pühapäev, 27. mai 2018

Suveteater 2018


Vähem kui nädala pärast on 1.juuni, ehk suveteatrihooaeg pole enam mägede taga! :)

Kui päris täpne olla, siis mõned nö. suvelavastused on juba maikuus inimeste ette jõudnud, kuid mina pean ikkagi kassikaliseks "suveteatriperioodiks" ajavahemikku 01.juunist kuni 31.augustini ning lähtun sellest ka siinses suveteatriplaanide kogumikus ning hiljem sügise alguses ka suveteatri kokkuvõttes.

Kirjutada jõuan suveteatrist, nagu ikka, ainult nende tükkide kohta, mida mind vaatama on kutsutud. Mõne sõnaga vast ka mõnede teiste kohta instagrammi vahendusel https://www.instagram.com/danzumees/ (kui pildistamist ei keelata või õnnestub klõps kuidagi segamatult mõnest detailist teha). Sügiseks liigun seal ka blogiga samasse rütmi.... siis on kindlamalt jõudu ja jaksu nendest lavastustest kirjutada, mille kohta tegijad tegelikult ka tagasisidet soovivad. Käesoleval suvel, kuna olude sunnil on eelarve tavalisest tunduvalt piiratum, siis eeldatavasti ei jõua kaugeltki kõikidele etendustele, kuhu väga tahaks minna... Eriti, mis puudutab Tallinnast väljas mängitavaid etendusi (tuleb ju arvestada ka kütusekuluga). Suvepuhkuse planeerisin juuli lõppu ja augusti algusesse, siis on kõige kindlamalt head ilmad, vaarikatekorjamise ning aiatööde aeg ning lisaks ka teatrikava tavalisest tihedam. Ehk jõuab ka raamatuid siis ahmida nii palju kui ülejäänud aasta jooksul kokku (nii see on olnud tavaliselt).

Ah mis ma siin ikka pikalt pläran seda sissejuhatust, suveteatrit ju tänavu hiiglama palju (hetkel on info 165 lavastuse kohta) ning kui kõigi kohta natukenegi kirjutada, siis võib juba ette arvata, et tuleb niigi pikem lugu.

Teen seda (nagu ikka) endale mängulisemaks, ehk toon need nimekirjad ära edetabelite vormis -  alates enda arvates olulisemast, huvitavamast, oodatuimast, parimast või "arvatavasti" parimast... Ja nimekirjad - mitmuses, sest plaanis on lahku lüüa edetabelid juba nähtud lavastustest (eelnevatest hooaegadest - nende kohta oskan juba kindlamalt "soovitusi" jagada), teiseks edetabel lavastustest, kuhu olen juba endale koha kindlustanud, ehk mida kindlasti vaatama lähen (ja ühtlasi ju just need, mida selle suve olulisimateks pean!) ning kolmandaks edetabel tükkidest, millele mul piletit pole. Mõned esialgselt kavas olnud etendused on tegijad tühistanud ja seega need siinsetes nimekirjades ei figureeri. Eriti kahju on sellest, et Mäeotsa "Needid ja suhkruvatt" ning Jaanholdi "Ma teenindasin inglise kuningat" sellel suvel ära jäävad...

Punase S'iga olen märgistanud ära need 88 lavastust, mida praeguse info juures mängitakse ainult kolmel suvekuul, ehk siis on see kõige eksklusiivsem "SUVE"teater ja millele tasub tähelepanu pöörata ka selles mõttes, et neid sügisel enam ei näe... mõnda ehk siiski ka järgmisel suvel... S-iga olen jätnud märkimata ka Sajandi loo suvel esietendunud lavastused, sest neid mängitakse vähemalt Draama-festivali raames ka sügisel.

Tegemist on tabelitega, mida on plaanis täiendada ning muuta, vastavat lisanduvatele etendustele või muudele muudatustele. Seega kui huvitab siis võib siia tagasi tulla lugema, kuidas selle suve tükid eelmiste suvede tükkidega võrreldes mõjuvad edetabeli vormingus. Teisest edetabelist saab näha ka seda, millistest tükkidest hiljem siin blogis kirjutan.


EDETABEL 1: Lavastused, mis on juba nähtud.
Praeguse seisuga TOP80


VÄGA SOOVITATAV:

01. Ivanov - Eesti Draamateater (alates 9.juuni Tallinnas)
Vaimustav, vapustav trupp ja lavastus. See lavastus läheb teatrilukku! Tšehhov. Klassika suure K-ga. Lavastaja Uku Uusberg, meeldejäävaimad rollid: Guido Kangur, Mait Malmsten, Inder Sammul, Aivar Tommingas, Ita Ever, Üle Kaljuste, Kristo Viiding, Maria Peterson jne jne jne...

02. Praegu pole aeg armastamiseks - R.A.A.A.M. (alates 10.7 Võhmas) S
Koomiline pärl! Superhead rollid, eriline nii sisult kui ülesehituselt. Vahva! Põnev külaslislavastaja ja meeldejäävaimad rollid: Kristo Viiding, Harriet Toompere, Mari-Liis Lill, Tõnn Lamp jne

03. See hetk - Tallinna Linnateater (alates 8.6 Tallinnas)
Sügav, valus ja hingekriipiv. Surm on üks väheseid tabuteemasid. Kuidas ise ja kuidas armsad inimesed sellesse suhtuvad... Lavastaja Alo Kõrve, meeldejäävaimad rollid: Margus Tabor, Anu Lamp (tema oli minu nähtud etendusel asendaja), Piret Kalda, Andrus Vaarik, Epp Eespäev, Maiken Schmidt (tema on praegu asendatud), Kaspar Velberg jne.

04. Viimane võllamees - Rakvere Teater (alates 7.6 Loodis) S
Tippmaterjal maailma teatrilavadelt. Kuum just praegu, kuigi on ajaloolise taustaga. Surmanuhtlusest, natuke kriminaalne, aga ka palju koomikat ja iirilikkust. Lavastaja Üllar Saaremäe, meeldejäävaimad rollid: Raivo E.Tamm, Velvo Väli, Tiina Mälberg, Madis Mäeorg, Tooman Suuman jne.

