Talvkevadisest mängukavast...

Hetkeseisuga on mu kevadine teatrikava järgmine:
Vanemuises:
"Grease" (üle pika aja saab jälle Malviuse lavastust näha! Kunagine Linnahallis nähtud muusikal oli küll päris hea. Head tuttavad laulud ka. Kuigi Jaani ja Suviste fännide sekka ma ei kuulu. Pigem ongi põnev, kes Betty Rizzo rolli saab. Linnahallis jättis Evelin Võigemast küll kustumatu mälestuse),
"Karjäär" (üks eelmise aasta kiidetumaid tükke! Uusbergi autoriteater. Loodetavasti rohkem "Pea vahetuse"/"Vahepeatuse" suunda kui "Kuni inglid sekkuvad" või "Jõu" kanti),
"Musta pori näkku" (peaks ehk raamatu enne läbi lugema? Olen igatahes valmis roppusteks. Aga eelkõige ootan jälle Mähari rolle),
"Nagu paplid tuules" (uuema aja maailma hit-näitekirjandus - lisaks laval Tommingas, Kaljujärv, Lumiste),
"Remondimees" (Üle pika aja näeb Küllikit ja Mariat suuremates rollides. Urmas Lennuki autoriteater),
"Tagasi Eestisse" (Vadi autoriteater. Raamatut kiidetakse, aga tüki kohta on vastakaid arvamusi.),
"Üks asi" (põnev salajane projekt),
"Üksildane lääs" (Martin McDonagh).

Linnateatris:
"Hamlet" (Võigemasti lavastuse kallal on noritud palju, aga tuleb see siiski oma silmaga üle vaadata)

Draamateatris:
"Hävituse ingel" (Polanski film oli tippnäitlejatega ja väga hea, aga see tundubki pigem teatritükiks sobima),
"Kevadine Luts" (Uusbergi lavastus, mida on kiidetud, kuigi ka liiga pikaks kirutud. Uusbergi tegemised on minu jaoks nagunii huvitavad, isegi kui nad ei tule alati minu maitse järgi, on tal alati Pea vahetus ja Vahepeatus tagataskus enda kaitseks olemas),
"Laevahukk" (Nüganeni uus lavastus, kus on Linnateatri ja Draamateatri näitlejad segamini).

Tartu Uues Teatris:
"Tund aega et hinge minna" (ehk läheb hinge? Monotükk ja Viire Valdma minule meeldib, ma isegi kujutan teda üksi laval ette, kuigi pole varem näinud.)

Von Krahli Teatris:
"Von Krahli muinasjutud" (lahe, saab lastega teatrisse! Liina Vahtriku mängu lähen ka alati ülima hea meelega vaatama, rääkimata VKA tibudest.)

Endlas:
"Pühamatest pühamad" (Õunapuu kirjutatud, seega suurte eelarvamustega lähen vaatama. Tahan lihtsalt nendest eelarvamustest jagu saada ja annan veel ühe võimaluse (endale), ehk pettuda polegi võimalik)

Rakvere Teatris:
"kevad ja suvi ja" (Õnnepalu ja Mälberg - mmmmmmm selles valemis on kõik komponendid suussulavad... ja raamat oli ju ülimalt hea!),
"Meresõitja" (meestekas ja Rakvere Teatris on mitu vinget meest. McPherson oma iirilikkuses on tavaliselt hea materjal ka)

Kuressaare Linnateatris:
"OTMA-Nikolai 2.tütred" (kauaoodatud, ometi saab seda näha! Kogu see Nikolai II ümbritsev ajalugu on põnev. Olgugi, et sedapuhku on tegemist väljamõeldud ajalooga, on siiski huvitav. Huvitav näitlejateansamber ka.)

----

Hingel on eriti kõvasti kevadistest mängukavadest mitmed tükid veel -

Linnateater:
"Kolm vihmast päeva" (kaasaegne maailmadramaturgia, mis on palju laineid löönud),
"Teekond" (Pedajas lavastab Linnakas ja Draamateatri näitlejad on segatud Linnateatri omadega),

Vanemuine:
"Tappa laulurästast" (no lihtsalt peab ühel päeval ära nägema, mida erilist Pulk ja Soomets seal teevad, et kõik kahisevad sellest),
"Oblomov" (olen reklaamteksti ohver - see lihtsalt tundub midagi just minule... lisaks Rein Pakk peaosas),
"Inimese parimad sõbrad" (Rein Paku vaimusünnitused on minule tavaliselt ikka meeltmööda olnud, vaevalt et see oleks erand, lisaks hea näitlejate kamp).

Ugala:
"Minu oma" (Karusoo lavastus - huvitav sisu, sotsiaalne),
"Ladu" (Raivo E.Tamm ja Aarne Soro on kokku lastud, lisaks teised lahedad Ugala mehed),
"Idioot" (räägitakse, et noortel on see väga hästi välja tulnud - Viljandisse ei sõida, aga kui Tallinnasse toovad, olen kohal),
"Minu isa 20 aastat hiljem" (Pille-Riin Purje kiitis kunagi ja ma usun, et see ongi nii hea).

Vat Teater:
"Faust" (no kõik järjest kiidavad. Tundub midagi erilist ja seega põnevat olema. Kuigi ma esimese hooga praakisin selle oma plaanidest välja. Mul on silme ees kui Madli Pesti Klassikaraadio Delta saates ütles mulle, et "seda peab nägema" ja teised kui ühest suust... või pigem "peast" :) nookusid kaasa),
"Rekvisiitori tähetund" (sisu lihtsalt tundub nii magushapu, et see ei saa muud olla kui kurbnaljakas ja see on hea!).

No99:
"NO60" (you had me on "Juhan Liiv").

Nukuteater:
"Shrek" (lahe multikas, usun, et kindlasti ka mõnus lastemuusikal),
"20000 ljööd vee all" (erilised projektid on ikka põnevad.),

Tartu Uus Teater:
"2013" (ei teagi ju sellest veel midagi, aga mul on usku tegijasse :)),
"Keskea rõõmud" (kultusklassika-miks ka mitte).

Estonia:
"Prints ja kerjus" (vennad Piusid!)

PolygonTeater:
"Näha roosat elevanti" (pidavat olema väga hea materjal, puäntidega ja puha!)

Rakvere Teater:
"8 armastavat naist" (Ozon-i film on nähtud, kunagine Endla lavastus 70ndate lõpust ka nähtud ja isegi lindil olemas... Rakvere naised on ägedad - see saab olema midagi imelist),
"Leegionärid" (LRis ilmunud näidend - Aleksejev on üks Eesti tippe hetkel),
"Suvi ja suits" (Mait Jooritsa debüütlavastus oma koduteatrus. Tennessee Williams - ei saa jätta vaatamata).

Kuressaare Linnateater/Ugala:
"Vana õngitseja" (armsad Ugala näitlejad, kes kõik eriliselt hea komöödianärviga),

Endla:
"Heinrich IV" (Pirandello, kui ma ei eksi. Usun, et Rekkor teeb kindlasti hea rolli ja kogu see "mäng" oleks huvitav näha),
"Viimane kauboi" (yess, ometi Eestis üks countrymuusikal!),
"Vaikus".

Kell10:
"Hukkamõistu koor"(Matvere comeback teatrisse... ja ta pole laval üksi - vähemalt Raivo E.Tamm on sekundeerimas),

RAAAM:
"Tahame luua näitemängu..."(nii palju vastakaid arvamusi pole juba kaua kuulnud - ühed kiidavad taevani, teised teevad täiesti maha- minu tütar k.a. Nad mängivad seda sobivasti minu sünnipäeval...)

---

Andsin uusaastalubaduse kirjutada vähemalt nendest tükkidest, mida mind on kutsutud vaatama. Lisaks katsun kirjutada kohe paari päeva jooksul, et emotsioonid oleks värsked. Kolm mälestuste põhjal teksti on veel eelmisest aastast ka kirjutamisel ("Suveunistused", "Naised valitsevad maailma" ja "Pokude aastaring" - kõik ühel või teisel põhjusel armsad ja head).

Peale teatri:
Palju mõtteid äratas film "Jiro unistab sushist". Ühtlasi tahaks kirjutada Pii elu raamatust ja filmist ja mida andis üks või teine. Oksaneni "Kui tuvid kadusid" eriti mõtteid ei äratanud, aga oli lihtsalt põnev lugemine... hetkel on öökapil Kareva viimane luuletusteraamat.

Kohe kui tööl saavad eelarved kinnitatud ja võib vähemalt öisel ajal muule ka mõelda kui tööle, on ka aastakokkuvõtted tulekul. No ja muidugi on ka sport see, mis piirab kirjutamist, kuigi hetkel on tõesti tööd liiga palju - ka seal on eelmise aasta kokkuvõtete aeg ning ühtlasi uue aasta plaanide seadmise aeg.

Ei julgegi enam hõisata, sest viimastel kordadel on see hoog kiiresti raugend, kuid tee blogisse ja kirjutamishimu olen ka vähemalt praeguseks tagasi saanud :) Isegi spordist võiks mõnikord midagi kirjutada...

Kosmonaut Lotte - Vanemuine

 

Vanemuisest on saanud Eesti muusikaliteatri lipulaev. Kahjuks on möödas need armsad "Linnahalli" ajad, mil iga uut muusikali lihtsalt pidi vaatama, sest neid tehti nii harva (aastas 1-2). Kuid Eestist pole muusikalihullus kadunud ja ilmselt ei kao ka veel niipea, sest juba lapsest peale on võimalik sellesse žanri endale pesa teha. Nii armas mälestus jääb ju igale lapsele, sellest kui ta vanemaga koos on käinud teatris - saanud oodata etenduse algust, kuulata orkestri häälestamist, vaikselt kustuvate tulede saatel särasilmil elevuses oodata, mis toimuma hakkab. Vaheajal muidugi kohvikust midagigi osta ning kava lugeda või kasvõi lihtsalt seda tähtsat tööd teha - kava enda käes seda hoida. Ja eriti tähtis ju veel see, et koos on vaatama tuldud "laste"-teatrit - seega lapsevanem on võtnud samuti aja, et pühendada paar tundi või rohkemgi puhtalt oma lapse huvile, varjatult muidugi kaasaaidates ka tema kultuurilisele harimisele ja emotsionaalse intelligentsuse arendamisele.

 

Ja kui lihtne seda on teha kui eestimaiselt kodust "Lotte"-t tehakse korralikult ja pingutustega, nagu Vanemuise muusikalide puhul ikka (isegi siis kui need ei peaks meeldima, ei saadeta seal kunagi poolikut või praaki toodet lavale). Eks ta "toode" selles mõttes ju ongi, et kogu see Lotte-brand on juba saavutanud mingisuguse tootelise taseme. Ka minul õnnestus kunagi oma näpp sellele kaasaaitamiseks asjasse segada, nimelt Mitsubishi Stockholmi esinduses töötas kunagi juhina üks Jaapani härra, kes sattus Lottest vaimustusse ning viis selle esimese multifilmi ka Jaapani kinodesse.

 

Vanemuise Kosmonaut Lotte ongi eelkõige mõeldud just lastele. Mina täiskasvanuna sealt endale eriti mida noppida ei saanud peale rõõmu oma lapse vaatamisrõõmust. Selle eest oli mu 6-aastane meie mõlema eest vaimustuses. Minu, kes ma tegelikult siiski juba sihtrühmast olen väljunud(? :)), teadsin ainult võibolla ühe targa küsimuse esitada - Kus on Bruno? Ka lapsel tekkis kohe sellepärast mure, aga natukese aja pärast leidis siiski lahenduse - "ju neil polnud võtta kedagi Brunot näitlema". Mina pole "Lotte ja Kuukivi saladus" multifilmi näinud, millel ilmselt see muusikal ka baseerub, aga jällegi mu targem teatrikaaslane teadis öelda, et multifilmis oli Bruno olemas.

 

Etendus oli üdini heatahtlik ja positiivne ja see on sellisel kärtsul-mürtsul ajastul lausa hädavajalik. Lugu jutustab Lotte reisist kuule, kus on ühel tema sõbral sünnipäev. Kuul elavad kolme kõrvaga jänesed ja koos mängitakse, lauldakse ning süüakse Lotte kaasatoodud pannkooke. Külla saabuvad ka professorid (minu lemmikosa etendusest) ning juhtumisi on kuule tulnud ka Lotte pere naabrimees - jänesehärra Adalbert, kes on isemoodi mõtlemisega ning satub igasugustesse sekeldustesse. Lõpus kui maale tagasi minnakse toimub ka igaaastase leiutamisvõistluse finaal.

