Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu alusel - Rakvere Teater

 

 Et alustada kõige algusest, tuleb mul alustada kõige lõpust, ehk miks ma üldse sellest tükist kirjutan - 4 kuud pärast selle nägemist? Esiteks on see kahtlemata üks möödunud suve ja ühtlasi terve senise teatriaasta tippe. Ja seda nii sisu, lavastuse, kunstiliste valikute kui ka näitlejatööde pärast. Igal tasandil eriline! Selle tõestuseks ka need etendusest tehtud fotod (pärit teatri kodulehelt, autorit polnud juurde märgitud). Ma ei suutnud kuidagi neist valikut teha ja nagu sellistes olukordades ikka, sai neid siia nüüd tavalisest hulga rohkem. Samas annavad need paremini edasi seda 70ndate tunnetust, hullumajalikku atmosfääri, karakterite kirevust, olustiku tunnetuslikku värvigammat kui seda suudaks ka miljon sõna (kusjuures eriline lemmikfoto on see kõige viimane - nagu kunstiteos!).

 

 

Nüüd keriks ajamasina etenduse eelsesse aega. Nagu ikka, "arvasin ma" et teater algab õhtul. Kaks teatrikaaslast peale pakitud, startisime kella 4 ajal, et õigeks ajaks põnevasse kohta (Kaarel  Karmi talu) kohale jõuda ning eelnevalt ka Rakverre kehakosutuseks põigata. Viskasime autos veel nalja selle üle, kuidas ma alati "arvan", et teater algab õhtul ning paaril korral on juhtunud, et läheme kohale ning tükk on juba läbi või alanud tund aega tagasi. Paremal juhul märkan oma apsakat veel enne kui pikem sõit juba päris seljataga. No seekord sellist jama ei ole, sest ma "arvasin", et vaatasin lausa korduvalt, et tegemist on õhtuse ja isegi tavapärasest hilisema algusajaga. Selle pika minuülenaermise peale tekkis väike kõhklus... no mitte minul muidugi, vaid teistel. Tsahhh... piletil ilutses alguskellaaeg 16:00... ja meie juba poolel teel... ja kõik etendused välja müüdud... ja needki piletid said ju ostetud lisapiletitena... paanika... paanika... mis nüüd siis saab...

 

No Rakveres võiks siis juba ära käia söömas... vähemalt Viitnalgi... kilomeetrid muudkui kulusid... Naiste ees häbi ka... vean neid nüüd tühja-tähja kodust kaugele. Teine inimene veel visanud oma raha tuulde... Ei - proovimata ma alla ei anna - helistasin Rakvere Teatrisse. Ja need imelised, imelised inimesed ütlesid, et kui selline häda, siis ehk õnnestub kuhugi panna lisatoolid... Mmmmuahhhh Rakvere Teater! Õhusuudlused siit Raplamaa metsade vahelt veel takka pihta ka! (Lia Laatsi häälega): "Ikkagi inimesed!" :) Kuid aitab juba sissejuhatusest... muidu võiks arvata, et ma täidan fotodevahesid, et õigustada nende suurt arvu :)

 

 

PIletikontroll ja kavamüük oli toodud maanteelt paarisaja meetri kaugusele heinamaale. Metsatuka kõrvale.

Madalama päikese sume soojus. Sääsed. Kahtlased pilved... kõik nagu ühele suveteatriõhtule kohane.

Sammusime kolmekesi vastu oma elamusele, mis tegelikult oleks äärepealt jäänud saamata.

 

Kuid pärast piletikontrolli ei saanud astuda ei õeulava pinkidele, ega siseneda mõnda teatrisaali või küünigi. Selleks, et teatrit näha, tuli jalutada mööda metsarada talu suunas. Eelnevalt muidugi sääsetõrjevahendi dušist läbi käies. Tee ääres võis kohata nii Jüri Järveti puud kui Üllar Saaremäe põõsast. Kõik ilusti publiku jaoks näitusena "välja pandud" :)

 

Ja juba ta tuligi - postituse esimesel fotol särav, naerusuine, prillipäine giid! Juhatas meid nii kohta kui loosse sisse. Ja selle sisse me (no mina igatahes küll) kohe seal õuel jäimegi. Sest lugu sai alguse sellest kuidas üks doktor otsustab jätta maha sanatooriumi ning asuda elama metsa ja luua sinna oma sanatoorium. Sanatoorium kõigile rahu otsivatele hingedele. Hulluarst... seega ümberringi võib liikuda ka hulle... "Kergelt" öövastav... ikkagi hullumaja suvepäevadega ju tegemist... Samas õnneks on meil kaasas meie giid, kes hoolitsevalt juhatab meid talu mingisse endisesse(?) laudasarnasesse kõrvalhoonesse - tema meiega küll midagi halba juhtuda ei laseks...ju?!

 

 

Seal sees siis lahti lähebki. Mingi imelik, kahtlaselt irvitav mees (Peeter Rästas) annab arstile (Üllar Saaremäe) võtmed ja näitab ruumid kätte... Seal keset sügavat metsa pole küll juhukülalasi karta, ega oodata... Kõigest metsikute "loomadega" peaks arvestama... Kuid vaevalt jõuab see mees kaduda ja arst oma audiopäeviku avada, kui juba hakkavad igast ilmakaarest saabuma kõiksugused "kultuuritegelased" - nö. hullud või pseudohullud, kes oma närve tulevad puhkama või loomemuusalt inspiratsiooni kerjama. Peaasi, et sanatooriumis varjupaika saaks. Nõnda algabki tegevus kahel tasandil, nii sanatooriumis kui pildikestena arsti elust.

 

Mingis mõttes vedasin paralleelid Linnateatri "Hecuba pärast" tükiga, kus keskmeks oli küll näitleja elu ja ümbritsevad tegelased, siin aga arsti omad. Hullumaja kultuuritegelased olevad Vahing elust maha kirjutanud. Vaadates seda tükki, olin ma sellest teadmisest prii ning seetõttu ei lasunud mul äraarvamise koormat. Nüüd tagantjärele ma võin küll aimata kes see või teine oli, aga ega ma ikka päriselt ühtegi neist kindlalt kokku ei pannud (Tiina Mälbergi Tõnis = Tõnis Rätsep? Margus Grosnõi kirjanik = Mati Unt? Natali Lohu karakteris oli ühtviisi nii Ülle Ullalikkust kui Raine Loost midagi, samas arvatavasti oli ta hoopis keegi kolmas) ja vaevalt, et see tegijatel eraldi eesmärk oligi jäljendamise mõttes. Kuigi suurema tõenäosusega ma lihtsalt ei tunne neid 70ndate alguse suuri kultuurihingi nii lihtsalt ära, sest minu teatriteadvus sai alguse peamiselt ikkagi 80ndatel.

 

Tüki vastuvõtt on minu meelest valdavalt olnud positiivne. Kuid siit-sealt on kostunud ka nurinat, et selle sõnum on segane või ülehaibitud tükil on alusetu kiidukoor inimestest, kes tegelikult keegi ei saa aru, millega tegemist on. Ega minugi arusaam asjast ei pretendeeri tõele, ent arvamuste paljusus viitab omakorda mitmetele metatasanditele, millega erinevad inimesed erineval tajumistasandil suhestuvad ning loovad sellest oma arusaamise loo või sisu mõttest. Mitte, et alati peaksi olema üheselt mõtestatav sisu. Tegemist võib ju olla ka miks ka mitte arsti teekonnaga nirvaanasse... Pakun siin siiski minu peas tekkinud versiooni loost, ehk niiöelda minu võtme selle lahtimõtestamiseks:

 

 Arstide ja eriti hulluarstidega on ju tihti sellised lood, et ega pole kindel, kumb on rohkem hull ka patsient või teda raviv doktor. Ja kus üldse läheb hullu ja normaalse inimese piir? Kes võib teist hulluks pidada ja kes mitte? Kas seegi inimene pole juba kergelt nupust nikastanud, kes midagi kunstilist suudab luua... või konstrueerida ja kirjutada romaani, mis tervikuna võib mõjutada inimeste arusaama maailmast ja teda ümbritsevast elust? Jah, ma ei mõtle siinkohal tühjapäevaseid sopakirjanikke ja kõikvõimalikke blogipidajaid jms - ütlematagi selge, et nood on natuke opakad :) Aga maalija, kes suudab maalida kunstiteose, mille tegelik kuju avaldub meetrite kauguselt? See pole ju "normaalne"... Igatahes võivad vabalt ka selliseid "haiged" vajada ravi ja miks ka mitte arsti...  Hulluarst, kes kolib keset metsaüksindust... mis jutub inimesega eraldatuses... tal võib juhe väga lihtsalt kokku joosta. Hakkab suhtlema iseendaga, hakkab nägema asju, mida pole olemas, elustuvad mingid mälupildid... miks ka mitte ei teki suhted asjade.. ja loomadega... Need võivad vabalt võtta hallutsinatsioonides ka tuttavate inimeste kujud (kaval mitme-rolli trikk aitab siin ka hästi kaasa - näiteks Toomas Suumani mängitud kolleeg alguses, ilmus hiljem isa-rollis lavale jne). Kuid kõige selgemaks tõestuseks mu "teooriale" on lõpus tegelaste loomastumine. Minu jaoks see näitaski ära, et tegelikult olid need tegelased just need "metsikud loomad", kelle eest meid kõiki hoiatati ja keda arst lihtsalt inimesteks hakkas pidama.

 

Tegelikult võib muidugi võtta seda ka allegooriana inimeste loomastumisena, millisteks lammasteks me oleme kõik muutunud. Kariloomadeks. Või siiski metslasteks. Või oinasteks, kes neelavad tundetult kultuuri (mõttetult "sööme/neelame" raatulehekülgi ilma süvenemata)? Kuid samas kõik need näitlejad võisid ka lihtsalt olla näitlejad suurel elu näitelaval. Elu, mille arst enda ümber seal sügavas metsas elustas.



 

Tehnilises mõttes oli lava huvitav. Rääkimata alguses toimunud õue-osast (koos jalutuskäiguga), kuid just see rööbastel keset lava liikuv osa. Nimelt publik oli pandud istuma mõlemale poole lava ja lava oli vaheldumisi kas tühi, liigutati sinna voodi, et luua magamistuba või laud koos toolidega, et luua restorani või kohvikumiljöö. Laura Pählapuu on kiiresti tõusnud üheks huvitavamaks eesti teatrikunstnikuks. Kuigi kunstnikutöö saab ju tuge kindlasti ka lavastaja nägemustest ja kontseptsioonidest. Ehk Urmas Vadi on siin ikkagi auteur-ina teinud autorilavastuse, mis sellest, et Vahingu ainetel. Ja sellist asja ei saagi muud moodi luua, kui terviklahendusena ikka ühest peast. Vadi sürri huumorit on siin küllaga ja sisulises mõttes oli ju ennemgi teada, milleks ta võimeline on. Sest fantaasiavaesuses teda küll kunagi süüdistada pole saanud. Kuid seda lahedam, et lavastajaideedega pole ta ka sugigi kitsi. Isegi mõnusalt mahlakas.

 

Kogu näitetrupp veab justkui üht köit ning stseenide vaheldumine ja ajas hüpped on nii loomulikud ning näitlejate poolt näiliselt imelihtsalt ja orgaaniliselt mängitud, et vaatajal ei üle muud kui jälgida seda kummaliste ja rohkem kummaliste karakterite voolu ühest lava otsast teise, ehk sellest "küünist/laudast" läbi... Ja kuigi terve trupp särab igas väiksemaski stseenis, siis Tiina Mälberg teeb lausa imelise mitmik-rolli. Kuid eelkõige Tõnisena pakub ta sellise koomilise pärli ning mitmeski mõttes päris omapärase - naisnäitleja poolt lahendatud - meesrolli. Ja kuna sellele on kõrval hoopis teise tunnetusega "etenduse jutustaja/juht/giid" või siis hoopis mõni kolmandat sorti karakter - see annab tunnistust tõelisest andest ja mõnuga rollideprismade läbi iseenda ampluaa laiendamisest. Ja just niisamuti nagu Tiina nii ka tema kaasnäitlejate puhul oli tugevalt tunda, et nad ise ka mõnuga neid kiiksuga karaktereid mängisid. Kohati läksid isegi nii hoogu, et unustasid iseenda. Näiteks Üllar Saaremäe ei saanud ühes esimestest stseendest (koos Toomas Suumaniga) talu teise korruse aknal naeru pidama... Saaremäe rolli, ehk teekonda oli huvitav jälgida ka sellepärast, et ma ei saanud temast päriselt aru. Ometi kõik ju tiirles tema ümber, kogu tegevustik oli kas tema ettekujutuse vili või siis tema mälestused, tema elu. Aga kas ta oli normaalne või hull? Minu teooria järgi ju see teine variant ning eks hullu inimest ongi ju raske lahti mõtestada :) Läbivalt terve loo pidas ta oma päevikut. Siis kuulas Vaino Vahingut... kas tema oligi tegelikult Vaino ise? Kõige tipuks, kuigi kohati mõjus ta hulluna, tundus ta kohati ka ainsa mõistliku olendina. Seda on raske seletada, aga seda huvitavam ta karakter ka oli. Margus Grosnõi, Natali Lohk, Peeter Rästas ja Toomas Suuman teevad samuti tasemel rollid. Rästas hüppab vahepeal groteski ja Suuman isa ja kolleegi rolli(de)s on lihtsalt nii tasemel, nagu alati. Natali Lohk mehena jäi "Tõnise" varju, aga eks lava- ja elukogemus loeb sellistes väikestes nüanssides. Grosnõi pole just minu lemmiknäitlejaid, kuid selline kiiksudega tüüp oli küll huvitavalt tehtud. Juba aluskarakter andis ohjad ning MG ratsutab neid hästi käeshoides. Täiesti eraldi tahaks aga ära mainida alles VKAs tudeeriva Klaudia Tiitsmaa. Päris huvitav oleks teda uuesti näha mõnes teises rollis. Ma ei hakka siin rääkima tema ilust ja hirvesilmadest ja kõigest sellest, mida igaüks võib imetleda tema fototdeltki, aga täiesti võrdväärne partner oli ta Saaremäele. Ja kuigi ju palju noorem, mõjus ta tema pruudina täiesti võiks isegi öelda eakaaslasena. Eks muidugi ka temal on veel õppida, aga see mis praegu näha sai, andis lootust väga huvitavast tulevikust.