05. Viiuldaja katusel - Estonia (alates 14.8 Tallinnas) S
Väga hea lavastus, mitmed tuntud muusikalilaulud väga heas esituses - tugev trupp. Emotsionaalne. Ilusad tantsud ka. Lavastaja Georg Malvius, meeldejäävaimad rollid: Mait Malmsten, Liina Vahtrik, Helgi Sallo jne

06. Toomas Nipernaadi - TeMuFi (Tori vallas alates 2.8)*** - praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast KÕIGE parem!
Pääru Oja ja Ursula Ratasepp mängivad ja minu jaoks poleks rohkem vajagi, aga seal on veel nii palju teisi lemmikuid koos - Tanel Ting, Silver Kaljula, Kaili Viidas... ning režiid veab Peep Maasik, kelle Tom Sawyer'ile ma selle nägemisest peale mõnikord tagasi mõtlen.

07. Kõrboja perenaine - Ugala (alates 3.8 Albus) S
Mõnus ja pesueht suvelavastus. Sama mis Kõrboja peremees, vaid õrnalt rõhku Villult Annale liigutatud. Tammsaare, ehedas ümbruses ja väga hästi lavastatud ning mängitud. Lavastaja Vallo Kirs, meeldejäävaimad rollid: Kadri Lepp, Andres Tabun, Luule Komissarov, Ott Aardam, Egon Nuter, Rait Õunapuu jne.

08. Kuu aega maal - Vene Teater (Sagadis alates 1.6) S - praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste teiseks parim!
Lavastaja Filipp Loss. Sagadi mõisas. Turgenjev! Aaaaahhhh! Sobivasse kohta lavastatud ja lugu mõjub ehedalt niimoodi mõisas mängituna. Romantiline ja ilus. Inimsuhted ja armujanu - kostüümidraama... Juuni 2018 parim teatrielamus. Läksin vaatama peamisel noore Saaremäe ja Jekaterina Burdjugova pärast, aga avastasin hoopis mitu väga head Vene Teatri näitlejat. Ksenia Agarkova teeb ühe senise aasta tugevamatest naispeaosadest! Lavastus oli ka eriline - imeliselt voolavalt kasvasid ühe uued ja uued stseenid eelmistest välja. Nauding!

09. Pikse pill - R.A.A.A.M. (Jänedal alates 19.7) - praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast kolmandaks parim!
Kuna eelmisel suvel oli üks nii suve kui terve aasta parimaid lavastusi Salimsjanovi tehtud, siis olid ootused väga kõrgel ka sellel Kreutzwaldi tekste kasutaval tükil. Segu muinasjutte ja tänapäeva- Lahedalt mänguline, huvitav trupp. Ott Raidmets ja Jarmo Reha särasid eriti. Ja Salimsjanov ei petnud ootusi - ka siin oli mõnusalt palju lavastajaideid.

10. Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu - Misanzen (Urvastes alates 14.8)*** - praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 4. parim!
Lavastaja Helen Rekkor. Eelmisel suvel oli mul kõige rohkem kahju just selle tüki nägemata jäämisest. Pärast etendust kostunud kommentaarid on ka olnud eranditult positiivsed. Teades kui huvitavaid visuaale suudab Helen luua oma lavastustes ning muidugi Edgar Valter'i fännina on see peaaegu, et kohustuslik teatrikülastus. Kui see vaid nii kaugel ei toimuks, et kõik kulud koos kohalesõiduga kokkuarvestades üle pea ei kasvaks.


KUI EELMISED NÄHTUD VÕI PILETID VÄLJA MÜÜDUD, SIIS KA NEED ON VÄGA HEAD:

11. Säärane mulk - Endla (alates 12.7 Pärnus) S
Muhe ja lõbus ning suvine, muusika ja liikumisega rahvalik jant. Kõiki rolle mängivad mehed ja just "suuremad" neist mängivad naisi. Väga vahva ja pull. Lavastaja Kaili Viidas, meeldejäävaimad rollid: Ago Anderson, Indrek Taalmaa, Tõnu Oja, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Lauri Mäesepp, Feliks Kark jne.

12. Paljasjalgne Debora - Kuressaare Linnateater (1.6 Tallinnas)
Väga tugevad rollid. Killuke kirjanike- ja kirjandusajalugu, aga ka muidu aja- ja Debora Vaarandi elulugu. Eriline lavastus, hea Urmas Lennuki tekst. Lavastaja Raivo Trass, mängivad: Arvi Mägi, Andres Raag, Merilin Kirbits, Piret Rauk, Aarne Mägi.

13. Kõik naistest - Endla (2.8 Pärnus)
Kolm naist mängivad eri vanuses naisi ja erinevaid tahke naiste elust. Koomiline, dramaatiline, elulist äratundmist ja naiste hingeelu õpetust ka meestele :) Lavastaja Kaili Viidas, meeldejäävad rollid: Liina Tennosaar, Carmen Mikiver, Karin Tammaru.

14. Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt - Emajõe Suveteater (Tartus alates 5.7)*** S - praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 5. parim!
Lopsaka keelekasutusega - no ma usun, et lopsaka huumoriga ka... 3 õde, keda mängivad Marika Barabanštšikova, Karin Tammaru ja Terje Pennie - assaraks!!! Ja nad kavatsevad sellist "pöörast ümberkehastusmängu" seal mängida... Puškin keerab sellepeale ilmselt hauas teise külje :) Aga mina pean seda oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda saama! :) Sellele on kolm suurt tähte üle kõige kirjutatud juba ette ära - ÄGE!

15. Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus - Tallinna Linnateater (1.6 Tallinnas)
Kurb ja naljakas ja eelkõige kaasahaarav lugu tüdrukust ja tema ropendavast kaisuloomast, kes kohtuvad kõiksuguste tegelastega. Tüdruku isa on ka mängus. Mõnus trupp. Lavastaja Diana Leesalu, mängivad Helle Kõrve, Indrek Ojari, Margus Tabor ja Priit Pius.

16. Kui seda metsa ees ei oleks - Saku Mõisa projekt (alates 1.8 Sakus) S
Naine armastab Tšaikovskit. Tšaikovski on ise gay, aga mängib naise tunnetega, lüpsab armunud rumalukeselt raha... Naisel tuleb külaline ja mängus on ka tema poeg,kellel samuti oma rida Tšaikovskiga. Tšaikovski ise lavale ei ilmugi. Urmas Lennukilt jälle üks tugev näidend! Lavastaja Eili Neuhaus, mängivad Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu ja Madis Mäeorg. Wow, mis roll Üllelt!

