See kõik on tema - Rakvere Teater

Kui Sa pole seda tükki veel näinud, siis ma tungivalt soovitan Sul järgnevat teksti mitte lugeda, sest sellest tükist on väga raske kirjutada, ilma olulisi sisulisi teemasid ja lahendusi lahkamata. Vaata tükk ära ja tule siis tagasi ning võrdle, kas arvad samamoodi, nagu mina. Seega siit edasi ainult omal vastutusel! :)

Kui peaksin seda tükki kirjeldama kõigest 1 sõnaga, siis selline sõna on täiesti olemas, mis "See kõik on tema" kokku võtab ja sellest jäävat tunnet kirjeldab - selleks on "HÄIRIV". Tulin teatrist välja ja arutasime teatrikaaslasega, et tunne sees on paha ja "häiriv" ning kordamööda ladusime lagedale terve rea põhjuseid. Kusjuures peamiselt olid need põhjused tüki sisuga seonduvad, seega lasub suurim süü kehval kirjanikul, aga muidugi lisaks ka sellel, kes üldse esimesena otsustas selle lavale tuua. Näidendi autoriks on Andrei Ivanov, kes on Valgevene võrdlemisi noor kirjanik, seega mitte segi ajada Eestis elava venekeelse kirjanikuga. Kuid Rakvere Teatri lavastuse tegevus on toodud Eestisse, kuhugi eeslinna magalasse (mina tunnetasin lasnamäe hõngu). On korter, kus elavad leseks jäänud ema ja tema teismeline poeg. Ema otsib oma pojaga edutult kontakti, ent poeg ei salli oma ema varjugi. Kuniks ema avastab ühe ebaausa tee pojani - läbi facebooki - uurides, mis pojale meeldib, tekitab väljamõeldud karakteri ning hakkab virtuaalmaailmas esinema tüdrukuna, kes pojale huvi võiks pakkuda. Poeg jääbki lõksu...

Lähtekoht on ju igati ok, kuigi natuke lihtsake. Ma nimelt enne teatrikülastust lavastuse sisututvustust lugedes mõtlesin just täpselt, et loodetavasti ei ole see "sotsiaalne eksperiment" midagi nii tavalist nagu see, et ema hakkab kellegi teisena esinema netis... lootes, et see on mingi suurem psühholoogiline mäng vms. Aga ok. Oma ülesehituselt meenutas tükk paljuski Vanemuise "Hea põhjatuule vastu", kus samuti 2 tegelast, kes teineteisega netis suhtlevad ja siis vahepeal elu ka neid päriselt kokku viib... ent Vanemuise tükk on palju mitmekihilisem, põnevam, sisukam ja üldsegi mitte häiriv.

Ehk mis siis selle tüki juures häiris...

1. Mind häiris, et poeg on vihane oma ema peale ja ema on kaotanud kontakti oma pojaga - aga tükis selle tausta kohta ei räägita - miks nad sellisesse olukorda on jõudnud? Kas vaatajad peavad lihtsalt eeldama, et poeg on teismeline ja ainult sellepärast nö. "kogu maailma vastu"? See on ju lihtlabane. Mul on kodus 1 endine teismeline,kes on sellest east juba väljunud ning 2 teismelist praegu toimetamas... keegi neist pole selline. Või peame eeldama, et sellepärast, et poisi isa on surnud? Mina eeldan sellises olukorras, et ema ja poja omavaheline side läheb veelgi tugevamaks. Ehk lahmakas sisuline taust on täiesti puudu. Seletasin seda siis lihtsalt endale lõpuks sellega, et nii ema kui poeg on mõlemad nii nõmedad ja rumalad inimesed, et ju põhjus on selles.

2. Mind häirisid mõlemad tegelased. Emast oli küll kohati ka kahju, aga ta on lapsevanem ja peaks juba nii kaua last kasvatanuna olema tsipa targem. Ja siis kogu see haige "tüdruku mängimine". Poeg oli lihtsalt nõme. Alates sellest, mis ta emale tegi kui ta tema toas käis, lõpetades sellega kuidas ta oma emasse üldse suhtus ja käitus... aga eks me kõik ole "oma lapsi väärt"...

3. Mind häiris see kuidas vaatajad naersid kui poeg leidis ema toast tolle dildo ja selle küünla asemele puuri pani... mis seal naljakat on? Okei, ma saan aru kui mõnd koolitüdrukut dildoga vehkimine itsitama ajab, aga suure häälega täiskasvanud naisi naermas selles kohas kuulata oli õõvastav... Mul endal oli kurb ja nõme tunne ning mõtlesin, et need, kes naeravad on ise samasugused nupust nikastanud kaasvaatajad, kes omakorda väärivadki sellist tükki. Ja nõme poeg, kes niimoodi teeb. Ma oleksin tema asemel sellises olukorras olnud natuke šokeeritud, aga tõmmanud voodi tagasi omale kohale ning teinud näo, et poleks seda näinud. Samas ma lapsevanemana poleks ka kunagi nii nõme, et teeks libakonto facebooki ja hakkaksin sellega oma last ahistama...

4. Mind häiris see, et need tegelased pidevalt rääkisid telefoniga. Ma ise räägin telefoniga lühidalt ja kiirest oma asja ära ja ei plääguta tundide kaupa. Meie peres keegi ei tee nii. Mõnikord haruharva võib ju ka jutt pikale venida, aga see on tavaliselt siis selle teise poole tõttu, sest temal on vaja rääkida... Siin tundus küll ainult ühepoolne alati see jutuajamine ja see hakkas üsna peatselt häirivalt mõjuma. Kui ma olen ise teise inimesega koos olles samas ruumis kus teine inimene telefoniga räägib, nagu praegu tükki vaadates, siis ma tunnetan mingit ebamugavat ootust, et teine pool kohe lõpetab oma kõne ära ja me "saame omavahelise suhtlusega" edasi minna. Siin seda ei lõppu ei tulnud ega tulnud...

5. Mind häiris selle ema teadmatus maailma asjadest. Ei jäänud muljet nagu Tiina oleks endast palju vanemat inimest mänginud ja seega mõjus see "ema" eriti rumalalt.

6. Mind häiris selle ema mõttemaailm. Tema suurim hirm oleks justkui olnud nagu see, et tema poeg on homo. Tüki sisust jäi justkui mulje, et selle teada saamine oligi kõige suurimaks tõukejõuks, miks ema selle libakonto FBsse lõi. Justkui see olekski maailmas see kõige hullem asi.

7. Mind häiris see, kui poeg ütles oma armastatule, et ta teda armastab, siis ema ütles seda valetüdruku nahas oma pojale vastu. Ükski normaalse mõistusega ema ei teeks nii. Haige, haige, haige.

8. Ja kõige rohkem häiris mind see lõpp. Oleks see poeg teinud enesetapu, oleks olnud tükil vähemalt õpetlik tähenduslikkus lapsevanematele - kõigil Su nõmedatel tegudel, ka ja eriti nendel, mida lapsele teed - ON tagajärg! Siis oleks see ema vähemalt aru saanud kui nõme ta oli. Niimoodi jäi mulje, et ema oleks midagi justkui õigesti teinud, sest pärast kõike tuli neil justkui rahu majja. Järsku oli poeg nii mõistev... selles mõttes täiesti ebausutav. Kuigi eks ühest küljest muidugi suitsiid on see viimane asi, mida tahaks mistahes olukorras näha või mis elus tegelikult ka ju tavaliselt siiski ei juhtu (peresisest mentaalset vägivalda on ju nii palju, et nõnda langeks lapsi kui loogu iga päev), ent antud kontekstis, oleks see olnud ainuõige lõpplahendus.

Häiriv, häiriv, häiriv.

Ent kogu selle sisu juures meeldisid mulle mõlemad näitlejatööd. Tiina Mälbergis nägin ma tüki esimeses stseenis temalt midagi täiesti uut. Isegi tema hääletoon oli teistsugune ja see on minu jaoks kõrgem pilotaaž kui näitleja suudab leida endast uusi nüansse, mida välja tuua. Selles mõttes tekitas ta minus kui vaatajas segase dilemma - ühest küljest oleksin tahtnud Tiinale kui ühele heale näitlejale ja sümpaatsele inimesele kaasa elada, ent ei saanud, sest karakter, keda ta mängis oli nii nõme. Kummaline see näitleja amet, et Sul tuleb usutavaks teha igasuguseid hulle ja selles suhtes oli see veel omakorda eriti hea näitlejatöö. Samas kui ma nüüd mõtlen, et seal teises toruotsas oleksin olnud mina, kellega see tegelane rääkis, siis kas ma oleksin julgenud öelda, et kulla inimene, tule mõistuse juurde - sa ei ole normaalne... kui teine, kes on pärast oma mehe surma üdini õnnetu, sest on kaotanud kontakti oma pojaga ning nüüd leidnud viisi kuidas temaga vähemalt suhelda... Mul ilmselt poleks südant, et otse seda välja talle prahmatada, kuigi katsuksin teda nägema panna, et selline käitumine hästi lõppeda ei saa... Näiteks üritades teda mõtlema panna kui ise oleksid selles olukorras, et keegi Sinu tunnetega mängib... inimesed on ikka imelikud oma psüühikaga ja eriti noored, aga ka täiskasvanud on ikka väga hapra närvikavaga, mis puudutab armastust. Ja oma poja närvikavaga niimoodi mängida... no ei ole mõistlik...

Ja Imre Õunapuu "teismeline" oli ehe. Tema eluvalu varjamine  kaitsevalliga, samas omades õrna luuletajahinge ning igatsust armastuse järele - selle kõik mängis ta välja. Mitmeski mõttes väga raske roll. Kusjuures kõik peamiselt telefoni rääkides või arvutiekraani taga või "oma toas" üksiolles emotsioonide miimikaga välja tuua...