 



Hinnang: 5- (Üks minu selle suve kolmest lemmikteatrielamusest. Huvitav mängupaik, huvitav sisu, huvitav lavastus, huvitavad kunstilised lahendused, huvitavad karakterid ja huvitavalt mängitud. Kõik etendused viimseni välja müüdud. Nauding! Tõeline nauding! Ja mina loll mõtlesin, et jätan selle vaatamata, sest Vahing ei ole just "minu rida"... Õnneks levis kõrgehinnanguline arvamus kiiresti kõikjale ning jõudis viimasel hetkel ka minu kõrvu ja nii saigi läbi seikluste end Kaarel Karmi talust leitud. Või kas just "ennast leitud", pigem ikka Vadi fantaasialend. Ja kui Mälberg ei kandideeri nende rollidega Teatriliidu auhinnale, siis on küll midagi valesti... või siis tuleb sügisel nii palju imelisi naisrolle veel otsa... Muidugi kevades olid peidus ka Klemetsa ja Pohla Iphigeneia rollid... aga Tiinal on veel toetuseks kõrval roll naisbossina Armastus tööpostil-lavastuses... Ja üldse see näiteansambel oli väga äge! Äge - sõna otseses mõttes. Nii hoogsalt mängitud. Ja hullud on ju ootamatud ning kogu see tükk oli igas mõttes ootamatu :) Kui järgmisel suvel veel mängitakse, siis soovitan kindlasti vaatama minna!)

 

Tekst lavastuse kodulehelt:

 

Urmas Vadi

Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel

Lavastaja Urmas Vadi
Kunstnik Laura Pählapuu
Helikujundaja Külli Tüli
Lavatehnikud Arles Aavast, Erki Lindmaa
Osades Margus Grosnõi, Natali Lohk, Tiina Mälberg, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Toomas Suuman, Klaudia Tiitsmaa (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia)
 

Ühel päeval lahkub psühhiaater Johannes töölt ja ei tule enam kunagi tagasi. Jätab naise, lapsed, auto, ülikonnad, fotoalbumid. Teda kahtlustatakse liiderlikkuses, vaimuhaiguses, manipuleerimises, kuid ta on täiesti terve. Johannes lahkub, et ühes mahajäetud majas alustada oma erapraksisega. Kuid sinna hakkab kohale voorima hoopiski psühhiaatri sõpru: näitlejaid, kirjanikke, muusikuid, kellel esmapilgul justkui polegi midagi viga. Aga ka nemad vajavad ravi ja seltskonda.
On seitsmekümnendate aastate algus, suvi on soe, puhub jahutav briis.
Vaino Vahingu kiri Urmas Vadile 10. veebruaril 2006 pärast näidendi lugemist:
Hommikust! Minu arvates hea kontsentraat tolleaegsest teatritegemisest. Ja see mängiva inimese kontseptsioon on huvitavasse kujundisse valatud. Tegelased on ära tuntavad, aga mis sellest – nii mõnigi neist on juba sealpoolsuses. Jõudu! Vaino

Etendused toimuvad Lääne-Virumaal Karula külas Kaarel Karmi metsatalus, mille on projekteerinud Hugo Laur ja kus on suvitanud mitu põlvkonda legendaarseid loomeinimesi, keda ahvatles supelranna, Lahemaa rahvuspargi ning Sagadi ja Vihula mõisaradade lähedus.

Etendusele minnes valmistu jalutuskäiguks soisel metsarajal pikkusega kuni 800 meetrit, riietu vastavalt ilmale, märja ilmaga võib vajalikuks osutuda kummik, kasuks tuleb eeltõrje sääskede ja puukide vastu. 




Ma olen juba seal...

Kui Sa oled isa ja oled kodust kaugel, siis ära kuula seda laulu (kui just pole nututuju)...

Proua Dalloway - Virginia Woolf

Uskumatu, kui hästi Woolf meid mehi läbi nägi! Proua Dalloways on üks lõik, mis mingis mõttes isegi ehmatab just sellepärast - huvitav kas naised seda lugedes üldse tunnevad selle koha ära? :) Kuigi eks tihti ju räägitaksegi, et mehed olla nii "lihtsakoelised"... Kas me tõesti seda ka oleme? Sest tegelikult on Virginia Woolfil üldse imeline inimestetundmisoskus. Erinevad karakterid ja inimtüübid on väga selgepiiriliselt välja joonistatud läbi kirjelduste või nende tegude ja ajaloo. Üks raamatu võludest on kahtlemata selle eripära, et kogu raamatuga püsitakse praktiliselt vaid ühes ainsas eelmise sajandi alguse päevas, Londonis (1923.aasta juuni keskpaiga kolmapäev) ning kirjeldatakse tegevustikku ja inimsuhteliine ja tegelaste taustasid liikudes tegelaselt tegelasele nagu liblikas lillelt lillele - kes looga liitub, ehk nö. pilti siseneb, sellele ka kirjaniku tähelepanu keskendub... kuid seda ilma allahindlusteta - luues kõikidest karakteritest üpris selged kuvandid. Filmilikult põnev stiil, kus lugeja saab lugeda nii ühe tegelase mõtteid, arvamusi ja väljaöeldud lauseid kuid ühtlasi ka temaga koos vestleva inimese mõtteid ja vastutundeid.

Põhimõtteliselt saabki kogu lugu alguse hommikust, mil proua Dalloway teeb viimaseid ettevalmistusi õhtuseks peoks. Kõik raamatu tegelased on ühel või teisel moel selle peoga seotud, kes on kutsutud, kes on lihtsalt tegelastel peoga seonduvalt mõtetes, kes tuleb ise või kes on lihtsalt teemaks peol toimuvates vestlustes. Ma millegipärast olen alati arvanud, et Proua Dalloway teeb raamatus enesetapu, ei saagi aru, et miks? Kas assotsiatsioon Anna Kareninaga? Või see, et raamatus ka tegelikult suitsiid aset leiab ning sellest siis see ühendus?

Proua Dalloway, kelle mehe ja meestuttavate ümber peamiselt kogu lugu tiirleb on 50ndates naine, samuti need mehed tema ümber, ent ometi kujutasin ma neid kõiki noorematena ette. Pigem enda eakaaslastena. Ju see on mingi psühholoogiline efekt. Veel üks huvitav trikk, mis aju minuga mängis - Proua Dalloway eesnimi on Clarissa ja kuna Agatha Christie üks eesnimedest on samuti Clarissa ja tegevus toimub Inglismaal, kujutasin ma ette, et proua Dalloway ongi tegelikult nooremapoolne Agatha Christie.

Üks peamisi tegevusliine raamatus on armukolmnurk - Proua Dalloway, tema abikaasa Richard ja mees nimega Peter Walsh. Clarissa on teadlikult kunagi valinud Richardi oma meheks jättes temasse armunud Peteri tühjade pihkudega. Peter oma suure armukoormaga suunas selle kohe esimesse ettejuhtuvasse naisesse, kuid nagu me kõik teame, siis paraku oma armastust ei ole võimalik niimoodi ohjata. See on ja sellega ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada. Ja täpselt samuti ei suutnud seda ka Peter Walsh. Ma usun, et sellepärast kõik ta suhted rappa jooksidki, nii pikemad kui lühemad, sest tegelikult oli tema südames ruumi ainult ühele naisele - Proua Dallowayle. Huvitav tegelikult, kas tõesti on meie igaühe jaoks ettenähtud vaid üks suur armastus siin maailmas? Vähemalt nii oli selles loos, sest mida iganes ka kirjanik Peteri mõtteid kirjeldades tahtis näidata, siis tegelikult saab lugeja ridade vahelt aru, et mees on ja jääb kõrvuni oma elu armastuse vangiks... Kavalalt kirjutab kirjanik ka hr.Dalloway väga meeldivaks ja targaks meheks ja annab lugejatele võimaluse otsustada Proua Dallowayga sarnaselt, kumb mees tegelikult see "õige" oleks. Richard omakorda vaevleb selle käes, et ta tahab oma naisele hirmsasti öelda, kuidas ta teda armastab, ent kuna ta pole seda juba aastaid teinud, siis ei saa ta sellega kuidagi hakkama. Kuid abieluside on Dallowayde vahel siiski nii suur, et see ei tundu tegelikkuses häirivat kedagi muud peale Richardi enda. Lisaks on ju neil veel siduvaks elemendiks ühine (täiskasvanud) tütar.

Samaaegselt Dallowayde saagaga, kulgeb lugu Septimusest, mehest, kes on sulgunud iseendasse pärast esimest maailmasõda, vestledes seal suletuses oma hukkunud sõbra ja kapteniga, kuid kelle koore läbi ta oma naine Lucrezia läbi murda ei suuda. Naises tekitab see mõnikord sellised frustratsioonid, et ta pigem näeks oma meest isegi surnuna. Woolf viskab siia-sinna sisse romaani veel, eriti ilmumise ajastut arvestades, natuke skandaalihõngulisigi väikseid juhtumeid ja mõtteid, nagu näiteks naistevaheline suudlus (ju ta oma armastus naiste vastu tekitas vajaduse seda ka raamatulehtedel läbi elada).

Selline lahtilõige ühte päeva ja inimsuhete sasipuntrasse ja sellesse kuidas üks suletud ühiskond (sellel ajal ju esiteks nii palju inimesi polnud ja inimesed ei vaadanud televiisorit ega olnud suletud oma koduseinte vahele) on seotud üht ja teistpidi. Kuidas me mõtleme ja kuidas teised vaistuvad ning tunnetavad läbi selle õhu (Clarissa viha oma tütre koduõpetaja vastu ja vastuviha õpetajanna poolt) meie tundeid või siis tõlgendavad neid valesti ja teevad sellest omad järeldused. Kuidas me pidevalt kardame, et kaotame midagi enda jaoks olulist, kuid samas kõige muu tegevuse kõrval ja oluliste igapäevaste mõtete ning ülesannete pealepressides ei võta ka selleks midagi erilist ette, et lõpuni selgusele jõuda mida me ikkagi tahame ja kuidas teadlikult tegutseda tegelikult oluliste ja pikemaajaliselt meie elu mõjutavate otsustega - seda kõike paiskab Virginia Woolf meile Proua Dalloways vastu vahtimist. Kas tõesti on tähtis see, kui hästi mingi pidu õnnestub meil korraldada ja millise maine see meile tekitab ümbruskonnas või hoopis see, et märgata enda ümber katkiseid hingesid ning üritada neid parandades ka oma hing korda saada?

Tegelikult on ka surm pidevalt lausetes ja ridade vahel kohal selles raamatus. Eksistentsiaalsetes mõtetes ja lausetes, mis ilmestavad ilmselt pigem just 50nda eluaasta teises pooles elavate inimese igapäevamõtisklusi. Mind, kes ma sellistele igavikulistele teemadele eriti ei mõtle (veel!) ei pane neid võibolla niiväga tähele, ega ületähtsusta neid, kuid ma millegipärast arvan, et kui ma seda raamatut loen 15-20 aasta pärast, märkan ma sealt hoopis enamat.

