juba üpris alguses, kui mõlemal pool lavakõrgendikku on mehed, kes naise pärast sõnasõda peavad ning naine laval nende kahe vahel - justkui "tuulte pöörises" - sellest kujundlikkusest võiks otsida lõputult allegooriaid ning tähenduslikke tõlgitsusi. Mis ehk kõige iseloomulikum uuendus Noormetsa versioonis tüki tekstile on see, et ta on pannud oma tegelased jutustama laval toimuvat tükki. Nii on sellest saanud justkui natuke ka jutuvestmise teater. Tekst on nii mahlakas ning kaasakiskuv! Usun, et mõne jaoks võiks see mõjuda ka seebiooperlikult. On naine, kes käib mehega, kes tema kosimisega kuidagi hakkama ei saa. Mees rabab eestlaslikult tööd teha ning kõik ülejäänud olekski justkui sekundaarne, kuigi mees tegelikult selgelt armastab naist. Jälle puhteestlaslikult ta võibolla ei saa lihtsalt sellise tunnete-värgiga hakkama. Uhkust ja argpükslikust ka omajagu, et "paluda". Naine ilmselgelt sooviks juba kindlustunnet. Nad on "koos isaga" igal mehe külaskäigul valmis kosimist vastu võtma. Irooniline, nagu elus ikka, on olemas ka teine mees, kes oleks iga kell valmis naist kosima, kui see vaid talle tuleks. Kuid sellel teisel mehel on ka kättemaksuplaanid hõlma all peidus. Tema on tulnud nõudma seda, mis temale kuuluma peaks. Nimelt maa ja valdused, mille kunagi tüdruku isa on endale justkui petuskeemi läbi ostnud. Minu jaoks jäi küll petuskeemi olemus arusaamatuks. Selles saamahimus arvab mees ühtlasi, et peretütar kõige täiega kuulub ka kogu diili sisse. Asjasse on segatud ka oma valduseid tagasinõudva mehe ema. Noormets on tõsiselt head tööd teinud ümberkirjutamisega.

Kõik pole siiski sama hea lavastusliku külje pealt. kuigi see kubiseb huvitavatest ideedest. Näiteks etenduse viimases osas kasutatavad lava külge kruvitud suusasaapad, mis aitavad Leena (Anneli Rahkema) huvitavale surmastseenile kaasa. Kuid tegelikult ridamisi väikseid ja suuremaid lavastajanõkse. Miks ma siin torisen on just kunstiline pool, mis minu maitsemeelt riivas. Ei saanud ma aru, miks oli pingutatud selle loo mitte-eestlaslikuks tegemisega. Pean silmas valitud muusikat. Kergelt iirilik muusikaline kujundus oleks küll mistahes vastavasisulises tõlkeloos olnud omal kohal, kuid siin oleks minu meelest sobinud just rõhutada Eesti rahvuslikkust. Samuti ei saanud ma aru kostüümikunstniku mõtetest. Miks peategelasele olid jalga pandud retuusid. See ei sobinud kuidagi ajastuga kokku. Samas jällegi liikumine oli väga huvitavalt seatud. Ja seda nii lavalise kompositsioonina tegelaste asukoha määramisega laval ja lava ümber kui ka üleüldine liikumine.