Päris huvitavalt oli videoga lahendatud ema ja poja karakterite kohtumised virtuaalmaailmas. Kunstiliselt justkui üks tasand lavastaja Helen Rekkoril veel juures, mida vaatajale anda jälgimiseks hetkel kui tegelased ju istuvad arvutite taga ning kirjutavad (vaatajatele nähtavalolevatele) ekraanidele.

Hinnang: 2+ (mul ei ole näitlejatele mitte midagi ette heita. Tiina ja Imre mõlemad mängisid oma ebameeldivad tegelased ebameeldivaks, ehk selliseks, nagu ilmselt kirjanik nad oli kirjutanud. Kõik mis neil rollidest mängida andis seda mõlemad näitlejad ka tegid väga hästi. Sisu oli ju vastik ning tekitas ebameeldivaid tundeid ning nagu kirjeldasin, tekitas see nii palju häirivaid emotsioone, aga lõppude lõpuks sisu oli ikkagi olemas, kuigi sisuliste valikutega ma ei suutnud nõustada - jätta seletamata, miks sellisesse olukorda ema ja poeg olid jõudnud - sellest oleks saanud selle olulise mõtteainese enda jaoks, kuidas antud olukorrast hoiduda... Ja siis see nõme lõpplahendus. Eks me kõik oleme oma tausta, kasvatuse, elukogemuste ja moraaliga ning teeme oma valikuid nendest teguritest johtuvalt, aga üsna mõistlik oleks siiski "eriti lastega seotud asjades" oma ego alla suruda ja mõelda, kuidas meie käitumine nendele võib tegelikult mõjuda... See ema võib küll oma katseingleid tänada, et poiss avatud aknast papaoi kombel välja ei kukkunud - kuigi ema korralikult ka "seda puuri" raputas.)

-------------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Andrei Ivanov

SEE KÕIK ON TEMA

Eksperiment teismelisega

Lavastaja Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Kunstnik Maarja Pabunen
Videokunstnik Alyona Movko
Tõlkija Tiit Alte
Osades Tiina Mälberg ja Imre Õunapuu

Kas mäletad, milline oli maailm siis, kui olid teismeline? Kas mäletad oma enesehinnangut? Kas mäletad, et vahest ei viitsinud või ei osanud hoolida, aga kui juba hoolisid, siis ei osanud lõpetada? Kas mäletad, et kõik tegi rohkem haiget?

Kas kujutad ette, mis tunne on olla leseks jäänud üksikvanem, kelle kasvatada ja kujundada on just üks selline, ühe vanema kaotanud teismeline. Kas oskaksid? Kas teeksid kõik õigesti?

Näidendis "See kõik on tema" võtab üksikvanemast ema ette sotsiaalse eksperimendi, et jõuda lähemale oma võõraks jäänud pojale. Mängu ja elu piirid hägustuvad. Iga käik viib lähemale suuremale kaosele ja iga viga maksab end sajakordselt kätte. Kaalul on usaldus ja elu.

Kas mängime?

Esietendus 13. jaanuaril 2017 Rakvere Teatri väikses saalis. 

Soovitame lavastust eriti vaadata noortel, sobilik alates 7ndast klassist.

Autor Andrei Ivanov (sündinud 1984) on Valgevene kirjanik.

Lembit Ulfsak... nüüd ja igavesti...

Kui ma tavaliselt FB seinal jagan seda, mida blogis olen kirjutanud, siis sedapuhku vastupidi...

Mõtlesin, et kirjutan ühest viimati nähtud tükist, aga täna lihtsalt pole tuju. Üks näitleja teise järel lahkub siit meie seast, alles tuli uudis Tõnu Mikiveri kohta ja nüüd Lembit Ulfsak ka... 

Kurb... väga kurb. 

Lembituga sai ju koos üles kasvatud... alates tema "Mõmmi ja aabitsa" Rebase Reinust... ja sellest kummalisest kepsjalg nõunikust "Lumekuningannas"... 

Samuti "täiskasvanute" filmidest, nagu "Keskea rõõmud" ja "Ukuaru"... 

Kõik mis ta tegi, tegi üle mõistuse hästi ja hingega. 

Rääkimata paljudest teistest filmidest... Ja oleme ausad, paljuski tänu temale peetakse Eestit üheks filmimaaks ka maailmas, sest oleme ju isegi (võõrkeelse filmi) oscarile kandideerinud "Mandariinidega"... 
"Me"... st. kogu Eesti... 
Asi, millega ei saa uhkeldada isegi sellised riigid nagu Portugal, Egiptus või Rumeenia. Rääkimata Filipiinidest, Lõuna Koreast, Bulgaariast, Venetsueelast, Horvaatiast, Serbiast, Taimaast, ega isegi Türgist jne jne jne...

Sama tugevalt kui neist lapsepõlvefimidest, jääb ta südamesse ka teatrilavalt. 
Lugedes Draamateatri kodulehelt tema rollideprismat: http://www.draamateater.ee/lembit-ulfsak
õnnestus Lembitut näha tervelt 37 rollis Draamateatri laval ning lisaks 2 rollis ka teistes teatrites... 
Üks meeldejäävamaid lemmikrolle temalt oli Willy Loman (Arthur Milleri) "Müügimehe surmas"... 

Viimati õnnestus teda näha Eesti Draamateatri lavastustes "Vennad Karamazovid" ja "Keskmängustrateegia" ning Tallinna Linnateatris "Tagasitulek isa juurde"... 

Võib-olla sinna oma isa juurde ta nüüd läkski... 
või lavakaaegse kursavenna Kaarel Kilvetiga kohtuma... ja kindlasti paljude teistega, seal "teisel pool"...

Ja kes teab, võib-olla õnnestub teda seal endal ka kunagi uuesti laval näha...

Õnneks jääb ta mälestustesse ning filmidesse alati alles ja Eesti Teatritaevasse ühe eredaima tähena särama...

Teatriaasta 2015

Olen kunagi 2016. aasta märtsi lõpus (kui veel Rootsis elasin) järgneva blogipostituse kirjutamist alustanud, aga see jäi erinevatel põhjustel pooleli. Seega järjepidevuse ülalhoidmiseks, toon ära ka 2015. teatriaasta tipud (vabandan juba ette, et need on ilma tavapäraste kommentaarideta, sest mälu pole piisavalt terav nendeks). Siinsed tabelid pole mitte tänapäeva arvamusega mugandatud versioonina, vaid täpselt nii nagu nad läbi aasta 2015.aasta lõpuks kokku olin kogunud.
---------------------------

2015.aastal jõudsin Eestis teatrisse ühe korra rohkem kui aastal 2014. Lisaks sai praegusel kodumaal - Rootsis ka teatris käidud (kusjuures nägin siin 5-tärnitükki). Eesti teatrites hinnangu "5" pälvis üksainus lavastus, "5-" samuti vaid 1 tükk. "4+" pälvisid 5 lavastust ja puhtaid 4 tärnitükke tervelt 11. Ühetärni õnnetuid ja õudsaid teatrielamusi tervelt 4... need saavad oma aupaiste Kuldse Porikärbse kategoorias kõrgematel kohtadel...
46st lavastusest 25 nägin Tallinna teatrites, 20 väljaspool Tallinnat ja 1 telest.

Kõik siin on puhas isiklik arvamus ning kui maitse ühtib, siis saab ehk hea annuse inspiratsiooni ja vaatamisvihjeid või siis vastupidi kui maitse ei ühti, siis on lihtne hoiduda eemale just nendest tükkidest, mis minule meeldivad...

Arvesse lähevad seega need 46 lavastust/etendust, mis esmakordselt sai nähtud ajavahemikus 01.01.-31.12.2015.

PARIM ETENDUS

20. Alustame algusest (RAAAM)
19. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
18. Midagi tõelist (Endla)
17. Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater)
16. Hea põhjatuule vastu (Vanemuine)
15. Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
14. Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)
13. Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
12. Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
11. Mirandolina (VAT Teater)
----------
10. Ingeland (Saueaugu)
09. Kahtlus (Pikk Mari)
08. Hõimud (Eesti Draamateater)
07. Tartuffe (Eesti Draamateater)
06. Kõik naistest (Endla)
----------
05. Obinitsa (Vanemuine)
04. Sylvia (Eesti Draamateater)
03. Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
02. Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM LAVASTAJA

20. Vallo Kirs (Hiirtest ja inimestest) - Tallinna Linnateater
19. Gerda Kordemets (Skvottimine võhikutele) - Tõstamaa Suveteater
18. Urmas Lennuk (Vargamäe unistaja) - Albu projekt
17. Vahur Keller (Dorian Gray portree) - Nukuteater
16. Priit Pedajas (Hõimud) - Eesti Draamateater
15. Teet Kask (Sylvia) - Eesti Draamateater
14. Ingo Normet (Brand) - VAT Teater
13. Jaanus Rohumaa (Maailma parim küla) - Rakvere Teater
12. Madis Kalmet (Kahtlus) - Pikk Mari
11. Raivo Trass (Viimase öö õigus) - Rakvere Teater
----------
10. Lembit Peterson (Tartuff) - Eesti Draamateater
09. Adolf Šapiro (Tagasitulek isa juurde) - Tallinna Linnateater
08. Giorgio Bongiovanni (Mirandolina) - VAT Teater
07. Aleksander Eelmaa (Ingeland) - Saueaugu
06. Kaili Viidas (Kõik naistest) - Endla
----------
05. Lembit Peterson (Joobnud) - Theatrum
04. Tanel Jonas (Meie oma tõde, meie õigus) - Vanemuise
03. Hendrik Toompere (Surnud hinged) - Tallinna Linnateater
02. Ain Mäeots (Obinitsa) - Vanemuine
01. Diana Leesalu (Krabat) - Tallinna Linnateater