Woolfi tekst on keerulise ülesehitusega. Tema laused lugemiseks küll mahlakalt põnevalt konstrueeritud, kuid ettelugemiseks parajad pähklid. Seda raskem, ma kujutan ette, oli see ettevõtmine tõlkija jaoks. Tahaks siinkohal Riina Jesminile teha maani sügava kummarduse! Ma ei usu, et ma seda teksti oleks (oma üsnagi perfektse keeleoskuse juures) suutnud nii detailselt arusaadavalt originaalkeeles lugeda. Sest tõeline nauding ja elamus peitus veel omakorda selle teksti ilus.

Hinnang; 5- (Täiesti arusaadavatel põhjustel on see raamat klassikaks tituleeritud! Teadvusvoolu-stiilis kirjutatud romaan teeb tõesti karakterite pähe ja tunnetesse sisenemise väga lihtsaks. Rääkimata kogu tegevusvooluga kaasa minemisest. Eks need kaks põhiliini ole selgesti Woolfi ennast vaevanud teemade kehastused. Sotsiaalse klassi ridadevaheline kriitika ja depressiivsete inimeste mõistmatuse kriitika. Seeläbi hoolimatuse ja süvenematuse kriitika - seda kõike leiab nende ridade vahelt. Woolf on üks väheseid maailmaklassi naiskirjanikke, keda võib ka väga tarkade ja julgete kirjandusõpetajate keskkooli kohustusliku kirjanduse nimekirjadest avastada. Selliseid pärle avastades on lausa kahju, et meid ainult meeskirjanike mõstuse najal üles kasvatatakse. Woolf kahtlemata ongi üks kui mitte parim naiskirjanik, keda ajalugu tunneb. Ja "Proua Dalloway" on  selle järjekordseid tõestusmaterjale.)

PS.Raamatust on tehtud ka filme (kuulsaim vast Vanessa Redgrave-iga peaosas). Raamatu esialgne pealkiri oli "The hours", ehk "Tunnid". Michael Cunningham on kirjutanud matkides Virginia Woolfi stiili just sellenimelise raamatu, millest Hollywood on teinud ka Oscareid võitnud filmi (Meryl Streep, Nicole Kidman ja Julianne Moore peaosades).

Pruutide kool - R.A.A.A.M

Eelmise suve lõpus kostus mitmetelt arvamusliidritelt, et aasta parim suvelavastus oli Tõstamaa mõisas etendatud Gerda Kordemetsa autorilavastus "Pruutide kool" (tegelikult jagunesid hääled kaheks - kes kiitis PK-d, kes Saueaugu "Tasandikkude helinaid"). Suvi oli selleks ajaks läbi, ning ei saanud tõdeda muud kui kahetsust oma kitsarinnalisuse üle, sest kui ma ise oma suveteatriplaane koostasin, jätsin selle tüki meelega plaanidest kõrvale. Peamisteks argumentideks niigi tihe teatrisuvi ja sinna sisse siis paigutada veel kaugemal toimuv teatrikülastus, kus suurem osa näitetrupist "amatööridest näitlejahakatised". Lisaks veel sisuline eelarvamus - Kordemets on elustanud väljamõeldise oma sugulasest... "need egotripid on ju teada"...

Kui valesti ma võisin arvata-otsustada! Üldiselt oskan küll osavalt pressida endas kõiksugused eelarvamused alla, sest need on siiski tühipaljad eelarvamused, ent tookord jäi otsus pidama... õnneks mõistuse hääl kiitjate koorilt kostus üha valjemini ja tihedamalt ning see summutas lõpuks mu eelarvamused ning juba eelmise suve lõpus sai otsus vastu võetud, et kui seda veel peaks mängitama järgmisel aastal, tuleb see kindlasti kavva võtta. Ja nii ma siis avastasingi end viimasel hetkel saali tormamas Tõstamaa uhkes ja ilusas mõisahoones. Mina ees ja 2 teatrikaaslast kannul. (Viimased kohad pilgeni täismüüdud saalis, seega esimesest reast ei tasunud enam loomulikult unistadagi.)

Koht leitud (lavastajateliidu rahva kõrval viimases reas) sukeldusin kohe atmosfääri - saal oli ilusate laemaalingute, rõdule avaneva ukse, kahe suure akna ja antiikse mööbliga kujundatud. Ühes nurgas voodid, teises klassiruum. "Pauhh!!!" avanesid kõik uksed üheaegselt ja saal sai täis siginat-saginat - tegelasi vooris ühest uksest teise ja teisest kolmandasse. Milline hoog, milline särts ja sebimine. Kõigil ilusad puhtad heledates toonides (hall-valge) kodumajanduskooli õpilaste riietus seljas. Kõige keskel saabumas uus õpilane, kelle riietus on hoopis kurjakuulutavalt üleni must. Ka soeng tütarlast mingi mõttes vanemaks muutev. Rääkimata tugevast make-upist, mis võrreldes teiste tüdrukutega muutis uue tulnuka pahelisemaks. Kohe esimestest stseenidest tõmmati vaataja lavastuslike detailidega niimoodi enda sisse, et sealt väljasaamiseks oleks pidanud tööd tegema, aga kes ikka läheb teatrisse soovides "mitte" kaasaelada?! :)

Peaaegu kohe hakkasid tekkima ka assotsiatsioonid ja võrdluspildid. Ühest küljest oli tegemist justkui tüdrukutega "Wikmani poisid" lavastusega - oli ju kool ja õpilased ja tunnid ja õpetajad - laste omavahelised suhted kui ka suhted õpetajatega. Mingi seletamatu terav või klaar puhtus ja ajastukohane ilu, mis kumas sellest atmosfäärist läbi oli sarnane ka Wikmani poistega. Teisalt selle tütarlastekooli seinte vahel liikus ka 1 poiss. Peategelase Liina ja selle poisi suhtlemine mõjus kui äraspidine Tammsaare Indreku ja Ramilda lugu. Selles oli mingit vaoshoitud romantikat. Ainult selle erinevusega, et kui Indreku ja Ramilda loos oli põnevamaks ja sisukamaks pooleks tütarlaps, siis Liina ja Mattise puhul samuti. No kes ei armuks sellisesse tüdrukusse nagu Liina?! See on omamoodi eluline. Tuleb klassi keegi teistsugune - huvitav, julge, salapärane, tegutseja, ideede generaator, luuletaja, no paratamatult on see meestele kui magnetiks. Lisavürtsina veel mingi suhe kellegi kolmandaga, millega on siiski justkui midagi kahtlast (eelkõige sellepärast, et tüdruk ei tundu abiellu ihkavat tollega). Käivituvad nii jahi- kui avastamisrõõm :) Eluline! Meenub kuidas ma ise kunagi olin armunud kooliajal ühte tüdrukusse, kes oli Austraaliast... Tagasimõeldes siis eelkõige just sellepärast, et ta oli nii teistmoodi.

Huvitavaid lausekõlkse ja mõtteainet pakkuvaid teemasid paisati õhku stseen stseeni järel. Paljud neist sellised, millele ka ise juba pikemat aega mõelnud olen. Näiteks abielu-teema. Kui keegi suudaks ühegi vettpidava põhjuse nimetada, miks peaks abielluma, siis ma oleksin nõus oma usku muutma. Ent siiani pole ma seda leidnud... ja otsinud olen juba aastaid... Abielu peaks ju sündima armastusest, aga armastada saab ka ilma abieluta. Milleks on vaja end siduda, kas tõestamaks midagi? Ent see juba mõttena läheb vastuollu puhta, teineteist austava armastusega. Raha pärast - nojah, mugav kui saab koos teha tuludeklaratsiooni, aga kas sellepärast peaks abielluma? Tükis mainitud argumendiga ma otseselt vaielda ei saa, sest ma pole kunagi abielus olnud. "Abielu on naise orjastamine". Võibolla sellel ajal, kui abielu oli justkui eelduseks kooseluks, ehk sellel oli mingi rituaalne väärtus, et tütar anti mehe kätesse, kes siis oli kohustatud teda ülalpidama ja vastutasuks pidi naine oma mehe toidulaua ja puhaste riiete eest hoolitsema? No antud näidendi kontekstis, kus tegelikult "Pruutide kool" kasvatas ja valmistaski ette naisi selliseks "eluks", on vaatet kogu näidendi võtmeteema või -argument. Tänapäeval ma siiski leian, et see teema pole enam üldsegi nii aktuaalne. Samas mida mina ka tean, võibolla paljudes kodudes on ikka nii?! Eks igaüks näeb asju oma mätta otsast. Samas minu jaoks oli see autentseks nägemuseks, kuidas see sellel ajal oli. Praegusel hetkel võib mõni tüdruk või noor naine ohates mõelda, et miks enam selliseid koole pole, aga tegelikult tõele au andes oleks see ka natuke imelik kui neid oleks?! Vähemasti sellise suunitlusega.

Mitu korda (vähemalt 2-3 korda) kõlab tekstis lause: "Ära küsi kui Sa tegelikult ei soovi vastust kuulda". Miks see küll päris elus on ka nii, et kuigi me teame, et vastus on kole või meie jaoks ebasoodus, siis ometi me tahame seda teada, seda sõnadesse panduna kuulda. Isegi kui see meile haiget teeb. Kas poleks lihtsam jaanalinnu kombel pea liiva alla panna lootes, et oht möödub. Sest tegelikult mõnikord, tegelikult üpris tihti, pole meil vaja täit tõde teada. Nii oleks lihtsam edasi elada ja ühtlasi lihtsam ka asjadest üle ja mööda vaadata. Ikka ju juhtub... Kas peab alati kõik viimse detailini olla lahtiseletatud? Ise mõtlesin küll, et hakkan vähem küsima... Endale keskendumisegagi on raskuseid. Ja kes teab, võibolla rohkem endasse vaadates võib palju rohkem probleeme lahendada ning jääb ära see teiste pilli järgi tantsimine? Kuigi tegelikult on hea mõnikord ka teiste inimeste silmadega ennast vaadata, selleks aga tuleb küsida, isegi kui vastus võib valus olla... Võibolla sellest saab alles vanemana, elukogenumana aru?

Huvitavalt tabav tähelepanek oli ka autoril sisse tuua poisi ja tüdruku vestlusesse vaidlus - kas armastus on nähtav või mitte. Mattise meelest see pole - oleme ausad, eks me mehed olemegi pimedad selle koha pealt (no ok, mitte AINULT selle koha pealt). Kuigi tegelikult ma kirjutan kahe käega alla Liina arvamusele - mida rohkem Sa armastust varjata üritad, seda nähtavam see on. Kuigi Baricco "Novecento"-le tagasimõeldes, kus sealne peategelane luges inimeste silmadest kõikvõimalikke asju välja ja see oli minu jaoks natuke liig, siis armastust silmadest välja lugeda - see on täiesti võimalik. Tegelikult selline väljapaistmine võib olla ka hukatuslik. Sest mida kõike pole inimesed sellise võimuga võimelised peale hakkama. Eriti kui armastus on vaid ühepoolne...

Lavastusliku külje pealt on mul nii palju kiidusõnu, et isegi kõiki mõtteid koondada on raske. Gerda Kordemetsa jaoks tundub see olnud tõeline armastust täis projekt. Projekt on isegi kuidagi kohatu sõna siinses kontekstis, sest projekt on justkui kalkuleeritud ja külm ja majanduslik. Kuid see lavastus tundub kiirgavat armastust. Kusjuures mul on alati jäänud mulje, et Kordemetsale endale meeldib väga Laine Mägi. Vastupidiselt minule, kuigi siin tükis oli ta kui loodud selle rolli jaoks! Võibolla paljuski tänu oma tantsuõpetaja taustale? Sest õpetajana mõjub ta väga orgaaniliselt. Orgaanilisemalt kui näitlejad tavaliselt. Laskumata trafaretsustesse vaid juskui tõesti elades seda rolli. Isegi nii kaugele, et mul tahtis etenduse ajal peaaegu pisar silma tulla lihtsalt sellepärast, et range õpetajanna või direktriss tüdrukud tantsuõhtule lubab :) Selleks peab aga näitleja mõjuma tõesti ehedalt, et puhtalt tema tegelase tegevusest selline emotsioon esile kutsuda.

