Papagoide päevad - Rakvere Teater

Teatriaasta sai lõpetatud Rakveres ja nüüd ka uus teatriaasta alustatud samas linnas, sama linna teatri etendusega. Jah, Rakvere Teater on kahtlemata üks lemmikuid Eesti teatreid ning see on ka mugavalt lähedal Tallinnale.

Kivirähk on ikka olnud selline näitekirjanik, kelle tükid on kuidagi ühelt või teiselt tasandilt meeldinud- mõjunud, naerma ajanud või isegi puudutanud. Eranditeks ehk ainult "Jalutuskäik vikerkaarel" ja "Neegri vabastamine". Nüüd võib neile kahele liita ka kolmanda - "Papagoide päevad". Kuigi seekord pole pettumus nii suur kui kahe eelmainitu puhul. Pigem on probleemiks see, et tükk oli minu jaoks üsna "eimidagiütlev". Kui käid Tallinnast väljas teatris, siis on ikka lootus, et kodutee läheb kiiresti, kuna on teatritüki üle arutamist, mõtlemist, isegi vaidlemist teatrikaaslasega. Selle tüki puhul on isegi raske leida sõnu selle kirjeldamiseks ja kojusõit kulges hoopis teisi, sisukamaid teemasid arutades.

Kui alles hiljuti sai loetud "Eesti haiku" raamat, kus haiku nö."reeglid" olid eestipärastatud, siis selle tüki puhul võiks rääkida "eesti commedia dell'arte"-st. Kuigi tegelaste nimed polnud eestipärased, nalja vähevõitu ning žanrile tüüpiline situatsioonikoomika täiesti puudu. Commedia dell'arte Kivirähklikus nihkes, kui nii võib öelda, kuigi ma olen veendunud, et Kivirähk oskaks tänapäeval parema commedia dell'arte stiilis tüki kirjutada. Ja üldse on ta minu meelest romaanikirjanikuna palju tugevam kui näidenditekirjutajana. Rehepapile ja Mees, kes teadis ussisõnu raamatutele võrdväärset lavalugu pole mina temalt veel näinud. Lemmikuks seni ilmselt "Ingel, ingel vii mind taeva". Papagoide päevades on segatud tasakaaluks traagilisem või tõsisem noot kuigi ilma erilise huumorita tasakaalu polekski nagu olnudki vaja... tükk tervikuna tunduski kuidagi tasapaks. Nüüd olen kahtlemata natuke liiga karm oma sõnadega, olid ju küll mõned naeruhetked ka... publiku reaktsioone arvestades, siis mõne jaoks rohkemgi kui minu jaoks.

Esimese vaatuse lõpuks olin kaotanud lootuse haakuda tükiga. Mingit rolli mängis kindlasti ka see, et olin pärast pikka ja väsitavat tööpäeva väsinud. Selles suhtes oleks ehk just selline tükk pidanud mu pingeid leevendama ning meelt lahutama, kuid minus kasvas paanika, et ei suudagi leida niidiotsa, et sellesse tükki sisse saada, haakuda ja siduseid luua. Kõik oli kuidagi pilla-palla ja ilma konstruktsioonita ning mõttetu. Teine vaatus õnneks tõi mõnevõrra selgust ja lõpustseenid olid juba kogu tüki parim osa ning andis ka nähtule kõrgema väärtuse!

Suures plaanis võiks lahata tüki kolme seltskonna vahel. Kaks triot - lossis elavad Colombina-Pierrot-Arlekiinning / lossist väljas elava lossivalvuri pere - isa-tütar-väimees / lossis ringi lendlevad kaks sülfiidi. Kõigil kolmel on olemas sidused ning lisaks neile on olemas ka lossi isand - Hector, keda laval ei näegi muidu kui varjuna ja sedagi alles siis kui ta juba on mõrvatud.


Irooniline, aga Kivirähk on ise öelnud, et tükk räägib kunstniku (a miks ka mitte kirjaniku) rollist ühiskonnas. Sellest, kuidas kunsti ei mõisteta ja egosid täis maailmas ei tahetagi mõista. Ja nüüd justkui see iroonilises mõttes oleks ka irvitus minu üle... Sest täpselt nii selle tükiga läkski.

Sulev Teppartil tundub olevat olnud abitsioonikad plaanid lavastusega. Lava külge poogitud catwalk, mis läks üle toolide saali teise otsa, lavastusse sisse toodud (minu meelest mõttetu) filmilõik, uhked Colombina kostüümid, mida vahetati sekunditega.... kõik oli kuidagi suureline, kuid erilise mõtteta ja otsese vajaduseta. Justkui liiga tehislik minu meelest. Ilmselt oli see film mõeldud nö. "lossi saabumise" märgistamiseks, et eraldada nö. lossi ja sealt väljas toimuvat. Kui seda polnud nii täpseks vaja ajadagi. See oli iseenesestki selge. Lahe hetk oli mõnesekundiline kaader Kukumäest, kes mõjus tõsiselt hirmsana ning andis aimu millestki pahaendelisest. Selles ühes kaadris, kus kutsar lossiisanda armukese tõllast alla aitab ning nad lossi lahkuvad, oli vaatet rohkem tunnet kui ülejäänud tükis (lõpus Colombina lahkumine välja arvata - see oli siiski tüki tipphetk) kokku.

Rääkides sellest lõpust, siis ometi võis välja kaevata ühe sügavama mõtte ka, mis tõesti töötas (minu jaoks kogu see kunstniku-teema oli rohkem häirivaks ja segavaks selles loos), nimelt see tunne, kui järsku saad aru, et "vist" armastad teist inimest (kas kedagi saab üldse "vist" armastada :)). Suhet ju teie vahel pole olnudki ja siis järsku tundes ära selle hetkel, kui teine on lahkumas, ehk lahkumine teineteisest on juba otsustatud. Ja siis tunnetad juba ette, et järgmine päev, kui oled harjunud teist inimest oma kõrval nägema ning temaga mõtteid vahetama, siis ilma temata on tegelikult järel üks suur tühjus. Muidugi kui otseselt armusuhet pole veel olnudki, siis ilmselt see armastus võib ajapikku ka ununenda. Eriti selliste külmade ja kalkuleerivate "litside" puhul nagu Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmera tegelased. Nende kahe dialoogid olid ka minu jaoks tekstiliselt kõige nauditavamad. Isegi kummitama jäi see stseen, kui kunstnik Pierrot on just vägisi üritanud Colombinat "võtta". Nö. "litsina"(või "näitlejana") oli tal lihtne alistuda ning kaasa mängida. Ja see pilk, mis Üllel on, kui Margus Grosnõi "kunstnik" on lahkunud... just selline kalk, kalkuleeritud ja tundetult külm ja 180 kraadiline muudatus sellest, mis enne... see oli minu meelest näitlejakunsti mõttes võimas hetk nii näitlejale endale kui vaatajale. See oli ka ilmselt selleks viiteks erinevate kunstnike teineteisest mittehuvitumisele ja vägisi "hea näo tegemisele". On ju teada kunstnikevahelised egod - a la ise tehakse küll õiget kunsti aga teised ei tee... ja seda mitte ainult teatris vaid ka teistes kunstides. Ja kindlasti mitte ainult Eestis vaid ka igal pool mujal.

Mõnevõrra lahe oli ka see Viinistu-kandi soomelikku murret rääkiva isa-tütre ja politseinikust väimehe kolmik, oma mõnevõrra kohmakate maainimeseliku ja konteksti mõttes madalamaklassiliku suhtlemisega. kusjuures Velvo Väli-Liisa Aibel duo oli samuti üllatavalt toimiv ja nende pikkusevahe justkui kentsakust lisav.

Kuid järjekordselt ja üha suureneva imetlusega jälgisin Natali Lohk-u. Selles tüdrukus on mingi eriline lavaline sarm. Kuigi ta tegelane on kogu kontekstis täiesti sekundaarse tähtsusega, oli eriti tema häält põnev kuulata! Selline kergelt kähisev ja kare, kuid ainult nö. "aimatavalt". Ja ega tema partnerilgi ju midagi mängus viga olnud - selge ja kõlav hääl, lihtsalt Natali eristus minu jaoks kuidagi eriliselt ja seda mitte ainult temaga võrdluses, vaid tükis tervikuna. Kui nüüd järele mõelda, siis ta on tegelikult algusest peale minu jaoks oma lennust lemmikuks.

Huvitav, kas Viinistu murdekeel on seotud Tepparti enda viimastel suvedel seal veedetud ajaga (on ta ju vaatet kõikidel Viinistu teatrisuvedel sealsete tükkide rollides üles astunud). Olid ju ka kavalehel äratoodud tänusõnad Manitski pere naistele...


Reet Aus-ist on saanud või saamas Eesti teatrikunstis olulisimaks kostüümikunstnikuks. Tema kostüümid ei ole mitte lihtsalt ainult võimsad või sobivad ja põnevad, need on ka moekunsti mõttes leidlikud. Muidugi eelkõige kõik Ülle kostüümid, mis vahetusid tihti ja "kiiresti", aga ka Tarvo Sõmeral oli midagi põnevat seljas - kuigi klassikaline vest ja viigipüksid mulje jäi tervikuna - praktiline ning ma tahaks küll midagi sellist endale selga panna, kuigi ma mingi "vestiinimene" pole :) Ühel hetkel tundus küll, et Natalil oli vest kadunud või sellega oli midagi juhtunud, sest teisel sülfiidil, ehk Marika Mesipuul oli frakk seljas, aga mingites stseenides Natalil polnud.

Üks põnevamaid stseene lisaks lõpustseenile oli ka "pudelistseen", tundub, et sellised korralikud tekstimängud, mis eristuvad, need ongi kõige mõjuvamad ning huvitavamad. Ja "mürk" kui selline on ikka põnev ja romantilinegi... Kuid teravmeelsust, nagu etenduse kodulehel lubatakse, seda jäi siiski väheseks. Loona oli mingi mõttes põnev ka see, et jutt läheb küll kahest erinevast otsast liikvele ja alguses mina neid kokku siduda ei osanudki. Kuid siis ühel hetkel need siiski kõik ristuvad ja tekibki tervikpilt. Kes on kes ja kuidas see kõik kokku läheb. Ja kuigi alguses tundub, et lossis on jõudeelu, kõrgem klass ning ülevamad mängud, siis lõppude lõpuks peetakse pidu ikkagi lossist väljas ja lossist lahkuvad ka need "papagoid", kes seal oma päevi pidasid. Kõige teravmeelsemaks kujuneski ehk lause "rutiinist"... see oli Kiviräha "tase"! :) Teravmeelsena võiks võtta ka "litside" ja "näitlejate" ametite võrdsustamist, aga see pole Kirirähki välja mõeldud, vaid neid ameteid, viidates ehk enda ja oma keha müümisele, on juba ammustest aegadest võrdsustud. Ja eks ühed "külmaverelised" "näitlejad", kes papagoidena korrutavad õhtust õhtusse repliike (elu)teatris, seda nad ju olidki... lõpuks kutsuti jälle Arlekiin kedagi kuhugi "lõbustama" ja sama juhtus ju ka Colombinaga... "litsid" või "näitlejad... mis seal siis vahet on... iroonilises mõttes muidugi...

Hinnang: 2 (publiku hulgas oli kohati kuulda küll naeruturtsatusi, ent siiski üpris vähe. Vaheajale minnes olid minu ümber istunud inimesed sama hämmingus nagu minagi, et kas nüüd täpselt ei saa aru, mis toimub või on lihtsalt tükk tagasihoidliku huumoriga ning mingis mõttes segane. Näitlejatele ning lõpule tahaks panna kõrgema hinde, kuid kahjuks tervik ei ole seda väärt. Otseselt ajaraiskamiseks ka ei pidanud ning piinlikkust ega igavust ka ei tundnud. Lihtsalt see mõttestik oli hõre ning mina sellega suuremas osas ei haakunud. Lavastuslikus mõttes olid küll ideed põnevad, kuid need alati ei õigustanud ennast. Ebamugav oli ka nii "kõndimistee" kõrval pead pöörata, seega lihtsalt loobusin selle jälgimisest, mida tehti "seljataga"... kui seal üldse midagi tehti. Ma otseselt ei julgeks soovitada. Kui saaks, siis soovitaks ainult seda lõppu...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrus Kivirähk
PAPAGOIDE PÄEVAD
Antikomöödia

Lavastaja Sulev Teppart
Lavakunstnik Airi Eras
Kostüümikunstnik Reet Aus
Muusikaline kujundaja Roald Jürlau
Osades Tarvo Sõmer, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu, Liisa Aibel, Velvo Väli, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.

Kaasaegse klassiku Andrus Kiviräha teravmeelses loos kohtab nii jõude elavat lossirahvast kui lihtsaid tööinimesi vahimajakesest. Kõik veedavad oma päevi nii, nagu nokk loodud – vesteldakse, juuakse viina, tehakse tööd ja peetakse pulmi. Elu nagu elu ikka. Aga riiulil ootab mürgitatud vein ja lossis lehvib ringi salapärane sülfiid. Antikomöödia on sündimas.

