33 variatsiooni - Vanemuine

"33 variatsiooni Anton Diabelli valsile", Op.120, tuntud ka kui "Diabelli valsid". Tegemist on klaverile kirjutatud variatsioonidega, mille Beethoven lõi aastatel 1819-1823, võttes aluseks Anton Diabelli valsist väikseid komponente ning komponeerides nende ümber erinevates stiilides, nii võimsaid, mängulisi kui ka õrnu ja tundlikke klaveripalu. Seda peetakse üheks läbi aegade parimaks variatsioonide koguks, mis on kunagi muusikaajaloos klaverile kirjutatud.

Ise olen rohkem tema 5. 7. ja 9. sümfoonia ning Kuupaistesonaadi austaja. Lisaks lapsest peale olen ikka võimalusel klimberdanud "Für Elise"-i. Ja eks mitmed teisedki Beethoveni heliloomingu viljad on läbi aastate jõudnud kuuldeulatuses olevatesse plaadimängijatesse. Kuid just need 33 variatsiooni on harva mind külastanud. Värskes Vanemuise lavastuses saab neist Andre Hinni elavas esituses katkendeid kuulda ja kuigi endiselt mu varasemad Beethoveni lemmikud jäävad lemmikuteks, siis leidus siin paar neist variatsioonidest, mis eriti meelt köitsid. Ja veel kõige rohkem - 31.variatsioon, mis saab ka tekstis eraldi sisulist tähelepanu.

Moises Kaufmani näidend kulgeb tegelikult kahes eri ajas - tänapäevas, kus tegutsemas Beethoveni uurija ning ekspert, ALS-i põdev, surmale kiire hooga lähenev Katherine Brandt (Marika Barabanštšikova). Lisaks tema muretsev tütar (Marian Heinat), Katherinet läbivaatav haiglaõde (Karl Laumets), kellest tasahilju kujuneb ka tütrele peigmees ning Saksamaal Beethoveni ürikuid uurides sõbrannaks saav muuseumitöötaja (Ragne Pekarev). Beethoven (Guido Kangur) ise siseneb lavaloos mängu alles natuke hiljem ning alguses vaid vilksamisi, võttes vähehaaval üha rohkem lavastuses osa... nõnda kujuneb tegelikult etenduse peategelaseks hoopis Katherine. Beethoveni ajastus tegutsevad veel ka tema biograaf ning sekretär (ja sõber?) Anton Schindler (Margus Jaanovits) ning muidugi variatsioonide tellija, Anton Diabelli (Jüri Lumiste) ise.

Oluline kujund kogu teemas on Beethoveni üha kurdimaks jäämine, ning Katherine'i üha haigemaks jäämine.

Kuid enne lavastuse komponentide juurde asumist, tekkis endal ka Katherie'i kombel väike huvi uurida pisut rohkem tegelikku "33 variatsiooni" tausta.

1818.aastaks oli Beethoveni tervis pisut paremaks läinud ja vennapoeg kolis tema juurde elama jaanuaris. Kuid tema kuulmine oli läinud nii halvaks, et vestlemine oli muutunud nii raskeks, et suhtlemiseks läks vaja kirjutamist. Tema muusikalooming vähenes, kuid muuhulgas ilmus temalt laulude kogu ning Hammerklavier-sonaat. Samuti kahe sümfoonia eskiisid, millest hiljem sai võimas 9.sümfoonia. 1819.aastal hakkas ta kirjutama Diabelli variatsioone ja Solemnis'e missat. Nii kirjutaski ta vaheldumisi missat ja neid variatsioone mõned aastad. 1821.aastal jäi ta jälle pikaks ajaks haigeks. Missa ja variatsioonid said valmis alles 1923.aastal, aastaid pärast tähtaega. Samal ajal alustas ta oma teoste väljaandjaga vestluseid, et võiks ka kogutud teosed välja anda... see realiseerus küll tegelikult alles 1971.aastal!

Diabelli saatis oma valsi 1819.aastal mitmetele Austria Impeeriumi tähtsatele heliloojatele, teiste hulgas Schubertile, Hummelile ja Czernyle, paludes kirjutada variatsioone sellele. Tal oli plaan anda kõik need variatsioonid välja ühise teosena, mille tuludega toetada Napoleoni sõdade orbe ja leski. Franz Liszt'i ei kaasatud, kuid tema õpetaja Czerny ilmselt organiseeris ka oma õpilaselt ühe variatsiooni., mille too kirjutas olles ise 11-aastane. Diabelli ja Beethoven meeldisid teineteisele inimestena. Tihti on räägitud, et Beethoven keeldus alguses Diabelli projektis osalemisest, pidades teemat banaalseks ja tema nime mitteväärivaks. Legendi järgi, kuuldes kui palju Diabelli on valmis maksma variatsioonide kogu eest, Beethoven siiski nõustus, tagamõttega näidata kui vinge asi on võimalik sellisest kehvast asjast teha. Teine legend räägib, et Beethoven tundis end nii solvatuna, et tal paluti töötleda endale mitteväärilist materjali, et demonstreerimaks oma osavust, lõi 33 head variatsiooni sellele. Praegusel ajal neid lugusid peetaksegi vaid legendideks, sest pärinevad (ühelt etenduse tegelaselt) Anton Schindlerilt, Beethoveni elulookirjutajalt, kelle mitmed muud "jutud" lähevad vastuollu teada-tuntud faktidega. Mis omakorda annab aimu, et Schindleri jutt baseerub kõigest kõlakatel.

Nii ehk naa, ühel hetkel võttis Beethoven Diabelli pakkumise vastu, kuid selle asemel, et anda kogusse 1 variatsioon, kirjutas neid kokku tervelt 33. 1819.aasta kevadeks oli tal valmis 23 variatsiooni. Veebruaris 1820 saatis ta väljaandjale kirja, et tema "suured variatsioonid" ei ole veel valmis ning jättis kogu variatsioonidekirjutamisetöö aastateks kõrvale - niimoodi talitas Beethoven väga harva - ning jätkas Solemnis'e missa ja klaveripalade kirjutamist. Arvatavasti 1923.aasta veebruaris naases Beethoven variatsioonide juurde, et oma "ülesanne" lõpule viia. Märtsis või aprillis, 1923.aastal saidki "33 variatsiooni" valmis. Esimesena loodud 23 jättis helilooja õigesse järjekorda, kuid torkas hiljem loodud variatsioonid nende vahele ja otsa - muutes hiljisemad variatsioonideks 1, 2, 15, 23, 24, 25, 26, 28, 29, 31 ja 33. Üheks põhjuseks, miks arvatakse, et Beethoven oma "suured variatsioonid" tahtis luua, oli see, et ertshertsog Rudolf oli loonud 40 variatsiooni Beethoveni enda teemale.

On mitmeid teooriaid, miks ta kirjutas just 33 variatsiooni... näiteks võis ta tahta teha oma isiklikku rekordit, olles varem kirjutanud "32 variatsiooni C minooris" või soovides "ära teha" Bach'i 32-le Goldbergi variatsioonile (30 variatsiooni ja 2 presentatsiooni). On ka lugu, et Diabelli survestas Beethovenit, et too annaks juba oma töö talle üle. Beethoven olla küsinud, et mitu variatsiooni Diabellil juba on? Saades vastuseks 32, ütles Beethoven, et ta kirjutab ise üksi 33!

Ma arvan, et kõik need teooriad annavad väga hea võtme selle etenduse vaatamiseks...

Ka Katherine (Marika Barabanštšikova) uuris Beethovenit... ta sõitis selleks haigena isegi välismaale. See õhin, millega Marika oma teadlast-uurijat mängib ja veel eriti nendes stseenides kui tal on "jutustaja" roll, olles ise ikkagi Katherine - see on absoluutselt vaimustav! Ühtlasi  jääb tema karakter üha haigemaks ja haigemaks, ilmutades üha enam ja enam sellest märke läbi etenduse. Nii mitmekülgne ja mitmetasandiline karakter ja selle üleehitus stseenist stseeni... kindlasti üks aasta tugevamaid naisrolle. Samas ei saa jätta märkimata üldse Marika võimsat, heade rollide aastat (lisades siia kõrvale ka tema rollid lavastustes "Kalevipoeg" ja "Tsaar Saltaan"... kui Teatriliit teda ei nomineeri kevadel, muudaks see praeguse žürii naeruväärseks! See pole ultimaatum, maitsed võivad ju muidugi olla erinevad, aga siin on lihtsalt nii palju head tööd ühelt inimeselt ühes aastas, millest lihtsalt pole võimalik mööda vaadata! Põnev jälgida!)

Muide see lavastus on ka 2 teise rolli osas "nominatsioone" väärt... (Tundub, et aasta hakkab vaikselt lõppema ning seetõttu hakkab selliseid asju ühe teravamalt märkama) Nimelt pärast etendust teatrisaalist välja jalutades, kahisesid ümberringi mitmed võõrad inimesed, et Ragne Pekarev oli fantastiliselt tabav "sakslannast muuseumitädina". Ragne on juba mõnda aega teatrist pikemal puhkusel olnud ning tuleb siin tagasi tõesti "korraliku pommiga". Ta meeldis mulle juba enne, aga see siin on mingis mõttes uus-Ragne! Veelgi parem! Ta teeb oma rolli "mängides", moonutades mõnevõrra oma häält ja diktsiooni, andes oma tegelasele kehahoiaku, kandes välja need ehtsalt tabavad karakteri-riided, ümberkehastudes täielikult, isegi käed, millega ta õrn-õrnalt kinnastatult avab ürikuid ja näitab materjale uurijale... ise tsipa krõnks, aga nii tähtis ja oma fanatismis sama pühendunud, kui Marika-Katherine. Võrratu! Sest just niimoodi "rolli tehes", ehk mängides selgelt mingit endast erinevat karakterit, on ülilihtne muutuda ebausutavaks, liialt "tehtuks", aga siin polnud kahtlustki - see kes on laval, ongi mingi vanatüdrukuohtu muuseumi- või arhiivitöötaja.

Ja kolmandaks Beethoven ise, ehk Guido Kangur. Isegi kui jätta kõik muu kõrvale, siis selle etenduse keskel on üks lõik, kus ta tuleb üksi lava etteotsa (klaverimängija on seal ka koos klaveriga ja saadab teda), "komponeerima" üht oma variatsioonidest, mängides selle komponeerimis-tegevuse oma keha, näo ja sõnadega ette. Ma istusin küll üsna lavale lähedal, kuid ma olen veendunud, et tervesse saali oli näha kuidas ta meie silme all muutus loovaks geeniuseks. Ja seda nii otses kui ülekantud tähenduses! Kui tihti teenitakse draamaetenduse keskel publikult välja aplaus? Guido saab selle osaliseks! Tegelikult iga kord kui ta lavale tuleb, alates poisikeselikult kelmikalt lahendatud esimesest stseenist kuni lõpus Katherine'iga vestluseni välja. Teades milline muusika-armastaja on Guido ise, siis see oleks kui andnud veel ühe ebamaiselt tabava tasandi tema mängule lisaks. B-r-a-v-o!

Ka 4 ülejäänud näitlejat teevad head tööd. Noored Marian Heinat ja Karl Laumets on noorte armastajatena armsad. Täiesti usutav paar ning vaatajad saavad kaasa elada ka selle suhte tekkimisele, mis ei liigu sugugi sirgjoones ja ehk seda elulisem see kõik ka tundub. Midagi üdini romantilist on selles kui keegi ütleb teisele: "Keegi pole mulle kunagi midagi nii ilusat öelnud!" Hetkega süda sulab :) Samas annab mõtteainest, et kui ema plaanib eutanaasiat (seda teemat on saanud ka kohata mitmes tükis viimasel ajal), siis ka ise tahaks või no mis "tahaks", pigem ikka kas suudaks olla toeks sellises olukorras oma lähedasele... Eks muidugi ju peab... Kuid kas mitte ema, oma armastusest tingitult ei taha just last säästa sellisest?

 Kindlasti tuleb ära märkida ka see, et Margus Jaanovits Beethoveni sekretärina ja Jüri Lumiste Diabellina on kahtlemata ka väärt täiendused heale ansambli-tervikule.