17. Stiiliharjutused - Tähesõjad (alates 10.6 Tartus ja Tallinnas)
Lahedalt eriline. Umbes 40nes erinevas vormis mängitakse mõnelauseline juhtum ette. Väga koduses ja sõbralikus atmosfääris. Hoiatus - kohati hüsteeriliselt naermaajav! Lavastaja Eva Koldits, mängivad Eva Koldits ja Toomas Täht ning kirjanikud Jan Kaus ja Indrek Koff. Näitlevad kirjanikud on väärtus omaette, aga kogu kamp on hullult lahe! Üks käesoleva aasta parimaid teatrielamusi kevadhooajast!

18. Peks mõisatallis - Must Kast (11.8 Viru Folgil)
Lavastaja Birgit Landberg. Teatriliidu auhindade tänavune laureaat. Eesti ajalugu esiemadest-esiisadest tänapäevani välja. Kõik ettekantuna ühes liivakastis kolme näitleja poolt. Vapustav elamus... ainult liiiiiiga lühike :)

19. Kremli ööbikud - Tartu Uus Teater (Narvas alates 10.8)  praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 6. parim!
Miks ma lähen - Vanad-head eesti lauljad ja nende seiklused, laulud ja muu. No see ei saa olla muud kui hea. Meeldis mulle omal ajal ka Raudmees, kus samuti oli natuke sama aja lauljaid. Ja tookordne oli ka hea, kuid nüüd tuleb ju veelgi suurejoonelisem. Rääkimata sellest, et Avandi Joala saab olema huvitav. Lavastab Robert Annus.

20. Murru 422/2 - Kinoteter (alates 3.7 Murrus) S
Eriline lavastus, mille käigus saab aimu, mis tähendab vangi sattuda ja seal olla. Audio- ja osalusteater. Hämmastavalt mõjuv ja toimiv. Tasub kogemist! Lavastusmeeskond: Kinoteater, audionäitlevad palju tippnäitlejad, nagu Aivar Tommingas, Peeter Tammearu, Priit Pius, Ivo Uukkivi, Ülla Kaljuste, Hilje Murel jne jne jne. Reaalselt mängivad valvureid Karl Sakrits ja vähetuntud mehed. Alla 14 keelatud! Pigem sõnavara ja ilmselt ka sellepärast, et keegi noorem lollusi endale pähe ei saaks.


KUI KA NEED SIIANI KIRJUTATUD ON JUBA NÄHTUD, SIIS EI PIDANUD MA PETTUMA KA JÄRGNEVATES:

21. Isamaa pääsukesed - Eesti Draamateater/Nargenfestival (Keilas alates 15.6) praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 7. parim!
Kivirähk ja selline äge Draamateatri trupp. Eesti tänapäev ja nii mõndagi äratuntavat maainimestest, mutikestest ja eestlaste kitsarinnalisusest. Ja no ikkagi Kivirähk - ta kirjutab tavaliselt nii, kuidas minule meeldib. Need naljad ajavad mind muhelema ja lugu jõuab kohale, kuigi ongi natuke lihtsake. Pedajase lavastus on ka kindlapeale minek.

22. Sweeney Todd - Vanemuine (Tartus alates 2.6) S praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 8. parim!
Maailmaklassi muusikal, Tanel Jonas on lavastajana ikka ja alati vähemalt huvitav kuigi ootused on juba praegu (liiga!) kõrged. Nagu Vanemuise puhul ikka, on trupp ka väga põnev, sest muusikalidesse kaasatakse seal igasuguseid huvitavaid külalisi. Sedapuhku Hele Kõrve (muidugi ei pruugi Hele esikal olla, aga siis on Maria Annus ja see oleks sama hea. Lisaks loodan näha Jaanus Tepomeest ja no tegelikult kogu trupp on põnevast põnevaim. Ja lugu ise ju ka... Olen küll Johnny Depp-i Sweeney ja tema prouva inimestest küpsetiste küpsetamise lugu filmis näinud. Live's laval, oma silme all, saab see veel kordades mõjusam olla. Seal on hea annus koomikat ka ja muusika oli ka hea.

23. Enne meid oli veeuputus - NUKU/Vaba Lava (alates 1.6 Tallinnas)
Sajandi lugu sarja lugu 1980ndatest. Segu nostalgiat, huvitavat lavastust, tantsu ja laulu. Lavastajad: Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, mängivad Liivika Hanstin, Anti Kobin ja Mihkel Tikerpalu ning rida noori lauljaid ja tantsijaid.

24. Mowgli - Must Kast (Varbusel alates 13.7) S  praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 9. parim!
Lavastaja Birgit Landberg. Landbergi eelmine lavastus - Peks mõisatallis - oli väga eriline. Ka kogu mõisatalli trio - Kaarel Targo, Kristjan Lüüs ja Jaanika Tammaru mängivad! Lugu on ju läbi ja lõhki tuttav, aga nad on osanud sellele mitmed lahedad oma vindid sisse keerata ja karakterid seal on mahlased - madu, karu ja panter... kui vaid mõningaid nimetada... Eriti madu Kaa.

25. Ristumine peateega - Kukruse Mõisateater (Kukruses alates 11.7)  praeguseks hetkeks 2018.a suvel esietendunud lavastuste seast 10. parim!
Lavastaja Allan Kress. Tallinna Linnateatri versioon oli kunagi väga hea Piret Kalda ja Tõnu Ojaga. Film oli ka üks eesti parimaid. Nii head materjali vaataks ka teistes versioonides meeleldi veel. Sedapuhku on mängimas Margus Prangel, kes lahendas selle kummalise tüübi huvitavalt, ning noored ja värsked lavakoolilõpetajad mängivad noorpaari, kes sellesse kumalisse maamajja satuvad... Kõige lisaks mängib ka Tiit Alte, keda viimati sai (vist) nähtud täpselt 10 aastat tagasi Rasputinis... kuigi blogi väidab, et ta osales ka Rakvere Teatri suvelavastuses Maailma otsas... Igatahes põnev trupp ja väga huvitav mängukoht!

26. Gulliveri reisid - NUKU (Viinistul alates 1.7)*** S
Lavastaja Taavi Tõnisson. Tehniliste lavastajatrikkide võidukäik. Visuaalselt ülimalt põnev, sisuliselt mitte nii eriti, sest liialt moraliseeriv ja see moraal pole mitte kavalalt sisse peidetud, vaid on puust ja punaseks tehtud. Põnev trupp, milles eriti särasid Andres Roosileht, Silva Pijon, Karl Sakrits ja ans Kristian Õis. Mängiti Viinistu vanas katlamajas, seal kus ikka Kivastiku ja Kivirähki legendaarseid tükke on mängitud.