Esietendus 8. oktoobril 2010 Rakvere Teatri suures saalis

Danzumehe kultuurisekundid nüüdsest ka Facebookis

http://www.facebook.com/pages/Danzumees/167999116578603?v#!/pages/Danzumees/167999116578603?v=wall

Lühem, operatiivsem kähkukas infost, mis siin - mis mujal - teatris, kinos, kirjanduses ja üldse kultuurisfääris ette jääb. Eks aeg näitab edaspidi "kuidas ja kus ja kui palju".
Enne tavapäraseid aastakokkuvõtteid tahaks veel mõned üksikud eelmise aasta kirjutamisvõlad blogis tasa teha (Ugala Maakad on juba töös ja võibolla jõuab ka Fanny ja Faggot, Üsna maailma lõpus, Kunstveri- ja pisarad, Timbulimbu ja ehk veel midagi. Lisaks mõne(d) raamatu(d) kah. Filmid on kindlasti seekord vaeslapse seisuses, kuigi ühe oma eelmise aasta lemmikutest ning ka "praeguse postituse sponsori" taustast tehtud - The Social Network -i tahaks küll üles tähendada).
Palju jääb sellest hoolimata igaveseks võlgu. Uuel aastal uue hooga - palju tublim ja parem. Ma luban! :)

Gorgo kingitus - Vanemuine

Peter Shaffer, kes oma näidendi "Amadeus" filmiadaptsiooniga on isegi 80ndatel võitnud Oscari (tegemist on tõeliselt hea filmiga ka tänapäeva filmikunsti kontekstis), pole ka sugugi võõras külaline Eesti lavalaudadel. Minul on küll seni õnnestunud näha teatris vaid kahte tema kirjutatud tükki - "Must komöödia" ja "Leekrüübe". Tema ehk kaks kuulsaimat näidendit - "Equus" ja "Amadeus", mis on samuti Eestis varem lavastatud, läksid minust omal ajal kahjuks mööda. Loodan neid küll kunagi tulevikus näha (Equus on ka hetkel näiteks Vene Teatri repertuaaris), eriti seda Mozarti lugu, mille minu jaoks muutis surematuks klassikaks filmiekraanil Milos Forman.

Ka "Gorgo kingitus"-e näol on tegemist just eelkõige väga tugeva alusmaterjaliga. Kummaline, et keegi seda varem pole avastanud ning mängukavva võtnud (näidend ilmus 1993 ning lavastati esmakordselt aasta varem). Samas, olles näinud Peeter Raudsepp-a lavaversiooni peab tõdema, et eks ta ka lavastaja jaoks on ikka üks päris paras pähkel. Nii mõneski mõttes suurejooneline ja mitmekihiline. Lihtsameelselt võiks arvata, et see materjal on suisa nii kõva, et sellist tükki päris ära rikkuda oleks üpris raske. Olen veendunud, et korralikku läbitunnetamist lavastaja poolt nõudis see kindlasti ning kõvasti mõtlemis- ja katsetamisainet, enne lõplike tomivate valikute tegemist.

Võin vist kohe alguses ka üles tunnistada, et Shafferi tekst, Raudsepa lavastustöö ning Silver Vahtre kunstnikutöö ongi kolm tugevat komponenti, mis selle tüki väärtuse lõid. Nägin seda kas teisel või kolmandal esitluskorral ja ma ei tea, kas näitlejatel oli see veel sisse mängimata, kuid just näitlemise mõttes oli tegemist ühe paraja praagiga. Eelkõige ei meeldinud mulle Martin Veinmann kuulsa kirjaniku, Edward Damson-i rollis. Ma ei uskunud teda ja ta mäng oli minu jaoks isegi igav (ma pole ka rikutud tema seebinäitleja stampsusest, sest olen sarja sattunud nägema vaid möödaminnes paar korda). Minu Vanemuise vaatet kõige suurem lemmiknäitleja - Külliki Saldre oli seekord täiesti liimist lahti. Puterdas sõnadega ja millegipärast nägi välja, nagu tal oleks raske mängida. Ei tea, kas eraelu või lavatagune elu oli kummitamas või on roll nii nõudev ja raske, sest alles etenduse lõpupoole sai ta oma mängu jooksma. Tanel Jonasele ja noortele pantomiimi-tegijatele ei saa küll midagi ette heita. Iseasi, kas selline sõnatu tantsuline pantomiim kõigile vastuvõetav on. Minu meelest oli see täiesti huvitav tasand tükil juures, kuigi sisulises mõttes need stseenid ei meeldinud üldse. Kuid noored tegid õhinal ja väga täpselt. 1-2 Nõmmiku seatud liikumistest olid ka päris huvitavad.

Ent tulles tagasi just selle loo juurde, siis see oli ikka väga, väga intrigeeriv.
Poeg on tulnud oma isakoju. Maailmakuulsast kirjanikust isa, keda ta jumaldab ja kelle eluloo ta on otsustanud kirjutada. Isa, kes on tänaseks päevaks surnud ja kes ilmselt oma poega ei olegi kunagi näinud. Isa, kellel oli uus naine. Uus naine, kes jäi lastetuks. Kes pühendas oma elu oma mehele. Ja kes on mehe poja jaoks võtmeks isa minevikku. Vaatajate ees hargnebki lahti tegevustik kolmel tasandil - see mis sünnib praegu poja ja kasuema vahel, see milline elu oli isal kasuemaga - kuidas isa kuulsaks sai ning mis oli tema hukatuseks ja ühtlasi see, millest isa kirjutas nii oma kirjades naisele kui ka raamatutes ja lugudes. Mahlakalt ambitsioonikas võimalus ühe lavastaja jaoks kõik see ühele lavale ära mahutada nii, et see toimiks. Ja Raudsepp tõesti paneb kõik need tasandid elama ühele lavale üheaegselt, osavalt usutavalt ja hästitoimivalt. Intellektuaalne tekst nõuab intellektuaalset teostust.

Millegipärast on siit sealt läbi käinud kommentaarid, et tegemist on mõnevõrra ootamatu tükiga Vanemuises. Ühtlasi on ka kibestunud tartlased, kes oma kodulinna teatris tihti pettunud, nimetanud seda tükki just sellisena, mis on nende usku Vanemuise võimekusse natukegi taastanud. Ja see ütleb juba palju!

Shafferile ilmselt pakub huvi loova inimese psüühika uurimine. Samuti naiste- ja meestevaheline võimuvõitlus omavahelise kooselu argipäevas. Ohverdamised ja inimese piiratus ja ka abitus ning kuulsusega kaasnevad reaktsioonid. Igatahes ta kirjutab need teemad väga huvitavalt näidendis kokku. Eks kirjanikuna on tema jaoks ka sellise teema kesksus väga hingelähedane ja hästi läbitunnetatud. Ja seda kõike ilmestab ta säravate lausekõlksudega, mis jäävad kauaks meelde ning mida ka mina olen saanud naljaviluks tsiteerida juba korduvalt. Näiteks: "Naised ei tohiks joosta, nad ei saa pidama." või "Ma olen geneetiliselt vastunäidistatud töö tegemisele." Loo sisulises kontekstis on mõnevõrra tähelepanuväärne, et meeskirjanik on kirjutanud naise loobumisest oma mehe töö kasuks enda unistustest, enda võimalustest saada kellekski. See on tavaliselt feministide tavapärane teema ja naiskirjanike südamevalu. Kirjutades sellest veel nii, et minu sümpaatia publiku seas istudes ja "mehena" kuulus ka naistegelasele. Naine võtab tagasi justkui õigusega mehe vabaduse kirjanduses - suunates ja mõjutades teda (kuigi mingist hetkes alates edutult ja ka see saab mehele saatuslikuks ning justkui märgistab "naise" õigust ja miks ka mitte "võitu". Nimelt temale ei meeldi mehe vägivaldsusesse ja üha vägivaldsemasse suunda kalduvad tekstid. Kuhu see kõik nii välja jõuab? Arvestades sellega, et elu ja looming on ju ikka kirjanikel seotud, aga kui palju ja ikkagi milleni välja? Kusjuures teise vaatuse lõpuks muutub tükk justkui mõrvamüsteeriumiks.

Mis mind näitlejate juures häiris, oli nende puterdamine nii teksti parandades kui ka konarliku grammatikaga tekstiedastamine a la "pidin paluda lahkuma". Ometi on tõlkijaks Anu Lamp, kelle tõlget ma usaldan ja kes ka näiteljatehniliselt on kindlasti osanud selle seada suupäraseks. Muidugi alati võib ju olla erand ning kes teab kui kiire tal selle üleandmisega oli. Siiski ma pigem panen selle vähese läbimängimise ja võibolla lühikese prooviperioodi arvele!? Kui tihti nad kõik koos Veinmanniga said seda harjutada... ei tea. Ja kindlasti mängides sellised nurgad silutakse ära, niiet tänaseks usun selliseid häiretegureid enam tüki jälgimisel pole.

Kuid väga meeldis mulle müstiline, õudust tekitav viiulimuusika, mis sobis nagu valatult ja aitas emotsioonid pingul hoida. Samuti Silver Vahtre võimas kunstiline kujundus. Kunstnikul on siin palju olnud toetavat funktsiooni. Kõik on kuidagi kõrge ja suur... isegi kirjutuslaud on sobivalt "võimas".

Kummaline, kuid üks pisidetail, mis mul veel kolmandik aastat pärast tüki nägemist meeles on, on see, et kui klaasist malenuppudega malelaud oli toolile säetud, siis ma mõtlesin kohe, et keegi kindlasti tüki jooksul veel istub sinna peale... kuid selline äraaimamine ehk mõjub kui mõni tuttavlik riff muusikas ja muudab laulu omasemaks ning teatritüki lihtsamini vastuvõetavamaks?

Nagu raamatud, mis räägivad raamatutest ja kirjandusest nii ka teatritükid, mis teksti sisse peidetult ülistavat teatrit, tavaliselt meeldivad mulle. Veel käivad teemadena läbi tugevalt "kättemaks" ja "õigusemõistmine", millele võib nii vedada paraleele tegelaste eludele ja nende lavalelust suurematele taustadele kui ka tegelikult annab ainet lahtimõtestamiseks ning vaataja enda siduste leidmiseks-loomiseks.

Kummitama jäi mõte, et on inimesi, kellele ei saa andestada ja on tegusid, mida ei saa andestada.

Hinnang: 4 (Aasta kaheteistkümnendaks parim teatrielamus on ühtlasi minu meelest parim Vanemuise 2010. aasta lavastus. See on kahtlemata "päris pärli" moodi selle teatri mängukavas. Raskesisulise ja mitte ehk kõige ahvatlevama kirjeldusega tükk, selgitab ehk mõnevõrra seda olukorda, et Vanemuise suure lava saal oli üpris lavatee alguses vaatajatest pooltühi. Ja ometi on tegemist just nimelt sisuka ja huvitava looga, mis on mitmekihiline, mõtlemapanev ning ambitsioonikas ettevõtmine tegijate poolt. Ja lõppkokkuvõttes ka minu nähtud etendusel ebaõnnestunud faktoritest hoolimata, vedas just lavastus ja tüki sisu selle tunduvalt paremini näideldud tükkidest tunduvalt kõrgeväärtuselisemaks. Kuigi tõesti, Shafferi näidend mulle meeldis, kuid tema protagonisti näidendid ja stseenid küll mitte... ning veelkord tuleb rõhutada ilusat kunstnikutööd! Tahaksin seda tükki tegelikult kunagi uuesti vaadata, et hoomata rohkem nüansse ja paremini ja mitte olla häiritud rabedast näitlemisest. Kahjuks on ka vaatamisest mõnevõrra aega ning kõiki detaile enam täpselt ei mäleta... kuid hämmastavalt palju see siiski mõjus, et nii palju on sellele tükile küll järele mõeldud läbi kuude ja nii palju on ikka veel meeles!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

GORGO KINGITUS
Draama kolmes vaatuses

Kaasaegse briti näitekirjaniku Peter Shafferi looming on Eesti teatripublikule tuntud läbi lavastuste "Equus", "Amadeus" ja "Must komöödia". "Gorgo kingitus" jõuab Eestis lavale esmakordselt.

Autor Peter Shaffer
Tõlkija Anu Lamp
Lavastaja Peeter Raudsepp
Kunstnik Silver Vahtre (Teater Endla)
Koreograaf Rene Nõmmik (Fine5)

Valguskujundaja Andres Sarv
Muusikalised kujundajad Peeter Raudsepp ja Loore Martma

Osades: Martin Veinmann (Eesti Draamateater), Külliki Saldre, Tanel Jonas, Ao Peep, Raivo Adlas, Kais Adlas, Mairi Jõgi, Kati Ong, Janek Savolainen, Aivar Kallaste, Rauno Kaibiainen, Kairi Kilgi.

Noormees on otsustanud kirjutada raamatu äsjasurnud kuulsast kirjanikust, oma isast, kellega ta pole iialgi kohtunud. Kirjaniku viimases elupaigas, üksikul saarel elav lesk annab talle kaasa hoiatuse: minevikusündmuste lahtikaevamine võib tuua päevavalgele ka ehmatavaid ja pettumuskibedaid avastusi. Noormees soovib siiski kuulda Tõde. „Gorgo kingitus“ jätkab Shafferi meelisteema uurimist: mis on geniaalsus? Kas on paratamatu, et geniaalsus käib koos oma vastandite - väikluse, alatuse ja sõgedusega? Kas liigne tõsidus halvab geniaalsuse? Ühe abielupaari loos põimuvad keerukal kombel armastus ja looming, Vana-Kreeka mütoloogia, moraali- ja filosoofiaküsimused. Samas terendab iga keeruka probleemi taga lootus, et inimene suudab muutuda.

Vanemuise teater ei soovita etendust tulla vaatama lastega.
Esietendus 3. septembril 2010 Vanemuise suures majas.