 

Seda pole vist vaja eraldi mainidagi, et 6-aastase jaoks oli see üks põnev elamus. Tema vaatas suure huviga ning kui ma temalt pärast kodupoole jalutades küsisin, et mis talle kõige rohkem meeldis, sain vastuseks - kolme-kõrvaga jänesed. Lotte muidugi ka. Paar korda etenduse ajal lõkerdas korralikult naerda, aga naeru jagus tal tegelikult heldelt läbi terve etenduse. Ja no plaksutamist ei saanud jätta kasutamata ainsalgi vähegi sinnapoole võimalusel...

 

Minul, praktiliselt otse 2 tunniselt jooksult tulnud "vanamehel" oli siiski tükk tegemist selle põnevuse ülesotsimisega. Alguses olin tõeliselt Lotte-vaatamiseks ennast meelestanud ja ootasin põnevusega, mis toimuma hakkab. Uhke Leiutajateküla-kardin ja selle tagant avanev mõnusalt kujundatud lava... kuid üsna pea sain aru, et see pole siiski selline tükk, kus oleks mõeldud mingite varjatud naljadega ka lapsevanematele - ei - see on puhas "lastekas". Ja hea ongi. Lavastajaks Ain Mäeots, kelle lavastused on tavaliselt ja nõnda ka seekord viimse detailini paigas, jääb mulje, et isegi liiga paigas ja rõhutab seda "toote" tunnet. Samas süda ja hing on ju Lottel ja sealsetel tegelastel õiges kohas ning need tegelased, Lottega eesotsas, on hingeks ka kogu lavastusele.

 

Ok, ega see polegi ju minusugustele mõeldud. Ja siis hakkasingi rohkem tehnilistele asjadele tähelepanu pöörama. Esiteks muidugi Lotte. Minu "Lotte"-kujutelm on tugevalt Gerli Padari näo ja häälega. Ei võtnud ma Luisa Värk-i Lottena kohe kuidagi omaks. See pole üldse Luisa süü. Laulda ta oskab ja väga hästi (ta oli isegi minu superstaari-lemmik, too ainus hooaeg, kui ma seda saadet vaatasin), aga näitlemiseni on ikka veel pikk tee käia. Ja mis see siis ära ei ole - mingit koeraplikat üdini postiivse energiaga teha, eks? Aga vat on - ma üritasin ühest ja teisest otsast leida neid varjundeid, et ta kuidagigi "mängiks" üht või teist asja, aga ei - ta pidevalt "esitas" teksti. Terve tükk ühe tonaalsusega, alati üdini positiivselt, innukalt ja justkui kooliteaterlikku lauseintonatsiooni kasutades. Õnneks siiski lauludes pääses ta sellest välja ja neid oli väga hea kuulata. Leian, et lavastuse suurimaks miinuseks tegelikult oligi see, et Lotte-karakteril ei olnud sellist "Bruno"-t või kedagi kõrval. Lotte-l ei tekkinud neid natukenegi sügavamaid ja sisukuse mõttes vajalikke dialooge kellegagi. Ta oli justkui vastavalt siis kas maal või kuupeal kas lepatriinude või jänesepere salgajuht ja kõik. Kui näitlejatest veel midagi eraldi välja tuua, siis tahaks öelda, et ega päevad pole vennad - reedel nägin esmakordselt Simo Breede-t laval (Cabaret) ja pettusin, aga Lottes tema suslik oli väga mõnusa karikatuurse liikumisega. Ja sellistes detailides peitubki selliste karakterite lahedus. Lotte kuupeal elava sõbrana ta hajus siiski massi ära ja sealt ei suuda ma millestki tema mängus kinni haarata.

 

Uskumatu, aga ma ei tundunud Tõnu Kilgast ära! Käisin vaheajal spetsiaalselt kavast vaatamas, et kes see Adalberti rollis on, aga isegi kui ma tema nime olin lugenud ja vaatasin selle teadmisega teda (21.reast) II vaatuses, ei uskunud ma seda, et see kes on laval, on tema. Justkui oleks kavas olnud trükiviga... (aga dublant Jüri Lumiste oli ta veelgi vähem...) Igatahes on Adalbert üks värvikamaid kujusid kogu etenduses. Ja mida etendus edasi, seda ägedamaks ta muutus. Kuni lõpus oli Kilgas juba täitsa hoos.

 

Minu lemmikuteks kujunesid "professorid" - Veikko Täär ja Juss Haasma. Tekkis kohe huvi, et kui palju on lavastaja sekkunud ja muutnud nende mängu teineteisest erinevaks või neil ongi nii erinev mängustiil? Kas nad on taotluslikult mänginud, üks sellist justkui tagasihoidlikumalt ja teine bravuursemalt ning näiteks ka kätega palju rohkem vehkides - mis tema karakteri elavamaks tegi? Juba nimed - Aadu ja Peedu olid sellistele tegelastele suurepärased! Ikka ja jälle päris Eesti värk :) Olgugi, et "kuu peal"... Ja mis te arvate, kumb näitlejatest oli selline energilisem ja liikuvam ja kumb tagasihoidlikum ja oma liigutustes justkui vähemate emotsioonidega.... --> Vastus - Täär oli see ägedam ja Haasma niiölda sirgema selja ja vähemate emotsioonidega. Aga see oligi hea, et nad nii erinevad olid. Inimesed ongi erinevad... Ja liskas ka Tääri mängitud Theodor ja Haasma mängitud Oskar olid hoopis teistsugused karakterid. Kuid need mõlemad siiski mitte nii esilekerkivalt lahedad, nagu professorid.

 

 

Minu kõige suurem aplaus kuulub kunstnikele. Iir Hermeliin, Rosita Raud ja valguskunstnik Palle Palmé on teinud just lastetükile vajaliku värvilise maailma. Nii roheline Leiutajateküla kui sinine (eriti hea ja huvitav, et mitte "kollane") - kuu, kus jäneste urg-kodumaja huvitavalt kokku ja lahti liikus. Ja muidugi kõik need kolme kõrvaga jänesed ja muud elukad ka. Ainult Karu oli kuidagi mitte-karu. Lisaks lahe lepatriinude kamp, kelle värvikuses ja kujudes saab ilmselt hoopis tänada Lotte-multikate autoreid (ehk siis eriti kunstnik Heiki Ernitsat) :) Aga ka sellised pisidetailid, nagu näiteks see lepatriinu, mida laval omavahel liigutati ja mille tiivad liikusid motoorselt veeretades üles alla. Nii armas! Ja kes 6-aastane endale ei tahaks sellist suurt lepatriinu-nukku :)

 

Hinnang: 2+/4+ (Raske on sellisele lastetükile hinnangut anda. See 2+ minu tasandilt pole lihtsalt lõpuni aus, sest seda tükki ei olnudki ju tehtud minuvanustele. Samas ei saa ma ka öelda, et see tükk oleks olnud eriliselt hea lastetükk, sest ka selliseid on jäänud siin viimastel aastatel päris tihti ette. Samas minu lapsele meeldis kõik ikka kohe VÄGA. Ta oli veel õhtul kodus oma nukkudega mängides tükis sees ja viimased sõnad enne uinumist olid samuti seotud teatriga. Järelikult liigutas see teda ikka korralikult. Sellepärast ka tema silmade läbi - minu arvatud tema hinnang 4+ Lisaks meie mõlemapoolne soovitus - viige oma lapsed teatrisse! Uus, oma, eestimaine Lotte sobib selleks igal juhul ning veel eriti hästi lastele vanuses 3-8.)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

KOSMONAUT LOTTE
Lastemuusikal kahes vaatuses

Autorid Janno Põldma, Heiki Ernits, Priit Pajusaar
Laulusõnad Leelo Tungal
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikaline juht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud
Koreograaf Janek Savolainen
Valguskunstnik Palle Palmé

Peaosas Gerli Padar või Luisa Värk
Osades Aivar Tommingas või Juss Haasma, Robert Annus või Simo Breede, Jaan Willem Sibul või Märt Jakobson, Tõnu Kilgas või Jüri Lumiste, Pirjo Püvi või Maria Kallaste, Veikko Täär või Tanel Jonas, Risto Orav, Krista Kotselainen jt
Putukad ja kuujänesed Susi Ann Kaljas, Laura Danilas, Kristiina Raahel Uiga, Linda Lukas, Karoliine Pärlin, Sigrid Tomson, Krista Kotselainen, Viktoria Soodla, Helen Värno, Gertrud Tomson, Sonja Liis Kaara, Merly Teder, Diana Lodeikin, Meriliis Tepper, Kaspar Kiisk, Kristo Saarna

Vanemuise ooperikoori vokaalansambel Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Aime Roosileht, Ivar Saks, Mehis Tiits, Margus Toode, Marika Villemson, Anne Vilt, Liina Tordik

Bänd Riho Lilje (kitarr), Jürmo Eespere (klahvpillid), Alari Piispea (basskitarr), Tiit Kevad (trummid)
Kaasa teeb Vanemuise Sümfooniaorkester

Lotte ärkab hommikul oma kodus ning õhtuks on ta jõudnud juba Kuu peal ära käia! Tegusa Lotte jaoks on see tavaline tore seiklus ning nagu ikka, on tal päeva lõpuks jälle mõni uus sõber ja hulk uusi teadmisi. Kuu peal käib ära ka jänes Adalbert – mida tema seal teeb, saate teada, kui tulete teatrisse!
Kestab 2h15min
Esietendus 5. mail 2012 Vanemuise suures majas
Tähelepanu! Kuni 3-aastased lapsed saavad etendusele sülepiletiga (hind 3,6 €, võimalik osta enne etendust kassast).
Fotod: Alan Proosa

Cabaret - Vanemuine

 

Cabaret aluseks on Christopher Isherwood-i 1939 ilmunud romaan "Goodbye to Berlin" (e.k. "Hüvasti, Berliin" Huma 2001). Raamatu tagakaanel on tekst: "Kirjanik George Orwell on raamatut iseloomustanud sõnadega: "Suurepärased visandid lagunevast ühiskonnast". Mõrkjas kõrvaltvaatajapilt ning ühiskondlike sündmuste poolt eraeludele avaldatava brutaalse mõju ere kõnekus on teinud Hüvasti, Berliinist ühe kõige jõulisema ja populaarsema romaani, mis 20. sajandil inglise keeles kirjutatud. 1971. linastus raamatust lähtuv Bob Fosse film "Kabaree", Liza Minelliga peaosas.

 

Kui oleme täpsed, siis film jõudis kinodesse siiski 1972.aastal. Kirjanik planeeris tegelikult kirjutada episoodilise hiidromaani Hitleri-eelsest Berliinist, kuid lõpuks piirdus siiski kuue palaga, mis moodustavad järjepideva jutustuse, mille lugu kestab alates 1930.aasta sügisest kuni 1932/33 talveni. Ehk raamatu sisu tegevus kestab u. 2 aastat. Kusjuures raamatus on peategelaseks kirjaniku enda nimeline tegelane, mitte Clifford Bradshaw, nagu teatrilaval. Filmis on antud sellele tegelasele hoopis kolmas nimi. Kuid kõigis kolmes figureerib keskse tegelasena Sally Bowles. Huvitav fakt ehk ka see, et Isherwood sai inspiratsiooni Bowles-i nimepanekul ühelt heliloojalt (Paul Bowles), nagu ta oma memuaarides kirjutab: "liked the sound of it and also the looks of its owner."

 

Muusikalilugu toimub peamiselt Berliinis aastal 1931, kui natsid hakkasid võimule tõusma ja tõusidki. Lugu pöörleb ühest küljest Kit Kat klubi inglannast kabareetantsija (Gerli Padar) ja tema suhte ümber ameeriklasest kirjaniku Cliff Bradshaw-ga (Juss Haasma). Kõrvalliinina hotellipidajast vanaproua Schneideri (Eva Püssa) ja ühe tema üürniku (ka Cliff ja Sally on samas majas üürnikud) - juudist puuviljakaupmehe, härra Schultzi (Aivar Tommingas) armulugu. Kogu tegevust juhatab sisse ning läbi etenduse muudab elu kabareeks ja vastupidi - konferansjee (Hannes Kaljujärv).