27. Eluhingus - Eesti Draamateater (alates 6.6 Laitses) S
Haavad kistakse lahti ühel ööl kui kaks naist vestlevad neid siduvast mehest - armuke ja abikaasa. Kammerlik. Lavastaja Priit Pedajas, mängivad Kaie Mihkelson ja Laine Mägi. Minu arvates karjääri üks parimaid rolle Lainelt!

28. Madu oma rinnal - Kuressaare Linnateater (alates 15.6 Kuressaares)
Põnevik kolme naise mõrvamängudest. Paar kobedat ehmatust ja hea mäng naistelt. Põnevate üllatustega lugu - a la vint vindi peale. Lavastaja Peeter Tammearu, mängivad Triinu Meriste, Mirtel Pohla, Henessi Schmidt.

29. Noad kanade sees - Lavakool/Tallinna linnateater (alates 21.8 Tallinnas)
Lavakooli tänavuse lõpetaja, Johan Elm'i debüütlavastus on just selline, nagu ta oma lennu esimeses avalikus lavastuses "Impeerium" vastas küsimusele "millist teatrit ta kõige rohkem tahab hakata tegema?" - kammerlik ja psühholoogiline draama (juba siis sümpatiseeris ra oma teistest erineva vastusega). "Noad kanade sees" nägin eelmisel korral 15 aastat tagasi Saueaugu teatritalus. Seekordne ei jäänud millegagi alla (eriti tugevad olid kõik 3 näitlejatööd - Ilo-Ann, Andres ja Andrus). Ka seekordne mängukoht - keskaegne torn - mängis lavastusele põnevalt kaasa.

30. Lõikuspeo tantsud - Rakvere Teater (Arknas alates 14.6) S
Lavastaja Eili Neuhaus. 5 õde ja väga vinged Rakvere naised kõik koos mängimas. Lisaks on külas VAT Teatrist Tanel Saar - ühesõnaga kogu punt on esmaklassiline ning kubiseb mu lemmiktegijatest. Lugu küll kahjuks juba tean, sest olen seda Meryl Streep'iga filmi ("Dancing at Lughnasa") aastaid tagasi näinud... Mäletan, et kiskus isegi pisara välja... Nüüd laval on muidugi kõik veel ehedam ja lähedasem... Aga Frieli lugu on tugev ja see on juba kindlapeale minek.

31. Magamistubades - Kell Kümme (alates 1.7 Ohtus)
4 paari - 3 magamistuba - paarid, kes maid jagavad teistega ja omavahel. Lavastaja Roman Baskin, meeldejäävaimad rollid: Paul Laasik, Kersti Kreismann, Hilje Murel, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Roland Laos jt.

32. Metsa forte - Eesti Draamateater/Nargen Opera (Tallinnas alates 1.6)
Vanad head ooperi ja operetinäitlejad on rahulikust pensionipõlvest välja lavale aetud ja see on minusuguse teatrifänni jaoks maiuspala. Segatuna veel Draamateatri hea trupiga... eesotsas Liisa Saaremäel... Paraku ei lähe see minul otseselt suveetenduste arvesse, sest näen seda juba nüüd mai lõpus.

33. Linnukaupleja - Estonia (alates 8.6 Pärnus ja Tallinnas)
Lõbus ja koomiline operett ühest tobukesest, kellest saab avatava loomaia direktor, ise sipeldes armukolnurgas õigemini on seal neid armuliine mitu ja segamini... Lavastaja Marko Matvere, meeldejäävaimad rollid: Reigo Tamm, Renè Soom, Jassi Zahharov, Argo Aadli, Jan Uuspõld jne. Ja kui veab, nagu esietenudusel, siis käib ka lavastaja ise laval joodeldamas...

34. Meretagune paradiis - Kuressaare Linnateater (Kuressaares alates 31.7)*** S
Lavastaja Tiit Palu. Tallinnast kaugel ja Saaremaal ööbimiskohta ka pole, seega arvasin, et jääb ilmselt nägemata... aga võta näpust - sealt tuleb veel õhtul hilja praam mandrile tagasi ja nõnda otsustasin proovida oma saarel teatrivaatamisneeduse murda ning kohale minna! Tundub huvitav trupp ja Tiit Palu on selle ise kirjutanud ka... Lugu Saaremaast... ja Saaremaa on minu jaoks müstiline mingist otsast. Olen sinna ainult korra elus varem jõudnud. Aitasin Kuressaarde luua sadu töökohti, kohtusin linnapeaga (siis kui Urve Tiidus seal veel linnapea oli) ning viisin sinna välisettevõtte juhid... oleks aeg tagasi pöörduda küll :)

35. Pilvede värvid - Estonia (alates 14.6 Tallinnas)
Ooper, Kruusvalli klassika on toodud rohkem tänapäevasemaks. Võimas muusika. Lavastaja Roman Baskin, meeldejäävaim roll: Jassi Zahharovilt.

36. Minu veetlev leedi - Estonia (alates 17.8 Tallinnas)
Operett. Klassika, mitmete tuttavate lauludega. Eliza Dolittle, kellele kombeid õpetatakse, et ta seltskonda saaks minna. Lavastaja: Ago-Endrik Kerge, meeldejäävaim roll: Hele Kõrve (tema vist küll enam ei mängi Elizat, kuigi tema pärast paljuski saigi seda kunagi ammu vaatama mindud).


SIIT EDASI TULEB JUBA VÄIKSEMA VÕI SUUREMA ETTEVAATLIKKUSEGA SUHTUDA SOOVITUSTESSE. KÕIGEPEALT SIISKI ENAM-VÄHEM VAADATAVAD TÜKID, KUS OLID PÄRIS MITMED HEAD VÕI ISEGI KA VÄGA HEAD KOMPONENDID, KUID TERVIK ON... NO ÜTLEME - MAITSE ASI:

37. Kostja ja hiiglane. Päts - R.A.A.A.M. (Viinistul alates 25.7) 
Päts on teema, mis on mind alati paelunud. Mu vanim tütar on Pätsu fän ning teab temast ilmselt kõike. Lähen seda temaga koos vaatama ja no eks siis kuuleb mis on õige, mis väljamõeldud :) Tammearu peaks Pätsuks väga lahedalt sobima. Kivastik ja Viinistu--- sellest kaheraudsest on pea alati pauku tulnud.