Eesti haiku - Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv

Kuulus kirjaniketrio - KünnapRoosteSinijärv on jälle hoos. Sedapuhku muudavad nad jaapani haikud eestipäraseks. "Aga muidugi, miks ma ise selle peale ei tulnud..." Originaalis haiku koosneb ju küll 17-st silbist - tuttav mõõt 5-7-5, aga miks peaks sellest vormist eesti keeles kinni hoidma? Miks mitte luua oma "eesti haiku" mõõt? Noh... raamatu alguses üritatakse ka seda tausta natuke lahti seletada ning justkui väita, et eesti keeles on see keele- ja suupärasemas vormis, kui kasutada 4-6-4 (silbiarvudega) vormi. Olgu siis meeste meelest nõnda ning tehku nad omad "eesti haiku" reeglid kui tahavad, sama hästi võib meist igaüks oma "eesti haiku" mõõdu luua. Keegi ei keela... see ju puhas "looming"... Ja nad ju ei ütlegi, et need seal kaante vahel oleks lihtsalt haikud või jaapani haikud - need on "eesti haikud" :) Eriti kui meeste nimed kokku on ka just samas silbimõõdus:
As-ko-Kün-nap
Karl-Mar-tin-Si-ni-järv
Jür-gen-Roos-te
(4-6-4)

Nagu kirjanikuhärrad ise seletavad, eesti haikus: "kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalset olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses."

Raamat on hirmus pisike... plussiks muidugi see, et taskusse reisile kaasa mahub hästi ja lihtsalt ning eks haikusid tulebki mitu korda lugeda, et õige tunne kätte saada, aga siiski on neid liiiiiiga vähe. Kas tõesti ei raatsinud rohkem mõelda või ei olnud piisavalt palju "häid"? Mina lugesin kõik "eesti haikud" läbi ühe hooga (nonii ühe vetsusistumisega vist). Ja nagu sissejuhatuses õpetatud - kaks korda igat "eesti haikut" korraga. Kuigi ega seda polekski vaja olnud, sest ega need nii sügavad polegi kui mõnikord haikud on.... pigem on need siin raamatus tihti üsna koomilised. Nii mõnigi oli päris vahva keeleline mäng või huvitav kombinatsioon või lihtsalt sürr.

Minule meeldisid kõige rohkem Asko Künnapi omad ja kõige vähem Jürgen Rooste omad (ta teeb vahepeal ka natuke oma kasuks sohki...näiteks lk 32... või olen ma piiratud teadmistega, et ma lihtsalt ei saa aru, mis tähendab "pimes"). Kuid samas olid ühed paremad just nimelt Rooste "eesti haikud", seega võrrelda päris konkreetselt ei saagi. Tuleks endalgi proovida mõned "eesti haikud" luua :)

Hinnang: 3 (raamat sisaldab 70 "eesti haikut" ja ühe pikema-viiest "eesti haikust" koosneva "Rooma tsükli". Seda on siiski kõrgema hinnangu andmiseks liiga vähe... ja ega tegemist pole ka millegi eriti sügava ega ka sisulises mõttes erilisega - vormilises mõttes ju küll :) Pigem on tegemist pisikese meelelahutusega. Ja seda ilmselgelt sama palju tegijatele endale kui lugejale. Aga kahtlemata üpris vahvad lugemisminutid olid :) Ja nüüd "haikutama"... "eesti haikutama"...)
Siin mõned stiilinäited raamatust:

sinisilmad
musta mere taustal
valges laevas

metsast kostab
isakaru mõmin
hästi räägib

vana tuttav
nimi pole meeles
näol on vari

kurat võtaks
üki kaki kommi
jumal annaks

Võtame uuesti - NO99

Ei või midagi öelda, paras ehmatus oli sellist tükki näha NO-teatri laval! Alates sellest kui Anne Paluverlik Tiina Tauraite (kas see oli huvitav taotluslik?) esimese vaatuse alguses lavale tuleb, kuni kogu selle ustega mängimiseni välja (tegemist tunduski alguses olevat "tavalise" uste-segadustega komöödiaga - nagu nad ikka). Ma tõsiselt mõtlesin, et olen sattunud tagasi aega, mil selles saalis tegeles Vanalinnastuudio. Alguses mõtlesin, et ahh - üpris lamedad naljad, küll mitte otseselt nõmedad ja allpoolvööd, nagu need viimasel ajal VLS-is olid 8tänapäeval ei tea, sest viimane tükk oli vist Hotel Califonia, mis seal nähtud sai), aga noh selline rohkem tegevusel baseeruv koomika, ehk siis mitte otseselt naljadel.

Kuni ühel hetkel saabus lavale tundmatuseni muutunud Risto Kübar. Justkui mingi helge päiksekiir, kuid samas ikkagi veel natuke segadusseajavalt "hirmus" - võibolla see on lihtsalt Valdur ja Maie (või mis selle Millingu ja Normani sarja nimi oligi...) stiil segatud Vanalinnastuudio omaga...

Istusime oma teatrikaaslasega esimeses reas ja kohati hakkas tunduma juba piinlik... maigutasin suud öeldes teatrikaaslasele "vabandust, et sellist asja Sind vaata tõin". Kas see on tõesti NO-teater??? Ei või olla tõsi!

Siis saabus vaheaeg ja millegipärast me jäime sinna ootama ka teist vaatust... äkki siiski läheb pauk lahti ja midagi muutub... ikkagi ju meie armas "NOOOOO". Mäletan, et ütlesin oma teatrikaaslasele, et selle päästaks nüüd ehk veel ainult see, kui nad vindi täiega üle keeraksid.


Saabus teine vaatus... ja mis te arvate, mis juhtus??? Vint keerati kohe täiega, täiega üle!!! Ja nii üle, et see tõesti muutuski ägedaks ja vingeks tervikuks! Uskumatu! Vahepeal läks hoog selliseks, et õhku ei pidanud ahmima mitte ainult näitlejad vaid ka publik. Eve Klemets kiskus üleval korrusel uksel lingi eest nii, et see lendas meie vahelt sellise suure hooga, et kui pihta oleks saanud, oleks ikka päris valus olnud :) Õnneks siiski napilt, VÄGA NAPILT mööda...

Kuid publik sõna otseses mõttes ahmis õhku, kui tüübid kukkusid pea ees treppidest alla! Sellistel hetkedel muidugi oleks targem istuda mõnes kaugemas reas, kus sellised trikid veel ehtsamalt mõjuvad, kuid see kuidas selline värk paljudele kohale jõudis, oli tõesti ka "heliliselt" publiku seast kuulda :)

Ja kui esimest vaatust näeb publik nö. lava eest, siis teine vaatus mängitakse esialgu lava tagant ning lisaks veel uuesti ka lava eest, sest suhted arenevad, segadus läheb segasemaks, tülid karmimaks ning kogu kupatus muudkui keeb ja keeb üle ja lõppkokkuvõttes suurem osa publikust hirnub täiel hingel kaasa :) Ja mis seal salata, ka minusugune skeptik ning sedatüüpi komöödia "vihkaja" (kui nii julgelt ja julmalt end väljendada) nende hulgas :)

See lust millega näitlejad seda kohe algusest peale tegid, justkui ei laskunud uskuda, et see mida nad teevad, et nad ise usuvad ja tahavad sellist asja teha - kui see ei muutuks millekski muuks ja enamaks. Ja eks need lemmikud on ikka lemmikud, aga selles tükis on kõik näitlejad omal kohal ning panevad täiega sellist "kreisikomöödiat" lavatagusest maailmast. Kuid kahtlemata eraldi lihtsalt peab mainima Risto Kübarat, kes küll esialgu varastab seda showd tublisti endale :) aga eks teised peavad hoopis teistmoodi pingutama :) Ja eks see, et kõik sealt saalist siiski lõpuks elusalt väljuvad, nii näitlejad kui vaatajad... see on ime :)


Hinnang: 4- (Ega sealt muidugi mõtteainet pikemaks ei saa, see kõik on PUHAS meelelahutus. Aga ka meelelahutust on vaja. Eriti nädalavahetuseõhtuks on selline- heas mõttes jant - päris paslik. Ilmselt ka teatrikaugemate inimeste jaoks sobilik ja farsilikuma - Vanalinnastuudiolikuma huumori austajatele täiesti kohustuslik! :) Saavad nemadki selle žanri tükki näha :) Ja nõmeduste ning lameduseni minu meelest ei laskuta hetkekski. Lavastuslikus mõttes oli kindlasti paras sättimine kõigi nende sobivustega lava ees ja taga ja päris hästi need kokku ka lähevad. Kõik karakterid on natuke omamoodi kiiksuga ja see on sellises komöödias justkui eelduseks. Alguses ju lihtsalt lavastatakse ja hiljem saab näha päris showd ja korduvalt :) Vaevalt, et kusagil teatris kunagi päris nii kreisi olukord on... kuigi päris elu tegelikud olukorrad võivad ju veel kreisimadki olla :) Ja ega neil tegelastel seal endal ju küll naljakas ei olnud - kõik kõigiga tülis ja ristirästi suhetes... Mingis mõttes tulid mulle meelde Jerry Lewise ja Mel Brooks-i 60ndate ja 70ndate värvilised situatsioonikomöödia filmid. Selles tükis on tiba nendega sarnast hinge sees minu meelest. Üldse oli tegemist minu jaoks 2010. aasta parima NO-teatri uuslavastusega.
Kuid kõige parem on ikka see ninanips, mille nad annavad Vana Baskini Teatrile ja oma eelkäijale - "Vanalinnastuudiole". Teevad niimoodi "sellist" teatrit, et see minusuguselegi söödav on. Millegipärast ma ei usu, et NO kunagi sellist laadi tükki veel teha võtab... vähemalt lähiajal mitte. Sellepärast tasub küll ära vaadata... ning minusugustel ei tasu lasta end esimesest vaatusest häirida... küll see asi teises vaatuses tõelise hoo sisse saab ja ägedamaks läheb! Hoia piip ja prillid! Ja nina! Ja vaata, et sa kaktusele otsa ei istu! Ning arvesta sellega, et inspitsiendineiudki vajavad armastust... Igatahes on veel minut aega jäänud etenduse alguseni ja kolmas kell on juba publiku jaoks helisenud - topelt!...tripelt!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Võtame uuesti!
Frayn / Ojasoo / Semper

Farss, uskuge või mitte.

NO99 komöödiat analüüsitakse erinevaid teooriatööriistu kasutades: nali on vabastav kategooria, mis tühistab sotsiaalseid hierarhiaid (Mihhail Bahtin), "nali" on osa "rämeda teatri" definitsioonist (Peter Brook), nali võib olla tabusid purustav kontseptuaalne kunstiteos (Marcel Duchamp, Pinot-Gallizio, Asger Jorn), ta võib olla vahend sotsiaalkriitika tegemiseks (Charlie Chaplin), mõni nalja alamkategooria võib olla kasulik normatiivsete väärtuste kahtluse alla seadmisel (Hal Foster).

Ainult nali ei tunne piire. Nüüd on aeg panna välja viimane.

Teater NO99 "Võtame uuesti!" on sama mitmekihiline nagu kirve manuaal.
The Independent, 30. september 2010

Michael Frayn
"Võtame uuesti!"
Tõlkijad Jaak Rähesoo ja Ann Must

Lavastajad-kunstnikud Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper
Osades Sergo Vares, Mirtel Pohla, Jaak Prints, Tiina Tauraite (Von Krahli Teater), Eva Klemets, Risto Kübar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv

Esietendus 4. detsembril 2010 Teatris NO99
Etenduse pikkus umbes 2 tundi ja 20 minutit, üks vaheaeg.

Väikesed vanamehed - Ugala

Imeilus suvepäev. Roheline loodus ümber Viljandimaal asuva Männiku Metsatalu. Kõik ideaalne suveteatriks.

Olen Tiina Laanemi raamatut lugenud ning see ei meeldinud mulle eriti. Pikalt mõtlesin, et kas üldse tahaksin seda teatriversioonis näha. Miks minna vaatama lugu, mis raamatunagi mind ei puudutanud... kuigi raamatut lugedes ju peaks saama palju sügavamale inimeste vahelisse õhustikku ning mõttemaailmasse sisse. See peaks puudutama kui üldse lugu või tegelased puudutavad. Hämmastaval kombel seekord nii ei juhtunud. Sedapuhku hoopis teater andis raamatule silmad ette. Ei tea, kas Laanem, kes on ka ise dramatiseeringu autoriks on pigem draamakirjanik? Või on tal olnud endal aega kaugemalt vaadata ning suhestuda oma enda tekstiga mitmetelt tasanditelt? Või on teatrijaoks rõhuasetused olnud vaja rohkem väljajoonistada ning luua teatraalsed puändid ja sõlmkohad, mis on tekstiterviku muutnud huvitavamaks? Või on lavastaja Margus Prangel, kes ju ise mees, suutnud muuta meeskarakterid usutavamaks? Või lihtsalt näitlejad kirjandulikele karakterite luustikele liha ümber andes suutnud elustanud selle raamatulehtedel minu jaoks väga raskesti usutava seltskonna? Sest tegemist on just karakteritel ning nende taustadel ja hingeelul baseeruva looga. Ja kui tegelesed on ebausutavad, siis on kogu lugu ebausutav. Igatahes haakusin ma nende tegelastega, kes seal Männikul minu ees tegutsesid. Nende hingevalu oli usutav ja nad olid tõesti lihast ja luust inimesed. Paras kamp karaktereid. Keskealisi keskealiste murede ja rõõmudega. Kuigi siin loos pigem muredega ja hingevaludega.

Muidugi on paljud mõtted tänaseks juba ununenud, sest tükk sai nähtud juba pool aastat tagasi ja ehk tekib ka küsimus, et mis valu mul sellest nüüd enam kirjutada. Eriti minusugusel, kelle mälu on niigi üks kehvemaid siinpool Uuraleid, aga ma tahaks veel enne oma aastakokkuvõtet siis mõned aasta olulisemad elamused veel üles tähendada, sest mõne aja pärast ei pruugi mäletada ka enam pooltki sellest, mis täna veel mälupagasis kaasas.