Kuid tagasi lavastajasaavutuste juurde - see maagiline valgustus koos maagilist võlu omava laemaalinguga. Milline justkui tahtmatult kokkukõlav sümbioos! Valgustus justkui mängis kogu atmosfäärile kaasa - teate neid vanu mustvalgeid filme, kus kontuurid ei ole nii teravad, justkui muinasjutuliselt ja kuntsiliselt mahedad - just samamoodi hakkas see vaatepilt mõjuma, mida õhtu hilisemaks muutus. Etendus algas ju kell 20, kui väljas oli veel valge, kuid lõppes 3 tundi hiljem, kui õues oli juba üpris pime. Täiesti geniaalselt lavastatud rõdu-stseen. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida üllatusest, kui rõduäärel enesetappu sooritav tegelane järsku vastaseinas asuvast uksest sisse astub! Selliste hetkede pärast ma teatris käingi - külmavärinad, imetlus, avastamisrõõm, ilu ja heameel kõik ühes naudinguhetkes! Ja kui hästi see kõik veel oli välja mängitud! Selliseid näitejuhtimise ja õnnestunud väljamängimise tipptaseme-hetki oli veel. Esimesena meenub "kirjalugemise stseen" - filigraanne koreograafia - tekitas põnevust ja eheda tunde, et ta ei saa seda kirja kuidagi teiselt kätte. Ja jälle tekkisid assotsiatsioonid - nii "Naerata ometi" päevikulugemisega, kui ka telelavastusega "Uus poiss". Viimasega veel eriti, sest ka seal oli teemaks luuletustekirjutamine, mis "Pruutide kool"-is üheks olulisimaks kõrvalteemaks. Kusjuures kõik luuletused Baudelaire-st Liina Täkeri enda omadeni olid ühtlasi ülimalt head kui ka tervikut ja sisu sobivalt toetavad. Ma olen üsna veendunud, et kõik kirjandust ja eriti luulet armastavad vaatajad said küllaga lisanänni sellist tükist. Kooli ajal oli minu jaoks kirjandustund üks lemmikumaid. Alati kui esimestel koolipäevadel sai uue kirjandusõpiku, oli põnev uurida, millistest raamatutest on seekord väljavõtted. Selles mõttes oli ka eriline mõnu sattuda uuesti "kirjandustundi". Kusjuures kirjandusõpetaja rollis Kersti Tombak oli järjekordselt täistabamus sellesse rolli valikul. Natuke vibalik ja krõnks, loomulikult prillid ninal suurest lugemisest. Kahtlemata võis tema justkui mõneti karikatuursest karakterist välja lugeda veel hulgaliselt taustainfot, mis õnnestus tal oma kehastusega panna ridade vahele - kahtlemata vanatüdruk, hea südamega, keda Liina-sugustel tüdrukutel on lihtne mõnitada, aga kes sellest hoolimata, et see neile hinge torkab, on sellest üle ja hoiab õpetajaneiule kohast pieteedilippu kõrgel.

Veel üks huvitav tähelepanek - ka siin tükis mängitakse ajaga ning ajaga mängimised tunduvad olevat üks kiirtee minu südamesse (vt."Aeg ja perekond Conway"). Huvitavalt on sissetoodud kummituste-teema - vanades mõisades ju ikka kummitab :) Ja korra sai ikka tõsiselt hüpata ka ehmatusest oma toolil :) Kuid lavastusliku külje pealt oli õnnestunult integreeritud tegevused eri ajastutest - nii näiteks justkui selgroona mõisa ajalugu tutvustav toapoiss Karl, kes pidevalt ka aega edasi liigutas (jälgisin kellaaega kuhu ta seieri lükkas - see tundus kummalisel kombel klappivat ka tegevustiku kellajaga stseenis, mis sellele Pruutide koolis järgnes - ei tea, kas kokkusattumus või arvestatud tegutsemine), aga samuti ka eelnevad mõisavalitsejad, kes tõesti kummitustena Liinat külastasid (märkimata ei saa jätta, et käesoleval suvel esietendubki Tõstamaa mõisas nö. mõtteline järg, samuti Kordemetsa lavastuses "Surm, sünd ja laulatus", mille lugu järgibki ühte neist "kummitustest").

Ja eks lavastajale tänu on ka tõenäoliselt see idee, et kaasata tõesti õiges vanuses tütarlapsed tüdrukutekooli rollidesse. Ja ega nad kõik polegi niiväga amatöörid või igatahes kogemust neil tundub piisavalt. Eeskätt muidugi peaosaline, ehk Liina Täkeri rollis särav Triin Tenso. Tema hääles ja mängumaneeris ilmestus mulle 80ndate aastate telelavastuste Anne Paluver (eelkõige Vilde "Tabamata ime"-s). Mõnus alt, mis omakorda lisab tema tegelasele vajalikku sobivat pahelisust, kuid samas muudab ta teistest tüdrukutest nagu natuke vanemaks. Mis elukogemuse allegooriana ju igati toimib. Ta on ju ikkagi "linnaplika", kes on nii mõndagi näinud ja läbi elanud. Tenso riietevahetamiskiirus on nii mõneski kohas lausa imekspandav! Kuid lavale saabub ta alati hingeldamata ja just nii nagu peab. Särts liikumises ja sära silmades - sellest oleks ehk paslikum võrdlus hoopis noore Elizabeth Tayoriga. Tema roll ka areneb läbi tüki ja ka see õnnestub otseselt ju koolitamata näitlejannal väga hästi. Triin on küll varem mänginud näiteks filmis "Klass". Teise Pruutide koolis osaleva "Klass"-i alumni, Mirjam Mesak-iga on mul isiklikus plaanis kummalised lood. Kõigepealt jäi ta nimi mulle meelde Laulukarssselist (oma 10 või rohkem aastat tagasi). Siis valisin selle nime järgi endale interneti alter ego, ainult eesnimeks panin mehenime. Oma vanema lapse koolikatsetel juhuslikult sattusin lugema kooli infotahvlit, kuhu oli üles riputatud direktori kiituskiri temale ja nüüd siis on lauljast saanud järsku näitleja ning ta osaleb ühes selle suve parimas teatritükis! Mida järgmiseks? :) Tegelikult ka siin on tema ilus hääl ja muusikalised oskused hästi ära kasutatud. Inglihäälne elav taustalaul on nii mõneski kohas täpiks i-peal. Samuti üldse kogu muusikaline kujundus. Eriti meeldejääv oli hetk kui Liina laval loeb Heiti Talviku luuletust ja kusagilt saalist väljast, kostub 4 tegelase poolt koostatud ansambli mitmehäälne, sama luuletuse vastulaul (kui ma ei eksi, siis Tätte poolt viisistatud). Ja kõik see kokku on imeilus!

Kuigi kõigile tüdrukutele tahaks siin kiitust jagada, siis olgu mainitud veel, et nende seas tõusis esile Mariet mäniginud Liisa Saaremäel (kes äsja pääses sisse ka EMTA Lavakasse) ning Saara Kadak, kes VKA-s näitlemist tudeerib. Ning kui natuke guugeldada, saab teada, et ta on ka Gerda Kordemetsa, Andrus Vaariku ja Laine Mägiga lõpetanud Tallinna 32.Keskkooli (risti ja põiki selle kooliteemaga Pruutide "kooli" taustal :)) Andrus Vaarik on siin oma tuntud headuses - tihti sobivalt ka ülevoolav - tema rollid olid peamiselt nendes "teistes ajastutes". Markus Robam ansamblist MID ja kahe tüdruku tähelepanu keskpunk mõjub just sobivalt Indrekulikuna. Ja kuna tegelikult toimib seal mõisamajas kool, siis vähemalt ühe tüdruku tuvastasime kooli seintel olnud õpilastest tehtud fotodelt :)

Ka minu kahele teatrikaaslasele meeldis väga! Ühele kuuldavasti eriti köögitädi proua Tamm (Ülle Tamm) ja teisele (juba mainitud) kirjandusõpetaja :) Vaheajal sai nautida Tõstamaa mõisa ilu, süüa jäätist ning arutada esimeses vaatuses õhku lennutatud teemade üle, sest oli mida arutada. Lisaks ka mõisa grüünel kõrguvalt mitmesaja aastaselt tammelt natuke endalegi tema jõudu ammutada. Augustis siis tagasi - ühest tükis kummitanud mõisaprouast ja tema elust täpsemalt vaatama! Too mõisaproua olevat saanud 14 last, kellest 13 surid enne teda... ka siit veel lõpetuseks üks assotsiatsioon - Briti kuninganna Anne, kes valitses 1700ndate alguses, oli 17 korda rase, ent ta elas kõigist oma järglastest kauem...

Hinnang: 5 (Harva kui täiesti klassikaline teater mõjub nii värskena. Kui peaks ühe sõnaga etendust kirjeldama, siis ütleks ILUS. Kui saab juba mõne lausega, siis lisaks ka hästi lavastatud ja sisukas. Mitmeid huvitavaid mõtteid ja äratundisrõõmu oma mõttekäikudest. Ja muidugi elust suurem luule, mis mõjub alati. Justkui tõsieluline, ent ometi väljamõeldud. Kordemets on mänginud tõsieluliste faktidega, umbes nagu Kivastik oma Viinistu "kirjanike-kunstnike" tippnäidendites. Väga palju seoseid üht ja teistpidi. Minu jaoks kahtlemata kõrge kunstilise tasemega. Detailirikas. Soovitaks, et kui järgmine suvi veel mängitakse, siis kindlasti tasub minna. Nüüd aga väiksed linnud laulavad, et etendus lastakse televiisoris ETV2s eetrisse 1.septembril. Jääb vaid üle loota, et teleka vahendusel ei lähe need sügavamad mõtted raisku ja kogu see ilu ka läbi kaamerasilma on adutav nagu kohapeal. Kusjuures pidevalt piletimüügiportaale jälgides usun, et mõlematel aastatel kui see kavas on olnud, pole neil ühtki vaba kohta olnud. Rahvas on justkui üksmeelselt kõik selle "Pruutide kooli" omaks võtnud ja südamesse sisse lasknud. Ilus!)

Tekst lavastuse kodulehelt:
Pruutide kool

“Pruutide kooli” tegevus toimub Tõstamaa mõisas aastail 1926-27, mil seal avati üks Otto Strandmanni uue majanduspoliitika viljadest – kodumajanduskool tütarlastele. Rahvasuus hakati seda kooli kutsuma „pruutide kooliks”.
Vastsesse majanduskooli asub teiste hulgas õppima Pärnust pärit sinisukk Liina Täker. Liina ei tule siia kooli vabatahtlikult – sellise sammu astub ta isa survel, kes peab Liina eluhoiakuid liiga vabameelseiks.
Elu kodumajanduskoolis annab lobeda eluga harjunud Liinale nii mõnegi valusa õppetunni. Oma osa selles on nii värvikatel õpetajatel, kaasõpilastel kui ka noorel kunstikul Mattisel. Ent tema suurimad õppetunnid sõlmuvad kummalisest asjaolust, et Tõstamaa mõisa ühe kambri lakke lasi mõisa viimane omanik, orientalist Alexander Stael von Holstein, maalida püramiidi kujutise...

Liina Täker on ajalooline isik, kes sündis näidendi-Liinast küll umbes 30 aastat varem, emigreerus hiljem Ameerikasse ning sellega tema jäljed kaovad. Eestimaale jäi teda meenutama Eesti Kirjameeste Seltsi luuleauhind ning luulekogu.

Lisaks kolmele Tõstamaa parunile (Christopher von Münchausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein) ja ühele parunessile (Anna Meyer von Gyldenfeldt), on päriselt elanud ka „pruutide kooli” juhataja prl Anete Tepe ja õpetajanna prl Alu ning mõisa toapoiss Karl.

Lugu ise (va mõned ajakirjandusest pärit faktid Tõstamaal sel perioodil toimunust) ja Liina Täkeri seosed Tõstamaa mõisaga on aga Liina venna Aleksanderi lapselapselapse Gerda Kordemetsa väljamõeldised.

“Pruutide kool” on ühenduse R.A.A.A.M. ja Tõstamaa valla koostööprojekt – lavastuses teevad kaasa kohalikud harrastusnäitlejad, ka kujundus ja kostüümid on valmistanud Tõstamaa inimesed.

Osades Triin Tenso, Andrus Vaarik, Laine Mägi, Markus Robam, Hannes Prikk, Kersti Tombak jt.
Lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Liina Tepand. Muusikalina kujundus: ansambel MID.

Esietendus 3. August 2011 Tõstamaa mõisas

Nähtamatu maja - Endla

Tänapäeva Eesti. On kaks venda - Ralf (Bert Raudsep) ja Martin (Sten Karpov), on vanaema (Helle Kuningas), on vanaonu (Indrek Taalmaa). Lisaks veel ühe venna tuttav Nora (Kaili Viidas), kes saabub maja ostma koos oma elukaaslasega (Jaan Rekkor), sest mamma kolitakse linna ja üks poistest on rahahädas. Külla saabub ka lastekodu direktriss Helga (Triin Lepik), kes on tulnud vaatama seda sama maja, mida mamma on lastekodule pakkunud tasuta suvekoduks. Kõigil on oma saladus kanda, kõigil oma mured murda.