Lisaks lavastajaideedele ja dramaturgilisele saavutusele, pakub tükk näitlejate meistriklassi. Eelkõige Anneli Rahkema ja Peeter Rästase dueti kõrgvormidega. Rahkema emotsionaalne mägimaastik - üles ja alla, rahulikust vihaseks (näiteks vinged vihased stseenid kui Rahkema on käpuli laval) mängides "targalt" mõned kohad välja nii, et lihtsalt tema emotsioonist võis välja lugeda ridade vahel oleva teksti. Näiteks kohas, kus mees tuleb külla ning tütar koos isaga on valmis, et kohekohe hakkab kosimine. Naiselikult öeldes justkui toetavalt, et küll ta ära ootab, kui õige aeg käes (mis tal üle jääb), samas kui ise sisemiselt keeb, et mees nii äpu ja jobu on, et lõpuks ometi neid õigeid sõnu huulile ei võta... Ja muidugi kõik stseenid, kus ta ongi justkui "tuulte pöörises". Rahkema mängib oma Leena targaks naiseks, kes mõtleb targalt, tegutseb mõistusega ning oma huve ning õiglust tunnetades ning nõuda osates ja kahtlemata ka naiselikku kavalust meeste peal ära kasutades. Eriti meeldis mulle see koht, kui ta justkui järsku märkas õiget nuppu, kuidas mees pihtide vahele võtta - andes märku, et kui mees veel kaua ootab, siis ta lihtsalt läheb kellegile teisele. Kuid seda väga kavalalt psühholoogiliselt pigistades, mitte prauhti ja otse välja öeldes (meenus Kersti Kreismann Maughami Truus naises). Rahkema oma tüpaažilt jätab samuti sihikindla ja sõnaosava naise mulje, just need õiged aktsendid oskab ta ka oma rolli kanaliseerida. Temalt ei saa laval silmi.

Peeter Rästas teeb selles tükis paar monoloogi, mis võtavad keset etendus ahhetama ning justkui spontaanselt tahaks aplodeerida. Tema karakter on ühest küljest justkui ebameeldiv, pealetükkiv õiguseta õigusenõudja, kunagi kadunud ning samuti kunagi julguseta saba jalgevahel küast põgenenud ilma armastatule selgitamata, hüvasti jätmata... kuid mehena nüüdseks vastupidiselt hakkajam, eriti nüüd, kus ta teab mida ta tahab vastupidiselt oma "konkurendile". Kõigele lisaks on tema ka nö. eestlaslik töörügaja.

Ka kõrvalrollid on väga hästi mängitud. Väikese tekstilise osaga Tiina Mälberg loob samuti ühe üpris ebmeeldiva tüübi - ema, kes oma nina poja asjadesse topib ning sellega parajalt valusalt kõrvetada saab. Tegelikult saab ta palga selle eest ja vaatajal muidugi hea meel, et "paha palga saab". Mälberg lahendabki oma karakteri väga ebameeldiva tüübina ja teeb seda väga karakternäitleja tippvormi kohaselt usutavalt. Teatud voolava liikumisega ning pea hoiaku ja üldse keha positsioonidega. Ja kui palju naisi Te tunnete, kes oma pojale nõu annab, et pane tüdruk paksuks, nii saad ta endale? Naine naisena ja selliselt läheneda... Selles on midagi üdini paha ja vale. Isegi ebausutavat, ent ometi Mälbergi mängituna mõjub usutavalt.

Toomas Suumani - Isa on Suumanlikult armas isa, kes muretseb oma tütre pärast ja tahab talle head. Ta on kunagi ostnud maja, mis kuulus varem tema sulasele perele ning nüüd on too tulnud seda endale nõudma. Lisaintressiks mehe tütart. Suumann võtab iga väikest stseeni nagu see oleks kõige olulisem. Tema nüansipeensus ning keskendumisvõime muudavad kõik tema rollid kogemisväärseteks. Ja seekordne pole erand. See on sama vapustavalt hea, nagu viimasel ajal kõik mis ta laval elustab.

Erni Kask, kes ei kuulu just minu lemmikute hulka, oma liiga intensiivse mängustiiliga, sobib kui rusikas silmaauku Leena peigmeheks. Siin on lavastaja ära kasutanud kerget Erni ülemängimisele kalduvat mängustiili ning on hetki, kus see muudab tema misanstseeni täiuslikuks, andes justkui omakorda juurde loomulikkust. Sest täie pühendumusega võib ainult niimoodi ennastunustavalt mängida teist inimest.