PARIM MEESPEAOSATÄITJA

10. Mait Malmsten - Keskmängustrateegia (Eesti Draamateater)
09. Lembit Ulfsak - Tagasitulek isa juurde (Tallinna Linnateater)
08. Guido Kangur - Kahtlus (Pikk Mari)
07. Ott Sepp - Vargamäe unistaja (Albu projekt)
06. Rein Oja - Tartuffe (Eesti Draamateater)
----------
05. Ivo Uukkivi - Brand (VAT Teater)
04. Üllar Saaremäe - Maailma parim küla (Rakvere Teater)
03. Tõnu Oja - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
02. Priit Võigemast - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Pääru Oja - Hõimud (Eesti Draamateater)


PARIM NAISPEAOSATÄITJA

10. Kadri Adamson - Gaasivalgus (Endla)
09. Marika Vaarik - Savisaar (NO99)
08. Kaie Mihkelson - Sylvia (Eesti Draamateater)
07. Liina Tennosaar - Kõik naistest (Endla)
06. Anne Veesaar - Kahtlus (Pikk Mari)
----------
05. Ursula Ratasepp - Kahtlus (Pikk Mari)
04. Liina Olmaru - Tartuffe (Eesti Draamateater)
03. Inga Salurand - Sylvia (Eesti Draamateater)
02. Katariin Unt - Mirandolina (VAT Teater)
01. Carmen Mikiver - Kõik naistest (Endla)


PARIM MEESKÕRVALOSA
 
10. Andrus Vaarik - Krabat (Tallinna Linnateater)
09. Mait Malmsten - Vennad Karamazovid (Eesti Draaamateater)
08. Tiit Sukk - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
07. Uku Uusberg - Tartuffe (Eesti Draamateater)
06. Indrek Ojari - Krabat (Tallinna Linnateater)
----------
05. Karol Kuntsel - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
04. Tiit Sukk - Hõimud (Eesti Draamateater)
03. Allan Noormets - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
02. Kalju Orro - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Rain Simmul - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)


PARIM NAISKÕRVALOSA

10. Piret Krumm - Joobnud (Theatrum)
09. Piret Kalda - Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
08. Kaie Mihkelson - Hõimud (Eesti Draamateater)
07. Leila Säälik - Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
06. Maria Klenskaja - Tartuffe (Eesti Draamateater)
----------
05. Piret Kalda - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
04. Maria Soomets - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
03. Katariina Unt - Brand (VAT Teater)
02. Hilje Murel - Tartuffe (Eesti Draamateater)
01. Anne Reemann - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)

Kommentaar: Anne Reemann oli parim ka 2014!


PARIM ANSAMBLIMÄNG

10. Vargamäe unistaja (Albu projekt)
09. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
08. Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
07. Mirandolina (VAT Teater)
06. Hõimud (Eesti Draamateater)
----------
05. Obinitsa (Vanemuine)
04. Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)
03. Kõik naistest (Endla)
02. Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM KOMÖÖDIA (ka komöödiasugemetega)

02. Tartuffe - Eesti Draamateater
01. Kõik naistest - Endla


PARIM AUTORITEATER

01. Gerda Kordemets - Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)


PARIM EESTI TEATRITEKST

05. Indrek Hargla - Testamenditäitjad (VAT Teater)
04. Mart Kivastik - Gunn, Gunn, vana... (VAT Teater)
03. Gailit/Õnnepalu - Ingeland (Saueaugu)
02. Kauksi Ülle - Obinitsa (Vanemuine)
01. Tammsaare/Lennuk - Meie oma tõde, meie oma õigus (Vanemuine)


PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

10. Britt Urbla-Keller - Dorian Gray portree (Eesti Nukuteater)
09. Liina Unt - Obinitsa (Vanemuine)
08. Jaanus Laagriküll - Hiirtest ja inimestest (Tallinna Linnateater)
07. Kristjan Suits - Vanamees ja meri (Tallinna Linnateater/Von Krahli Teater)
06. Liina Unt - Gaasivalgus (Endla)
----------
05. Jaak Vaus - Viimase öö õigus (Rakvere Teater)
04. Pille Jänes - Mirandolina (VAT Teater)
03. Lilja Blumendfeld - Tartuffe (Eesti Draamateater)
02. Pille Jänes - Surnud hinged (Tallinna Linnateater)
01. Jaagup Roomet - Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM SUVELAVASTUS

10. Odysseia (Tartu Uus Teater)
09. Vargamäe unistaja (Albu projekt)
08. Skandaalisalu (Kell Kümme)
07. Mina olin veel väikene (Rakvere Teater)
06. Maailma parim küla (Rakvere Teater)
----------
05. Skvottimine võhikutele (Tõstamaa Suveteater)
04. Testamenditäitjad (Kuressaare Linnateater)
03. Ingeland (Saueaugu)
02. Kahtlus (Pikk Mari)
01. Obinitsa (Vanemuine)


PARIM LASTE- ja NOORTELAVASTUS

04. Ekke Moor (VAT Teater/Lavakas, vanusele 14+)
03. Kuldne Lurich (Eesti Draamataeter, vanusele 6+)
02. Mina olin veel väikene (Rakvere Teater, vanusele 4+)
01. Krabat (Tallinna Linnateater, vanusele 8+)


PARIM MUUSIKA(LINE KUJUNDUS)

04. Janek Vlassov - Kõik naistest (Endla)
03. Sänni - Vargamäe unistaja (Albu projekt)
02. Ele Sonn - Dorian Gray portree (Nukuteater)
01. Ardo Ran Varres - Krabat (Tallinna Linnateater)


PARIM LAVASTUSLIK või MUU IDEE, TEKST, MISANSTSEEN TEATRIS

25. Odysseia - Penelope ja Odüsseus lähevad voodisse tüki viimases stseenis
24. Vanamees ja meri - Vesi
23. Surnud hinged - Piret Kalda oma Haista Gängi ninaga
22. Dorian Gray portree - Peatud naised
21. Obinitsa - Tango sakslasega
20. Tartuffe - Kõik stseenid Hilje Mureliga
19. Kõik naistest - vanadekodu iseseisvuspäeva pidulik kontsert
18. Ingeland - Tagauksest läheb Ekke rohelisse loodusesse
17. Obinitsa - Nirvana "Smells like teenspirit" võrukeelsena - Privet! Privet! Privet!
16. Surnud hinged - Allan Noormetsa surnud hingedega kauplemine
15. Surnud hinged - suurte hammastega Anne Reemann ajab Võigemasti tegelasele ligi
14. Vennad Karamazovid - Pääru tegelane tuleb sisse ja hakkab pika harjaga koristama
13. Tartuffe - Rein Oja tuleb laua alt välja
12. Alustame algusest - Mängud, mida saab ise kaasa mängida. Eriti saladuste mäng - kes mida kirjutas tegelastest.
11. Tagasitulek isa juurde - Kalapüük
10. Tartuffe - elekter õhus kui Tartuffe oma armastust avaldab
09. Kõik naistest - esimese loo puänt, kui kaks naist vestlevad, et üks neist on 5 aastat tagasi halvast suhtest lahti saanud...
08. Obinitsa - Tulekahju
07. Obinitsa - Grammofon
06. Sylvia - kui saad aru, kes Sylvia on
05. Krabat - Laud lendab, käsi keerleb ja muud mustkunstitrikid (Tallinna Linnateater)
04. Krabat - Krabat muutub rongaks (Tallinna Linnateater)
03. Meie oma tõde, meie oma õigus - Vana Andrese üleminek nooreks Andreseks ja hiljem vanaks tagasi (Vanemuine)
02. Brand - Katariina tegelane Agnes peab loobuma oma surnud lapse riietest (VAT Teater)
01. Hõimud - Pääru tegelane läheb närvi (Eesti Draamateater)


PARIM TEATER 2015

05. Tallinna Linnateater
04. VAT Teater
03. Eesti Draamateater
02. Endla
01. Vanemuine

Kommentaar: Arvutatud etenduste edetabeli alusel. Viimane koht andis 1 punkti ja esimene koht 46. Ja siis jagasin vastavas teatris nähtud etenduste arvuga, et saada nö. kaalutud keskmine. Arvesse lähevad ainult teatrid, mille esituses nägin vähemalt 3 lavastust.


KULDNE PORIKÄRBES (Kõige halvem tükk - sellel õhtul kui mina teatrisse sattusin)

05. Seymour (R.A.A.A.M.)
04. Savisaar (NO99)
03. Vanemees ja meri (Tallinna Linnateater/Von Krahli Teater)
02. Algused (Rakvere Teater)
01. Segane seltskond/Veider orkester (Tallinna Linnateater/Lavakas)

Impeerium - Lavakas ja Von Krahli Teater / NOДвенадцать - Lavakas ja NO99

Uued lavaka-tibud on vaikselt koorumas ja väikese vahega õnnestus neid nüüd kevade alguses näha kahes üsna eriilmelises lavastuses, milles siiski on ka palju sarnast (peale lavakate enda) - mõlemad on füüsilised, mõlemad panevad näitlejad higistama, mõlemas on muusikat ja mõlemas ka tantsulisi elemente, kuigi teises ikka tunduvalt rohkem, olid noored näitlejad avatumad, vabamad ja "lähemal" esimeses.