 

Broadwayl sai tükk esietenduse aastal 1966 ja seda mängiti ühtekokku 1165 korda. Londoni West Endis nähti esietendust paar aastat hiljem - 1968 ja Sandy roll oli toona ühe teatud Judi Dench-i kanda :)

Eestis õnnestus minul näha seda esimest korda lapsena, 1980ndate keskel, Ago-Endrik Kerge lavastusena Estonias (Sally-Katrin Karima, konferansjee-Tõnu Kilgas, Schultz-Jüri Krjukov, Schneider-Helgi Sallo...ei mäleta, kes mängis Cliffordi) ja 10 aastat tagasi Georg Malviuse lavastusena Vanalinnastuudio egiidi all Vene Draamateatris. Ka tookord oli Sally rollis Gerli Padar, kuid kõik teised näitlejad ja lavastus nii atmosfäärilit, rõhuasetustelt kui ka tunnetuselt hoopis teistsugune. Vanemuises Hovenbitzeri lavastuses on enam-vähem võrdselt Sally ja Cliffi lugu Schneideri ja Schultzi looga. Malviuse lavastus oli ehk siiski kaldu noorte armuloole.

 

"Life is a Cabaret old cham, come to the Cabaret"

 

 

Gerli Padar on kui sündinud Sally Bowles! Võimsalt lauldud, isegi hästi näideldud (see massiline muusikalides mängimine on õpetanud Gerli päris ehtsaks näitlejaks!). Samas muutis see väga tugevaks kontrastiks jällegi teiste laulvate näitlejate laulutaseme (ja mina "vingusin" paar päeva tagasi Russell Crowe laulmisoskuste üle Les Miserables'). Kõige rohkem ehk Eva Püssa kahjuks. Millegipärast mõjus, et tema tegelane laulis vaatet rohkemgi kui Sally. Aga kuigi Eva laulab ju rolli "ära", jääb tal laulmistalendist siiski sellise massiivse muusikalirolli jaoks väheks. Natuke pikemate nootide võtmisest üldse rääkimata, aga ka muidu oli nootide hoidmisega raskuseid. Samas eks dramaatilisemad hetked vabandavad ka mingil määral välja ja võib ju öelda, et need laulud ongi mõeldud nii laulmiseks... Juss Haasma Cliffil on vähe antud laulda, aga Juss ju muidugi laulab ära. Tema lauluhäälel on ka väga iseloomulik tämber (justnagu tal oleks midagi laulmise ajal suus), aga lauda mees oskab. See on minu meelest ka üks "kunstniku" tunnus, et ta on äratuntav ehk, et temas on midagi just temale iseloomulikku. Cliff-i roll on üldse kuidagi tõsine ja mingis mõttes tõre ning marginaalne. Kuigi tegelikult peaks see olema mingis mõttes just tema teekond Berliini ja sealt ära, jääb ta siiski kõrvaltegelaseks ja mõnevõrra isegi teiste tegelaste varju. Tema armastust Sallyga on ka terve tüki jooksul vaid ühes kohas võibolla rohkem näha, siis kui nad pikalt suudlevad ja ma-ei-tea-mida :) samal ajal seal põrandal (laval) teevad. Aivar Tommingat vaataks iga kell ja igas tükis. Ka siin on ta vanamehest, armastuse leidnud tegelasena suurepärane ja Aivari mõnus lauluhääl on juba tuttav mitmetest muusikalidest. Samuti mõjus väga positiivselt Merle Jäägeri särtsakas lõbunaine. Natuke elu ja pahelisust juurde, millest tegelikult jäin isegi mõnevõrra puudust tundma selles Cabaret versioonis. Oleks võinud ikka tunduvalt julgem olla (Malviuse lavastuse ajal käisid sukatrippides lauljad-tantsijad publiku ridade vahel ning tekkis ehk tõesti "kabaree" tunnetus. Ja kabareega käib ju juba käsikäes "pahelisus"... Ütleb ju teatergi oma kodulehel, et alla 14 mitte soovitatav... Tänapäeval 14 aastased teavad ja on näinud palju rohkemat kui palja ülakehaga tantsija-mehi. Isegi roppuseid ju ei öelda (õnneks)... Minu jaoks uus tutvus oli Simo Breede, kes küll esmamuljet eriliselt positiivset ei jätnud. Tema karakterisse tuli elu sisse pigem siis kui ta laulma sai hakata (siis kui ta juba natsina kihluspeole tuli), aga minu jaoks mängumaneerilt mittemidagiütlev ja isegi võib öelda vajalike emotsioonideta. Kõige suurema positiivse üllatuse pakkus, aga Hannes Kaljujärv. Mul läks alguses minut aega, enne kui ma aru sain, et see on tema... (tavaliselt olen harjunud tükke esimesest reast vaatama ja seekord nägin 16ndast.) Uskumatu kuidas ta hääl moondub kui ta panna helistikuvõrra vast ehk tema tavalisele häälele kohaselt kõrgemalt laulma. Ja oh kuidas mulle meeldisid tema pöörlevad lavaletulekud - need tõesti tuletasid pidevalt meelde, nagu tema tegelanegi, et meil on siis kõik biuuutiful... oleme tulnud argimuredest ära ja muresid "seal neil" ei ole, on hoopis tüdrukud, kes on biuuutiful... Samas see mõrksus, mis siiski nii natsi-juudi kui vanaduse ja oma õnne järele liikumise kohta on jutustatavate lugude sisuks, see mõjub ehk just nimme natuke tugevamalt kui pidevalt tuletatakse meelde, et kõik on Kabarees biuuutiful. Ei ole... elus ka ju pole ja "Elu on kabaree"...

 

Muusikalis kõlavad laulud on ju suuremas osas teada-tuntud ning see on üks suuremaid muusikali trumpe (mõnus neid oma pea sees kaasa laulda, eriti kui samaga saab live-s kuulata head esitust). Paljud neist on ka meie lauljate poolt juba varem esitatud nii siin kui seal, aga ka ingliskeelsetena on neid ikka elu jooksul saanud kuulda - "Money makes the world go around", "Mein Herr" (mis muide kirjutati alles filmi jaoks ning ei olnudki esialgses muusikaliversioonis) ning muidugi nimilugu "Elu on kabaree". Kuid üheks mõjuvaimaks lauluks tõusis seekord hoopis "Meeskite", võibolla sellepärast, et seda esitas Aivar Tommingas mõnusalt jutustavas vormis, aga võibolla ka sellepärast, et see on esimene kord kui etenduses saab aru, et Schultz on juut (ta ju laulab jidišikeelse sõnaga laulu) ning ühtlasi hakkab tekib tunnetus kogu sellest maailmast selles ajastus nende tegelaste ümber.

 

Tabavalt on lavastajal toodud surmamaskis tegelane justkui vahenumbriks - allegooriana võib võtta, et surm liikus ka juutide ja natside vahel ning Hitleri kujul viskas "Heil Hitlerit"... Samas aitas see luua ka sellist dekadentlikku atmosfääri, mis tihti valitseb eelmise sajandi esimese poole Saksamaa filmides ja romaanides (näiteks minu jaoks ka romaanis "Berliin, Alexanderplatz").

 

Dirigendiks oli "alati muhe" Tarmo Leinatamm ja ei jäta konferansjee ka teda oma jutu sisse toomata :) Avaldades oma huvi tema vastu (tegemist siis gay-karakteriga. Huvitav, et raamatu kirjutanud Isherwood on gay, temanimeline minajutustaja, aga mitte. Ning see on siiski jõudnud konferansjeede näol nii muusikali kui ka filmi - no eks muusikalis ongi jutustajaks rohkem konferansjee. Raamatus oli küll gay-temaatika esindatud, nimelt gay-paar Peter ja Otto, kellel oma suhtlemise ning seksuaalsusega oli raskuseid Natside võimuletõusuga seonduvalt).

 

Koreograafe oleks olnud justkui 2. Osalt tantsudes oli tunnet ja isegi nutti, teised oli imelike ja juba tervete kombinatsioonidena tuttavad või näiteks sobimatute popmuusikavideote pealiigutustega. Kuid üldmulje jäi siiski positiivne. Eelkõige sellepärast, et mõned naistantsijad olid silmatorkavalt head. Ühe paremas lavaääres seisnud naistantsija säärelihased oli lausa 16.ndasse ritta näha. Respekt! :)

 

Mõned natuke imelikud tähelepanekud torkasid ka silma-kõrva. Näiteks kummaline, et "inglanna" Sally Bowles ei saanud aru, et Cliff on ameeriklane. Aga inglased saavad ju alati aru. Hääldamine lihtsalt on hoopis teistsugune ja intonatsioon samuti. Muidugi võib selle panna ka naiseliku jutusoone tekitamise süüks, aga siiski...

 

 

Üle ega ümber ei saa võrdlusest 1998-2007 aastal nähtud etenduste TOP100s 54.kohal platseerunud Georg Malvius-e Vanalinnastuudio all lavastatud ja nüüdseks siis juba peaaegu 10 aastat tagasi nähtud versiooniga. Ühendavaks faktoriks vaid alusmaterjal ning see, et mõlemas mängis Sally Bowlesi rollis Gerli Padar. Toona oli see elamus intiimsem, mida ilmselgelt võimaldas Vene Teatri atmosfäär. Solarise Nokia saal on ju ikkagi "kontserdisaal", mitte teater. Kirjutasin lühidalt oma edetabelis järgnevalt: "Cabaret näol oli tegemist millegi tõeliselt teatris toimuva kabareetaolise etendusega. Sest alguses kui saali läksime tuli üks tegelastest meie juurde ning tegi meie kulul nalja - aluspükstega. Üle saali. Minu teatrikaaslasele pakuti ka klaas konjakit vabanduseks...keset etendust. Aga Gerli Padar on hea laulja ning kogu kamp - nii noored kui vanad, olid tõelised proffid. Lavastaja muidugi maailmaklass ja samuti kunstnik (tsitaati lisatud märkus: kusjuures kunstnikutöö jättis vaatet Vanemuise versioonis kõige rohkem soovida, eriti just praktiliselt kujundamata jäetud lava - kõigest hall mostrumkoridor ja kabareekardinad ja ääristuled. Valguskujundust võib ehk pidada suuremaks kunstnikutööks). Sisu oli ju muidugi vanast Liza Minelli filmist teada, lisaks olime teatrikaaslasega mõlemad lugenud ka seda Isherwoodi raamatut, millel see muusikal baseerub. Raamat on muidugi kõige parem, kuid muusikal oli ehe ja väga õnnestunud! Ja siin oli juba seda sisu (muusikalides ju tavaliselt pole) natuke rohkem. Lisaks Vene Draamateater lõi üpris autentse atmosfääri."

 

Tõestust sai ka fakt, et eestlased on endiselt "muusikalirahvas". Suur Nokia saal oli rahvast puupüsti täis. Muidugi, eks palju võis näha ka turiste, kuid siiski. Korralduslikust küljest oli kummaline, et garderoobis oli ka veel etenduse määratud algusajal, ehk kell 19:00 pikad järjekorrad. Etendus saigi alata sellepärast u.10 minutit hiljem. Samuti kestis 4.jaanuari etendus terved 3 tundi (koos pooletunnise vaheajaga), mitte 2:45, nagu kodulehel kirjas (hilisemat algusaega arvesse võttes). Kuigi Solarise naabrina elades minul isiklikult vahet polnud, aga vajadusel ehk hea teada...

 

Lisaväärtuseks oli tükis äratoodud ka "pohmelliravim" -  toored munad worchesteri kastmega :) Hmmm, ma just viimane kord ostsin Londonis ehtsat worchesterit kaasa...

