Kõigest paari tunni pärast hakatakse Hollywoodis järjekordselt jagama filmimaailma ihaldatud kuldmehikesi. Sedapuhku juba 84.korda. Kõik, kes selle võidavad või oleme ausad, ka kandideerivad Oscarile, kirjutatakse ajalukku.
Tänavu on mul õnnestunud suurem osa kandidaatidest ära vaadata, õigemini kõik põhikategooriate kandidaadid ning seetõttu on lootust, et ka ennustamine läheb ehk mõnevõrra rohkem täppi. Ainus õiglane vorm "ennustada", on muidugi need enda arvamised ENNE auhindadejagamist teatavaks teha. Üks hea vorm selleks on ka blogi ära kasutamine. Pärast on see must-valgel kirjas ning tagasivõtta pole enam midagi võimalik.
Pikema jututa panen oma kristallmuna tööle ning vaatan, mida see mulle sealt vastu peegeldab...
Parim film
Ennustan: Artist
Võib ohustada: Hugo või Help
Minu lemmik: War Horse
Nägin Artisti Pöffil ja kuigi see meeldis minule, ei läinud see kuidagi eriliselt hinge. Vinge teostus kahtlemata. Austusavaldud vanadele filmidele. Armastuslugu. Komöödia. Mingis mõttes ju isegi muusikal, sest tegemist on tummfilmiga ning kogu tegevust saadab muusika. Kuigi peaosades olid prantslased, siis kõrvalosad olid kaetud ameerika filmistaaridega.
Järeltulijad oli ju mõnus draamakomöödia, kuid oleme ausad - mitte midagi sellist, mis peaks ajalukku minema. Lugu mehest, kelle naine on koomas ja suremas ning nüüd tuleb mehel oma kahe tütre ning kogu elukorraldusega ise hakkama saada. Naine tegelikult enne õnnetust juba oli nö. meest maha jätmas ja selle info teadasaamine viib Clooney mängitava mehe road-tripile. Ta tahab, et kõik olulised naise elus figureerivad inimesed teaksis ja saaksid naisega hüvasti jätta - naise armuke kaasa arvatud...
Extremely loud & indredibly close on lugu poisist, kes oma isaga mängis mõistatuste-lahendamise mänge. Isa hukkub 9/11 kuid poiss loodab, et kui ta nende viimase ühise mängu isaga lõpule viib ning ajab jäljed lõpuni, saab ta mingi teate oma isalt. See sisaldab ka New York-i "Black"-perekonnanimedega inimeste külastamist. Kaasa selle missiooniga läheb ka imelik vanamees, kes poisi vanaema juures on allüürnikuks. Väga ebameeldiv poiss on selles rollis ja ju ta on mingi haigusega ka, mis muudab õhustiku närviliseks. Kuigi film läks mulle hinge, häiris see siiski natuke liiga palju.
Koduabiline oli minu jaoks 5-tärni film, üks eelmise aasta parimaid. Tegelikult mingis mõttes naistekas, aga samas ka oluline killuke Ameerika lähiajalugu. Ehk aeg, mil mustad naised käisid valgetel inimestek koduabiliseks, kuid neid peeti madalamaks rassiks. Samas nad usaldasid oma kõige kallima ja olulisema - oma lapsed nende mustade naiste hoole alla. Tihti oli lapse ja koduabilise side palju tugevam kui ema ja lapse oma...
Hugo Cabret' leiutis oli tehniliselt tõeliselt vinge, kuid minu jaoks liiga lastekas. Samas teema jällegi seotud filmiajalooga, nagu Artisti omagi. Maagiline teostus ja natuke läheb hinge ka. Orb, kes rongijaamas kellade eest hoolitseb, leiab endale uue kodu, läbi seikluste koos ühe tüdrukuga.
Südaöö Pariisis oli päris lahe meelelahutus, kui see lõpus poleks moraalitsevaks ameerikafilmiks muutunud. Ajas tagasiminek ja elades unistuste-ajastu Pariisis - oh milline võimalus see peategelase jaoks oli. ja kes meist ei tahaks ajas rännata :)
Edu valem ja Elupuu on minu meelest kõige vähem Oscarikandidatuuri väärt. Edu valem on üpris tüüpiline spordifilm. Alguses on kõik halvasti - tiim ei saa hakkama, kaotatakse ja ollakse naerualused. Siis treener mõtleb midagi välja ja tehakse rekordeid ning võidetakse ja muudkui võidetakse. Lõpuks siis üks kahest, kas kõik kas laguneb või lõpuks see oodatud suurvõit tulebki... Igav ja etteaimatav. Pitt pole ka mu lemmikuid, seega ei saa ma sellest melust aru. Elupuus oli ühtkomateist huvitavat ka, aga need olid ideed, mis tervikus ei jõudnud minu jaoks kuhugile. Paljudest asjadest ma lihtsalt ei saanud aru...
Sõjaratsu on vana-hea Spielbergi pisaratekiskuja. Elust suurem draama, mis aistab pereväärtuseid ja kõike seda, millest vanad head lood räägivad. Lugu hobusest, kes rändab läbi sõjakeeriste tagasi oma peremehe juurde. Jõuab olla nii inglaste, sakslaste kui prantslaste käes. Minu lemmik sellest valikustm kuigi mitte just selline tüüpiline "aasta lemmikfilm", millele oleks hea täie südamega pöialt hoida.
Ja võit läheb ju nagunii Artistile...
Kõik kandidaadid:
Artist (The Artist)
Järeltulijad (The Descendants)
Extremely Loud & Incredibly Close
Koduabiline (The Help)
Hugo Cabret' leiutis (Hugo)
Südaöö Pariisis (Midnight in Paris)
Edu valem (Moneyball)
Elupuu (Tree of Life)
Sõjaratsu (War Horse)
Parim meespeaosa
Ennustan: Jean Dujardin
Võib ohustada: George Clooney
minu lemmik: Jean Dujardin
Clooney mängis ju hästi, aga Dujardin tegi tummrolliga ikka natuke erilisema rolli. Clooney tegelikult oli ikka vana-hea Clooney...
Üllatavalt hea, pisike filmike oli A better life. mehhiko pagulastest USAs, kes tahtis jalgu alla saada, et oma pojale hea elu kindlustada. Pojale, kelleganad kahekesi koos elavad. Kõik muidugi ei lähe nii ilusti... Oldmani kandidaatu oleks pidanud juba ammu teoks saama. See Plekksepa, rätsepa film oli küll stiilne ajastuatmosfääri mõttes, kuid sisuliselt minu jaoks pettumus...
Kõik kandidaadid
Demian Bichir (A Better Life)
George Clooney (Järeltulijad)
Jean Dujardin (Artist)
Gary Oldman (Plekksepp, rätsep, sõdur nuhk)
Brad Pitt (Edu valem)
Parim naispeaosa
Ennustan: Viola Davis
võib ohustada: Meryl Streep
minu lemmik: Meryl Streep
Meryl oli lihtsalt ülimalt võimas. Ainuke neist kandidaatidest, kes tõesti pakkus WOW-elamuse. Aga Help-i mustad naised tegid ka head tööd. Glenn ja Rooney on täide siin kategoorias ja Michelle oli küll Marilynilik, ainult, et igasuguse Marilyniliku seksikuseta...
Kõik kandidaadid:
Glenn Close (Albert Nobbs)
Viola Davis (Koduabiline)
Rooney Mara (Lohetätoveeringuga tüdruk)
Meryl Streep (Raudne leedi)
Michelle Williams (Minu nädal Marilyniga)
Parim meeskõrvalosa
Ennustan: Christopher Plummer
võib ohustada: Max von Sydow
minu lemmik: Kenneth Branagh
Selle kategooria kandidaatidega pole ma üldse nõus. Kui siis Branagh ja von Sydow..
Kõik kandidaadid:
Kenneth Branagh (Minu nädal Marilyniga)
Jonah Hill (Edu valem)
Nick Nolte (Võitleja)
Christopher Plummer (Beginners)
Max von Sydow (Extremely Loud & Incredibly Close)
Parim naiskõrvalosa
Ennustan: Octavia Spencer
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Jessica Chastain
Kõik kandidaadid:
Berenice Bejo (Artist)
Jessica Chastain (Koduabiline)
Melissa McCarthy (Pruutneitsid)
Janet McTeer (Albert Nobbs)
Octavia Spencer (Koduabiline)
Parim lavastaja
Ennustan: Michel Hazanavicius
võib ohustada: Terrence Malick või Martin Scorsese
Kõik kandidaadid:
Woody Allen (Südaöö Pariisis)
Michel Hazanavicius (Artist)
Terrence Malick (Elupuu)
Alexander Payne (Järeltulijad)
Martin Scorsese (Hugo Cabret' leiutis)
Parim originaalstsenaarium
Ennustan: A separation
võib ohustada: Südaöö Pariisis või Artist
minu lemmik: A separation
Kõik arvavad, et Woody võidab. Mu seitsmes meel ütleb, et Pöffilgi linastunud Iraani film oli nii tugeva stsenaariumiga, et see lihtsalt peab Woodyle seekord ninanipsu tegema...
Kõik kandidaadid:
Artist
Pruutneitsid
Riskipiir (Margin Call)
Südaöö Pariisis
A Separation
Parim mugandatud stsenaarium
Ennustan: Järeltulijad
võib ohustada: Hugo või Märtsi iidid
minu lemmik: Järeltulijad
Kõik kamdidaadid:
Järeltulijad
Hugo Cabret' leiutis
Märtsi iidid (The Ides of March)
Edu valem
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Parim animafilm
Ennustan: Rango
võib ohustada: Chico & Rita
minu lemmik: Saabastega kass
Hämmastav, et aasta parimad multikad ei pääsenudki kandideerima... Ja kõige jubedam on see, et Kung Fu panda 2 siin nimekirjas on...
Kõik kandidaadid:
Üks kass Pariisis (Une vie de chat)
Chico & Rita
Kung fu panda 2
Saabastega kass (Puss in Boots)
Rango
Parim võõrkeelne film
Ennustan: A separation
või ohustada: In Drakness
minu lemmik: A separation
Selles kategoorias ma tihti saan pimestatud oma lemmikust ja siis pettun, kui mingi muu film võidab. Aga seekord peaks see võit ikka tõesti Iraani minema...
Kõik kandidaadid:
Rundskop (Belgia)
Hearat Shulayim (Iisrael)
In Darkness (Poola)
Monsieur Lazhar (Kanada)
A Separation (Iraan)
Parim operaatoritöö
Ennustan: Elupuu
võib ohustada: Artist
minu lemmik: Elupuu
kaameratöö oli tugevaim osa Elupuust, aga muidugi mustvalge vallatus võib ka võidu viia...
Kõik kandidaadid:
Artist
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Elupuu
Sõjaratsu
Parim montaaž
Ennusan: Artist
võib ohustada: Hugo
minu lemmik: Artist
Kõik kandidaadid:
Artist
Järeltulijad
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem
Parim kunstnikutöö
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Harry Potter või Artist
No kui nad tahavad Harry filmidele ühe oscari anda lõpu puhul...
Kõik kandidaadid:
Artist
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Südaöö Pariisis
Sõjaratsu
Parim kostüümikunstnikutöö
Ennustan: Artist
võib ohustada: W.E.
minu lemmik: Artist
Ma pole näinud Jane Eyre-i ja W.E-d, aga olen kuulnud, et mõlema filmi kostüümid on tegelikult aasta tugevaimad...
Anonüümne (Anonymous)
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Jane Eyre
ME. Usume armastusse (W.E.)
Parim grimm
Ennustan: Iron lady
võib ohustada: Harry Potter
minu lemmik: Raudne leedi
No Merylist tehtud vanur oli vinge... aga Harryga hüvastijätt ja Oscar sellele filmile oleks austusavaldus kogu seriaalile. Alfred Nobbs oli filmina minu jaoks pisut pettumus. Nii tobe, et peategelane pidevalt omaette rääkis ja ma ei saanud sellest kuidagi üle. Muidu ajastu, mil naised end meheks pidid maskeerima ja kogu see lugu oleks võinud teistsuguse teostusega olla palju parem.
Kõik kandidaadid:
Albert Nobbs
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Raudne leedi
Parim filmimuusika
Ennustan: Artist
võib ohustada: Plekksepp, rätsep... või Sõjaratsu
minu lemmik: Artist
Tintini seiklused: Ükssarve saladus
Artist
Hugo Cabret' leiutis
Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk
Sõjaratsu
Parim filmilaul
Ennustan: Muppetite laul
võib ohustada: ei keegi
minu lemmik: Man or Muppet
Kõik kandidaadid:
"Man or Muppet" - Muppetid (The Muppets)
"Real in Rio" - Rio
Parim heli
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Sõjaratsu või Transformerid
minu lemmik: Hugo
Kõik kandidaadid:
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Edu valem
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu
Parim helimontaaž
Ennustan: Hugo
võib ohustada: Drive, Transformerid või Sõjaratsu
Kõik kandidaadid:
Ohtlik sõit (Drive)
Lohetätoveeringuga tüdruk
Hugo Cabret' leiutis
Transformerid: Kuu varjukülg
Sõjaratsu
Parimad eriefektid
Ennustan: Ahvide planeedi sünd
võib ohustada: Harry Potter või Hugo
minu lemmik: Ahvide planeedi sünd
Vinged arvutiahvid, kes on tegelikult inimesed!
Harry Potter ja surma vägised, Osa 2
Hugo Cabret' leiutis
Tõeline teras (Real Steel)
Ahvide planeedi sünd
Transformerid: Kuu varjukülg
Parim dokumentaalfilm
Ennustan: Paradise lost 3
võib ohustada: Undefeated
minu lemmik: Paradise lost
Hell and Back Again
If a Tree Falls
Paradise Lost 3: Purgatory
Pina
Undefeated
Parim lühidokumentaal
Ennustan: Saving face
võib ohustada: Gos is the bigger Elvis või Tsunami film
minu lemmik: Saving face
Hirmus happega põletatud naiste film on see Saving face... aga Tsunami mõjutas tervet riiki ja rahvast...
Kõik kandidaadid:
The Barber of Birmingham
God is the Bigger Elvis
Incident in New Baghdad
Saving Face
The Tsunami and the Cherry Blossom
Parim lühianimatsioon
Ennustan: The fantastic flying books
võib ohustada: La Luna või Wild life
minu lemmik: Lendavad raamatud
Kõik kandidaadid:
Dimanche
The Fantastic Flying Books of Mr. Morris Lessmore
La Luna
A Morning Stroll
Wild Life
Parim lühifilm
Ennustan: Raju
võib ohustada: Shore või Atlantic või Pentecost
Pole ühtegi näinud, ainult reklaame ja kadunud lapse film müjust kõige tugevamalt...
Kõik kandidaadid:
Pentecost
Raju
The Shore
Time Freak
Tuba Atlantic
esmaspäev, 27. veebruar 2012
reede, 24. veebruar 2012
2011. aasta DMA - Danzumehe (Pop)Muusikaaasta Aunimetused
Käesolev aasta oli minu jaoks palju muusikarohkem kui viimased paar-kolm. Seda peamiselt kolmel põhjusel:
1.Kui ma teen enesetunde-jookse, kuulan tihti iPodi ning selleks, et välja peilida sobivad laulud oma playlisti, tuleb kuulata tõeliselt palju materjali läbi. Ja üldse iPod on nii mugav ja lihtne meelelahutus, jis telefoniga koos on pidevalt nagunii kaasas ja miks siis mitte lasta muusikat endale kõrvadesse...
2.Kuulan autos palju rohkem muusikat kui varem. Kuna raadiojaamade muusikavalikuga on nagu on, ehk just seda, mille järele endal on parajasti isu, seda ju sealt ei tule ning sellepärast on jällegi vaja kuulata palju muusikat läbi, et panna sobiv muusika enda jaoks kokku, e tsiis autos seda samuti nautida.
3.Hommikuti mängis meil eelmisel aastal praktiliselt alati Raadio Uuno, sest Eplik ja Ots ruulisid ja rokkisid lainepikkuseidpidi. Nüüd kus Eplik on läinud ja mingi teine mees on asemel, pole sellel enam sellist tera. See teine mees lihtsalt pole see. Tema tekst ja naljad ja... no lihtsalt, tase on madalam...kahjuks. Ent sellegipoolest see Uuno seal külmkapiotsas mängib edasi. Ainult, et enam ma seda niimoodi ei "kuula".
Ka kontserte sattus eelmisel aastal tavalisest enam ette. Tegelikult käiks ju palju tihedamalt live-muusikat kuulamas, kui raha oleks rohkem ja spordi ja teatri pärast nii palju kodust ära ei oleks. Laste ees on niigi konstantselt süümekad... Lihtsalt tuleb teha valikud... ja siin on mu eelmise aasta muusikavalik... mõned lemmikud jõudsid minuni viibega, mõned tulid tugevalt mängu alles aasta viimastel päevadel. Päris mitu uut artisti-avastust oli ka, kuid mul on tunne, et käesolev aasta tuleb kohe eriti "avastuste"rohke.
Kuigi muusikatabelid on tavaliselt mu tabelitest kõige enam kriitikat pälvivad, sest millegipärast inimesed eeldavad minusuguselt teatri, kirjanduse, kunsti ja kultuurihullult teistsugust maitset, siis ega oma maitsele ei saa ju midagi parata. Ma lihtsalt kuulan peamiselt maistream-pomuusikat, sest ajanappusel jõuan vähem tuhnida uues ja huvitavas. Kuid kui midagi avastan sealt "teiselt poolt", siis seda mõnusamalt võib see mulle pähe pesa punuda. Ja eks lapsepõlvest tuleme ju kõik... no mida tahta mehelt, kelle suurimateks muusikalisteks mõjutajateks on olnud Madonna, Roxette, Celine Dion, George Michael, Richard Marx ja Ameerika latiinode freestyle-muusika. Noh ja üldisemalt USA edetabelimuusika...