38. Vürst Gabriel ehk Pirita Kloostri viimased päevad - Tallinna Linnateater (Tallinnas alates 16.6) S
No kellele siis viimse reliikvia lugu ei meeldiks... samas see on tuttav lugu ja filmistsenaarium on sõna-sõnalt peas. Lavastuslik külg ja dramatiseering jäid nõrgemateks külgedeks. Gabrieli mänginud Priit Pius ning Agnes - Sandra Uusberg sobisid hästi rollidesse... Lisaks oli ka rida värvikaid kõrvalkaraktereid, rääkimata TÜVKA ja EMTA näitlejaõpilastest. Mängiti sisehoovi vabas õhus koos kakluste, vehklemiste ja tõrvikutega. Kuid see kõik oli natuke tagasihoidlik, sest lugu oli tuttav ja filmis nii palju paremini tehtud... kus on hobused? kus on tõelised rõdult alla lava keskele sõidud (meenub kohe vinge Temufi Tom Sawyeri Indiana Joe lend üle inimeste peade... jne jne jne. Muidu oli tore, aga ei midagi erilist, peale kostüümide ja mõnede heade karakternäitlejate ja eriti tore oli noorte näitlejatega tutvuda.

39. Armastus on ajaviide - Tuulekell (Ravilas alates 12.7) S
Lavastaja Erki Aule. See tuuakse mu maamaja lähistele ja peaossa on pandud Aarne Soro ja kõige lisaks teksti kirjutab Loone Ots, kes on meister selliste ajalooliste dokumentaalseid tõdesid sisaldavate näitemängude kirjutamises. Siin võib tegijatele viidates aimata on paras annus huumorit ka sees. Kindlasti lahe ja mõnus suvine meelelahutus, millest võib kujuneda päris äge teatrielamus. Soro mängib veidrikku, endakeskset naistemeest, keda kutsuti "hulluks krahviks"  (Tatika ja Vesipruuli sümbioos?)... kõlab ju nagu päris pull projekt! Ravila mõisamiljöö veel atmosfääriloojana kirsiks kogu tordil.

40. Draamakuninganna - Karahvin Teater (Viljandimaal alates 18.7) S
Lavastaja Andres Lepik. Andresed - Lepik ja Tabun on võtnud Quilteri käsile ja rõõmustavad publikut armastust, armukadedust, petmist, pettumist, ambitsioone, võimuvõitlust, ootust, igatsust ja hirme tuleviku ees täis komöödiaga - kas põletav ja laastav armastus või igav turvaline sõprus? Minu teada pole seda varem Eestis lavastatud, küll aga on eesti publik tuttav tema teiste näidenditega - näiteks: Eesti Draamateateri "Hiilgav", Emajõe Suveteatri "Veel üks pilet", Endla "Boyband", Ugala "Duetid" ja "Eesriie avaneb". Tore, et see rida saab täiendust!

41. Vedelvorst - Endla (Pärnus alates 1.6)
Seda tükki ma lähen vaatama tegelikult juhtumisi... ma ei tea, kas oleksingi muidu, kui mul poleks juba olnud kohad varutud "Ma teenindasin inglise kuningat" etendusele... mis paraku ära jäeti ja pakuti ümber planeerida Vedelvorstile. Ma otseselt ei oota sellelt etenduselt eriti midagi. Sander Rebane seal mängib, seda ma tean... kindlasti ka teisi häid Endlalasi... Loodan, et saab sama lahe olema kui eelmise aasta üllatavalt vahva Säärane mulk. Kui ootused pole liialt üles kruvitud, siis on jälle võimalus positiivselt üllatuda.

42. Miljoni vaade - Tallinna Linnateater/Vana Baskini Teater (Tallinnas alates 2.6)
Huvitavate teatrite sümbioos ja Nüganen lavastajapuldis. Oleksin ka pimesilmi seda vaatama läinud, sest tegemist on ka teatrite sajandi loo lavastusega eelmisest kümnendist, ehk 2000-2010. Tegelikult oli see rohkem 90ndate värk minu arvates, sest korterimahhinaatorid tegutsesid tiba varem... vähemalt see oli rohkem varasema ajastu kohta märgiline. Mõned head rollid ja mõned head ütlemised, lavastajaideid ka, aga tervik jättis külmaks, sest ei kõnetanud, st. teema ei meeldinud. Ajaga mängitud absurd sisse oli küll hea, aga see ei kandnud tervikut välja.

43. La La Wonderland - La La Ladies (Tartus alates 2.8)*** S
Muusikaline standup. Tüdrukutebändi tegemisest ja tegemistest La La Ladies näitel. "Ausalt pöörane sissevaade Eesti meelehutusmaailma köögipoolele". Mihkel Seeder ja Ain Mäeots on ka nõu ja jõuga tüdrukutel abiks olnud. Võiks olla päris pull elamus - muusika ja teater käsikäes.

44. 5 grammi sisemist rahu - Must Kast (14.8 Kassaris)
Ühe mehe teekond alla... Abiks narkootikumid. Silver Kaljule monotükk raputab ja näitleja annab endast kõik ja rohkem veel. Väga aus ja eluline.

45. Eesti matus - Eesti Draamateater (6.6 Tallinnas)
Kivirähki moodne klassika kummalistest elukatest - eestlastest. Mina nägin küll selle esialgset versiooni, nüüd on seal teised näitlejad. Lavastaja Priit Pedajas, meeldejäävaimad rollid tegid toona: Jan Uuspõld, Kersti Kreismann, Lembit Ulfsak, Merle Palmiste jt.

46. Suvepäev - Salme Teater (Tallinnas 6.6 ja 30.8 alates sügisesse välja)
Lavastaja Jaanus Nuutre. Jaanuse debüütlavastus, vist? Harrastusteater, aga mängivad Tallinnas. Enesetaputeema ja Mrožek autoriks... mul on isiklikud eelarvamused Mrožeki suhtes, aga samas debüütlavastused on tihti erilised... Jaanuse lavastust tahaks näha, aga Mrožek jällegi autorina on kahtlane... vaadata või mitte vaadata, selles on küsimus...

47. Neli monoloogi Püha Jüri asjus. Katse portreerida kunstnikku - Theatrum (Tallinnas alates 11.6) S
Lavastaja Lembit Peterson. Tomberg ja Peterson on dramatiseerinud Sittow ja Krossi tekste. Kunstniku ja seeläbi inimese uurimine kõlab sisukalt. Ehk mis meid ajendab tegudele, loomingule... Erik Ruus on ka jälle lavale meelitatud ja ta oskab selliseid mõtestatud tekste hästi mängida (viidates näiteks Johannese passioonile).