Usungi, et kõige otsesem sihtrühm tükile on pereinimesed. Eelkõige generatsioon vanuses 25-50. Mitte, et see ei võiks meeldida noorematele ja vanematele, kuid probleemikeskmes ehk just sellised inimesed, kellel juba lapsed või kes hakkavad neid varsti saama või pole karjääri pärast neid saanud või on lasknud oma unistustel teisejärgulisteks muutuda pere kasuks. Kes teavad juba tõsiselt armastuse väärtust, mitte enam lihtsalt ei lendle armumise rõõmude ja valude käes. Kes elus on tundnud ka juba kibestumisnoote - kas sedagi võib pidada üheks "keskea" tunnuseks?

Mis siis on nii oluline, et veel pool aastat hiljemgi meeles on ühest imeilusast suvepäevast?

**Arvo Raimo pintsak ja lips tõid mulle meelde mu oma vanaisa. Ehk on kõigil vanaisadel sellised riided olnud? Ta on üldse ideaalvanaisa kehastus. Tollel päeval oli tõeliselt lämbe ilm ning kui teistel olidki sellised kergemad riided, siis sellise palavuse käes mul hakkas temast lausa kahju, et ta peab "nii paksult" riides olema :)

**Jalaga bagassi kinnilöömine.

**Raamatus olid lambad, reklaamis olid lambad ja teades minu teatrikaaslase vaimustust lammastest, ootasin ja lootsin ka ise, et tükis on kindlasti elavaid lambaid kasutatud. (Elavaid) lambaid siiski pole.

**Janek Vadi masendunud mees on küll tõeliselt kurb, kuid ometi ei mängi ta üle, nagu tavaliselt. Appi milline ego ma olen, aga justnagu ta teaks, millepärast ta mängustiil mulle tavaliselt ei meeldi, on ta siin just "õige" ja usutav. Minu jaoks siiani parim Vadi roll. Praegu on kahju, et eelarvamuste pärast jäid nii "Rööv" kui ka "Kogujad" just peamiselt Vadi pärast vaatamata. Kui ma saaksin nüüd aja tagasi keerata, siis läheksin kindlasti. Sest nii ühte kui teist on väga kiidetud ja mul on tunne, et kuigi lemmiknäitlejani on tal veel minu puhul pikk tee minna, siis on juba esimesed märgid, et võib tema mängu uskuda küll.

**"Kreemitab ennast minu vastu."

**Tiibeti helisev kauss - polegi varem sellist asjavärki näinud. Päris huvitav leiutis. Tahaks endale ka :)

**"Mul ei ole nii teravat mõistust, et vestelda nii nüridel teemadel" - tabavalt öeldud. Tunnen ise ka niimoodi mõnikord.

**"Mõtle vähem, tunne rohkem"

**Taksidermisti tehtud lambad olid nii ehtsad!

**Ägedad on ikka need tänapäeva naised! Mitte "tihti", vaid "tavaliselt" ägedamad kui mehed. Niimoodi otse vastu vahtimist saab veel eriti hästi sellest aru. Huvitav või õigemini loogiline kah, et see tuleb paremini ilmsiks just nimelt naiskirjanike poolt kirjutatud tekstides. Ja põhiline osa kirjandusest mis on meile nii koolis (mitu kohustusliku kirjanduse raamatut oskad nimetada keskkoolist naiskirjanike poolt ja mitu meeskirjanike?) kui ka muidu "aasta parimatena" või "klassikutena" pähe määritud, on ju ikka valdavalt meeskirjanike kirjutatud. Ja meeskirjanikud naisi sellistelt külgedelt ei tõsta esile. Ja see loob justkui väära maailmapildi ning süvendab varjatult ka naistes seda usku, et nad peavadki olema nõrgem osapool, enda soovid ning unistused alla suruma mehe omade nimel. Naised on tegelikult palju tugevamad ja vastupidavamad... aga see muidugi ei olegi uudis. Mehena minu meelest "meesnaised" on siiski "koledad" ja "hirmuäratavad". Olen nimelt täpselt selle sama hariduse vili... ja siiski kõigest "mees". Aga eks ka alkohoolikul on esimene samm paranemise teel "probleemi tunnistamine" :) :(

**Olaf kaob - kõik muretsevad, ainult oma naine mitte...

**Mobiili loopimne

**Higitelk tõi meelde üleeelmise suve ja Peep Vainu suvila. Kuigi tegelikult telgistseen minu jaoks ei töötanud üldse, sest seekord oli just vastupidiselt häirivalt ebausutavalt selge, et teksti on kirjutanud naine.

**Davidi ja Eva sirelisöömine - ma arvasin, et ma ise lapsena leiutasin selle, et leitud mitmeleheline õieke tuleb ka "ära süüa". Muidu ju räägiti ikka, et õnneks piisab kui lihtsalt "leiad" rohkemate õielehtedega sireliõie. Aga eks ta ole, et miski siin maailmas pole veel leiutamata või kogemata.

**Minu meelest on risti vastupidi mees ja naine - ilusate naiste mäng on tegelt meeste mäng.

**Nagu ikka minusuguse parandamatu romantiku jaoks on parim tekstiosa ikka kõik, mis puudutab armastust. Näiteks ka see, et naised ei usu sõnu vaid ainult tegisid, mehed aga usuvad. See on ka minul oma elukaaslasega nii. Mitte, et mehed tegusid ei usuks. Lihtsalt minu puhul on küll nii, et ma lähen tihti sõnade õnge ja minu jaoks ka "piisab" mõnikord sõnadest.

**Kui oluline on turvatunne vs kirglik armastus, aga sellest saab aru alles pika aja pärast.

**Mõtlema pani, kui vähe me tegelikult teame sügavuti ümbritsevatest inimestest ning oma enesekesksuses me tegelikult ei huvitugi teistest nii eriti. Oma ego ei lase. Ego on sisemine saatan.

Hinnang: 4 (Ideaalilähedane suveteater. Kergemad ja sügavamad teemad heas tasakaalus. Nii kurbust kui muhedat nalja, hästi on ära kasutatud ka ümbrust ja mastaapi, mis tavaliselt on lavaruumiga piiratud. Näitlejatööd väga head, eriti Triinu Meriste, kes peategelasena kannaks ka kogu etendust, kuid tal ei ole otseselt seda vaja teha, sest kogu näitetrupp on hea ja huvitav. Jätkuvalt suudab üllatada Tarvo Vridolin, kes roll rolli järel justkui paraneb. Tema ampluaa näitlejana ei piirdu sugugi taustakarakteritega. "Paksukeste" mängimisega. Tegelikult on selliseid rolle vaadates, nagu "Väikestes vanameestes" lausa kahju, et lavastajad harva näevad temas seda mitmekülgsust, mis temas peidus on. Aplaus Margus Prangelile, kes on Ugalasse tulnud värske pilguga ning natuke teistmoodi kaardid segi seganud. Ma polnud tema eelmise lavastuse, ehk "Vana tango"-ga Linnateatris eriti rahul. Ja tegelikult kartsin, seekord, et tema materjalivalik lihtsalt ei haaku minuga. Muidugi 1-2 etenduse põhjal ei saa veel selliseid otsuseid teha. Kuid lõpp hea, kõik hea. Nüüd julgen küll ka tulevikus Prangeli lavastusi oodata. Aarne, Kadri, Tanel ja Kata-Riina on oma tuntud headuses. Kuigi ikka ja jälle tuleb tõdeda ning imestada kuidas suudab Aarne Soro varastada endale kõik oma stseenid. Ta kohaloleks lihtsalt sunnib teda jälgima. Kadri Lepp jällegi on nii ehe. Justkui ta päris elus olekski selline. Kuid ikkagi läks mulle kõige rohkem hinge Triinu Meriste mäng. Tema kurbus oli ikkagi kõige mõjusam. Vaadake või täpsemalt järgmist fotot!)

Vaheajal ostsin Ugala-rahva kokaraamatu ning kui koju jõudsime, küpsetasime sealt kohe Carita Vaikjärve suvekõrvitsa koogi. See on natuke nagu porgandikook, aga muidugi ägedalt roheline. Saia-osa on mõnusalt mahedamalt magus, sest tegeliku magususe annab koogile glasuur. Väga hea kook oli! Aitäh!

Lisamärkus... minu ees vaatas tükki Vanemuislane Maarja Mitt, kes oli seal üksi... teisest teatris, kedagi tema kursakaaslast ka ju seal ei mänginud... huvitav kas ta tuli lihtsalt sellepärast, et teised soovitasid ja üldine positiivne kriitika, mida rahvas selle tüki kohta rääkis või oli seal ka mingi muu põhjus, näiteks see, et 2009.a suvel Mitt mängis Hiiumaal koos Lepa ja Vadiga... Kui tihti üldse näitlejad võtavad ja sõidavad üksipäni teise Eestimaa otsa, et teatrit vaadata...

Hehhh... päris mõnus oli mõtetes vahelduseks suvve tagasi naasta :) Soe tuli südamesse :) Aga vaadake seda fotot ja Triinu Meriste nägu räägib niiiii palju tema karakterist... NB! kaelasooned!! selle nimi on "meisterlik terve keha ja hingega näitlemine". Ja tegelikult Arvo Raimo seal kõrval oli täpselt nii hea ja ilusa hingega nagu ta ilmselt on ka päris elus...

Tekst lavastuse kodulehelt:

Tiina Laanem «VÄIKESED VANAMEHED»
Etendus on kahes vaatuses, kestab 2 tundi ja 20 minutit.

Lavastaja: Margus Prangel (Eesti Draamateater)
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Tanel Ingi, Kadri Lepp, Aarne Soro, Kata-Riina Luide, Janek Vadi, Arvo Raimo, Norman Reinberg või Kalev Välk, Kristjan Luik või Tobias Tammearu

Suvine puhkusteaeg toob ühe pere maakodusse kokku ammused sõbrad. Keegi neist pole enam väga noor, ent küpse keskeani jääb ka veel omajagu aega. Kõigi nende värvikate tüüpide kohta võib öelda, et nad on edukad. Ometi hakkab grillimiste, veinijoomiste ja üldise suvise jõudeolemise taustaks kõlama ähvardav noot...

“Mind on ikka jahmatanud see, kui ilusad fassaadid halastamatult kokku kukuvad,” on Tiina Laanem ise oma teose sünni tagamaid kommenteerinud. “Kui kellelgi sõidab katus totaalselt ära, kuid ümbritsevad laiutavad vaid imestavalt käsi, sest kõik paistis nii tore ja rahulik. Lugu räägibki sellest, kui vähe me sageli teame oma lähedastest, sõpradest, kolleegidest…”

Tegu on läbi muheda iroonia kirjutatud looga meist endist ja inimestest meie ümber. Siin ja praegu.

“Väikesed vanamehed” on 2006. aasta romaanivõistluse võidutöö ning nüüd on autor ise andnud sellele ka näidendi vormi.

Planeeritud esietendus 6. augustil Männiku Metsatalus

Türgi oad ehk Armastuslugu Eesti moodi - Oma Lava

Telliskivi Loomelinnakusse jõudes, jõudsin ühtlasi ajas tagasi 70ndate Tallinnasse. Mitte, et ma täpselt mäletaksin seda aega, aga sellel ajal oli kõik nii hall ja räämas, et 70ndad või 80ndate algus (mida ma juba mäletan)... ega seal palju vahet pole.

Ka lavastuse aluseks olnud Mats Traadi kirjutatud "Türgi oad" tegevus on kusagilt sellest ajastust ja novell esmakordselt ilmuski 70ndate teisel poolel. Kuid inimsuhte-teemad on muidugi ajatud. Armastuse otsimine, selle kaotamine ja leidmine, argitüdimus, vajadused ning headus - millal need teemad aktuaalsed poleks...

Nägin selle tüki kõige viimast etendust, seega kui tegijad ümber ei mõtle, siis kahjuks enam polegi seda võimalik näha. Kui kirjeldada oma tunnetemaastikku, siis alguses see tükk mulle meeldis, vaheajaks olin kuidagi kaotanud huvi natuke. Teine vaatus küll tõstis seda kuid teatrist lahkudes tundsin, et oli selline kergelt üle keskmise, aga samas ei midagi erilist kah. Kuid tollel õhtul oma teatrikaaslasega sai tükki arutatud küll ning etendus oli ka veel järgnevatel päevadel meelel. Seega midagi erilist pidi selles siiski olema.

Saal, kus seda tükki etendati oli samuti nagu sellest ajastust. Pigem meenutaski mitte teatrisaali, vaid mõnda kolhoosi või külanõukogu saali. Mis tegelikult justkui lisas õiget atmosfääri.

Indrek Ojari on mees, kes on tulnud linna. Pakku oma kolhoosielust. Otsima midagi. Ja ta leiabki. Ühe naise. "Teise" naise. Naine on natuke "imelik", mitte et mees just "tavaliste" killast oleks. Aga kes meist on? Meil kõigil ju omad kiiksud. Kuigi Eesti mees (kas tõesti mina ise ka?) on ju selline, et kui ei saa, siis pole vajagi. Ja kui pakutakse, siis ei taha. Ja kui on probleemid, siis viimane asi, mida teha, on nendele probleemidele "otsa vaadata". Lihtsam on edasi eksisteerida ning pea lihtsalt ohtlikel hetkedel liiva alla peita. Mida ei näe, seda pole olemas.