Siinkohal vist ei saa mainimata jätta, et eesti muusikast lapsepõlve-lemmikud olid Ivo Linna/Rock Hotel ja Marju Länik :)
2011.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad lähiajal):
Arvesse lähevad need laulud/plaadid, mis esmakordselt kuuldud või mis muutunud "lemmikuks" ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM INGLISKEELNE LAUL (20 kandidaati)
30 seconds to Mars - Hurricane (30 second to Mars on mul juba vana lemmik, aga millegipärast ma seda plaati kuulasin tunduvalt rohkem alles sellesuvise kontserdi mõjul. Eks need laulud kinnistusid ka lemmikutena alles nüüd - tegemist on juba 2010 välja lastud heliteosega. Juba eelmisel aastal oli Closer to the edge mu lemmikute seas... sedapuhkus neil isegi 2 kahekümne hulgas) :
30 seconds to Mars - This is war:
Adele - Set the fire to the rain (Üldiselt ma Adele-ist vasikavaimustuses ei ole. Kõik need Grammyd ja Facebooki viited räägivad küll tema väga tugevast tulemisest maailma tippu. minule meeldis küll see laul sellel suvel, eriti refrään. Kuigi plaat tervikuna on kahtlemata väga tugev muusikaelamus):
Christina Aguilera - Show me how to burlesque (avastasin laulu 2011.aasta alguses filmist Burlesque ja kuulasin seda terve aasta joostes. Kui ma ei eksi on see mul endiselt playlistil. Christina on võimas oma häälematerjaliga. Nüüd The Voice saate mõjul on ta ka muidu sümpaatseks inimeseks muutunud. Ma pole kunagi tema eriline austaja olnud, kuid iga aasta või üle aasta on tuleb temalt jälle laul, mis minule korda läheb):
Daughtry - Renegade (Daughtrylt tuli sellel aastal uus plaat ja see on kõige korralikum rock-lugu sealt. 100 miles an hour with the top rolled down... wanna be like a rebel... yessssss!):
Evanescence - Swimming home (Evanescence-i uus plaat on küll üks enim käiatud plaate mu auto plaadimängijas. Kuid millegipärast on just see aeglane laul see, mis mulle kõige sügavama mulje on jätnud siiani. Usun, et sellel aastal jätkub mu armumine Amy Lee ja tema kamba erinevatesse lauludesse) :
Fedde Le Grand ft. Ida Corr - Let me think about it (avastus spinni-trennist. Jah, tean seda laulu juba aastate tagant, kuid sellel ajal see tuli ja läks ning muljet ei jätnud. Nüüd olen kuulanud seda praktiliselt terve aasta):
Foo Fighters - Walk (Vinge laul, millest on võimatu tüdineda. Foo Fightersi muu muusika pole tavaliselt olnud minu rida, kugi nende kontserdile läheks küll. Ilmselt meeldib mulle nende popilikum pool. Selles laulus on just see hea, et on seda aeglasemat meloodilist soundi, aga see kasvab mõnusalt rajumaks ühel hetkel - I never wanna die!):
Kristina Maria - Let's play (Väga ebaromantiline, aga aasta seksikaim lugu oli minu jaoks hea pigem sellepärast, et selle rütm ühtib hästi mu jooksusammuga. Aga muidugi see sõnum on ka lahe... toob muige näole - tule mängime :)):
Lady Gaga - Bad kids (Gaga plaat tuli välja vahetult enne sedakui ma kevadel Pariisi läksin nii, et ma esimest korda kuulsin seda tervikuna oma hommikusel jooksul mööda Seine-i kallast. Ja selleks ajaks kui ma La Boule-i edasi sõitsin - seal on Eutoopa pikim liivarand - 12km, piki mida läheb ka ideaalne jooksutee, siis kuulasin seda ikka tõsiselt palju. See siin on üks ägedamaid lugusid seal, kuigi plaadi lemmikuks osutus 80ndate stiilis Fashion of his love. Samas terve plaat on täis just "minu muusikat", sellist kuldset puhast poppi. Mõnevõrra erinevaid stiile mixitud, aga tugevate meloodiatega, mis jõuavad väga lihtsalt kohale. Ka see on oskus, selliseid laule treida ma mõtlen. Gaga on üldse lahe, minu meelest - vastupiduselt mu elukaasalase arvamusele :)):
Lady Gaga - Fashion of his love:
Madonna - It's so cool (Jälle üks vana laul, mis jõudis minuni alles nüüd. Huvitav, et seda minu Celebration CD-l üldse polnudki. Aga millise jõuga see mu muusikavalikusse tulnud on - kuulan ja ootan seda pidevalt, nii autos, joostes kui ka muidu. Ja selle laulu tihe kuulamine on kandunud ka praegusesse aastasse. Sama lugu Masterpiece-iga. Eelmine aasta kui see lekitati internetti, käiasin seda youtube-ist pidevalt. Nüüd oleks vaja veel "W.E"-d minna kinno vaatama, et näha, mis kontekstis seda seal kasutatud on. Madonna on ja jääb minu jaoks selleks kõige-kõigemaks):
Madonna - Masterpiece:
Milk&Sugar vs Vaya con dios - Hey (Nah neh nah) (Teine laul kahest siin tabelis, mille avastasin, üigem oleks vist öelda "taasavastasin" tänu spinnitrennidele. Vaya Con Dios meeldis mulle kunagi just nimelt selle lauluga ja What's a woman lauluga vast ehk veelgi enam. Ja eks neil ole neid moodsaid klassikuid veel peotäis):
Moa Lignell - When I held ya (avastus Rootsi otsib superstaari saatest. Moa omakirjutatud laul - armas, lihtne ja otse südamesse. Sellest tüdrukust saab veel asja! Kuigi saate lemmik oli mul hoopis Amanda Fondell):
Pink-Fuckin' perfect (ohhh Pink on nüüd juba ammu jõudnud sinna klassi kus on Madonna ja muud nee kõige suurimad lemmikud. Tahaks öelda, et Pink võib mida tahes laulda ja see meeldiks mulle ikkagi, aga ausalt öeldes see tema uus laul pole küll suurem asi. Pink sai lapse ja see muudab mõnikord inimesi ja seda millist muusikat nad teevad. Pärast sünnitamist pani ta kohe oma kodulehele teksti üles, et ta tänab inimesi, kes on muretsenud, aga ta omalt pool vannud, et temast ei saa "mammi", vaid ikka läheb rokenroll edasi :)):
Robyn-Indestructible (jooksulugu, mis meeldib mulle eriti selle killukese instrumentaalosa pärast, mis laulu lõpupoole tuleb. Rootslased ikka oskavad seda puhast poppi teha. Kui ma Stockholmis elasin, käis Robyn ükskord isegi mu kodutänaval esinemas :)):
Sister sin - Outrage (Karjuvad naised ruulivad :) See Göteborgi bänd kõlab nagu mõni USA undergroundi punt, aga tegelikult ikka täitsa Rootsi rock. Väga "äge" ja võimas):
Sunrise Avenue-Hollywood hills (üks aasta suurimaid raadiohitte lõi laineid ka minu kõrvaklappides. Tänaseks päevaks olen küll kahtlemata tüdinenud sellest Soome bänd suurest hitist, aga ei saa seda siit listilt kõrvale jätta, sest alguses ma olin ikka täiesti vaimustuses. Teine laul nende plaadilt - I can't dance oli laul, mis mulle esimest korda tervet CD-d kuulates kõige kõvemini kohale läks. Nii imelik oli siis, kui mina juba vaikselt hakkasin sellest laulust tüdinema, siis järsku ilmus see raadiotesse):
Sunrise Avenue - I don't dance:
PARIM EESTI LAUL VÕI MITTE-INGLISKEELNE LAUL (10 kandidaati)
Eric Amarillo - Om sanningen ska fram (Rootsis oli laul minu meelest umbes pool aastat esimesel kohal. Minule see laul alguses ei jätnud mingit muljet, aga kuna kodus seda mängiti nii palju, siis järsku jõudis rütm ka minuni. Edasi jõudis see minuga kaasa jooksurajale ja ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu... :
Ines - Äratatud hing (laul, mida ma kuulsin ainult raadiost ja alati ma mõtlesin, et ohohh, päris hea laul Ineselt... ma tihti mõtlen nii, kui Inest raadiost kuulen, ometi ei pööra ma tema muusikale eraldi tähelepanu. Võibolla peaks, sest tegelikult ta muusika meeldib minule, on alati meeldinud):
Laura-Võid kindel olla (Laura laulud on mõnevõrra sarnased, aga see stiil istub mulle. Siin laulus on veel Tallinn-a vanalinn sees ja see tekitab koduse, armsa atmosfääri - ma kujutan seda tunnet ette...):
Lenna - Õnnelaul (Lenna selle aasta laul on minu eurolaulu-lemmik, aga tema plaat ja üldse muusika on igatahes minu maitse. Loodetavasti ta ei lõpeta oma koostööd ka Eplikuga, sest nad tegid päris palju häis asju koos. Muidugi peab ju muusikalises mõttes ka edasimekut pidevalt toimuma ja katsetama teistega koostööd, aga Vaiko võiks ka pildile jääda... Sellel laulul on hästi mahe ja mõnus sound ning see on täiesti eriline ja eristatav. Kunstilises mõttes oluline. Pärast seda kui sai Lenna ja tema bändiga mingil öösel Shanghai tänavatel ja jazziklubides käidud, jättis ta ka inimesena ühe laheda tüübi mulje ja seda enam hakkas ka tema muusika meeldima):
Mari Pokinen - Paradiis (täielik Mari-aasta on olnud! Terve plaat on kulda väärt. Eelmisel aastal muidugi lõi kõva pitseri teadvusesse tema "No näed" ja nüüd kõik ülejäänud. Üks aasta meeldejäävamaid kontserte toimus ka kevadel Linnateatri taevalaval. Kirjutasin sellest loo ka, aga kuna see on endisel lõpetamata, pole veel eetrisse paisanud. Need 3 lugu siin on samuti hingelähedaseks end mänginud. Kuna mu elukaaslase ema on kunagi tema isale lapsehoidjaks olnud, siis on isegi selline naljakas sidusus temaga olemas. Ega ta papsil kerge pole olnud... Mari muusika võlu on omamoodi ka see, et ta ise seda kirjutab ja siis teab ka seda kuidas neid laule täpselt esitada, et vajalik dramaatika lisaks emotsioone ning looks ka kuulajas emotsioonide. Ta on täiesti eriline!):
Mari Pokinen - Ta lubas:
Mari Pokinen - Vaata, ma kukun:
Melissmell - Sobre la muerte (avastus kevadiselt Prantsusmaa-reisilt. Ägedate ja eriliste häältega naised on mu nõrkus... Terve plaat oli päris põnev elamus, aga see laul eristus minu jaoks seal eriliselt. Terve suvi ja sügis sai seda autos keerutatud ja uuesti ja uuesti just see laul üles otsitud):
Unheilig - Abwarts (mul on tunne, et ma avastasin Unheiligi ja olen nakatanud seda kuulama terve massi inimesi Eestis :) No on eriline bänd, kes ka saksakeelsena võiks terves maailmas läbi lüüa. Ise kuulan neid nii köögis, autos kui joostes. Rajumad sobivad jooksuks täiesti ideaalsed ja aeglasemad lähevad sügavale hinge):
Unheilig - Spiegelbild
AASTA UUSTULNUK (5-10 kandidaati)
2NE1
Alexis Jordan
Ed Sheeran
Loreen
Melissmell
Moa Lignell
Sister Sin
AASTA KONTSERT (3-5 kandidaati)
Hurts (25.01. Kalevi Spordihall,Tallinn)
Mari Pokinen (18.02. Linnateatri Taevalava, Tallinn)
30 seconds to Mars (21.06. Tallinna Lauluväljak)
Roxette (18.07. Saku Suurhall,Tallinn)
AASTA PLAAT (10 kandidaati)
Adele - 21
Daughtry - Break the spell
Ed Sheeran - +
Evanescence - Evanescence
Ewert and the two dragons - Good man down
Kelly Clarkson - Stronger
Lady Gaga - Born this way
Mari Pokinen - 22
Melissmell - Ecoute S'il Pleut
Sister sin - True sound of the underground
Vanadest lemmikutest kuulasin kõige rohkem Amy MacDonald-i, Pink-i, Madonna, Hedvig Hanson-i, Maian Kärmas-e, Daughtry, Shakira, Unheilig-i ja Emilie Autumn-i plaate.
Parimad selguvad koos Danzumehe Filmi, Kirjanduse, Teatri ja Televisiooni lemmikutega peatselt.
1.Kui ma teen enesetunde-jookse, kuulan tihti iPodi ning selleks, et välja peilida sobivad laulud oma playlisti, tuleb kuulata tõeliselt palju materjali läbi. Ja üldse iPod on nii mugav ja lihtne meelelahutus, jis telefoniga koos on pidevalt nagunii kaasas ja miks siis mitte lasta muusikat endale kõrvadesse...
2.Kuulan autos palju rohkem muusikat kui varem. Kuna raadiojaamade muusikavalikuga on nagu on, ehk just seda, mille järele endal on parajasti isu, seda ju sealt ei tule ning sellepärast on jällegi vaja kuulata palju muusikat läbi, et panna sobiv muusika enda jaoks kokku, e tsiis autos seda samuti nautida.
3.Hommikuti mängis meil eelmisel aastal praktiliselt alati Raadio Uuno, sest Eplik ja Ots ruulisid ja rokkisid lainepikkuseidpidi. Nüüd kus Eplik on läinud ja mingi teine mees on asemel, pole sellel enam sellist tera. See teine mees lihtsalt pole see. Tema tekst ja naljad ja... no lihtsalt, tase on madalam...kahjuks. Ent sellegipoolest see Uuno seal külmkapiotsas mängib edasi. Ainult, et enam ma seda niimoodi ei "kuula".
Ka kontserte sattus eelmisel aastal tavalisest enam ette. Tegelikult käiks ju palju tihedamalt live-muusikat kuulamas, kui raha oleks rohkem ja spordi ja teatri pärast nii palju kodust ära ei oleks. Laste ees on niigi konstantselt süümekad... Lihtsalt tuleb teha valikud... ja siin on mu eelmise aasta muusikavalik... mõned lemmikud jõudsid minuni viibega, mõned tulid tugevalt mängu alles aasta viimastel päevadel. Päris mitu uut artisti-avastust oli ka, kuid mul on tunne, et käesolev aasta tuleb kohe eriti "avastuste"rohke.
Kuigi muusikatabelid on tavaliselt mu tabelitest kõige enam kriitikat pälvivad, sest millegipärast inimesed eeldavad minusuguselt teatri, kirjanduse, kunsti ja kultuurihullult teistsugust maitset, siis ega oma maitsele ei saa ju midagi parata. Ma lihtsalt kuulan peamiselt maistream-pomuusikat, sest ajanappusel jõuan vähem tuhnida uues ja huvitavas. Kuid kui midagi avastan sealt "teiselt poolt", siis seda mõnusamalt võib see mulle pähe pesa punuda. Ja eks lapsepõlvest tuleme ju kõik... no mida tahta mehelt, kelle suurimateks muusikalisteks mõjutajateks on olnud Madonna, Roxette, Celine Dion, George Michael, Richard Marx ja Ameerika latiinode freestyle-muusika. Noh ja üldisemalt USA edetabelimuusika...
Siinkohal vist ei saa mainimata jätta, et eesti muusikast lapsepõlve-lemmikud olid Ivo Linna/Rock Hotel ja Marju Länik :)
2011.aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad lähiajal):
Arvesse lähevad need laulud/plaadid, mis esmakordselt kuuldud või mis muutunud "lemmikuks" ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM INGLISKEELNE LAUL (20 kandidaati)
30 seconds to Mars - Hurricane (30 second to Mars on mul juba vana lemmik, aga millegipärast ma seda plaati kuulasin tunduvalt rohkem alles sellesuvise kontserdi mõjul. Eks need laulud kinnistusid ka lemmikutena alles nüüd - tegemist on juba 2010 välja lastud heliteosega. Juba eelmisel aastal oli Closer to the edge mu lemmikute seas... sedapuhkus neil isegi 2 kahekümne hulgas) :
30 seconds to Mars - This is war:
Adele - Set the fire to the rain (Üldiselt ma Adele-ist vasikavaimustuses ei ole. Kõik need Grammyd ja Facebooki viited räägivad küll tema väga tugevast tulemisest maailma tippu. minule meeldis küll see laul sellel suvel, eriti refrään. Kuigi plaat tervikuna on kahtlemata väga tugev muusikaelamus):
Christina Aguilera - Show me how to burlesque (avastasin laulu 2011.aasta alguses filmist Burlesque ja kuulasin seda terve aasta joostes. Kui ma ei eksi on see mul endiselt playlistil. Christina on võimas oma häälematerjaliga. Nüüd The Voice saate mõjul on ta ka muidu sümpaatseks inimeseks muutunud. Ma pole kunagi tema eriline austaja olnud, kuid iga aasta või üle aasta on tuleb temalt jälle laul, mis minule korda läheb):
Daughtry - Renegade (Daughtrylt tuli sellel aastal uus plaat ja see on kõige korralikum rock-lugu sealt. 100 miles an hour with the top rolled down... wanna be like a rebel... yessssss!):
Evanescence - Swimming home (Evanescence-i uus plaat on küll üks enim käiatud plaate mu auto plaadimängijas. Kuid millegipärast on just see aeglane laul see, mis mulle kõige sügavama mulje on jätnud siiani. Usun, et sellel aastal jätkub mu armumine Amy Lee ja tema kamba erinevatesse lauludesse) :
Fedde Le Grand ft. Ida Corr - Let me think about it (avastus spinni-trennist. Jah, tean seda laulu juba aastate tagant, kuid sellel ajal see tuli ja läks ning muljet ei jätnud. Nüüd olen kuulanud seda praktiliselt terve aasta):
Foo Fighters - Walk (Vinge laul, millest on võimatu tüdineda. Foo Fightersi muu muusika pole tavaliselt olnud minu rida, kugi nende kontserdile läheks küll. Ilmselt meeldib mulle nende popilikum pool. Selles laulus on just see hea, et on seda aeglasemat meloodilist soundi, aga see kasvab mõnusalt rajumaks ühel hetkel - I never wanna die!):
Kristina Maria - Let's play (Väga ebaromantiline, aga aasta seksikaim lugu oli minu jaoks hea pigem sellepärast, et selle rütm ühtib hästi mu jooksusammuga. Aga muidugi see sõnum on ka lahe... toob muige näole - tule mängime :)):
Lady Gaga - Bad kids (Gaga plaat tuli välja vahetult enne sedakui ma kevadel Pariisi läksin nii, et ma esimest korda kuulsin seda tervikuna oma hommikusel jooksul mööda Seine-i kallast. Ja selleks ajaks kui ma La Boule-i edasi sõitsin - seal on Eutoopa pikim liivarand - 12km, piki mida läheb ka ideaalne jooksutee, siis kuulasin seda ikka tõsiselt palju. See siin on üks ägedamaid lugusid seal, kuigi plaadi lemmikuks osutus 80ndate stiilis Fashion of his love. Samas terve plaat on täis just "minu muusikat", sellist kuldset puhast poppi. Mõnevõrra erinevaid stiile mixitud, aga tugevate meloodiatega, mis jõuavad väga lihtsalt kohale. Ka see on oskus, selliseid laule treida ma mõtlen. Gaga on üldse lahe, minu meelest - vastupiduselt mu elukaasalase arvamusele :)):
Lady Gaga - Fashion of his love:
Madonna - It's so cool (Jälle üks vana laul, mis jõudis minuni alles nüüd. Huvitav, et seda minu Celebration CD-l üldse polnudki. Aga millise jõuga see mu muusikavalikusse tulnud on - kuulan ja ootan seda pidevalt, nii autos, joostes kui ka muidu. Ja selle laulu tihe kuulamine on kandunud ka praegusesse aastasse. Sama lugu Masterpiece-iga. Eelmine aasta kui see lekitati internetti, käiasin seda youtube-ist pidevalt. Nüüd oleks vaja veel "W.E"-d minna kinno vaatama, et näha, mis kontekstis seda seal kasutatud on. Madonna on ja jääb minu jaoks selleks kõige-kõigemaks):
Madonna - Masterpiece:
Milk&Sugar vs Vaya con dios - Hey (Nah neh nah) (Teine laul kahest siin tabelis, mille avastasin, üigem oleks vist öelda "taasavastasin" tänu spinnitrennidele. Vaya Con Dios meeldis mulle kunagi just nimelt selle lauluga ja What's a woman lauluga vast ehk veelgi enam. Ja eks neil ole neid moodsaid klassikuid veel peotäis):
Moa Lignell - When I held ya (avastus Rootsi otsib superstaari saatest. Moa omakirjutatud laul - armas, lihtne ja otse südamesse. Sellest tüdrukust saab veel asja! Kuigi saate lemmik oli mul hoopis Amanda Fondell):
Pink-Fuckin' perfect (ohhh Pink on nüüd juba ammu jõudnud sinna klassi kus on Madonna ja muud nee kõige suurimad lemmikud. Tahaks öelda, et Pink võib mida tahes laulda ja see meeldiks mulle ikkagi, aga ausalt öeldes see tema uus laul pole küll suurem asi. Pink sai lapse ja see muudab mõnikord inimesi ja seda millist muusikat nad teevad. Pärast sünnitamist pani ta kohe oma kodulehele teksti üles, et ta tänab inimesi, kes on muretsenud, aga ta omalt pool vannud, et temast ei saa "mammi", vaid ikka läheb rokenroll edasi :)):
Robyn-Indestructible (jooksulugu, mis meeldib mulle eriti selle killukese instrumentaalosa pärast, mis laulu lõpupoole tuleb. Rootslased ikka oskavad seda puhast poppi teha. Kui ma Stockholmis elasin, käis Robyn ükskord isegi mu kodutänaval esinemas :)):
Sister sin - Outrage (Karjuvad naised ruulivad :) See Göteborgi bänd kõlab nagu mõni USA undergroundi punt, aga tegelikult ikka täitsa Rootsi rock. Väga "äge" ja võimas):
Sunrise Avenue-Hollywood hills (üks aasta suurimaid raadiohitte lõi laineid ka minu kõrvaklappides. Tänaseks päevaks olen küll kahtlemata tüdinenud sellest Soome bänd suurest hitist, aga ei saa seda siit listilt kõrvale jätta, sest alguses ma olin ikka täiesti vaimustuses. Teine laul nende plaadilt - I can't dance oli laul, mis mulle esimest korda tervet CD-d kuulates kõige kõvemini kohale läks. Nii imelik oli siis, kui mina juba vaikselt hakkasin sellest laulust tüdinema, siis järsku ilmus see raadiotesse):
Sunrise Avenue - I don't dance:
PARIM EESTI LAUL VÕI MITTE-INGLISKEELNE LAUL (10 kandidaati)
Eric Amarillo - Om sanningen ska fram (Rootsis oli laul minu meelest umbes pool aastat esimesel kohal. Minule see laul alguses ei jätnud mingit muljet, aga kuna kodus seda mängiti nii palju, siis järsku jõudis rütm ka minuni. Edasi jõudis see minuga kaasa jooksurajale ja ülejäänud, nagu öeldakse, on ajalugu... :
Ines - Äratatud hing (laul, mida ma kuulsin ainult raadiost ja alati ma mõtlesin, et ohohh, päris hea laul Ineselt... ma tihti mõtlen nii, kui Inest raadiost kuulen, ometi ei pööra ma tema muusikale eraldi tähelepanu. Võibolla peaks, sest tegelikult ta muusika meeldib minule, on alati meeldinud):
Laura-Võid kindel olla (Laura laulud on mõnevõrra sarnased, aga see stiil istub mulle. Siin laulus on veel Tallinn-a vanalinn sees ja see tekitab koduse, armsa atmosfääri - ma kujutan seda tunnet ette...):
Lenna - Õnnelaul (Lenna selle aasta laul on minu eurolaulu-lemmik, aga tema plaat ja üldse muusika on igatahes minu maitse. Loodetavasti ta ei lõpeta oma koostööd ka Eplikuga, sest nad tegid päris palju häis asju koos. Muidugi peab ju muusikalises mõttes ka edasimekut pidevalt toimuma ja katsetama teistega koostööd, aga Vaiko võiks ka pildile jääda... Sellel laulul on hästi mahe ja mõnus sound ning see on täiesti eriline ja eristatav. Kunstilises mõttes oluline. Pärast seda kui sai Lenna ja tema bändiga mingil öösel Shanghai tänavatel ja jazziklubides käidud, jättis ta ka inimesena ühe laheda tüübi mulje ja seda enam hakkas ka tema muusika meeldima):
Mari Pokinen - Paradiis (täielik Mari-aasta on olnud! Terve plaat on kulda väärt. Eelmisel aastal muidugi lõi kõva pitseri teadvusesse tema "No näed" ja nüüd kõik ülejäänud. Üks aasta meeldejäävamaid kontserte toimus ka kevadel Linnateatri taevalaval. Kirjutasin sellest loo ka, aga kuna see on endisel lõpetamata, pole veel eetrisse paisanud. Need 3 lugu siin on samuti hingelähedaseks end mänginud. Kuna mu elukaaslase ema on kunagi tema isale lapsehoidjaks olnud, siis on isegi selline naljakas sidusus temaga olemas. Ega ta papsil kerge pole olnud... Mari muusika võlu on omamoodi ka see, et ta ise seda kirjutab ja siis teab ka seda kuidas neid laule täpselt esitada, et vajalik dramaatika lisaks emotsioone ning looks ka kuulajas emotsioonide. Ta on täiesti eriline!):
Mari Pokinen - Ta lubas:
Mari Pokinen - Vaata, ma kukun:
Melissmell - Sobre la muerte (avastus kevadiselt Prantsusmaa-reisilt. Ägedate ja eriliste häältega naised on mu nõrkus... Terve plaat oli päris põnev elamus, aga see laul eristus minu jaoks seal eriliselt. Terve suvi ja sügis sai seda autos keerutatud ja uuesti ja uuesti just see laul üles otsitud):
Unheilig - Abwarts (mul on tunne, et ma avastasin Unheiligi ja olen nakatanud seda kuulama terve massi inimesi Eestis :) No on eriline bänd, kes ka saksakeelsena võiks terves maailmas läbi lüüa. Ise kuulan neid nii köögis, autos kui joostes. Rajumad sobivad jooksuks täiesti ideaalsed ja aeglasemad lähevad sügavale hinge):
Unheilig - Spiegelbild
AASTA UUSTULNUK (5-10 kandidaati)
2NE1
Alexis Jordan
Ed Sheeran
Loreen
Melissmell
Moa Lignell
Sister Sin
AASTA KONTSERT (3-5 kandidaati)
Hurts (25.01. Kalevi Spordihall,Tallinn)
Mari Pokinen (18.02. Linnateatri Taevalava, Tallinn)
30 seconds to Mars (21.06. Tallinna Lauluväljak)
Roxette (18.07. Saku Suurhall,Tallinn)
AASTA PLAAT (10 kandidaati)
Adele - 21
Daughtry - Break the spell
Ed Sheeran - +
Evanescence - Evanescence
Ewert and the two dragons - Good man down
Kelly Clarkson - Stronger
Lady Gaga - Born this way
Mari Pokinen - 22
Melissmell - Ecoute S'il Pleut
Sister sin - True sound of the underground
Vanadest lemmikutest kuulasin kõige rohkem Amy MacDonald-i, Pink-i, Madonna, Hedvig Hanson-i, Maian Kärmas-e, Daughtry, Shakira, Unheilig-i ja Emilie Autumn-i plaate.