Kursuse üks juhendajatest - Mart Koldits, on oma kasvandikud toonud intiimsemas ja isiklikumas olekus Von Krahli lavalaudadele. Tegemist on justkui esmakohtinguga, kus ainult pruut ennast tutvustab. Publik... või nö. peigmees, kes kosja on tulnud jääb õnneks kaitsva neljanda seina varju. Noored näitlejateks saajad saavad käe valgeks oma esimeses lavastuses "päris" publikule esinedes. Terekäe asemel nad küll hoopis lehvitavad, ent sealjuures avavad palju on sisemist mina. Alustades sellest ,et kõik lühidalt ja ülevaatlikult jutustavad oma senisesse hetke jõudmise loo sünnist peale. Kes kus kohast tuleb... seda peab ju peigmees ikka oma pruudi kohta teadma, või mis? :) Lisaks on pruut nii jutukas, et räägib ka sellest, millist teatrit ta tegema tahab hakata. Ja kuigi mõned neist tähelepanu justkui tahtmatult või mõne puhul ka nähtava pingutusega enda peale haaravad, saavad kõik nad varem või hiljem sõna ning oma hetke säramiseks (iseasi kas nad kõik seda ka ära kasutavad). Kõik näitavad etüüdilaadses stseenis oma karakteriloome hetketaset ning ka teistes misanstseenides on sobivalt teatrikoolilikku etüüdilaadsust siin-seal. Lisaks kroonib tükki vinge trummimängukoreograafia, mis küll mitte trummidel ette ei mängita, ent selle jätaks kõigile avastamisrõõmuks. Lavastaja poolt palju lahedaid väiksemaid ja suuremaid vimkasid täis tükk, aga Kolditsa puhul justkui loodad ja ootadki taaskohtumist tema laheda fantaasiarikkusega. Siit-sealt oleks võinud vahtu vähemaks kurnata ja oleks saanud teravama ja kompaktsema terviku, ent kokkuvõttes see väga palju ka ei häirinud. Koju jõudes saatsin ka noorema põlvkonna (21- ja 16-aastased) seda tükki vaatama. Nendel oli kriitikanooli rohkem, aga ju siis selle tüki puhul on 40nestel rohkem äratundmis- ja avastamisrõõmu kui laval esinevate eakaaslastel ja neist noorematel... aga võib-olla on minu järelkasv lihtsalt ülihea teatriga ära rikutud, sest paps on selline friik, kes tavaliselt ainult need kõige magusaimad marjad nende jaoks nopib... ei tea...

Noortest näitlejatest veel selle esimese "kohtingu" põhjal eriti tugevat pilti ei tekkinud. Toored veel teised. Tase on väga ebaühtlane. Mitte ainult karakteriloome või loomulikkuse poolest, vaid ka lavanärvi, stseenikandmise ja täiesti elementaarsete näitlejaomaduste poolest, nagu näiteks hääle kandevõime või diktsiooni. Positiivsest otsast eristusid minu jaoks Teele Pärn, kes oli teistest natuke tugevama kohalolekuga (võib-olla sai ka teistest natuke rohkem sõna). Hea diktsiooni ja kandva häälega. Tema kursakaaslastega võrreldes lühem kasv aitab seejuures kaasa, et teda märgata selles ansamblis. Teisena nimetaksin Markus Truup-i, kellel on hea algus nüüd tehtud ka kõige raskema žanri ehk komöödia jaoks. Lavastajaks õppiv Ingmar Jõela teeb oma teatriplaanide jutu juures ühe lühikese, ent väga ägeda minitantsu, mis pani teda ka tüki edenes jälgima. Ning kummalisel kombel torkas silma ka hoopis dramaturgiks õppiv Johan Elm. Eriti alates sellest kui rääkis millist teatrit tema teha tahab (seletusena kõige rohkem just sellist, mida ma näha tahaks). X-faktor tundus olevat olemas ka Steffi Pähnis ja oli hetki kus ma ei saanud silmi Laura Kukelt, Ja kui Jaanus Nuutre oma häälega tööd veel teeb, siis sellest püssist võib ka korralik kõmakas tulla. Teiste kohta esimese kohtumise põhjal veel arvamust ei jõudnud tekkida.

Impeeriumis päris mitmed neist ütlesid, et nad tahaksid teha füüsilist teatrit ja no oma järgmises tükis - Saša Pepelyayevi lavastatud "NOДвенадцать" seda neile kohe pakutigi. Ja nii, et vähe pole! :) Võib ju olla, et selle tegemisest ongi neil nö. vasikavaimustus ja tunne, et sellepärast nad tahakski füüsilisemat teatrit teha... sest väga palju erinevaid asju nad veel ju teha pole jõudnud. Minule meeldisid need paar-kolm noort, kes teatasid, et neid huvitab intiimsem, kammerlikum, psühholoogiline ja hingeminev (puudutav) teatritegemine. Eks meid teatriarmastajaid on ju ka mitmesuguseid. Minule lihtsalt on hea teatritüki selgrooks lugu või täpsemalt lugu, mille mina teatavast tükist välja nopin ning oma maailmaga seosed loon, äratundmist leian või midagi uut õpin või märkan või enda jaoks sõnastan. Füüsiline teater peab olema midagi väga erilist, et oma kõvemat sorti peaga selle sealt suudan/viitsin välja ammutada. Aga jah... mõni neist teatriuustulnukatest muutus kohe kasvõi ainult sellepärast sümpaatsemaks, et tahab teha sellist teatrit, mida just mina näha tahan...

Ja siit sujuvalt teise date'i juurde liikudes, ehk siis veelgi füüsilisemast teatrist rääkides, siis hinnates NO99-s nähtud tüki alusel neid nunnusid nublusid, siis pooled peaksid hakkama tegelema vastupidavusspordiga, painutama end lahti ja üldse tegelema rohkem spordiga, et head füüsilist teatrit välja kanda. Paratamatult tekkis vaadates selline tunne, et terve kambana, nad oma lavastajat ei väärinud, sest nii palju väikseid apsakaid ja ka sulaselget võimete küündimatust, mis oleksid vastasel korral teinud tükist tunduvalt teravama ja parema. Pepelyayevi tüki puhul meeldiski minule kõige rohkem just Saša lavastuslikud ideed ja Koreograafia, kunstiline visuaal ja pigem see, mis vaimusilmas see kõik oleks võinud olla (ega see nüüd nii lati alt minek ka polnud, nagu siit võiks välja lugeda... kõik tehti ikkagi nö. ära). Ma ilmselgelt olen siin liiga kriitiline, sest ega need noored näitlejad ei olegi tantsijad, ent ma ei saa seda ka nagu lasteaialastele kriipsujukude joonistamise eest kiitvalt ja peadpaitavalt hinnata, sest siis võiks nende kohta öelda ainult: "Tublid lapsed! Nii ilus! Nii kena! Kui suureks saate, siis võib-olla saavad teist päris kunstnikud!" Ei, see mis laval oli, see oli ilus lavastusena, aga lavaosalejate poolel on tublisti arenguruumi. Aga õnneks on ka aega. Õnneks saavad nad kõik veel palju mängida, enne kui valmis saavad. Ja tegelikult ju vaid väga vähesed saavadki lavaka lõpuks päris valmis. Valmimine jätkub ju veel aastaid erinevates Eesti teatrites ja teatriprojektides...

"NOДвенадцать" tekstiliseks selgrooks on Aleksander Blok-i poeem, ning lavastuse raamiks selle ümber ning läbi ja üle lavastatud liikumised ning tantsud. Käsikäes on justkui sürr sümbioos tänapäeva narrusest (kaheksajalg Paul), poeemis kõlavas revolutsioonist ning meeste/naiste vahekord,, Leninit ja Kristust, sõda ja armastust, indiviidi ja massi konfrontatsioone. Seda erinevate põnevate ja kohati ka tüütute, ent tervikut teenivate võtetega. Tüütute all pean silmas näiteks Norra näitekirjanikule Jon Fossele sarnaseid korduseid ja põnevate all näiteks justkui otsingulisi rännakuid, kus on kajaefektid ja tegelaskujude põnevate vahetustega stseenid, kus mitu näitlejat sama tegelast mängivad kas korraga "kooris" (Vankad) või järgemööda (surevad Katkad).

Tegelikult ma kukkusin paar korda ka poeemi-kärult maha, sest keskendusin (loe: unustasin end) visuaalile ja selles mõttes läks päris palju kaduma, sest lavalt tuli "väga palju". Ja kõike nii mitmes kihis, et selle kõige oma ajus kombineerimiseks oleks vaja ilmselt rohkem kordi tükki vaadata.

Eraldi tuleb ära märkida huvitav ja lavastusse ideaalselt sobiv Sergei Illarionovi kostüümikunst.

Selle tüki puhul olid näitlejatööde meeldivamad hetked fragmentaarsemad. Erandina Ingmar Jõela, kes tundus liikuvat kuidagi teistest plastilisemalt või igatahes suurema pingutusega, mida siiski publikusse otseselt mitte pingutusena polnud paista, vaid täpsemate ja kontrollitumate liigutustena. Teele Pärna Lenin-i räpp kohe tüki alguses on vinge ja tõmbab kohe tükki sisse. Lummavalt ilus siniseks võõbatud Ingrid Margus hetkedel kui ta mõjus kontrastsena punaste taustal. Katkade surmaeelsed monoloogid, eriti Steffi Pähnilt ja Ilo-Ann Saareperalt. Aga peamiselt oli tegemist ikkagi ansamblimänguga ja seda see kamp valdab. Kõik olid kokku mõnusalt teineteist usaldavad, partnereid austavad ilma soolotsemisteta.

Nende 2 tüki põhjal on praegusel hetkel selle tulevase 28. lavaka lennu lemmikud: Teele Pärn, Markus Truup ja Ingmar Jõela. Ent tunnen mingil määral, et teen ülekohut teisi siin mainimata jättes, seega Steffi, Johan, Laura, Ingrid, Jaanus, Ilo-Ann... ähhh kõigil on praegusel hetkel potentsiaali. Tahaks juba uut asja näha neilt :) (NB! kevadel tuleb kolmega neist välja Reza "Kunst" Kolditsa lavastusena). Loodetavasti on ka teised suvetükkides siin ja seal juba sees...