Etenduse suurim miinus on tema lugu. Näidend lihtsalt on liiga nõrk ja kui otse välja öelda siis pärast selle kalkuleeritud ülesehituse selgumist ka üpris igav. Näitlejatele küll jagub materjali mida mängida, ehk emotsioone, mida välja elada. Kuid mõni neist haarab väga tavaliselt, ehk otseselt oma karakterist kinni ning seega ei mõju karakter ei usutava ega ka kaastunnet esilekutsuvana. Küll aga pole see otseselt näitleja süü, sest need karakterid astuvad pilti, ehk tegevusse nö."tühjalt" kohalt. Kalkuleerituse all pidasin silmas, et kõigil tegelastel on "üks saladus", mis tüki jooksul paljastub. Lugu ise ei arenegi otseselt kuhugi - on vaid seletused, mida keegi kunagi tegi ja sellepärast on tal nüüd selline taak kanda. Ja ma kaldun arvama, et just sellepärast, et kuna karaktereid ei ole arendatud loo käigus ning tegevuslike omapärade või vaataja ettekujutluseks piisavalt toidetud infoga, vaid pigem just nimelt nende oma jutustuste läbi, ei suuda neile tegelastele kuidagi ka kaasa elada. Nad on kurvad, ent neist lihtsalt polegi nagu eriti kahju. Erandina ehk vaid mamma, kes on ju selline tüüpiline muretsev vanaema a la "Sa oled nii kõhnaks jäänud, et tule nüüd söö neid ahjusooje saiakesi", kuid dimensioonina siis ka lisaks see suur saladus, mida ta endas kannab. Lisaks veel kadunud mehe päevik, mille üks poistest leiab. Kuid nii mitme tegelasega ja nii pikaks (koos vaheajaga kestis see umbes 2 ja pool tundi) etenduseks on sellest siiski vähe. Näitekirjaniku kiituseks tuleb siiski öelda, et mõned huvitavad ütlused on siia-sinna sisse pikitud (näiteks "taevasse minekut harjutama" :)).

Selle tüki väärtuseks pean mõnda huvitavat lavastajaideed ja eelkõige kahe näitleja tööd. Kui Helle Kuningas lavale ilmus, tundsin ma esialgu heldimust. Nii hea on teda jälle laval näha! Võimas ja selge hääl, käbe ja sire kuju. Kuigi esialgu mammana seal ringi toimetades tundus, et ta polegi saanud midagi otseselt mängimiseks, kuid kui ta jõuab oma pikema monoloogini sellest kuidas ta vanglas oli, no see oli täiesti klass omaette! See närvilisusega küllastatud tundeküllane lugu naisest, kes on pidanud oma lapsest loobuma ja miks ta seda tegi, tekitas vast ainsa loo sügavama dilemma. Kas ema võib oma lapsest loobuda mingil egoistlikul põhjusel. On see õigustatud? Laps pole ju selles süüdi, aga see kes emast ilma jääb ja seeläbi ka karistatud on ju tegelikult laps! Ma ei õigusta ega mõista ka hukka selle naise otsust. Seda ei oskagi nagu täie õigusega teha. Mehena veel eriti, sest mina ju ei saa sellises olukorras ollagi. Kuna see lugu jõuab vaatajani mamma valu läbi, siis loomulikult hakkab temast inimlikul tasandil kahju. Ja kogu see lastekodu-teema, eks ta tundis ka ise endal kõva võlga kukil...

Teisena tahaksin esile tõsta Indrek Taalmaa mängu. Vanainimest võibolla polegi nii raske teha, kuid Taalmaa puhul pidi ikka natuke aega vaatama, et kas see tõesti on tema :) Tegelikult meenutas ta minule Feliks Karki (võibolla peamiselt prillide kuju tõttu), kuid tegelikult see pisikeste detailide, nagu suumatsutamiste ja liikumisaeglusega mõjus see roll väga küpse ja läbitunnetatuna. Sellisel tasemel vanemat inimest ikka igaüks ei mängi. Taalmaa saladus oleks võinud olla palju mahlasem. Mu enda ettekujutus hakkas palju huvitavamaid süžeeliine punuma. Tänapäeval ju enam tabuteemasid pole ning sellepärast mõjusidki suurem osa neist inimeste muredest justkui liiga tavalistena. Kõik on juba kusagil olnud ja neis pole piisavalt teatraalsust või draamat.

Lavastuslikust seisukohast oli kõige põnevamaksloomulikult "heliga mängimine". Klaaside kokkukõlamine, kuigi tegemist oli lihtsate topsidega, fotoalbumi lehekülgede sahinad, sammud ja muu. Kuid vaid niikaua, kui mamma mängus oli. Kas vaataja oligi asetatud mamma pähe? Läbi elama eelkõige tema tundeid... ja sellepärast kõik ülejäänud karakterid jäidki nii kaugeks? See on iseenesest lavastaja poolt kaval trikk sellele tekstile elu sisse puhumiseks, kuid kahjuks ei tööta kui seda tükki sellelt seisukohalt kohe algusest peale ei hakka vaatama. Võibolla ma lihtsalt olin liiga aeglane sellest arusaamiseks, sest samuti mängis ju kohe algusest peale taustamuusika, mille taktis vaid mamma teeb mõned tantsusammud. Teiste jaoks polekski nagu seda muusikat. Ja vaevalt, et tüki alguses laval olevad poisid sellise (vana ajastu) muusika mängima oleks pannud, nemad mängisid pigem Bondi-mängu nutitelefonist...

Lavastuslikust seisukohast oli Andres Noormets ka huvitavalt seadnud lava - vaatajate vahele, projetseerides mõlemale otsa seinale vanu fotosid, mis ilmselt peategelasega justkui kummitades ka muul ajal kui ta fotoalbumeid vaadates - kaasas käisid. Väga orgaanilisena mõjus ka tegelaste lavale liikumine kahe vastastikuse seina keskelt, samal ajal mängides siiski rohkem just ristipidi liinil - mõlemas otsas olid lauad ja toolid - ühes söögilaud, teises piltide sorteerimiseks väiksem laud.

Poistest rääkidest, siis ei saa mainimata jätta ka heameelt, et Bert Raudsep on endale koduteatri saanud. Ta on minu meelest igati väärt lisa Endla trupile. Kunagi Linnateatris jäi ta nagu teiste varju ja vahele, kuid nüüd Endlas, ma usun, et ta saab päris palju esirolle teha. Teda on huvitav laval jälgida ka. Ning mida aeg edasi, seda huvitavam. Temas on mingi flegmaatilisus, mis võib templina ta külge jääda, aga meenutades näiteks Tõe ja õiguse 2.osas tema pealekaebaja-rolli, siis see oli kaugel ka näiteks seekordsest Ralfist. Kuigi tegelikult siin tükis ta just eriti midagi põrutavamat teha ei saagi. Sten Karpov on minu meelest alati hea, ükskõik mida ta ka ei teeks. Samas tema stiil on viimasel ajal natuke liigagi tuntav (kuigi eks kunstniku tunnus pidavatki temale omane stiilitunnetus olema). Ilmselt oma tüüpmängimisest lahti murdmiseks on vaja mängida veel ja teineteisest erinevamaid karaktereid (kuigi tegelastena olid ju näiteks ka mõni nädal varem nähtud Ekke Moor ja Nähtamatu maja Martin üpris erinevad ning erinevalt oli ka Karpov neile lähenenud ja ometi mõjusid nad sarnaselt. Lisamärkusena pean tunnistama, et kuigi Ekke oli vähem erilisem karakterina, õnnestus see minu jaoks paremini. Eelkõige vist emotsioonide rikkuse ja karakteri arengu mõttes). Kuid nagu öeldud, minult meeldib lihtsalt ta stiil, mida iganes ta ka ei teeks. Kuigi tegelikult ei paku midagi uut ka ei Kaili Viidas ega ka Triin Lepik. Ka nendel on vist veel vaja natuke liha luudele saada, et erinevamaid maske endale suudaks ette panna. Nimesid seekord mainimata, siis mõni näitleja neist suudab lausa häirivalt vale emotsiooniga teist tegelast rünnata. Vaatasime oma teatrikaaslasega teineteisele korra isegi otsa, sest "inimesed ju päriselus nii ei tee". Ja ma mõistaks, kui sisulises mõttes tükk ei pretendeeri realismile, aga sedapuhku oli ju tegemist rõhutatult realismiga. Meenus just üks äsjanähtud film, kus üks tegelane avas koputajale ukse ja enne kui too jõudis midagi küsidagi, hakkas majaelanik juba karjuva tooniga ja eemaletõrjuva olekuga tulijaga suhtlema. Nii ju ei tehta, enne ikka kuulatakse ära või uuritakse, kes tulija on ja mis ta soovib. Samas hoogu oli küll kogu trupis ja see muutis näiteseltskonna justkui lahusolevaks oma karakteritest. Näitlejatele elasin kaasa, aga nende karakteritele küll mitte. See pole ju normaalne? Õige ammugi mitte?

Ametlikult oleks pidanud Nora meest mängima Ago Anderson, kuid minu nähtud versioonis esitas seda osa Jaan Rekkor. Silutud juuste ja vastiku olemisega tüüp, kes süüdistab naist pisikese alastistseeni pärast filmis või teatris ning kes ilmselt juba pikemat aega alandab teda ja mingil põhjusel peab ennast naisest paremaks. Ehtne oma naist allasuruda üritav isane. Hämmastav, et ta juba varem pole kätega naisele kallale läinud... kuigi kes teab, võibolla on ka - kirjanik seda välja pole toonud... Kohati oli tunne, et mees on hoopis naise agent või eestkostja, mitte tema mees. Närviliselt kõndimas mööda lavaäärt. Meenus sellest sidusest Noormetsa lavastatud "Janu", ka seal kõnniti(joosti) mööda lavaäärt ringiratast. Kusjuures Noormets mõnikord valib oma lavastatava materjali täiesti mööda - Nähtamatu maja ja Janu lisaks ka Lõpp... aga vähamalt sama tihti ta ka õnnestub - Ballettmeister ja Mässajad näiteks olid ju väga head! Kuid olenemaa materjali tasemest, on alati tema tükkides tunda lavastajakätt ja see on publiku jaoks igati teretulnud! (Just sellepärast tahaks väga näha ka Hamlet Andreson-i.)

Hinnang: 2+ (Teksti ja loona liiga tavaline, liiga lihtne, liiga mitte-oluline, liiga tuttav, liiga igav. Tänu headele näitlejatele ja huvitavale lavastusele oli siiski midagi võimalik päästa, kuid mina käin lõppude lõpuks peamiselt ikkagi lugu teatrist otsimas. Seda ma sealt ei saanud. Minu teatrikaaslane soovis lõpupoole pimedatel hetkedel, et me keset etendust saalist välja hiiliksime. Mina siiski nii halvaks seda ka ei pidanud. Kuid nagu mainitud, kokkuvõttes midagi muud erilist peale mõnigate lavastuslike komponentide, Helle Kuninga osalemise ja sügava rollitunnetuse ning Indrek Taalmaa tähelepanuväärse vanuri-rolli seal polnudki. Ja mis mõttes maja oli "nähtamatu"? Kelle jaoks nähtamatu? Miks nähtamatu? Sellele küsimusele mina vastust ei suutnud tuvastada. Maja oli küll keskne, sest toimus majast lahkumine ja selle tuleviku otsustamine. Vana naine oli linna kolimas ja maja ümber käivitus tants - üks tahtis müüa, teine kinkida. Üks vajas raha, teine hingerahu. Aga nähtamatu polnud see teps mitte. Pigem just eriti nähtav.)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Nähtamatu maja

Draama 

Tegijad

• autor Tiina Laanem
• lavastaja, kunstnik ja helikujundaja Andres Noormets
• valguskujundaja Karmen Tellisaar
• videolahendused Argo Valdmaa

osades Bert Raudsep, Sten Karpov, Helle Kuningas, Ago Anderson, Kaili Viidas, Indrek Taalmaa, Triin Lepik

Tutvustus

Elsbet on senini elanud vanas majas metsade vahel, aga nüüd ei saa ta seal enam üksi hakkama ning peab seetõttu linna ühetoalisesse korterisse kolima. Elsbeti lapselapsed Ralf ja Martin tahavad maja maha müüa ja teevad plaane, mida saadud rahaga peale hakata. Ralfi tuttav Nora ongi ammu soovinud endale maakodu, mis pakuks rahu ja vaikust. Elsbet ise kingiks maja parema meelega ära neile, kellel seda rohkem vaja oleks. Selgub aga, et viimane sõna jääb majale endale – juhuslikult pööningult leitud päevikutest tulevad ilmsiks saladused, mis pööravad nii mõnedki senised arusaamad inimestest ja sündmustest pea peale. Maja on ainult fooniks sellele, kuidas mälestused ja minevik inimesi oma haardes hoiavad ning olevikku ja tulevikku mõjutavad.

Näidend märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri poolt korraldatud näidendivõistlusel 2011!

Esietendus 14. aprillil 2012 Endla teatri Küünis.