Kuid sama palju kui see on "näitlejate"-teater, on see ka "lavastaja"-teater. Heiti Pakk lavastab võrdlemisi harva, aga kui lavastab, siis tavaliselt tema tööd on minu maitse järgi. Eriti vajab tunnustust tema materjali-valik, sest praktiliselt alati on need sisukad ning huvitavad lood (meenuvad näiteks "Kuressaare Linnateatri "Hind" ja Endla "Rock 'n' roll"... Muide "Hinnas" mängis samuti Guido Kangur ning võitis toona selle rolli eest ka Teatriliidu parima meesnäitleja preemia... huvitav kas nende koostöö toodab ka seekord sellise vilja? ei imestaks!) Heiti lavastus on visuaalselt ja ruumiliselt eriline. Juba lavaehituslikus mõttes... klaverimängija koos klaveriga on mõnevõrra lavatasandist allpool ja see tagasein (kunstnik Maarja Meeru), mis etenduse jooksul üha võimsamaks muutub kõrgusesse... lähemale taevast, lähemale taevalikkust... Päris keeruline üldse lahendada kahe ajastu kokkukõla ühel laval, kuid Heitil on see väga ilusti ja sujuvalt voolavalt lahendatud. Ning muusika integreerimine veel kõige selle juures - klaverimäng nii laval kui "laes"! Lugu on jagatud peatükkideks ning kustumatu mälestuse jättis peatükk nimega "Septett", kus kõik 7 näitlejat näitlevad/mängivadki "septetis" - milline ilus sisu, lavastusliku külje ja näitlejate mängu harmoonia! Lisaks pakub ta ka mõned nutikad üllatused. Mina näiteks olin ühel hetkel nii etenduse sees, et suisa ehmatasin korra - kes on näinud see teab! :)

Lõpp on korralik ja lõpp on hea - läks südamesse!

Hinnang: 4+ (väga napilt jääb aasta TOP10st hetkel välja ja nähtud on juba 140 erinevat lavastust, seega 10% parimate teatrielamuste seas igatahes! Näitlejate- ja lavastajateater, kuid sisu on ka väga hea! Kõik on olemas, aga eriti armastus - ema-lapse armastus, sõprus-armastus, naise ja mehe vaheline armastus, armastus muusika vastu ja suure helilooja vastu, armastus oma töö vastu... Saime teatrikaaslasega mõlemad suure elamuse. Ka tema sattus Ragne rollist suurde vaimustusse ning muusika-kauge inimesena ei põlanud etendust sellepärast ära, vaid peab seda üheks aasta parimaks teatritükiks. Ma oli pisut skeptiline selle "haiguse"-teema suhtes, sest tihti kipuvad need kõik ühte masti tükid olema, kuid siin ei häirinud see mind üldse ning tegemist on igati erilise lavastuse ja looga. Tundsin end ise siiski pigem lapse kui vanemana selles võrrandis... Kas see ütleb midagi "vaatajale" enda kohta? :) Igatahes tõeline näitlemise masterclass... meil on endal oma Helen Mirrenid ja Ian McKellenid olemas! Ning "33 variatsioonis" on mitu neist laval!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Tõnis Järs'i tehtud fotod):

33 variatsiooni

Moises Kaufmani draama

• VÄIKESES MAJAS

Lavastaja Heiti Pakk
Kunstnik Maarja Meeru
Videokujundaja Juho Porila
Helikujundaja Ardo Ran Varres
Valguskujundaja Imbi Mälk
Liikumisjuht Marika Aidla

Osades Marika Barabanštšikova, Marian Heinat, Ragne Pekarev, Guido Kangur (Eesti Draamateater), Karl Laumets, Jüri Lumiste, Margus Jaanovits, Andre Hinn

See eriline näitemäng – külluslik, mitmekihiline, mõneti häiriv ja samas rahustav – räägib palju muusikast. Siiski võib öelda, et muusika on siin eelkõige vahendiks mitmesuguste inimlike teemade avamisel.

Vaataja ees rulluvad lahti kaks eraldiseisvat, kuid paralleelselt kulgevat lugu: üks kahesaja aasta taguses Viinis, kus helilooja Ludwig van Beethoven (Guido Kangur) püüab oma kasvavast kurtusest hoolimata luua oma elulõpu üht olulisemat teost. Teine  kulgeb tänapäevases New Yorgis ja Bonnis, kus muusikateadlane ja Beethoveni ekspert Katherine Brandt (Marika Barabanštšikova) püüab mõista, miks helilooja leidis pikka aega inspiratsiooni just ühest lihtsakoelisest valsist. Ta otsustab oma kiiresti süvenevast haigusest hoolimata kaevuda arhiividesse, et otsida sellele küsimusele vastust.
Kunsti- ja loominguküsimuste kõrval on Kaufman samaväärselt käsitlenud inimsuhteid, mistõttu tasakaalustab ülevaid ja hingekriipivaid teemasid südamlik ja veidi nukralt koomiline lähenemine.
Kriitikud on Kaufmani näidendit nimetanud kultuurilooliseks detektiivlooks ja võrrelnud seda hiljaaegu ka Vanemuise laval olnud Tom Stoppardi „Arkaadiaga.”

Lavastuses kõlavad Andre Hinni ettekandes katkendid Beethoveni klaveriteosest „33 variatsiooni Diabelli valsi teemale”.

Esietendus 6. oktoobril 2018 väikeses majas

Kuningas Oidipus - J.Vahtangovi nim. teater

Festival "Kuldne mask" teine teatrielamus saabus ühel suurimal Tallinna teatrilaval - Alexela Kontserdisaalis. 1829-kohaline saal oli pilgeni rahvast täis kogunenud kuni 2.rõduni välja, et vaadata Sophoklese "Kuningas Oidipust Moskva J.Vahtangovi nim.Teatri esituses. Sellistel, paarituhandepealise publikuga koosvaadatud teatrietendustel, on täiesti isemoodi atmosfäär. Väga harva üldse kui Eestis nii suuri draamaetendusi korraldatakse. Muusikalid ja eriproduktsioonid on muidugi iseasi, aga kogeda draamateatrit ja just nimelt antiikdraamat sellises olukorras võis end rõdul istudes tõesti peaaegu, et ettekujutada end antiiksesse Kreekasse.

Sophoklese teost peetakse üheks parimaist Kreeka tragöödiaist. Keskkooli kohustusliku kirjanduse näol on tegemist ka tuttava looga suuremale osale publikust. Ikka see kurikuulus ennustus, mis peategelasele endale teadmata vähehaaval realiseerubki ning kogu tõde talle muidugi tükk tüki haaval paljastub. Ehk peamiselt 2 ennustust - see, et Oidipus oma isa tapab ning see, et ta emast talle naine saab.

Leedu juurtega lavastaja, Rimas Tuminas'e nägemus on Oidipuse-loost mõnevõrra olulisema kokkulõigatud versioon. Siit ei leia midagi üleliigset, kuid samas kogu lugu oma jubeduses ja jõhkruses saab jutustatud. Tuminas on lavastuslikus mõttes teinud väga julgeid, tarku, erilisi ning huvitavaid otsuseid, mis kokkuvõttes tekitab tunde detailideni paika konstrueeritud nägemusest. See on üks kujutava kunsti geniaalsuse tunnuseid. Eelkõige peangi seda sõna otseses mõtte "lavastajateatriks".

Ka laval ei ole midagi üleliigset ja sellega saavutatakse mingi teatud minimalistlik stiilisus. On lai ja avar väli. Keset kõike kusagil kauguses massiivselt suur, ka kummuli inimeste peadest kõrgem roostes raudtoru. Torus on augud. Mõlemal pool toru mõned toolid. Ning muidugi inimesed ka. Ja see ongi kõik. Kusjuures rohkem polegi vaja! See raudtoru hakkab etenduse jooksul elama ning võtab endale mitmeid tähendusi, nii lavakujunduslikke kui ka sümbolistlikke ja tõuseb sellega isegi üheks peategelaseks. Temaga saabuvad tegelased lavale justkui üle mäe ja maastiku (stiilselt jalgadega end püstti hoides ja toru keereldes õigesse asendisse), temaga lahkuvad lahkunud hinged (kätega nendest aukudest kinnihoides ja toru keereldes, viib tegelased lavalt pimedasse ja pahaendelisse lavasügavusse). Vaid inglid hüppavad sellel nii nagu soovivad, kiikudes ja kõikudes nii ees, peal kui külgedel. Sümbolistlikkus mõttes võib tõlgendada toru lõpmatutel viisidel. Minu jaoks näiteks kehastas see lisaks maastikule veel rahvast, surma ja saatust - jumalate jõudu.

Lavastuses kasutatakse ehtsat Kreeka koori (Kreeka Rahvusteatri koor), kes oma teksti esitab ka kreeka keeles. Ja teksti esitatakse nii laulude kui draamatekstina, luues sellega teatavat vajalikku aurat. Ja muusika (Faustas Latenas/Teodorus Abazis) on selles lavastus samuti mõjuv.

Võimsast ja mõjuvast lavastusest hoolimata, ärkas seal minu jaoks ka mitmeid olulisi rahulolematuse ilminguid. Mõnevõrra vastuoluliseks muutus nimelt minu kui vaataja asukoht saalis. Vaatasin seda 1. rõdu viimastest ridadest. Sisu sain sealt loomulikult tervikuna väga hästi kätte ning nautisin võimalust hõlmata tervet avarat lava ning igas selle osas toimuvat üheaegselt (lisaks põhifookuses tegutsevatele tegelastele, liikusid seal taustaks ning tervikpilti rikastamiseks ringi ka füüsilist teatrit esitavad tegelased... näiteks meeldis tiibadega naine, kelle tiivad liikusid visuaalset naudingut pakkuvalt või mees, kes jooksis ühest lava otsas teise ja tagasi ja uuesti ja tagasi - kuid see lava on tõeliselt lai! jne). Saada aimu kui pisikesed on inimesed selle suure "saatuse"toru ees.. kui jõuetud kui see neist üle rullib... Samas võin vaid ette kujutada seda tunnet, mida said tunda parteris esimestes ridades istunud inimesed, kellele lõpu eel anti aimu, et see sama suur rull võib vabalt ka üle lavaääre neile peale veereda... saatus võtab, mida või keda ta tahab - see ongi jumala käsi... Jah, tundsin isegi teatavat kadedust, et sellest "kogemusest" jäin jällegi nii kaugel istudes ilma.

Tegelikult ma usun, et see saal tervikuna kõige parem just rõdulistujatele selle etenduse vaatamiseks ei ole. Nimelt on draamaetenduses oluline ikkagi näha inimeste miimikat, nende nägusid. Antud juhul polnud see võimalik. Oli hetki kus kõrvaltegelastest kohe ei saanudki aimu, kellega parajasti tegemist on. Mitte ühegi tegelasega ei tekkinud kontakti. Kui oluline on selleks näha näitleja silmi. Silmad on hinge peegel ning need tegelased seal jäidki minu jaoks hingedeta olenditeks. Võin vaid aimata kui head oli Oidipust mänginud Viktor Dobronranov ning tema naist ja ema Iokestet mänginud Ljudmila Maksakova (kas ta tõesti on juba 78-aastane?!!!) kuid minule kui nende näitlejatega mitte-tuttavale vaatajale jäi arusaamatuks ja kaugeks ka nende mäng. Praegu nende mõlema varasemaid tegemisi uurides alles sain teada, et Maksakova mängis ka ühes läbi aegade minu lemmikutest vene filmidest - Agatha Christie romaani alusel väga õnnestunud ja osavalt õudust tekitavas "Kümme väikest neegrit". Arvestades Maksakova rollideprismat (Shakespeare'st, Tšehhovist ja Puškinist - Gogoli ja Tolstoini välja) oleksin veel eriti soovinud lähemalt näha tema Iokastet.

Kas just sellepärast või nimme lavastuslikust režiist johtuvalt on näitlejad pandud karjuma. See tähendab suuremas osas lavastust esitavad nad oma teksti alfaisastena (meeldiv erand kreeklaste vahepalad), ilma tonaalsete keerdkäikudeta, mis otseselt vaadates ühel hetkel häirima hakkas. Selleks, et mõjuda ning seda "tühja lava" täita oleks ka kavalavamaid ning mõjuvamaid mängustiile ja -nõkse. Võib-olla see oligi taotluslik, sest lõpus siiski pääses epiloog seda paremini jällegi mõjule, et see esitatakse ülejäänud lavastuse fortissimole kontrastiks pianissimos.

Nö. lavastusliku, lausa kliinilise puhtuse huvides on kostüümidega mindud kergema vastupanu teed. Peategelased ja kreeklased kannavad suisa tänapäevalikke ülikondi ja kleite. Vaid need füüsilised taustategelased ja mõned kõrvaltegelased on "õigesti" riietatud. Siin on mingi kummaline režii syntax error, sest ühest küljest taotletakse kreeka koori kaasamisel justkui mingit autentsust ja teisalt lõhutakse seda (minu jaoks suisa laisa) kostümeerimisega. Vastuolulisus, mida ma lahti kodeerida ei suutnud.