No sellise "pruudiga" siiski vist tantsima kohe ei kipuks, aga nagu juba öeldud, siis kolmandale kohtingule läheks küll... Armastust esimesest silmapilgust ei tekkinud (kui tihti seda üldse elus juhtub? :)), aga sellest hoolimata potentsiaali pikaajaliseks (elukestvaks) ja austus- ning armastusväärseks suhteks küll :)

Hinnang: 4- (Mõlema tüki hinnang on sama, ent kui valida ainult nende kahe vahel, siis julgeksin Impeeriumit soovitada kindlamalt, ent lavastusena on 12 võimsam ja suurejoonelisem. Mu teatrikaaslane tahtis NO tüki vaheajal ära minna, sest tundus, et esimeses vaatuses näidati juba kõik ära. Olin temaga nõus, et esimene vaatus venis pikale ja sealt oleks nii mõnegi korduse võinud ka ära lõigata, eriti kui näiteks riidestangede keerutamine tuli ka teises vaatuses ja nii mõnigi kordamine oli seal veel, mis venis natuke pikale. Ent ma polnud nõus vaheajal lahkuma, ega sellega, et esimesest vaatusest saab kogu laksu kätte. Pepelyayev seda asja juba nii ei jäta. Ja õnneks me ei läinud kuhugile, sest teine vaatus oli veelgi lavastuslikult fantaasiarikkam ning minu kogu lavastuse 2 lemmikstseeni tulidki alles teises vaatuses - imeline koreograafia Da Vinci Vitruviuse mehe joontel. "Täiusliku keha" joontel oli küll üks täiuslik tants, kuigi see näitlejatel päris perfektselt välja ei kukkunud, sest oli nii kokkupõrkeid kui ka sellest hoidumisel liiga ilmset sammude pikendamist või ootamist - jällegi midagi, mida füüsilise teatri valdajate või heade tantsijate puhul ette ei tule, nad mängivad osavalt selle usutavalt toimivaks - vt. näiteks pea kõik "So you think you can dance"-telesarja 18-20 tantsija grupitantse... Teine lemmikstseen oli ämbritest trummidega 12 tegelast "rippumas" ja trumme põristamas... eesolev "turnimine" oleks võinud mitte seda pilti segada, aga no eks sellel oli oma point... Esimese vaatuse lemmikkoht mängitakse ära kohe alguses - Lenin räpib loo kaheksajalg Pauli teekonnast Poeemi alguse hetkeni välja... ilma riimita, aga nii-nii lummavalt. Üldse see muusikaline kujundus oli täiesti tase omaette. Teatrikaaslast häirisid ka kooris poeemilugemised, kuid minu meelest tõi see sisse mingit vajalikku võimsust ja ka dünaamikat, sest need koorislugemised vaheldusid individuaalsete lõikudega ja olid tihti mingi liikumisega koos. Okei, see lavastustervik polnud päris see tase, mis paar lendu tagasi "Margarita ja Meistri"ga - minu siiani lemmik lavakate ja Pepelyayevi koostöö... nende noortega toona oleks tahtnud koos tantsu vihtuda... seekord seda tunnet ei tekkinud. Ja norimist oleks nii siin kui seal kohas - tüdrukute kankaanihetk oli näiteks hämmastavalt mannetu, jalad tõusid vaevalt puusani... kuigi see võis ka nii koreograafias olla (võib-olla keegi neist tüdrukutest ei suuda jalga tõsta ja siis teised olid solidaarsed?), mõjus see siiski sünkroonsuseta lohakalt. Ah, ptüi... ei näri detailide kallal. Olgu, mis ta oli, aga nagu öeldud, siis elamus oli see küll... Ja põnev jälgida nende uute näitlejate arengut. Loodetavasti varsti juba psühholoogilisema draama näitel ka...)

Parandus 09.juunil -
Ma pole ühelegi tükile nii palju tagasi mõelnud sellel aastal siiani kui Nodvenatsatile... see oli ikka hullult võimas elamus... Tahaks seda uuesti näha kui seda on rohkem mängitud ja istuda natuke kaugemal, et hõlmata paremini kogupilti... Lisaks tahaks vaadata seda nii, et poleks päevast väsinud, et meeled oleks erksamad ning vastuvõtlikumad.

------------

Tekstid  lavastuste kodulehtedelt:

IMPEERIUM

Lavastus nendest, kes alustavad

Lavastaja: MART KOLDITS

Laval: EMTA LAVAKUNSTIKOOLI 28.LEND

Tehnilised lahendused: ENAR TARMO

Valguskunstnik: MIKK-MAIT KIVI

Helikunstnik: JÜRGEN REISMAA

Rekvisiitor: KRISTIINA PRAKS

EMTA Lavakunstikooli 28.lend: JOHAN ELM, INGMAR JÕELA, KIRILL HAVANSKI, LAURA KUKK, INGRID MARGUS, JANE NAPP, JAANUS NUUTRE, DOVYDAS PABARCIUS, STEFFI PÄHN, TEELE PÄRN, PRIIT PÕLDMA, SANDER ROOSIMÄGI, ILO-ANN SAAREPERA, JOHANNES RICHARD SEPPING, NILS MATTIAS STEINBERG, URSEL TILK, MARKUS TRUUP, JOOSEP UUS

Fotograaf: HERKKO LABI

EMTA Lavakunstikooli 28. lennu esimene avalik lavastus.

Meie seniste proovide püüdlus on olnud küllatki võimatu. Lühidalt ja lihtsustatult: me tahame teha lavastust olukorrast, milles me inimestena hetkel oleme. Mis situatsioon see on? Mida see meiega teeb? Meid on ju üritatud lavastuste loomiseks välja koolitada. Mida siis tähendab astuda esimest korda pealtvaataja pilgu võimu valda? Mis nüüd algab ja mis lõppeb?

Meid on palju inspireerinud maagiline hetk, kui miski paistab olevat lõppenud ja kohe algab midagi uut. Moment, kus endised reeglid enam ei kehti ja uued reeglid pole end veel kehtestanud. See tundub olevat hetk, kus kõik on veel võimalik. Hetk enne algust, mille sees sisaldub kõige järgneva potentsiaal. Nagu dirigentide omailmas tuntud auftakt ehk eeltakt enne esimest heli. See dirigendi tõstetud käe poolt kehtestatud vaikuse üürike hetk, milles on kogu järgnev sümfoonia.

Senine prooviprotsess on olnud omamoodi katse mõtestada teatrikoolis õpitut, eesmärgiga alustada tõesti algusest ja jõuda puhta leheni. See on üldinimlik soov. Kes meist ei igatseks vabadust ja värskust, kus kõik tundub võimalik? Järsku on võimalik selline teater, kus publik ka seda potentsiaali tajub?

Esietendus 26. novembril 2016

Etenduse pikkus 1 tund ja 40 minutit.

-------------

NO37
NOДВЕНАДЦАТЬ

BLOK/PEPELYAYEV/ILLARIONOV

"Kirsiaed", "Faust", "Luikede järv", "Hamlet", "Kolm õde", "Idioot". Sasha Pepelyayevile meeldib klassika. Aga klassika ei ole tema jaoks sõnad. Pepelyayevi teater on füüsiline, täis energiat ja ootamatuid kujundeid. Ta võtab klassika tükkideks ja paneb siis pöörase fantaasiaga töödeldult, tundmatuseni muudetult uuesti kokku. Paradoksaalselt pääseb nii lavale krestomaatilise teose algne energia, mis on vabastatud traditsioonide tolmukihist.

1918. aasta jaanuaris kirjutatud Aleksandr Bloki võimas ja mitmekihiline poeem "Kaksteist" on vene kirjanduse üks kirglikumalt vaieldud teoseid. Kaksteist püssidega jorssi keset puhta stiihiana mõjuvat lumetormi. Aeg: vahetult pärast revolutsiooni. Vulgaarsus kõrvuti igavikuga, lüürika kõrvuti agit-propiga ja siis ... mõistatuslik finaal. Aga ennekõike - energia, meeletu energia. On see revolutsiooni ülistus? On see satiir? Keegi ei tea ja sellepärast ongi Bloki "Kaksteist" klassika. Lava on täis Lavakunstikooli järgmisel aastal lõpetava lennu nõtkust, ilu ja higi.

Tekst Aleksandr Blok
Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare

Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev
Kostüümid Sergei Illarionov
Dramaturg Laur Kaunissaare

Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend)

Esietendus 11. märtsil 2017 Teater NO99s

Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga.

Gravitatsioon - Rakvere Teater

Kui keegi mulle ütleks, et kusagil teatris on mingi lavastus vanadekodust, ma ilmselt kehitaks õlgu ja mõtleks, et ma olen ju "Kvartett"-i näinud, sellest piisab rohkem ja küll... vanadekoduaeg on veel vähemalt veerandsajandi kaugusel, ehk kokkuvõtteks järelikult pole see minu jaoks...

Õnneks seda tükki vaatama minnes ma ei teadnud muud kui seda, et Raivo Trass selle lavastas ja Rakvere Teatri head näitlejad mängivad ning esietendus on päev enne mu enda sünnipäeva - sobib! Ja nõnda ma end Rakvere Teatri väikse maja saalist avastasin seda vanuritest tükki vaatamas... Ja ohhh kui lahe see oli! Pidevalt üks naerupurse teise otsa ja selline lustlik lugu, mida ka tegijad selgelt nähtavalt teha lustivad. Lihtne lugu ju küll, aga mõnikord lihtsad tekstid pääsevad ka mõjule kui nad õigete nootidega välja mängitakse. No eks vanadekodu tükiga on ju ikka nii, et keegi varem või hiljem neist karakteritest sureb, keegi varem või hiljem saab koju oma laste või lastelaste juurde, suurem osa igatseb oma lähedaste järele ja eks seda omavahelist õelat vanainimeste nöökimist on ka ja otse loomulikult nooruspõlve meenutamist... Ja seda kõike ju on ka selles tükis. Ainult, et see kõik on väga sooja ja muheda hõnguga.

Kohe alguses saab suu muigele kui neid tegelasi hakkab lavale saabuma - üks tuttav näitleja teise järel -vanainimesele kohastes riietes, kõik "vanemaks" tehtud - kes rohkem (Madis Mäeorg, Liisa Aibel, Tarmo Tagamets, Peeter Rästas), kes vähem (...) ja kõik omade, ent samas kõigile universaalselt tuttavlike vanainimeste-"kiiksudega". Ja neid kantseldamas/toitmas üks omakorda omade kiiksudega vanadekodu direktriss/hooldaja.