Sünnipäevasalm

Sünnitasin just ühe sünnipäevaluuletuse, ehk läheb kellelgi teisel ka vaja :)

Õnne, rõõmu, lusti, sära,
sünnipäeval tantsu, kära,
Vana vanus saada ära.
uus ja huvitavam päral :)

Esimene poolaasta

Esimene pool aastast on läbi. Siin väike vahekokkuvõte :)

10 parimat tükki, mis teatris ette sattusid -
13 (Von Krahli Teater)
AITAMISE AEG (Draamateater)
DUETID (Ugala)
EKKE MOOR (Viinistu Suveteater)
HULLUMAJA SUVEPÄEVAD VAINO VAHINGU AINETEL (Rakvere Teater)
LILLED ALGERNONILE (Rakvere Teater)
PRUUNIKS (Theatrum)
RAUDMEES (Tartu Uus Teater)
SEITSE VENDA (Lavakas/Draamateater)
SUUR ÕGIMINE (NO99)

14 parimat rolli:
AARNE SORO - Tuul pajuokstes (Ugala)
CARITA VAIKJÄRV - Duetid (Ugala)
EVA KLEMETS - Iphingeneia Aulises (NO99)
EVA KLEMETS - Suur õgimine (NO99)
KAIE MIHKELSON - Cancun (Draamateater)
KATARIINA UNT - Karin ja Pearu (VAT Teater)
LAURI KALDOJA - Lilled Algernonile (Rakvere Teater)
LIINA OLMARU - Pruuniks (Theatrum)
MARIA SOOMETS - Raudmees (Tartu Uus Teater)
MIRTEL POHLA - Iphigeneia Aulises (NO99)
PIRET KALDA - Maailmale nähtamatud pisarad (Tallinna Linnateater)
PRIIT VÕIGEMAST - Suur õgimine (NO99)
PÄÄRU OJA - Seitse venda (Lavakas/Draamateater)
TIINA MÄLBERG - Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel (Rakvere Teater)

4 parimat raamatut:
Mauno Saari - Lasse Viren
Michael Cunningham - By nightfall
Märta Tikkanen - Pimeys ilon syvyys
Tove Jansson - Suveraamat

11 parimat filmi:
A DANGEROUS METHOD (Ohtlik meetod)
CARNAGE (Tapatalgud)
CRACKS (Mõrad)
HODEJEGERNE (Pearahakütid)
INTOUCHABLES (1+1)
ME AND YOU AND EVERYONE WE KNOW (Mina ja sina ja kõik keda me tunneme)
THE DESCENDANTS (Järeltulijad)
THE IDES OF MARCH  (Märtsi iidid)
VASAKU JALA REEDE
WAR HORSE (Sõjaratsu)
W CIEMNOSCI (Pimeduses)

3 parimat kontserti:
EMILIE AUTUMN Fight like a girl tour Helsingis
HEDVIG HANSON Oslos
MADONNA Superbowl-i vahekontsert

5 parimat sarja TV-s:
ALPIMAJA
NEW GIRL
SHERLOCK
TEATRIÕHTU
THE VOICE

15 enimkuulatud plaati:
AMY MACDONALD - Life in a beautiful light
BLACKY - See on me meeltele
DAUGHTRY - Break the spell
EMILIE AUTUMN - Opheliac
EVANESCENCE - Evanescence
HEDVIG HANSON - Armastuslaulud
KELLY CLARKSON - Stronger
LADY GAGA - Born this way
MADONNA - MDNA
MARI POKINEN - 22
RICHARD MARX - Inside my head
ROXETTE - Travelling
SHINEDOWN - Amaryllis
SISTER SIN - True sound of the underground
UNHEILIG - Lichter der Stadt

20 laulu, mis defineerivad esimese poolaasta:
Amanda Fondell - My man
Blacky - 12
Cher Lloyd - With ur love
Emilie Autumn - Let the record show
Gotye - Somebody that I used to know
Karen O, Trent Reznor, Atticus Ross - Immigrant song
Lenna - Mina jään
Lindsey Pavao - Say Aah
Luke Silver vs. Jesse Spalding - Forever Tango
Madonna - Love spent
Madonna - Gang bang
Nickelback - Lullaby
Poets of the fall - Cradle of love
RaeLynn - Wake up call
Selena Gomez & the Scene - Love you like a lovesong
The Bosshoss - Don't gimme that
Unheilig - Das qroßes Leben
Unheilig - Das Leben ist schön
Unheilig - Lichter der Stadt
Voltaire - Don't go by the river

Spordielu (peamine vabaajaröövel viimasel ajal):
Jooksutreeningud koos orienteerumistrennide, venituste ja jooksuharjutustega kokku 139 tundi ja 37 minutit;
Selle sees läbijoostud kilomeetreid 1299km, sh. 1 maraton;
6 x osalemine orienteerumispäevakutel;
42 tundi ja 14 minutit rattasõitu ja spinningut;
18 tundi kangitõstmist;
7 korda ujumas;
7 x 30minutit selja-kõhulihaste eritrenn;
1 tund BodyAttack;
1 tund BodyBalance;
"mõned" tantsutrennid;
20 tundi ja 53 minutit ekstreemsporti.
Spordiga sai 6 kuuga kulutatud kokku 143 000 kcal!!!

Tuul pajuokstes - Ugala

Kenneth Grahame lastekirjanduse maailmaklassikasse kuuluv "Tuul pajuokstes", ehk "The wind in the willows" anti raamatuna esmakordselt välja 1908.aastal. Minu lapsepõlves tuli "soome pealt" televiisorist sellel raamatul baseeruv multifilmisari. Hetkel on raamat olemas ka riiulis eestikeelsena, kuid siiani pole seda õnnestunud läbi lugeda - ei ise, ega ka lastele ette. Millegipärast on see alati tundunud eemaletõukavana. Võibolla sellepärast, et ma kunagi selle multifilmiga ka ei haakunud...

Sedapuhku siis Ugala ja nende teatriversioon. Tegelikult on seda lasteraamatut maailmas korduvalt instseneeritud - kuulsaim dramatiseerija vast ehk Puhhi-kirjanik A.A.Milne ise. Nüüd siis Milne jälgedes Oleg Titov, kes ise tüki ka lavastas ning oli ühtlasi ka kunstnikuks. Ja arvestades tulemust ning seda kuidas nii lavastus, kunstnikutöö ja dramatiseering tervikkontseptina töötab, võib väita, et lavastaja Titov sai väga hästi läbi nii kunstnik Titovi kui ka dramatiseerija Titoviga :) Tergemist on hästitoimiva tervikuga, millele veel lavastusliku külje pealt on eriti mõnusad vindid sisse keeratud. Ei mingit hinna-alandust, et tegemist on lastetükiga... pigem vastupidi. Laste tähelepanu köitmiseks ongi veel eriti palju vaja vaeva näha ning kõiksugust lahedat välja mõelda... ja seda on ka tehtud ja kamaluga! Alates sellest, kuidas terve kallas "lumega" kaetakse suvel, lõpetades ujuvlavaga ("konna kodu"), mida liigutatakse vastavalt vajadusele, kui sellel tegevus toimub ja siis jälle sealt kaugemale rännatakse.

Kuid tüki iseenestest tegid minu jaoks armsaks just nimelt neel inimeste moodi käituvad loomad, keda näitlejad täie mõnuga kogu hingest esitasid. Lapsena oli ju see üks mõnusamaid muinasjutuvorme – kui loomad ka rääkisid ja tegutsesid nagu inimesed ainult, et natuke oma liigile kohaste veidruste ja omapäradega. Kuigi loomi ja elukaid on selles loos palju ja rohkemgi veel on selles tükis peamisteks askeldajateks Vesirott, Mutt, Kobras ja Konn. Kui alustada kõige värvikamast tüübist, siis selleks oli kindlasti Aarne Soro Konn. Konn, kes on küll südamest hea ja tore loom, aga püsimatu. Pidevalt avastab ta uusi moeröögatusi - on see siis vesiratas või mõni uus riidehilp, hobuvankrist kuni autoni välja - kõik peab ta endale saama või järele proovima. Kuid sama kiiresti kui ta nendest innustub, sama kiiresti ta leiab uue ja huvitavama sinilinnu, mida püüda. Tüüpiline tänapäeva "püsimatu inimene", kellele on vaja pidevalt uut ja huvitavamat meelelahutust. Ja kuna raha pole ka probleemiks (see on saadud päranduse teel), siis muudkui aga kuluta ja naudi... Aarne Soro mängus oli kõige põnevamaks minu jaoks tema mingis mõttes nagu animeeritud liikumine. Kiired detailid, peajõnksud ja imelikult lahe karakteriseering tõid mulle meelde eelmise sajandi 20ndate filmid - Bela Lugosi Dracula-filmid ja Nosferatu ja miks ka mitte Chaplini komöödiad, ehk kui kaadrid ei liikunud nii kiiresti ja sujuvalt ning inimesed nagu liikusid pisikeste pausidega või hüplikult. Päris omapärane lähenemine - lausa värskendav, et polnud jälle üks "tüüpiline konn". Ja muidugi see uhke kõht, millest nii minu kui vast ehk teistegi lapsed kõik vaimustuses olid :) Sellist karakterit ei saagi tõsiselt võtta. Samas oli ta heasüdamlik ja tahtis ka teisi aidata ning olla seltskondlik ja sõbralik.

Janek Vadi vesirott oli britilik härrasmees. Üldse britilikkus tuli sellest kunstnikutööst hästi välja - britiruudulised pintsakud ja kohe nimme šotlastest tuhkrud. Saarmaski oma piibuga oli täpselt nagu Sherlock Holmes. Samas natuke Sherlock Holmes-i ja dr.Watsonina mõjusid ka vesirott ja mutt. Vadi rahulik vesiroti-karakter mõjus mõnusalt teistsugusena kui ülejäänud loomad- ta oli tasakaalukam ja rahulikum oma liikumises, seega justnagu tasakaaluks kõikidele nendele natuke närvilisematele tegelastele.

Endlast osalema kutsutud Lauri Kink mutina on kui valatud oma rolli. Ma täiesti mõistan, miks ta on kaasatud. Temas kui tüübis on midagi sellist, mis sobib ideaalselt seda mutti mängima. Mutt on karakterina siin selline maailmaavastaja, kes justkui enne selle etenduse algust olevas ajas eriti mulla alt nagu varem välja pole saanud. Siiani justkui rohkem oma hunniku juures askeldanud ja jänestega sõda pidanud. Nüüd kus vesirott ta maailma viib avastama tahab ta võimalikult palju kogeda. Ühtlasi siiski vesirotti austades - tema esimene tõeline sõber. Ja jälle mingi briti härrasmehelik sõbralik austus kumab sellest läbi.

Ja karaktereid, ehk loomi oli ju veel palju - kobras (Peeter Jürgens), jäneseisa ja mees (Arvi Mägi), pääsukesed (Carita Vaikjärv, Luule Komissarov), hobune ja talutüdruk (Kata-Riina Luide), pesunaine (Carita Vaikjärv), saarmas ja jänes ja autojuht (Andres Oja) jne jne jne...

Kusjuures Andres Oja oma hoogsa mänguga torkas ka üle pika aja jälle silma. Minu meelest ta pole eriti häid rolle Ugalas saanud, ammugi mitte selliseid, millega oma psühholoogilist poolt mängu panna. Polnud ju need loom-karakteridki sellised, aga mõnusa energiaga olid need tehtud sellegipoolest.

Lugu ise jutustab loo Mutist, kes jäneste kiusamisest väsinud, kohtub ühel päeval Vesirotiga, kellega sõbruneb kiiresti. On ju Rott rohkem maailma näinud ja tal on igasuguseid huvitavaid tuttavaid ja huvitavaid mõtteid. Ühel päeva otsustatakse võtta ette külaskäik Konna juurde. Bravuurikas Konn planeerib pikemat reisi, millele ka sõbrad kaasa kutsub (loe: nõuab nende kaasatulemisti). Esialgu hobuvankriga, kuni märkab uhket punast autot. Sellest saab Konn kiheluse, et ta lihtsalt peab auto endale saama. Ostutehingul läeb konn nii hoogu, et unustab auto eest maksmata. See viib Konna vanglasse ja sõbrad tema pääste-teekonnale. Nende teekondade ja reiside sisse ongi tipitud väiksemaid lugusid ja palju huvitavaid karaktereid. Kuid kõik ikka sõbralikus ja härrasmehelikus vormingus, kus kaaskondlaste tunded on ikka olulised. Vesiroti ja Mutiga liitud Kobras ja üheskoos viib teekond lõpuks kogu seltskonna Konna maja Tuhkupere käest päästma. Sõnumiks ikka vana hea: "Sõpruses peitub jõud!" Sõbrad on tähtsad ja nende ennastsalgav taha oma sõpra aidata on nii südantsoojendav. Nii hea on ka see, et suuremate murede lahendamisel ei pea siis olema üksi - sõbrad tulevad ikka appi kui vähegi võimalik. Palju probleemid ongi sellised, et nendega ei saagi üksi hakkama saada.