 

Hinnang: 3+ (teatris minu taga istunud inglased kiitsid, et "Sally Bowles is really good". Ja täpselt nii oligi. Eesistunud soomlased kurtsid, et kummaline on subtiitreid ülevalt lugeda, sest harjunud on neid altpoolt ("sub"tiitrid) lugedes tegevust jälgima, aga ülevalt kaob allolev, ehk lavaltoimuv tegevus vaateväljast ära. Ma ise märkasin samuti, et mingil hetkel justkui automaatselt lugesin teksti ka juurde... Ju see on mingi harjumuse asi - et kui teksti näidatakse, siis "peab" lugema. Samas, paaris kohas läks tekst muusika sisse või mõnel muul põhjusel kaduma ning siis oli hea, et sai selle lugedes siiski nö. kätte. Ma kujutan ette, et kogu see "kabaree" võiks Vanemuise "teatrimajas" mõjuda "kuumemana" - hot, hot hot, nagu ka lavalt iseloomustus Kit Kat Kabaree kohta käib. Nokia suures kontserdisaalis jäi siiski see "hot" olemata-tulemata. Samas head laulud ja Gerli Padar esitus kompenseerisid seda päris palju. Mõned teised laulvad näitlejad siiski ei vedanud päris hästi välja ning lavakujundus oli plass, mis ei aidanud lool sündida. Minu jaoks jäi sisuliselt ka kõik poolikuks - ma mõtlen kõik suheteliinid justkui katkevad, aga võiksid edasi kesta. Samas tegemist on ju ikkagi "Kabareega" ning igal showl on algus ja lõpp, selles suhtes on Kabaree ikkagi episoodilik väljalõige elust ning mitte elu ("Elu on kabaree"). Mis juba ka Malviuse lavastusega seonduvalt sai mainitud, et tegemist on mõnevõrra sisukama looga kui tavaliselt muusikalidel. Ideaalis tahaks näha versiooni, kus Sallyt mängib Gerli - samas Tanja Mihhailova Sallyt pole ju üldse näinud, frau Schneider võiks olla -eriti väga kandva lalja-rolli tõttu Silvi Vrait, Cliffiks sobib piisavalt hästi Juss Haasma, Fräulein Kost Merle Jääger ja Ernsti rollis tahaks näha pigem Markus Luik-e. Minu versioonis oli viiest kolm, seega jäin rahule.)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

CABARET
Muusikal kahes vaatuses

John Van Druteni näidendi ja Cristopher Isherwoodi jutustuste ainetel
Libreto Joe Masteroff
Muusika John Kander
Laulusõnad Fred Ebb
Tõlkijad Hannes Villemson, Kirke Kangro
Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa)
Muusikajuht ja dirigent Tarmo Leinatamm
Dirigent Lauri Sirp
Kunstnik Roy Spahn (Saksamaa)
Valguskunstnik Palle Palmè (Rootsi)
Koreograaf Winfried Schneider (Saksamaa)

Osades: Tatjana Mihhailova või Gerli Padar, Robert Annus või Juss Haasma, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Eva Püssa või Silvi Vrait, Markus Luik või Simo Breede, Jaan Willem Sibul, Merle Jääger või Kaili Närep, Maria Kallaste, Pirjo Püvi või Helen Nõmm jt.

„Ma leian, et see linn on kütkestav. Siin on kõik niivõrd pulbitsev ja pillav. Inimesi valitseb haiglaslik lõbutsemisjanu. Kui tegemist oleks filmiga, siis mis kõik siin juhtuda võiks? Vulkaan võiks lahvatada, linna võiks tabada raju ning üleujutus...“ (Cliff)

Muusikali tegevus viib meid Berliini aastal 1929. Samal ajal kui Weimari vabariik on uppunud majanduslikku ja poliitilisse segadusse, õitseb ööelu – nii ka kurikuulsas Kit-Kat-Clubis. Äsja Berliini saabunud ameerika kirjanik Cliff Bradshaw armub kohe klubi sillerdav-kahtlasesse atmosfääri ja kohalikku tähte, imekaunisse Sally Bowlesi. Kui Sally oma kiiva armukese, klubiomanik Maxi poolt vallandatakse ja ta Clifi juures proua Schneideri pansionis varjualust otsib, areneb kergemeelse femme fatale’i ja tagasihoidliku kirjaniku vahel kummaline suhe…
„Cabaret“ toob vaatajate ette meelelahutusest sõltuvuses oleva ühiskonna, mille frivoolsetest ja kergemeelsetest lõbustustest tulvil elu meenutab tantsu kuristiku serval. Sest „homne päev“ - natsionaalsotsialism, tuleb pidurdamatult ja seda ei takista kellegi isiklik õnn ega kunstnikud või väljaspool seisjad.

Eesti keeles, inglise- ja soomekeelsete subtiitritega
Esietendus 20. oktoobril 2012 Vanemuise suures majas

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele.

Vikerraadio saate "Teatrisse!" rahvahääletus 2012

Juba teist aastat järjest korraldas Vikerraadio rahvahääletuse. Selgitati nii nais- kui ka meesnäitlejate kui ka lavastuste publikulemmikud. Hääletamisel osales 667 hääletajat. Küsitluse vastustes mainiti kokku 92 nais- ning 112 meesnäitlejat ja 58 eri lavastust.

LEMMIKUD NAISNÄITLEJAD 2012

20. Helle Kuningas
19. Ülle Kaljuste
18. Monika-Evelin Liiv
17. Epp Eespäev
16. Tiina Mälberg
15. Piret Kalda
14. Maarja Mitt
13. Maria Soomets
12. Mirtel Pohla
11. Anu Lamp
---
10. ANNE REEMANN ("Aeg ja perekond Conway") 42
9. EVA KLEMETS ("Iphigeneia Aulises", "Suur õgimine") 50
8. ÜLLE LICHTFELDT ("Leenane`i kaunitar“, „Kaasavaratu“) 54
7. LIISA PULK („Tappa laulurästast“) 55
6. KÜLLI TEETAMM („Ma armastasin sakslast“, "Aeg ja perekond Conway") 71
5. EVELIN VÕIGEMAST („Hamlet“, „Aeg ja perekond Conway“, „Keti lõpp“) 78
4. CARITA VAIKJÄRV („Ukuaru“) 90
3. ITA EVER („Augustikuu“) 92
2. KATARIINA UNT („Nisa“, „Karin ja Pearu“) 105
1. MARIKA VAARIK („Iphigeneia Aulises“, „Suur õgimine“, „Pedagoogiline poeem“) 174

Kommentaar: Marika oli tõeliselt võimas nii Suures õgimises kui ka Pedagoogilises poeemis, Iphigeneias küll jäi pigem Eva ja Mirteli võimsa mängu varju, aga kahtlemata oli see 2012. ka Marika aasta. Tundub, nagu juba viimased aastad on ta pidevalt üks neid kõige parimaid. Sama võib ju öelda ka Katariina kohta. Nisa roll küll juba 2011. aastast, aga Karini roll oli kahtlemata üks aasta triumfe. Itakesekene on lihtsalt uskumatult hea. Aga nagu "Tujurikkujast" sai teada, kasutab ta dopingut... :) Carita üle on vaatet kõige parem meel! Ta on alati teiste 20.lennu tüdrukute varju jäänud, aga tänavu jäid tema varju nii Evelin kui ka Maria, teistest kursaõdedest, kes 20 sekka üldse ei pääsenud, rääkimata... Kui nüüd tegelikult nii meeste kui naiste tabeleid vaadata, siis 5 näitlejat 40st on just sellelt lennult :) Teist kohta jagavad 9. 10. 13. 15. 16. ja 21.lend 3 näitlejaga. Evelini SUURT rolli oleme endiselt kõik ootamas. Siiani on ta saanud särada vaid nö. kõrvalrollides. Vast ehk pärast kooli olid mõned peaosad, aga juba aastaid ei ole tal olnud sellise kaliibriga rolle, nagu Hele Karin või Carita Minna. Selles mõttes ühinen Meelis Kompuse arvamusega, et tema suurimad hetked on alles ees. Hea näitleja ju kahtlemata, ka senise töö põhjal üks minu suurimatest lemmikutest. Külli Teetamm on viimased 5-6 aastat kandideerinud Teatriliidu aastapreemiale, aga ilmselt katkeb sellel aastal see uskumatu kett, mis võiduni kordagi ei jõudnudki. Kuigi mõlemad varasemate hooaegade rollid, mida rahvas on seekord maininud, oleksid olnud väärt võitu... Liisa on üllataval kombel ainsana esindamas eelviimast lavaka lendu (viimasest pole veel keegi jõudnud tabelitesse), aga eks see inimeste südametesse mängimine võtabki aega. Selle eest Liisale tunnustus missugune! Tegelikult ju tugev lend, kus materjali sellistesse tabelitesse hulgaliselt... Ülle Lichtfeldt-i vägiteod jäid peamiselt eelmisse hooaega, aga viimasel ajal, oleme ausad - ta on alati hea. Üks nendest nimedest, kelle pärast on mõtet Rakverre sõita. Kuigi, ja oleme taas ausad - 2012. oli tegelikult Rakvere Teatrist hoopis Tiina Mälberg-i aasta, kes on täiesti põhjendamatult kõigest 16.kohal (no õnneks vähemalt on üldse tabelis sees! Aga mul on 2 nime väljas käia - "Armastus tööpostil" ja "Hullumaja suvepäevad" - nii üksikult eraldi kui rääkimata need kokku, oleksid pidanud andma palju-palju rohkem hääli!). 9. kohal on minu jaoks üks näitelejatest, kes Tiina kõrval peaks tipu lähedal kui mitte kõige kõrgemal kohal olema - Eva Klemets. Tema praegune mänguvorm ja see värskus ja sügavus, millega ta näiteks Iphigeneias mängis, see on maailmaklass! Igas mõttes tõusmas kui välguna tipu suunas. Jätkuks talle vaid rolle NOs. Anne Reemann ja Anu Lamp on samuti minu suured lemmikud, aga Anu tegi juba eelmisel aastal ühe suurimatest rollidest, pean silmas Amy seisukohta ja Anne Perekond Conway emana oli samuti juba 2011.aasta suurepärasemaid tähti meie teatritaevas. Muidugi Nähtamatutes pisarates oli ta ka anne hästi esil (kuigi tahaks tedagi suuremates rollides ja tihedamalt näha)! Mainimata ei saa jätta, et ka Helle Kuningas Nähtamatust majast oleks pidanud olema palju-palju kõrgemal. Aga ju seda pole veel kriitline mass jõudnud näha... Ja Maria - kõik, kes nägid Raudmehes tema Buratinot või Angela Aak-i, said tõestust, et tema puhul ei ole lihtsalt tegemist mõne lastesaatejuhiga, kes kunagi näitles, vaid ta on parimas lavavormis. ja pole vahet millise žanruga on tegemist... kuigi endiselt ma ei mõista, miks teda muusikalides rohkem ei kasutata...


LEMMIKUD MEESNÄITLEJAD 2012

20. Robert Annus
19. Hannes Kaljujärv
18. Üllar Saaremäe
17. Märt Avandi
16. Sten Karpov
15. Ivo Uukkivi
14. Andres Mähar
13. Juhan Ulfsak
12. Tõnu Oja
11. Jaan Rekkor
---
10. INDREK SAMMUL („Amadeus“, „Islandi kell“, „Kevadine Luts“) 35
9. ANDRUS VAARIK („Kes kardab Virginia Woolfi?“, „Hamlet“) 41
8. TAAVI TEPLENKOV („Kõik on täis“, „Augustikuu“) 42
7. AIN ANGER („Faust“) 60
6. TAMBET TUISK („Iphigeneia Aulises“) 66
5. AIN LUTSEPP ("Punane", „Augustikuu“) 84
4. ALO KÕRVE („Hamlet“, „Aeg ja perekond Conway“) 91
3. MAIT MALMSTEN („Nelipühad“, „Kolm õde“, „Rahauputus“) 100
2. PRIIT VÕIGEMAST ("Hecuba pärast“, „Ma armastasin sakslast“, „Keti lõpp“) 112
1. AIVAR TOMMINGAS (Tõde ja õigus. Teine osa“, „Vihmamees“, „Karjäär“) 192