Negatiivsetest emotsioonidest on see lavastus tihke - ülbus, julmus ja hiljem seda suurem häbi. Võtsin ette viimastel aastatel Eestis lavastatud uue omadramaturgia ning tundub, et tragöödia kui žanr on väljasuremise ohus. Huvitav, kas praeguses ajas, mil info kõikvõimalikest õnnetustest ja julmusest ning sõdadest ja surmadest kandub meieni söögi alla ja söögi peale läbi kõikide meediakanalite ning kas sellepärast ei tahetagi uut tragöödiat veel ka teatrilavale just kõige meelsamini kirjutada? Ometi minu käesoleva aasta kõige hinnatum uus dramaturgia Eesti teatrilavadel - lätlase Lauris Gundars'i "Cabaret Siberia" näiteks on ka just oma sisuliselt olemuselt nimelt tragöödiaks liigitatav (mitte küll antiik-tragöödiaks, aga mõtlengi siin tragöödiat kui dramaturgia žanri laiemalt)... ehk tegelikult see ju mõjub ka tänapäeva kontekstis... Tragöödia mõjubki juba oma inimlikkuse olemuselt... muidu see poleks "tragöödia"! Sest ka need vanad antiiksed lood ikka veel mõjuvad... me inimesed suudame isegi seda ette kujutada toimumas aegadel kui inimesed ja jumalad olid lähemas kontaktis... see on turvaliselt kaugel ning esitatud teatava müstilise  ning põhitõdesid ja -väärtuseid paljastavate mõistulugudena. Tänapäeval tundub, et kui keegi midagi antiiktragöödia-laadset kirjutab, siis pigem kandub see komöödia valdkonda (näiteks väga õnnestunud "Praegu pole aeg armastamiseks"). Sellepärast jäävadki need vana-aja klassikud mõjutama tulevasi klassikuid. Sellepärast lavastatakse ja põhjusega ikka ja jälle ka neid suuri antiikseid tragöödiaid. Muidugi rikas materjal ka kui sellest on võimalik üha uusi ja uusi versioone luua. Üha uusi ja uusi inspiratsioone ammutada.

Hinnang: 3+ (usun, et minu jaoks sai "saatuslikuks" asukoht, kus ma seda saalist vaatasin. Kaldun arvama, et esimestes ridades istunud inimeste jaoks oli see üks "elu etendusi". Ka minu elamuse suurust peegeldav hinnang oleks kindlasti olnud kõrgem. Praegusel hetkel näitab see hinnang ainult lavastajatöö tugevust. Näitlejad oli võõrad ja jäidki kaugeks. Samas kõige olulisem oli nii ehk naa just see lavastuslik külg ning selles tugevalt esile tõusnud sümbolistika. Mis peaasi, mul oli huvitav ning ootasin kuidas kogu see asi Oidipusele näkku plahvatab. Kuidas naine korraks kui maharaiutud peaga madu maas vingerdab hirmus, et ta abikaasa teada saab, et ta tegelikult on hoopis tema ema... Oleks ainult tahtnud veelgi pikemat piinlemist näha. Kogu see haripunkti kontsentreeritus valitses ka ülejäänud etenduse üle. Kunstikuga koostöö ning lavastuse tervikkontseptsioon kaasates toru-elemendi andis sellele erilise pitseri ning jääb ilmselt kauaks meelde just nimelt tänu sellele kujundile. "Võimas" on kõige õigem sõna kogu lavastust kokku võtma.)

---------


Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinkasutatud foto):

J. Vahtangovi nim. teater, Moskva

Sophokles
KUNINGAS OIDIPUS
Ühine lavastus Kreeka Rahvusteatriga

Lavastaja: Rimas Tuminas
Stsenograafia: Adomas Jacovskis
Kostüümikunstnik: Maxim Obrezkov
Helilooja: Faustas Latenas
Kooripartiide helilooja: Teodorus Abazis
Koreograaf: Angelica Cholina

Näitlejad: Viktor Dobronravov, Ljudmila Maksakova, Jevgeni Knjazev, Eldar Tramov, Jevgeni Kossõrev, Vitalis Semjonovs, Valeri Ušakov, Oleg Forostenko, Artur Ivanov, Ruben Simonov, Maksim Sevrinovski, Jekaterina Simonova, Pavel Judin, Juri Tsokurov, Ilja Algaer, Panayotis Atanasopulos, Tanasis Vlavianos, Giorgos Gallos, Dimitris Georgiadis, Kostas Korakis, David Magaldadze, Sokratis Patsikas, Giorgos Stamos, Leonardos Kheyfets-Batis, Spiros Tsekuras, Fjodor Vorontsov, Jevgeni Piljugin, Aleksandr Galotškin, Yannis Zafeiropoulos, Tanyana Polosina, Maria Rival, Maria Berdinskihh, Anastassia Lukjanova

Etenduse kestus 1 tund 40 minutit (ilma vaheajata)
16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2018. aasta nominant kategooriates „Parim draamalavastuse suurvorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“.

Müüt Oidipusest on inimkonna ajaloos üks jubedamaid. Õnnelik valitseja, õnnelik mees ja isa ei jää hetkega mitte ainult kõigest ilma, vaid saab ka teada, et kõik, mille üle ta uhkust tundis, on tegelikkuses mahapesematu häbi, põhjus kahetsuseks ja valuks. Ühe hetkega variseb kõik kokku. Ja kokkuvarisemise põhjuseks on kellegi kurjus. Tema hädade põhjuseks on jumalate needus ja saatuse käigud. Rimas Tuminas on kaasaegse teatri üks paremaid lavastajaid, antud lavastuses räägib ta sellest, mis on kõige olulisem – duellist Saatusega, inimväärikusest ja oskusest Saatuse ees kummardada. See on jutustus hingejõust ja halastusest – kahest peamisest inimomadusest, mida ei saa ei röövida, allutada ega määrida. internetiväljaanne Teatral-online

J. Vahtangovi nimelise teatri lavastuses on Saatusel oma materiaalne kuju – võimukas, aja jooksul mustaks muutunud paljusilmne mitmemeetrise diameetriga toru, ajaloo võidusõit, kõrgemate jõudude tööriist, karistus õigetele ja valelikele. Kujundlikkuse ja koosmõjude poolest on stenograafiline valik võrreldav David Borovski kuulsa eesriidega Juri Ljubimovi poole sajandi taguses „Hamletis".

Rimas Tuminas aga ei lavasta sugugi mitte krimilugu, kuigi selles on olemas nii trilleri, õuduse, melodraama kui ka intellektuaalse draama elemente. Ta loob lavastuse, mis toetub ülimale eneseregulatsioonile, mis teadlikult väldib tavalisi lavastuslikke müstifikatsioone. Ta loob lavastuse aegade lõpust ja sellest, et ka apokalüpsise ning sellele eelnevate seikluste keerises on inimene, kes alguses tundub pisikese ja ülbena, kuid, olgugi et „haavatud nii, et ajud paistavad", on siiski võimeline otsustavateks tegudeks, tugevateks tunneteks ja andunud armastuseks. htaegu kahtlase ja väärika inimloomuse allutab siiski halastamatu saatus.
ajaleht Ekran i stsena

Kolm õde - Krasnõi Fakel

Eestis juba 14. korda toimuvale Venemaa nr.1 teatrifestivali "Kuldne Mask" Eestis toimuvale "satelliit-festivalile" jõudsin alles nüüd esimest korda. Kuigi alati kui neid Venemaa teatritippe siin näidatakse, on ka minuni kostunud järelkaja, kuivõrd vingeid asju festival ka Eesti kultuurielu rikastamiseks meile siia näidata toob. Tihti on need auhindade laureaadid kui ka silmapaistvad nominendid, mis on Eesti korraldajatele eriliselt silma jäänud.

Tänavune esimene "linnuke" sellest "pesast", mis Tallinna vaatajate ette laotati (festival sai alguse juba paar päeva tagasi Narvas ühe teise etendusega), on ei kellegi vähemtuntud näitekirjaniku kui Anton Tšehhovi enda tippteos "Kolm õde".

Tuleb tunnistada, et esialgu kui kuulsin, et venelased mängivad Eestis Kolme õde, siis vaimustusin hetkega mõttest, ometi kord oma silmaga näha live's vene keeles, vene dušaaga mängitud selle materjali üht versiooni! See, et tegelikult on tegemist teistlaadi haruldusega, nimelt "viipekeeles" mängitava Kolme õega, sain teada alles natuke enne festivali algust. See isegi valmistas kerge pettumuse... mis siiski üpris kiiresti asendus uue põnevusena, et kuidas siis sellest ikkagi aru saab? Kuidas näitlejad suudavad selle siiski sügava ja ristirästi psühholoogilise teksti mängida ilma arusaadavate sõnadeta välja? Lisaks kostus infot, et see tükk on ka mujal poleemikat tõstatanud oma erilisusega...

Nüüd kui seda Kultuurikatla blackboxis vaatasin pettusin uuesti - ekraanile lasti subtiitritena tekst... Sama hästi oleks see võinud olla suahhiili või mõnes muus tundmatus keeles... aga tekst ju ikkagi paljastab terve loo ning ei ole vaja otseselt näitlejate "suuga rääkimiseta mängust" seda endale lahtimõtestada. Kahju...

Kogu etendus kestis 4 ja pool tundi ning see oli jagatud 4 vaatusesse. Pausid andsid võimaluse natuke mõtiskleda, kuid nii pika tüki kohta, oleks siiski võinud 3,5 tundi "teatrit" koos pooletunnise pausiga saada tervikuna poole tunni võrragi lühemaks... Me siin Eestis oleme ju näiteks Tõe ja õigusega juba harjunud-kogenud pikemate tükkidega.. .kui sisu on tugev ja huvitav, siis ei ole kahetunnised vaatusepikkused probleemiks... Igatahes vähenes iga vaheajaga vaatajaid üha rohkem ja rohkem ning tagaridades istujad nihkusid vaikselt muudkui eespoolsematesse ridadesse...

Ja sisu on ju "Kolmel õel" tugev! Lavastaja Timofei Kuljabin eriti midagi olulist tekstist või liinidest välja ka ei jäta. Küll on tema rõhuasetused ning lavastuskeel minu jaoks Kolme õe kontekstis esmakordsed (olen erinevaid Kolmesid õdesid näinud juba teise käe sõrmi üleslugemisel abiks vajava arvu kordi näinud).  Iseenesest lavastuskeeles ei ole üldises plaanis midagi uut. Kurtide teatrid on ju täiesti olemas ning meil on ka näiteks VAT Teater teinud "Faust"-i tummfilmi-esteetikat kasutades (kuigi seal ikkagi "räägitakse" ka), samuti on "ilma seinteta" mängitud nii, et need "seinad" on maha joonistatud, võtame kasvõi kuulsaima sellise stiili kasutaja - Lars von Trieri filmis "Dogville". Küll pole ma kunagi varem täheldanud versiooni, kus ainult 1 kolmest õest Moskvasse minekut igatseb, ehk siis Kuljabini versioonis jääb tunne, et ainult Irina seda tegelikult soovib.

Kuljabin käib ka ajastutega väga vabalt oma versioonis ringi. Ka see pole midagi uut, ent antud juhul hakkas see mind näiteks häirima. Muusikavideod televiisorist ja nutitelefonid, selfie-pulgad ja kõlarid ning tänapäevane lapsevanker, samas kui riietusega viidati "õigesse" ajastusse, samuti olid parunid ja duellid... Kokku mõjus natuke nagu puder ja kapsad. Ne rõba ne mjasa...

Lavastuslik praak ilmnes ka 3ndas vaatuses, kui suurem osa vaatusest on "elekter ära" ning tegevust valgustatakse taskulampidega...Viimastesse ridadesse ei olnud seda tegevust suures osas näha. Muidugi teksti lugedes sai aru, millest jutt käis, aga ikkagi jäi häirima, sest midagi oleks nagu toimunud laua all, aga kuigi 3 õde olid koos, siis nagu ainult 2 oleks neist seal lauaall olnud... oleks tahtnud näha... samuti kamandati "vist" teenindaja magamast üles, aga kindel ei saa olla... nii jäi palju segaseks. Kuigi eks see oligi mõte, et kogu tulekahju tekitaski nö."segadust"... Ja eks nende erinevae aegade segamisele võib ju leida näiteks õigustuse, et tahetigi näidata, et tegemist on "ajatu" klassikaga, ent ometi häiris see (vähemalt mind).

Seevastu oli üllatav, kuidas mõned näitlejad suutsid end häälega "rääkimata" niimoodi laval kehtestada, et ka psühholoogiliselt sügavad rollid tulid emotsionaalselt valulikud ja võimsad välja! Eriti arvestades, et tegemist ei olnud ju vaegkuuljatest näitlejatega. Näitlejad oleks kui mänginud kurte, kes mängivad kurtidest 3 õde ja kogu nende kaaskondlaseid (peale 1 tegelase, kes räägib hääle, mitte žestidega). Olles elus kokku puutunud päris mitmete kurtidega, nii nendega, kes on sünnist peale kurdid kui ka nendega kes on kuulmise kaotanud, siis väga tabavad häälitsused käisid selle viipekeele juurde või oma emotsioonide väljendamisega koos.