Näitlejatöödest rääkides, võib vist öelda, et Indrek Ojari on siin juba oma tuntud headuses. Pole ju see karakter midagi erilist, kuigi ongi natuke ekstsentriline. Ja Ojari teeb rollist ikka natuke omasuguse. Isesuguse. Tõsise. Külli Reinumägi on minu jaoks ikka põnevalt imelikke naisi mänginud. Tal on selline olemus, et ega temalt mingit tavalist kodukana oodata ei oskaksi. Need tema kassilikud (?) silmad on läbitungivad ja mul on tunne, et kui ta vaid tahab, siis tal on väga lihtne mõjuda neurootilise naisena. Või kui just mitte neurootilisena, siis igatahes kergelt peast vinksti olevana - nagu ka siin (või miks ka mitte eelmine tema poolt nähtud roll - RAAAM-i Antigones või teleteatri lavastuses "Lihtne lugu lõpuga"). Kuid seekord "peast vinksti" üldsegi mitte negatiivses mõttes. Võibolla on see seotud ajastuga, mil inimesed olidki natuke avatumad, sest polnud internetti ja 100 telekanalit ning tunnetati ümbritsevaid inimesi sügavamalt, pöörati nende tunnetele rohkem tähelepanu. Kuid ühtlasi oldi seltsimises kohmakamad, sest puudusid miljonitest filmidest nähtud eeskujud. Paadunud vanatüdrukulikult või naiselikust vaistust tingitult ei lase ta meest endale nii lähedale, kui too soovib. Kuigi on eelnevalt juba mõnda aega näidanud välja, et talle mees meeldib "niimoodi". Ja kui lõpuks lasebki, siis on tegelikult see rong juba läinud. Rong on läinud tagasi oma naise juurde linnast maale. Aga ega teatrikriitikust naisterahvas asja nii ei jäta. ta läheb mehele maale järele ning hakkab seal tolle elu tema naisega seadma nii, et nad teineteist taasleiaksid. Ei teagi, et kas siirast headusest või millest? Võibolla tahtis ta olla lavastajate lavastaja, ehk nö."elu lavastada"? Või oli tal iseenda "üksiku inimese" saatuse pärast kurb meel, et pidi aitama nendel, kellel armastus kunagi olnud on, seda "elus" hoidma? Sest see on seda väärt... eriti maailmas, kus kõigi jaoks võibolla polegi seda "kõrvalelavat/olevat" inimest ette nähtud?

Liia Kanemägi tegelane on niiiiiiii kurb (nii kurbade silmadega), et tema valu on lavalt väga tugevalt tunda - nagu iseendal oleks ees inimene, keda armastad, aga ühtlasi näed, kuidas too hoiab eemale. Sest ei oskagi enam jahenenud suhet oma naisega taaselustada. Liiga palju on katki tehtud mõlema hinges, liiga palju on ütlemata sõnu kuhjunud tropiks ette, liiga palju on vett silla alt läbi voolanud, et seda kõike tagasi saada. Veelvähem veevoolu teise suunda keerata. Üks on teinud haiget teisele ja teine tagasi ning siis jälle esimene, niiet lõpuks enam ei teagi, millest või kellest kõik see haiget tegemine on alguse saanud, et minna selle juurde tagasi ning asi kas ära parandada või õige asja eest vabandust paluda (juhul muidugi kui see selleks hetkeks üldse ongi enam võimalik).

Kuid mõnikord tõesti, "muinasjutus" nagu ka päris elus võib piisata ühest ilusast kuuvalgel toimuvast jalutuskäigust. Keemilisele ühendile võib tuua klaari läbipaistvuse kolmas värviline kemikaal.

Mainima peaks ära ka neljanda osalise - linnas elab ka (oma pisikeses rollis meeisu tekitanud) sõber/psühholoog (tüki lavastajakski olnud) Erki Aule tegelane.

Üks asi, mis mulle veel eriti meeldis, olid need tüki alguses teatrikriitiku ja uue "teatriaustaja" vahelistes vestlustes kasutatud kirjeldused tolleaegsete teatritükkide kohta. Ja seda vestlust jälgides oli lahe nuputada, millist tükki nad parajasti olid vaatamas käinud. Sest mida rohkem nad vestlesid, seda rohkem sai ka vihjeid ja mida kiiremini ra arvata, seda suurem rahlolu iseendaga :) Kaval pisike põnev nõks, minusugustele fanaatikutele :) Oleks võinud neid rohkemgi olla!!!

Hinnang 3+ (lõppkokkuvõttes teiste eelmise aasta tükkide vahele seda ritta pannes jäi hinnanguks ikkagi selline "üle keskmise". Heade näitlejatöödega, palju potsentsiaali omavalt noorelt teatrilt Eesti teatrimastikul - tükk, mis oma lihtsuses ongi ehk tsipakene liiga lihtne. Aga muidugi ka lihtsuses peitub mingi oma võlu. Minul on väga hea meel, et ma seda "viimastki" etendust nägin ja oleksin soovitanud küll võimaluse saades seda vaatama minna klassikalise teatri austajatele. justnagu indie-film, lihtsamate vahenditega ja väiksema rahaga tehtud, kuid seda rohkem on seda tegemisetahet, hinge ja armastust sees.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

TÜRGI OAD ehk Armastuslugu eesti moodi
On mees, on naine. On töö, on pere. Aga ikkagi tahaks kuhugi ära. Ikkagi jääb millestki puudu. Keegi peab aitama. Kellelegi peab lootma. Olme on nii tüütu. Kunst on nii kauge. Kuidagi tuleb elada. Kuidagi on alati hakkama saadud. See, mis puudu on, see on armastus. Seda ei oska kusagilt otsida. See leiab sind ise. Tuleb ise kohale, ühel õhtupoolikul täis päikesepaistet ja oraste võrsumist…

Ollimar: Ma olen seitseteist aastat koolis käinud, aga mis loom on inimene ja kuidas temaga ümber käia, sellest ei tea ma mõhkugi.
Pajuoks: Jah, suguelu on väga tähtis asi. Paljas töö ei päästa kedagi. Seks päästab inimese.
Diana: Ma saan aru, et see on labane ja ebapoeetiline, aga oi kuis tahaks vahel vigurit teha! Kedagi üles keerata, õrritada!
Vete: Ma ei saa enne rahu, kui sa vaatama lähed, mis juhtus. Naise hing on peen ja keeruline…

Armastuslugu eesti moodi. Põhineb Mats Traadi samanimelisel novellil.

Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Maret Kukkur
Tantsuseaded: Kati Kivitar
Dramatiseering: Külli Reinumägi ja Erki Aule
Muusikaline kujundaja: Erki Aule
Valgustaja ja heli: Lennart Peep
Produtsendid: Mari Nurk ja Oma Lava
Osades: Indrek Ojari (Tallinna Linnateater), Külli Reinumägi (Oma Lava), Liia Kanemägi (Oma Lava), Erki Aule või Toomas Krall

Esietendus 12. novembril 2009 Telliskivi Loomelinnakus, Telliskivi 60 A
Etendus kestab 2 tundi ja on ühe vaheajaga.

Top 100 Eesti luuletused

Eesti kirjandusõpetajad hääletasid Eesti parimaid luuletusi ning TOP100 tulemused kõlavad näitlejate esituses ETV ekraanil õhtuti ühise nimetaja all "100 luulepärli". Ega need va kirjandusõpetajaid eriti kaasaegset luulet kõrgelt hinda... Lisaks on ju tänapäeval kirjandusõpetajaid, kes ütlevad, et luuletustes ei tohi sulgusid kasutada ja mõni kirjandusõpetaja arvab, et Karl Ristikivi elab praegu Tallinnas jne jne. Aga tabel on muidugi austusväärne. Palju olulisi klassikuid. Imekombel on nimed nagu Doris Kareva, Paul-Eerik Rummo, Indrek Hirv, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Leelo Tungal, Ellen Niit, Hando Runnel, Jaak Jõerüüt ja isegi suisa beebivanuses võrreldes teistega - Kristiina Ehin sinna surnud suurnimede sekka ära eksinud. Palju on ka selliseid luuletusi, mis on ka lauludeks tehtud. Seega kui adekvaatne see list ikkagi on, aga ka mitu minu lemmikut on seal siiski - Betti Alveri "Tulipunane vihmavari" ja "Tähetund", Juhan Smuuli "Viimane laev" ja "Mälestusi isast" (kuhu on jäänud "Mu noorim õde"?) kõik Doris Kareva luuletused ja Alliksaar ning Viiding... Peaks kunagi oma lemmikud kokku koguma, aga minu meelest on paljud praeguse aja luuletajad paremad paljudest klassikutest... Oleks siingi nimekirjas lootunud näha rohkem stiiliga mängijaid või mõttemängude punujaid. Aga suurem osa siin on tõesti puhas kuld, ehk klassika sõna otseses mõttes. NB!Tegelikult on mitmed luuletused saanud ka samapalju hääli, seega jagavad nad kohti, kuigi on siin toodud eraldi "kohtadel"... need on märgata, kus pikalt on positsioonid tähestikulises järjekorras. Eriti madalamatel positsioonidel. See omakorda annab alust kahelda positsioonides 85.-100. Huvitav kes veel sama palju hääli saanutest tabelist "välja jäid"...

1. Aeg - Artur Alliksaar
2. Kerkokell - Gustav Suits
3. Talvine õhtu - Villem Grünthal-Ridala
4. Me hoiame nõnda ühte - Paul-Eerik Rummo
5. Rändaja - Juhan Liiv
6. Kojuigatsus - Ernst Enno
7. Mälestusi isast - Juhan Smuul
8. Sirelite aegu - Marie Under
9. Sisaliku tee - Karl Ristikivi
10. Imeline laas - Jaan Kross
11. Ma arvasin - Ellen Niit
12. Nii vaikseks kõik on jäänud - Ernst Enno
13. Tulipunane vihmavari - Betti Alver
14. Tähetund - Betti Alver
15. Eesti muld ja eesti süda - Lydia Koidula
16. Mu isamaa on minu arm - Lydia Koidula
17. Ekstaas - Marie Under
18. Emasüda - Lydia Koidula
19. Lihtsad asjad - Debora Vaarandi
20. Pühitsus - Doris Kareva
21. Ta lendab mesipuu poole - Juhan Liiv
22. Minagi olin Arkaadia teel - Karl Ristikivi
23. Rändaja õhtulaul - Ernst Enno
24. Viimane laev - Juhan Smuul
25. Viimne võimalus - Juhan Liiv
26. Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu - Hando Runnel
27. Kodu - Lydia Koidula
28. Kuu - Kristjan Jaak Peterson
29. Lihtne luuletus - Juhan Viiding
30. On aastasaja lõpp. On öö - Viivi Luik
31. Õnnelaul - Juhan Viiding
32. Alternatiivne - Artur Alliksaar
33. Antidolorosum - Artur Alliksaar
34. Eesti pastoraal - August Alle
35. Elul on väikene hingemaa - Betti Alver
36. Ilus maa - Hando Runnel
37. Kui tume veel kauaks ka sinu maa - Juhan Liiv
38. Loobumus - Hendrik Visnapuu
39. Lumehelbeke - Juhan Liiv
40. Me liigume - Hando Runnel
41. See maa - Ellen Niit
42. Tuulelapsed - Betti Alver
43. Autoportree - Artur Alliksaar
44. Diptühhon - Jaak Jõerüüt
45. Jõulutervitus - Marie Under
46. Jõulutervitus 1941 - Marie Under
47. Jõuluöö - Henrik Visnapuu
48. Jõuluööl - Heiti Talvik
49. Jääb liikumatult suvisesse sooja - Juhan Viiding
50. Kisendad, kodumaa - Kalju Lepik
51. Kodu - Hando Runnel
52. Kodumaa - Mihkel Veske
53. Korallid Emajões - Betti Alver
54. Kuuljale - Betti Alver
55. Laulja - Kristjan Jaak Peterson
56. Lootust peab pälvima - Artur Alliksaar
57. Lõpp - Doris Kareva
58. Lävel - Ellen Niit
59. Ma lillesideme võtaks - Juhan Liiv
60. Ma olen pannud segast - Juhan Viiding
61. Ma seisan mesilastaruna - Paul-Eerik Rummo
62. Maa tuleb täita lastega - Hando Runnel
63. Maailma avastamine - Jaan Kross
64. Must lagi on meie toal - Juhan Liiv
65. Mäng - Paul-Eerik Rummo
66. Nukrad hetked - Ilmi Kolla
67. Nõmm - Juhan Liiv
68. Nõmmelill - Anna Haava
69. Oma laulu ei leia ma üles - Leelo Tungal
70. Oma saar - Gustav Suits
71. Oo et sädemeid kiljuks mu hing - Paul-Eerik Rummo
72. Poeet - Heiti Talvik
73. Pole ilmas nii ilusat tegu - Hando Runnel
74. Rüblik - Juhan Sütiste
75. Sääl, kus inimese käsi - Doris Kareva
76. Taevaminek - Marie Under
77. Talvine tihane - Juhan Liiv
78. Vana mehe laul - Juhan Viiding
79. Vanemuine - Friedrich Kuhlbars
80. Võiks otsast alata - Ernst Enno
81. Ära ütle - Doris Kareva
82. Ööliblikas - Juhan Viiding
83. Ööviiul - Debora Vaarandi
84. Siiski on elu ilus - Anna Haava
85. Aastatel on tiivad, mu armas - Ellen Niit ("kirjandusõpetajate" järgi autoriks Kalju Lepik)
86. Ei hõbepajust ma mööduda saanud - Aleksander Suuman
87. Ei ole jumalat - Jaan Kaplinski
88. Eile nägin ma Eestimaad - Juhan Liiv
89. Eleegia - Heiti Talvik
90. Ei jõua kirjutada puhtandit - Doris Kareva
91. Kuidas joonistada kurbust - Juhan Smuul
92. Käib aimamatut rada armastus - Doris Kareva
93. Küll ma ootasin sind - Hando Runnel
94. Laeruute klirises - Indrek Hirv
95. Luigeluulinn - Kristiina Ehin
96. Linnukese kaebus - Juhan Liiv
97. Lumehelin - Toomas Liiv
98. Ma usun armastust - Anna Haava
99. Metsateel - Karl Eduard Sööt
100. Tontide eest taganejate sõdurite laul - Uku Masing

NO74 - (Untitled) - NO99

3 tundi trussikuteväel Risto Kübarat... Kusjuures ootasin põhjust-põhjendust, et miks ta jälle poolalasti on, ei leidnud... Ja need tõmblevad liigutused... Ei tea kas sellega taheti rõhutada tema psüühilist tasakaalutust või vaimset ebastabiilsust... Samas oli kohti kus ka teised tegelased sarnaselt käitusid. Selline punnitatud "kunsti tegemise" mulje jäi minule. Oli kohti- tegelasi-näitlejaid, kes meeldisid ka. Ja kava avaldas kogu loo mõtte ning tegevuse lahtiseletuse. Kuid kavalehe suurim väärtus peitus ehk siiski armsas loos, kuidas see lugu lavale jõudis just NO teatris. Selline saatuse jada...