Kommentaar: Aivar ja sellel aastal numbero uuno?! Tõeline üllatus. Ma olen muidugi oma ühe lemmiknäitljeja pärast ülirõõmus, aga ta on iga aasta ja igas rollis väga hea. Karjäär on mul plaanis alles sellel aastal, aga selline ülekaalukas võit, no ikka väga-väga tore! Tema Maurus on kahtlemata loorbereid väärt ja tema Vihmamees ei jäänud Dustin Hoffmani Oscari võitnud rollile grammigi alla. Aga seda kõike juba eelmistel aastatel. Priit Võigemast tegi hea Arvo Pärti paroodia Linnateatri tasemevõrdluses alla keskpärases tükis - Keti lõpp. See oligi kõige parem kogu etenduses. Ma armastasin sakslast ja Hecuba pärast etendustes olid tal täiesti hiilgavad rollid, aga need ju juba eelmistel aastatel. Samas tänavu oli ta üks minu lemmikuid hoopis Suures õgimises. Eredalt on tema David Bowie cover meeles ja tennisemäng ja kogu see õgimine muidugi ka :) Mait Malmsten kui üks Eesti rahva lemmikutest on ka leidnud tee tippu. Vahepeal ta ongi kuidagi varjus olnud - vähe rolle ja millegipärast ei midagi säravat, nüüd siis ometi midagigi. Pean tunnistama, et esimese hooga ta ei meenugi Nelipühadest. Kolm õde on ja jääb mul nägemata ja Rahauputus on juba aastatetagune roll. Minul õnnestust teda sellel aastal näha Islandi kellas ja seal oli ta üks parimaid. Tegelikult ta ongi alati väga hea, lihtsalt kuidagi vähe kasutatud. Toompere kasutab ikka, aga tema vanuse ja taseme juures peaks ta olema üks hõivatumaid näitlejaid. Aga ega ma ei tea kah, võibolla see ainult näib minule, et ta vähe rolle ette võtab. Alo Kõrve Hamlet jäi minu jaoks 2013ndasse aastasse. Eks näis kuidas õnnestub piletijaht, aga Aeg ja perekond Conway vaiksema venna roll kõikide nende ülimalt hästi ja elavamalt mängitud õdede kõrval oli märkimisväärselt hea ja justkui balansseeriv teistele. Väga tunnetuslik ja sügav. Lutsepp säras Punases juba eelmisel aastal, aga ka tema võib mistahes rolliga igal aastal pääseda siia tabelisse... Tambet Tuisk tegi Iphigeneias minu jaoks ühe aasta kehvimatest rollidest. Ta mängis seda väga valede rõhuasetustega. Õigemini sellel korral kui mina vaatamas käisin, oleks ta olnud nagu liimist lahti. Rõhutas sõnu valesti ja tekst ning tema mäng ei läinud üldse kokku. Mida etendus edasi, seda paremaks küll läks, aga ma alguses ei saanud üldse aru, kas võõrlavastaja ei saanud tema tekstist aru ja sellepärast ei saanud tema mängu korrigeerida või milles on asi, et ta nii mööda paneb. Arvestades mõnede tuttavate naiste suhtumist Tambetisse, siis tundub, et ega ta ei peagi mängima... ta võib ka lihtsalt laval olla ja teatud tüüp naisi hääletaks selle eest ka ta parimaks :) Ain Angerit õnnestus mul viimati näha Birgitta festivalil üleeelmisel aastal. Faust jäi kahjuks nägemata. Aga ka tookord oli tegemist Wagneriga ja Ain on ikka ülimalt võimas! Taavi rollid pärinevad ka juba peamiselt varasematest hooaegadest. Ise olen nautinud tema multifilmi audiorolle. Ta on alati üks parimaid hääli. Ja tema ning Võigemasti duo Vasaku jala reedes... igavesti lahe! Vertikaaltund on täiesti alusetult vähe tähelepanu saanud, kuigi Taavit ma sealt võibolla esimesena ei tõstakski esile - pigem isa-poega Ojasid... Andrus Vaarik pidi olema publikulemmik Hamletis, aga see minul veel nägemata. George-i rollis oli ta ülimalt hea. Mõnus, et ta on Linnateatris endale kodu leidnud. Tema mängus on alati midagi. Indrek Sammulit on viimasel ajal tihti Draamateatri laval näha olnud. Indrek nimelt kolis Ugalast uude koduteatrisse. Minul õnnestus teda näha nii uues kodus - Islandi kellas kui vanas kodus - Ukuarus. Tegelikult ma pole siiani üle saanud sellest, et talle ei antud eelmisel aastal aastapreemiat Salieri rolli eest. See on minu jaoks Saaremäe Cyrano, Lutseppa Rothko, Malmsteni Panso, Toompere jr ja Vaariku George-ide ja Võigemasti Rannapi kõrval viimase 5 aasta vingemaid meesnäitlejarolle!


2012. AASTAL EESTI RAHVA LEMMIKNÄITLEJATE TOP10

10. EVELIN VÕIGEMAST
9. AIN LUTSEPP
8. CARITA VAIKJÄRV
7. ALO KÕRVE
6. ITA EVER
5. MAIT MALMSTEN
4. KATARIINA UNT
3. PRIIT VÕIGEMAST
2. MARIKA VAARIK
1. AIVAR TOMMINGAS

Kommentaar: No ei saa märkimata jätta, et nii hea, et Carita on siin sees. Ometi on hakatud märkama kui hingega ta igat rolli teeb ja kui hea ta tegelikult ka on! Lisaks Caritale ongi Aivar ainuke, kes pole otseselt Tallinna teatrite näitleja. Aga Aivar mängib vähemalt Linnateatris gastrolli, seega Carita ongi ainuke, kes praktiliselt täiesti väljaspoolt Tallinnat on suutnud ennast 10 sekka mängida! Eks suurem osa nimedest ongi siin sellised teada-tuntud kogu rahva poolt armastatud näitlejad...


LEMMIKLAVASTUSED 2012

20. „Esimesed suudlused“ (lavastaja Madis Kalmet, Endla Teater)
19. „Andmed Liina Pihlapuust“ (lavastaja Erki Aule, MTÜ Oma Lava)
18. „Amy seisukoht“ (lavastaja Mladen Kiselov, Tallinna Linnateater)
17. „Leenane´i kaunitar“ (lavastaja Üllar Saaremäe, Rakvere Teater)
16. „Tõde ja õigus. Teine osa“ (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater)
15. „Kaasavaratu“ (lavastaja Eili Neuhaus, Rakvere Teater)
14. „Onu Vanja“ (lavastaja Lembit Peterson, Theatrum)
13. "Cancun" (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater)
12. „Boyband“ (lavastaja Andres Dvinjaninov, Endla Teater)
11. „Augustikuu“ (lavastaja Priit Pedajas, Eesti Draamateater)
---
10. „Ukuaru“ (lavastaja Madis Kalmet, Ugala Teater) 52
9. "Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum" (lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater) 55 
8. „Tappa laulurästast“ (lavastaja Urmas Lennuk, Vanemuine) 56
7. "Gilgameš ehk igaviku nupp" (lavastaja Peeter Jalakas, Von Krahl) 75
6. "Iphigeneia Aulises" (lavastaja Lorna Marshall, NO99) 82
5. „Suur õgimine“ (lavastaja Lauri Lagle, NO99) 84
4. „Faust“ (lavastaja Dmitri Bertman, RO Estonia) 85
3. "Karjäär" (lavastaja Uku Uusberg, Vanemuine) 96
2. "Aeg ja perekond Conway" (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater) 97
1. "Maailmale nähtamatud pisarad" (lavastaja Elmo Nüganen, Tallinna Linnateater) 121      

Kommentaar: No ei saa mina küll öelda, et Nähtamatud pisarad nüüd sellist ülekaalukat võitu oleks väärt. Jah, see oli hea, aga mitte niiiii hea. Ma ise tabasin end kella vaatamiselt... kuigi nii mõnigi lõik oli ikka väga hea - meeldejäävaimad Piret Kalda lesk, keda külastab Noormets ja Aadli, Ojari ja Eespäeva kosjakaupade lõik. Ja kui nimetada parim roll sellest tugevast ansamblimängust, siis nimetaks hoopis Margus Taborit. Kuigi olen ülimalt tänulik alati kui Anne Reemanni näha saan. Hmmm, nüüd meenus ka Mart Toome oma kingitustega :) Tegelikult on teisele kohale platseerunud Aeg ja perekond Conway minu 2011.aasta lemmiklavastus. Sai seda ka eelmise aasta Teatrisse! saates mainitud... ja nüüd see siis siin on - 2.kohal! Aga oli ka ilus ja huvitavasisuline lavastus. Ja sellist naisnäiteljateansamblit annab ikka otsida - Anne, Evelin, Elisabet, Sandra, Ursula ja Külli. Hele, Anu, Epp, Helene ja Piret olidki vaid puudu :) Karjäär, nagu mainisin, on plaanis võtta käsile 2013.aastal. Pilet juba ootamas... Samtui ei õnnestunud näha Fausti. Suur õgimine oli ka minu TOP10 lavastus. Lauri Lagle on saamas küpseks lavastajaks. Isegi nii laialivalguvalt raske materjali puhul on kõik väga kompaktselt ja hästi koospüsima pandud. Näitetrupp muidugi esmaklassiline - Margus Prangel, Eva Klemets, Priit Võigemast ja Marika Vaarik söövad ja mässlevad söögiga ja söögis. Milline hõrk õhtu! Iphigeneia Aulises oli fenomenaalne - ilma igasuguste dekoratsioonideta mängisid just eelkõige naised selle narratiivi nii pingeliseks, et õhku oleks võinud noaga lõigata. Muidugi isana oli minu jaoks etenduse dilemma igati tunnetatav. Igatahes sellist otsust teha oleks võimatu... Ma ei tea, mida ma üritaksin välja mõelda, aga ma ei suudaks saata oma last surma... muidugi sellel isal ei olnud ka valikut... aga ikkagi... Gilgameš oli juba eelmise aasta šedööver, ent kuna tänavu mängiti ka, siis igati hea meel, et selline lavastuslikest ideedest kubisev tükk sai nii kõrgele. Tappa laulurästas on mul nägemata ja ei tea ka millal seda näha õnnestub. Ilmselt mitte enne järgmist sügist... Aga kõige parem meel on mul Naised valitsevad maailma üle. See oli üks minu selle aasta TOP5 lemmikutest kahtlemata ja nii ilus ja hea ja kõik need vinged superlatiivsed omadussõnad, mis väljendavad headust. Kuna mul on kirjatöö selle tüki kohta veel pooleli, siis rohkem ei hakka kommenteerimagi. Ukuaru positsioon TOP10s on samuti üllatus, aga samas oli selline vana-hea-eesti-teater mõnus vaadata. Vaadates kohti 11-20, siis ma väga loodan, et Andmeid Liina Pihlapuust mängitakse veel kunagi! Boybandi ma vaatama ei lähe. Ülejäänutest on soovitamist väärt vähemalt Augustikuu, Tõde ja õigus 2, Amy seisukoht ja Esimesed suudlused. Cancun, Leenane'i kaunitar, Kaasavaratu ja Onu Vanja olid minu jaoks keskpärased. Cancunis olid head rollid Kaljustelt, Rekkorilt ja eriti Mihkelsonilt, aga Peeter Oja mängib viimasel ajal teatris liiga vähe ning seetõttu on õige natuke roostes. Kuigi mitte häirivalt. Selline intiimne segadus paaride vahetusega siiski minu maailma eriti ei kõigutanud. Leenane'i kaunitari suurim viga on see, et Herta Elviste ja Liina Tennosaar mängisid need rollid juba surematuks Mägede Iluduskuningannaks. Ines ja Ülle on ju ka head, aga see elekter, mis oli Herta ja Liina vahel, see oli hoopis teisest mastist. Võibolla on see originaalis üle elatud šokk psühhoterrist emast jäi ka Rakvere Teatri versiooni vaadates tulemata-olemata ja seegi mängis oma rolli. Kaasavaratu oli küll väga hea, aga ma ei näinud Saaremäed tema rolli sobivana, kuigi Pille-Riin Purje vaidles kategooriliselt mulle vastu selles osas. Häiris ka kunstnikutöö, aga see pole muidugi sisulises mõttes oluline. Samas seda tükki siiski päris keskpäraseks nimetada ka ei saa. Ikka tugevalt üle keskmise. Samuti Petersoni versioon Tšehhovi klassikast oli minu meelest lavastusena kahtlemata üle keskmise. Ja seal oli jällegi käesoleva aasta üks parimad kunstnikutöid! Samas jäi mind häirima võrdlus Kaarin Raidi Ugala Onu Vanjaga ja see vähendas minu jaoks mõnevõrra Theatrumi versiooni väärtust.