See liiga hiline ärkamine kosimisel on justkui Kitzbergi-poolne hoiatus kõigile, kes kahtlevad liiga kaua või ei suuda julgust rindu võtta. Eks see ole ka ajastuprobleem, olid ju ajad kus see oli ühiskondlikuks normiks, et naine ja mees pidid abielus olema. Tänapäevases mõistuspärases maailmas, kus inimesed lähtuvad ratsionaalsusest ning tegutsevad mitte ühiskondliku kohustuse printsiibist vaid pigem selle järgi, mida isiklikult õigeks peavad - abielu on kaotanud oma kunagise tähtsuse. Mina ise olen samuti selle pooldaja. Pole veel keegi suutnud argumenteerida, miks kaks inimest peaksid abielluma? See ei tõesta ju armastust. Ka ilma abieluta võib teist inimest armastada. Abiellutakse ju ka mitmetel muudel põhjustel, seega polegi see enam mingi näitaja. "Tuulte pöörises" abielu võis ka tegelikult olla hoopis mugavusabielu, vähemalt sellises versioonis, sest Leena ju tegelikult oli valmis mõlemast mehest loobuma. Ja kas üldse kellegi hea süda on piisavaks argumendiks. Muidugi kellegi headusse võib ka armuda, ent kas see on samaga ka armumine sellesse inimesse? Minu meelest mitte.

Jumalausklikud võivad muidugi pidada abielu pühalikuks sidumiseks jumala silme ees teise inimesega, kuid kas ka see pole siis abiellumine hoopis kellegi/millegi teise pärast ja mitte omaenese tegelikust armastusest?

Oluliseks teemaks etenduses tõuseb ka kättemaksuhimu. Nimelt oma kättemaksmisega saab tihti kättemaksja ise pihta. Võibolla on see hea rahulolu kättemaksust tugevaks motivaatoriks, kuid see on siiski ainult hetkeline ja näiline. Ehk küll väikeseks hetkeks ainult hea, kuid see möödub kiiresti. Ning tavaliselt tõesti - ole ettevaatlik mida Sa soovid - võid saada selle kõik ning veel midagi...
antud juhul tuli ju ka lubatud kättemaks, aga nagu ajastule kombeks, harimata inimene tegutses ainult viha ja kättemaksuhoos mõtlemata kõikidele võimalikele tagajärgedele. Ja kui tagajärgedele ei mõtle, tõenäoliselt saabki ise kõrvetada. Elu on nagu malemäng... tuleb näha järgmist ja ülejärgmist ning veel sellestki järgmisi samme ette. Ja isekus võib muuta Sind iseenda vaenlaseks.

Hinnang: 4+ (Üle pika aja üks tõsiselt hea teater. Tõsine teater. Piisavalt palju mõtlemisainet, piisavalt lavastajatehnikat sees ning oioioi kui hea näitlejate-tiim. Minu jaoks Rakvere Teatri selle aasta parim tükk. Vaatajat ei alahinnata hetkeksi, vaid lastakse ise aru saada asjadest ning ei mämmutata kõike ette ära - näiteks rasedaks jäämine, ema sekkumise tagamaad, inimeste käitumisest väljaloetavad ambitsioonid, hirmud, lootused... Sellisest teatrist peangi lugu! Rahkema ja Rästas teevad ühed aasta parimatest rollidest mistahes Eesti teatris ning Mälberg tõestab oma väikse karakterrolli suureks mängimise oskust. Ehk nii lavastaja-, dramaturgi- kui ka näitlejateteater - kõik ühes lavastuses - tase! Huvitav, et Kitzbergi klassika on nii kauaks jäetud kõrvale?! Lapsepõlvest meenuvad raadioreklaamid, mida lasti söögi alla ja söögi peale: "Draamateatris täna Kruusvalli Pilvede värvid ja homme Kitzbergi Tuulte pöörises" :)
)


Tekst lavastuse kodulehelt:

August Kitzberg
TUULTE PÖÖRISES
Kiredraama kahes vaatuses

Andres Noormetsa (Endla Teater) ümberkirjutuses, lavastuses ja lavakujunduses ning
Kristi Leppiku kostüümides tegutsevad
Anneli Rahkema, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Erni Kask ja Toomas Suuman

Kitzberg kirjutas "Tuulte pöörises" 104 aastat tagasi. Lugu on endiselt värske. 1940. aasta 24. veebruaril avas "Tuulte pöörises" Rakvere Teatri. Nüüd tuleb see taas.