Tegemist siis ühe kadunuks jäänud Norra muusiku elulooga, mis on teostuses kuidagi No- teatrile ja eriti lavastaja Lagle stiilile omane. Pean tunnistama, et tavaliselt ma selliste tükkide puhul teiseks vaatuseks ei jää. Ent ometi oli piisavalt neid huvitavaid kilde selle nõmeda-rõveda vahel esimeses vaatuses, et ma "jäin". Kuigi teine vaatus kahjuks oli täiesti tühi. Ka pikemad monoloogid, mida jagus ehk igale põhitegelasele, kes laval viibisid vaid üks, olid "minu jaoks" kuidagi tühjad ja mõttetud (isegi mu suure lemmiku Marika Vaariku koristamisjutt- milleks see?Näitamaks peategelase ema argipsühhopaatiat? "Koristamismaaniat", mis võib vabalt kaaselajad hulluks ajada...)

Ei saa ma ka aru No teatris tihti lavastuse venitamiseks kasutatavat "täidet", nagu näiteks asjade kokku korjamine või koristamine - seda võiks edukalt teha ka pärasti etenduse lõppemist. Võttis ikka kõvasti selle vähesegi särtsu lõpuks alla, kui Vaarik harjaga lilleõisi kokku ajas. Tegelikult neid venitavaid lõike, mille taustale ma ei viitsinud siduseid luua, sest mulle ei meeldinud muu, neid kohti oli hulgi ning võibolla võib tõesti öelda, et ma "ei saanud selle terviku headusest sellepärast aru". Küll üks, küll teine tegelane jooksis lihtsalt arutult edasi-tagasi või ringiratast. Ilmselt sellega taheti midagi näidata, aga nagu juba ütlesin, ma ei viitsinud...

Aga mis siis meeldis... Esimeses vaatuses meeldis mulle esimene autolõik. Meeldisid teksti sisse peidetud klassikute laused (kas sellest saab Lagle kaubamärk - ehitada oma tekst üles teiste inimeste lausetel?). Aga igatahes oli neid vahva ära tunda. Kogu kupatuse kõige lahedam efekt oli Jaak Printsi "manager". Prints tegi nägusid ning need mõjusid koomilisena- "vähemalt midagigi". Rääkimata tema "soengust", mille eest kummardus kunstnikule :) Üldiselt meeldis ka Vaariku kurvameelne "ema", või noh, mis seal salata, mulle tundub, et Prints ja Vaarik võivad teha mida iganes ja see tuleb neil alati üle keskpärase välja. Väga meeldis ka Inga Salurand ning tema esialgu armunud, kuid hiljem lootuse kaotanud "pruut". Ma kujutasin tema lainetena mõjuva pika jutustamisstseeni jooksul kogu tema jutustust eredalt endale ette. Kahju, et Andres Mähar on terve tüki nii taustal, et vist korra laulab midagi ja muidu lihtsalt liigub ringi ja vsjoo.

Ilmselt sellised lavastused kus on rohkem visuaalset ja vähem sisukust, need lihtsalt pole minu jaoks. Lagle eelmine lavastus - Sinul on meretäis hirmu- on tuntavalt sarnase lavakeelega. Ka seekord läks teatri tuletõrjealarm tööle. Ka seekord oli segatud muusikat sisse, "häirivat" muusikat. Üldse oli väga palju mängitud häirivatele-ärritavatele efektidele... Justkui püüdes olla popp ja noortepärane.

Hinnang: 2 (Tegijad on tegelikult väga ausalt öelnud, et žanriks on "psühhedeelia". Ehk kui kellegi on aimdus, mis see on, siis just see ta ongi. Teate sellist 70ndate muusikaliikumist - Jefferson Airplain, jimi Hendrix, midagi punki ja roki ja tänapäevamõistes indiemuusika segust, narkouima ja popkunsti ja sellist ebamäärasust mõningate selginemislaikudega ning kokkuvõttes just seda psühhedeeliat - just seda see lavastus ja tükk pakuvadki. Huvitav, teksti kaasautoriks on märgitud ka Eelmaa ja kummaliselt Von Krahlilikuna ka see tükk tundus. Üldiselt mul on NO-teatriga tavaliselt ikka nii, et kas väga meeldib - Kes kardab Virginia Woolfi, Margarita ja Meister, Pea vahetus, Nafta, Perikles, GEP ja Padjamees või siis ei meeldi üldse - Kommunisti surm, rambo, Praht linn ja surm. Õnneks suurem osa läheb ikka kõvasti sinna positiivse poolele, eriti Ojasoo ja Semperi enda lavastused... isegi need kunstilisema taotlusega asjad nagu Kuidas seletada pilte surnud jänesele. Aga siis tulevad just sellised tükid nagu see pealkirjatu NO74 ning ma saan aru, et kindel selles teatris ikka 100% ei saa olla... ühel aastal "tipus"... järgmisel kaugel sellest... see tähendaks muidugi seda, et 2011 oleks jälle "tipus olemise" kord :) Oh, ikka jälle kordub mul see sama laul - peaks usaldama ka enda sisehäält rohkem valides seda, mida vaatama minna. Ma tegelikult arvasin kohe, et mulle see tükk ei meeldi. Nii mitu häirekella põrisesed selleks, aga mul on see viga küljes, et kui midagi mulle meeldib sellistest asjades, mille suhtes mul on negatiivsed eelarvamused, siis see meeldib kohe väga ning saan elamuse väga pikaks ajaks. Seekordne "elamus" ei kuulunud nende hulka ning detsembri keskel nähtud tükk on tänaseks praktiliselt ununenud. Hea oli, et olin osa teksti juba varem valmis kirjutanud, muidu poleks enam osanud pooligi asju sellest siin öelda...)

Tekst lavastuse kodulehelt:

(Untitled)
Lagle/Eelmaa

- Hei, Lauri.
- Tere.
- Me peaksime kirjutama midagi kodukale sinu uue lavastuse kohta.
- Okei.
- Mida me kirjutame?
- Ohh... Mida te tahate kirjutada?
- Ütle lihtsalt, millest su lavastus on?
- See on mehest, kes tegi enne oma surma ära kõik, mis ta oskas teha.
- Mis mees ta on?
- Pikk.
- Noor? Vana? Must? Valge? Mis ametit ta peab? Kellega ta käib? On tal sõpru?
- Ta on noor. Valge. Ta on muusik. Ta ei käi kellegagi. Võib-olla tema
kitarr välja arvatud. Sõpru tal on, aga nad on väga-väga friigid.
Narkarid. Politseinikud. Mehed muruniidukitega. Aga ta on üksik.
Kohutavalt üksik. Nagu telefonipost. Ta ei räägi kellegagi. Aga tema
kirg on muusika, ja...
- Sa ütlesid, et ta ei räägi kellegagi?
- Jah.
- Miks sa tegid lavastuse mehest, kes ei räägi kellegagi?
- See tundus õige.
- Mis žanr?
- Psühhedeelia.
- Psühhedeelia?
- Psühhedeelia.
- Milles on lavastuse põhikonflikt?
- Ma ei oska seda öelda. Aga vaadates selle mehe elu...
- Mis on lavastuse sõnum ja kellele see on suunatud?
- Kui sa tajud elu väga selgelt, siis on surm elu loogiline jätk.
- Väga diip.
- Kas see liiga morbiidne ei ole?
- Ma ei tea. Kas on?
- Ma ei tea. Tegelikult oleks see mees võinud vist olla ka väga-väga õnnelik.
- Aga ta ei olnud?
- Ei olnud.
- Aitäh, Lauri. Me kirjutame midagi kokku.
- Tšau.
- Tšau.

Lavastaja Lauri Lagle (Eesti Draamateater)
Kunstnik Liisi Eelmaa

Osades Inga Salurand või Mirtel Pohla, Eva Klemets, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Risto Kübar, Andres Mähar, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints

Lavastuses on müra, valju muusikat ja ebameeldivaid helisid. Laval suitsetataks.
Esietendus 23. oktoobril 2010
Etenduse pikkus umbes 3 tundi, üks vaheaeg.

Jumala narride vennaskond - Tallinna Linnateater

Kuraditosin värsket näitlejatibu on järjekordselt jõudmas nii kaugele, et on aeg alustada bakalaureusetööde esitlemisega. Lavaristsed saab kursus oma kursusejuhendaja Elmo Nüganeni lavastuses Linnateatris. Kuigi ega see paljude jaoks neist polegi enam mingi debüüt, suurem osa on ilmselt lavaga juba ammu sõbrad. Ma usun, et eks ole raske ka sellest teatrikooli sissesoovijate massist läbi murda ilma igasuguse lavalise kogemuseta. Minagi olen jõudnud nägema neist vähemalt Priit Pius-i Väljamäe ja Leesalu tükis "Suur mees juba", Kristiina-Hortensia Port-i Kiselovi lavastuses "Kes kardab Virginia Woolfi?" ning Piret Krumm, Karl-Andreas Kalmet ning Liis Lass esitasid lõike Siim Nurkliku kirjutatud "Kas ma olen nüüd elus" Arengufondi Kasvuvisioon 2018 foorumil. Katariina Kabel mängib ka praegu VAT teatri lavastuses "Kirjaklambritest vöö". Ja kuigi ma ise nägin "Arbuusisuhkus" Hele Kõrega, siis selle rolli võttis kunagi üle Maiken Schmidt. Maiken on osalenud ka mõnedes Linnahalli muusikalides, kui ma ei eksi. Ja eks kindlasti need teisedki ole siin-seal üles astunud, lihtsalt mina ei tea kus.

Rääkides lavastusest tervikuna, siis minu meelest Nüganen lihtsalt oskab terve Põrgusaali lava elama panna. On seal siis dekoratsioone rohkem või vähem, on see lavastus ühes või teises ajastus, tal lihtsalt on "silma" ja nägemust. Peter Barnes võitis oma kirjutatud "Red noses" näidendiga Olivieri auhinna. Seega ka materjal on ülitugev. Lisaks noortele näitlejatele olid kaasatud ka mõned vanemad ametivennad Linnateatrist ja tuleb tunnistada, et mõni proff jäi oma tekstiputerdamisega noortele alla :)

Huvitav, et Nüganeni üleeelmine lavastus oli ju ka nö. rändavast "teatritrupist". Kas teda paelub see teema, või on see puhas kokkusattumus. Sedapuhku rännatakse küll palju vanemas ajastus, nimelt 14.sajandi Prantsusmaal. Ajal, mil katk niitis inimesi ja kõikjal oli üpris räpane ning must, usumehed olid võimul ja valitsesid usuga ka jumalakartlike inimeste üle. Just sellise "õige" atmosfääri loob ka lavastaja. Peaaegu muinasjutulise, sest see kauge ajastu tundubki praeguseks pigem muinasjutulisena. Hoorad ja talumehed, usklikud ja luuletajad, rüütlid ja narrid, lombakad ja pimedad, kokutajad ja joodikud ning muidugi lihtsalt peast segased - need on ka "Jumala narride vennaskonna" peategelased. Lisaks veel rida kummalisi ning vähem kummalisi katku surejaid, raisakulle ja muidu rahvast. Mastaapne suurlavastus, sest tegelaste arv küündib mitmetesse kümnetesse.

Lugu jutustab mungast nimega Flote, kelle ümber koguneb rändnäitlejate truppi inimesi, kes arvavad samuti, et kõige selle õudsa ning õnnetu katkusuremise kõrval on vaja ka hinge eest hoolt kanda ning naeratus näol surra on parem kui suures ja pidevas katkuagoonias. Rahvas vajab ka masenduses ning surmahirmus mingit valguskiirt ja rõõmusädet. Olgu selleks siis kübeke teatrit. Kirikule see muidugi ei meeldi, sest ka katk on "karistus" inimkonnale jumala poolt. Samuti ei meeldi see raiperöövlitele, sest rahvas, kes naerab ja lõbutseb on elujanulisem ja tervem - seda vähem "saaki" jällegi neile...