Minu erilisteks lemmikuteks kujunesid Maša, Irina ja Soljonõi, seda just rolliloome tõttu. Nendes kolmes tegelases oli kui mingi sügavam tasand ja mitte ainult nähtavalolevad nivood. Eriti Mašat mänginud Darja Jemeljanova võitis mu südame. Kuigi tegelane ju petab oma meest... ent just siin on oluline ajastulikkus ning see võimatu armastus, mida ta Veršinini vastu tunneb... see mitte-minema-lasmise ja hullumise stseen... braavo! Samuti Linda Ahmetzjanova Irina, keda kõik mehed ihaldasid, kuid Irotška ei ole kunagi armastust tundnud ning lootiski saada Moskvasse vast eelkõige just nimelt sellepärast, et suures linnas on rohkem võimalusi "selle" ülesleidmiseks... Ja Linda mängib oma karakterile juurde mingi kurtidele omase meelemuutuste nõksu.. ühel hetkel lõbus ja vallatu, siis jälle üliemotsionaalne.. Mehed olid siin kuidagi taustatapeediks ning vaid 1 neist mängis minu jaoks enda karakteri tähelepanuväärse sügavusega... ja seda ühe kõrvalisematest tegelastest - Soljonõi... ehk Konstantin Telegin... Selle lühikese ajaga, mil ta Irinale armastust avaldab, teda lööb ja siis kappipugenud Irinale veelgi oma tundeid paljastab ning ühtlasi lubab talle, et kui tema Irinat ei saa, siis ei lase ta kellelgi teisel teda saada... võimas ja romantiline, aga samas ka õudne Irina jaoks. Alguses tekkis tunne kui vanast narrist, kes end noorele plikale ligi ajab (näitleja on sama vana kui mina - hämmastav, kas mina olen ka nii vana?!), kuid siis hetkega end naist lüües vastikuks muutes... väga võimekas näitleja, et end väikse stseeniga üheks olulisemaks trupi lüliks mängida. Lugesin, et lisaks seekordsele "trupi" võidule, on ta ise ka varem Kuldse Maski nominent olnud (aastal 2009 Macbeth'i rolliga). Samas muidugi müts maha tõesti kogu trupi ees, et nad kusagilt kuuldu põhjal üle aasta õppisid viipekeelt ning vaegkuuljate kultuuri ning neid laval vaadates tekkis tõesti tunne, et peaks lõpus aplodeerides mitte plaksutama, vaid "kurtide aplausina" käsi õhus heljutama.

Hinnang: 2+ (ei alanud just eriti paljulubavalt see "Kuldne Mask", kuigi siit muidugi oli ka palju noppida välja head. Kahtlemata oma pikkuse ja valguskujunduse või helikujunduse mõttes tekitas ikkagi sellise võimsa lavastuse -tunde, aga minu jaoks oli ka liialt palju häirivat. Viimaseks vaatuseks olin natuke liiga tüdinenud ja seda mitte niivõrd kestvuse pärast, vaid 3 vaheaega on minu jaoks lihtalt liiast... kuna kõik vaheajad kestsid ka igaüks 20 minutit! Oleg Golovki kunstnikutöö oli silmale ilus. Värvitoonid sobisid - pruunid, valged ja hallid ning koos valguskujundusega tekitas atmosfääritunnetuse, mis andis lavastustervikule väärtust juurde. Isegi Miley Cyrus'i punased huuled said tähenduse, sest see oli nii väljaspoolt selle etenduse värvigammat, et lõikas sisse oma huulte ja "muusikaga", mida kurdid saavad ju vaid läbi rütmivärinatunnetuse, ent huultelt lugemine on ka "teema"... Kõige väärtuslikum oli ikkagi Tšehhovi lugu ise... see mõjub alati... ning näitlejatööd! Kuid terviku mõttes päris rahule ei jäänud... Suur osa publikust tõusis lõpus seisma aplodeerides, aga no teater oli ju Novosibirskist ka kohale tulnud - see ju praktiliselt teispool maakera... ja nii pikk mäng ka...)

Endiselt on mu lemmik "Kolm õde" Sagadi mõisas nähtud Mikiveri lavastus, millel tihedalt kannul Šapiro lavastus - mõlemad Eesti Draamateatri kahurvägedega tehtud. "Kolm õde" tuleb nagunii veel kunagi elus vaatamisele, loodetavasti saab seda ühel hetkel ka vene keeles venemaa teatri esituses näha...

PS. Eraldi (negatiivse) elamuse pakkus kaaspublik. Millegipärast mu kõrval istunud vene prouad arvasid, et kui laval ei räägita, siis saavad nemad omavahel rahumeeli kommenteerida toimuvat. Üks ka kõkutas naerda kui oli täiega tõsine hetk. Telefonid helisesid, kuigi korrutati igalt vaheajalt tulles, et mobiilid oleks välja lülitatud. Teisel pool kõrval istunud paksem härra tahtis ka osalt minu toolist endale, seega tuli end eriti kokku tõmmata, et mitte päris nende prouade otsa nihkuda. Mingid purgid ja pudelid kukkusid publikul... Appiiiii...

---------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka ülevaolev foto):
Teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk

Anton Tšehhov
KOLM ÕDE

Lavastaja: Timofei Kuljabin
Kunstnik: Oleg Golovko
Valguskunstnik: Deniss Solntsev
Viipekeele õpetaja: Galina Ništšuk
Vaegkuuljate kultuuri konsultant: Veronika Koposova, Tamara Šatula

Näitlejad: Konstantin Telegin, Ilja Muzõko, Anton Boinalovitš, Klavdia Katšusova, Valeria Krutšinina, Irina Krivonos, Linda Ahmetzjanova, Darja Jemeljanova, Deniss Drank, Aleksei Mežov, Pavel Poljakov, Andrei Tšernõhh, Sergei Bogomolov, Sergei Novikov, Jelena Drinevskaja

Etenduse kestus 4 tundi 30 minutit (kolme vaheajaga) 16+

Preemia „Kuldne Mask“ 2017, kategoorias „Žürii eripreemia Draamateatrile ja Nukuteatrile“. Nominent preemiale kategooriates „Parim draamalavastuse väikevorm“, „Parim lavastajatöö“, „Parim kunstnikutöö“, „Parim naisosatäitja“ (Linda Ahmetzjanova), „Parim mees kõrvalosatäitja“ (Konstantin Telegin). 

Timofei Kuljabin on tervet Prozorovite pere, nende külalised ja leibkondlased muutnud kurtideks – näitlejad õppisid poolteist aastat viipekeelt. Kogu Tšehhovi tekst ilmub tõlkena tiitrite paneelile lava kohal, vahel ka koos täpsustusega: „Veršinin: „Tram-tam-tam (SMS)", kui polkovnik tahab Mašale teada anda, et ta tema kõrval on. Ja-jah, kangelastel on mobiiltelefonid ja tahvelarvutid, Andrei lülitab arvuti sisse valju Windows'i laadimise heliga, Irina vaatab televiisorist klippe, kuid mingit muud agressiivset kaasajastamist ei ole, paljud kangelased kannavad möödunud sajandi stiilis kostüüme ja kõik joovad teed samovarist. Tšehhovi kangelaste teadlik kuulmisest ilmajätmine tundub veidra paradoksina: näidend on ju sellest, mida nad kuulevad, aga ei suuda üksteist kuulata; kui aga kangelased on kurdid, peaks see mõtet kohutavalt vähendama. Hämmastaval kombel aga sellist vähenemist ei teki. See, et kangelased vestlevad omavahel žestide keeles täidab lavastuse energiaga, „närtsinud Tšehhovist" pole jälgegi. Suhtlemine on täis liikumist, vesteldes peavad näitlejad üksteist vaatama, endale tähelepanu tõmbama, soovides, et neid kuuldaks, peab igaüks teist puudutama, teiste tempot maha võtma. Tundub, et Tšehhovis pole kunagi varem olnud sellist taktiilsust, kui otsese kontakti puhul, mille eest pole kuhugi pääsu.

See on ühtaegu nii vaikne kui ka väga kärarikas lavastus – selles on palju liikumist, lõbu, siin isegi tantsitakse – ka kurdid kuulevad ju vibratsiooni ning tunnetavad rütmi. Naer, pisarad, skandaalid, karjed – kõik see on peaaegu hääletu, aga samas väga avatud, justkui teravdaks kurtus kõike, sealhulgas ka miimikat. Edasi on aga vaja lihtsalt jutustada „Kolmest õest" uue pilguga. ajaleht Ekran i stsena

Noored hinged - NUKU

Kui ma mõtlen tagasi NUKUs esietendunud värskeimale Tammsaare dramatiseeringule Eestimaal, Mirko Rajas'e lavastatud "Noored hinged" lavastusele, siis kõigepealt tunnen tänulikkust. Minu teada pole seda novelli keegi varem lavastanud (vähemalt tuntud teatrites, vähemalt mitte minu (teatri)elu ajal). Dramatiseeringu autoriks on luuletaja-taustaga Helena Läks ja seda luuletajahinge on ka tekstist tunda!

Just praegu, kus inimestel on hakanud tekkima raskuseid teiste inimestega sügavamate suhete loomisel, sest e-maailm neelab noored koos arvutimaailmas tekkivate suhetega endasse, millega saadakse "ase"ainet sügavamatele lähi-inimsuhetele, on selliseid lavastusi ja lugusid vaja. Teised inimesed, kellega päriselus (vs virtuaalelu) rikastavad meie elu hoopis teisiti, samaga kui ka meie nende omasid. Ning emotsionaalne intelligentsus on intelligentsuse osa. Läbi teiste inimeste õpime tundma iseennast, õpime empaatiat (kõik ei ole tundekülm ja peegelsile, nagu arvutiekraan). Armastus on üks olulisemaid õnnelikkuse tunde tekitajaid. Nii teadlikult kui alateadlikult pürgivad kõik inimesed õnne suunas...

Viisin minagi oma värskelt täiskasvanuks saanud poja seda vaatama. Tammsaare on keskkoolis kohustuslik ja ei tee paha ka selles mõttes tutvuda Eesti üle aegade parima kirjanikuga läbi kergemini vastuvõetava meediumi, kui asuda kohe raamatu kallale. Nii saab Tammsaare tuttavamaks ning pole teda vaja karta (tean ja kuulen seda viimasel ajal igalt poolt, et noortel on Tammsaare kättevõtmisega probleeme... ja erandid kinnitavad reeglit, kui keegi ennast siin ära ei tunne). Tegelikult on Tammsaare tekst imeliselt ilus ja mahlakas. Mõnikord võtan mõne Tammsaare (musta värvi kaantega sarjast) kogutud teostest kätte ja lihtsalt loen natuke ning naudin tema teksti voolavust, puhtust ja imeliselt kergelt kättesaadavat sügavust - ehtne klassik - kõnetab igas ajas.

Nukuteatri "Noored hinged" tuuakse lavale just õiges vanuses näitlejatega. Võib-olla sellepärast ei oska ma kedagi neid eristada paremana või halvemana, kõik olid kuidagi "õiged". Võib-olla mõnevõrra kesksemates rollides mängivad Getter Meresmaa ja Sander Roosimägi, ühe "paarina"... kuigi konkreetseid "paare" selles loos polegi. On tunded, ühel ühe vastu, teisel kolmanda vastu ning kui juhtumisi ongi vastastikused tunded, siis on mingi segav faktor, mis rikub kõik ära... nagu elus ikka võib juhtuda. Inimesed on alalhoidlikud ka ning ei taha riskida oma tunnetega ning haiget saamisega. Mõni mängib teise tunnetega, mõni on täiesti karmilt aus, lõigates võimalikud tiivad enda tunnetelt "igaks juhuks" andmata võimalust ei endale, ega teisele.

Noored ikka ju otsivad ennast ja oma kohta päikse all. Samaga ka seda "õiget" elus. Harv juhus ja suur õnn kui kogemata kohe satudki selle õige peale, aga kuidas teda siis ära tunda? Ühes suhtevalemis on nii palju muutujaid ja mõjutegureid, et lihtsad valemid seda lahendada ei aita. Kui ennast veel tead, aga teise inimese sisse ju ei näe. Kōik pole alati pinnale paista ka ning tuleb ka sõnu kasutada. Kuid sõnad on ju odavad ja teod loevad. Samas tegudeks on vaja julgust, mis nii tähtsates olukordades pole inimesele loomuomane... võib oma pealelennuga teise ju hoopis eemale peletada. Noorena ehk peabki natuke proovima ja katsetama ja otsima... Kuid valus muidugi kui keegi Sinu peal "katsetab"... Ainult tõeline armastus võibki siin maailmas tõeliselt valusalt haiget teha...