Mässatakse ja nõutakse õigust. Üks mees mõtleb terve rahva peale, kuid ei näe naist enda kõrval. Teine mees nõuab tagasi oma maad ja armastab teise mehe naist. Naine ei tea, keda valida. Kired möllavad, inimesed võitlevad. Kõik tahavad ainult head - kõik on pöörises, tuulte keeru sees. Kes sellises olukorras võidab?

Esietendus 24. septembril 2010 Rakvere Teatri väikses saalis.

Suur mees juba - Linnateater

Ma ei tea, kui palju on selles tekstis autobiograafilist, kuid nii pagana ehtne tundus see kõik! Pean tunnistama, et loobusin sellest tükist mingil hetkel pärast seda kui see minu teadvusse jõudis. Kuigi olen suur "teatrikooli lendude" lavastuste austaja, sest noorte mängu on äge vaadata, nende arenemist lahe jälgida, aga "10 teatristarti", seega ilmselt 10 eraldi tükki - see mõte väsitas mu ära :) Eriti kuna seda saab siis pikalt ja vähehaaval ning mitte korraga kogu lendu näha. Kuid mõnikord teeb positiivne meediakajastus oma töö ning nüüd olen ma siin ise sellele tiibu andmas - inimesed, tegemist on tõeliselt väärt asjaga! Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Kodulehel kunagi lubatigi vaid 10 esituskorda, kuid minu meelest on tüki populaarsus ja eriti just positiivne suust suhu jutt tekitanud lavastusele väga hea reklaami ning tükki mängitakse veel ka detsembris :)

Ehk siis noorte (või noh, kas nüüd Väljamäed enam niiväga "nooreks" võibki pidada, aga "nooreks dramaturgiks" vast ehk siiski, sest tegemist on debüüdiga) teatritegijate esimene tiibade katsetus. Ja vähamasti minu arvates kannavad need tiivad väga hästi! Isegi nii hästi, et pärast (kõigest!) tund aega kestnud etendust, hakkas mu sisemine hääl karjuma "veel!!!!"

Sellest tükist õhkub soojust, 80ndate nostalgiat, nii räme (siiski õnneks mitte häirivalt ning vaid paaris kohas) kui peent huumorit, äratundmisrõõmu, isegi kurbust. Tegelikult kõige parem kombinatsioon komöödiale minu meelest ongi selline, kus läbi naeru on aimata ka kurvemat alatooni. Kui nüüd näpuga näidata, siis ega seda kurbust sealt otse paista polegi, pigem see täiskasvanuks saamine ja elu pidev ringkäik, kuid samas siiski ühe inimese jaoks lapsepõlve kordumatus. Ühe noore mehe mälestused, kes on tulnud oma esimese lapse sünni eel omaenda lapsepõlvekoju. Kui nüüd võrralda millegagi, siis esimesena meenuvad Jonas Gardell-i "Koomiku lapsepõlv" ja Leelo Tungla raamat "Seltsimees laps". Kuigi võrdlused on meelevaldsed ning tegemist pole üldse samade teemadega. Lihtsalt see kurbnaljakas atmosfäär on natuke sarnane. Tekstilises mõttes tuleb tõesti müts maha võtta Väljamäe ja Leetsalu ees. Väga kavalalt ja detailitäpselt komponeeritud! Sõinad nagu "oivaline", on naljaka koha juurde justkui lisamootoriks. Kuid täiesti aimatav on ka nö. stiil. Ehk monoloogis on kasutatud ajas ette ja taha rääkimisi, mis muudavad teksti mängulisemaks, a la "tegin nii, teadmata, et kunagi tulevikus on hoopis naa"; "ema sõitis rappuvas trollis, teadmata, et tema kõhus loksun mina" vms.

Kõige meeldejäävamad lõigud puudutasid suudlemist, balti ketti ja minu lemmik - korvpall. Jälle üks stiiline lahendus dramaturgidelt - ootad ja aimad kuidas pisikesel, suure ja märja särgiga kossufännist poisil läheb mänguplatsil, kuid lahendus on teine...