Parimad selguvad koos Danzumehe Filmi, Kirjanduse, Teatri ja Televisiooni lemmikutega peatselt.
esmaspäev, 6. veebruar 2012
Duetid - Ugala
Peter Quilter oleks nagu Eesti teatri viimaseaja "avastus". Draamateatris lavastas Ingomar Vihmar tema "Hiilgav!"-a; Endlal tuleb Andres Dvinjaninovi lavastusena välja "Boyband" ning Oleg Titov lavastas Ugalas selle "Duetid". Boyband jääb minul nägemata, sest ma pole nõus raha maksma Koit Toome vaatamise eest. Ta pole näitleja ning minu meelt tema ei suuda lahutada. Hiilgavat on saatnud päris korralik publikumenu, kuigi ma arvan, et selle taga on peamiselt nimed Ita Ever ja Jan Uuspõld, sest elamusena oli see pigem keskpärane ja isegi alla selle... kuigi olen kuulnud, et ajal kui mina seda nägin, ei meeldinud trupile endale seda ka mängida. Vihmari lavastused kavatsen ma üldse tulevikus vahele jätta - olen neid nüüd proovinud piisavalt, et teada, et ma lihtsalt ei haaku nendega. See pole kategooriline otsus, kui ikka keegi, kelle maitset ma usaldan, soovitab või kui mingi teatud materjal, mida ma näha tahan tuleb tema lavastusena välja, siis ma risti ette ei löö...
Kuid Ugala "Duetid" oli tegelikult üks pisike pärl! Minu jaoks 3 tähtsaimat mistahes teatrietenduse komponenti olid kõrgel tasemel: 1. tükk oli väga põnevalt lavastatud; 2. hästi mängitud ning 3. kõik neli lugu, mida tükk sisaldas, olid mingitpidi armsad ning hingeminevad. Kuna see oli minu 2012.aasta esimene teatrielamus, siis ma loodan, et tegemist on hea endega :)
Titov on toonud sisse mitmeid lavastuslikke põnevaid lahendusi. Koomika lisamiseks kasutab ta lahedalt ära varje. Paaristants oma olemuselt on ju ka "duett" ning (väga tasemel!) tantsulõigud on huvitavalt kombineeritud stseenide vahele. Sirmidega muudetakse lava lihtsalt ja kiiresti, et erinevate lugude jaoks toimumiskoha interjöör oleks samuti erinev. Väga leidlikud lahendused, mis muudavad kogu lavastuse põnevaks ideede-paraadiks.
Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin suudavad igas "elupildikeses" olla natuke isemoodi ja see ongi hea näitleja üks tunnustest - osata endast usutavalt pakkuda mitmesuguseid inimtüüpe. Eriti Carita, kes viimasel kolmel-neljal aastal pakub järjest huvitavaid... järjest huvitavamaid rolle. Tegelikult võib Tarvo kohta öelda täpselt samad sõnad. Kuigi Carital oli ju ka varasemaid häid rolle, nagu näiteks Niskamäe kirgede Martta, siis Tarvo Vridolinit panin ma esimest korda tõsiselt heas rollis alles paar aastat tagasi tähele - Limpa ja mereröövlite naljaka lilla elukana. Kuid pärast seda on ka temalt tulnud ridamisi häid asju, nagu näiteks Väikeste vanameeste pereisa Aleks.
Kuna Carita mulle nii tugevalt selles tükis imponeeris (ja ta võitis ka teistehulgas just selle rolliga aasta alguses parima näitlejanna kolleegipreemia), siis lähenen järgevates lugudekirjeldustes tema karakteritest...
Lahedalt aitab karakterite loomisele kaasa ka grimm (sh.parukad), aga nagu Nicole Kidmani Oscar-võidu-roll Virginia Woolfina filmis Tunnid, ei ole lihtsalt vinge grimmi ja päris talendita võimalik ikkagi head karakterit luua. Nii nagu Kidman oli oma Oscarit väärt, on minu meelest ka Carita (lisahammastega) vanatüdruk esimesest Duettide pildist loorbereid väärt. Tema kohmetu ja sotsiaalselt konarlik naisterahvas on ühest küljest kaastunnet-äratav, kuid teisalt siiski väikse koomilise tunnetusega. Ja õnneks mitte ülepakutult ühekülgselt äpulik, et vaataja peaks häbi enda pärast tundma, et ta sellise tüübi peale üldse naerab.
Teises pildis, mis on neljast pildist minu meelest kõige kurvem ja seda just eriti Carita tegelaskuju pärast, on ta särtsakas punapäine erasekretär ühele gay-staarikesele. Teistest kurvem on see lugu sellepärast, et kui esimeses loos tundus, et kaks inimest justkui leidsid teineteist või vähemalt oli neil lootust; kolmandas oli paar praktiliselt juba lahku läinud, kuid nad olid juba ilmselt tõelist armastust tundnud ning lahkugi lähevad nad ju lõppude lõpuks omast vabast tahtest, et olla "õnnelikumad". Ja kuna viimases loos on naine just abiellumas, siis loomulikult võib ju olla, et temalgi kõik läheb hästi... Teises pildis on naine väga heas suhtes homo-mehega, kellega tal on tõesti koos hea olla. Meeski väidab, et ta teda armastab... aga loomulikult mitte nii, nagu üks mees naist võib armastada. Vaataja näeb pealt seda... näeb seda kurbust... inimene lepiks kasvõi sõprussuhtega armastuse asemel, peaasi, et olla kellegagi koos... selle kõige juures inimesed kannavad rõõmsaid maske ning peavad olema üle oma hingevaludest. Muidugi hea, kui on vähemalt sõbrad... mõnel üksikul inimesel pole sõpru ka... Kuid armastuseta elu on ikkagi kurb ja vasturmastuseta armastus võib olla veelgi kurvem või valusam. Ei oskagi otsustada, kas see või esimene lugu ongi minu lemmik neist neljast.... Jäi mulje, et ka lavastaja oli just sellesse pilti pannud natuke rohkem seda miskit. Kasvõi need lahedad "varjupeeglid" :)
Kolmandas loos on Carita puhkusele tulnud peatselt lahutav naine. Ta mängib seda kuidagi vabalt, lõdvalt, nagu see karakter tundub olevatki. Või noh, kes meist pole purjuspeaga lõdvam oma olemiselt :) Pealegi, ta on oma mehe juba kaotanud. Too on talle sarved teinud ja nüüd ta püüab justkui veel midagi iseendale või siis oma mehele tõestada, kuigi tegelikult on mõlemal üsna ebameeldiv olla niimoodi reisil koos. Kuid kuna kallis reis oli juba enne suhte purunemist ostetud, siis midagi polnud teha... nad olid sunnitud sellesse olukorda...
Viimase pildi Carita on abiellumas, kuid satub veel kleidi pärast parajasse sekeldusse. Tegelikult rikutud kleit on vaid hoiatusmärk naisele, sest kui ta pole oma hinges kindlameelselt suhteks valmis ja vajab oma vennalt kinnitust, siis kas see armastus ikka on piisav, et elu keerdkäikudes püsima jääda? Vaataja näeb seda muidugi ka sellelt tasandilt kõrvalt, et tegemist pole naise esimese abieluga... Samas mis nõuandja see Tarvo meeskaraktergi on, kui ta ise absoluutselt ennast ühegi naisega siduda ei suuda... ei julge...
Hinnang: 4 (Aasta esimesele tükile on alati millegipärast raske hinnangut anda, kuigi see hinnang tuleb ju võrdeliselt eelmiste hinnetega, kuid ikkagi on kuidagi uue alguse tunne. Samas kindlasti mingitpidi teen selle hinnanguga tükile liiga, sest kõik oli hea, samas need lood oli väiksed ja nii hinge ka ei läinud, et oleks oma emotsioonidesse ära eksinud. Empaatia töötas küll täiskiirustel ja mõnus koregraafia tiivustas veel eriti kogu etendust. Kuigi ma olen alati kriitiline ja märkasin ise ka end otsivat kas tantsijates või tantsus vigu... mida ma lõppude lõpuks leida ei suutnud - väga tasemel tantsijad olid nii mees kui naine! Ja üldse kogu tervik - tõesti väga vinge oli see kõik! Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin on laval kohal nii teineteise jaoks kui kahtlemata ka publiku jaoks. Tegemist pole mingi hullu komöödiaga kuigi ka nalja ju saab... Kõik lood ei "pakata" ka armastusest, nagu väidab lavastuse koduleht... mõned neist "pakatavad" armastusetusest. Kuid seda rohkem südamesse läheb! Nüüd seda teksti kirjutades ja endas neid lugusid uuest seeläbi läbi mõeldes tean ma küll, mis hinnangul jääb viiest puudu... Sest tehnilises mõttes, ega sisulises mõttes midagi etteheita ma ei suuda... lihtsalt ma isiklikult ei tundnud ennast neist olukordadest ära. Need ei puudutanud mind sellelt tasandilt nagu mõned lood puudutada võivad - ma ei otsi armastust (sellest on nii kaua aega möödas. et ma enam ei mäleta seda tunnet), armastus on mul olemas, ma pole oma armastust ka kaotanud. Ei armasta vastuarmastuseta ega kahtle ka oma armastuses... Usun, et need, kes ennast sellistest tunnetest ära tunnevad, saavad tükist täistabamuse! Kuid igal juhul julgen soovitada, ei tohiks jätta kedagi külmaks!!!)
Tekst lavastuse kodulehelt:
Peter Quilter «Duetid»
Etenduse kestus 2 tundi ja 30 min
Lavastaja: Oleg Titov
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Osades: Carita Vaikjärv ja Tarvo Vridolin
Tantsijad: Evelyn Uisk, Kalmer Liimets (TÜ VKA tantsukunsti üliõpilased)
Peter Quilteri "Duetid" on armastusest pakatav komöödia, mis koosneb neljast erinevast pildist ja neljast erinevast paarist, kelle elus on käes saatuslik hetk.
Ja laval on vaid kaks näitlejat.
Jonathan ja Wendy saavad kokku pimekohtingul ja mõlemad loodavad, et kuigi neil pole varem miski õnnestunud, on seekord kõik teistmoodi. Barrie ei ole tegelikult naistest üldse huvitatud, ent Janet arvab siiski, et ei tasu proovimist jätta. Shelley ja Bobby on lahutatud ja püüavad Hispaaniasse puhkusereisile sõites kokteilidesse uppudes otsi kokku tõmmata. Angela, seljas langevarju meenutav pulmakleit, on oma venna Toby meelehärmiks kolmandat korda mehele minemas. See komöödia uurib armastust ja suhteid läbi nende erinevate tahkude ning seda, miks muru ei ole enam nii roheline kui noorpõlves. "Duetid" on justkui ülistuslaul armastusele, aga ka inimhinge hullumeelsusele ja tugevusele selle suure tundega toimetulekul.
Esietendus 08.10.2011 väikeses saalis
laupäev, 4. veebruar 2012
Karin ja Pearu - VAT Teater
Anna Eesti rahvale Tammsaaret ja rahvas jookseb nagu tormi. Mina, eestlane, teiste seas :)
Autor:
Andrus Kivirähk
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Aare Toikka
Kunstnik:
Kaspar Jancis
Valguskujundaja:
Sander Põllu
Video:
Peeter Ritso
Osades:
Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo
Tammsaare kangelaste kauaoodatud kohtumine.
Tammsaare Karin ja Pearu – esimesel pilgul ei seo neid tegelasi justkui mitte miski. Kuid tegelikult on nad omal kombel hingesugulased. Kumbki ei sobitu kuigi hästi oma igapäevasesse keskkonda, mõlemad on pisut lapsemeelsed, mistõttu neid ei võeta enamasti kuigi tõsiselt. Nad on jonnakad ja äraarvamatud. Ikka ihkavad ja otsivad nad meeleheitlikult midagi uut ega soovi leppida olemasolevaga. Nad tahavad mängida ja elust rõõmu tunda, mitte Paaside kombel tööd tehes ja vaeva nähes vaguralt armastust oodata. Nemad tahavad kõike ja kohe ning nende armastus on nii suur, et viib trammi alla või kõrvetab hinge surmani. Tammsaare ei lase Karinil ja Pearul kordagi kohtuda. Meie anname neile selle võimaluse.
Fotograaf: Siim Vahur
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit.
Esietendus 21. jaanuar 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)
Ja mis siis sellest kui Tammsaare ise pole näidendit kirjutanudki, olgu see siis Lennuk, Nüganen või nagu seekord - Kivirähk - ikkagi on see Tammsaare ja tema tegelaste lugu. Või tema "lood", nagu Kivirähki kirjutatud näidendis (seal oli nimelt peidus rohkemgi kui ainult "Tõde ja õigus"). Mina igatahes läksin sealt Tammsaaret otsima ja seda ma sealt ka sain. Minu teatrikaaslane oli palju kriitilisem. Kahju, et mul polnud diktofoni, et podcastina meie vestlust eile õhtul nähtu-kogetu kohta siia üles panna. Mõtlesin siiski, et vahelduse mõttes võiks ühe nägemuse ja vaatenurga asemel 2 üsnagi vastakat seekord ära tuua, elustan selle vestluse siin mälu järgi. Enda tekstile lisan mõned mõtted juurde, mis võibolla vestluses kõik välja ei tulnudki, kuid mis siiski mu peas ringlevad seoses eile Rahvusraamatukogu keldrisaalis nähtud tükiga:
- Ei tea, mida Hele Kõrve mõtles-nägi-vaatas vaadates, kuidas Katariina Karinit mängib?
- Hmm, kas Hele oli seal ka? Ma nägin küll Alot, Anu Lampi ja Raivo Põldmaad.
- Jah seal oli veel Linnateatri inimesi.
- Ma kuulsin välja minnes, kuidas keegi neist ütles, et see oli tõeliselt hea. Minu meelest oli ka! Ma vist ei väsi Tammsaarest ja tema Tõe ja õiguse töötlustest kunagi.
- Mina olen küll väsinud. Või tegelikult mitte otseselt, sest Lennuk tegi Vargamäel väga huvitava ja üllatusi pakkuva versiooni. Aga siin ei olnud midagi uut. Mul on Tammsaare praktiliselt juba peas ja selles tükis oli teada nende tegelaste tekst juba enne kui nad oma suu lahti tegid.
- Sul oli igav?
- Jah
- Minule Katariina tõsiselt meeldis! Täiesti teistsugune ja omanäoline Karin.
- Ja, minule ta meeldis ka, aga häiris, et ta sõnadega nii palju puterdas.
- Mina ei kuulnudki seda puterdamist. Võibolla korra-paar, aga kuna ma läksin nii selle tüki sisse, siis tegelikult ei märganud tehnilisi konarusi vaid lihtsalt nautisin.