Lavastaja oli õhustiku dünaamilisuse saavutamiseks kasutanud huvitavat kombinatsiooni liikumise, muusika (väga hea muusika Markus Robamilt! Minu arvates ainult 1 lugu natuke ei sobinud, sest see oli liiga "tänapäevalik") ja kunstnikutöö lavakonstruktsiooni integreerimistl tervikuks. Kõige suurem tabamus oli minu jaoks see, et tegevustik oli lavastatud õigesse aega - Aino, Hilda, Õie, Karl, Kulno ja Muhem kannavad ajastule kohaseid riideid, nad on kõik nii ilusad oma ajastulike kommete, kohmakate suhtevigade, armastuste ja pettumustega. Enda nägemustega, kuidas asjad siin maailmas käivad.

Võib-olla kõige rohkem oli mul kahju Hildast (Laura Kukk), sest jäi mulje, et ta rahuldub sellega, mis tal on (mul on tunne, et see ongi teatud naiste moodi)... kuigi ta oleks väärt nii palju rohkemat... Laura esitab ka oma tegelast nii mitmeplaaniliselt. Ühest küljest sõbranna peale kade olles, samas oma õnnekillukese leides saab vähemalt midagigi... kel palju pole, see lepib vähesegagi... Selle tagajärjel kaitsvaks emalõviks muutudes, kui tõuseb oht, et see õnnekild temalt võetakse... ja kelle muu poolt kui Aino (Getter Meresmaa), kes Hilda arvates saab kõik, mis ta tahab... kuldlusikas suus sündinud tüdruk, kellel on tegu ja nägu... Ent ometi poiss, Kulno (Sander Roosimägi), kes tema päevadesse päikse toob, on rohkem... või kas just rohkem... aga valel hetkel, huvitatud ka Õie'st (Doris Tislar)... Õie jällegi satub segadusse... sest see poiss, kes temast on huvitatud ja kellest temagi on huvitatud, käitub nii imelikult... paljudele meestele omaselt... tahtes, et kõik tüdrukud oleks temasse armunud, tal "olemas"... oskamata kiiresti otsustada, keda ta tegelikult armastab... ja kas selles eas teabki... armunud võib olla ju mitmesse inimesse korraga... armastus tekib mõnikord ju alles armumisest järgmises staadiumis... Kui keegi siiski haiget saab, teeb see solvatu ettevaatlikuks... eriti kuna Õie teab, kes see "teine tüdruk" on... tema endine pinginaaber Aino, kellest juba kooliajal kõik poisid olid huvitatud... nii ka Karl (Mart Müürisepp) on üks neist, kes Ainosse on armunud... pikalt temaga lihtsalt sõber olles, otsustab ta oma tegelikud tunded ühel hetkel paljastada... õnnetuseks on tüdruk teda sõbraks pidanud (see lausa lepiti kunagi nii kokku... kuigi, kes siis sellist "lubadust ikka hoida suudab... armastus tuleb... ja läheb, nii nagu ise heaks arvab) ning sõbrast "armastatavaks" muutumine on praktiliselt võimatu, kuigi poisile ta justkui plikaliku sarmiga annab mõista, et ka temal "mingid" tunded siiski on... Rein Muhem (Mihkel Vendel), luuletajahinge mõttes ehk suurema ja sügavamagi hingega kui ta välja laseb paista. Kuid mõni päev pärast etenduse nägemist on just see tegelane minu mälust kõige rohkem kustunud. Purjutaja, vast kõige ebameeldivam neist noortest (kuigi kohati ärritas ka Aino... Getter esitas Ainot nii tabavalt, vahepeal tuulepäise plikana, siis jälle haiget saanud naisena, kes ka päris täpselt ei tea, mis tahab, ent on samas tegemas asju teiste tunnetele mõtlemata, viidates Karlile... ja ilus on Getter oma ajastule kohaselt sätitud soenguga ka, nagu Tammsaare kirjutatud Aino.. nagu kõik 3 lavastuse tüdrukut :)), kuigi Kulno sõbrana ja enda eluarusaamade valgustajana ka "omal kohal"...

Valgustusest rääkides, Emil Kallas mõjutab oma valguskaardi värvidega režiid... sinised ja pruunid toonid segunevad sobivalt hallikate, pruunide ja tuhmsiniste kostüümivärvidega. Isegi roos, mille Kulno saab ja tahab edasi kinkida on valge, mitte punane... Kirg pulbitseb siin pinna all, ajastule omaselt hillitsetult... seda ei "rikuta" laval teravate toonidega. Kõik on terviku teenistuses.

Välja tahaks tuua ka selle, et Sander Roosimäge näeb seekordses rollis ometi ka natuke rohkem naeratamas ja mängimas ka kergemaid toone :) Kuigi tema ampluaa (ja ma ei pea siin silmas täielikke ansamblimänge, nagu "Nodvenatsat", "Impeerium" ja "Kogudus") on tugevalt olnud haavatud tegelaste poole kaldu ("Kunst", "Kratt"). Ja see tublisti laiendab tema žanritundlikkust. Getter Meresmaa muidu nii muretu tütarlapsena, paneb oma tegelasse ka teisi registreid kui ta suhtleb Laura Kukk'e tegelasega. Laura suhtes olen olnud kriitiline läbi tema viimaste tegemiste, sest esmakohtumisel "Impeeriumis" jäi ta silma kui väga suure potentsiaaliga noor näitleja, ent siis ei toimunudki pikka aega näilist arengut... siin on ta teinud väga suure hüppe edasi. Nagu mainisin, suutis tema tegelane minus kõige suurema kaastunde esile kutsuda. Doris Tislar on lihtsalt nii armas oma olemuselt laval, et paratamatult oled kohe tema mängitud tegelase poolt. See võib olla päris äge kui ta ühel hetkel mõnda "pahalast" mängib... selline võõristuslik ümberpööratus võib õnnestudes pahviks lüüa :) Aga ka siin tundsin Õiele väga kaasa... eriti stseenis kui tema poiss ei taha teist tüdrukut tuppa lasta ning tal tuleb sellest olukorrast naiseliku uhkusega välja tulla... Mart Müürisepp on ka mu täiesti enda poole võitnud. Roll rolli järel tuleb temalt mõnusaid, kelmikaid tegelasi, ka siin ei peta ta just seda külge ootavaid ning paneb mängu ka hetketi seda lahedat Mart'i, mis ilmselt meeldib paljudele, andes sellega väga vajalikke kergemaid toone kogu etendusele... kuid muutub ka tõsiseks ja mängib välja selle armastuses haigetsaanu ning eriti raske osa - kirjasuhtega nõustumise, tagamõttega ehk säilitada mingitki sidet kohaga kuhu jääb tema armastus... kuigi teise naise kaudu... Mihkel Vendel purjutajana laseb meelega oma tegelasel ärritada ja vastukarvapaitada publikut, õnnestumine ju ka selline emotsiooni-tekitamine.

Rosita Raua stsenograafia, on õige pisut segane... õhus hõljuvad kortsutatud paberilehed annavad aimu kirjadest, mis pole nende saaja(te)le meeldinud... Funktsionaalsuse mõttes on lava ehituslikult tegevusele kaasamängiv, sest "tee" on mõnikord sile ja sirge, siis künklik (seda saavad tegelased sobivalt muuta) ja Kulno kodus(või ka õues mäenõlvana?) olev kaldnurk, millele saab istuda nii poolele teele kui ka seista tippu. Lavastaja paneb tegelased hõlmama kogu saali, nõnda on Õiel "rõdustseen" kõrgustes kui ka Aino käib publiku kõrval kõrgematel trepiastmetel. Nendel justkui "saartel" laval - teel ja mõlemal pool asuval kõrgematel lavaosadel toimub jooksmist ja hüppamist, stseenid toimuvad nii ühel neist kui üle kõigi ja vahedes ka... kuid mina ei saanud päriselt aru, mida nende laudseintega ikkagi taheti edasi anda., kus ühel natuke nurgast ka paberit alt oli paista?

Stseenidest troonis minu jaoks lavastust raamatute-lendamise "tants", mis kuidagi just nii seda, et tegemist on Tammsaare novelliga, noorte luuletajahingede, kolimiste, reisimiste, üliõpilasvanuse, tolle aja põhilise "meelelahutuse", ehk lugemise - sümbolite sümbioos ja üks ütlemata ilus kujund Mirkolt... Lisaks ka mõned teised "kujundlikud" stseenid lavastuses mõjusid väga rikastavalt ja huvitavamaks tegevalt. Ilmselt suur tänu ka Hanna Junti'le, kes on seadnud liikumise nii suuremates kui väiksemates "tantsulisusele" viitavates või ka muudes liikumistes.

Oleks ainult tahtnud, ehk natukenegi ōnnelikumat lōppu... Aga no Tammsaare kirjutas selle nii (lugu üldiselt järgib päris hästi Tammsaare novelli, väikeste lisandite ja muutustega). Samas keegi väga traagiliselt seda seal lõpus nendest tegelastest ka ei võtnud. Justkui teades, et lõppude lõpuks läheb ikka nii, nagu minema peab (ja tegelaste vahele siiski jäi midagi õhku, kasvõi õhkõrn võimalus....).

Kestis 2h50min, aga ma ei pannud ajakulu üldse tähelegi. Novelli olen lugenud ja sisu ette teades oleks ehk pidanud, kuid siin on mängu, lavastuslikke ideid ja julgust tuua sisse kunstilisi lisandeid ning huvitavaid kokkumänge, et olin algusest lõpuni 100% justkui üks nendest noortest seal suheterägastikus, kõiki liine, kõikide tegelaste olukordi endas läbi elades. Eriti sobib see "suhete-blues" kui valatult just sügisesse ja talve, mis siis sellest, et tegelased alles vanuse poolest "kevades".

Hinnang: 4 (Ma ei olnud ehk sihtgrupp... usun, et see lugu kõnetab minust nooremaid veelgi tugevamalt. Pojale meeldiski üllatavalt palju. Ütles, et väga huvitav oli, kuigi teist vaatus pidas natuke nõrgemaks, sest esimeses vaatuses oli tema arvates struktuur rohkem paigas - sai aru kui ajas hüpati. Minule meeldisid vaatused võrdselt. Eriti lavastuslikud julged kunstilised valikud ja lavakasutus, rõdust rääkimata... ja muidugi 6 noore näitleja ansamblimäng. Võiks siiski öelda, et selle ilu ja rahulikult põhjamaiselt mitte-eriti-emotsionaalse loo oleks minu maitse jaoks pidanud muutma veelgi tundelisemaks. Kõige mõjuvamad sisulises mõttes olidki need 6 dilemmat, mis valitsesid iga kuut tegelast, sest neil kõigil oli oma valus okas hinges ning just need torkisid ka mind... Oleks tahtnud, et neist keegigi oleks õnnelik ja ma mõtlen päriselt õnnelik, mitte Hilda kombel rahuldudes sellegagi, mis talle osaks langes... Tammsaare seda päris õnnelikkust oma tegelastele siiski ei kinkinud... annab neile küll võimalused, kuid võtab need ka ära... Jättes siiski kõigil võimaluse oma saatust kujundada... oma vead teha, oma õppetunnid saada... Oma õnne peavad nad siiski leidma sellest loost väljastpoolt... Kuid ka õnnetuna olemist on ellu vaja... siis tunneb õnne paremini ära ja saab sellest ülesleides seda suurema naudingu!)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahur'i fotod):

Noored hinged

2 H 45 MIN|NOORELE, TÄISKASVANULE|VÄIKE SAAL

Inimene, see on kõige huvitavam raamat maailmas.

2018. aasta märgib Anton Hansen Tammsaare 140. sünniaastapäeva. Kuid ka kirjandusklassik on kunagi noor olnud. Tammsaare 1909. aastal kirjutatud jutustuse „Noored hinged” esmalavastus toob vaataja ette ühe lühikese, kuid murrangulise etapi kuue noore inimese elust, mil ideaalide ja elukogemuse vahelises pingeväljas näib kõik korraga täiesti võimalik ja võimatu, usutav ja uskumatu, rahulik ja pööraselt keev.

Sarnaselt noorele Tammsaarele ei ela Aino Võsand, Karl Raismik, Arthur Kulno, Hilda Maasik, Õie Lillak ja Rein Muhem veel Eesti Vabariigis, vaid Vene tsaaririigi koosseisu kuuluvas Tartus, kus looduslähedasest maakeskkonnast pärit noored proovivad läbi oma kujutelmi linnaelust, mehe ja naise rollidest ning indiviidi ja ühiskonna suhetest. Küsida on kergem kui vastata, ent ometi leidub kõigis kuues julgust üha küsida ja mõtestada eest leitud ja taasloomist ootavat täiskasvanutemaailma.