Hinnang: 4 (armas, värviline, nutikas ja hästi tehtud lastelavastus. Minu jaoks oli see juba teine teine kohtumine sellel aastal Oleg Titovi lavastajaloomega ning mõlemad korral - eelmine oli Duetid - on tegemist olnud väga mõnusalt ideederohkete lavastustega. Lugu pole lihtsalt lavale "pandud", vaid juurde on toodud oma nägemust ning kunstilist lisaväärtust. Näiteks kasutatakse hästi ära ka vett, mille ääres kogu tegevus toimub - sõidetakse paadiga ja vesirattaga, ujutakse, kukutakse vette, kasutatakse ujuvlavasid ja isegi ühel hetkel tekivad keset vett imekombel mullid! Ja siis need liiguvad randa....

"Tuul pajuokstes" on maailma lastekirjanduse klassika ning eks see ole paras pähkel selliste mitmekihiliste lugude lavaleseadmine, aga Titovil on see ideaalselt õnnestunud. Armsaid loomi, kes on inimeste tunnetega ja väga tänapäevaste inimtüüpide paralleelidega, on põnevad vaadata. Suuremat moraalitsemist polegi - ikka need tavalised teemad - varastamine on paha, suurustamine ajab upakile, kiusamine on kole jne. Aga kui ma lastelt küsisin, et mida olulist nemad sellest tükist kaasa endale võtsid, siis sain vastuseks, et sõbrad on tähtsad!)

Tekst lavastuse kodulehelt:

Kenneth Grahame „Tuul pajuokstes"

Lavastaja, dramatiseerija ja kunstnik: Oleg Titov
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Laulusõnad: Silvia Soro

Osades: Janek Vadi, Lauri Kink (külaline), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Andres Oja, Arvi Mägi, Carita Vaikjärv, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Elmo Tsvetkov (külaline) , Ando Loosaar (külaline)

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluva šoti kirjaniku Kenneth Grahame'i loo tegelasteks on loomad - Vesirott, Mutt, Kärnkonn, Mäger ja teised. Nad käituvad kõik nagu inimesed ja neil on inimeste parimad iseloomuomadused - ausus, südamlikkus, abivalmidus, sõbralikkus. Aga neil ei puudu ka mõningad inimlikud pahed, näiteks Kärnkonna uhkeldav loomus ja ohjeldamatu seiklushimu viib kogu sõpruskonna sekeldustesse ja seiklustesse. Tegevus toimub jõe kaldal ja niitudel, kus elab Vesirott. Lastele ja peredele mõeldud vabaõhulavastus toimub samuti veekogu ääres, Viljandis, Männimäe külalistemaja ümbruses. Selles humoorikas ja õpetlikus loos on äratundmisrõõmu kogu perele väikestest suurteni.

Esietendus 8.juunil 2012 Männimäe külalistemaja aias

Veelkord suvest... enne kui päriselt "lahti läheb" :)

Minu selle suve teatri- ja spordikava (ideaalis), eks näis kui palju sellest suudab realiseerida. Prooviks suvetükkidest ka kirjutada, eks näis kui palju seda suudab realiseerida. Juuni ja poole juuli piletid on juba paigas kah. Jooksud hakkavad ka vaikselt paika saama. Põhieesmärk on ju ikka sügisene maraton :)
Siin see kava siis on...

JUUNI:
Tartu Olümpiajooks- 10km
X-Dream Valga öömaraton - u. 130-150km
Rakvere ööjooks - 21,1km
Tere õhtust, Leon - Hobuveskis
Harku järvejooks - 6,4km
Hullumaja suvepäevad - Rakvere Teater Kaarel Karmi talus
Maailmale nähtamatud pisarad - Linnateater
Viirastuste vaksal - RAAAM Tapa rongijaamas
Ekke Moor - Viimsi suveteater
Pulm - Õisu mõisas
Von Krahli noortetükki "13", millel on seotus kunagise Karusoo menukiga "Me olime 13-aastased" peaks ka kindlasti vaatama minema! Ja seda pakutakse veel suisa jumalamuidu :)
Adamson: kujud ja killud võib ka veel kavva tulla. Oleneb kuidas ajaga on ja üksi ka ei taha minna...
Ja muidugi Kinoteatri "Batuudimees"!!!! Aga selle kohta veel infot napib. Usun, et nende facebooki-i lehte: http://www.facebook.com/#!/pages/KINOTEATER/291691474188834 laikides, saab siiski õigel ajal vajaliku kätte :)

JUULI:
Tasandikkude helinad - Saueaugu teatritalus. Juba kolmas suvi - no see lihtsalt peab olema midagi head ja erilist. Kõik kiidavad ka kui ühest suust. Ma oleks võibolla seda ka raadios nimetanud Pruutide kooli asemel, kui oleks teadnud, et seda veel mängitakse... Nii hea meel, et nüüd õnnestub ehk ära näha :)
Pühajärve järvejooks - 10,7km
Seljatas sada meest - Endla
Nõiutud kevade - Palamuse muuseumis Linnateatri omad osalemas :)
Nähtamatu maja - Endla
Sinikad - Endla (veel päris kindel ei ole, aga proovin)
Karl Ristikivi Põlev lipp - Pivarootsis
Birkenruh' episood. Kurb armumäng - Anijas (kahtlane, sest Vihmari lavastus, aga nii lähedal minu maamajale)
Pruutide kool - Tõstamaal
Põrrr! - Lastega Pärnusse - ujuma ja teatrisse :)
X-Dream Raplamaa osavõistlus - nii kahju, et just samal päeval on Hamlet Andersson, ja ainuke kord sellel suvel, muidu oleks teatrisse läinud...
Surm, sünd ja laulatus - Tõstamaal
Undiin - Tartus - üks mu suve oodatumaid!!!! Võibolla liiga oodatud... :)
Kahtlen kõvasti - "Tahame luua näitemängu..." - seal on imelikud näitlejad, kes minule ei meeldi ja see sisu on ka selline "kahtlane". Muidugi Margus Prangeli pärast ju võiks minna. Aga ma ikka ei tea veel... teatrikaaslane ka ei taha tulla...
Kui muusikaliisu tuleb peale, siis lähen ka Suveunistusi vaatama Ohtu mõisa, aga veel ei tea.
Nukuteatri Naksitralle tahaks ka kindlasti näha koos lastega! Ma saan aru, et Roosileht on Sammalhabe ja Männard on Muhv, aga kumb kas Sandra Lange või Kaisa Selde on Kingpool :)

AUGUST:
Mesialianss - Ohtu mõisas. Minule meeldib, kui Baskin midagi tiba tõsisemat teeb. Tema komöödiad ei ole minu rida, aga klassika... huvitav näitlejateansambel ka. Ja eelmisest korrast on sealt mõisast päris head mälestused.
Viimane Dracula - Tartus. Kivastik. Kohustuslik:
Naised valitsevad maailma - ka üks TOP3 oodatumaid tükke sellel suvel!
Monomoffia - tahaks vähemalt mõnda tükki Pärnus näha...
Ööhaigur - Ugala suvetükk - kohustuslik :)
Islandi kell - Pedajas ja Draamateatri suvetükk. Pilet juba olemas!
Narva energiajooks - 21,1km
Ülemiste järvejooks - 14km
Vahva rätsep - lastega Laulasmaale...

Suveteater 2012 pole enam kaugel...

Maikuu algus on käes - on suveteatriplaanide tegemise aeg :) Paar plaani on juba paigas ka - Esiteks tahaks osaleda augustis Pärnus toimuvas Monomaffias. Kui laval on 1 näitleja, on teater tavaliselt intiimsem, vahetum...
Teiseks tegin üleskutse "kultuuriklubile", mida head sõbrad peavad ning nemad haarasid ka kohe asjast kinni ja ostsid juba piletid ka ära - ehk siis Elina Reinold ja Helena Merzin mängivad kahekesi Tapa Raudteejaamas Kordemetsa lavastuses Viirastuste vaksal... mõnus - midagi intiimsemat, kummislikkugi ehk... Põnev mängukoht :)

Kuid mida võtta, mida jätta järgnevatest:
"Karl Ristikivi Põlev Lipp"
Loone Otsa kirjutatud tükid on mõnikord väga meelt mööda, kuid mitte alati. Näitetrupp on põnevalt mitmekülgne ja mõned lemmikud on ka kambas - Kirbits, Teppart, Pennie... Reinuikut ja Sarve pole ka juba pikka aega mängimas näinud...
Ristikivi iseenesest huvitav kuju, kuigi kas just lapsepõlves... Ja see kuningate teema või et miks ta morhasti oli... see millegipärast ei kutsu. Samas ju seal on Otsa poolt palju tõsielulist sisse kirjutatud, mis annab omaette väärtuse. Natuke kaugel Tallinnast ja pileti hind on ka sinna kallima kanti... Tõenäosus, et lähen 10 palli süsteemis 5.

"Adamson: kujud ja killud"
Teine Loone Otsa tükk ja samuti päris inimese eluloo ainestel. Jurman mulle näitlejana ei istu, aga Reinumägi küll. Aule lavastused võivad ka head olla... Skulptori modellide kaudu räägitud lugu tundub mingis mõttes isegi huvitav. Tükki on juba natuke mängitud, aga arvestatavat kriitikat sellest siiani pole eriti kuulda olnud. Pileti hind on ok ja Paldiski pole ka nii kaugel.
Tõenäosus, et lähen 6-7.

"Pulm"
Yesss, üks korralik detektiivikas kulub küll suveteatrina ära :) Lahe mõisamijöö mängib kindlasti kaasa. Rita Raave, Merilin Kirbits ja rida noori näitlejatibusid - päris mõnus näiteseltskond! Autor noor lavakalane ja lavastajad VKA noored... igati põnev ettevõtmine. Kui see ainult nii kaugel poleks!!! Isegi pileti hind on mõnusalt soodne. Kui vähegi võimalik, siis seda läheks küll vaatama!
Tõenäosus 8.

"Ööhaigur"
Ugala suvelavastus - lavastajaks Taago Tubin. Näitlejateks rida Ugala ja VKA mehi ning õiena nende keskel Merle Palmiste :) Briti võrdlemisi minu generatsiooni näitekirjanik...Naljakas ja kurb, põnev ja kaunis. Nii laia emotsioonideskaalat lubatakse... Seda ma ei usu, aga see uskumise teema, et kellesse või millesse uskuda.. see on küll huvitav. Hind on ülimalt mõistlik ja maalt sinna puhkuste viimastel päevadel pole väga kauge sõita ka...
Tõenäosus 9.

"Islandi kell"
Draamateatri suvelavastus - hetkel veel ei teagi, kes mängivad. Tegemist igatahes Islandi kirjaniku ja Nobeli võitja Laxnessi romaani dramatiseeringuga. Raamatu tõlkis mu klassivend kahasse oma isaga, õigemini ilmselt jätkas oma isa tööd... Islandi kultuur on minu jaoks tihti kaugena tundunud, samas on ka väga häid tegijaid sealt tulnud - näiteks laulja Björk ja režissör Kormakur... Ei oskagi enne kindlalt otsustada kui ei tea kes lavastab ja kes mängivad. Kuna nad seda Draamateatri majas mängivad, siis on tõenäosus siiski päris suur, et minagi seda vaatama lähen.

"Mesallianss"
Üldjuhul minu nägemus heast teatrist ei kattu Roman Baskini omaga - meeldivateks eranditeks majas sees toimunud Aiapidu ning Iha jalakate all. Kuid just eriti "Iha..." pärast ei saa päriselt tema tükke kõrvale jätta. Südamete murdumise majal ju polnud ka viga midagi ja sedapuhku jälle Shaw... Kuigi lavastajad, kui nad oma abikaasadega koos teatrit teevad, on kuidagi midagi nagu paigast ära. Sama lugu on Maibaum/Vihmariga. Sisu mõttes on kahtlaselt lihtsa komöödiaga tegemist, ehk sellisel juhul on eriti oluline näitetrupi mängulust ja lavastaja huvitavad lahendid (mõeldes näiteks Linnatatri Nüganeni ja noorte Scapini kelmuste peale). Saaremäed ja Kõrvet on muidugi alati huvitav mängimas näha... Piletihind on piiripeal ja Tallinnast ka eriti kaugel ei ole...
Tõenäousus 6.

"Hamlet Andersson"
Olen selle tüki meelega jätnud suvevaatamiseks. Siis võib Pärnus muud ka teha ja õhtul ühe mõnusa teatriõhtu otsa teha. Trupp on tugev - Anderson, Laurimaa, Karpov, Taalmaa... Lavastuse kohta on vastakaid arvamusi, aga seda põnevam. Tegemis ei pidavat olema tragöödiaga, kuigi mingitpidi baseerub Hamletil. Noormets on selle tüki auteur ning tema lavastused mõnikord kohe väga sobituvad minu maitsemeelega, samas sama palju on ka neid vastupidiseid näiteid :)
Tõenäosus 9.