Pärast garderoobis ning ka Laial tänaval koju jalutades oli siin seal rahvast, kes arutasid, et tubli poiss see Priit Pius, et juba kolmandal kursusel suudab peaosarolli nii hästi ära teha. Või mis lihtsalt "peaosa"... tegemist oli ju monotükiga, vedada tervet tükki üksi - mis on ju eriti raske! Ka minule meeldis Pius-i mäng, kohe lahe on jälgida, kuidas ta teistele tükkidele läheneb. Siin olid suured prillid ja tugevalt ühte suunda kaldu ning väga selgelt dramaturgide poolt piiritletud karakter mõnevõrra abilisteks rolli loomisel. Ma ise veel siiski täiesti sillas ei ole. just tekstiedastamise mõttes... ilmselt on mu kõrv ka üliarenenud selle koha pealt. Koperdusi oli ikka mitmeid, aga tegelikult ega ma ei vingu kah... nimelt tegelikult see kohmetus sobis iseenesest rollijoonisesse ju nagu täpp i-peale. Kohmetud inimesed on kohmakad ka oma tekstiga :) Kuid see piir rolliks vajaliku ja meelega karakterisse pandud karakteristikute ning kogematuse vahel on siiski olemas :) Kuid seda siin ei tasu võtta üldsegi kriitikana. Hoopis ühe teise oskusega üllatas Pius mind tõesti. Seda kohtab ka kogenud näitlejate puhul harva. Nimelt istusin rõdu esimeses reas ning mul oli tunne, et ta seal all mängibki nagu "rõdu jaoks"! Aga see ei saa ju ometi olla tõsi. Olen veendunud, et parteris istunud inimesed tundsin niisamuti, et mängitakse just neile. Aga nii ju ei saa olla. Nagu maalitud portree - alati on tunne, et pildil olev inimene vaatab just Sulle silma. Fenomenaalne! Vinge!

Lavastaja Diana Leesalu debüütlavastuses on ka lavastajakätt tunda. Kuigi mingit suurt ideede-ilutulestikku pole, on siiski piisavalt väikseid märgatavaid nõkse. Juba kohe päris alguses, heli, valguse ja varjuga. Edasi interaktiivsus videokaamera ja palliga. See tiriks justkui ka ülejäänud publiku sinna tema tuppa kohale. On selge, et ta jutustab seda lugu meile. Mitte tegelane lihtsalt ei mõtle endamisi. Nii ongi loomulikum ja usutavam... aga ka see on lavastaja valik. Lugu jookseb sellises vormis jutustatult ehtsalt silme ees. Laval oli küll üks inimene, aga see kuidas ta seal seisis... ma tõesti nägin seda Balti Kett-i. Mängult on päriselt.

Tulles tagasi äratundmishetkede juurde, siis mäletan ka seda voodivahelt beebi vaatamist. Seda kuidas pisike sõrme haarab. Seda kui lastena vennaga koos sai mängitud. Kooli-teemad. Sport ja trenn. Edusammud ja ebaõnnestumised. Seda kuidas tuli suudelda ka koledaid tüdrukuid. Seda kui laps hakkas sündima... Seda kuidas see meheks saamine käis... Mõnus, kõrvaltvaadates või meenutades naljakas ja nostalgiliselt soe, aga tegelikult oli ikka raske ka.

Hinnang: 4 (hinnang oleks võinud ka kõrgem olla, kui see oleks nö. täispikk tükk olnud. Ma oleksin tahtnud ROHKEM :) Tekst oli väga hea ja noores näitlejas tundub olevat palju potentsiaali. Kaka ja oksejutud oleks võinud ära jääda, aga kas ka need ei kuulu iga poisikluti lapsepõlve? Armas väike lugu, millest sai hea positiivse laengu! Järgmisi teatristarte ootama jäädes...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Suur mees juba
Kaarel B. Väljamäe / Diana Leesalu

Lavastaja: Diana Leesalu (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Mängukoht: Väike saal :: Mängivad: Priit Pius (EMTA lavakunstikooli üliõpilane) :: Esietendus: 06.10.2010 :: Etendus kestab: 1 h

Sel sügisel Linnateatris käivituv „Kümme teatristarti“ on lavastuste sari, mis annab noortele või muidu algajatele lavastajatele võimaluse tuua publikuni oma esimene töö professionaalses teatris. „Kümne teatristardi“ avalöögiks on EMTA lavakunstikooli kolmanda kursuse dramaturgiatudengi Diana Leesalu lavastus „Suur mees juba“.