- No kuna minul oli igav, siis ma just panin eriti tähele kõike sellist. Kuigi tavaliselt oled ju Sina see, kes sellistele asjadele tähelepanu pöörab.
- Jah. Minule meeldis Raivo Trassi intensiivne mäng ka. Kui ta lavale tuli, oli terve see pisike saal teda täis. Mulle nii meeldis see kõikehõlmav energia.
- No minule just vastupidi. Kohe kui ta tuli, läks mul olemine raskeks. Ma nagu väsisin ära. See mäng polnud lihtsalt usutav. Nii tobe on kui nägu moonutatakse. See lihtsalt polnud inimene vaid pingutatud karakter.
- Minule just meeldis, et oli hoog sees. Kuigi ega näomoonutamine minule ka tavaliselt ei meeldi, oli siin ta läbinisti just selline, ehk vedas oma näomoonutused lõpuni välja.
- Eriti raske oli seda esimeses reas vaadata. Võibolla oleks selleks pidanud istuma kaugemal.
- Ei minule just meeldis esimeses reas. Niimoodi oleks nagu ise ka selles kohvikus olnud.
- Naljakas, et ma ühel hetkel vaatasin millegipärast kõrvale ja kogemata nägin teisi esimeses reas istuvaid inimesi ja neli inimest hoidsid silmi kinni. Neil oli ka raske seda nii lähedalt vaadata.
- Ma ei usu, et see oli sellepärast. Minule igatahes väga meeldis Raivo Trassi mäng. Särtsu ja elektrit täis. Hoogne. Kuigi selgelt oli näha kuidas ta tüki edenedes väsis. Lõpus enam sellist hoogu ei olnud. Huvitav kokkusattumus on see ka, et see telelavastus, mis on "Vanaisa surma" alusel tehtud, seal ju ka minu mäletamist mööda Raivo Trass ütleb lõpus selle lause: ... ei olnud ei keppi, piipu, ega ka tihast... vms... see kajas peas ka nüüd teatris :)
- Ma ei mäleta seda televastust, aga olen seda lugu lugenud. Mis asi Sulle selles tükis siis meeldis?
- No Katariina ja eriti just kõik tema tekst.
- Katariina oli tõesti hea, välja arvatud see tekstiga pidev komistamine.
- Ta on nii kena. Ja no jalad ja kõik :)
- No see jalgade jutt on ka juba ju tehtud.
- Ma ei mõelnud seda. Ta nägi väga ilus välja ja üldse sobis Kariniks. Ja oli hoopis teistsugune Karin.
- Jah, sobis küll. Karin peabki olema selline "voolav". Ja loomulik oli ta ka. Ta oli "inimene", mitte mõni pingutatult tehtud karakter. Teda ma uskusin.
- Minule meenutas tema rääkimismaneer natuke Rootsi eesti naiste maneeri. Selline kohatine aktsent nagu oleks olnud isegi juures. Aga no tema tekst oli see, mis ikka pidevalt jälle kuidagi mu tüki sisse kaasa tõmbas.
- Mis tekst?
- No näiteks see ihaldamise vajaduse lõik. Ma isegi tundsin iseennast selles ära. Ma ei arvanudki, et mul Kariniga võiks midagi ühist olla. Eriti veel mehena. Aga siiski...
- No seda tegi ju Hele Kõrve ka ja jalgade suudlemise lugu oli ka juba Linnateatris.
- Jah, aga sellise rõhuga ja just selles tükis pani mu uuesti või just nii sellele mõtlema.
- No mind pigem ärritas, et midagi uut või huvitavat pole.
- Mul on muidugi ülikehv mälu ka, niiet ma seda ihalemisvajaduse juttu nii selgelt ei mäletagi Linnateatri tükist, kuigi midagi muidugi tuleb meelde.
- Ja see Pearu mesilase jutt. Selle tegi palju huvitavamalt Velvo Väli Vargamäel.
- Jah, seda küll, aga mind see siin ka ei häirinud. See oli siin teistmoodi. Ja see Vanaisa surma lugu oma tihasega oli ju mõnusalt sisse kirjutatud.
- Ikkagi oli see kõik juba teistes teatritükkides olnud.
- See oli küll imelik, et siin kasutati sama muusikat, mida Linnateatri Karinis ja Indrekus. Kas see on mingitpidi kohustuslikus korras seotud selle looga? Ei mäleta küll, et tekstis nad oleksid just mingit konkreetset muusikat seal kuulanud. Aga jällegi, ega minu mälu pole just kõige parem.
- No see lugu oli tegelikult ju natuke võõras, mida see kelner rääkis. Ehk natukenegi midagi. Aga minule ei meeldinud see näitleja - Meelis Põdersoo.
- Minule ta küll selles rollis meeldis. Ta oli ju väga hea "Hea, paha ja inetu"-s ka.
- Ma ei tea, mis tema mängumaneeris on, mis minule ei meeldi.
- Tal on üpris spetsiifiline hääl. Selline mingitpidi terav.
- Jah, hääl võis see tõesti olla.
- Minu meelest on tal hästi tugev ja kõlav hääl. Aga see karakter, mida ta mängis oli küll kuidagi ebameeldiv. Libe ja, ja...
- ... ja jällegi päriselus mitte usutav. Ikka selline ülemängitud, kuigi mitte nii hullusti nagu Trassi Pearu. Miks üldse teha uuesti, kui ei tee paremini. Nii hästi on meeles see kuidas Üksküla rääkis seda "teise pere isa" juttu. Ta oli lihtsalt nii hea! No see pole ju võrdväärne, mida Trass tegi.
- No Üksküla on muidugi täiesti omaette tase. Aga jällegi minule meeldis just see, et Trass oli teistsugune. Omamoodi. Rikastab seda Pearude kavakaadi :)
- No Velvo Väli rikastas ja tema oli tõesti selline "teistmoodi", keda oli sellepärast ka põnev vaadata, aga siin ei olnud midagi põnevat. Ma teadsin täpselt, mis tuleb. Tegelikult Sa ise ju ka. Ütlesid ju poole peal, et küll see tihane tuleb ka veel aknale...
- Jah, aga mis sellest. Minule ikkagi meeldis. Ja ausalt öeldes meeldis Trassi just eriti näha üle pika aja. Selles oli minu jaoks hoopis mingit värskust.
- Ja kuna nad istusid kohvikus, siis tuli muidugi kohvi isu ka peale, aga vaheaega ei olnud.
- Minule meeldiski, et vaheaega ei olnud. Kohviisu küll ei tulnud, aga Karin sõi ju kooki ka... Kooki oleks küll tahtnud :)
Hinnang: 4 (Ilus ja võluv Karin... robustne, kuid mingil kummalisel tasandil armastusväärne Pearu - kui mõelda kasvõi tema armastust heleda hjäälega Krõõda vastu - silus veel teedki tolle põrmuga vankri sillaületuse jaoks, et tema armastatud naisel poleks ebamugav kirstus oma viimsele puhkepaigale sõita... Mitu olulist hetke ja lugu on Kivirähk oma näidendisse kirjutanud. Lisaks vürtsitanud seda Tammsaare teiste lugudega. Kivirähk koos lavastaja Aare Toikkaga on toonud Otsa talu peremehe Pearu Muraka ja (tolle nuabrimehe, Mäe talu Andrese minia) Karin Paasi kokku kohvikusse, kus kaks parajalt kiiksuderohket "Tõe ja Õiguse" saaga tegelast avastavad teineteises ja iseeneses ühiseid jooni. Jutustavad teineteisele lugusid ja leiavad sellest lohutust. Kõrvaltegelasena sekkub ka kohviku kelner, kes juba pikemat aega on jälginud Karinit ja tema sõbrannasid, kui nood kohvikus käivad. Alkohol teeb mehed jutukaks - muudab nad justkui võrdseteks "kohvikupreilideks" Karinile seltsiks, kes seekord on millegipärast sõbrannadeta.
Toikka on lavastanud mõnusalt need tegelased istuma kord ühe kord teise laua äärde. Laua vahetumisega vahetuvad ka lood, mõned detailid käivad ka lauast lauda kaasa, kuid nii jääb mingi mõnus kirjanduslike "peatükkide" tunnetus. Ühtlasi kaetakse terve lava tegevusega. Tammsaare karakterid on ju hästi "elavaloomulised". Ja Trassi Pearu on lausa tulesäde. Katariina Karin on küll väljapeetum, isegi Katariina loodud kujuna kuidagi kurvem kui viimaseaja eesti teatri Karinid, kuid samuti ihakab ka tema "TUNDA". Ühel hetkel ta isegi kõrvetab ennast tikuga, et tõesti lihtsalt "tunda"...
Kõik me ihkame seda, et meid armastataks ja see sõnum jäi ehk kõige rohkem sellest tükist peale. Ei ole midagi, et "kõige tähtsam on TÕDE ja ÕIGUS", veelgi "tähtsam on ELU ja ARMASTUS".. vähemalt seda nagu oleks VAT Teatri tegijad tahtnud rõhutada. Ja see oli armas. Katariina Unt ja Raivo Trass teevad minu meelest väga head rollid. Mõlemad loovad omanäolised kuid usutavad karakterid, nagu neid minu meelest varem pole loodud. Lugu tõesti on ju tuttav, aga just nende rõhkude valguses, mida seekord välja tuuakse, on ikkagi mõnus mõelda just seekordsetele teemadele, mis ka oma elu või olemisega haakuvad. Näiteks kasvõi see Karini "häbi"-teema: "Kui armastab, siis teeb ka häbi"... Ja oh kui palju häbi ma oma armsamale olen teinud... hea, mõnus vabandus omastkäest võtta - ma ju järelikult armastan... Neile, kes Tammsaarest ei tüdine, neile kohustuslik ja kindlasti väga nauditav. Neile, kes tunnevad, et aitab juba Tammsaarest, soovitan siiski kõrvale hoida. Kivirähki ju mingis mõttes on selles kogu asjas küll olemas peidus, kuid siiski väga tugevalt on see ikkagi Tammsaare. Tabasin end ka mõttelt, et seekordse tüki eriline võlu oli ikkagi just nende näitlejate tegelaste-loomes. Karin on ilmselt "eesti teatri" Julia või Martha või üks kolmest õest... Katriinal CV-s nüüd 2 neljast juba olemas...)
Tekst lavastuse kodulehelt:
KARIN JA PEARU
Autor:
Andrus Kivirähk
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:
Aare Toikka
Kunstnik:
Kaspar Jancis
Valguskujundaja:
Sander Põllu
Video:
Peeter Ritso
Osades:
Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo
Tammsaare kangelaste kauaoodatud kohtumine.
Tammsaare Karin ja Pearu – esimesel pilgul ei seo neid tegelasi justkui mitte miski. Kuid tegelikult on nad omal kombel hingesugulased. Kumbki ei sobitu kuigi hästi oma igapäevasesse keskkonda, mõlemad on pisut lapsemeelsed, mistõttu neid ei võeta enamasti kuigi tõsiselt. Nad on jonnakad ja äraarvamatud. Ikka ihkavad ja otsivad nad meeleheitlikult midagi uut ega soovi leppida olemasolevaga. Nad tahavad mängida ja elust rõõmu tunda, mitte Paaside kombel tööd tehes ja vaeva nähes vaguralt armastust oodata. Nemad tahavad kõike ja kohe ning nende armastus on nii suur, et viib trammi alla või kõrvetab hinge surmani. Tammsaare ei lase Karinil ja Pearul kordagi kohtuda. Meie anname neile selle võimaluse.
Fotograaf: Siim Vahur
Etendus on ühes vaatuses ja kestab 1 tund ja 45 minutit.
Esietendus 21. jaanuar 2012 VAT Teatris (Rahvusraamatukogu Teatrisaalis)
reede, 27. jaanuar 2012
By nightfall - Michael Cunningham
Kirjanduslike laenude kunni (viidates Virginia Wolf-i Mrs.Dalloway ja tema "Tunnid" raamatule) - Michael Cunninghami viimasest raamatust huvitusin tänu Jeanette Wintersoni kiidulaulule New York Times-is. Juba praktiliselt pool aastat käin nagu ümber palava pubru lennujaama raamatupoodides ja vaatan ning kaalun, kas osta ja lugeda või mitte. Lõpuks tegin ära. Ja praktiliselt paari kättehaaramisega see lühike paarsada lehekülge läbi oligi. Cunningham lihtsalt kirjutab nii voolavat proosat, et sellele voolule on raske kätt ette panna."Viitamata" kirjanduslikest viidetest kubiseb ka "By nightfall". Mina leidsin neilt lehekülgedelt vähemalt Flauberti Madame Bovary-d, James Joyce-i, Manni- Surm Veneetsias ja Võlumägi, Milleri Müügimehe surm-a, Nabokovi Lolitat ja kindlasti on neid peidetud sinna veel ja veel. Ja eks inimestele tekivadki ju omad ühendused oma loetusest või miks ma mitte nähtud filmidest.
Eelkõige oli see raamat minu jaoks ilust sõna kõige otsesemas mõttes. See kuidas me ilu näeme või tajume, mida see erinevatele inimestele tähendab ja kuidas see meid mõjutab. Cunningham on toonud sisse kunsti-teema, ehk nö. kunsti-maailma ning pannud kunsti ilu kõrvuti inimese iluga. Asjad ja inimesed, inimesed ja asjad. Mõlematesse võib kiinduda. Ja kui kiindudki, siis tagasiarmastust asjadelt ju kindlasti ei tule, aga inimestelt muidugi võib tulla. Samas asjad ka ei hülga sind nii nagu inimesed seda teha võivad.
Raamat on peamiselt ühe tegelase ümber keerlev, kuid selle jaoks räägitakse ka ümbritsevate inimeste taustad ja sidused nii sees- kui väljaspool suhet peategelasega. Esmapilgul võib mõni neist lugudest tunduda ebaoluline või mõttetu (eriti pikemad kunstikirjeldused), kuid tegelikult teenivad need lõppude lõpuks kõik ühist eesmärki - seletada Peteri lugu võimalikult mitmekülgselt. Ta on 44 aastane keskeakriisis siplev kunstidiiler, kes on abielus Rebeccaga, kelle ilu keskeas on hakanud tuhmuma (siiski mitte ennast unarusse jätnud naine). Ühest küljest seisab ta silmitsi oma minevikus peidus olevate deemonitega - vend, kes oli homoseksuaalne ja suri noorelt, kuid kelle suunas ilmselt noorem vend kadedusega vaatas. Kadeduse või armastusega? Ja teisest küljest Rebecca noorem vend Ethan (ehk Mizzy - lühend hüüdnimest "Mistake"), kes on tulnud Rebecca ja Peteri juurde hetkelist peatuspaika otsima. Mizzy on imekena (kunstilise võrdlusena kreeka jumala" kuju" figuuriga) noormees, natuke vabameelne ja "paha poiss" ning Peter tahtmatult armub temasse ülepeakaela. Sellest tekivad uued seesmised vastuolud - kas ta on sellepärast homoseksuaalne? Oluline point on minu meelest ka see, et kirjanik ei anna mõista, kas ta ihaldab teda seksuaalselt või ta lihtsalt tahab teda "omada" (võrdleks seda jällegi kunstiga - mida on võimalik "omada"! hmm, siit võib mõtteid arendada edasi suunas, et kas keskealistel inimestel - mitte ainult meestel - ongi mingis mõttes lahtunud suur ja ennastunustav armastusvõimekus ja on asendunud mingi määral omamisihaga? - sellepärast Romeod ja Juliad ongi alati "noored" ja kui nad raamatus või filmis on keskealised või vanemad, siis tunduvad mingil määral võltsina?) Kas see on alatajuline mäng, et olla oma varalahkunud vanema venna sarnane? Kas see on oma naise nooruspõlve ilu ülekandmine tolle nooremale vennale, kuna vend on ju endiselt noor ja kütkestav? On see lihtsalt keskeakriis ja vajadus mingi seikluse järele? Või projetseerib ta hoopis naise vajadust hoolitseda oma noorema venna järele, tahtes ka ise hoolitseda kellegi eest, kes seda ilmselgelt vajab - sest oma suhe tütrega on Peteril karile jooksnud ning naine on iseseisev ja TUNDUB(!), et sellist hoolitsust ei vajagi... Cunningham viskab mängu veel tegureid - Mizzy on narkomaan ja jääb Peterile vahele keelatud ainete ostmisega, millejärel Mizzy on Peter-i armu peal, et too oma naisele sellest ei räägiks. Samas mõned leheküljed hiljem Mizzy saab võimu Peter üle, pärast meestevahelist suudlust... Ilu, võim, hoolitsemine teiste eest, siplemine oma otsuste ja valikute ees, sest nendel on tihti kaugeleulatuv efekt, seksuaalselt ja homoseksuaalselt laetud õhustik (eriti köögistseen, kuid siiski kordagi labaseks, ega "on your face" pornograafiliseks muutumata), kunstimaailm ja kunstimüümine, urbaansuse kehastuseks olev New York, inimeste üksindus oma sisemas minas ning oma egot rahuldades ümberringi hellust ootavatele inimestele sellega näkku sülitades külvame ju õnnetut olemist oma armsamatele ning seeläbi ka iseendale... need ongi need põhilised märksõnad, millega võiks raamatu kokku võtta.
Lõpp ei lähe nii nagu ameerika tavaline roosamanna. See kõik on kuidagi eluline, etteaimamatuses etteaimatav või siis pigem just vastupidi - etteaimatavuses etteaimamatu - nagu tegelikult olla võikski. Sest kui Sa jätad teise inimese tunded laokile, siis need arenevad ise edasi omasoodu. Me omaendakesksuses tihti unustame selle ära. Ja kõigil inimestel ON tunded.
Cunninghami laused on üpris lühikesed, lugu nagu väga palju polekski, kuid selle eest on detailid, mis moodustavadki loo enda. Sest oma vähese ütlemisega ütlev ta ometi nii palju. Ja, oi kui hästi ta oskab luua tunded, mida tema karakterid tunnevad. Lugeja aimab neid imelihtsalt, kuigi otseselt võibolla neid ei sõnastatagi alati. Me saame ju lugedes tegelikult selle mehe peas kaasa rännata. Mingis mõttes elada tema elu, vaadata läbi tema silmade ning olla kärbsena tema pea siseseinal - hämaraimate ajurakkude vahel tunnistamas tema saladusi ha tundeid. Ja ühtlasi üllatuda, kui tema üllatub; saada lööke kui tema neid saab; tunda neid ootamatusi, mida inimesed oma elus paratamatult tunnevad.