Igati põnev on sellise aastase vahega näha rahva arvamust just selles hetkes. Eriti magusad on muidugi need "üllatused". Loodetavasti toimuvad ka tulevikus sellised hääletused. Üldse on TEATER ju tegelikult visuaalne kunst ja ma ei mõista, miks ei võiks Teatrisse! saade olla korra või kaks kuus eetris televisioonis. Kirjandusmuuseum on minu meelest tõestanud rahva kultuurinälga... aeg oleks avada ka Teatriministeerium :)

Searching for Sugar Man (UK/Rootsi 2012)

 

Kujutage ette, et elate Lõuna-Aafrika Vabariigis. Teil on hüüdnimi, mille olete saanud ühe kuulsa laulja laulu järgi. See kuulus laulja - Rodriguez, on sama kõva sõna sinu riigis nagu Beatles... ja palju suurem staar kui Elvis Presley või Rolling Stones. Riik on suletud - sinna ei lubata välismaiseid artiste esinema ning raadios on Su lemmiklaulja laulud keelatud. Oled saanud siiski kellegi kassetikoopialt endale kasseti ümberlindistatud. Ilmuvad veel mõned plaadid kuid loomulikult neid Sinu riigis välja ei lasta... laulud teadagi levivad sellest hoolimata. Ühel hetkel enam tema uusi plaate, laule, ega kassette ei ilmu... hakkavad ringi käima kuulujutud, et suur staar on enda laval publiku ees põlema pannud ja niimoodi teinud enesetapu - rokiajaloo groteskseim enesetapp. Mõni teine teab rääkida, et ta hoopis laskis ennast maha, kolmanda versioon on kurb lõpp narkoüledoosi tõttu... Muusika siiski elab oma elu edasi. Rodriguez elab rahva südametes ning kõik peavad teda müstiliseks rokkstaariks, kes on/oli suurem kui elu...

 

Nüüd kujutage ette, et olete mehhiko-juurtega Ameerika rokklaulja. On aasta 1968, lasete välja plaadi. See ei lähe kaubaks, kuigi mõnedele tüüpidele su muusika siiski meeldib. Lased välja veel muusikat, aga plaadid lihtsalt ei müü.Plaadifirma otsustab teha lõpu lepingule ning Sa pead tagasi tavatööle minema - koristama ja maju lammutama... Teadmata, milline superstaar Sa parajasti oled kusagil teispool maakera.

 

Kõik olekski niimoodi maha vaibunud, kui Lõuna-Aafrikas poleks mõned mehed võtnud ette ja 1990ndatel hakanud uurima, kes ikkagi Rodriguez oli...

 

Liigutav lugu ameeriklasest, kelle "American Dream" täitus hoopis Lõuna-Aafrikas. Hämmastav dokfilm - justkui uuriv ajakirjandus, sest vaataja saab uurimisretke kaasa teha. Imeline teekond nii otsijate kui leitu jaoks. Kusjuures kõige imelikum selles loos on see, et aastaid maksid Aafrika plaadifirmad autoritasusid mingile salapärasele Sussex Recordsile. Raha aga "haihtus õhku"... Rodiriguezeni ei jõudnud sentigi... Ja siis 1998 jõudis mees lõpuks ometi oma fännide ette...

 

Film võitis tänavusel Sundance Filmifestivalil publiku lemmikdokumentaalfilmi auhinna ja on ühtlasi 15 Oscari poolfinalisti hulgas.

 

Hinnang: 4 (Kui pisarsilmil laulja tütred jutustavad sellest kui suur staar on nende tagasihoidlikku elu Detroitis elav isa täiesti enda teadmata Lõuna-Aafrika Vabariigis, kiskus endalgi hinge härdaks. Imeline ja liigutav lugu. Huvitav dokfilm inimes(t)e saatus(t)est. Lisaks täiesti avastuslik muusika! Rodrigueze Bob Dylanlik muusika, laulud - mille sõnades on tihti ka sisukas või sotsiaalne sõnum on tõeliselt head. Kujutan ette, et 60ndatel ja 70ndatel oleks ta võinud olla maailmanimega superstaar. Samas praegu neid laule kuulates on neis mingit ajastuautentsust, aga kahtlemata ka praegusel hetkel tekib tunne, et tegemist on surematu hingega rokiga.)

 

Ukuaru - Ugala

Ugala Ukuaru järgib küll natuke liiga täpselt filmistsenaariumi, kuid õnneks pole ma juhtunud seda viimastel aastatel vaatama ning seega mõnedest lausetest, mis juba pähe kulunud varasemast (a la "ma ise kraapisin talle haua oma kümne küünega") ja loo põhiliini tegevuste teadlikkusest hoolimata oli sellegipoolest huvitav lavastust ja lugu jälgida. Eesti realism kogu oma karmuses - surmade, töörügamiste ning vaesusega. Carita Vaikjärv pole küll päris Elle Kull, kuid teeb oma rolli hinge ja armastusega ning see on ka saali näha. Kuid lavastuse staarrolli tegi minu jaoks (üllatavalt) hoopis Minna ema rollis mänginud Anne Valge. Tema käre ja toimekas eideke tõi mõnevõrra seda oi-kui-vajalikku magushaput tundeskaalat valdavalt siiski kurbades toonides loosse sisse.
Ilmselt just kontrasti pärast pidevale ängile, tõusis minu jaoks kõige hingeminevaks stseeniks kogu tükis hoopis "rõõmus hetk" - see kui Minnale lehm tuuakse. Lõpuks ometi on võlaveksel väljalunastatud ning ometi on lootust, et rõõm on saabunud Ukuaru õuele. Kuid nagu ikka, on see vaid üürike. Ka muidu oli lavastajakätt kõige rohkem näha just lõõtspillimängijast jutustaja kasutamisel - pillimehe kanda jäid ka "lehma" ja "hobuse" rollid. Kalmet lavastabki niimoodi vanakoolimehena "puhtalt" (loe: vana-hea-eesti-teater), ehk umbes sinna kanti nagu Pedajas ja minule selline klaar lähenemine istub. Mitte, et ma ei tahaks ka mõnikord teistsuguseid lähenemisi näha, on minu jaoks ka sellist kindlat kahe jalaga maas lavastusi kahtlemata vaja. Kindlasti teen ma Kalmetile mõnes mõttes liiga, sest näiteks suvel nähtud "Nõiutud Kevade" kohta ju ei saa sarnast templit panna. Ometi on Kalmeti lavastused alati kuidagi "kindlad", kui nii võib öelda.

Ukuaru on minu meelest natuke nagu naiste tükk. See baseerub naiskirjaniku tekstil, peategelaseks on naine ja ka tunnetemaastiku lähtekohad on mingis mõttes oma karmielulisusest hoolimata naiselikud. Muide publik oli küll valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, kuid erilist meestevähesust publiku hulgas siiski polnud. Eks mehi käib ju teatris muidu ka vähem.

Minu teatrikaaslaseks oli inimene, kes on Leida Laiuse filmi näinud korduvalt ning vaatab seda pidevalt vahelduseks uuesti ja uuesti - tema väitel on esimene vaatus puhas filmi lavale seadmine, ainult, et laval on vaid hallid toonid ning see valgus, mis filmi tõi mingit ilu ja lootuskiiri, see jääb teatrilaval täiesti puudu. Teises vaatuses pidavat olema ka sellist dialoogi, mida filmis täpselt sellisena polnud. Ütlematagi selge, et temal hakkas selles mõttes vaates igav. Minul seda muret polnud ja need mõned dialoogikatked siin-seal, mis filmist meeles on, mõjusid pigem nostalgilistena.

Pinge kruvijaks oli aga tükis hoopis Meelis Rämmeld, kes mängis Aksli tegelase kuidagi algusest peale ebameeldivaks ja kui aus olla, siis jäi täiesti mõistetamatuks, miks Minna üldse Aksli valis? Dramaturgilises mõttes justkui eeldatakse, et vaataja teab, et Minnal on mingil hetkel dilemma, sest ta peab valima kas mõistuse või südamega ning loomulikult tundeküllase noore naisena usaldab ta oma südant ja tahab pigem tantsida Aksli kelmikate lõõtspilliviiside saatel kui minna rikkama ja turvatunnet pakkuva leskmehest Keldriaugu Karla majapidamise eest hoolitsema. Ka Indrek Sammul mängib Karla küll teatud mõttes natuke ebameeldivaks, kuid vaid vaistliku tunnetuse võrra. Inimesele, kes sisuga tuttav pole jääb õhku arusaamatus, miks ikkagi Minna Karlale ei läinud ja eelistas Akslit? Lavastuses ta justkui satub õigel hetkel Akslist mööda jalutama ning too "paneb talle käpa peale" ja Minna tee Karla juurde jääbki poolikuks. Ja seda filmilikult "viimasel hetkel". Huvitav, et alati just need vanemate tahet trotsivad isepäised plikad romaanide ja filmide kangelasteks "satuvad" :)

Kunstnikutöö oli minu meelest tõest sobimatu seekord (olen küll kuulnud ka risti vastupidiseid väiteid). Tükis on kasutatud pöördlava, aga minu meelest oli see kujunduslikus mõttes praktiliselt kasutamata. Jah, metsavanema laud oli kuhugi kõrgustesse pandud, kujutamaks kontorit, kuid muidu ikka kuidagi poolik ja arusaamatu. Näiteks need postid, mis laval püsti olid? Lisaks kogu see hallus ajas mind marru. Võibolla tõesti ei paista "hallid, tavalised eesti tegelased" piisavalt värvilistena kui neid just hallil taustal ei näidata, kuid miks need hallid puid kujutavad vineerist(?) puukujutised, mis mõjusid pigem tobedalt kui huvitava lahendusena "metsa ning puutööd" abistavalt kujutava elemendina. Ma küll mõtlesin, et see kogu kunstikutöhe negatiivne suhtumine on minu isiklik kiiks, aga samal arvamusel oli ka teatrikaaslane, seega, arvestades kunstniku (Kivilo) kogemusi võib selle panna ilmselt ajapuudulikkuse või eelarvepuudulikkuse süüks (või lavastajanõudmiste?)

Lavastuses oli kasutatud ka lapsnäitlejaid ning minu nähtud versioonis ilmselgelt Sorode lapsi :) Imearmsad tüdrukud. Pisem neist võitis ilmselt terve saali südamed :)

Huvitav, et dramatiseerijaks on hoopis Linnateatri kirjandustoa inimene - Triin Sinissaar, keda on aidanud ka Veiko Tubin, kes samuti Linnateatrist. Paratamatult viis mõtted sinna, et kas Linnateater ise seda ei tahtnud välja tuua, et see Ugalasse otsapidi jõudis? Igatahes andis kohe võimaluse mõttemänge mängida, kes Linnateatris oleks Minna, Aksli ja Keldriaugu Karla rollidesse sobivad kandidaadid. Ja kui meeste leidmisega polekski nii raske, siis Minna roll võiks ehk sobida ainult Elisabet Reinsalule. Samas (noor) Epp Eespäev oleks vaatet ideaalne variant. No tegelikult Carita Vaikjärv oligi Ugalas täiesti ideaalne variant. Tema kurbade naiste rollid ("Nii nagu taevas", "Postmodernsed leibkonnad", "Maakad" jne) on vaikselt muutumas legendaarseteks. Temas lihtsalt on see miski sees olemas, mis lausa kutsub tema kurbusele kaasa elama. Vähemalt (minusugustes) meestes äratab see lohutamisinstinkti ja seeläbi lähevad ta rollidviimasel ajal alati südamesse.

Lugu jutustab ühe lihtsa eesti maanaise hingelisest suurusest. Tema töökus, allaheitlikus, lootuslikkus ja tahe jõuda õndsa, võlgadeta, normaalse pere-eluni on kuidagi nii loomulik. Tegelikkuses ju ka tänapäeval naised orjavad oma mehi ja perekondi. Teevad seda võibolla omast vabast tahtest ja "armastusest"... ma kaldun küll arvama, et pigem rutiinist ja/või sotsiaalsetest libanormidest või ka erinevatest hirmudest (mees jätab maha või teeb füüsiliselt või hingeliselt haiget) jne. Eks armastus muudab armumise faasis inimesed pimedaks ja nii juhtus ka Minnaga. Ja kui toimub "ärkamine" armu-uimast, saadakse aru, et see, kellesse armuti ja juba ka ühine elu rajati, pole siiski täpselt see, keda läbi armunud silmade nähti. Nii kaua kui oli armastus, oli ka lootus, et kohe-kohe siiski kõik läheb nii, nagu koos on unistatud. Kuid oleme ausad - inimesed oma põhiolemuselt eriti lihtsalt ei muutu ja mida aeg edasi, seda väiksemaks see tõenöosus veel omakorda läheb. Armumisel on armuobjekti kõikide negatiivsete külgede märkamine hägustunud. Ka vead on head...
Huvitav fakt on ehk siinkohal ka see, et kirjanik Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Tundub, et Minnas on kindlasti palju Veerat ennast sees.

Mainimata ei saa jätta ka seda rõõmu, et taas sai laval näha Arvo Raimot!