Elab kord üks poiss. Tema päevi võib lugeda kokku täpselt seitse tuhat kuussada kuuskümmend. Nad tulevad ja lähevad väga korrapäraselt. Ainult et päriselt ei lähe ükski ära. Kõik seitse tuhat kuussada kuuskümmend päeva on korraga tänases kohal. Neid võib näha. Täna on tema elu seitsme tuhande kuuesaja kuuekümnes päev. Täna on tema elu esimene päev. „Suur mees juba” on noore kirjaniku Kaarel B. Väljamäe tekstidel põhinev lugu poisist, kes seisab silmitsi oma senise elu suurima otsusega.

„Suur mees juba” on kolmikdebüüt. Diana, Kaarel ja Priit stardivad kõik esimest korda.

Kaos - Vanemuine

Sedapuhku oli otsustanud Vanemuine oma hooaja esimese esietenduse maha mängida Tallinnas - Draamateatris. Mina vaatasin küll mitte esi-, vaid teist etendust... ja siin mõned muljed ning seosed, mis nädal tagasi nähtud tükist eredamalt meeles:

Kõigepealt pean tunnistama, et mul tuli etendusega seoses meelde Mati Unt. Just sellest otsast, et "pikad naised" ja üks Kersti Kreismann nende vahel :) Tegemist on Rein Paku debüütlavastusega, kuigi sellist "ideede ilutulestikku" siiski pole, nagu tavaliselt noorte lavastajate esimestes töödes. Ehk on ta elukogenum ja hoiab ideid ka tulevasteks kordadeks. Või siis on ta juba oma varasemates töödes andnud väga palju selliseid sees pulbitsenud ideid juba oma näitelejatöid sisaldanud lavastuste lavastajatele, ei tea. Huvitav oleks teada ka seda, kuivõrd südamelähedane see materjal tegelikult Pakule on. Arvestades tema intellektuaalsust, julgen siiski arvata, et mitte niiväga. Sisu on ju selline üsna üheülbane meelelahutus, ei midagi sügavat ega erilist. Kuigi mingid eredamad hetked ju siiski... Ja eks nendele oli ka seda rõhku siis rohkem.

Mind jäi häirima see stereotüüpidel põhinev baas. Ikka jälle ülbed lasteaiakasvatajad (a la üle õla "Teie mees viis juba lapse ära ja üldse te ei kõlba emaks"), sex ja city urbaansed naised, kõrk ja kõrgemate mahhinatsioonidega seotud koolidirektor, ülbe motikamees jne jne jne. Absoluutselt kõik karakterid karikeeritud ("võibolla" Liina Tennosaare Sofia välja arvatud). Aga seda on tinginud sisu, mitte näitlejate ja lavastaja otsesed valikud.

Märksõnadeks võikski olla "Sex ja city". Kuigi tegemist pole nii laheda asjaga, nagu see telesari (NB! Minule telesari väga meeldis). "Soome Sex ja City" :) Soome Rahvusteatri (Kansallisteatteri) värske juhi, Mika Myllyaho, dramaturgia ilmselt pole minu rida. Ei meeldinud mulle ka tema "meeste-lugu", ehk samuti Vanemuises lavastatud "Paanika". Tegelikult on "Kaos" pikk samm paremuse suunas, kuid triloogia kolmanda osa vaatamisest loobun juba eoses. Lavastaja on tahtnud seda Sex ja city seost veel eriti rõhutada, kasutades muusikalise kujundusena ka sarja tunnusmeloodiaid.