Ja kui vinge ning hea on raamatu viimane lause!!!! “He begins to tell her everything that has happened.” Kes on lugenud, see teab.... ja seda nii sellepärast, mis sellele eelneb, kui ka lasta oma mõtetel voolata kaasa, mida ta ikkagi räägib... :)))
Hinnang: 5- (Väga soovitatav! Muidugi gay-teema võib mõne jaoks olla raske neelata - paljad mehed köögis ja meestevahelised suudlused ja see iha, mida Peter oma noore külalise vastu tunneb. Kahtlemata on homoseksuaalsuses point selles raamatus. Kuid kui lugeda, siis kindlasti tasub proovida teha seda ühte jutti. Usun, et raamat on loetav ka ühe päevaga ja seda sügavamale Peteri pähe ja tunnetesse saab ning seda tugevamalt pääseb lõpp mõjule - see nimelt oli väga hea löök vastu vahtimist talle - andis veel ühe värvitooni sellele pruuni - armastusest ja seksuaalsusest kohati ka punasele ja sinisesegusele "city-blues" raamatu-atmosfäärile. Ma tahan nüüd lugeda absoluutselt kõik, mida Cunningham on kirjutanud. "By nightfall" ei vaja loost arusaamiseks eriti head keeleoskust, kuid nende nüansside tajumiseks, mis Cunninghamist "erilise" kirjaniku teevad - tema oskust kirjutada ridade vahele lugeja avastamiseks ja kaasamõtlemiseks või õigem oleks vist öelda "nägemiseks", mis tegelikkuses toimub tema loodud maailmas, selleks peaks ikkagi keelest saama päris hästi aru. Vähemalt paaris kohas tundsin seda eriti, kui peenelt mees oskab ridade vahele noppimiseks jätta vihjeid :)
Tegelikult nagu Winterson tabavalt ütleb - keskiga pole kellegi "süü". Ei ole see ka minu meelest, sest see lihtsalt tuleb ja millisel moel, see on juba iga inimese suhete, mineviku, taustsüsteemi, ümbruskonna ja selleks ajaks väljakujunenud isiksuse summa. Ka Peter justkui ootas oma kindlas suhtes, turvalises argipäevas, et midagi juhtuks - ja juhtuski...)
teisipäev, 24. jaanuar 2012
2011.aasta DFA - Danzumehe Filmiaasta Aunimetused
2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendavate edetabelitega selguvad pooleteise kuu jooksul):
Arvesse lähevad 59 filmi, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011. Sama lugulaul läheb edasi - spordi pärast nägin eelmisel aastal rekordvähe filme. Pöffile jõudsin siiski rohkem kui eelmisel aastal (TOP10 filmide hulgas on "pöffifilmi"). Kinno jõudsin kokku 28 korral. Vähendasin ühtlasi mitmes kohas nominentide arvu, et tõsta nimetatud nimede väärtust
PARIMAD INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
50/50
Lost thing / Kadunud asi
The help / Koduabiline
The King's speech / Kuninga kõne
We need to talk about Kevin / Me peame rääkima Kevinist
50/50 on "komöödia"(!) vähki põdevast noorest mehest; King's speech draama kuningast, kes kõnet pidades kokutas, Lost thing lühimultikas ühest suurest koledast asjast, kes on omanikuta ja kadunud. Help räägib eelmise sajandi keskpaigast, kui endiselt USA lõunaosariikides peeti musti madalama klassi inimesteks - kõlbasid vaid koduabilisteks ja siis ka ei lubatud neid näiteks valgete tualetti jms (kuid lapsi kasvatama siiski!). We need to talk about Kevin on lapsest, kes on sündimisest peale "paha" ning tema emast, kes sellise lapse jaoks peab armastust leidma.
PARIMAD MITTE-INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
Jodaeiye Nader az Simin / A separation / Lahutus - Iraan
Kuku: Mina jään ellu (dokfilm) - Eesti
Napapiirin sankarit / Polaarjoone sangarid - Soome
Play / Mäng - Rootsi
Tao jie / Simple life / Lihtne elu - Hong Kong
A separation-it peetakse tänavuseks kõige tõenäolisemaks võõrkeelse filmi oscari võitjaks. Mitmekihiline lugu mehest, keda tema isa (rase) hooldaja süüdistab trepist allalükkamises. Kuku on mu naabrimees ja see film läks mulle eriliselt hinge (aga mitte ainult sellepärast, et ma Kuku-t ja Maritit tean, vaid rohkem ikka sellepärast, et film on väga hea, jutustab mitu lugu ja läheb ikka väga hinge) -"valus film". Soomlaste road-movie sõpruskonnast digiboxi jahil oli piisavalt kreisi, et seda võiks väärtfilmiks pidada :) Rootslaste Play seevastu kiusamisest ning osavalt luuakse tunne, nagu oleks vaataja ka nende poistega kaasas... ja oh seda laste tõsiselt tõsist maailma. Baseerub tõelistel sündumustel. Lapsed on julmad... ja rumalad... ja oi kui ehedalt nad mängivad, kuigi pole ju loomulikult mingit koolitust saanud. Simple life puges sügavale hinge ning viis endaga kaasa vanadekodu-ellu, mis siiski oma kurbusest hoolimata mõjus kohati helgena. Armas ja hea film tugeva looga.
PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Colin Firth - King's speech
Geoffrey Rush - King's speech
Jean Dujardin - The Artist
Philippe Toreton - Presume coupable
Tõnu Oja - Kirjad inglile
PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Michelle Williams - Blue Valentine
Noomi Rapace - Babycall
Olivia Colman - Tyrannosaur
Tilda Swinton - We need to talk about Kevin
Viola Davis - The help
PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Eddie Marsan - Tyrannosaur
Ezra Miller - We need to talk about Kevin
John Hawkes - Martha Marcy May Marlene
Peter Dalle - Himlen är oskyldigt blå
Seth Rogan - 50/50
PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Jacki Weaver - Animal kingdom
Jessica Chastain - The help
Katariina Unt - Kirjad inglile
Octavia Spencer - The help
Tiina Tauraite - Kirjad inglile
PARIM EESTI FILM (2 kandidaati)
Kirjad inglile
Kuku: mina jään ellu
PARIM DOKFILM (2 kandidaati)
Inside job
Kuku: Mina jään ellu
PARIM MULTIFILM (5 kandidaati)
Adventures of Tin Tin: Secret of the unicorn
Arthur Christmas
Lost thing
Puss in boots
Tangled
PARIM STSENAARIUM (5 kandidaati)
50/50
A separation
King's speech
Martha Marcy May Marlene
The help
PARIM TEHNILINE TEOSTUS (5 kandidaati)
Burlesque - Music, Sound
Harry Potter and the deathly hallows pt.2 - visual effects, production design
King's speech - costumes, production design
La piel que habito - cinematography
La terre outragée - Set direction, production design
KULDNE PORIKÄRBES (Aasta kehvimad filmid) (5 kandidaati)
Alois Nebel
Amnestia
Babycall
Skoonheid (Beauty)
Tron: the legacy
Aasta algus oli mingis mõttes isegi parem. Sellel aastal pole jõudnud oscari-filme veel tõsise hooga vaadata. Eks need figureerivad rohkem siis järgmise aasta tabelis. Sellel aastal lõi minul ju siin ka laineid juba eelmisel aastal esilinastunud Kuninga kõne. Muidu oli ju üpris uhke aasta - uued filmid sellistelt tegijatelt nagu Woody Allen, Pedro Almodovar, David Fincher, Tomas Alfredson, Alexander Payne, Lars von Trier, Terrence Malick, Martin Scorsese jne jne jne... Minul suurem osa suurte auteur-idegi filmidest veel vaatamata. Kinno ootan pikisilmi Meryl Streep-i Raudset leedit, Madonna nägemust kuningas George VIII ja Wallis Simpsoni armuloost. Loobuda võimust armastuse nimel - ja kuidas naine sai pärast sellise vastutusega elada? Ja täiuslikku armastust polevat olemas, kui kaugele siiski selle ebatäiuslikkuse nimel inimesed on valmis minema? Ja uut linalugu Marilyn Monroe-st, seksmaniakist filmis Shame, Clooney kuuldavasti karjääri parimast rollist ning muidu ka taevani kiidetud "Järglased" jne jne jne jne....
Parimad selguvad koos Danzumehe Kirjanduse, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - veebruarikuu jooksul
Arvesse lähevad 59 filmi, mis esmakordselt nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011. Sama lugulaul läheb edasi - spordi pärast nägin eelmisel aastal rekordvähe filme. Pöffile jõudsin siiski rohkem kui eelmisel aastal (TOP10 filmide hulgas on "pöffifilmi"). Kinno jõudsin kokku 28 korral. Vähendasin ühtlasi mitmes kohas nominentide arvu, et tõsta nimetatud nimede väärtust
PARIMAD INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
50/50
Lost thing / Kadunud asi
The help / Koduabiline
The King's speech / Kuninga kõne
We need to talk about Kevin / Me peame rääkima Kevinist
50/50 on "komöödia"(!) vähki põdevast noorest mehest; King's speech draama kuningast, kes kõnet pidades kokutas, Lost thing lühimultikas ühest suurest koledast asjast, kes on omanikuta ja kadunud. Help räägib eelmise sajandi keskpaigast, kui endiselt USA lõunaosariikides peeti musti madalama klassi inimesteks - kõlbasid vaid koduabilisteks ja siis ka ei lubatud neid näiteks valgete tualetti jms (kuid lapsi kasvatama siiski!). We need to talk about Kevin on lapsest, kes on sündimisest peale "paha" ning tema emast, kes sellise lapse jaoks peab armastust leidma.
PARIMAD MITTE-INGLISKEELSED FILMID (5 kandidaati)
Jodaeiye Nader az Simin / A separation / Lahutus - Iraan
Kuku: Mina jään ellu (dokfilm) - Eesti
Napapiirin sankarit / Polaarjoone sangarid - Soome
Play / Mäng - Rootsi
Tao jie / Simple life / Lihtne elu - Hong Kong
A separation-it peetakse tänavuseks kõige tõenäolisemaks võõrkeelse filmi oscari võitjaks. Mitmekihiline lugu mehest, keda tema isa (rase) hooldaja süüdistab trepist allalükkamises. Kuku on mu naabrimees ja see film läks mulle eriliselt hinge (aga mitte ainult sellepärast, et ma Kuku-t ja Maritit tean, vaid rohkem ikka sellepärast, et film on väga hea, jutustab mitu lugu ja läheb ikka väga hinge) -"valus film". Soomlaste road-movie sõpruskonnast digiboxi jahil oli piisavalt kreisi, et seda võiks väärtfilmiks pidada :) Rootslaste Play seevastu kiusamisest ning osavalt luuakse tunne, nagu oleks vaataja ka nende poistega kaasas... ja oh seda laste tõsiselt tõsist maailma. Baseerub tõelistel sündumustel. Lapsed on julmad... ja rumalad... ja oi kui ehedalt nad mängivad, kuigi pole ju loomulikult mingit koolitust saanud. Simple life puges sügavale hinge ning viis endaga kaasa vanadekodu-ellu, mis siiski oma kurbusest hoolimata mõjus kohati helgena. Armas ja hea film tugeva looga.
PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Colin Firth - King's speech
Geoffrey Rush - King's speech
Jean Dujardin - The Artist
Philippe Toreton - Presume coupable
Tõnu Oja - Kirjad inglile
PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Michelle Williams - Blue Valentine
Noomi Rapace - Babycall
Olivia Colman - Tyrannosaur
Tilda Swinton - We need to talk about Kevin
Viola Davis - The help
PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Eddie Marsan - Tyrannosaur
Ezra Miller - We need to talk about Kevin
John Hawkes - Martha Marcy May Marlene
Peter Dalle - Himlen är oskyldigt blå
Seth Rogan - 50/50
PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJA (5 kandidaati)
Jacki Weaver - Animal kingdom
Jessica Chastain - The help
Katariina Unt - Kirjad inglile
Octavia Spencer - The help
Tiina Tauraite - Kirjad inglile
PARIM EESTI FILM (2 kandidaati)
Kirjad inglile
Kuku: mina jään ellu
PARIM DOKFILM (2 kandidaati)
Inside job
Kuku: Mina jään ellu
PARIM MULTIFILM (5 kandidaati)
Adventures of Tin Tin: Secret of the unicorn
Arthur Christmas
Lost thing
Puss in boots
Tangled
PARIM STSENAARIUM (5 kandidaati)
50/50
A separation
King's speech
Martha Marcy May Marlene
The help
PARIM TEHNILINE TEOSTUS (5 kandidaati)
Burlesque - Music, Sound
Harry Potter and the deathly hallows pt.2 - visual effects, production design
King's speech - costumes, production design
La piel que habito - cinematography
La terre outragée - Set direction, production design
KULDNE PORIKÄRBES (Aasta kehvimad filmid) (5 kandidaati)
Alois Nebel
Amnestia
Babycall
Skoonheid (Beauty)
Tron: the legacy
Aasta algus oli mingis mõttes isegi parem. Sellel aastal pole jõudnud oscari-filme veel tõsise hooga vaadata. Eks need figureerivad rohkem siis järgmise aasta tabelis. Sellel aastal lõi minul ju siin ka laineid juba eelmisel aastal esilinastunud Kuninga kõne. Muidu oli ju üpris uhke aasta - uued filmid sellistelt tegijatelt nagu Woody Allen, Pedro Almodovar, David Fincher, Tomas Alfredson, Alexander Payne, Lars von Trier, Terrence Malick, Martin Scorsese jne jne jne... Minul suurem osa suurte auteur-idegi filmidest veel vaatamata. Kinno ootan pikisilmi Meryl Streep-i Raudset leedit, Madonna nägemust kuningas George VIII ja Wallis Simpsoni armuloost. Loobuda võimust armastuse nimel - ja kuidas naine sai pärast sellise vastutusega elada? Ja täiuslikku armastust polevat olemas, kui kaugele siiski selle ebatäiuslikkuse nimel inimesed on valmis minema? Ja uut linalugu Marilyn Monroe-st, seksmaniakist filmis Shame, Clooney kuuldavasti karjääri parimast rollist ning muidu ka taevani kiidetud "Järglased" jne jne jne jne....
Parimad selguvad koos Danzumehe Kirjanduse, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - veebruarikuu jooksul
pühapäev, 15. jaanuar 2012
2011.aasta DRA - Danzumehe Raamatuaasta Aunimetused
Tõsi ta on, et eelmine aasta läheb kirja kui aasta, mil ma lugesin nii vähe raamatuid, et esiteks mul on häbi tunnistada seda määra ja teiseks, mul on raske üldse tuua välja parimaid, sest valik on nii hõre. Kuna teatrivaatamist vähendanud pole, telekat praktiliselt ei vaata juba aastaid (arvutist tõelise viibega mõned asjad siiski) ning muusikakuulamisega tegelen peamiselt joostes või köögiraadio vahendusel (seal mängis terve aasta Uuno-raadio - Epliku ja Otsa hommikusaate pärast...), blogikirjutamiseks ajaleidmisega on olnud tõsiseid raskuseid, siis ainuke põhjus vähesele lugemisele on spordi jõuline tulek minu ajakasutusrežiimi (olen juba sellel aastal jooksud üle 100km - tänagi hommikul tuisus ja tormis 19km, sõitnud (spinni)ratast u.5 tundi ning tõstnud kangigi mõned korrad). Kirjandus on saanud vast ehk kõige kõvema löögi ja sellest mul on ka kõige rohkem kahju. Mul on rida raamatuid, mida tahaks kohe just praegu lugeda. Hetkel on pooleli Cunninghami viimane ja see on selline nauding pugeda raamatuga tuisusel õhtul teki alla ning lasta mõtetel joosta imeliselt rittaseatud lausete taktis.
2012. aasta saab kindlasti olema parem raamatuaasta! Seniks aga sellegipoolest....
2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendava edetabeliga selguvad jaanuari-veebruarikuu jooksul. Vähendasin veelgi eelmisest aastast nominentide arvu):
Arvesse lähevad 21 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM EESTI KIRJANDUS (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Viivi Luik - Varjuteater
Tammsaaret eelmise aasta jooksul lugeda ei jõudnudki. Seega peaks tänavu jõudma eelmise aasta eest ka ühe kogutud teose ära lugeda. Olgu öeldud ka see, et neljandaks parim oli Hargla 3.osa Apteeker Melchiori sarjast, ehk Timuka tütar. Ei jõua neljandat osa kuidagi ära oodata! :)
PARIM TÕLKEKIRJANDUS (5 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
W. Somerset Maugham - Miraaž
Yasunari Kawabata - Lumine maa
Kui eelmine kord oli vaid 1 meeskirjanik, siis sedapuhku vastupidi - vaid 1 naine. Huvitav, et 3 viiest parimast on Loomingu Raamatukogu väljaanded. Selle 55 aastase väljaande ajaloos on ilmselt palju nänni peidus.
PARIM LASTERAAMAT (2 kandidaati)
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
Tove Appelgren - Vesta-Linne on murest murtud
Mu väikseim rüblik tahab selliseid raamatuid kuulata, mida minul pole üldse isu talle lugeda. Need on ka peamiselt sellised, mida juba varem loetud ning siin arvesse ei lähe. Tegelikult on ka lastele lugemine jäänud sportimise varju. Appi, kas ma tõesti olen astunud keskikka ja hakkan üha rohkem ainult iseendale keskenduma. Nii kole, kui sellele selle nurga alt vaadata. Häbi on ka :(
Homme kohe nõuan lastelt, et nad kuulaks mu ettelugemist! Jonnin nii kaua, kuni nad mul endale lugeda lasevad! :)
PARIM DRAAMA-RAAMAT (6 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
Viivi Luik - Varjuteater
Yasunari Kawabata - Lumine maa
Ehk siis loomulikult mitte "näitekirjanduse" mõttes "draama" vaid žanri mõttes.
PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Timuka tütar
Hargla on oma Melchioriga mu tagasi krimkasid pannud lugema. Kuigi see 2.osa, ehk Rataskaevu viirastus flirdib isegi õuduskirjanduse žanriga. Tegelikult ootan pikisilmi Karin Alvtegeni raamatute tõlkeid (tal hiljuti ilmus uus rootsi keeles). Ja samas loodan, et Varrak ruttu Liza Marklundi raamatute hinnad maapeale toob. Hüpnotisöör on ka mul kahes keeles olemas, aga nüüd tuli eestikeelne tõlge sellele ka... seda kindlasti never ei osta sellise hinnaga... Martinson toob ka tänases lehes ära oma 10 aasta lemmikpõnevikku. Seal nimekirjas on nii mõnigi, mis pakuks huvi...
PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA (3 kandidaati)
Jeanette Winterson - Boating for beginners
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
William Somerset Maugham - Miraaž
Wintersoni plaanin absoluutselt terves mahus ette võtta! Maughami vist ka ja no Mamma Muu-st ei väsi ma eal :)))
PARIM LUULERAAMAT (0 kandidaati)
Lugesin küll luulet, aga siit-sealt. Ainus terve luuleraamat, mille lugesin, ei ole väärt ei nominatsiooni ja ammugi mitte võitu. Järgmine aasta...
PARIM DOKK-KIRJANDUS (0 kandidaati)
Sama jama, mis luuleraamatutegagi. See eestlaste elulooraamatutemaania hakkab mul üle viskama. Kõiksugu tüübid, kes pole eriti elu näinudki juba seisavad kaantel ja kuulutavad oma elutõdesid. Mõni laulab mõne laulu ja kirjastused juba jooksevad tormi, et nende elust pajatada tiineritele - mida iganes, peaasi, et raha sajaks sisse... No muidugi eks siis nende arvelt saab anda välja ka midagi tõeliselt väärtuslikku. Seega, mingi kasu neist "sellistest" raamatutest on ka.
Muidu oleks ju võinud Viivi Luige Varjuteatri siin nomineerida, aga seda pole kusagil tõsielu-raamatu pähe kuulutatud, seega jätan selle siinse tsooni siiski nominatsioonivabaks. Ootama järgmist aastat. Mõnest klassikalisest teatritegijast võiks siiski midagi lugeda...
PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS (1 kandidaat)
Jeanette Winterson - Boating for beginners
Wintersoni raamat oli küll nii hea, et ainsa nominendina viib ta ka aunimetuse kohe Inglismaale koju kaasa! :) See modernne Noa-laeva lugu oli tõsiselt pull ja kreisi lugu :)
Olete tema blogi lugenud? Ta on siiani kirjutanud sinna harva - korra kuus või nii, aga plaanib selle iganädalaseks muuta. Sealt saab häid vihjeid lugemislauale või kinokülastusteks. Ta mõtleb minu meelest kuidagi õigesti ja tema kaudu saab aimu britist, kes elab briti ühiskonnas ja põeb selle ühiskonna haigusi läbi väga isiklikult. Kuigi lesbilisele naisele kohaselt tavaliselt lesbilikult pinnalt ja just sellest vaatenurgast (ma ei tea, kas see väljend oli nüüd poliitiliselt korrektne, aga ma ei mõtle absoluutselt vähimatki solvavalt - ma olen sõna otseses mõttes kõige ehedam Winterson-fän :)).
KULDNE PORIKÄRBES (Kõige suuremad "pettumused", 5 kandidaati)
Camilla Läckberg - Jääprintsess
Katrina Kalda - Eesti romaan
Peeter Oja - 17x4. Peeter Oja elulugu
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Kõik põhjamaine krimka pole ka kuld... Katrina raamatut müüdi kui uut Sofi Oksaneni, aga see klišeepundar pole vähimatki väärt Oksaneni võrdlust... Oja elulooraamatute paroodia pointist ma saan aru, aga ma ei viitsi - liiga lihtne ja liiga tobe... Nurkiliku raamat on tiineritele, ma ei leidnud sealt enda jaoks enam ainsamatki mõtet. Kõik on kunagi juba olnud või mõeldud või lihtsalt mitte minu jaoks. Ainus hea asi, et sai ruttu läbi.
Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - järgmise pooleteise kuu jooksul.
2012. aasta saab kindlasti olema parem raamatuaasta! Seniks aga sellegipoolest....
2011. aasta kandidaadid tähestikulises järjekorras (võitjad, koos täiendava edetabeliga selguvad jaanuari-veebruarikuu jooksul. Vähendasin veelgi eelmisest aastast nominentide arvu):
Arvesse lähevad 21 raamatut, mis esmakordselt loetud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM EESTI KIRJANDUS (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Viivi Luik - Varjuteater
Tammsaaret eelmise aasta jooksul lugeda ei jõudnudki. Seega peaks tänavu jõudma eelmise aasta eest ka ühe kogutud teose ära lugeda. Olgu öeldud ka see, et neljandaks parim oli Hargla 3.osa Apteeker Melchiori sarjast, ehk Timuka tütar. Ei jõua neljandat osa kuidagi ära oodata! :)
PARIM TÕLKEKIRJANDUS (5 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
W. Somerset Maugham - Miraaž
Yasunari Kawabata - Lumine maa
Kui eelmine kord oli vaid 1 meeskirjanik, siis sedapuhku vastupidi - vaid 1 naine. Huvitav, et 3 viiest parimast on Loomingu Raamatukogu väljaanded. Selle 55 aastase väljaande ajaloos on ilmselt palju nänni peidus.
PARIM LASTERAAMAT (2 kandidaati)
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
Tove Appelgren - Vesta-Linne on murest murtud
Mu väikseim rüblik tahab selliseid raamatuid kuulata, mida minul pole üldse isu talle lugeda. Need on ka peamiselt sellised, mida juba varem loetud ning siin arvesse ei lähe. Tegelikult on ka lastele lugemine jäänud sportimise varju. Appi, kas ma tõesti olen astunud keskikka ja hakkan üha rohkem ainult iseendale keskenduma. Nii kole, kui sellele selle nurga alt vaadata. Häbi on ka :(
Homme kohe nõuan lastelt, et nad kuulaks mu ettelugemist! Jonnin nii kaua, kuni nad mul endale lugeda lasevad! :)
PARIM DRAAMA-RAAMAT (6 kandidaati)
Alessandro Baricco - Novecento
Carson McCullers - Laulatuse lummas
Maarja Kangro - Ahvid ja solidaarsus
Osamu Dasai - Inimeseks kõlbmatu
Viivi Luik - Varjuteater
Yasunari Kawabata - Lumine maa
Ehk siis loomulikult mitte "näitekirjanduse" mõttes "draama" vaid žanri mõttes.
PARIM PÕNEVUS/KRIMKA-RAAMAT (3 kandidaati)
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus
Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Timuka tütar
Hargla on oma Melchioriga mu tagasi krimkasid pannud lugema. Kuigi see 2.osa, ehk Rataskaevu viirastus flirdib isegi õuduskirjanduse žanriga. Tegelikult ootan pikisilmi Karin Alvtegeni raamatute tõlkeid (tal hiljuti ilmus uus rootsi keeles). Ja samas loodan, et Varrak ruttu Liza Marklundi raamatute hinnad maapeale toob. Hüpnotisöör on ka mul kahes keeles olemas, aga nüüd tuli eestikeelne tõlge sellele ka... seda kindlasti never ei osta sellise hinnaga... Martinson toob ka tänases lehes ära oma 10 aasta lemmikpõnevikku. Seal nimekirjas on nii mõnigi, mis pakuks huvi...
PARIM RAAMAT, KUS SAAB KA NALJA (3 kandidaati)
Jeanette Winterson - Boating for beginners
Jujja Wiesländer - Mamma Muu loeb
William Somerset Maugham - Miraaž
Wintersoni plaanin absoluutselt terves mahus ette võtta! Maughami vist ka ja no Mamma Muu-st ei väsi ma eal :)))
PARIM LUULERAAMAT (0 kandidaati)
Lugesin küll luulet, aga siit-sealt. Ainus terve luuleraamat, mille lugesin, ei ole väärt ei nominatsiooni ja ammugi mitte võitu. Järgmine aasta...
PARIM DOKK-KIRJANDUS (0 kandidaati)
Sama jama, mis luuleraamatutegagi. See eestlaste elulooraamatutemaania hakkab mul üle viskama. Kõiksugu tüübid, kes pole eriti elu näinudki juba seisavad kaantel ja kuulutavad oma elutõdesid. Mõni laulab mõne laulu ja kirjastused juba jooksevad tormi, et nende elust pajatada tiineritele - mida iganes, peaasi, et raha sajaks sisse... No muidugi eks siis nende arvelt saab anda välja ka midagi tõeliselt väärtuslikku. Seega, mingi kasu neist "sellistest" raamatutest on ka.
Muidu oleks ju võinud Viivi Luige Varjuteatri siin nomineerida, aga seda pole kusagil tõsielu-raamatu pähe kuulutatud, seega jätan selle siinse tsooni siiski nominatsioonivabaks. Ootama järgmist aastat. Mõnest klassikalisest teatritegijast võiks siiski midagi lugeda...
PARIM VÕÕRKEELNE KIRJANDUS (1 kandidaat)
Jeanette Winterson - Boating for beginners
Wintersoni raamat oli küll nii hea, et ainsa nominendina viib ta ka aunimetuse kohe Inglismaale koju kaasa! :) See modernne Noa-laeva lugu oli tõsiselt pull ja kreisi lugu :)
Olete tema blogi lugenud? Ta on siiani kirjutanud sinna harva - korra kuus või nii, aga plaanib selle iganädalaseks muuta. Sealt saab häid vihjeid lugemislauale või kinokülastusteks. Ta mõtleb minu meelest kuidagi õigesti ja tema kaudu saab aimu britist, kes elab briti ühiskonnas ja põeb selle ühiskonna haigusi läbi väga isiklikult. Kuigi lesbilisele naisele kohaselt tavaliselt lesbilikult pinnalt ja just sellest vaatenurgast (ma ei tea, kas see väljend oli nüüd poliitiliselt korrektne, aga ma ei mõtle absoluutselt vähimatki solvavalt - ma olen sõna otseses mõttes kõige ehedam Winterson-fän :)).
KULDNE PORIKÄRBES (Kõige suuremad "pettumused", 5 kandidaati)
Camilla Läckberg - Jääprintsess
Katrina Kalda - Eesti romaan
Peeter Oja - 17x4. Peeter Oja elulugu
Siim Nurklik - Kas ma olen nüüd elus
Kõik põhjamaine krimka pole ka kuld... Katrina raamatut müüdi kui uut Sofi Oksaneni, aga see klišeepundar pole vähimatki väärt Oksaneni võrdlust... Oja elulooraamatute paroodia pointist ma saan aru, aga ma ei viitsi - liiga lihtne ja liiga tobe... Nurkiliku raamat on tiineritele, ma ei leidnud sealt enda jaoks enam ainsamatki mõtet. Kõik on kunagi juba olnud või mõeldud või lihtsalt mitte minu jaoks. Ainus hea asi, et sai ruttu läbi.
Võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Teatri ja Televisiooni lemmikutega - järgmise pooleteise kuu jooksul.
teisipäev, 3. jaanuar 2012
2011.aasta DTA - Danzumehe Teatriaasta Aunimetused
Jälle on käes see aeg, kui saab eelmisele aastale teha ülevaatliku ringi peale. Noppida üles ning panna kõrre otsa need kõige ilusamad maasikad. Vaadata otsa ning üles kirjutada just need nimed ja nimetused, mida läbi aastate meenutada kui midagi "erilist". Nii palju tuleb ju igal aastal elamusi peale, et selline tippude koondamine aitab kaasa nende säilimisele nii mälus kui ka eraldi väljakirjutatuna tulevikus tehtavate kokkuvõtete tarbeks - ei pea siis enam uuesti eraldi otsima või mõtlema hakkama, kui näiteks aastakümne kokkuvõtet teha vms. Eks need aastalõpu-kokkuvõtted muidugi ole väga isiklikud ning koostatud alati just isiklike elamuste pinnalt. Sellel õhtul kui mina teatris käisin, õnnestus või ei õnnestunud nii nagu sellel korral kui mõni teine seda või teist tükki nägi ja juba lihtsalt sellepärast tekivad kindlasti erinevused. See siin on "minu lõke" ja kui tahad võid koguneda selle ümber end soojendama :) Kui ei taha, võid teha oma lõkke :)
2011.aasta ei olnud minu jaoks eriline "teatriaasta". Tabasin end liiga tihti mõttelt, et pean rohkem valima, mida vaatama lähen. Pean laskma etendustel natuke mängukavas olla, enne kui torman neid vaatama. Sedasi saab rahulolu olema palju kõrgem. Sedasi on teater minu jaoks veelgi armsam. Sedasi on iga teatriskäik palju suurem elamus.
Kokku nägin tänavu 82 erinevat lavastust. See on 7 lavastust rohkem kui eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,07, mis omakorda annab märku keskpärasest aastast. Kui päris täpne olla, siis on see isegi natuke normaalsest "keskmisest allapoole"... ja täpselt nii ma ka tunnen. 52 - 82st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ ning puhtaid 5 tärnitükke seekord polnudki. Vist üldse esimest korda. Neli lavastust said siiski hinnanguks 5-, mis on siiski "viietärnised tükid". Kuid tervelt 7 lavastust õitsevad hinnanguga 1 või 1+... ka see on vist omamoodi näitaja. Ja nagu eelmisel aastal, nii ka sellelgi tuleb tõdeda, et töö ja sport on piiranud mu teatriskäimist päris korralikult. Ja blogikirjutamist veelgi enam. Kirjutamise ja vaatamise vahel valides olen siiski alati valinud teise variandi. Kes teab, võibolla jõuan veel praegugi mõned eelmise aasta tähtsamad elamused üles tähendada...
Kokkuvõttes tuleb siiski 1,58 teatrikülastust nädala kohta, mis polegi nii paha :)
Traditsioone üleval hoides otsustasin piirduda viie kandidaadiga (mõnikord veelgi vähemaga). Hiljem on plaanis (nagu ikka) teha ka mõned pikemad "tabelid/nimekirjad" selleks ajaks kui neid tippude tippe, ehk "võitjaid" kuulutama hakkan. Sedasi saab veelgi rohkem nimesid välja tuua.
Eelmise aasta parimad on siin, sellepärast võivad mõned olulised nimed tunduda siit puudu. Samas mõned olulised ongi puudu, sest igale poole ka ei jõudnud. Mõned tähtsamatest, mis minul nägemata jäid, kuid mitmetest kohtades on postiivset kõlapinda saanud - Theatrum "Misantroop", Eesti Teatri Festival "Tasandikkude helinad", RAAAM "Pruutide kool", Ugala "Minu isa 20 aastat hiljem", Endla "Hamlet Anderson", Tartu Uus Teater "Raudmees", Draamateater "Cancun", Nukuteater "Ajuloputus", Monoteater "Jan Uuspõld: minu elu meedias" ja Vanemuine "Kontsert diktaatorile". Igatahes kui 2012.aasta sellised võimalused loob, kavatsen need kõik veel ära vaadata (Raudmehe pilet ongi juba taskus)!
Ja siit pikema jututa - 2011.aasta aunimetuste kandidaadid tähestikulises järjekorras:
Arvesse lähevad siis need 82 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM ETENDUS
Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Amadeus - Ugala
Biloxi blues - Tallinna Linnateater/Lavakas
Sisaliku tee - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - Albu projekt
Esimesena jäi välja Rakvere Teatri - Eksperiment õhupumbaga
PARIM LAVASTAJA
Elmo Nüganen - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)
Peeter Jalakas - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Tiit Ojasoo - Hirvekütt (NO99)
Urmas Lennuk - Vargamäe voonake (Albu projekt)
Esimesena jäi välja Aare Toikka - Hea, paha ja inetu (VAT Teater).
PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Aarne Soro (mesinik; mesilane ja muud rollid) - Mee hind (Ugala)
Ain Lutsepp (Mark Rothko) - Punane (Eesti Draamateater)
Hendrik Toompere Jr. (markiis) - Marquis D'Artiste (Eesti Draamateater)
Indrek Sammul (Antonio Salieri) - Amadeus (Ugala)
Toomas Suuman (teadlane ja õppejõud - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)
Esimesena jäi välja Aivar Tommingas - Vihmamees (Vanemuine)
PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Anneli Rahkema (Karin Paas) - Vargamäe voonake (Albu projekt)
Anu Lamp (Esme Allen) - Amy seisukoht (Tallinna Linnateater)
Külli Teetamm (Kay Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Liina Tennosaar (Constance Poska) - Jaan Poska saaga (Vana Baskini Teater)
Tiina Mälberg (teadlase naine ja teadlane - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)
Esimesena jäid välja Tartu Uue Teatri Sisaliku Tee naised - Katrin Pärn ja Kristel Leesmend
PARIM MEESKÕRVALOSA
Alo Kõrve (Alan Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Arvi Mägi (Kaval-Ants) - Jürka (Ugala)
Guido Kangur (Gregory Solomon) - Hind (Kuressaare Linnateater)
Mart Toome (Ernest Beevers) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Tõnn Lamp (Finn) - Kihvad (VAT Teater)
Esimesena jäi välja Tanel Ingi - Postmodernsed leibkonnad (Ugala)
PARIM NAISKÕRVALOSA
Anne Reemann (Mrs. Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Elisabet Tamm (Madge Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Evelin Võigemast (Hazel Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Kadri Lepp (Herta) - Piloot (Ugala)
Mari Pokinen (Thea Elvsted) - Hedda Gabler (Von Krahli Teater)
Esimesena jäi välja Maarja Mitt - Puhastus (Vanemuine)
PARIM ANSAMBLIMÄNGAeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Hea, paha ja inetu - VAT Teater
Hirvekütt - NO99
Noor Eesti - Rakvere Teater
Scapini kelmused - Lavakas/Tallinna Linnateater
Esimesena jäi välja Vabrikutüdrukud (Kukruse Polaarmõisa projekt)
PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
12karamazovit - Von Krahli Teater
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Peko - Vanemuine
Pipi Pikksukk - Estonia
The Black rider - VAT Teater
Esimesena jäi välja NO99 "Appi, tulmukad!"
(siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll)
PARIM KOMÖÖDIA
Appi, tulmukad! - NO99
Mee hind - Ugala
Mees, kes teadis ussisõnu - Endla
Peko - Vanemuine
Rein Pakk otsib naist - Tartu Uus Teater
Esimesena jäi välja Scapini kelmused (Lavakas/Linnateater).
Lisamärkusena, et stiilipuhtaid komöödiad nägin sellel aastal vähe - pigem need siin on komöödia "sugemetaga" (peale Scapini, mis oli vist küll ainus 4 ja 5-tärniga tükkidest "komöödia".
PARIM AUTORITEATER
Mee hind - O.Aardam - Ugala
Peeter Volkonski viimane suudlus - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Rein Pakk otsib naist - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Sisaliku tee - I.Põllu - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - U.Lennuk - Albu projekt
Esimesena jäi välja Andri Luup - Piloot (Ugala).
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel - see on minu meelest siiski "autoriteater").
PARIM ORIGINAALTEKST
Mee hind - Ott Aardam
Peko - Kauksi Ülle
Postmodernsed leibkonnad - Martin Algus
Sisaliku tee - Ivar Põllu
Vargamäe voonake - Urmas Lennuk
Esimesena jäi välja Urmas Vadi - Peeter Volkonski viimane suudlus.
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel, samuti on Vadi Volkonski suudluse tükis Lindgreni liiga palju kasutatud...)
PARIM DRAMATISEERING
Hea, paha ja inetu - Aare Toikka
Hirvekütt - Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
Limpa ja mereröövlid - Andres Dvinjaninov/Urmas Lennuk
Mees, kes teadis ussisõnu - Johannes Veski
Esimesena jäi välja Katariina Unt - Nisa
PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
mehed:
Alo Kõrve - Saabastega kass (multikahääl - Kuugel Muugel)
Indrek Taalmaa - Autod 2 (multikahääl - Matu)
Priit Võigemast - Tin Tin (multikahääl - Dupont)
Rein Pakk - Rein Pakk otsib naist (fotoseeria-hääl - Rein)
Taavi Teplenkov - Tin Tin (multikahääl - Dupont)
Esimesena jäi välja Taavi Teplenkov - Autod 2 (multikahääl - Francesco Bernouilli)
naised:
Helena Merzin - Rein pakk võtab naise (fotoseeria-hääl - Helena)
Helene Vannari - Artur päästab jõulud (multikahääl - Jõuluvana proua)
Kata-Riina Luide - Postmodernsed leibkonnad (hääl - ema vaim)
Mirtel Pohla - Artur päästab jõulud (multikahääl - päkapikk Bryony)
Silvi Vrait - Rapuntsel (multikahääl - emand Gotel)
Esimesena jäi välja Nele-Liis Vaiksoo - Rapuntsel (multikahääl - Rapuntsel)
PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Andris Freibergs, Kristine Pasternaka - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ene-Liis Semper - Hirvekütt (NO99)
Grete "Stich" Laus - Libahunt (Nukuteater)
Liisi Eelmaa - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik, Mihkel Tüür "Noor Eesti" (Rakvere Teater)
Esimesena jäi välja Maarja Meeru - Amadeus (Ugala)
PARIM SUVELAVASTUS
Noor Eesti - Rakvere Teater
Peko - Vanemuine
Scapini kelmused - Lavakas/Linnateater
Vabrikutüdrukud - Kukruse Polaarmõisa projekt
Vargamäe voonake - Albu projekt
Esimesena jäi välja Gilgameš ehk igaviku nupp - Von Krahli Teater
PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Sellist lavastust, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.
PARIM LASTELAVASTUS
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Morten lollide laeval - Vat Teater/Kuressaare Linnateater
Pipi Pikksukk - Estonia
Pipi Pikksukk - Rakvere Teater
Esimesena jäi välja Ninasarvik Otto - Vanemuine
PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
Kristjan Priks - Peko (Vanemuine)
Mart Soo - Hea, paha ja inetu (VAT Teater)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Tanel Ruben - Nisa (VAT Teater)
Veiko Tubin - Vaata, ma kukun (Tallinna Linnateater)
Esimesena jäi välja Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)
PARIM ORIGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA
Hea, paha ja inetu (ehe Western teatris)
Hedda Gabler (kahestunud karakterid)
Hirvekütt (Põhuteater ja laastu-lava)
Läbi klaasi (klaasitehases klaasipuhumine)
Meeste kodu (lavaka kursavendade kokkutulek)
Noor Eesti (lavakujunduse pikendusena kogu vaatamiskoha kujundus)
Peeter Volkonski viimane suudlus (lõpp)
Peko (Lahe murdekeelsena kuulata vanu tuntud laule - ACDC "Thunderstruck"-st sai "Pikselüük")
Rein Pakk otsib naist (fotoseeria kasutamine ja jutt sinna juurde)
Tants aurukatla ümber (jooksuteater, mis puhises nagu aurukatel)
Vargamäe voonake (Üleleierdatud klassiku andekas ümberkirjutamine peaaegu originaaliks)
PARIM TEATER 2011NO99
Tallinna Linnateater
Tartu Uus Teater
Ugala
VAT Teater
Esimesena (napilt) jäi välja Rakvere Teater
PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater) J.B. Priestley, tõlkija Anne Lange
Amadeus (Ugala) Peter Shaffer, tõlkija Hans Luik
Biloxi blues (Tallinna Linnateater) Neil Simon, tõlkija Peeter Sauter
Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater) Shelagh Stephenson, tõlkijad Peeter Tammearu, Gert Kark
Hirvekütt (NO99), Michael Cimino, tõlkija Merike Pilter
Esimesena jäi välja Amy seisukoht (Tallinna Linnateater) David Hare, tõlkija Triin Sinissaar
MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"
Amadeus - Indrek Sammuli võimas Salieri
Amy seisukoht - Anu Lamp ja tema võimas Esme
Appi, tulmukad! - Kahe peaga naine
Biloxi blues - Lavaka 25.lennu kutid on vinged näitlejad juba enne teatrikooli lõppu
Eksperiment õhupumbaga - Rakvere Teatris on ühed Eesti parimad näitlejad!