Hinnang: 4 (Väga head näitlejatööd, kuid midagi jääb nagu kusagilt puudu. Õige pisut, aga siiski. Ma ei tea, kas sellest, et lugu pole tehtud omaks, ehk sealt ei kooru välja oma nägemust või see kunstnikutöö oli lihtsalt nii häiriv, et sellest oli raske mööda vaadata või oli neid emotsioone tekitavaid hetki minu jaoks 2 ja poole tunni kohta siiski õige pisut liiga hõredalt, aga kokkuvõtteks pean ma siiski ütlema, et tükk tervikuna minule meeldis. Eelkõige siiski tänu näitlejatele ja klassikalisele eesti realismile.)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Veera Saar «Ukuaru»
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 2 tundi 25 minutit.

Dramatiseerija: Triin Sinissaar
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Mae Kivilo
Osades: Carita Vaikjärv, Anne Valge, Arvo Raimo, Meelis Rämmeld, Jalmar Vabarna (külalisena), Margus Vaher, Luule Komissarov, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Indrek Sammul, Aarne Soro,
Lapsed: Herta Soro või Iris Rämmeld, Marta Soro või Niina Rämmeld

„Ukuaru" kujutab elu Eesti laanetaludes, Minna eluvõitlust ja teda ümbritsevaid inimesi. Eesti naine langetab metsa, künnab põldu, paneb katust, sünnitab lapsi ja kasvatab nad üles, olgu ajad kui karmid tahes. Aga eesti naine ka armastab, naerab, unistab, hoolib ning loob ilu ja rõõmu enda ümber. Selline naine on Minna, kes valib meheks rikka taluperemehe asemel pennita lõõtspillimängija ning kolib koos temaga metsade ja rabade taha, et rajada Ukuarul oma perele kodu. Ja ta ei kahetse midagi. Lavastus põhineb Veera Saare kaheosalise romaani „Ukuaru" esimesel köitel, mis käsitleb aega Teise maailmasõja eel ja ajal. Lavastaja Madis Kalmet on nimetanud seda oodiks naisele, eesti rahva edasikestmisele ja armastusele.

„ Ukuaru" autor Veera Saar sündis 28. märtsil 1912. aastal Peterburi kubermangus Jamburgi maakonnas Tikapesa eesti külas. Perekond opteerus Eestisse 1919.aastal. Veera Saar õppis Tartu Ülikoolis ja töötas õpetajana. Romaani "Ukuaru" (1969) põhjal tegi Leida Laius 1974. aastal samanimelise populaarse mängufilmi. 1970. aastal pälvis Veera Saar "Ukuaru" eest Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna, ühtekokku on see preemia määratud talle kolmel korral.

 Esietendus suures saalis 21. aprillil 2012

Pettur / Imposter (USA 2012)

Dokfilmid on üpris tihti palju huvitavamad ja põnevamad kui nö. väljamõeldud mängufilmid. "The imposter" lööb laualt suurema osa politseifilmidest ja pika puuga.

Režissöör on väga osavalt kasutanud päriselu ja dramatiseeringu segu. On selgelt arusaadav, kus dramatiseeritakse, kuid need üleminekud ja "segu" on tihti kunstiliselt kokkusobitatud. Huvitav on selle asja juures see, et tegelikult ei muutu selline - filmikeelega mängimine hetkeksi maitsetuks (mida tavaliselt dramatiseeringute puhul tuleb ette - dokfilm peaks ju olema DOKK, mitte mingi "dramatiseering"), ega ka osapooli solvavaks, kuigi dokfilmis osalevad muidugi ka kõik päriselus loosse segatud inimesed.

Üleval fotol ongi "The imposter", ehk pettur - Frédéric Bourdin. Ta petab ennast Hispaaniast Ameerikasse. Olles ise 23 aastane, mängib ta 15-16 aastast koolipoissi, kes on kunagi oma kodulinnast - San Antoniost,  sõjaväelaste poolt röövitud ning jõhkralt vägivalda kannatama pidanud nooruk. Alguses jääbki mulje, et kõik on ju seeläbi õnnelikud - perekond saab oma kadunud poja tagasi ja hispaania poiss endale armastava perekonna... jah jõhkralt teiste tunnetel mängides, ent siiski... Kõik pole aga sugugi nii, nagu alguses paistab ja see ongi selle filmi võlu. Näiteks kadunud pojal olid sinised silmad, aga leitud pojal pruunid; kadunud poeg oli üles kasvanud Ameerikas, aga leitud poeg rääkis inglise keelt tugeva aktsendiga - kuidas see perekonnas kahtluseid ei äratanud... kuidas EMA ei saa aru, et leitud poeg ei ole tegelikult tema oma... kas tõesti inimpsühholoogia on nii mõjutatav, et kui sa tahad näha leitud lapses oma kaotatud last, siis see pimestab kõik Su instinkid... või...

Ma ei saa tegelikult sisulisi pöördeid paljastamata sellest filmist edasi rääkidagi, sest see rikuks lihtsalt vaatamise ära. Ütlen vaid niipalju, et filmides üllatavaid pöördeid otsivad inimesed selles dokfilmis leiavad midagi eriliselt head. Lisaks peab olema valmis, et psühholoogilisi mänge vaataja ajudega mängivad nii filmitegijad kui ka seal osalevad inimesed. Ja lõppude lõpuks, mis on tõde? Minul on küll oma arvamus, aga filmi vaadates, saab sellest kriminaalmüsteeriumist igaüks ise oma arvamuse kujundada.

Film on ka käesoleva aasta Ameerika Filmiakadeemia aasta dokfilmide poolfinalistide nimistus kui üks aasta 15st parimast dokumentaalfilmist. Jaanuari alguses, kui Oscari-nominendid teatavaks tehakse, ma ei imestaks kui see ühena viiest aupaistele pääseb.

Minu filmivaatamiskaaslase tabav kommentaar: "Film ajupesust. Alguses on üks pesija, siis saad aru, et ei saagi enam aru, kes tegelikult peseb ja kellel pestakse, kuni lõpus taipad, et tegelikult on see, kellele ajupesu parajasti tehakse, sina ise..."

Hinnang: 5 (stiilipuhas psühholoogiline triller, kuigi tegelikult ju dokfilm! Filmis on kiht kihi peal ja iga uue kihi paljastumisel saab vaataja justkui labidaga pähe! Rangelt soovitatav!)

Onu Vanja - Theatrum

Lembit Peterson + Anton Tšehhov = seda ei tohi mööda lasta!

Minu viimane Onu Vanja oli Kaarin Raid-i Ugala lavastus Olustvere lossis. Tookordse etenduse tunnetus ja mõned stseenid on isegi veel tänaseni meeles, kuigi selle nägemisest on juba peaaegu 10 aastat. Kuid on ka väärt meenutamist - kogu see hõng ja atmosfäär, näitlejatööd (eelkõige Maria Soomets - Sonja, Andres Noormets - Astrov, Peeter Tammearu - Ivan, ehk Onu Vanja) ning esitatud kolmes - erilise tunnetusega osas. Ilmselt väga-väga lähedal täiuslikule Onu Vanjale.

Selles mõttes mul olid ausalt ülestunnistades isegi mingid kõhklused ja eelarvamused Lembit Petersoni ja Theatrumi versiooni headuse võimalikkuse suhtes, et kuidas see üldse saab sellise legendaarse lavastuse võrdluse välja kannatada. Ja kas ongi mõtet minna vaatama sama materjali lavastust, kui perfektne versioon on juba nähtud? Aga pole ju võimatu (kuigi tõenäosus on väike), et uusversioon on veelgi perfektsem!? Katsun seda 2012.aastal nähtut siin lahti mõtestada, kuigi Maria Peterson vist kusagil intervjuus ütles, et Tšehhovi teatrit ei saa sõnades kirjeldada (usun, et tal on õigus, kuigi intervjuud ennast ei olegi veel lugenud)...

Tegelikult Katariina kirikus istet võttes ei tulnud mul õnneks Ugala versioon kohe silme ette. Esimest korda tuli see vana armas elamus klassikast meelde alles vaheajal. Olustveres laulis vaheajal Jaana Kukk vene romansse nii hingelõhestavalt, kohvikus pakuti pliine ja pelmeene, kõik oli tõesti aetud tookord viimseni täiuslikuks. Ka Katariina kirikus lauldi (vähemalt vaheaja lõpus, siis kui tagasi saali sisenesin) midagi, mis justkui oli romansi sarnast, aga see eriline duša oli puudu. Kui veel võrrelda Raidi lavastusega, siis eri osade aktsentide vaheldusi polnud Petersoni lavsatuses - Ugalas kasutatud "öine osa" ning liikumine eri vaatustes erinevates lossi ruumides aitas seal kõvasti tunnetemaastiku tekkimisele kaasa. Samas selline loomulik vaatuste vahelduvus on võibolla just näide lavastaja oskuslikkusest terve lugu loomulikult voolavaks tervikuks muuta. Kuigi lavastajate eesmärgid ja lähenemised loomulikult olidki erinevad. Kuid kahtlemata oli seekordses Onu Vanjas natuke ühtlasem tundeskaala. Võiks vist isegi öelda, et esimene vaatus oli liiga tundetu? Kuid õnneks teises vaatuses läks hoopis teise klassi emotsionaalsus mängu ja sisusse sisse, et ka esimese vaatuse, mis mõjuski pigem kui pikk sissejuhatus, aeglus ja tasapaksus ununes täiesti. Esimese vaatuse ajal ongi võibolla vaja kogu olustikku sisse elada. Omamoodi põnevust alguses pakuvad nii lavakujunduse ja karakteridetailide avastamised. Ja oh kuidas minule meeldis Vladimir Anšoni stsenograafia - uksed, mida laval leidis nii seinte, laua, kiige kui kohati isegi põrandana, tekitas palju mõtteid. Uksed sümboliseerivad ju sisseminemist ja väljaminemist. Tabasin end alguses irooniliselt mõttelt, et nii palju uksi, aga esimese vaatuse ajal ma kuidagi ei suutnud võtit sellesse seekordsesse "Onu Vanja" maailmasse leida. Uksed on muidugi nii kaitseks maailma eest kui ka hoiavad saladusi. Kunagi ei tea kindlalt, mis ukse taga peidus on? Ühtlasi see beežikas-valgete toonide värvigamma - koht mõjus ühe puhta mõisana, kuigi uksed olidki kergelt räämas. Samuti kostüümide värvid toetasid läbi värviskaala teatud atmosfääritunde teket. Ja kui ilusad need kostüümid veel olid. Eriti muidugi naiste omad. Ajastule kohaselt ka koos peakatetega. Anšon ei ole veel kordagi alt vedanud! Kunstnikutöö ehk ongi ilu aluseks, mis sellest lavastusest õhkub. Ja ma ei pea silmas ainult visuaalset ilu. Sõnulseletamatul kombel mõjus seekordne Onu Vanja lootusrikkam ja helgem, kuigi selle näidendi kõik osalised on mingis mõttes õnnetud inimesed. See pani mõtlema, et kas õnnelik olemine on enda otsus või kui palju see tegelikult võib olla enda otsustada? Alati on ju mingid mured, soovid, igatsused. Pakun, et inimene lihtsalt kas laseb neil enda hinge murda või siis mitte. Muidugi on hetki elus kui kõik on raske ja valus...

Kusjuures igatsus on üks inimlikumaid tundeid. Kas mitte me kõik ei igatse pidevalt millegi või kellegi järele?!

Imelik, aga otseselt venelikkus ei tulnud sellest lavastusest kuidagi eriti esile. Ei tea, kas see oli lavastaja teadlik positsioneerimine või seda lihtsalt ei peetud oluliseks? Eks selle aja mõisa-venelased olid ka haritud ning tihti segunenud prantslaste või muude rahvustega ja nende käitumismallid olidki mõnevõrra teistsugused. Kindlasti hoopis teistsugused kui tänapäeva venelastel. Ometi mõnedest, eriti kujunduslikest detailidest võis siiski ühtkomateist leida. Näiteks midagi olemuslikult venelaslikku oli selles, et keset tuba oli teleskoop - kõigil pidevalt jalus, samas lihtsalt kõrvalepandav, aga keegi seda ära ei pane, muudkui ikka ja jälle koperdatakse selle otsa.

Minu jaoks käivitus etendus alles teises vaatuses ja seda stseeniga, kui Onu Vanja oma järjekordsel lähenemiskatsel Jelena Andrejevnale saab karmi karjumise osaliseks "Jätke mind ometi rahule!!!" Ja edasi stseenist, kus toimub Jelena ning doktor Aristovi armumärg, lõi kogu etendus täiesti õitsele!