Kuidas elada nii, et mitte õnnetuks saada? Kas abielu on elu lõpp või algus? Ja mis hetkel mõistab inimene üldse, et ta päriselt elab? Need Tammsaaret elavalt huvitanud küsimused ei ole oma aktuaalsust kaotanud, sest küsijad ei saa otsa, õnneks. Õnneks.

Lavastaja Mirko Rajas kõneles jaanuaris 2018 lavastusest nii: "Mind inspireerib ka mõte Tammsaarest kui noortekirjanikust – ka antud teos on autoril läbi elatud ning kirja pandud üsna noores eas. Selle teose teemad ja küsimused on ajatud. Armastuse mõtestamine, endale elukaaslase leidmine, abielu: on see võtmine või andmine, saamine või loobumine? Arvan, et see lugu võib puudutada nii noort kui vanemat vaatajat. Isegi kui vastus ei pruugi kohe selguda, on tähtis mõtestada – see suunab ehk sisulisemale otsingule ka elus."

Esietendus 30. septembril 2018.

Autor: Anton Hansen Tammsaare
Dramatiseerija: Helena Läks
Lavastaja: Mirko Rajas
Kunstnik: Rosita Raud
Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam
Valguskunstnik: Emil Kallas
Liikumisjuht: Hanna Junti

Mängivad

Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena)

Festival KULDNE MASK Eestis

Osalesin täna Venemaa teatrimaastiku kõige parema, kuulsaima ja nüüdseks juba korralikult ka meie kultuuripilti juurdunud festivali tutvustaval pressikonverentsil, mis toimus Rahvusooper Estonia valges saalis. Ühtlasi startis ka festival, sest esimene etendus mängitaksegi juba täna Narvas ("Inimene, kes pidas oma naist kübaraks" -seda saab paari päeva pärast näha ka Tallinnas). Jagan siin seda infot edasi, mida pressile räägiti ja ühtlasi muudki pressi-infot mängimisele tulevate lavastuste kohta.

Kõigepealt sõnumid pressikonverentsilt:

Selline üritus saab teoks ainult tänu riiklikele toetustele ja teistele suurtele sponsoritele. Esimesena sai sõna EV kultuuriminister Indrek Saar, kes rõhutas, et tal on hea meel, et see festival saab üle Eesti toimuma. Balti riikide 100nda sünnipäeva puhul. Ja tekib ka mõtteline sild festivaliga Talveöö unenägu. Tänades läbi aastate sellesse festivali uskujaid ja panustajaid. Minister usub, et see festival saab jätkuvalt sooja vastuvõtu Eesti publikult.

Tallinna Linnavolikogu esimees Mihhail Kõlvart soovis rääkida emotsioonidest, sest minister sisust juba rääkis. Iga aasta on see festival natuke erinevat nägu ja erinevate emotsioonidega. Igal aastal korraldajad püüavad luua emotsiooni. Ta usub, et korraldajad suudavad seda teha. See on võimalik võib-olla sellepärast, et festivali korraldajad teavad, et teater on koht kus inimene kohtub iseendaga. Kui me seda mäletame ja teame, siis teame, mis on teatri sisu. See festival rikastab meie kultuurielu, aga eelkõige see rikastab meie vaimsust.

Vene Föderatsiooni suursaadik Aleksandr Petrov tänas, et sellist festivali saab Eestis korraldada.

Festivali Kuldne Mask peadirektor, Maria Revjakina tänas suursaadikut ja Eesti ministeeriumeid. Avaldas suurt kahjumeelt, et ei saanud sellel aastal tuua Eestisse Suure Teatri balletti. Kiitis Hermanise lavastust, millest paremat draamalavastust ei olevat olemas. Teatri olemuslikust olulisusest rõhutas aspekti, et teatris saab elada läbi asju, mida me elus muidu kunagi läbi elada ei saaks. Edasi soovitused - "3 õde", mis on tekitanud palju arutlusi terves maailmas, sest Tšehhov avatakse enneolematul moel ja vormil. "Tsirkus" on unikaalne teatri, kino ja muusika sümbioos. Teater algab lapsest ja kui lapsed ei avasta teatrit juba lapsena, siis vaevalt, et täiskasvanuna oskab ta sellega enda elu rikastada ja sellepärast on ka Kuldse Maski festivali osaks lasteteater. Seekord on Eestisse toodud Võlur Oz.

Sõna said ka sponsorite esindajad firmadest BLRT Grupp (Karina Kond) ja Skinest Grupp (Oleg Ossinovski).

Alvis Hermanise etenduse kohta öelda, et selle piletid müüdi läbi vaid paari päevaga. Lisaks Kuldse Maski võitjale, mängitakse ka tema 10 aastat tagasi lavastatud etendust, mida siiani edukalt mängitakse terves maailmas (sh. Broadwayl) ja mille peaosas Mihhail Barõšnikov (filmisõpradele tuttav ka kui oscari-nominent ja telesarjade-sõpradele Carrie peigmehena sarjast "Sex and the City). Lisaks rõhutas Alvis ise, et ka teine Kuldse Maski võitnud lavastus on veel Talveöö unenäo festivali kavas.

Alvis Hermanis rääkis, et mida erinevam inimene, seda huvitavam tema jaoks. Ta on rahvuselt lätlane, aga teda huvitavad väga ka teised rahvused. Iga rahvus on nagu müstiline hermeetiline saladus, mida teised täielikult mõista ei suuda, aga võivad proovida mõista, mis ongi väga huvitav.

Oleg Ossinovski ütles, et Alvis on terves maailmas armastatud ja ka tema armastab seda Alvise tükki, mis Eestisse tuuakse. Tema annab sellele igatahes hinnanguks viie! Kuldne Mask on festival, mida alati oodatakse ja mis teeb oktoobri eriliseks.

Sõna sai ka Raivo Põldmaa Tallinna Linnateatrist, kes ütles, et kõik Talveöö Unenäo etendused saavad nii eesti- kui ka venekeelse sünkroontõlke. Talveöö unenägu alles otsib enda nägu. Alati on see natuke erinev. Seekord Hermanise retrospektiiv ja 6 erinevat lavastust mängitakse detsembris. Piletid on müügis ja ka seal on 1 sõnadeta lavastus, millel polegi tõlget vaja. Ei tea kuidas tulevikus koostöö toimub, aga mõistlik on jõudusid ühendada, kuna vaatajaid on palju, aga raha vähe. meil on aastas üle 1 miljoni teatrikülastuse ja see on väga hea näitaja. Novembris on ilmumas ka Alvis Hermanise raamatu tõlge.

Lõpus lisas veel suursaadik, et Venemaal on Kuldse Maski festival riikliku tähtsusega ning selle säilitamise tähtsus on eraldi mainitud läbirääkimistel valitsuse tasandil.

----------

Festival „Kuldne Mask Eestis“ toimus esimest korda 2005. aastal ning see oli vene teatrifestivali esimene välismaine projekt, selleks ajaks oli festival juba vägagi ambitsioonikas ja mitmeprofiililine teatriprojekt, olles kõige prestiižikam professionaalsete teatriauhindade konkurss. 14.-nda festivali „Kuldne Mask Eestis“ kava näidatakse nii Tallinnas, Tartus, Narvas, Sillamäel kui Viljandis. Kavasse kuuluvad traditsiooniliselt vene teatrite viimase hooaja parimad lavastused ja mitte ainult pealinna teatrite omad. Turu-uuringute AS’i 2016. aasta uuringu „Teatri roll ja positsioon ühiskonnas“ alusel oli „Kuldne Mask Eestis“ kõige tuntum ja populaarsem festival riigis. Alates 2005. aastast on mängitud kokku üle 150 etenduse erinevates teatrižanrites – nii draama, ballett, nuku- kui ka muusikateatri etendusi. „Kuldse Maski“ etendusi on erinevatel aastatel vaadanud Tallinnas, Tartus, Viljandis, Kohtla-Järvel ja Jõhvis 73 064 vaatajat.

Sel aastal avatakse festival mitte Tallinnas, vaid Eesti sügispealinnas Narvas. Samuti toimub festivali raames esimest korda „Kuldse Maski“ ja Tallinna Linnateatri eriprojekt. Festivali „Talveöö unenägu“ raamides, mis on pühendatud lavastajale Alvis Hermanisele, mängitakse lavastaja ainsat Venemaal tehtud etendust, mis on „Kuldse Maski“ preemia laureaat, selleks on Rahvuste Teatri etendus „Šukšini jutustused“.

Projekti „Kuldne Mask Eestis“ eksklusiivsus seisneb selles, et tänu riiklikule toetusele – Eesti ja Venemaa kultuuriministeeriumid, samuti ka Tallinna ja teiste linnade linnavalitsused – toob festival siia parimad teatrietendused Venemaalt, mis on preemia „Kuldne Mask“ laureaadid ning seda sellisel kujul, nagu need olid kavandatud ja lavastatud.

Traditsiooniliselt toimub festivali raames ka mitmetahuline hariduslik OFF-programm – loengud, arutelud, näitused jms. Kõik OFF-programmi üritused on osalejatele tasuta.

Festivali peasponsor on kontsern BLRT Grupp. Eriprojekti sponsor - Skinest Rail Ltd

Kõik festivali raames toimuvad etendused on varustatud sünkroontõlkega eesti keelde.

Täpsem info lavastustest festivali kodulehelt www.goldenmask.ee

(kasutatud on Ira Poljarnaja fotot lavastusest "Tsirkus")

-------------

Pressiteade:

KULDNE MASK 2018

Sügis on teatrites avamiste ja esietenduste hooaeg. Juba 14-ndat aastat järjest koondab festival „Kuldne Mask Eestis“ kokku pretsedenditult suure hulga teatrisõpru vaatama Venemaa parimaid etendusi. Turuuuringute AS-i 2016-nda aasta uurimuse „Teatri roll ja koht ühiskonnas“ alusel nimetati festival Eestis kõige tuntumaks ja populaarsemaks. Seda külastab meeleldi ka eestikeelne publik, kelle mugavusi silmas pidades on kõik etendused varustatud sünkroontõlkega eesti keelde.

„Kuldse Maski“ selleaastast kava mängitakse 9.-17. oktoobrini Tallinnas, Viljandis, Narvas ja Sillamäel.

Festival avatakse Moskva Vladimir Majakovski nimelise teatri etendusega „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks“ (lavastaja Nikita Kobelev). Süžee aluseks on kogu maailmast tuntud neuropsühholoogi Oliver Sacksi bestseller, tema raamatu „Inimene, kes pidas oma naist kübaraks“ järgi on lavastatud teatrietendusi, kirjutatud ooper, tehtud film. Inimesed ootavad „kohtumisi suurepäraste inimestega“, nagu nimetas oma etenduse žanri noor lavastaja Nikita Kobelev. Etendust mängitakse 9. oktoobril Narvas (Geneva Kultuurikesuses), 11. oktoobril Viljandis (teatris „Ugala“) ja 13. oktoobril Tallinnas (Vene teatris).

Festival mitte ainult ei laienda oma projektide geograafiat, vaid alustab koostööd ka uute lavadega. Pealinnas avatakse festival ühel kõige moodsamal ja ligitõmbavamal laval – Kultuurikatlas. Ka rahvusvahelistel teatrifestivalidel poleemikat tekitanud Timofei Kuljabini lavastus „Kolm õde“ (teater „Krasnõi Fakel“, Novosibirsk) märgiti samuti eelmisel aastal ära „Kuldse Maski“ žürii poolt, seda mängitakse Tallinnas, Kultuurikatlas 11. oktoobril. Etendus võib tunduda täiesti ootamatuna tänu uuele nägemisele klassikalisest teosest, sest selle kangelastelt on võetud kõnevõime, etendust mängitakse viipekeeles, kusjuures tegelaste emotsioonid on maksimaalselt paljastatud.

Veel üks sündmus, millest pole võimalik mööda minna – Kreeka Rahvusteatri ja Moskva Jevgeni Vahtangovi nimelise teatri ühistöö - antiik-kreeka tragöödia „Kuningas Oidipus“ Rimas Tuminase lavastuses, mille esietendus toimus Kreeka kõige vanemas amfiteatris Epidauruses. Leedu lavastaja tegi seal omad rõhuasetused ning jutustab loo inimese vastasseisust Saatusega, inimväärikusest ja hinge ning halastuse jõust. 12. oktoobril Alexela Kontserdimajas saavad vaatajad näha selle unikaalse ühisloomingu tulemust, mille eriliseks omapäraks pole mitte ainult suured näitlejad, vaid ka Ateenast pärit kreeka koor ning grandioossed dekoratsioonid.