Gilgameš ehk igaviku nupp - kõik need sajad lavastuslikud trikid- olin nagu kommipoodi ära eksinud
Head ööd, ema! - Anne Veesaar teeb jälle väga sügava rolli - juba teist suve järjest... millal tagasi teatrisse?
Hea, paha ja inetu - stiilipuhas western ON võimalik teatrilaval
Hedda Gabler - kaksikrollid; Mari Pokinen ja Ragne Veensalu
Hirvekütt - Põhuteatris lõhnab puulaastude järele - lavastus täis üllatusi
Jaan Poska saaga - see tõesti oli Vana Baskini Teater ja see polnud tühipaljas koomusk! Liina Tennosaare vinge roll.
Jürka - funktsionaalne lavakujundus, ehk maja
Kaasavaratu - imeilusad kostüümid (aga kahjuks samavõrd õudne oli ülejäänud kunstnikutöö - mis plekk see tagaseinal keset jõge oli? ja kas tõesti daamid olid sellel ajal nii maitsetud, et kandsid õhtukleite, mis on toon-toonis laudlinaga? prrrr)
Kihvad - Jekaterina Nikolajeva oskus emotsioone äratada; Tõnn Lamp!
Koletis kuu peal - vinge lapsnäitleja- Jaan Aleksander Konze
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla kohe oskab lastetükke alati tasemel teha!
Kollane nool - Luule kurbus
Libahunt - kostüümid
Limpa ja mereröövlid - Taavi Tõnissoni hoogne "Padi"; lina-vanaema
Mee hind - mesinik ja mesilased. Aarne Soro rokib täiega!
Mees kes teadis ussisõnu - Johannes Veski on suutnud selle raamatu nii hästi lavale tuua
Misery - Ruumide vahetus; Marika ja Peetri duett-duell
Ninasarvik Otto - Merilin Kirbits on absoluutselt igas rollis hea (Felix Ormusson; Amadeus jne)
Noor Eesti - vaata "Eksperiment õhupumbaga"...
Peeter Volkonski viimane suudlus - sisulised üllatused :)
Peko - kogu elamus: puuridad, kolm õde, Jeesuse pruut, Jeesus ise; muusika ja laulud; Merle Jääger jne jne jne
Piloot - Kadri Lepp; tegelaste riietus
Postmodernsed leibkonnad - Madonna; Neeger; keris
Punane - Ain Lutsepa võimas Mark Rothko
Rein Pakk otsib naist - sisulised ja visuaalsed üllatused
Scapini kelmused - kaksikud, vesi, jne jne jne...
Sisaliku tee - igas mõttes- lavastus, näitlejad, sisu, teostus ja muidugi ufod :)
Tants aurukatla ümber - kogu idee
The Black rider - Raivo E.Tamm-e transvestiit :) Vinged kostüümid
Tuhkatriinumäng - kurjad kasuõed Ülle ja Kaie
Unustatud hinged - Rita Raave comeback
Vaata, ma kukun - Mari Pokineni lauldud tunnuslaul
Vabrikutüdrukud - Ines Aru telefonikõne oma õele
Vargamäe voonake - Lennuk oskab panna Tammsaare nii värskesse teatrikeelde!
PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
Alissa Šnaider - Appi, tulmukad! (NO99)
Jaan Aleksander Konze - Koletis kuu peal (Linnateater)
Jörgen Liik - Kinoteater (projekt)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Teele Viira - Limpa ja mereröövlid (Viimsi Suveteater)
Esimesena jäi välja Hannaliisa Uusmaa - Katuselt (NO99)
PARIM TEATRIKRIITIK
Alvar Loog
Jaak Allik
Keiu Virro
Pille-Riin Purje
Tambet Kaugema
Esimesena jäi välja Maris Johannes.
PARIM TEATRIBLOGI
Aru anded - http://kylmjalg.blogspot.com/search/label/teater
Operatsioon 11 - http://operatsioon11.blogspot.com/
Teater nõuab nuppu - http://teatrimarkmik.blogspot.com/
Ugala päevaraamat - http://www.ugala.ee/index.php/paevaraamat
Veiko ajaveeb - http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/
Teatriblogid, nii vähe kui neid ongi, on kõik mõnusad ehk esimesena jäid välja tegelikult kõik ülejäänud... ei tea, kuhu on kadunud Üheteistkümnes Operatsioon ja 3000 teatriuurijat?
PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
Sirp
teater.ee
Teater. Muusika. Kino.
Teatritasku
"Teatrisse!" saade (Vikerraadio)
Esimesena jäi välja Postimehe kultuur
KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
Ebahaige (Vanemuine)
Edu (Tartu Uus Teater)
Valged daamid (RAAAM)
Õitseng (Eesti Draamateater)
Üks suvepäev (Theatrum)
Esimesena jäi välja Eikellegimaa (Rakvere Teater) - Pinter lihtsalt pole "minu kirjanik"...
Aunimetuste võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuari-veebruari jooksul.
2011.aasta ei olnud minu jaoks eriline "teatriaasta". Tabasin end liiga tihti mõttelt, et pean rohkem valima, mida vaatama lähen. Pean laskma etendustel natuke mängukavas olla, enne kui torman neid vaatama. Sedasi saab rahulolu olema palju kõrgem. Sedasi on teater minu jaoks veelgi armsam. Sedasi on iga teatriskäik palju suurem elamus.
Kokku nägin tänavu 82 erinevat lavastust. See on 7 lavastust rohkem kui eelmisel aastal. Keskmine hinnang - 3,07, mis omakorda annab märku keskpärasest aastast. Kui päris täpne olla, siis on see isegi natuke normaalsest "keskmisest allapoole"... ja täpselt nii ma ka tunnen. 52 - 82st lavastusest said hinnanguks 3- kuni 4+ ning puhtaid 5 tärnitükke seekord polnudki. Vist üldse esimest korda. Neli lavastust said siiski hinnanguks 5-, mis on siiski "viietärnised tükid". Kuid tervelt 7 lavastust õitsevad hinnanguga 1 või 1+... ka see on vist omamoodi näitaja. Ja nagu eelmisel aastal, nii ka sellelgi tuleb tõdeda, et töö ja sport on piiranud mu teatriskäimist päris korralikult. Ja blogikirjutamist veelgi enam. Kirjutamise ja vaatamise vahel valides olen siiski alati valinud teise variandi. Kes teab, võibolla jõuan veel praegugi mõned eelmise aasta tähtsamad elamused üles tähendada...
Kokkuvõttes tuleb siiski 1,58 teatrikülastust nädala kohta, mis polegi nii paha :)
Traditsioone üleval hoides otsustasin piirduda viie kandidaadiga (mõnikord veelgi vähemaga). Hiljem on plaanis (nagu ikka) teha ka mõned pikemad "tabelid/nimekirjad" selleks ajaks kui neid tippude tippe, ehk "võitjaid" kuulutama hakkan. Sedasi saab veelgi rohkem nimesid välja tuua.
Eelmise aasta parimad on siin, sellepärast võivad mõned olulised nimed tunduda siit puudu. Samas mõned olulised ongi puudu, sest igale poole ka ei jõudnud. Mõned tähtsamatest, mis minul nägemata jäid, kuid mitmetest kohtades on postiivset kõlapinda saanud - Theatrum "Misantroop", Eesti Teatri Festival "Tasandikkude helinad", RAAAM "Pruutide kool", Ugala "Minu isa 20 aastat hiljem", Endla "Hamlet Anderson", Tartu Uus Teater "Raudmees", Draamateater "Cancun", Nukuteater "Ajuloputus", Monoteater "Jan Uuspõld: minu elu meedias" ja Vanemuine "Kontsert diktaatorile". Igatahes kui 2012.aasta sellised võimalused loob, kavatsen need kõik veel ära vaadata (Raudmehe pilet ongi juba taskus)!
Ja siit pikema jututa - 2011.aasta aunimetuste kandidaadid tähestikulises järjekorras:
Arvesse lähevad siis need 82 lavastust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2011.
PARIM ETENDUS
Aeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Amadeus - Ugala
Biloxi blues - Tallinna Linnateater/Lavakas
Sisaliku tee - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - Albu projekt
Esimesena jäi välja Rakvere Teatri - Eksperiment õhupumbaga
PARIM LAVASTAJA
Elmo Nüganen - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)
Peeter Jalakas - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Tiit Ojasoo - Hirvekütt (NO99)
Urmas Lennuk - Vargamäe voonake (Albu projekt)
Esimesena jäi välja Aare Toikka - Hea, paha ja inetu (VAT Teater).
PARIM MEESPEAOSATÄITJA
Aarne Soro (mesinik; mesilane ja muud rollid) - Mee hind (Ugala)
Ain Lutsepp (Mark Rothko) - Punane (Eesti Draamateater)
Hendrik Toompere Jr. (markiis) - Marquis D'Artiste (Eesti Draamateater)
Indrek Sammul (Antonio Salieri) - Amadeus (Ugala)
Toomas Suuman (teadlane ja õppejõud - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)
Esimesena jäi välja Aivar Tommingas - Vihmamees (Vanemuine)
PARIM NAISPEAOSATÄITJA
Anneli Rahkema (Karin Paas) - Vargamäe voonake (Albu projekt)
Anu Lamp (Esme Allen) - Amy seisukoht (Tallinna Linnateater)
Külli Teetamm (Kay Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Liina Tennosaar (Constance Poska) - Jaan Poska saaga (Vana Baskini Teater)
Tiina Mälberg (teadlase naine ja teadlane - kaksikroll) - Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater)
Esimesena jäid välja Tartu Uue Teatri Sisaliku Tee naised - Katrin Pärn ja Kristel Leesmend
PARIM MEESKÕRVALOSA
Alo Kõrve (Alan Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Arvi Mägi (Kaval-Ants) - Jürka (Ugala)
Guido Kangur (Gregory Solomon) - Hind (Kuressaare Linnateater)
Mart Toome (Ernest Beevers) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Tõnn Lamp (Finn) - Kihvad (VAT Teater)
Esimesena jäi välja Tanel Ingi - Postmodernsed leibkonnad (Ugala)
PARIM NAISKÕRVALOSA
Anne Reemann (Mrs. Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Elisabet Tamm (Madge Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Evelin Võigemast (Hazel Conway) - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Kadri Lepp (Herta) - Piloot (Ugala)
Mari Pokinen (Thea Elvsted) - Hedda Gabler (Von Krahli Teater)
Esimesena jäi välja Maarja Mitt - Puhastus (Vanemuine)
PARIM ANSAMBLIMÄNGAeg ja perekond Conway - Tallinna Linnateater
Hea, paha ja inetu - VAT Teater
Hirvekütt - NO99
Noor Eesti - Rakvere Teater
Scapini kelmused - Lavakas/Tallinna Linnateater
Esimesena jäi välja Vabrikutüdrukud (Kukruse Polaarmõisa projekt)
PARIM MUUSIKALINE LAVASTUS
12karamazovit - Von Krahli Teater
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Peko - Vanemuine
Pipi Pikksukk - Estonia
The Black rider - VAT Teater
Esimesena jäi välja NO99 "Appi, tulmukad!"
(siin tulid arvesse kõik lavastused, kus muusikal oli keskmisest draamalavastusest suurem roll)
PARIM KOMÖÖDIA
Appi, tulmukad! - NO99
Mee hind - Ugala
Mees, kes teadis ussisõnu - Endla
Peko - Vanemuine
Rein Pakk otsib naist - Tartu Uus Teater
Esimesena jäi välja Scapini kelmused (Lavakas/Linnateater).
Lisamärkusena, et stiilipuhtaid komöödiad nägin sellel aastal vähe - pigem need siin on komöödia "sugemetaga" (peale Scapini, mis oli vist küll ainus 4 ja 5-tärniga tükkidest "komöödia".
PARIM AUTORITEATER
Mee hind - O.Aardam - Ugala
Peeter Volkonski viimane suudlus - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Rein Pakk otsib naist - U.Vadi - Tartu Uus Teater
Sisaliku tee - I.Põllu - Tartu Uus Teater
Vargamäe voonake - U.Lennuk - Albu projekt
Esimesena jäi välja Andri Luup - Piloot (Ugala).
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel - see on minu meelest siiski "autoriteater").
PARIM ORIGINAALTEKST
Mee hind - Ott Aardam
Peko - Kauksi Ülle
Postmodernsed leibkonnad - Martin Algus
Sisaliku tee - Ivar Põllu
Vargamäe voonake - Urmas Lennuk
Esimesena jäi välja Urmas Vadi - Peeter Volkonski viimane suudlus.
(jah ma tean, et Lennuki näidend baseerub Tammsaarel, samuti on Vadi Volkonski suudluse tükis Lindgreni liiga palju kasutatud...)
PARIM DRAMATISEERING
Hea, paha ja inetu - Aare Toikka
Hirvekütt - Tiit Ojasoo/Ene-Liis Semper
Limpa ja mereröövlid - Andres Dvinjaninov/Urmas Lennuk
Mees, kes teadis ussisõnu - Johannes Veski
Esimesena jäi välja Katariina Unt - Nisa
PARIM AUDIO-ROLL/ESITUS
mehed:
Alo Kõrve - Saabastega kass (multikahääl - Kuugel Muugel)
Indrek Taalmaa - Autod 2 (multikahääl - Matu)
Priit Võigemast - Tin Tin (multikahääl - Dupont)
Rein Pakk - Rein Pakk otsib naist (fotoseeria-hääl - Rein)
Taavi Teplenkov - Tin Tin (multikahääl - Dupont)
Esimesena jäi välja Taavi Teplenkov - Autod 2 (multikahääl - Francesco Bernouilli)
naised:
Helena Merzin - Rein pakk võtab naise (fotoseeria-hääl - Helena)
Helene Vannari - Artur päästab jõulud (multikahääl - Jõuluvana proua)
Kata-Riina Luide - Postmodernsed leibkonnad (hääl - ema vaim)
Mirtel Pohla - Artur päästab jõulud (multikahääl - päkapikk Bryony)
Silvi Vrait - Rapuntsel (multikahääl - emand Gotel)
Esimesena jäi välja Nele-Liis Vaiksoo - Rapuntsel (multikahääl - Rapuntsel)
PARIM KUNSTNIKUTÖÖ
Andris Freibergs, Kristine Pasternaka - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater)
Ene-Liis Semper - Hirvekütt (NO99)
Grete "Stich" Laus - Libahunt (Nukuteater)
Liisi Eelmaa - Gilgameš ehk igaviku nupp (Von Krahli Teater)
Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik, Mihkel Tüür "Noor Eesti" (Rakvere Teater)
Esimesena jäi välja Maarja Meeru - Amadeus (Ugala)
PARIM SUVELAVASTUS
Noor Eesti - Rakvere Teater
Peko - Vanemuine
Scapini kelmused - Lavakas/Linnateater
Vabrikutüdrukud - Kukruse Polaarmõisa projekt
Vargamäe voonake - Albu projekt
Esimesena jäi välja Gilgameš ehk igaviku nupp - Von Krahli Teater
PARIM TELEST NÄHTUD LAVASTUS ("Mida varem pole näinud")
Sellist lavastust, mida varem pole õnnestunud näha, ei sattunudki nägema. Tegelikult möödus suurem osa aastast üldse televiisorita.
PARIM LASTELAVASTUS
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla
Limpa ja mereröövlid - Viimsi Suveteater
Morten lollide laeval - Vat Teater/Kuressaare Linnateater
Pipi Pikksukk - Estonia
Pipi Pikksukk - Rakvere Teater
Esimesena jäi välja Ninasarvik Otto - Vanemuine
PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)
Kristjan Priks - Peko (Vanemuine)
Mart Soo - Hea, paha ja inetu (VAT Teater)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Tanel Ruben - Nisa (VAT Teater)
Veiko Tubin - Vaata, ma kukun (Tallinna Linnateater)
Esimesena jäi välja Ivar Põllu - Sisaliku tee (Tartu Uus Teater)
PARIM ORIGINAALNE IDEE SEOSES TEATRIGA
Hea, paha ja inetu (ehe Western teatris)
Hedda Gabler (kahestunud karakterid)
Hirvekütt (Põhuteater ja laastu-lava)
Läbi klaasi (klaasitehases klaasipuhumine)
Meeste kodu (lavaka kursavendade kokkutulek)
Noor Eesti (lavakujunduse pikendusena kogu vaatamiskoha kujundus)
Peeter Volkonski viimane suudlus (lõpp)
Peko (Lahe murdekeelsena kuulata vanu tuntud laule - ACDC "Thunderstruck"-st sai "Pikselüük")
Rein Pakk otsib naist (fotoseeria kasutamine ja jutt sinna juurde)
Tants aurukatla ümber (jooksuteater, mis puhises nagu aurukatel)
Vargamäe voonake (Üleleierdatud klassiku andekas ümberkirjutamine peaaegu originaaliks)
PARIM TEATER 2011NO99
Tallinna Linnateater
Tartu Uus Teater
Ugala
VAT Teater
Esimesena (napilt) jäi välja Rakvere Teater
PARIM TÕLKE-TEKST LAVAL
Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater) J.B. Priestley, tõlkija Anne Lange
Amadeus (Ugala) Peter Shaffer, tõlkija Hans Luik
Biloxi blues (Tallinna Linnateater) Neil Simon, tõlkija Peeter Sauter
Eksperiment õhupumbaga (Rakvere Teater) Shelagh Stephenson, tõlkijad Peeter Tammearu, Gert Kark
Hirvekütt (NO99), Michael Cimino, tõlkija Merike Pilter
Esimesena jäi välja Amy seisukoht (Tallinna Linnateater) David Hare, tõlkija Triin Sinissaar
MÕNUSAIM "ÜLLATAJA"
Amadeus - Indrek Sammuli võimas Salieri
Amy seisukoht - Anu Lamp ja tema võimas Esme
Appi, tulmukad! - Kahe peaga naine
Biloxi blues - Lavaka 25.lennu kutid on vinged näitlejad juba enne teatrikooli lõppu
Eksperiment õhupumbaga - Rakvere Teatris on ühed Eesti parimad näitlejad!
Gilgameš ehk igaviku nupp - kõik need sajad lavastuslikud trikid- olin nagu kommipoodi ära eksinud
Head ööd, ema! - Anne Veesaar teeb jälle väga sügava rolli - juba teist suve järjest... millal tagasi teatrisse?
Hea, paha ja inetu - stiilipuhas western ON võimalik teatrilaval
Hedda Gabler - kaksikrollid; Mari Pokinen ja Ragne Veensalu
Hirvekütt - Põhuteatris lõhnab puulaastude järele - lavastus täis üllatusi
Jaan Poska saaga - see tõesti oli Vana Baskini Teater ja see polnud tühipaljas koomusk! Liina Tennosaare vinge roll.
Jürka - funktsionaalne lavakujundus, ehk maja
Kaasavaratu - imeilusad kostüümid (aga kahjuks samavõrd õudne oli ülejäänud kunstnikutöö - mis plekk see tagaseinal keset jõge oli? ja kas tõesti daamid olid sellel ajal nii maitsetud, et kandsid õhtukleite, mis on toon-toonis laudlinaga? prrrr)
Kihvad - Jekaterina Nikolajeva oskus emotsioone äratada; Tõnn Lamp!
Koletis kuu peal - vinge lapsnäitleja- Jaan Aleksander Konze
Kolm põrsakest ja hea hunt - Endla kohe oskab lastetükke alati tasemel teha!
Kollane nool - Luule kurbus
Libahunt - kostüümid
Limpa ja mereröövlid - Taavi Tõnissoni hoogne "Padi"; lina-vanaema
Mee hind - mesinik ja mesilased. Aarne Soro rokib täiega!