Olid muidu ajad ja olid ka kombed. Kuivõrd ikkagi naised olid selle ühiskonnastandardi vangid, et neil lihtsalt polnud võimalik teise mehe juurde minna. Jelena oleks kindlasti kaotanud oma väärikuse. Samas, kui palju tal tegelikult seda väärikust vaja oleks olnud seal metsade vahel, mida ka Astrov oma kaartidelt kirjeldas... ju ta siiski ei armastanud tohtrit piisavalt tugevasti (veini juues tunnistas ta ju Sonjale üles, et ega teda ka praegune olukord ei rahuld otseselt). Kas ta ainult mängis temaga? Ja kuivõrd naiselik see on, et kõrval teine naine (Sonja) ju igatses tohtri südame järele... kuivõrd oli Jelenal vaja tulla ja vaadata või näidata, et tema on see, kelle järgi ikkagi joostakse...

Teist endasse armuma panna ei saa. Samas ei saa ka teist endasse mittearmuma panna. Kuid inimene on ka tihti selles suhtes õudne, et ta tahabki meeldida paljudele ja meeldida kohe tõsiselt. Nii tõsiselt, et olla armastatu.

Ja veel üks igipõline armastuse-teema leiab tšehhovliku käsitluse - Kas alati peab teadma, kas teine inimene Sind armastab või on üldse tähele pannud "selles mõttes". Või on siiski targem elada edasi "lootuses"? Võites niimoodi aega juurde, sest ehk aeg toob kaasa ka selle "märkamise"? Sest teadmine on juba tagasipöördumatu ja edasine sealt möödapääsmatu ning nõuab eneseaustuse huvides reaktsiooni, kui saadud info pole positiivne. Ent kui kohe alguses või vähese aja möödudeski mingisugustki sädet ei teki, kas see siis üldse on ikka õige või lootustäratav suhe?

Päris mitu teemat olid ka ärritavad ja kraapisid vähemalt minu karva vastupidises suunas. Näiteks see kui Onu Vanja hädaldab, et temast oleks võinud saada Dostojevski. Tegelikult oli ta (alles) 47 aastane, sama vanalt kirjutas Dostojevski oma "Idioodi". Ning veel 10 aastat hiljem kirjutas "Vennad Karamazovid" - me inimesed küll hädaldame ja arvame, et oleme õige aja maha maganud, kui tegelikult meil on veel elu ees küll ning peitume oma vanuse taha tegeliku hirmu või laiskuse ees asi käsile võtta ja päriselt ära teha!

Professori mõisamüümise kõne tõstatas, aga järgmise mõttelõnga. Kõik me ju otsime oma õnne ja hinge rahulolu (mõni nimetab seda ka tasakaaluks) ning juhindume oma tegudes ja muidugi ka sõnades sellest. Mõnikord on siiski selle saavutamiseks vajaminevad väljaütlemised ohtlikud - tavaliselt mõjutavad need ka teiste elu - ja kas on üldse teiste kulul õnneks õigust? Samas eks igaüks ise elab oma elu ja see võibki väga lihtsalt pimestada teiste ümberkondsete õigused. Kas eesmärk pühendab abinõud õigusega?

Mind omamoodi ärritas ka Sonja lõpukõne. See lootus mingist hauatagusest õndsusest on küll lohutus, aga see pole ju kindel. Seega ei saa enda olemasolevat elu täiesti selle nimel loovutada ja mööda lasta (siin kontekstis 101% tööle pühenduda), et küll kunagi pärast surma saab... Nii on kõigele lihtne käega lüüa ja vaid loota... Rahvatarkus muidugi ütleb, et lootus on lollide lohutus...

Selline mõisas koos elamine on kuidagi armas - palju inimesi Su ümber. Ja kuna sellel ajal polnud telereid ega arvuteid, siis inimesed tõesti suhtlesid omavahel rohkem ning leidsid ka meelelahutust teineteisega läbikäimisest. Ka armumisi ning emotsioone oli vist seetõttu rohkem. See paneb mõtlema, et milline saab selle evolutsiooni tulem olla kui me üha vähem "tunneme"...

Najakas, aga "viina-teema" tundub ikka kuidagi eestlastele hingelähedane. Kui keegi laval napsu võttis või kasvõi lihtsalt tahtis kangemat kraami või see muidu tekstis kuidagi läbi käis, siis oli ikka publikuseas nohisejaid :)

Näitlejatest rääkides, siis kummaline, aga Ugala versioonis tõusis minu jaoks keskseks tegelaseks Sonja, aga Theatrumis Jelena. Tegelikult oli Sonja see, kellele mõis oli pärandatud, kuigi Ivan seda oma töö, nõu ja jõuga vast ehk siiski töös pidas. Sonjat mänginud Eva Eensaar oli minu jaoks uus tutvus, kuigi tean, et ta Theatrumis varemgi on üles astunud. Materjali temas katlemata on, aga mingid teatud nüansid, mis võisid ka tulla lavastaja suunamisest, olid minu jaoks natuke imelikud. Näiteks see, et ta terve lavastuse jooksul liigub ainult joostes laval. Muidu ju veel, et noor tüdruk ja eks nemad silkavadki siia-sinna, aga ka stseenides kui ta peaks olema väsinud pidevast ja raskest heinatööst. Minu peas on Sonja kuidagi tõsise loomuga ja üldse mitte selline ringilippav plika. Samuti ma ei uskunud Eensaare mängitud traagikat, sest Sonja oli tõeliselt kurb, et ta on inetu. Võibolla teises ja kolmandas stseenis oli ta juba piisavalt õnnetu sellepärast, aga stseen, kus ta esimest korda oma inetusest räägib, seda võtab näitleja justkui pool naeruga ja sellepärast see traagika ei tulegi sealt otseselt välja ja jääb sügavam kaastunne ära. Jäi mulje, nagu see oleks kasvava tüdruku pseudoprobleem... Pigem olekski tahtnud, et Aristovi ja Jelena vahel asi tõsisema ja sügavama suuna oleks võtnud kui lihtsalt üks hiline rendez-vous. Kuid seda loomulikult mitte Sonja kiusuks, vaid ikka selles valguses, et tohter teda nagunii ju tähelegi ei pannud. Doktoril oli lihtsalt silmi ainult Jelena järele. Ja nagu öeldud, oma tunnetele me ei või midagi parata...

Onu Vanja rollis särab Helvin Kaljula. Ja see Helvin Kaljula EI ole sama näitleja, kes mängis Planeedis! Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi. Jah muidugi, seekord oli habe ees ja teisi karaktereid palju rohkem ümberringi, aga no lihtsalt - VAPUSTAV moondumine!

Andri Luup teeb palju nüansirikkama rolli kui Maarja kuulutamises. Tema Aristov oli omapäraselt vaoshoitud alkohoolik. Trafaretsustesse laskumata sai aru küll tema karakteri olemusest. Kuidagi endamisi toimetav ja mehelikult tundeid vaoshoidev, lõid need siiski lõkkele kui tõsine hetk oli käes. Ka temas oli mingi kurbus sees. Ja loomulikult igatsus naise järele... Naise järele, kes oli teise mehe naine. Naise järele, keda ihaldasid kõik ümbruskonna mehed. Luubi mängu oli millegipärast eriliselt huvitav jägida, aga õhtu täht oli minu jaoks kahtlemata Maria Peterson. Ta oli vist ka ainus, kes kindlasti mängis üle Ugala versiooni rollikaaslase (Piret Simsoni). Alguses kõrk, uhke proua, kes siiski tegelikult on ikkagi rolli kandev naine. Seda oli selgelt näha ning aru saada, miks ja kuidas need mehed tal niimoodi kõik ümber sõrme on keeratud - kes sellise naise sarmile suudab vastu panna - midagi kättesaadamatut, samas nii naiselikku ja tundelist - tugevat ja õrna koos ja selle kõik elustab Maria oma mänguga. See kuidas ta mängis oma pilkude ja kogu olemusega pärast seda kui oli Onu Vanjale vahele jäänud tohtrit suudeldes - ma nautisin absoluutselt igat sekundit ja jälgisin pikisilmi vaid teda, kuigi tegevus oli kandunud juba teistele tegelastele! Lihtsalt ei saanud silmi temalt enam ära ("näkivõim" :))

Huvitav, et etenduse keskel oli kõva vihmasadu, mis Katariina kiriku katusel oma laulu laulis - ei teagi, kas Maria kasutas selle lihtsalt ära või tekst läkski nii ehedalt ilmataadi käitumisega kokku :)

Ja muidugi ei saa märkimata jätta, et Ester Paljusoo üliarmas memmeke on tõesti naine, keda on võimatu mitte armastada (isegi kui oled "loobunud armastusest", nagu Aristov). Professor Serebrjakovi rollis Linnateatrist laenatud Aleksander Eelmaa kohta nagu ei oskagi midagi erilist öelda. Roll, nagu roll ikka. Samuti nagu Sonja vanaema rollis Mare Peterson ning noored töömehed Priit Põldma ja Jakob Tulve, on kõik kuidagi kõrvalisemad ja ei torka millegi positiivse ega negatiivsega silma. Priidu teatrikriitikat olen ikka sattunud siit-sealt lugema, ei teadnudki, et tal näitlemisambitsioonid ka olemas on, aga jõudu ja edu! :) Kuid Tarmo Song oma pisikese Telegini rolliga suutis luua karakteri. Natuke tossike, kuid heasüdamlik ja omamoodi kurb kuju. Kõigele lisaks oleks tema kitarrimängu tahtnud kohe palju rohkem siia ja sinna vahele...

Hinnang: 4- (Eelkõige võtan ma sellest etendusest kaasa Maria Petersoni Jelena Andrejevna ja Vladimir Anšoni stsenograafia. Need olid mõlemad klass omaette. Teiseks oli mul väga hea meel näha Andri Luup-i tegemas huvitavat rolli ning niisamuti ei saa Helvin Kaljula kameeleonlikku muutumistrikki unustada. Igatsused ja õnne(tus)tunded... Armastusteemad ning meeste-naistevahelised suhted. See kuidas naised on ja kuidas nad võivad näida - igavesti põnev teema ja kuidagi mõistmatu meile meestele. Seletamatu, kuidas naised seda lihtsalt oskavad ja nii loomulikult, nagu see olekski geenides ning tuleks sealt täiesti loomulikult välja. Ehk siis mitte "tahtest", vaid loomuldasa. Ja veelgi imelisem seejuures on, kuidas näitleja suudab selle ka päriselt lavalt välja mängida! Bravo Maria!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Anton Tšehhov Onu Vanja Lavastaja: Lembit Peterson Stsenograaf: Vladimir Anšon Valguskunstnik: Rene Liivamägi Helikujundaja: Marius Peterson

Osades:
Aleksander Vladimirovitš Serebrjakov:		Aleksander Eelmaa (Linnateater)
Jelena Andrejevna:		Maria Peterson
Sofia Aleksandrovna (Sonja):		Eva Eensaar
Maria Vassiljevna Voinitskaja:		Mare Peterson
Ivan Petrovitš Voinitski:		Helvin Kaljula
Mihhail Lvovitš Astrov:		Andri Luup
Ilja Iljitš Telegin:		Tarmo Song
Marina:		Ester Pajusoo (Draamateater)
Töömehed:		Priit Põldma, Jakob Tulve
Esietendus 12. oktoobril 2012. a. Püha Katariina kirikus Etenduse kestus 3 tundi ja 30 minutit

On suvi. Kuumus matab hinge. Ühes maamõisas on koos inimesed, kes igatsevad ja ootavad leevendust. Midagi on väga vaja – äikest, sadu... –, mis viiks kaasa rõhuva tunde, teadmise raisatud eludest. “Need, kes elavad sada või kakssada aastat pärast meid ja kes põlgavad meid selle pärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult – nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla, aga meie...” (A. Tšehhov “Onu Vanja”) “Töö üksi ei päästa norutamisest ja lootusetuse tundest. See peab olema hingestatud kõrgema mõtte teadvustamisest. Selle mõtte leidmise igatsus on iga inimese südamesse pandud ja esineb seal kas selgemalt või ähmasemalt. Õnne igatsuse probleemi näeb Tšehhov juba alguses väärana, sest sellega paratamatult kaasnev õnne saavutamatuse tajumine viib jõuetusse, norgu, enese- ja teiste hävitamisse. Õnnepüüdluste saavutamatus ei vii hävitavasse meeleheitesse, kui selle asemele astuvad vaimsed väärtused kannatlikkus ja usk.” (Lavastaja Lembit Peterson)