48. Me olime kodutütred - Saueaugu Teatritalu (alates 27.6 Saueaugul) S
Kolm sõbrannadest naist lähevad metsa matkama. Saladused tulevad välja ja õpitakse teineteist alles nüüd tegelikult tundma kuigi tuntakse juba teineteist aastaid. Ebaühtlane mäng naistelt. Lavastaja Margus Kasterpalu. Garmen Taborilt hea roll. Külli Teetamm ja Kristel Leesmend olid minu esituskorral liimist lahti.

49. Sofia - Eesti Noorte Muusikaliteater (Türil alates 11.8)*** S
Kaarel Orumägi ja Kärt Antoni originaalmuusikal. Mõlemad nimed on minu jaoks uued tutvused. Lisaks lugesin kokku 42 uut muusikalistaari nime, kes on valitud sellesse projektiteatrisse mängima sellel suvel - samuti kõik võõrad nimed... aga eks kõik peavad ju kusagilt alustama ning eks see saab siis olema vaade tulevikku. Ju nii mõnigi neist saab olema kõva tegija lavalaudadel varem või hiljem. Seda lugesin ka välja, et tegemist on kuulsaks saamise ja inimeseks jäämise raskest ühildamisest. Eks ta ju ole, et noortel lööb pea sassi kui liiga palju tähelepanu järsku pööratakse. Nii see on olnud ja nii see saab vist alati olema. Inimpsüühika on kummaline. Siiani on üks mu lemmiksarju läbi teleajaloo "My so called life"... ka seal osalesid tollel ajal täiest tundmatud nimed... nüüd on selle sarja kasvandikest saanud nii mitmestki superstaarid - Claire Danes ja Jared Leto eelkõige... Antud kontekstis ilmselt võiks paremaidki paralleele tõmmata "Fame"-i, "Glee" ja teiste selliste sarjadega. Ning muidugi kõikvõimalike staari-otsingu-saadetega. Lähen vaatama ja loodan leida uusi tähti, tüüpe, kellel on see haruldane lavaline x-faktor ning kelle arengut ning teekonda suureks täheks saamisel oleks põnev jälgida. Loodan leida ka lahedat lugu, mõnusat muusikat ning laulu... ja no otse loomulikult ka tantsu... noorte tegemistahet ja silmade sära.

50. Meri ja Orav - Hopneri maja (2.6 Tallinnas)
Egon Nuter ja Andrus Vaarik oma leivanumbritega. Kivirähk muhe tekst ka. Tervikelamuse jaoks oli see natuke lühike ja vähene, aga tegelikult see mis oli, oli hea. Režissöör Helen Valkna.

51. La Traviata - Estonia (alates 1.6 Tallinnas)
Verdi klassika. Ooper. Ball ja armastus... Lavastaja Neeme Kuningas, meeldejäävaim roll: Jassi Zahharov.

52. Omade vahel - Kell Kümme (alates 13.7 Ohtus)
Lugu ühest perekonnast, kellel on segased suhted - eriti ämma ja minia vastasseis - kelle närvid kauem vastu peavad? Lavastaja Roman Baskin, mängib võrratu Ita Ever, aga tegelikult terve trupp on väga tasemel, sh Alo Kõrve, Maria Peterson, Hilje Murel ja lavastaja-maestro Baskin ise. Alan Ayckbourn lihtsalt pole minu kirjanik (tavaliselt) ja see lugu polnud minu arvates eriti hea, et mitte öelda tavaline.

53. Peatumine ristteel - Polygon (Kernus ja Tallinnas alates 26.7)
Lavastaja Tamur Tohver. Kui see oleks lihtsalt Tätte Ristumine peateega, siis polekski see nii ahvatlev, aga kuna sinna sisse on mixitud veel Shakespeare'i Kuningas Lear'i ja Romeot ja Juliat ning mängivad Karin Rask, Siim Maaten ja Eero Spriit, ning lavastaja ise, siis tahaks seda kohe väga näha. Sobivalt Tallinna (ja mu maamaja) lähistel Kernus (päris sobiv atmosfäär sellele loole!), aga augustis mängitakse ka Tallinnas... Põnev!


PAAR LAVASTUST, MIS OLID VAADATAVAD, KUID SAMA HÄSTI EI TUNNE, ET MA OLEKS MILLESTKI ILMA JÄÄNUD KUI MA NEID KA NÄINUD POLEKS:

54. Itk - Endla (alates 13.7 Pärnus)
Kolm naist jutustavad oma loo. Kõik on eri sugupõlvest, erinevate maailmavaadete ja sellega kus kohas nad oma eluga hetkel on. Kolm monoloogi suuremas osas, aga siis need niidid jooksevad ikka kokku ka. Lavastaja Madis Kalmet, hea naistrio mängib - Lii Tedre, Karin Tammaru ja Saara Nüganen. Erinevad lood ei kõnetanud kõik ühtviisi palju. Eriti Saara esitatud karakteri oma jäi kaugeks. Meil oli ka publikus mingi hull, kes hakkas häirima keset etendust ning Saara karakteriga suhtlema publiku seast vastu ja ilmselgelt rikkus nii elamust kui näitleja mängu.

55. Hullumeelse päevik - R.A.A.A.M. (alates 8.6 Tallinnas, Pärnus ja Võhmas)
Väike lugu, mis ei andnud minu jaoks võrreldavat elamust täispikkade etendustega. Lugu on muidu Gogoli klassika ja huvitav, aga selline kähkukas. Lavastas Madis Kalmet ja mängib Argo Aadli üksi.


LAVASTUSED, MILLELE PANEKS SUUREMA HOIATUSMÄRGI JUURDE. MINULE NEED EI MEELDINUD. ILMSELGELT ON ASI MAITSES, KUIGI MITMES NEIST OLI KA (VÄHEMOLULISEMAID) HÄID KOMPONENTE:

56. Ilmavõõras - Saueaugu Teatritalu (Saueaugul alates 28.7) S
Lavastaja Ringo Ramul. Korra suvel on ikka hea Saueaugu Teatritalus ära käia... Priit Põldma poolt Sommerit, Kaplinksit, Masingut ning dokumentaalmaterjale segatud loos on teemadeks armastus, luule ja kosmos. Ei tunginud minu sisekosmosesse ja jättis huvitavast lavastusest hoolimata külmaks. Pettusin näitlejates (kõigis peale Garmen Tabori) ja kuigi lugu oli hästi komponeeritud ning selgelt korralikult tööd sellesse maetud, siis tulemus oli natuke igavavõitu. Lõpp oli hea, hästi kogu lugu kokku seotud.