Kui ühel hetkel laval maas punast nina nägin, arvasin, et mingil hetkel saal pimeneb ja prožektor näitab sellele valgust. Päris nii see ei länud, aga peaaegu. Lavastajatrikke oli veel, näiteks "pikk käsi" ja ühejalgsed vennad, kes pälvisid isegi spontaanse aplausi. Spontaanseid aplause ja naerupurskeid või mingil muul põhjusel kahinaid oli publiku seas tihedalt, seega tundub, et tükk läks paljudele mingil tasandil korda. Kuid tekstist, loost, lavastusest ja selle erinevatest kunstilistest komponentidest oli minu jaoks kahtlemata põhitähelepanu nendel noortel näitlejatel. Kõige suuremad ja tähelepanuväärsemad rollid on seekord saanud Piret Krumm ja Henrik Kalmet. Erilised rollid on ka Maiken Schmidtil sõnatu "kellukesena" ja Priit Strandbergil põhilise naerutajana, kes on ühtlasi ka pime. Et oma esimesed mälestused igaühest eraldi üles tähendada, siis mõtlesin mõne lausega irjeldada ning esmamuljed siia kirjutada. Juba eelnevalt palun andeks, et mõne kriitikanoole ka sekka panen, aga muidu lihtsalt poleks ma iseendalegi usutav... Alustan oma lemmikutest:

Priit Pius - usun, et selles, et ta esmamuljena mu "kursuse lemmik" meesnäitleja on, mängib suurt rolli see, et nägin teda etenduses "Suur mees juba" ning ta meeldis juba seal. Tal on hea, selge diktsioon, olemuselt lavale vajalikult mehine ning tundub, et tema tüpaaž on sobilik väga paljudesse žanritesse. Siin on ta roll marginaalne, aga alati kui ta laval on, on teda ka laval näha, kuulda ja tunda.
Piret Krumm - "kursuse lemmikut" näisnäitleja tiitlit jagab ta minu jaoks koos Maikeniga. See "karjumise" stseen oli nagu meisternäitleja oma! See oli ka stseen, millele mõtlesin veel hiljem järele. Üldse kuidagi küps ning õnnestunud rollitervik tema poolt. See justnagu kasvaks ja kasvaks etenduse edenedes, kuigi ma usun, et selles mängib rolli ka see, kuidas see kirjutatud on. Igatahes tõusis ta minu jaoks teises vaatuses juba täiesti peategelasega võrdseks. Tema silmades on noore Elizabeth Taylorlikku sära.
Maiken Schmidt - teine "kursuse lemmik" naisnäitleja saab sõnatu rolliga täiesti vaimustavalt hästi hakkama. Meenuvad hiljutised teised sõnatud rollid, mida siin-seal ikka tükkides on olnud, siis üle aastate minu jaoks parim omasuguste seas. Sõnatu rolliga võib rääkida vaatet rohkemgi kui sõnadeta - kui osata muidugi... Maikeni samm on kerge nagu tantsijal ning temast oli tõesti kahju seal lõpus...
Jane Kruus - ere näide sellest, et kui keegi ongi justkui taustategija, siis kui annet on, võib mängida end laval tähelepanuväärseks. Tunnistan - kõikides stseenides, kus Jane laval oli purjus hoorana - ma lihtsalt passisin ainusilmi teda. No ei ole tõsi - kuigi võibolla mõne meelest ülemängitud, oli selline ilmetelaviin ja näitlejanna terve kehaga rolli tunnetamine minu jaoks täielik nauding. Karakter missugune... ja ka peaaegu sõnatu! See "täielik muutus" rollis, millest ka Panso räägib, see oli uskumatu. Ega ma teda ju ei tunne, olen näinud ainult fotosid ja no absoluutselt teistsuguse mulje jätab ta nendel. Tulevik on tema kätes! Igatahes üks õhtu põnevamaid avastusi minu jaoks!
Pääru Oja - Pääru ärritas mind oma mänguga. Kehv diktsioon ja teistega võrreldes ka hääl selline "mitte kõlav ega tugev", võib aimata isegi samalaadsust tulevikurollides - eelkõige ehk just selle keelelise iseärasuse pärast, ent ometi mängis ta end oluliseks. Temas on midagi sõnulseletamatut ning vähemalt selle ühe rolliga hõlmamatut. Lõppkokkuvõttes üks huvitavamaid näitlejaid kursusel. Ehk natuke rohkem küps, kui suurem osa, aga jah, ma ei mõista - ta ei meeldinud mulle, aga ta meeldis mulle. Minu teatrikaaslase lemmik. Põnevusega järgmist rolli ootama jäädes...
Karl-Andreas Kalmet - Hea selge häälega, kuigi natuke vajaks veel rohkem teda laval teistes rollides näha, et oskaks paremini hinnata. Siiski kui võrrelda vennaga, siis meeldis minule tema roll isegi natuke rohkem. Võibolla pahad tüübid lihtsalt ongi huvitavamad? Kuigi selle ühe tüki põhjal tundus ka näitlejana õige natuke huvitavam, kuigi samas see võib olla sellepärast, et pole teda veel näinud piisavalt ja ei oska veel päriselt hinnata. Jah, raske on rohkem midagi öelda... veel.
Kaspar Velberg - ka ebasusutava rolli suutis mängida usutavaks. Kõhulihased tegid kadedaks :) Ta on tuttav juba "Kiivatest armastajatest" ning ka seal jäi silma huvitava ja dramaatilise tüübina. Kuigi minu meelest sobis KA-sse paremini ja sealne roll oli ka õnnestunum, kuigi tõesti ei oska midagi ette heita ka JNV-i ennast piitsutavale tüübile. Üks raskemaid minu meelest.
Henrik Kalmet - võibolla on ta hoopis kursuse parim, ma ei tea... see oleneb kui hästi ta "ära pettis" oma jämeda hääle ning usuvennaliku olekuga, millega ta minu meelest sobis ideaalselt sellesse rolli. Koos oma teatrikaaslasega olime mõlemad hämmingus, et ta nii suure ja sõnaderikka rolli suutis mängida ilma sõnadega koperdamata, samas kui kõrval "vana tegija" Aleksander Eelmaaga oleks justkui midagi lahti olnud - tema teine vaatus läks täiesti aiataha pidevate sõnakoperdustega (minu kõrval istus Helene Vannari, huvitav oleks teada, kuidas tema seda nägi ja mida mõtles?). Henrikul oli raske ülesanne, olla etenduse nö. kandjaks. Ning siis see mängitav tegelane ise - selline "igav sangar" pole just publikumagnet, aga ta saab sellega väga hästi hakkama ning tõesti, kui ta tegelikult pole selline "natuke aeglase ja uimase" tüpaažiga, siis hindan teda järgmisel korral juba hoopis kõrgemalt, sest häälematerjal on mehel tõesti vinge!

Kristiina-Hortensia Port - pean tunnistama, et kuigi sai ju siin JNV-is teda palju vähem näha kui Kes kardab Viginia Woolfis, siis minule meeldis ta just siin oma kursuse seas palju rohkem. Temas on kahtlemata midagi huvitavat ja ta on julge, õigemini julgelt moonutab oma nägu rolli tarveks, ent ometi jääb ta kuidagi tahaplaanile ning justkui ei haara teda silm sealt teiste seast eriti tihti. Siiski tema toimetas pidevalt selle pimedaga, kes minule jällegi üldse ei meeldinud, seega minu arvamus temast isegi tõusis selle rolliga.
Märt Pius - oma rolli ohver ja ka selle ohver, et kaksikvend juba vinge rolli Suure mehena teinud. Võrdluses jäi kaotajapooleks, aga tegelikult pole asi üldse hull. Kaugel sellest - tundub, et mehes potentsiaali on ning kui veel mängida saab ja teistsuguseid rolle, siis võibolla ka minu maitseeelistuses tulevikus vahetan vennaga tema koha? Tahet "mängida" tundub tal ka olevat ja kuigi see ülepingutamine ehk mind paaris kohas häiriski, aga õige natukene. Ma ei oska seda seletada, aga ta jätab lavalt vaadates oma vennast noorema mulje :)

Priit Strandberg - tundub, et publik oli temast vaimustuses. Mind pärast esimest korda see pimeda-naljadele värk naerma enam ei ajanud. Ju ma polnud "õigel lainel", aga võibolla ei suutnud Strandberg mind õigele lainele viia, ei tea. Ta meeldis mulle palju rohkem Kiivates armastajates ja selles suhtes oli isegi minu jaoks aelle tüki vaatet kõige suurem pettumus. Kuid ma olen ilmselgelt erand, sest minu ümber inimesed rõkkasid naerust kui ta jälle kusagilt tuli, näiteks täpsuslaskmist harjutamast vms. Ma saan aru, et ta pidigi "üle"mängima aga selles mängus oli ikkagi liiga palju veel toorust või õigemini ta ei osanud seda varjata või "ära petta". Samas kindlasti ei tee ka mina veel kaugemaleulatuvamaid järeldusi nagu ka kellegi teise puhul. Minu teatrikaaslasele meeldis just Strandberg pärast Pääru Oja vaatet kõige rohkem kogu kursuselt. Kuigi ka Henrik Kalmet oli seal tema lemmikute seas.
Liis Lass - mingi kummaline teistmoodi terav S tokis mu kõrva ja sellepärast oli mul tema (üle)pingutamist oma rollis kuidagi imelik vaadata. Oli absoluutselt selgelt näha, kuidas ta pingutab ja tahab endast parimat anda. Kindlasti paljudele ka meeldis, aga minule seekord mitte. Kuigi peab tunnistama, et tema roll oli ka tegelikult märksa raskem kui kõigil teistel, sest inimest mängida on üks asi, aga sellist inimlindu ikka hoopis teine. Sellepärast jällegi pean nentima, et ma ei oska lihtsalt adekvaatselt Liisi veel hinnata. Kuigi Alo Kõrve suutis selle usutavalt teha... aga tema ei pidanud ka nii pikki tekstijuppe edastama, seega tõesti, tahaks juba uuesti teda näha... kellegi hoopis teisena.
Katariina Kabel - kuna tema kõrval varastas "teine hoor"(appi... vabandan väljendust, pean muidugi rolli silmas) Jane Kruus kogu mu tähelepanu siis ma jäin ootama temalt samavõrdset "huvitavat lahendit", aga ta oli "tavaline", ei midagi halba, aga ka ei midagi head. "Kirjaklambritest vöö" ei meeldinud mulle üldse kuigi Katariina oli seal täitsa ok, seega ei oska teda veel paigutada oma peas kuhugi lahtrisse.

Eraldi "mitte-näitlejaõpilastest" tahaks mainida ka kahte:
Paavo Piik - kes tegelikult õpib hoopis dramaturgiks. Tal on hea karakternäitleja välimus ja mingi ebamaine olemus. Tema kirjutatud "Panso" oli üks aasta tipplavastusi minu jaoks! Siin ühejalgse vennana on ta koos oma lavapartneri Sander Pukkiga väga lahe vendade paar.
Kristiina Jalasto - minu meelest on ta hämmastavalt Luna Lovegood-i moodi (Harry Potterist :)) vaata võrdluseks siia.

Ja ega märkamata ei jäänud ka Auri Jürna, Diana Leesalu ning Ingel Undusk (ta tundub olevat ka lahedalt omapärane, et oleks päris põnev olnud teda mingis nähtavamas rollis näha... aga muidugi, ka tema ju hoopis dramaturgiks õppimas).

Kui rääkida "vanadest tegijatest" siis kõige rohkem pääsevad ehk esile Aleksander Eelmaa ning Alo Kõrve. Minule meeldis väga Epp Eespäev mitmes pisikeses kõrvalosas. Tema naer ja ajastukohaste pisi-karakterite loome oli esmasklassiline! Ja Margus Tabor on tõusmas mu lemmiknäitlejate sekka... eriti oma omapärase hääle pärast. Ja alati, isegi pisitillukeses rollis, on tore näha Argo Aadlit.

Hinnang: 4 (olen kuulnud nii sellist kriitikat, mis teeb tüki pihuks ja põrmuks kui ka üpris ülistavat. Minule tükk meeldis. Ei tundunud, et see kestab 4 tundi, kuigi mingist hetkest arvasingi korraks, et nüüd lõpeb, kuigi kestis edasi. Omamoodi kergema tunde loob sellisele tõsiseteemalisele tükile ka muusika ja laulude kasutamine. "Pidu katku ajal", nagu mitmed kriitikud tabavalt on seda tükki tituleerinud. Ja noortes näitlejaõpilastest on särtsu ning seda on alati hea vaadata, enne kui neist saavad tüdinenud ja rutiinsed vanad näitlejad... kuigi mõnedest ei saa ju kah... Ita Ever Augustikuus on ere tõestus sellest... ja Ita saab 2011.aastal 80! Anyway, mina julgeks küll soovitada, peamiselt kahel põhjusel - esiteks et näha neid noori ja saada tulevaste näitlejatega tuttavaks. Nende arengut on tulevikus väga lahe jälgida! Teiseks, Nüganen on vinge lavastaja, tehku ta seda noortega või vanadega, tema peale võib kindel olla. Ka materjalivalikuga. Anu Lamp on teinud järjekordselt hea tõlke ning tegelikult ei reeda miski, et tegemist oleks bakalaureusetööga, vaid igati mistahes teatri jaoks täisväärtuslikut repertuaari osaga. Ja võimas on see veel kah. Ja muinasjutuline. Ja teatrist väljudes oli hea tunne, kuigi katk viis ju nii mõnegi endaga kaasa... Ahjaa kiitus ka meigikunstnikule! Huvitav, et Linnateatri kodulehel on küll lavastuse kostüümikunstik ära toodud, aga mitte üldkunstnikku ja valgusega mängiti ka... peab kavalehe üles otsima :))

Jumala Narride Vennaskond
Peter Barnes

Lavastaja: Elmo Nüganen

Tõlkija: Anu Lamp

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Mängukoht: Põrgulava

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor

Esietendus: 04.12.2010

Etendus kestab: 4 h

EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen.