Vanadekodu oma olemuselt on kuidagi kurb koht - tavaliselt sellise auraga, et sinna on järeltulijad oma tülikad esivanemad paigutanud, et neil oleks koht kus keegi neil silma peal hoiab, et nad oleks hoitud/toidetud ja kasitud. Palju siis ikkagi neid selliseid vanureid on, kes oma pensionipõlves lihtsalt tahavad, et keegi nende eest hoolitseks ja võtaks seda kui mingit mugavat hotellielu... Nii ka selles tükis - kõik nad justkui igatsevad kuhugigi ära... kuhugile, kus oleks rohkem "kodu" ja oma lähedasi inimesi ümberringi. Mitte, et neil seal vanadekodus midagi suurt viga oleks, aga no see ikkagi pole ju Kodu...

Raivo Trass on minu kui vaataja jaoks lavastajana kindla peale minek. Tema lavastused on alati puhtad ja sujuvad ning mitte lihtsalt lugu lavale visatud, kus stseenid tuled kustu-põlema meetodil vahetuksid. "Vanameister" selle kõige aupaklikumas mõttes. Ja sedapuhku tegemist ka juba tema 120. lavastusega! Mõnusalt palju tabavaid ja leidlikke detaile on siia-sinna tal peidetud. Näiteks kellapendli heli, mis käib edasi-tagasi plonk-plonk... see viis kohe tunnetes lapsepõlve ja vanaema-vanaisa juurde (millegipärast ikka maal vanavanemate juures on sellised kellad... kuigi tükis oli sellel ilmselgelt ka märgiline - "aja" kulgemise sümboolsus)... Ja kuna tegemist oli komöödiaga (riivamisi ka tragöödiaga), siis kõik pisikesed naljakad detailid ainult lisasid seda kergust naerda korralikult suurematele naljadele... näiteks hoidjapreili mobiilihelin "Teele, võta telefon vastu" ja sinna vahele kanakaagatused... õigel hetkel, õiges kohas ja nalja nabani :) Kogu see situatsioonikoomika, mis naljakate olukordadega ka füüsiliselt just õigel hetkel õigesti laval toimuvad... viidates näiteks sellele kui Milvi pärast segadust end sobivasti Heino otsa on kukutanud või kuidas ta just siis tuppa sisse ja välja käies õrritab Arnot kui too "Gravitatsiooni" teistele vanuritele seletab, öeldes, et Arno "pole füüsik" :) jne...

Kunstnikutöö on lavakujunduse mõttes natuke fantaasiavaene lavalolevatele nö. aksidena kulissidele on maalitud tubade uksed, mis omamoodi ju annavad aimu, et ühistoa kõrval on koridorid ja seal erinevad toad... aga kuidagi rohmakas (kui see on nüüd see õige sõna selle kohta), ent lavakujundus on rohkem ja küll tasa tehtud kostüümidega. Üle kõhu tõmmatud püksid, vanaprouade seelikud ja vanameeste (ühel veel õlgadele tolmune) ülikonnad... kõik on väga omanäolised, ent esindavad just teatud vanainimeste-tüüpe oma riietuselt. 5+

Näitlejatest rääkides, siis tüki peategelaseks tõuseb Arno, ehk Arvi Mägi, kes on oma poja perelt eest ära tulnud vanadekodusse - endine füüsik, endine õpetaja, kelle karakteri Arvi loob nii sügavaks, et sa tutvud temaga päris korralikult ja näed tema valu ja kurbust, ent samuti tema mälestuste tugevust, mis hoiavad tal omamoodi eluvaimu erksana. Südamlik mees, kes väga hoolib ka end ümbritsevatest vanadekodu elanikest. Liisa Aibel on sedapuhku üks kärts-mürts vanamemm (naljakas kirjeldada kedagi, kes on sinust vaid aasta vanem selliste sõnadega :) ). Aga Liisa teeb selle rolli sellise hoo ja tabavusega, et selles tema mänguhoos on juba endas paras annus koomikat ("Sa ei ole füüsik!"). Ent sügaval vanainimese naha all põksub ka soe süda (võib-olla minu terve tüki lemmikstseen - kui ta on lahkumas vanadekodust ja ütleb, kes ta toidud võivad nüüdsest ära süüa ja lõpetuseks, et "Herbertile magustoit... aga Arno võib saada pool sellest") Ja milline lahe positiivne üllatus oli näha Silja Miks-i osavalt lahendamas vanadekodu hooldaja karakterrolli. Alates sellest kui ta tülpinult toidukausse vanurite laudadele loobib, karakteri "teises otsas" see kuidas tal oleks nagu häda ja vaev, et rääkida vanuritele kiiremas korras, mis Postimehes vanadekodust ja sealhulgas muidugi temast endast on kirjutatud... mõnusalt elav ja koomiline karakter. Milline karakternäitleja on Silja Miks-is peidus! :) Kes teavad, milline on Madis Mäeorg ja siis näha teda seal vanurina, teiste näitejate seas, kes temast 2 või kolm korda vanemad, on samuti juba lihtsalt sellisenagi koomiline :) Toomas Suuman on suurema osa tükist seljaga kiiktoolis, ent tuleb sealt tagant siiski ette korraks ka üheks oluliseks stseeniks. Helgi Annast ja Volli Käro on oma krakterite vanustele ehk kõige lähemal ja seega nendel on kõige vähem vaja "mängida"... kuigi ka nemad teevad seda mõnuga, sest ega nad ju iseennast ei mängi ja mul on tunne, et mõlemad mängisid ka endast pisut vanemaid :) Kummalisel kombel oli Peeter Rästas väga hea "vanamehena", aga noorema "delfi-ajakirjanikuna" tunduvalt tavapärasem "Peeter Rästas"... Ma ei tundnud teda halli habeme ja suurte ümmarguste silmadega äragi :) Aga see omaette muhelev ratastoolis vanamees oli ikka väga mõnus karakterlahendus. Ja isegi kui ta parajasti stseenis ei olnud, siis see omaette muhvilik muhelemine täitis ka kogu lavalt õhkava tervikliku ja mitmepoolse atmosfääri tekkimisele kaasa. Ja laast, aga mitte liist - Tarmo Tagamets - naistemees, kelle "Heino"s tunneb natuke ära tema hoogsat Vargamäe unistaja Pearut. Aga see särts, mida ta sinna "teiste vanurite" vahele toob on väga oluline tasakaaluks. Selliseid tulesädemeid nagu tema ja Liisa Aibeli mängitud tegelane on ju küll ja küll ka vanemate inimeste seas.

Siia nalju ümber kirjutama hakata oleks mõttetu, neid peaks kõik minema ise teatrisse nautima ja meeldejäävaid stseene oli ka nii hulgaliselt, et ei jõuagi neid kõiki ära tuua... juba mainitutele lisaks siiski tuleb mainida ära õnnestunumate hetkede patta pannes veel ka "jõulud" - eriti Arno lapsepõlves omatehtud luuletus :) ja isegi see kuidas Volli Käro tuleb pärast tüki lõppedes kummardama... jälle üks pisike lavastuslik detail teiste seas, aga nii mõjuv! :)

Üks olemuslik küsimus tekkis vaadates, ehk huvitav, kas muidu vanadekodudes on ka mehi nii palju rohkem kui naisi? Ma arvaks, et vastupidi, sest naised elavad ju niipalju kauem kui mehed, ehk vanuritest naisi peaks ju juba sellepärast rohkem ühiskonnas olema, samas naised saavad ju ka paremini ise hakkama kui mehed... Niiet ega ma ei tea kindlalt ja ega see tegelikult tüki kontekstis polegi üldse oluline :)

Hinnang: 4 (kirjanikuhärra ise istus mõni tool minust eemal ja naeris ja muheles samuti omakirjutatud, ent teiste inimeste poolt elustatud teksti üle ja see on ju tegijatele ilmselt parim kriitika - nad on teinud õiget asja, nii nagu kirjanik seda mõelnud on. Ja muidugi publik naeris ka laginal ja mitte korra või kaks, vaid ikka pidevalt! Selline mõnus ja soe, lihtne, aga samas päriselt naljakas. Mõnuga mängitud, meelelahutuslik ja hästi lavastatud lavalugu. Ja mõnusalt eestlaslik ka veel kõigele lisaks.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Donald Tomberg

GRAVITATSIOON

Kodulootus kahes vaatuses

Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Riina Vanhanen
Videokunstnik Peeter Rästas
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Volli Käro, Silja Miks, Madis Mäeorg, Arvi Mägi (külalisena), Peeter Rästas, Toomas Suuman, Tarmo Tagamets

Milvi, Vilja, Arno, Arkaadi, Heino, Raimond, Haarald ja Aadu. Pansionaadis valitseb turvaline rutiin - magustoiduks kissell, õhtul telekas, kiiktool ja kudumisvardad. Elu oleks igav, kui siia ei lisaks vürtsi kurameerimised, nääklemised ning mälestused.

Ühel õhtul sajab taevast alla meteoriit, otse pensionäride keskele. Algab seiklus, mida keegi enam ei oodanud. Eakatest saavad üleöö meediastaarid, kes on pidevalt tähelepanu keskpunktis. Kas au ja kuulsus on see, mis teeb meie kangelased õnnelikuks?

Esietendus 4. märtsil 2017 väikses saalis.

See hetk - Tallinna Linnateater

"See hetk" on tükk, mille nägemist pidin eriti kaua ootama - küll ei sobinud kuupäevad, küll oli see kavast üldse kadunud... Kuid mul on teooria, et head asjad saabuvad Su ellu ikka varem või hiljem kui nad sinna kuuluvad ja nii läks ka "selle hetkega"... See tuli... õnneks siiski mitte "see hetk", millele tüki pealkiri viitab, ehk "surmale". Kunagi lugesin kusagilt, et tegemist on "helge" tükiga. surmast ja siis mõtlesin, et kuidas see võimalk on, aga nüüd kus see endal on ka nähtud, siis tuleb nõustuda - just nii see ongi.