57. Roosi nimi - Vanemuine (alates 10.7 Tartus) S
Liiga palju - terve raamatu on Tanel Jonas proovinud lavale panna, aga see valgus minu arvates laiali. Oli häid komponente nii lavastuses kui rollides, mõned neist lausa suurepärased, aga tervikuna hakkas lohisema. Lavastaja Tanel Jonas, meeldejäävaimad rollid Priit Strandberg, Leino Rei, Jaan Rekkor, Andres Mähar, Karl Laumets, Alo Kurvits jne.

58. Kirsiaed - Tallinna Linnateater (2.6 Tallinnas)
Nüganen oli proovinud vana tuttavat Kirsiaeda huvitavamaks teha, aga mitmed valikud ei toiminud. Kokkuvõttes ei saanudki elamust. Lavastaja Elmo Nüganen, meeldejäävaimad rollid tegid Kaspar Velberg, Alo Kõrve, Piret Kalda ja Andrus Vaarik. Naised panid peale eelmainitu ja Anu Lambi, lati alt.

59. Tõeajastu lõpp - Tõstamaa Suveteater (alates 1.8 Tartus) S
Kurvad uudised, et see nüüd ongi viimane Tõstamaa Suveteatri lavastus. Gerda enda kirjutatud lugu ja lavastus. Minu jaoks jäi see luigelaul nüüd kõige nõrgemaks sealseks lavalooks, aga samas sellised pärlid nagu Pruutide kool, ega neid ei sünnigi eriti tihti. Mitu muud pärli sündis seal ka, eriti need, mis selle mõisaajalooga seotud olid. Sedapuhku mängitakse hoopis Tartus. Koos on laval nii libahundid kui vampiirid ja muud... inimesed muidugi ka... ideel oli jumet! Ja kus nüüd oma igaaastase annuse Kersti Tombakit kätte saab?! Lavastaja Gerda Kordemets, meeldejäävaimad rollid: Kersti Tombak ja Veikko Täär.

60. Elokäük - Hageri palvemaja projekt (Hageris alates 17.8) S
Lavastajad Anne Türnpu/Eva Koldits. Põhineb rahvaluulearhiivi seniavaldamata rahvausundi muinasjuttudel ja lugudel, kus inimese igapäevase argielu sees, kohal ja kõrvu toimetavad mütoloogilised olendid, sekkudes ja mõjutades inimese maailma - Kõlab nagu segu Kivirähki Rehepapist ja eelmise suve Lavakooli noorte vapustavalt mõjuvast "..ja peaksin sada surma ma...". Lisades sellele veel vanamuusikaansambli Triskele helimaastikud ja väga huvitavad näitlejad, rääkimata lavastajatest, kes ilmselt on kogu ettevõtmise ajud ja mootor! Pakutakse publikule rännakut habrastesse maailmatesse, mis meie kõrval ja ometi võõrad, meie sees, aga ometi mitte omad. Ja mis peamine - kõigest sellest ei puudu ka ARMASTUS! Toimumiskohaks on Hageri palvemaja, millega kaasneb sõnulseletamatu lumm. Kõlab nagu sumeda augustiõhtu teatrielamuse salavalem, millel on suur tõenäosus tungida südamesse ja seal korralikult ringi laamedada.

61. Sajandi lugu: Tuleb/Ei tule. Eesti 100 aasta pärast - Vene Teater/Audiokinetica (Tallinnas alates 23.8)
Lavastaja Artjom Garejev. Sajandi loo sarja viimane, ehk tulevikku kanduv lugu. Huvitavad tegijad on kaasatud selle Audiokinetica nime all. Neli naist on dramaturgideks, kes kooliõpilaste fantaasiaid teatrikeelde tõlgendavad. Taustajõududeks kaasatud inimeste varasemate tööde vastu on mul sügav lugupidamine - Aljona Movko, Rosita Raud ja Olga Privis, kui nimetada vaid mõningaid. Näib, et ka muusikal saab olema keskmisest suurem roll mängida lavastuses.

62. Mehed - Apollo Kino teatriprojekt (alates 8.6 Luigel ja Pärnus)
Ma ei tea, kas see on naistekas või mis, aga minule see eriti ei meeldinud. Meeste isikliku elu seigad küll, aga kuidagi see kinoatmosfäär ikka ei sobi teatritegemiseks, minu arvates. Ainuke, mis tugeva teksti ja naljaka mängu tõttu on siiani kinos esitatud teatritükkidest meeldinud, on Once upona time in Enstonia... aga ka seal lavastus ei toiminud kuidagi. Kas peaks rohkem kino sisse tooma või ma ei tea miks, aga see Meeste lugu jättis mind küll headest näitlejatest hoolimata, täiesti külmaks. Lavastaja Gerda Kordemets, mängivad Veikko Täär, Tiit Sukk ja Margus Prangel.

63. 100 valget daami - Haapsalu Kultuurikeskus (Haapsalus alates 24.-26.8) S
Lavastaja Siim Tõniste. Valge daami teema on ikka paeluv. Seekord mängivad Saar Nüganen ja Ott Raidmets ning kirjutas Piret Jaaks - see on positiivsete nimede trio. Tahaks üks kord elus veel jõuda Valget daami vaatama Haapsallu õigel ajal. Polegi teda vist siiani päriselt näinud, kuigi korra või paar olen Valge Daami päevade aegu sinna sattunud küll, aga jah - daam ise on nägemata. Sellel etendusel kindlasti figureerib... kui mitte muidu :)

64. Kuuvarjutus - Pikk Mari (Hüürus alates 4.7)
Lavastaja Eili Neuhaus. Mati Undi värskeim dramatiseering, lavastajalt. Ainult kahe naisnäitlejaga - Anne Veesaar ja Ülle Lichtfeldt. Kahe lihtsa eesti naise sisemaailmad ja elulood - kõlas päris tugev alus heaks teatriks, kuid tegelikult ei toinud. Ei midagi uut ja kuidagi kahvatu lugu, heast tekstist hoolimata. Näitlejad ka vägagi okeid, aga jah, tervik ei toiminud. Jäi mulje, et rohkem vanainimestele... vanematele daamidele mõeldud. Lõpus veel slaidiprogramm - täielik heietus....