Naerda, kuigi põhjust oleks nutta. Pakkuda hingele rõõmu olukorras, mis on täis meeleheidet. Selline on otsus, milleni jõuab „Jumala Narride Vennaskonna“ peategelane, munk nimega Flote. Peter Barnesi tegelaste- ja sündmusterohke komöödia tegevus toimub 1348. aasta Prantsusmaal, Euroopat laastava katkulaine haripunktis. Vastandudes katoliku kirikule, mis nimetab musta surma Jumala karistuseks inimkonna pattude eest ning manitseb kõiki kasinusele, karmusele ja meeleparandusele, väidab Flote: „Jumal vajab paabulinde, mitte ronki, säravaid tähti, mitte kurbi komeete, punaseid ninasid, mitte musta surma. Ta vajab rõõmu.“ Keset üleüldist ahastust ja kaost paneb Flote kokku rändtrupi, et lunastada inimesi läbi nalja ja naeru ning vabastada neid hirmust, põlgamata halvaks ka kerjuseid, prostituute või leeprahaigeid. Kumu sellest läbi Prantsusmaa rändavast väikesest trupist, mis saab nimeks Jumala Narride Vennaskond, jõuab peagi aga ka paavsti õukonda ja tekitab seal omajagu ärevust…

Boating for beginners - Jeanette Winterson

Lugemisaasta sai kohe hoo sisse aasta esimesel päeval, mil sai loetud Wintersoni teine raamat. Juba "Apelsinid pole ainsad viljad" raamatuga sai selgeks, et Jeanette on "minu kirjanik". Ja nüüd sai see aimdus tõestust. Tema kolmas raamat "Kirg" on olemas ka eesti keeles, seega saab järgmise lugeda jälle tõlgitult...

Boating for beginners on müüt sellest kuidas "sündis" jumal, ehk Wintersonlik Moosese 1. raamatu ümberjutustus :) Winterson on muidugi absoluttselt kõik vindid üle keeranud. Seda võib vabalt pidada farsiks ning kindlasti paduusklikud neavad vaese Jeanette-i põrgusse sellise "nalja" pärast, aga lugeda on seda lahe, sest kirjanik on tõeline krutskite meister. Alates karakteritest, kes on peaaegu kõik parajad fruktid. Igatahes kõik mehed... mõni naine, nagu peategalane (ilmselt alter ego) Gloria on enamvähem ok.

Mõnes mõttes annabki raamatule veel ühe tõlgendusrakursi juurde teatmine Jeanette-i tausta kohta läbi tema eelmise raamatu - nimelt see poolsegane ema - ka selles raamatus on Gloria ema, Pr.Munde, just selline pöörane tädike, nagu Wintersoni enda ema. Isegi mingid kirjeldavad laused tulid tuttavad ette sellest eelmisest raamatust :) Kuid tegelaste plejaad on värvikirev ka muidu. Loomulikult ei puudu seksuaalses mõttes "teistsugune" tüüp, nimelt transseksusaal Marlene, kes on mehest naiseks lõigatud. Samuti rida lolle mehi, nagu Noa pojad. Ja ega see Noa isegi mingi hiilgava mõistusega tüüp pole. Aga ta "loob" jumala :) Seda küll kogemata - nimelt sügavkülmiku bakteritest :) Lisaks Noa kolm miniat, kellest üks, Desi reedab jumala ja Noa üleuputusplaani ka teistele naistele. Tegelikult tundub ta muidu olevat üks neid "normaalsemaid", kuid ka temal on omad "hetked". Näiteks siis kui ta põõsas kuulab salaja jumala ja Noa vestlust pealt - Desi in her bush was horrified. She wasn't going to get on that boat and spend the rest of her life living with those lunatics and that self-aggrandising Being. She'd rather take her chance on the dining room table with marlene and Gloria. Aga muidugi, ega tema ju ka ei teadnud selle "uputuse" suurust ja mastaapi, aga see on järjekordselt üks tark trikk kirjaniku poolt, arvestades lugeja teadmisi... ka selline oskus ja osavus teeb Wintersonist (hea) "Kirjaniku".

Ja siis veel üks romantiliste romaanide autor, Bunny Mix, kes peab ka tervise-spaasid ning kellest ei saagi lõpuni aru, et kas tegemist on jänese või ikkagi inimesega? Mõnes lõigus kalpsab ta ringi nagu jänes, teises lõigus jällegi "ulatab oma käe", st. mitte käpa ning on ta ju kirjutanud u 2500 raamatut (aga palju need jänesedki neid "poegi" suudavad vorpida? Kas Wintersoni viide Ameerika romantikakirjanikele, kes lasevad aastas 4-5-6 raamatut välja, nagu Danielle Steel ja teised "sellised") :) Eks see "kuju" võib ju ka olla "vaataja silmades" kinni - kellele jänes, kellele naine... :)

Wintersoni "vanas, suure uputuse eelses maailmas" on olemas elekter, televiisorid, ajakirjad ja muu pudipadi, mis on ka nüüd uuel ajal (võibolla, nagu ka loos viidatud, "uuesti leiutatud" inimeste poolt, kes on suure üleuputuse üle elanud või kes on oma mälestused nägemustena uude maailma "kaasa toonud", et teised need reaalsuseks on osanud muuta). Ja muidu nagu oleks täiesti allaneelatav kogu lugu, kui nad poleks vanas ajas viidanud näiteks David Attenborough-le, ehkki kunagi "tollel ajal" muidugi võis ju ka samanimeline loodusfilmide tegija olla... aga siis veel ka viide jälestusväärsele Cliff Richardile :)

Winterson valab ka viha tuvide vastu - mida nad siis s*tuvad kõik kujud ja ausambad. Toob välja inimsuhted, kus naised on palju õnnelikumad, kui nende mehed on koomas või lihtsalt ei saa vastu rääkida (what most people love best is to talk to themselves, but since such activity is certifiable, the next best thing is to have a prop).

Lisaks kiiksuga karakteritele ja teatud teemadel arvamusavaldustele kubiseb raamat ka juhtumistest, mis toimuvad nagu muuseas, kuid mis alles rea lõpus või järgmise rea lugemise ajal jõuavad teadvusse ning alles võtab jahmatama või muigama :) Näiteks Proua Munde, kes töötab jumala heaks toodetavate hamburgerite tootmismasinaga. Masin sööb aga proua Munde käe ära ja valmistab sellest 6 burgerit... Ok, nii groteskne see lugu ka ei ole, aga tõesti lahe ongi lugeda ka sellepärast, et ei oska oodata, mis järgmisel lehel sündima hakkab - kuigi lugu tervikuna triivib ju ikka selle suure uputuse suunas. Aga kes pääseb, kes mitte. Ja milliste vahenditega igaüks päästma end hakkab, kuidas kogu lugu kokku jookseb - see on ju teadmata. Lisaks veel mis saab "pärast uputust", ka see ei ole raamatusts puudu ning tegelikult ongi Winterson lahedalt selle lahendanud, nimelt sellest "lõpust" selgub palju...

Hinnang: 5- (Aga võibolla on üldse tegemist mingi "hullumaja" elanikkonnaga, kes lavastavad oma maailmaloomist? :) Teooriaid on lõputult, eks igaüks kes loeb, saab ise otsustada...
Nauditav lugemine - ladus, natuke põnev, kuhu selle üleupjutusega jüutakse ning loomulikult mõnusalt humoristlik. Wintersoni tundub olevat natuke nagu Vonnegut, kelle raamatud on läbi Wintersoni enda omavahel seotud ja neist tekib mingi oma sisemaailm. Kirevad karakterid ja üle vindi keeratud juhtumid muudavad selle Monty Pythonlikuks - selle vahega, et Wintersoni lugeda on tõeliselt naljakas ja fantaasia lokkab mõnuga nagu näiteks Harry Potteris. Harry Potteri tõi meelde veel seegi, et Winterson - kes muideks kirjutas selle raamatu enne Rowlingut, nimetab jumalat - "unpronouncable" - lahe seos, sest "Wintersoni jumal" ongi rohkem sinna Voldemorti suunda :) Aga muidugi ei jäta kirjanik ka sellest rääkimata, kuidas jumal hiljem oma nimeks "Holy spirit" sai :))

Tekstinäide:
(Proua Munde siseneb kööki, kus nohistab ringi üks Noa poegadest-Ham. Munde aga ei salli kui tema köögis keegi võõras on.)
She decided to make as much noise and mess as possible in order to drive the stranger away. Accordingly she began to sing the overture from Carmen while spilling a pail of milk. Ham didn't seem to notice. He was fiddling with some new kitchen item which Mrs Munde assumed to be the promised gadget invented by Noah. A sense of social hierarchy prevented Mrs Munde from actually telling the lousy bastard to get out, so instead she began to think evil thoughts. She had once read an article on mind control, explaining that the best way to bend someone to your will was to think of a gooey mudlike substance called Cliff Richard and direct it at the object of your intent. Such were the marshmallow-suffocating properties of this image that the victim fell instantly into an undignified froth. Putty in your hands in fact. It didn't seem to work. The stranger was insensitive as well as intrusive. Mrs Munde gave it one last go till the kitchen air was thick with Cliff Richard. The stranger suddenly made a little squeaking noise and fell sideways.

Aasta raamatud 2010 - Eesti Ekspress ja Vikerraadio

Veel enne eelmise aasta lõppu kogus ka Eesti Ekspress mõned kirjanikud ja kriitikud kokku ning uuris, mis olid aasta parimad raamatud. Paljudnimed korduvad, mis nii Sirbi kui ka Postimehe kokkuvõtetes (Sommer, Kangro, Hargla, Traat) juba mainitud, aga eks see kinnitab nende headust või olulisust. Samas on EE nimistust näiteks puudu teiste küsitlustes laineid löönud Viivi Luik ja Aare Pilv ning muidugi on ka selliseid, mida mujal pole mainitud. Ekspressi list on veel sellepoolest hea, et seal on ka tõlkekirjandusel sama suur rõhk - nii eesti kui tõlkekirjandusest mõlemast 10 teost. Ilmub ju tegelikult tõlkekirjandust koguseliselt palju rohkem ning kuigi on palju pahna on ka väärt raamatuid väga palju.
Sirp, Postimees ja Ekspress on tipud kokku võtnud, nüüd jääb veel oodata Vikergallupit ning Loomingu aasta kokkuvõtet, siis võib lugemisaasta kirjandussaagi kokkuvõtetele joone alla tõmmata... kui just mõni muu meediaväljaanne ka oma kokkuvõttega ei üllata (EPL?), sest mitu raamatut ilmus ka aasta viimastel päevadel.
Aga siin Ekspressi nimekiri:

EESTI RAAMATUD

Tiit Aleksejev - Leegionärid
Ingrek Hargla - Aprteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Indrek Koff - Eestluse elujõust
Ene Mihkelson - Torn
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Aino Pervik - Matlena teekond
Lauri Pilter - Retk Rahemäkke
Lauri Sommer - Kolm yksiklast
Mats Traat - Minge üles mägedele 4.osa

TÕLKETEOSED

Walter Benjamin - Valik esseid
Alfred Bester - Tiiger! Tiiger!
Dmitri Bõkov - Mahakantud
Lewis Carroll - Snargijaht. Agoonia kaheksas puhus
Dionysius Fabricius - Liivimaa ajaloo lühiülevaade
Herta Müller - Hingamise kiige
Anuradha Roy - Lootusetu igatsuse atlas
Ikkyū Sōjun - Hullunud pilv
Dag Solstad - Ujedus ja väärikus
Hunter S. Thompson - Hirm ja jälestus Las Vegases
----------

Vikerraadio saates "Loos on asju" lahkavad Jan Kaus ja Peeter Helme samuti kirjandusaastat 2010.
Nagu ka teised, nii ka nemad peavad seda 2010.aastat vastupidiselt eelnevale aastale üle ootuste tugevaks "proosa"aastaks.

Mainitud kirjanikud/teosed:
Kalju Kruusa - Tühhja
Viivi Luik - Varjuteater
Holger Kaints - Mardika umb
Indrek Hargla - Apteeker Melchior
Andrei Ivanov - Minu Taani onu. Tuhk.
Jaak Jõerüüt - Muutlik
Mehis Heinsaar - Ebatavaline ähvardav loodus
Mats Traat - Õelate lamp
Aare Pilv - Ramadaan
Mats Traat - Tule rüütamine
Mats Traat - Oidipus läheb Toompeale
Lauri Kitsnik - Marmelaad
Tanikawa Shuntarõ - Sõnade asjatu flirt
Fujii Sadakazu - Titt maksab kätte
Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Asko Künnap - Eesti haiku
Krista Ojasaar - Tumedad linnad
Wimberg - Eesti köökk
Tuuli Taul - Täiuslik ja turvaline
Maarja Kangro - Kunstiteadlase jõulupuu
Kaur Kender - Comeback
Kristel Kriisa - Neetud
Sofi Oksanen - Puhastus
Margus Karu - Nullpunkt
Lauri pilter - Lohejas pilv

Meeste jutuajamisest võiks eraldada ka aasta kõige tähelepanuväärseimad teosed:
Lauri Pilter - Retk Rahemäkke
Lauri Sommer - Kolm yksiklast
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Aino Pervik - Matlena teekond
Rein Põder - Unustatud
Tiit Aleksejev - Leegionärid
Urmas Vadi - Kirjad tädi Annele
Indrek Koff - Eestluse elujõust