Pärast tükki teatrist välja tulles oli tunne tegelikult isegi natuke "raske"... Just see kui teiste surmaootust vaadates mõelda iseenda surmast... Aga mida kaugemale see kõik jääb, seda kaugemale jääb ka enda surm. Tragöödiate või kurbade tükkidega on tihti nii, et neile on natuke kurb ja isegi halb järele mõelda, aga kas siis sellepärast, et tegelikult tükis keegi ära ei surnud või siis nende fantastiliste näitlejatööde pärast, aga sellele tükile on soe järele mõelda. Sest see, mida tükk pakub on võimalust järele mõelda asjadele, millele otseselt ei tahaks mõelda, aga millele peaks mõtlema ja nimoodi kui see "hetk" sulle mõttelisena kätte tuuakse, siis on see kuidagi lihtsam... see kõik on ju üks suur kummaline sisemine dilemma.

Loo selgrooks on surmavalt haigete puhkekodu ja 3 inimest, kellel on "see hetk" lähedal. Samuti inimesed, kes veedavad kuni viimase lõpuni seal oma armsama/lähedasega aega või inimesed, kes on tulnud külla oma peatselt lahkuvale lähedasele. Eelkõige ongi tükk sellest kuidas need surevad inimesed oma olukorda suhtuvad, kuidas suhtuvad surma ja lähedase surma need lähedased inimesed ja taustalood, mis nende elus on siiani juhtunud. Ja seda mitte ette nämmutades üksipulki miks keegi selles kohas on, vaid andes endal seosed luua ning ühtasi luua nendele karakteritele oma peas taust. Üheks tuumikuks kolmest on pereisa, kellele tulevad külla naine, kes oma mehe peatse surmaga kohe mitte leppida ei soovi ja teismeline poeg, kes veel ei teagi, mis toimumas on. Geipaar, kellest tunduvalt vanem pool on suremas ja see noorem pool on küll väga hoolitsev, aga ühtlasi tema kurbus avaldub justkui vihana kogu ümbritseva vastu. Surevale mehele tuleb külla tema kunagine naine, kes on väga särtsakas ja toob natukenegi rõõmu ja päikest surija ellu, Ja seda on sinna ju antud olukorras kohe väga vaja! Ja kolmas surija on üks vanadaam, keda hooldab tema tütar. Teine tütar kirjutab talle pidevalt ja vanurit hoiakski justkui vaid elus see ootus, sest tütar oma kirjades annab mõista, et ta varsti tuleb talle külla.

Hobuveski on lausa suurepäraselt sobiv mängukoht - ilma nurkadeta, mitme sisenemiskohaga, kahe tasandiga) ja see lugu on kohe ülimalt hästi lavastatud sellesse ruumi - nii dünaamiline! kuna tegevustikud vahelduvad ja lähevad ka kokku, siis on see kõik väga osavalt voolavalt terviklik. Alo Kõrvel on väga osav lavastajasilm! Ja kuna ta on ise näitleja nende näitlejate seast, siis on ta saanud oma kolleegidest välja midagi uut ja midagi eriliselt head. Anu Lamp-i dementset vanadaami vaatasin lausa ammulisui ja imetlesin igal hetkel kui tema stseenides oli. Tugevamat kõrvalosa sellel aastal näha ma enam ei loodagi, sest see on tase, mille ületamiseks peaks rolliehitus minema juba imede valdkonda (sest seda oli ka Anu roll). Kui alguses mõtled, et ta on lihtsalt üks käre vanatädi, siis mida aeg edasi ja tema tegelase taust rohkem ja rohkem väljakoorub, siis muutub ka suhtumine tema karakterisse... tekib kaastunne - osav psühholoogiline mäng kirjanikul, aga tabavalt õnnestunud ka lavastajal ja näitlejal see just niimoodi vaataja ette tuua. Kuna Anu võttis üle Helene Vannari rolli, siis loodan, et aasta pärast teatriliit veel mäletab, et tegemist on varem lavastatud 2017.aasta rolliga - see lihtsalt oli niiii hea!

Andrus Vaariku tegelase sarkasm surmaga koos elamisel oli ühest küljest eluterve, ent samas nii kurb. Nii ehedalt mängitud roll, nagu ta oleks seda väga lähedalt ise elus kogenud. Täiesti hämmastav tabamus. Piret Kalda tegelases tundsin kõige rohkem iseennast ära - mina ka ei taha surmale ligi minna. Jaanalinnu kombel pea liiva alla matta oleks kõige kergem lahendus sellise olukorraga toimetulekuks. Samas tundsin end ära Margus Tabori tegelasest ja kummalisel kombel just vastandlikel põhjustel, olles mõistev, et naine vajab aega, et asjaga leppida või esialgu üldse kuidagi sellesse olukorda suhtuda mõistlikult. Samas ei saa ju midagi sellelle parata ning tuleb justkui vägisi oma armastatu sellesse olukorda panna. Tundsin Marguse tegelasele väga kaasa (temas kui näitlejatüpaažis on see harukordne kombinatsioon, kus on suur annus kurbust, ent kui ta soovib, siis mängib ta hoopis väga lahedalt koomiliselt ja kõik need helgusenoodid - kui ta tahab, siis oskab ta neid kaht vastandvärvi segada ja leida sealt kõikvõimalikud erinevad toonid üles). "See hetk" hoiab muidugi teda tugevalt seal kurbuse poolel. Tema sisekaemuslikke tundeid jagatakse vaatajaga ka kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et tema tunded ei oleks muidu nii palju pinnale nähtavad kui teiste tegelaste puhul. Maiken Schmidti tegelase raske elu ja see kuidas ta selle kõik iseendale on tekitanud, nagu me inimesed "tahtmatult" tavaliselt teemegi - samas kuidas siis ka muidu... Epp Eespäeva karakteri elujõud ja see, kuidas iga surija vajaks oma ellu sellist elusärtsu ja Kaspar Velbergi lavale loodud tegelane kes on vihane olukorra ja kogu maailma peale, et ta oma armsaimast varsti ilma jääb. Tegelikult vajades ka ise kedagi, kes teda lohutaks, sest ka tema ju on "kaotamas", kuigi mitte ise surres...

Veiko Tubin on loonud ühe ilusa laulu "That moment", mis ilmestab ja loob taustatunde loole ning loomulikult kõlab ka tükis endas. Saab kuulata lavastuse kodulehelt: http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/see-hetk

Hinnang: 5- (see oli tõesti ootamist väärt, sest kõik need väiksed lood ja kogu tervik samuti läksid sügavale hinge. Anu Lamp teeb täiesti imelise rolli ja eranditult kõik teised ka. Valus ja mõjuv. Helge ja kurb. Südamlik ja armas. Karm ja tõsine. Kaasaelama- ja mõtlemapanev.)

-----------

Tekst lavastuse kodulehelt:

See hetk
Autor Michael Cristofer / Lavastaja Alo Kõrve
Osalised:
Michael Cristofer

AUTOR

Triin Sinissaar

TÕLKIJA

Alo Kõrve

LAVASTAJA

Nele Sooväli

KUNSTNIK

Veiko Tubin

HELILOOJA

Emil Kallas

VALGUSKUJUNDAJA

Arbo Maran

HELIKUJUNDAJA

Joel Juht

LIIKUMISJUHT

Osades:

Tõnn Lamp, Margus Tabor, Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Kaspar Velberg, Anu Lamp, Maiken Schmidt, Oliver-Marcus Reimann (külalisena)

Lavastusest:

Esietendus: 2. aprill 2016

Mängukoht: Hobuveski

Kestus: 2 tundi 30 minutit, kahes vaatuses

Inimesed ei taha lahti lasta. Nad mõtlevad, et see on mingi eksitus. Nad mõtlevad, et kõik peaks kestma igavesti…
Me ei tea kunagi, kauaks on meile aega antud. Me ei saagi seda teada. Aga mis siis, kui ikkagi teaksime? Kas elaksime siis kuidagi teisiti? Mis olid need kunagi tegemata jäänud teod või täitumata unistused – kes seda enam mäletab. See pole enam oluline. Tähtis on see hetk, siin ja praegu.
Inimlikkusest ja elujanust pakatav „See hetk“ on 2013. aastal lavastajadebüüdi teinud Alo Kõrve teine lavastus, mis esietendub käesoleva aasta kevadel.
Michael Cristofer (snd 1945) on Ameerika näitekirjanik, režissöör ja näitleja. Tema näidendit The Shadow Box on pärjatud Tony auhinna (1977) ja Pulitzeri preemiaga (1977). Samanimeline telefilm (rež Paul Newman) võitis 1981. aastal Kuldgloobuse.

Küllus - Rakvere Teater

"No mis see nüüd siis oli?" Lahkusin teatrist ja see oli mu esimene mõte... Ühes küljest tahaks uskuda, et asi on veel paika loksumata ja sellepärast oli kõik nii kokkusulamata, aga kuigi näitlejate/karakterite kokkumäng võib mängides korduvalt ja korduvalt konarused siledaks lihvida, siis nii mitmedki teised tegurid ei saagi antud juhul paika loksuda kui asja ümber ei lavasta või midagi muud ümber ei tee.

Western teatris on ju igati teretulnud nähtus. Mõned aastad tagasi tegid VATikad väga ägeda "Head, pahad ja inetud" tüki, mis väiksest Raamatukogu saalist hoolimata mängiti suureks, aga teatav kammerlikkus oligi põnev, sest ise olid nagu kogu tegevustiku sees. Teatud kitšilisus peaks mõjuma ju ka žanrilisuse mõttes justkui tervendava nähtusega, eriti "westerni" puhul - nagu näiteks kui lõpus päikseloojangusse ratsustatakse,  indiaanlastega kokkupõrked ja kapjade plagina tagaajamised, lassod ja kabuurid meestel vöödel, ees karmid kirvega tahutud näod, kes naistesse ei oskagi hästi suhtuda või teised sellised westernlikud nüansid, mida tihti just filmides kasutatakse. Ent Rakvere Teatri "Külluses" on need "valitud westerninõksud" natuke nihkes ja otsesõnu "imelikud". Ja imelikud mitte heas mõttes ning kunstiliselt huvitavad või sobivad, vaid otse vastupidi.