Kõige häirivam oli minu jaoks ehk see, et tegemist on ju mehe kirjutatud "naiste hingeeluga". Ja minu ümber olevad naised ei ole sellised. Kindlasti "selliseid" naisi võib ju ka olla - ropud ja pinnapealsed, et mitte öelda "lihtsakesed". Kuid olles lugenud Virginia Woolfi, Jeanette Wintersoni, ka Doris Kareva luulet ja läbi nende ning eelkõige muidugi minu elus figureerivate naiste läbi õppinud seda "tegelikku naist" tundma, siis selline tundub täiesti tühjapäevana, et mitte öelda suisa mõttetu. Ma ei ütle, et sellist kellelegi vaja ei oleks, lihtsalt minule mitte. See on minu jaoks natuke ajaraisk. Seda enam, et sisu oli nagu oli, sain siiski vormilisest küljest nii mõndagi. Esiteks muidugi näitlejate mäng. Eriti Liina Tennosaar. Otsisin võimalust, et teda 10 aasta parima naispeaosa rolli sekka üles panna, kuid tundub, et ta jääb just 11.-ks, ehk nagu tema karaktergi, natuke hammasrataste vahele ja justkui natuke "väljas"... Kuid tema karakterid (mida kolme naise peale kokku oli täpselt atškoo) olid ehk mõnevõrra sügavamad, nukrameelsemad, aga minule meeldisidki just tema omad kõige rohkem. Eriti sellepärast, et leidsin neist pisi-detailseid nüansse. Õigemini vähemalt ühe igast karakterist, mis mulle silma jäi. Näiteks kohtunikuna, kui ta silmi pööritas või see, et ta vuntsidega meenutas mulle Ott Seppa :) Merle Palmiste oli ehk kolmest naisest oma karaktereid kõige stereotüüpsemaks mängiv. Mitte pahas mõttes, vaid vastupidi. Ta läks mängu sisse ning temast oli seda mängulusti läbi selle kõige paremini tunda. Eriti see professor, kus Merle kohe mõnuga küüraka tegelase nahas piinamist naudib :) Eva Püssa ei veennud mind veel selles rollis. Olen teda üpris vähe näinud, kuid siiani on see kõikidest apsakatest hoolimata (näiteks ajas ta nimed sassi), minu meelest tema parim roll. Esimene roll, mida temalt nägin, oli "Külmetava kunstniku portree"-s Viinistus ja sealt sai ta muidugi suure miinuse enda kahjuks, sest temaga dubleeris sama rolli Liina Vahtrik ning Vahtrik tegi oma mänguga Püssale turmtule. Kuid edasi on justkui läinud ülesmäge - Nora, Don Juan ja nüüd Kaos... Nüüd ametlikult Vanemuise ridades ehk ka rohkem mängida saades, leiab ta endast need nurgelisemad ja käänulisemad karakteriehitamise-detailid üles. (Ahjaa, Püssa oli vist ka Nukuteatri "Risk"-s). Kaos ju andis võimaluse siiski ainult stereotüüpe mängida ja see pole minu meelest väljakutse. Silmad kõõrdi jalad x-is tuttidega koolitüdrukut mängida...

Kuigi kunstilistes lahendustes oli ühtkomateist head - nii riietused, mis toetasid karaktereid, kuni isegi naerma-ajava Tennosaare "meeskarakterini", kus Orumetsalikud prillid ees, suur pintsak seljas, kuid pintsakuääre all kleit :) Tagalaval liikumas vineerist või papist autod, politsenikud, raamaturiiulid ja muu. Ainuke, mis karjuvalt ebasobiv või minu jaoks mõistetamatu, oli see tagaseina tapeetide vahetumine. Ei tea, miks sellega vaeva nähti kui ideena oli see üldse imelik.

Kuid ei saa üle ega ümber sellest, et need kakluse- ja keppimise-jutud lihtsalt pole minu rida. Laused nagu "Su nägu on nagu sisseküntud vi**" vms, on eemaletõukavad ja justkui sobimatud kogu konteksti. Ei tea, kas rõhutamaks seda, et "naised omavahel" on ropud? Kuid lavastajanõksudest meenuvad näiteks kohad kui kooli direktor "kooli sulgemise kõnet" peab. Publik on asetatud justkui tegelaste rolli. See, kuidas Tennosaar mängis välja seljaga selle, et tal on inimesed, ehk publik seljataga, selleks siiski otseselt midagi tegemata - see oli minu meelest meisterlik. Samuti see autonali - mõnikord lihtsalt ajavad sellised asjad kopsu üle maksa. Ainuke tekstiline-koht, mis mulle meeldis, oli Sofia hingestatud kõne, mille ta kooli sünnipäevapeoks kirjutas - see tõi ka meelde "Sex ja city" südamlikumad stseenid. Väga lahe idee - kooli ja poe, kahe silmnähtavalt teineteisega seosetu koha tabav kokku sidumine :) Ja võõra vetsupoti katsumine vastikusest sõrmeotstega (kuigi pott oli väga puhas ja hõbedane:)) ning üldse see tants selle ema-vetsupoti ümber, selles oli "midagigi".