Programmi „Laste weekend“ raames võib 13. oktoobril Sillamäel (Sillamäe Kultuurikeskuses) ja 14. oktoobril Tallinnas (Vene Teatris) näha Sankt Peterburgi Väikse draamateatri muusikalist etendust kõigi poolt armastatud muinasjutu alusel „Võlur Oz“ Jevgeni Karpovi ja Kirill Sjomini lavastuses. See etendus on mõeldud alla 6-aastastele lastele, nende vanematele ja kõigile neile, kelles laps veel elab.

15. oktoobril mängitakse kaasaegse dünaamilise kunsti austajatele Tallinnas Alexela Kontserdimajas Maksim Didenko muusikali „Tsirkus“ suurepärase Ingeborga Dapkunaitega peaosas ja mis on lavastatud Grigori Aleksandrovi legendaarse samanimelise filmi alusel. Etenduses on ka musta paroodiat ning seda, mida nimetatakse avangardseks atraktsiooniks. Lavastaja töötab virtuoosselt

eksperimentaalse ja populaarse, autoriliku ja traditsioonilisuse piirimail. Tema etendusi määratletakse performance’i žanrina.

Festivali põhiprogrammi lõpetab 17. oktoobril Salme Kultuurikeskuses ka eesti vaatajate seas populaarse lavastaja Dmitri Krõmovi etendus „Kaasavaratu“ (Teater Draamakunsti kool, Dmitri Krõmovi teatrilabor). Lavastaja on kandnud Ostrovski näidendi tänapäeva, järgides autori näpunäidet – „tegevus toimub kaasajal“ – omal moel, ehitades üles oma isikliku, unikaalse maailma: farsiliku, groteskse ja naeruvääristava.

Sel aastal toimub esimest korda „Kuldse Maski“ ja Tallinna Linnateatri ühisprojekt „Talveöö unenägu“, mis esitleb detsembris 5 etendust silmapaistvalt läti lavastajalt Alvis Hermaniselt koos sünkroontõlkega eesti ja vene keelde. Sellesse kavva on lülitatud Alvis Hermanise lavastus „Šukšini jutustused“, kus peaosi mängivad vene teatri- ja filmistaarid Jevgeni Mironov ja Tsulpan Hamatova. Etendus on preemia „Kuldne Mask“ laureaat.

Kuldne sügis koos „Kuldse maskiga“ toob meile erinevaid teatrielamusi igale maitsele.

Festivali „Kuldne Mask“ raames toimub ka sel aastal traditsiooniliselt ettevalmistatud OFF-programm.

10. septembrist kuni 20. oktoobrini on Alexela Kontserdimajas näitus „Teater ja film. Koosmõju kogemus“, kus vaatajajad saavad sukelduda Maksim Didenko uue lavastuse „Tsirkus“ atmosfääri. Etendus-muusikal, mis on lavastatud Grigori Aleksandrovi samanimelise filmi järgi, peegeldab möödunud ajastu sündmusi ja hingust, kui teater ja kino liikusid teineteisele vastu.

Traditsiooniline OFF-programmi hariduslik osa toimub 15. ja 16. oktoobril EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), kus toimuvad tuntud teatriteadlase ja –kriitiku, Moskva Elektritatri „Kaasaegse vaataja ja kuulaja kooli“ kuraatori Kristina Matvijenko loengud. Loeng kestab 2 akadeemilist tundi ja toimub sünkroontõlkega eesti keelde.

15. oktoobril kell 14:00 EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), toimub Kristina Matvijenko loeng, mis on pühendatud 1920-ndate ja 1930-ndate aastate kultuuriilmingutele ja avastustele Vseveolod Meyerholdi, Sergei Eisensteini ja terve plejaadi nende kaasaegsete näitel.

16. oktoobril kell 11:00 EMTA Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4), toimub teine loeng, mis on pühendatud kaasaegse teatri peamistele teoreetilistele ja praktilistele aspektidele, vene ja euroopa lavastajatel näitel, sealhulgas tuuakse näiteid ka Eesti teatrist.

www.goldenmask.ee

https://www.facebook.com/KuldneMaskEestis/ 

Lisainfot:

Ksenia Kuzmina                       

ksenia@fortius.ee                     

--------

Ise külastan (ja hiljem kajastan siin blogis):

11.10 "Kolm õde" Kultuurikatlas
12.10 "Kuningas Oidipus" Alexela Kontserdimajas
13.10 "Inimene, kes pidas oma naist kübaraks" Vene Teatris
15.10 "Tsirkus" Alexela Kontserdimajas
17.10 "Kaasavaratu" Salme Kultuurikeskuses

Naine merelt - Ugala

Huhh, oli see vaatamine alles üks emotsioonide üles-alla yoyotamine. Kui alguses saabuvad lavale cowboy-mütsi ja -saabaste ning võimsa habemega Tarvo Vridolin, kellel seljas kollasest nahast kostüüm, millel ilutsevad suured tulbid, kaasas Ilo-Ann Saarepera ja Marika Palm-i esitatavad tegelased, kes oleks nagu 60ndatest oma riietusega (muide hiljem Laura Petersoni tegelane kannab üht lohvakat punast kleiti, mis oleks jällegi, nagu 70ndad) ning live-muusikat esitamas kitarriga Argo Vals, siis ei saanud esialgu pihta ei ajastule, ei esteetikale, ei sellele kus see kõik toimub, ega ka (üliaeglasele) tempole ning isegi mõttele, mis parajasti toimub - asetatakse jõuluküünalde juhet lava ette äärde... aeglaselt ja justkui vaataja aega raisates... muide ei saanudki lõppude lõpuks aru, milleks seda vaja üldse oli või mida see pidi sümboliseerima?

Esimene vaatus jätkus kõikvõimalike kummalisete kunstiliste valikutega... Laura Peterson-i tegelase närvikava näis olevat labiilne, kord vaikne ja normaalne, siis jällegi nagu poolearulilne. Aarne Soro näis olevat liimist lahti, oli hetk kus näis, nagu tal oleksid sõnad meelest läinud (mitte ainult minu tähelepanek, vaid seda nentis sosistades ka mu teatrikaaslane). Lugu peaks toimuma Norras? Vähemalt tegelaste nimesid arvestades, aga lavalolevat ei seo Norraga mitte miski olemuslik. Ajastule ei saa üldse pihta, see oleks nagu 60ndad ja siis jälle pole ka ja miks üldsegi 60ndad? Miks lillepotid ja lipud nende sisse torgatud - mage lahendus, mõttetu propp, kui juba nii lage, siis las olla täiega... Ning need pikad venitused ja pausid... ok, saan aru, et mõttetiheda teksti puhul oleks vaja pause, et kõike lahti kodeerida, aga siin pole ju veel alguses seda sisu nii palju ning aega mõelda niigi küllaga... Terve esimene vaatus mõtlesin, et miks ma seal saalis olen...

Aga miks tõesti? Tegelikult ootasin seda etendust väga... leidsin end hetkeks isegi mõttelt, et kas jälle "ootasin liiga kõvasti". Andres Noormets, kes naases Ugalasse juba mõnda aega tagasi, pole tegelikult seal majas lavastanud juba 6 aastat (kas ehk on ta ise olnud oma protagonistiga saranaselt mingis  kammitsas, mis ei ole tal lasknud vabana tunda lavastada?) ning üldse on ka tema viimasest Vanemuise lavastusest juba pikem paus. Ja materjaliks ju Ibsen, ehk põhjamaine klassik, kes ikka peaks kõnetama...

Tegelikult on mul nii Noormetsa kui Ibseni loominguga love-hate suhe. Mõlematelt on nii tippe kui selliseid töid, millega ei haaku üldse. Noormetsa hiljutisematest lemmikutest meenub kohe "Suluseis", mis eriti lavastusena võlus oma erilisuse poolest. Lugedes Lavastajaraamat 2 sellel suvel, meeldis või oli mingis mõttes kõige huvitavam just Andrese jutt. Samas lugedes tema mõtteid ja süsteemi, kuidas ta lavastamisele läheneb, see ongi täpselt näha tema lavastustest! Fenomenaalne. Tihti on ta ka oma lavastuste kunstnikuks ja mitmete muude komponentide kujundajaks. Ka "Naine merelt" lavastustööle lisaks on ta ka kujundaja rollis, kostüümid, muusika ja valgus on siiski seekord eraldi kunstnikelt, kuid kontseptsioon annab raamistuse ning selles mõttes on lavastaja kõrvad ikkagi kõige muu tagant ka paista :) Seda naljakam oli äsja raadiost kuulda, et tulemas on raadioteater, kus Andres Noormets ise ka kõik rollid ära mängib :)

Andrese kontseptsioonid on alatihti huvitavad, kuid kõik see muu enda tehtud osa, tekitab minus üpris tihti ka kummastust... samas võib tuua paralleeli, et kui see kontseptsioon on kohe eriti eriline (näiteks, nagu see juba mainitud "Suluseis" või ka Endla "Vaikus"), siis toimib ka lavastaja enda loodud lavakujundus. "Naine merelt" kontseptsioon lavalises mõttes nii eriline ei ole... natuke on eeslava ääres madaldatud lava ja tagaseina katab suur ekraan, mille kaudu sellel kuvatav meri ja taevas lavamaailmale (mis on niigi ju üsna lage) veelgi rohkem avarust annab. Muidu kogu ameerikalikkus, mis on sisse toodud norralikkuse asemel (võib-olla oli seegi taotlus, et üle mere tuleb ju seda ameerikat igale poole... lisaks "sellele naisele").

Vaheajal olin kahevahel... kas loobuda ja minna varem koju või anda siiski veel võimalus...

Teine vaatus algas ning alles siis meenus mulle, et olen ju Ibseni "Naine merelt" juba korra varemgi näinud. Nimelt Katri Kaasik-Aaslav'i lavastusversiooni Tallinna Linnateatris... sellest on küll umbes 20 aastat ja see ei meeldinud mulle juba siis. Iseenesest sobivalt pikk vahe, et see uuesti Eestis lavale tuua... praegu ju ikkagi on meil hoopis teine aeg kui 90ndatel... ehk kõnetavad ka teised teemad, kuigi tüki loos käsitletavad on täiesti ajatud - inimsuhete lahkamised üht ja teistpidi...

Kuid 2.vaatus hakkas lahti hargnema ja üksteise järel hakkas vajalikke võtmeid sülle kukkuma... Kas see ongi nii planeeritud lavastajal või juhtus vaheajal midagi, mis muutis vaataja avatumaks, vastuvõtlikumaks, ei oska seletada, ent iga stseeniga läksin üha rohkem ja rohkem lavaltoimuvasse sisse ning hakkasin ka (mõnedest) eelnevalt seletamatuna tunduvatest valikutest aru saama... Eelkõige Laura mängule, leidsin enda jaoks lahtiseletuse - ta on "merelt" ja ta on nagu meri (eks tal ju jäigi natuke isegi müstiline aura just sellepärast, kuidas Laura teda mängis)... Mõnikord vaikne, peegelsile, siis jälle tormine ja raevutsev, vahutav, kord läheb ta suure hooga kaldast eemale, siis jälle vaikselt vuliseb rannaliivale tagasi... etteaimamatu, nagu naised meri ikka. Kui see on näitleja taotlus, siis kergitan oma mütsi. Sellise valgustatusega, andsin loomulikult kogu esimese vaatuse kohati isegi häirivalt intensiivse mängu andeks ning vastumeelsus asendus vaimustusega. Aarne Soro "abikaasa" sügavalt, sügavalt tõsise ja õnnetuna oli laval nii tugeva emotsiooniaura ja -laenguga, et samastusin temaga hetkega... Mida teha olukorras, kui Su naine tahab Sind maha jätta? Siinkohal oleksingi eriti tahtnud, et see kõik toimuks ikkagi omas ajastus, ehk 1800ndatel... see mehe otsustamine naise eest ning üldse mehelikkuse ühiskondlikud standardid said sellises olukorras kordades suurema põntsu kui 1960ndatel, 70ndatel... Kuid muidugi vaatajana on võimalik pigistada silm selle koha pealt kinni ning võtta seda mängu ikkagi õiges ajas... Lisaks kusagil väikses Norra külas võivad ju veel tänapäevani kehtida sajanditetagused normid ja inimesed kannavad mistahes ajastu riided - seal kalurikülades kellelgi nüüd aega moepärast muretseda... Ja Aarne jõuab ringiga ka hoopis teise emotsiooni... ja see on sama magus nii tema karakterile kui vaatajale... arusaamine. Armastus ei allu ühiskonnanormidele. Pole kunagi allunud ja ei hakka ka kunagi alluma.