Lugu ju ise igati huvitava lähtekohaga ning see tutvustus mind sellest tükist esialgselt huvituma paniga. 2 naist, kes kohtuvad kusagil metsikus läänes. Mõlemad ootamas oma lehekuulutuse kaudu leitud mehi, kellega abielluda. Naised saavad sõpradeks ja lähevad läbi elu naabritena, ent kõik ei lähe nii roosiliselt nagu peaks... nagu ikka elus...

Imelik, et kõik näitlejad mängisid väga erinevate intensiivsustega. Sain aru, et mulle ikka väga meeldivad nii Anneli Rahkema kui ka Ülle Lichtfeld, sest nende mängu nautimine oligi minu jaoks kogu tüki ainsaks väärtuseks (nemad kesksemates rollides saavadki rohkem särada kui mehed), aga mis kummaline, siis nad teevad seda justkui eri tükkides mängides. Alguses veel kui Ülle karakter on tagasihoidlik ja ta rohkem nagu mängib karakterit, mis pole nii eriti tavaline tema repertuaaris ja Anneli oma tohutu poweri ja hooga, siis selles vastandlikkuses on mingit karikatuursust ja seeläbi sobivust, ent sealt edasi ongi kõik allamägi. Esimese vaatuse lõppedes arutasin teatrikaaslastega, et ei tea, mis saab, seega oli mingi põnevus või ootus üleval, karakterid ja olukord on tuttavaks tehtud, ehk nüüd jõutakse ka asjalikema sisulisuse juurde... teatavatest kahtlastest märkidest hoolimata. Ja kui esimene vaatus tõesti oligi veel natuke lootustandev, siis teine vaatus keeras asja ikka täiesti metsapoole.

Võib-olla külalislavastaja (Flipp Los Venemaalt) valikud tulenevalt tema teistsugusest lähenemisest või siis polnud trupi juhendamine mittetoimiv, võib-olla üritas ta sellest materjalist kiskuda välja midagi, mida seal ei olnud või lavastas ta erinevad jupid omaette ja pärast ei suutnud neid asju kokku üheks tervikuks siduda, ei teagi kus lasub põhjendus sellele, et kunstiline tervik oli nõrk või pea olematu. Palju puzzletükke, mis üksteisega kokku ei sobitu. Ja kus olid tema silmad kui ta seda kokkutraageldatud asja pärast ise vaatas? Kas ta ei saanud aru või kas see oligi tema taotlus, tekitada selline segu live-muusikast, erinevate näitlejate kokkusobimatusest, multifilmist ja fantaasiavaesest kunstikutööst... kas ta tõesti arvas, et see ongi kunstiline tervik? Võib ju olla, et tollel õhtul kui mina seda kõike nägin, siis oli ka muidu midagi liimist lahti, millest publiku seast vaadates ei tea, aga see pole ka ainus selgitus kogu asjale. Kirjutan mõned mõtted lahti, mis siiani meeles sellest õhtust paar nädalat tagasi, mis ehk selgitavad kus kohtades mu kingad täpsemalt pigistasid:
- Anneli Rahkema mõjus oma hoogsuse ja naljakate prillidega esimestes stseenides kui mõni põrnikas "Lepatriinude jõulud" multikast. Eks ta oli "selline" naine, seikluslik ja mõjus kuidagi iseseisvana ning kahtlemata ka "vedajaks" pooleks mistahes sõprussuhtes. Nii öelda "naine oma kindla arvamusega asjadest". Ent see kuidas ta justkui õhust haaras, et nad Ülle Lichtfeldti karakteriga niiväga sarnased on, sellele ei saanud mina küll kuidagi pihta. Selline imelik arvamus, mis muidugi võib ju elus ka juhtuda, et näed teise inimesega sarnasust, mida kõrvaltvaatajad ei näe. Aga loo mõttes oleks vaja olnud siiski mingit sidusust või põhjendust, mida selle algse sõpruse tärkamiseks lavalt saali ei kandunud.
- Ülle Lichtfeldt mängis väga lahedalt oma tüpaažile vastast plikat. Oleksin niiväga tahtnud, et kogu trupp oleks joondunud kas siis tema või Anneli tegelase intensiivsuse järgi (hiljuti kogesin sama tunnet Toompere "Onu Aare"-s Ülle Kaljuste ja trupi vahekorraga). Ma uskusin igatahes seda, mida Ülle mulle pakkus.
- Kunstnikutöö oli ikka väga mööda. Saan ju aru küll, et tükiga tahetakse kõvasti ringi rännata, aga selle nimel teha allahindlust on siiski publiku petmine. Silmis karjusid esimeses reas istudes suure rattad, millel tagadekoratsioon seisis. No ei saanud neist kuidagi mööda vaadata. Võibolla kaugemal istujad seda ei näe.... Aga kuna kogu kunstiline taust oli nii fantaasiavaene, siis torkasid sellised pisidetailid veel eriti silma.
- Fotod, mida seintele lasti, need olid vahepeal seosetud. Kui nad kuvasid mingeid maju, siis oli veel ok, et kui muidu lavakujundus on selline allpool igasugust arvestust, siis tekitada ajastule kohaste majadega näiteks fantaasialendu, ent kui hakati ka inimesi samamoodi näitama fotodena siis rikkus see ikkagi kogu asja ära ja asi hakkas muutuma pudruks ja kapsasteks. Kui räägiti indiaanipealikust, siis näidati ka indiaanipealiku fotot, kuigi tegelast ennast polnud lähedal. Uhh kui segane ja mõttetu oli kohati see diapositiivide sari.
- Live-muusika - igati äge kui tükkides seda kasutatakse, aga mind hakkas see rock-muusika häirima. Country on ju westerni-muusika. Ja kohati nii korduvad motiivid ei meeldinud ka ja kohati oli see muusika liiga kõvasti (eks sellised asjad ikka häirivad just juhtudel kui midagi muud häirivat on ka).
- Lõpustseen oli tõeliselt naeruväärne. See multifilm tagaseinal ei sobinud oma kunstilise stiili poolest kuidagi sellega kokku, mis laval toimus. Ja miks üldse selline sürr-naljakas multikas seal lõpus, Oleks, et see kuidagi sisuliselt toetanud või laval toimunud westerni stiili rõhutanud, aga naeratav päike ja naivistlikud lained ja muu... see oli juba liiga imelik, et kunstiliselt seda alla neelata muu tervikuga koos.
- kõik oli kuidagi robustselt üle võlli. Näiteks ühe naise üleaisalöömine naabrimehega oma mehe silme all. Kõik oli kuidagi lihtsustatud ja puust ja punaseks tehtud. Võib-olla mõjust ka see, et vaatasin seda päev pärast Linnateatri "See hetk", mis oma õrnuses ja psühholoogilisuses mõjub ka järele mõeldes nii suure kontrastina "Külluse" mõttetusele.
- veel sai teatrikaaslastega arutatud, et huvitav, kas näiteks kui teised näitlejad lähevad seda tükki vaatama ja nende kolleegid ju iseenesest on teinud suurt tööd, õppinud ära tekstid, harjutanud proovides ja loonud karakterid, olgugi, et lavastus on jama... kas nad siis ütlevad ka oma kolleegile, et kuule, see on ikka päris jamps, või kiidetakse oma viisakusest takka, et tubli töö... no tubli töö see ju ka Külluse puhul oli näitlejatelt, lihtsalt jama lavastus ja sisulised nüansid ilmselt pooled leidmata ja rõhutamata. Õigemini kõik ette ära nämmutatud, et sealt mingit enda avastamisele ruumi ei jäetudki. Ja ikkagi see erinevate osiste kokkusobimatus...

Hinnang: 2 (siiani aasta kehvim tükk, aga head naisnäitlejad pakkusid vähemalt hea mängu vaatamist ja sellepärast päris ühte tärni ka ei anna. Rakverre-sõit oli küll selles mõttes tühi, et tagasisõites olime oma kirumised Idakeskuseni sõites ära kirunud ning ülejäänud sõit Tallinnasse välja polnudki enam tükist midagi rääkida.)

----------
Tekst lavastuse kodulehelt:

Beth Henley

KÜLLUS

Metsiku Lääne naised

Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Muusikaline kujundaja Elmar Sats
Tõlkija Külli Seppa
Osades Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Grosnõi, Tarvo Sõmer, Eduard Salmistu, Elmar Sats

Kaks noort naist, Bess ja Macon, kohtuvad juhuslikult postimaja ees. Mõlemal on reisikotid kaasas ja plaan ühine: ajalehekuulutuse kaudu leitud peigmeestega abielluda. Esmapilgul teineteisele kõiges sarnanevatest neidudest saavad abielunaised, naabrid, saatusekaaslased. Nad unistavad ideaalsest paigast, kus saada õnnelikuks, kuid kumbki teeb seda omal moel.

Me liigume kaasa nelja inimese eludega 25 aasta jooksul piiritu taevakaare all, kus tähed ripuvad nii madalal, et võiks neid sõrmega puudutada. Kuid mis siis, kui nooruseunistused ei olegi määratud teoks saama? Saatus pakub nii rõõme kui pettumusi. Ent kõige kiuste jääb alles lootus püüda kinni säravad õnnehetked.

„Ma olen alati arvanud, et ma jõuan palju kaugemale kui see siin.”

Esietendus 20. jaanuaril 2017 suures saalis. 

Etenduses kasutatakse valjusid heliefekte.