"Põrrr...!"
No kohe väga tahaks oma pesamuna seda vaatama viia. Ise tahaks tegelikult ka näha, aga seda mängitakse samal päeval kui Hamlet Anderssoni... kuhu see laps siis õhtuks sokutada - ei hakka ju Pärnusse edasi-tagasi sõitma mitu korda samal päeval... Ei teagi, mida teha... Igatahes kõik justkui ühest suust laulavad sellele tükile kiidulaulu :) Ja mängimas on ju ka Liis Laigna ja tema tükid tahaks alati kõik ära vaadata, olgu täiskasvanutele või lastele mõeldud. Lisaks Bert Raudsepp, Loog & Seling :) Kaili Viidas on nii auror, lavastaja kui ka kunstnik. Ja Kaili on ise nii nunnu, et see lihtsalt 110% kindlalt meeldib ka minu printsessbaleriinile. Võibolla peaks siis hoopis Hamletist loobuma...
Tõenäosus 9.

"Sinikad"
Rootsi autor! Laurimaa, Rekkor ja Tedre mängivad!Sisututvustust lugedes, on selles lugudepuntras midagi nii rootslaslikku. Ja Rootsi kultuuriga olen ma sinapeal. Mulle meeldib nii nende kunst, kirjandus, filmikunst kui ka muusika...Enn Keerd lavastas. See välise fassaadi teema - et ainult mitte näidata tegelikku palet ning olukorda, see ei aja mind mitte ainult rootslaste vaid ka eestlaste juures hulluks. Inimesed pole enam inimesed...
Tõenäosus 8.

"Nähtamatu maja"
Laanem pole otseselt minu kirjanik, kuigi Väikesed vanamehed sobis teatrisse palju paremini kui raamatulehtedele. Näitetrupis nõrka lüli polegi: Raudsep, Karpov, Kuningas, Anderson, Viidas, Taalmaa, Lepik. Lavastajaks Noormets. Eriti Helle Kuningat tahaks üle pika aja näha. Ta oli meeletult heas vormis Lydia Koidulana, kui vist viimati sai teda ühes taaselustatud tükis näha. Sisu ise võib olla nii või naa...
Tõenäosus 8.

"Pruutide kool"
See jäi mul eelmine suvi nägemata ja kuna see oli üks kiidetumaid suveteatri tükke eelmisel aastal, siis nüüd tuleks see kindlasti kavva võtta. Amatööridest näitlejad oli minu jaoks eemaletõukavaks faktoriks, kuid tegelikult võib see just nimelt olla selle tüki võlu. Lisaks ju mängimas ka Anrus Vaarik... Kordemets lavastas.
Tõenäosus 9.

"Suveunistused"
Ayckbourn ja Roman Baskin... kui see minu teha oleks, siis ma ei laseks neid kokku. Aga ikkagi "Aiapidu" majas toimunud osa....No seekord mängitakse seda mõisa aias. Ja tegemist pole lihtsalt komöödiaga vaid hoopis muusikaliga! Peaosasa Nele-Liis Vaiksoo... ja Vampiiride tants ju ei unune kunagi... Lisaks Vaiksoole osaleb ka Ülle Kaljuste ja rida teisi. Kui minna, siis tallinlasena peaks rihtima Ohtu mõisa, sest Alatskivi on nii palju kaugemal... Ilmselt sobiks ka lastega minna - ikkagi Kaunitar ja Koletis...
Tõenäosus 8.

"Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma"
Selle suve Jäneda Pulli talli tükk. Huvitav Tšiili lavastaja. Sisu, kus tegelased on deliiriumis, tundub küll natuke kahtlane... Aga tegemist näitlejatega, kes on lukustatud kuhugi ja see lähtekoht - teater teatrist on tavaliselt huvitav. Näitetrupp on 3/2 - vaatama lähekski peamiselt Prangli, Urke ja Rei pärast.
Tõenäosus 7.

"Seljatas sada meest"
Tõsieluainestel tükk, mis baseerub Andres Ehini kiriromaanil. Naismaadlejatena peaosades Triin Lepik ja Kaire Vilgats :) Põrrri lavastamisega hoo sisse saanud Kaili Viidas lavastab. Jaanus Mehikas on ka tagasi ja Tambet Seling samuti näitlejate seas :) Igati huvitav ettevõtmine. Pärnakad lähevad ka vahelduseks oma Endla seinte vahelt välja mängima. Üks kindlamaid plaane sellel suvel.
Tõenäosus 9.

"Ekke Moor"
Tiit Palu lavastab Viimsi Suveteatris. Gailiti klassikas on laval mu paar suurimat Endla-lemmikut Sten Karpov ja Liis Laigna. Lisaks sekundeerivad vähemalt sama head Terje Pennie ja Sepo Seeman... Sekka natuke ka pärimuusikat :) Mõnalt Tallinnale lähedal, võiks isegi jalgrattaga minna :)
Tõenäosus 9.

"Hullumaja suvepäevad Vaino Vhingu ainetel"
Vahing pole minu rida, aga Rakvere Teater teeb ikka huvitavaid asju. Samas Suvekool minule ka ei meeldinud, sellepärast natuke tõrgub miski sees seda teed Lääne-Virumaale ette võtma. Lavastab Urmas Vadi ja näitetrupp igati tasemel. Suured lemmikud Lohk, Mälberg, Saaremäe, Rästas ja Suuman... Muidugi kes teab - kari hulle kusagil koos, võib olla ka päris põnev. Hullumaja-teema üldiselt on minu jaoks küll intrigeeriv. Samas tean, et mu teatrikaaslane vastupidiselt hoidub sellistest kiiksudega karakteritest kubisevatest tükkidest.
Tõenäosus 7.

"Tuul pajuokstes"
Kui see nii kaugel Tallinast poleks, siis läheks 100% kindlalt. Tahaks kaks nooremat last seda viia vaatama. Grahame klassikas on lahedad loom-karakterid ja sisu igati hea. Näitlejatest kutsuvad Soro, Vaikjärv, Jürgens, Komissarov ja viimase paari aasta tükkide põhjal ka Luide... Ehk õnnestub maalt mõnel nädalavahetusel võtta see sõit ette, siis pole nii pikk tee laste jaoks ka...
Tõenäosus 8.

"Viru Tango 2"
Endised kursavennad Anti Reinthal ja Mart Toome ja harrastusnäitlejad. Eestlaste-Soomeeestlaste-soomlaste probleemid ja suhted - see on teema, millest mul on 8 aasta jagu kogemusi... nostalgia mõttes oleks päris mõnus minna vaatama, aga seda mängitakse Jõgevamaal...Toome ja Reinthal on mõlemad mõnusad näitlejad, tantsud ja laulud ka ning kogu muu kraam, mis selle tüki ümber ehitatakse - eriline kohalik toitlustus jms. ei jookseks ka mööda külgi maha. Eelmise osa kihta ei kuulnudki midagi, kas oli hea või kippus amatöörluse suunda? Tundub, et siiski asukoha tõttu tuleb loobuda....
Tõenäosus 6.

"Maailmale nähtamatud pisarad"
Ah, et miks see Linnateatri tükk siin suveteatrite nimekirjas on? Ikka sellepärast, et minul pilet juuniks sellele olemas (eks Endla ju peab ka oma repertuaari tükkidega suvehooaega, nõnda ka Linnateater)....Vastakaid arvamusi jälle tüki kohta kostunud. Osalt ülistavad, et siiani parim sellel aastal, teised, et "tüüpiline Nüganen". No minule "tüüpiline Nüganen" meeldib. Ta lihtsalt teeb minu maitselist teatrit. Millegipärast ootan Piret Kalda nägemist seal kõige rohkem, kuigi tükk kubiseb headest Linnateatri näitlejatest :)
Tõenäosus 10.

"Kosmonaut Lotte"
Juuni alguses on seda võimalik näha Tallinnas. Eelmine Vanuise Lotte oli küll päris vahva. Seekord mängivad Lottet kordamööda Gerli Padar ja Luisa Värk. Ei teagi kumba eelistada, mõlemad on toredad tüdrukud ja head lauljad. Padar on juba Lottena ennast kehthestanud, võibolla sellepärast tahaks isegi temaga...aga Luisa oleks uus ja huvitav - teistmoodi... Samas meie peres sellist Lotte-fänlust pole. Ei teagi, kas võtta teema pisikese printsessiga üles või mitte...
Tõenäosus 3.

"Viimane Tango"
Seda tormaks küll vaatama, aga kahjuks mängitakse ainult Tartus. Tegemist siis Pallase lõpuga ja oleks omamoodi heaks järjeks Viinistu kunstnikest pajatavatele tükkidele. Sedapuhku küll mitte Kivastiku sulest vaid hoopis Indrek Hirve.
Tõenäosus 2.

"Undiin"
Kunagi Mäeots lavastas selle Vanemuises, sedapuhku siis Emajõe suveteatris Toomkiriku varemetes... Toona mängis peaosa Liina Olmaru. Seekordse tüki kohta eriti muud ei tea kui, et selle nägemiseks peaks Tartusse sõitma. Samas see on just puhkuse ajal ja Toomkiriku varemetes minule teatrit vaadata meeldib...
Tõenäosus 8.

"Pühajärve sõda ja rahu"
Pagana kaugel jälle Tallinnast... Ega ma muud ei teagi selle tüki kohta, kui seda, et Emajõe Suveteatri mängukavas see on olemas... Seega ei oska ka vaatamamineku tõenäosuse kohta midagi eriti kosta. Kui see on kuidagi Tolstoiga seotud, siis oleks küll põnev...

"Oma saar"
Seda Urmas Lennuki kirjutatud Aadu Hindi samanimelise teose järgi ja Raivo Trassi lavastatud tükki mängitakse ainult juuni esimesel päeval Kihnus. Selge on see, et Kihnu ma sellel päeval ei kõua, aga tükki tahaks näha küll väga. Peeter Tammearu polegi juba pikka aega näinud. Andres Raag mängib ka seal...
Tõenäosus 1.

"O.T.MA."
Kuressaare Linnateatri uue tüki kohta tean vaid seda, et selle teksti on kirjutanud Ameerika näitekirjanik Kate Moira Ryan. Tundub huvitav. Palju oleneb siiski, kes lavastab ja kes mängivad... Juuni keskel tullakse mandrile ka, nimelt Keilasse...

"Õhtusöök vampiiridega"
Eelmaitset sellest sai Teatriaauhindade jagamiselt. Nukuteatri noored tunduvad väga põnevad ja kogu see stiil oli päris omapärane. Võtaks küll oma kogemustepagasisse. Vampiirid on muidu ka põnev teema, olgu nad siis head või pahad :)
Tõenäosus 7.

"Mees La Manchast"
Ago Andreson ja Tõnu Kark Estonias :) Lisaks Võsa ja Uustani jne... Seda peaks ühel hetkel vaatama minema, iseasi kas nüüd suvel, aga kes teab. Kui pere maal ja ise peab tööl linnas olema, siis võibolla käin ise mõnel õhtul jooksmise asemel vaatamas :) Kostüümikunstnik üks hetke huvitavamaid ja valguskujunduse on teinud Rootsi valgustusguru Palme...
Tõenäosus 7.

"Rave/Reiv"
Cabaret Rhizome oma segaste formaatidega jälle eetris. Ma polegi veel sinna teatrisse jõudnud, seega peaks oma suu kinni hoidma. Sedapuhku teema selline, mis mind üldse kohe ei huvita - pidupanemine ja läbu... üldse mitte minu rida. Aga no Tallinnas ja juunis... aeg ja koht on olemas... kui vaid sisu ka kutsuks... Mehed/poisid? kes laval möllavad on küll lahedad tüübid ja võibolla nende pärast peaks siiski minema... suvi on ju ikkagi rohkem selline aeg, kus tulebki vabalt võtta...
Tõenäosus 2.

Hetkel rohkem ei suutnud tuvastada suvekuude teatritükke, mis siiani nägemata... Ehk on midagi tulekul ka Viinistus ning Saueaugul (loodan salamisi, et Tasandikkude helinaid mängitakse ka veel sellel aastal) ja ehk Kaks musketäri teevad midagi uut. Ja No-teater, Theatrumi pere, Polygon, Von Krahl, VAT ja Tartu Uus... Vanemuisel on ka vaid Peko teada... Peko oli küll väärt vaatamine, aga ilmselt teist korda Värska-sõitu enam ette ei võta... Ja ma ei väsi kordamast - Vanemuine võiks üldse oma sõnalavastustega pealinlasi kostitada :)