Siinkohal tahaks jällegi tõsta esile väga head ideed mehed habestada, see nagu viib jällegi vaatajad aega kus mehed olid nö. traditsioonilises mõttes mehelikud ja naised naiselikud... sest tõesti ka kõik naised, kes laval liiguvad on kleitidega ja kas plika- või naiselikud. Kuid eelkõige just see habeme-otsus... just praeguses ajas, kui umbes 10-15 aastat on habe jälle kõvasti moes (võib-olla on märgata isegi väikest vaikset taandumise algamist), siis ei meenu hetkel ühtki teist draamalavastust, kes seda esteetikat oleks nii nähtavalt ära kasutatud (NO99 värskes Kihnu Jõnnis ju ka nii mõnel meestmängival naistelgi habe ees, kuid seal on see rohkem naljaviluks ning mitte esteetiline). Hea mõte ja väga sobiv siia nii mitmeski mõttes.

Sisulise külje pealt kannab tugevalt lugu sõnumit - et lase ta vabaks ja alles siis kui ta tagasi tuleb, tähendab, et ta tõeliselt armastab... Ükski puurilind ei laula nii, nagu vabana... Keegi ei ole teise inimese pidaja, ega omanik... kuigi "omaniku" mõiste paarisuhtes minule isiklikult väga meeldib, ent rohkem sellelt pinnalt, et ma ise tahan oma elukaaslasele kuuluda, samuti, nagu ma loodan, et tema kuulub ka minule... mitte sunniviisiliselt teise üle nõudmisi esitades, vaid vabatahtlikult - ise ennast andes, kuid samaga teises omaniku tunde tekitades. Sest tegelikult ei saa kedagi sundida kedagi armastama... võib enda pealesundimisega teise armastuse peal trampida ning lasta tal sellel mitte õitsele puhkeda... just seda Ibsen on ka oma loosse kirjutanud. 

Paralleelselt liiguvad siin klassikule omaselt mitmedki lood ja lookesed. Tänu Tanel Ingi fantastiliselt peenele karaktermängule, kus lisaks sõnadele, mängib ta kehahoiakute, pilkude viskamiste, tempo ja vastumängija keemiaga ning lavalise 100%lise olukorraolekuga ka hetkedel kui ta otseselt fookuses ei ole, loob ta nii tervikliku ja tugeva tunnetusliku pagasiga mehe, kellest loeb välja kõik selle, mida ta otseselt mängib, aga lisaks ka palju muud tema ajaloost, kasvatusest, sisemistest barjääridest ning sellest kuidas ta ise naistesse suhtub ja kuidas ajastu kombed sealt kõrvalt seda mõjutavad... nii kompleksne ja mitmekihiline mäng. Tundsin igas hetkes, igas nüansis seda, mida see õpetajahärra oma endist õpilast kosides... Isegi käisin selle tundeskaala läbi koos temaga, mida tüdruku (Marika Palm) jutt talle valmistas. Vaimustav kõrvalroll, mis muudab kogu kõrvalliini peaaegu põhiteemaga võrdseks!

Üldse see esimese vaatuse äng ja vastik valu ning lootusetus, mida on raske seedida ja mis tekitab mistahes kunstivormina seda vastu võttes vähemalt minus ebameeldivust, hakkas teises vaatuses muutuma vaikselt meeleheiteks. See vahe on üüratu, sest meeleheide on üks ilusamaid ja mõjuvamaid tundeid, mis kutsub esile kaastunde ning toimib sügavalt ja empaatilises mõttes üldsegi mitte vastikuna, kurvana küll, kuid ilusalt valusana. Meeleheide muutub lõpuks ka armastuseks ja see teekond selleni, õigemini just sellesuunaline teekond, andis lõpuks rahuldustunde. Teatrist väljudes oli hea olla. Maailm oli ilus, kõik läks nii, nagu mina tahtsin! Olin ju kordamööda Aarne Soro ja Tanel Ingi karakterid (vahepeal tegelikult natuke Tarvo Vridolin ka - ta lihtsalt on nii sümpaatne näitleja minu jaoks, sest ükskõik kui suures või väikses rollis ta ei ole, ma pole juba aastaid temalt grammigi allhindlust näinud) :)

Koos selle baastunde muutusega, hakkasin nägema ka ilu (kuigi lõpuni sellise kunstnikutööga päriselt rahule ei jäänud), tekkisid stseenilised postkaardid, millest mõned tundusid lausa poeetilised. 

Eraldi tahaksin lõpuks rääkida veel ühest suurest põhjusest, miks ma seda tükki lisaks Ugalas-Andres-Noormetsa-comebackile-lavastajana näha tahtsin. Oma debüüdi ugalalasena teeb käesoleval kevadel Lavakooli lõpetanud Ilo-Ann Saarepera. Räägitakse tema ja Laura "Klaudia ja Adeele lapsehoolduspuhkuste asendustest", aga tahaksin väga loota, et Ilo-Ann on saanud või saab päris Ugala-pereliikmeks. Juba lavakooli diplomilavastustes leidsin end karp lahti tema küpsete ja põnevalt eriilmseliste rollide peale vaimustumas. Ta torkas silma nii "ja peaksin sada surma ma" kui "Õpetatud naistes" ja eriti küps oli tema mäng "Noad kanade sees"... Ning veel kõige rohkem imetlesin hoopis tema võrdlemisi väiksest, aga tervikuna läbikomponeeritud "12 vihast" rolli, kus ta võttis teatud naistüübi, ning vedas seda usutavalt kordagi valitud teelt eksimata algusest kuni lõpuni välja, ometi kui see nii mõnelgi kursakaaslasel päris hästi ei õnnestunud (see tundus olevat neil justkui selle lavastusega seotud ülesanne, sest nad kõik "olid keegi teine, aga teatud inimtüüp"). Ja nüüd siis see pisike roll, siin "Naine merelt"... ei saa midagi nuriseda. Materjali tegelikult mängimiseks tal väga palju polegi, paar suuremat stseeni, millega ta vaid kinnistab oma oskust luua igati usutavaid ning taustsüsteemiga tegelasi (tujukas teismeline tüdruk sedapuhku - mina ja maailm ning kõik peaks käima ümber tema naba), aga mis mulle eriti meeldib, on see, et olles näinud tema üpris mitmeid rolle, oskab ta juba praegu endast tuua uusi külgi välja igas uues ettevõtmises. Teda on sõna otseses mõttes põnev laval vaadata ning iga kord oodata, millega ta seekord välja tuleb..  ja ühtlasi on ta mängitud tüübid olnud eranditult inimesed, kelle olemasolus ei kahtle - ehk ta mängib, aga nii, nagu ta ei mängiks ja ometi olles erinev iga kord. 

Osalemas on ka üks külalisnäitleja - Agur Seim... ka tema mängu ootasin, aga tervikpildis jääb ta kuidagi nähtamatuks, et mitte öelda kahvatuks (kõige kõnekam on isegi hoopis tema "käestseen" ehk kulminatsioon). Esialgu trummarina sissetulek, kui vaatajana tead, et kohe varsti ta siseneb ka suuremalt mängu, on see põnev, aga siis kui ta tulebki, siis võib-olla tema tegelase negatiivsusest tingitult tahaks, et teda väga palju polekski (sama hästi võib seda pidada ju ka õnnestunud rolliks, sest just nõnda ta pidigi mõjuma)... Marika Palmi pean endiselt tugevamaks lavastajana (kuigi olen näinud vaid tema 2 lavastust) kui näitlejana ja kannatlikult ootan selle teatava "mängukanguse" kadumist. Vastupidiselt Ilo-Ann'ile ma ei suuda uskuda seda, mida ta laval räägib. See on nagu päheõpitud sõnad, mida ilmekalt minule esitatakse. Usutavasti on see minu isiklik kiiks, kuigi ka teatrikaaslane niikord kui ka alati nuriseb samade sõnadega tema aadressil. Kui Marika intervjuud annab või räägib rollita, on see, mille baasilt tahaks näha rolle tekkivat, mitte mängida arusaadavalt "rolli-tehes". Täpselt sama tunnetus on mul ka Rait Õunapuuga, kuigi mõlemad vilksamisi on ka kaotamas seda... selles mõttes sobiksid sellisele mängustiilile rohkem karikeeritud... ehk sellised karakterrollid, mis ei nõua psühholoogilist usutavust. Selliseid avanemisi olen läbi aastate näinud ning on lausa põnev jälgida ja siis ühel hetkel avastada kui see sünnib... Näitlejatel endal peab muidugi ka piisavalt jonni ja tahtmist olema, et jaksata jõuda selleni... Hea näide sellisest näitlejast on näiteks samas teatris Janek Vadi. Mul oli endal ka paha olla kui pidin alati tema kahtlase väärtusega "mängu" kallal irisema roll rolli järel... aga nüüd on lauad laudunud ümber... Vadist on saanud üks Ugala raudvaradest... ja huviga ootan, mida nad Kadriga Ugala hooaja teises uuslavastuses teevad...

Hinnang: 4- (Hinnang oleks tunduvalt kõrgem kui esimene vaatus oleks olnud sama tugev kui teine ja kui see kõik oleks toimunud õiges ajastus. Ma leian, et tänapäevastamisel või antud juhul mingisse teise aega loo viimisel on õigustus olemas ainult juhul kui see mingis mõttes sinna paremini sobiks või vahetatakse üldse lavastusvõtit millekski ebatavaliseks. Praegu ma ei näe põhjuseid, et see poleks toiminud paremini omas ajastus... ja NORRAS! Sisu ja lavastuslikke ning mängulisi tugevaid valikuid oli sellegipoolest piisavalt, et selle elamuslik võrdnumbriline hinnang tavalisest keskpärasest lavastusest kõrgemale tõsta. Teatrist lahkudes pärast etendust oli tegelikult väga hea tunne. Seda nii sellepärast, et see lavastus teises vaatuses täiesti meeldima hakkas, aga ka sisulises mõttes, et kõik lõppes nii, nagu lõppes. Villu Konradi valgusrežiis olid omad hetked, eriti peegeldustena põrandast, aga ka värvilahendustes. Samuti meeldisid mulle Maarja Viidingu kostüümid, kuigi ajastuselgusetusest tingitult ma päriselt neid neile vääriliselt hinnata ei suuda. Argo Valsi helilooming oli ilus, aga esimeses vaatuses hakkas see häirima, sest ka sisuliselt laiemalt selle vaatuse lavastustervikust olin häiritud, ent teises vaatuses kui sisu meeldis, meeldis ka märkamatult muusika... ei teagi kas mõlemal oli mõju teineteisele või oli muusika üldse kogu asja võti? Katre Sulane on teinud väga ilusa videokujunduse, kuigi see peamiselt näidataksegi vaid taustal, mõjus sümbioosis valguskujundusega kohati eriliselt naudinguliselt. Peamiselt seeläbi ja mõnede ja heliliste viidetega (laevasignaal) saigi ainult aimu mere lähedusest... tegelikult oleks seda pidanud näha olema ka riietuses ning mõnes muuski detailis... see ongi lõppkokkuvõttes mu suurim etteheide. Sisu oli mõtlemapanev ja assotsiatsioone pakkuv. Ja kõige tugevamalt kogu lavastusest võtan lõppkokkuvõttes kaasa selle, et Tanel Ingi teeb siin ühe senise aasta parimatest meeskõrvalosadest!)

 Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka Maris Savik'u tehtud fotod):

Naine merelt
Henrik Ibsen

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 50 minutit.

Esietendus: 22. september 2018

LAVASTUSMEESKOND

Tõlkija

Henrik Sepamaa

Lavastus ja kujundus

Andres Noormets

Kostüümid

Maarja Viiding

Muusika

Argo Vals

Video

Katre Sulane

Valguskujundaja

Villu Konrad

Osades

Laura Peterson, Aarne Soro, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Tanel Ingi, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin ja Agur Seim (külalisena)

Muusik

Argo Vals

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Norra näitekirjanduse suurmeister Henrik Ibsen kirjutas näitemängu “Naine merelt” 1888. aastal ja seda peetakse üheks tema kõige helgemaks näidendiks. Loo algimpulss pärineb skandinaavia ballaadist “Agneta ja meremees”, kus naine kohtub meres elava mehega ja hülgab seejärel oma perekonna ja lapsed.

Ibseni näidend räägib mere ääres üles kasvanud majakavahi tütrest Ellidast, kes on abielus väikese kuurortlinna arsti dr. Wangeliga ja kasuemaks mehe täiskasvanuikka jõudvatele tütardele. Ellidat piinab igatsus avamere järele ja ta ei suuda väikelinnaeluga leppida. Kuigi dr. Wangeli esimene naine on surnud, seisab temagi oma perekonna ja Ellida vahel.

Siis tuleb ühel päeval merelt mees Ellida minevikust ja kõik muutub. Oluliste valikute ees on nii Ellida ise kui ka tema lähedased.