Tundsin "Kaos"-es ära ka Endla "Tiramisu" - episoodiline tervik, mille episoode seovad tegelaste publikule usutlemiseks lava ette äärde tulmised. Kuigi mina eelistan küll Endlas Tiramisut tunduvalt Kaosele. Mitte, et seegi oleks mingi tippetendus olnud. Midagi nii olemuslikku kui sisuliselt sarnast võib neis kahes tükis väga selgalt tunda-näha.

Hinnang: 2+ (Jälle üks lavastus, mida mängitakse publikust kaugel, rohkem lavasügavuses ning seetõttu ei muutu ka karakterid "lähedaseks". Samas lähedaseks nad ei saanudki muutuda, kuna tegemist oli puhtalt stereotüüpidega. Justkui tekstilise selgroona kasutatud "Ja see käivitas järgmise sündmusteahela" ning mõned muud üksikud lõigud ju meeldisid kah. Lavastaja on nutikas ning on suutnud siiski liha luude ümber kasvatada ja näitlejad ka teevad head tööd. Juba vana tuttav kahe inimese mängimine üht karakterit, on endiselt vahva vaadata. Eriti sellepärast, et ühe inimese kaks mina on nii erinevad ja justkui võitleksid omavahel võimul olemise üle. Midagi soomelikku - täpsemalt "soome komöödialikku" - oli ka selles kõiges. Loodetavasti saab kunagi varsti näha ka Rein Paku auteri-teatrit. Igatahes on Pakk huvitav nii näitleja, lavataja, dramaturgi kui üldse isiksusena :))

Tekst lavastuse kodulehelt:

KAOS
Tragikomöödia kahes vaatuses

„Kaos” on mõtteline järg eelmisel hooajal Vanemuises menukalt esietendunud soome dramaturgi Mika Myllyaho „Paanikale”. Ühist on neil niipalju, et kui eelmises loos maadlesid paanikaga kolm keskea künnisele jõudnud meest, siis seekord on elukaosesse uppumas kolm daami.

Autor Mika Myllyaho
Tõlge Jan Kaus
Lavastaja Rein Pakk
Kunstnik Annika Pakk
Osades: Liina Tennosaar, Eva Püssa, Merle Palmiste (Eesti Draamateater)

Sofia, Julia ja Emmi, kolm sõbrannat, tulevad eluga kenasti toime, on kõrgelt haritud ja headel töökohtadel tegutsevad kaasaegsed naised. Ometi on ühel hetkel hakanud elu kuidagi käest libisema. Tööl ei suju asjad, nagu peaks, lähisuhetesse on tekkinud pingeid, mees petab või on muutunud lihtsalt vastumeelseks, tuju ei tõsta ka kuldsesse keskikka kalduva vanuse meenutamine. Teisel pool piirjoont on aga ühiskond, mis eeldab täisväärtuslikuna aktsepteeritavalt naiselt igas eluvaldkonnas vaid supertulemusi. Sõbrannade kolmik hakkabki oma elu sasipundart isekeskis lahti harutama. Korraga naerutavad ja ka nukrameelsust tekitavad sketšilaadsed stseenid paotavad ust kaasaegse naise maailma. Näitlejannade kehastuses ilmub meie ette hulgaliselt värvikaid persoone – nii nais- kui meessoost –, kellega elu meie kangelannasid kokku on viinud.

Esietendus 27. augustil 2010 Eesti Draamateatris ja 12. septembril 2010 Vanemuise suures majas.