Mees kes teadis ussisõnu - Johannes Veski on suutnud selle raamatu nii hästi lavale tuua
Misery - Ruumide vahetus; Marika ja Peetri duett-duell
Ninasarvik Otto - Merilin Kirbits on absoluutselt igas rollis hea (Felix Ormusson; Amadeus jne)
Noor Eesti - vaata "Eksperiment õhupumbaga"...
Peeter Volkonski viimane suudlus - sisulised üllatused :)
Peko - kogu elamus: puuridad, kolm õde, Jeesuse pruut, Jeesus ise; muusika ja laulud; Merle Jääger jne jne jne
Piloot - Kadri Lepp; tegelaste riietus
Postmodernsed leibkonnad - Madonna; Neeger; keris
Punane - Ain Lutsepa võimas Mark Rothko
Rein Pakk otsib naist - sisulised ja visuaalsed üllatused
Scapini kelmused - kaksikud, vesi, jne jne jne...
Sisaliku tee - igas mõttes- lavastus, näitlejad, sisu, teostus ja muidugi ufod :)
Tants aurukatla ümber - kogu idee
The Black rider - Raivo E.Tamm-e transvestiit :) Vinged kostüümid
Tuhkatriinumäng - kurjad kasuõed Ülle ja Kaie
Unustatud hinged - Rita Raave comeback
Vaata, ma kukun - Mari Pokineni lauldud tunnuslaul
Vabrikutüdrukud - Ines Aru telefonikõne oma õele
Vargamäe voonake - Lennuk oskab panna Tammsaare nii värskesse teatrikeelde!
PARIM UUSTULNUK LAVAL (keda pole "tähele pannud" või keda polegi õnnestunud varem näha)
Alissa Šnaider - Appi, tulmukad! (NO99)
Jaan Aleksander Konze - Koletis kuu peal (Linnateater)
Jörgen Liik - Kinoteater (projekt)
Sandra Z - Appi, tulmukad! (NO99)
Teele Viira - Limpa ja mereröövlid (Viimsi Suveteater)
Esimesena jäi välja Hannaliisa Uusmaa - Katuselt (NO99)
PARIM TEATRIKRIITIK
Alvar Loog
Jaak Allik
Keiu Virro
Pille-Riin Purje
Tambet Kaugema
Esimesena jäi välja Maris Johannes.
PARIM TEATRIBLOGI
Aru anded - http://kylmjalg.blogspot.com/search/label/teater
Operatsioon 11 - http://operatsioon11.blogspot.com/
Teater nõuab nuppu - http://teatrimarkmik.blogspot.com/
Ugala päevaraamat - http://www.ugala.ee/index.php/paevaraamat
Veiko ajaveeb - http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/
Teatriblogid, nii vähe kui neid ongi, on kõik mõnusad ehk esimesena jäid välja tegelikult kõik ülejäänud... ei tea, kuhu on kadunud Üheteistkümnes Operatsioon ja 3000 teatriuurijat?
PARIM TEATRIVÄLJAANNE EESTIS
Sirp
teater.ee
Teater. Muusika. Kino.
Teatritasku
"Teatrisse!" saade (Vikerraadio)
Esimesena jäi välja Postimehe kultuur
KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)
Ebahaige (Vanemuine)
Edu (Tartu Uus Teater)
Valged daamid (RAAAM)
Õitseng (Eesti Draamateater)
Üks suvepäev (Theatrum)
Esimesena jäi välja Eikellegimaa (Rakvere Teater) - Pinter lihtsalt pole "minu kirjanik"...
Aunimetuste võitjad selguvad koos Danzumehe Filmi, Muusika, Kirjanduse ja Televisiooni lemmikutega - jaanuari-veebruari jooksul.
laupäev, 31. detsember 2011
Uue aasta lubadused
Aasta viimasel päeval, kui aasta pole veel päriselt lõppenud, ei hakka ma veel lõppevale aastale pikamat tagasivaadet heitma. Seda jõuab jaanuaris-veebruaris küll ja rohkem veel.
Küll, aga on see kõige õigem aeg vaadata otsa järgmisele aastale. Teha lubadused, mille kehtivus algab praeguse seisuga u. 3 ja poole tunni pärast :)
Esiteks, ma muidugi tean, et olen blogikirjutamisega olnud "paha poiss" (tänud kirjade ja meeldetuletuste eest!) ning väga harva jõudnud siia viimastel kuudel midagi kirjutada (vasakut tulpa olen siiski pidevalt aktuaalsena hoidnud). Kui päris aus olla, siis ma olen kirjutanud küll, aga need jutud on jäänud poolikuks ja lõpetamata ning seetõttu pole ka eetrisse jõudnud. Kui ma midagi veel siin lõpetada jõuan, siis võib midagi siia veel ilmuda (Amadeus näiteks)... Esimene lubadus järgmiseks aastaks ongi see, et ma ei lase blogil kustuda ning üritan anda endast parima, et kasvõi lühemalt, aga kuidagigi mingid märgid elamustest siia üles jõuavad. Vanemuise teatri puhul on ju veksel välja antud, et kui selle teatri tükke peaks vaatamas käima, siis nende kohta kirjutan 100%. See lubadus on jõus ka 2012! Paraku pole mul Tartusse olnud tihti asja sellel aastal ning Vanemuine ise ka kuidagi harva pealinna väisamas...
Kuna praeguse seisuga võib juba kindlalt väita, et täna peale kahvli ja noa liigutamise mingit sporti ei tee, siis oma käesoleva aasta treeningpäevikule otsa vaadates võib endaga selles mõttes rahule jääda, et ma pole oma elus kunagi nii palju sporti teinud! Kokku 417 tundi 6 minutit ja 6 sekundit! See teeb rohkem kui 17 ööpäeva, ehk 4,76% kogu ajast, ehk iga päev keskmiselt 1 tund ja 8 minutit! Kuigi kõige tähtsamaks spordiks mu elus on kujunenud jooksmine (kas peaks blogi nimetama ümber "jooksumeheks"? :)), siis ajaliselt veetsin ma rattasadulas 151 tundi ja 8 minutit, aga jooksutreeningutel/võistlustel 143 tundi ja 51 minutit. Puhtlalt "joostud kilomeetreid" tuli kokku 1309,31. See on rohkem kui Tallinnast Berliini :) Kusjuures esimene maraton on ka nüüd "spordi CV"-s olemas... Teine lubadus saab olema selline, et 2012.aastal kogun jooksukilomeetreid Tallinnast Berliini ja "tagasi"! Eriti palju rohkem aega ilmselt pole vaja küll spordile kulutada, aga luban proovida hoida taseme sama kõrgel. Jooksutempo tahaks tõsta praeguselt rekordilt 4:46/km-lt 4:16-le/km - no see on pigem "unistus", mitte "eesmärk" :) Lisaks jooksen 1 maratoni asemel 2012.aastal 2 maratoni! Ja tantsutrenni teen ka palju rohkem... Bodympumpi tegin 80 tundi, selle ja rattasõidu arvelt ilmselt peabki jooksmisele juurde näpistama. Teistelt aladelt polegi midagi võtta...
Viimastel aastatel on mul kombeks loobuda millestki tobedast või mõttetust toitumislaual. Seda traditsiooni kavatsen jätkata ka sellel aastal. Käesoleval aastal pole ma kordagi ostnud kartulikrõpse (kuigi ma kavalalt mõtlesin, et nende söömisest ma ei loobu, ehk kui keegi pakub, siis võtan ikka vastu, aga läks nii, et ma ei söönudki ainsatki kartulikrõpsu!) Coca-cola streik jätkus edukalt juba kolmandat aastat. Ei ainsatki lonksu cola-jooke! Need kaks keeldu jätan jõusse ka järgmisel aastal. Sellel aastal (laste pärast) pidin loobuma 2010.aaastaks antud lubadusest, ehk lahtiste kommide (kummikommide) ostmis/söömis-streigist. Järgmisel aastal kavatsen seda siiski jätkata, sest nüüdseks on ka pere harjunud, et kui ma midagi luban, siis ikka tõsiselt. Ega ma ju nende ostmisi-söömisi piira, ainult iseenda omi. Kehakaal on ju päris kenasti siiski jäänud nüüd pidama. Kunagi maha võetud 50-st kilost võtsin dieedi lõppedes peaaegu pool tagasi, kuid nüüd juba pool aastat püsib seal 40kilo kaotuse juures (olen seekord hoopis vähehaaval, ehk mitte otseselt dieeti pidades, vaid lihtsalt spordiga seda langetanud. Niimoodi püsib see kaal ka paremini!) Kolmas lubadus on see, et nüüdsest ei joo ma enam kohvi. Lisaks annan endast kõik, et jõuda tagasi viimase dieediga saavutatud kaaluni ning enam ei lase sellel üldse tõusta (see on suisa eelduseks, et teist lubadust suudaks täita, vt. "Teine lubadus" :)). Mingit erilist dieeti peale cola-kartulikrõpsu-kummikommi-kohvi dieedile ei pea, küll aga vähendan tunduvalt saiakeste ja kookide söömist (ehk juhtub see natuke nagu iseenesest koos kohvi kadumisega söögilaualt)! Hmmmm.... kõik kes mind tunnevad, teavad tegelikult, et kohvijoomine polegi minu jaoks mingi eriline nauding, ega "eriline loobumine". Aga tõstame siis veksleid - nüüdsest ei joo ma ka enam mingit muud limonaadi peale cola-jookide!
Neljas lubadus on rohkem lastega tegeleda, Viies lubadus vähem egoismi. Kuues lubadus on tegeleda rohkem mõtlemisega. Seitsmes lubadus - loen rohkem raamatuid. Sellel aastal peamiselt spordi ja töö pärast jäi kirjandus vaeslapserolli. Järgmisel aastal see nii enam ei ole!
2012 - ma olen Sinu jaoks valmis, võid nüüd tulla!
Head vana aasta lõppu ja HEAD UUT AASTAT!!!
PS. Kes täna raadiot ei kuulanud, saab "Teatrisse!" saate teatriaasta kokkuvõtet sealt kuulata. Minul oli ka au saates osaleda ning Meelise ja Pille-Riiniga oma lemmikteemal, ehk teatrist rääkida. Ise hakkan kohe homsest oma kokkuvõtteid kokku köitma.
Küll, aga on see kõige õigem aeg vaadata otsa järgmisele aastale. Teha lubadused, mille kehtivus algab praeguse seisuga u. 3 ja poole tunni pärast :)
Esiteks, ma muidugi tean, et olen blogikirjutamisega olnud "paha poiss" (tänud kirjade ja meeldetuletuste eest!) ning väga harva jõudnud siia viimastel kuudel midagi kirjutada (vasakut tulpa olen siiski pidevalt aktuaalsena hoidnud). Kui päris aus olla, siis ma olen kirjutanud küll, aga need jutud on jäänud poolikuks ja lõpetamata ning seetõttu pole ka eetrisse jõudnud. Kui ma midagi veel siin lõpetada jõuan, siis võib midagi siia veel ilmuda (Amadeus näiteks)... Esimene lubadus järgmiseks aastaks ongi see, et ma ei lase blogil kustuda ning üritan anda endast parima, et kasvõi lühemalt, aga kuidagigi mingid märgid elamustest siia üles jõuavad. Vanemuise teatri puhul on ju veksel välja antud, et kui selle teatri tükke peaks vaatamas käima, siis nende kohta kirjutan 100%. See lubadus on jõus ka 2012! Paraku pole mul Tartusse olnud tihti asja sellel aastal ning Vanemuine ise ka kuidagi harva pealinna väisamas...
Kuna praeguse seisuga võib juba kindlalt väita, et täna peale kahvli ja noa liigutamise mingit sporti ei tee, siis oma käesoleva aasta treeningpäevikule otsa vaadates võib endaga selles mõttes rahule jääda, et ma pole oma elus kunagi nii palju sporti teinud! Kokku 417 tundi 6 minutit ja 6 sekundit! See teeb rohkem kui 17 ööpäeva, ehk 4,76% kogu ajast, ehk iga päev keskmiselt 1 tund ja 8 minutit! Kuigi kõige tähtsamaks spordiks mu elus on kujunenud jooksmine (kas peaks blogi nimetama ümber "jooksumeheks"? :)), siis ajaliselt veetsin ma rattasadulas 151 tundi ja 8 minutit, aga jooksutreeningutel/võistlustel 143 tundi ja 51 minutit. Puhtlalt "joostud kilomeetreid" tuli kokku 1309,31. See on rohkem kui Tallinnast Berliini :) Kusjuures esimene maraton on ka nüüd "spordi CV"-s olemas... Teine lubadus saab olema selline, et 2012.aastal kogun jooksukilomeetreid Tallinnast Berliini ja "tagasi"! Eriti palju rohkem aega ilmselt pole vaja küll spordile kulutada, aga luban proovida hoida taseme sama kõrgel. Jooksutempo tahaks tõsta praeguselt rekordilt 4:46/km-lt 4:16-le/km - no see on pigem "unistus", mitte "eesmärk" :) Lisaks jooksen 1 maratoni asemel 2012.aastal 2 maratoni! Ja tantsutrenni teen ka palju rohkem... Bodympumpi tegin 80 tundi, selle ja rattasõidu arvelt ilmselt peabki jooksmisele juurde näpistama. Teistelt aladelt polegi midagi võtta...
Viimastel aastatel on mul kombeks loobuda millestki tobedast või mõttetust toitumislaual. Seda traditsiooni kavatsen jätkata ka sellel aastal. Käesoleval aastal pole ma kordagi ostnud kartulikrõpse (kuigi ma kavalalt mõtlesin, et nende söömisest ma ei loobu, ehk kui keegi pakub, siis võtan ikka vastu, aga läks nii, et ma ei söönudki ainsatki kartulikrõpsu!) Coca-cola streik jätkus edukalt juba kolmandat aastat. Ei ainsatki lonksu cola-jooke! Need kaks keeldu jätan jõusse ka järgmisel aastal. Sellel aastal (laste pärast) pidin loobuma 2010.aaastaks antud lubadusest, ehk lahtiste kommide (kummikommide) ostmis/söömis-streigist. Järgmisel aastal kavatsen seda siiski jätkata, sest nüüdseks on ka pere harjunud, et kui ma midagi luban, siis ikka tõsiselt. Ega ma ju nende ostmisi-söömisi piira, ainult iseenda omi. Kehakaal on ju päris kenasti siiski jäänud nüüd pidama. Kunagi maha võetud 50-st kilost võtsin dieedi lõppedes peaaegu pool tagasi, kuid nüüd juba pool aastat püsib seal 40kilo kaotuse juures (olen seekord hoopis vähehaaval, ehk mitte otseselt dieeti pidades, vaid lihtsalt spordiga seda langetanud. Niimoodi püsib see kaal ka paremini!) Kolmas lubadus on see, et nüüdsest ei joo ma enam kohvi. Lisaks annan endast kõik, et jõuda tagasi viimase dieediga saavutatud kaaluni ning enam ei lase sellel üldse tõusta (see on suisa eelduseks, et teist lubadust suudaks täita, vt. "Teine lubadus" :)). Mingit erilist dieeti peale cola-kartulikrõpsu-kummikommi-kohvi dieedile ei pea, küll aga vähendan tunduvalt saiakeste ja kookide söömist (ehk juhtub see natuke nagu iseenesest koos kohvi kadumisega söögilaualt)! Hmmmm.... kõik kes mind tunnevad, teavad tegelikult, et kohvijoomine polegi minu jaoks mingi eriline nauding, ega "eriline loobumine". Aga tõstame siis veksleid - nüüdsest ei joo ma ka enam mingit muud limonaadi peale cola-jookide!
Neljas lubadus on rohkem lastega tegeleda, Viies lubadus vähem egoismi. Kuues lubadus on tegeleda rohkem mõtlemisega. Seitsmes lubadus - loen rohkem raamatuid. Sellel aastal peamiselt spordi ja töö pärast jäi kirjandus vaeslapserolli. Järgmisel aastal see nii enam ei ole!
2012 - ma olen Sinu jaoks valmis, võid nüüd tulla!
Head vana aasta lõppu ja HEAD UUT AASTAT!!!
PS. Kes täna raadiot ei kuulanud, saab "Teatrisse!" saate teatriaasta kokkuvõtet sealt kuulata. Minul oli ka au saates osaleda ning Meelise ja Pille-Riiniga oma lemmikteemal, ehk teatrist rääkida. Ise hakkan kohe homsest oma kokkuvõtteid kokku köitma.
neljapäev, 1. detsember 2011
Rakvere teatri piletid poole odavamalt 5.-10.12.
Räägitakse, et (muuhulgas) minu pärast olla Rakvere Teatri piletite hinnad alla lastud. Noh, lõpuks ometi vähemalt mingitki tolku sellest blogist siin... Võtan vastu tänuavaldusi :)
PS. Tegelikult mul on ikka häbi ka... SUUR ja VANA Danzumees niimoodi õrnade loojahingede kallal närinud... pagan... üle võlli läksin vist hoopis mina, mitte Lauri :( Aga ma tõesti mõtlesin selle lavastuse ajal nii. Ma saan ju aru pointist, miks nad sellist teksti kasutavad, aga olgu see siis siin ikkagi sirgeks räägitud, et Lauri Nodzust alates on ta üks minu lemmiknäitlejaid.
Film asub siin lingi all.
Nagu Facebookis, nii ka siin - minu meelest tasub tormata etendustele "Eksperiment õhupumbaga", "Tuulte pöörises", "Toatüdrukud" ja "39 astet"! Eriti TOATÜDRUKUD!!! Kui need nähtud, siis "Kui Harry kohtas Sallyt" ja "Oscar ja Roosamamma" ka. Ja kui need ka nähtud, siis "Leenane-i kaunitar", kuigi need, kes Vanemuise versiooni nägid ("Mägede iluduskuninganna" Herta Elviste ja Liina Tennossarega) mõned aastat tagasi, need võivad tsipa... ei julgegi öelda, pärast pannakse jälle purki...
Tegelikult Rakvere Teater on väga hea teater kui mitte parim :) Ja seal on palju häid näitlejaid. Mõned neist Eesti parimad. Ise ootan hetkel "Kaasavaratu"-t ja kunagi peaks "Armastus tööpostil" ka tulema...
Mait Joorits ka tuletab siin vana (teatrikooliaegset) rolli meelde... a kes vana asja meelde tuletab...
sellel on hea mälu :)
PS. Tegelikult mul on ikka häbi ka... SUUR ja VANA Danzumees niimoodi õrnade loojahingede kallal närinud... pagan... üle võlli läksin vist hoopis mina, mitte Lauri :( Aga ma tõesti mõtlesin selle lavastuse ajal nii. Ma saan ju aru pointist, miks nad sellist teksti kasutavad, aga olgu see siis siin ikkagi sirgeks räägitud, et Lauri Nodzust alates on ta üks minu lemmiknäitlejaid.
Film asub siin lingi all.
Nagu Facebookis, nii ka siin - minu meelest tasub tormata etendustele "Eksperiment õhupumbaga", "Tuulte pöörises", "Toatüdrukud" ja "39 astet"! Eriti TOATÜDRUKUD!!! Kui need nähtud, siis "Kui Harry kohtas Sallyt" ja "Oscar ja Roosamamma" ka. Ja kui need ka nähtud, siis "Leenane-i kaunitar", kuigi need, kes Vanemuise versiooni nägid ("Mägede iluduskuninganna" Herta Elviste ja Liina Tennossarega) mõned aastat tagasi, need võivad tsipa... ei julgegi öelda, pärast pannakse jälle purki...
Tegelikult Rakvere Teater on väga hea teater kui mitte parim :) Ja seal on palju häid näitlejaid. Mõned neist Eesti parimad. Ise ootan hetkel "Kaasavaratu"-t ja kunagi peaks "Armastus tööpostil" ka tulema...
Mait Joorits ka tuletab siin vana (teatrikooliaegset) rolli meelde... a kes vana asja meelde tuletab...
sellel on hea mälu :)
Tellimine:
Postitused (Atom)