65. Inriid ja Toomas Nipernaadi - Pärnu Suveteater (Pärnus alates 4.7) S
Lavastaja Tiit Palu. Sellised järje- ja kõrvallood Eesti klassikalistele tekstidele on tihti põnevad. Sedapuhku siiski mitte. Ma ei saanud sellest teatrielamusest midagi. Targutamine tüütas ära ja esimese, pika, sõnadeta lõigu muusika tüütas ära - nagu oleks olnud telefoniliinil ootel. Pettusin, sest ootasin enamat. Lisaks oli tegemist praak-lavastusega, mis ei arvestanud nähtavusega. Ja paduigav - vaatasin 10 korda kella, millal juba sellest lämbest paadikuurist välja saaks. Pole mõtet detailidesse laskudagi. Minu kõrval inimesed isegi ei plaksutanud ja paadikuurist väljudes ütles keegi, et oleks äärepealt magama jäänud.

66. Äratõmbetuli - Teater Bel-Etage (üle Eesti alates 17.6)
Lavastaja Mart Sander. Mart Sanderi enda kirjutatud põnevik. Mu noorim tütar jälgis kunagi Artur Rehit juutuubist ja tänu temale olin kursis natuke inimesega, aga ühtlasi ka päris skeptiline tema näitlemisoskuste pärast. Tegelikult oli ta palju parem kui ma (eel)arvasin. Kahemehetükk. Väga ilmsete dramaturgiliste möödalaskmistega, mida oleks võinud suurema läbimõtlemisega vältida. Kuigi mõned lahedad üllatused oli ka. Teatrielamusena jäi siiski väheseks.

67. Suhtlen, järelikult olen - NUKU Noortestuudio (Tallinnas alates 12.6) S
Noori näitlejatibusid on ikka põnev avastada. Ilmselt on mõni neist kunagi leidmas teed ka TÜVKAsse või Lavakooli ja siis saab veel sammuvõrra varem nendega tutvust teha. Mihkel Tikerpalu veab projekti ning noored räägivad sellest, mis neid praegu kõnetab. Saab asjadega paremini kursis olemiseks oma lastest ka paremini aru, kes on samaealised. Pärast vaatamist enam eriti kõva häälega ei hõiska. See selgelt ei olnud minule. Kuigi tegemislusti oli noortel küllaga.

68. Ürgmees - Prem Productions (9.6 Luigel)
See on tükk, mis peaks kõnetama äratundmise tasandil, aga kuna ilmselgelt ei ole ma "ürgmees", siis mind ei kõnetanud ükski nali ja ei naernud vist kordagi. Minu pihta ei läinud miski. Võibolla kõnetaks mind etendus "Teflonmees"? :) Jan ise on hea ja tema mängu vaadata on ikka tore. Aga ma olen tavaliselt rohkem sisu peale väljas. Lavastaja Rein Pakk, mängiv Jan Uuspõld.

69. Surmatants - Endla (Pärnus alates 19.7)


Lavastaja Ingomar Vihmar. Strindberg! Lavastuse kohta on üsna positiivne  tagasiside siiani kostunud. Tundub kammerlik ka ja see on positiivne. Ma ei tea sisu ka peale selle, et mees ja naine seal sugupoolte sõda peavad. Kleer Maibaum-Vihmar, Priit Loog ja lavastaja ise mängivad. Vihmari lavastustega mul pole eriliselt soojad suhted, ent vahelduva eduga ta ikka üllatab positiivselt ka. Minul on alles sügiseks pilet (mitte suvekuudel).

70. Orav ja Ilves - Hopneri Maja (3.6 Tallinnas)
Tunduvalt nõrgem materjal kui Meri ja Orav. Näitlejatele pole midagi ette heita, lihtsalt selline politiiline satiiri oli minu nägemise hetkeks ajast ja arust. Ei teagi, kas sellel jandil oli lavastaja? Mängivad igatahes Andrus Vaarik ja Kaspar Velberg. Huvitav tõdeda, et Meri on ja jääb aktuaalseks ning tema on tagantjärgi saanud isegi "suuremaks", aga Ilves on pildilt kadunud ja ka muidu mõtetest kadunud ning tema järeltunnetus on hoopis muutumas negatiivsemas suunas. Kummaline.

71. Midagi on viltu - Kammerteater (alates 7.8 Kurgjal) S
Lahkusin vaheajal, sest ei näinud midagi teiste seljatagant ja kuulmisega oli ka probleeme, sest mind pandi istuma pahiseva vee äärde, keset pinki, mis oli allapoole kaldu. Tundus, et sisu oleks kõnetanud, aga olin püha viha täis kehvast korraldusest ja lavastajapoolsest selliste seikadega mittearvestamisest... Ei saanudki sellest üle. Pole siiani saanud... Kammerteater jääb mulle elu lõpuni selle aja, pileti- ja bensuraha võlgu, vabandusest rääkimata :) Autor Valdur Mikita/Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, mängivad Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.

72. Sarah Bernhardt'i viimane suvi - Sundown Entertainment (Saku vallas alates 18.6) S
Lavastaja Vilja Nyholm-Palm. Kammerlik, kahe näitlejaga tükk. Ja need kaks näitlejat on Kersti Kreismann ja Meelis Rämmeld! Aasta 1922...Omaaegne prantsuse kuulus näitlejanna on kirjutamas oma memuaare ning meenutab ning taaslavastab hetki oma minevikust sekretäri abiga... Eelmine Vilja lavastus Grace ja Glorie, samas mängukohas oli väga mõjuv ja hea. Seekordne vastupidi. Tammus paigal, ilma üllatusteta nii sisulises mõttes kui ka näitlejatelt. Lisaks tehniline praaketendus, mida ei olnud võimalik jälgida. Lahkusin vaheajal.

73. Armastus Laitses - Kalevipoja Kojutulek (Laitses alates 4.7) S
Lavastaja Ivo Eensalu. Ei oska otsustada, kas see on asjalik ettevõtmine või mitte. Seal on ju kaasatud mängima sellised lemmikud, nagu Jassi Zahharov ja mõned huvitavad veel. Taunot tunnen ühise hea sõbra kaudu (ML) ja oleme paaril sünnipäeval kokku sattunud. Ei kujuta teda näitlejana ette, aga oleks pull teda mängimas näha :) Natuke selline kahtlane plakat on tehtud etendusele ja küsimärke on veelgi. Samas ei saa üle sellest, et ikkagi Jassi mängib... Ei tea...


JÄRGMISED OLID MINU JAOKS PIIN. KRÄPP, MIS OLI PIGEM "KANNATAMINE" TEATRISAALIS ISTUMISEKS (ÜHE PUHUL EI KANNATANUDKI VÄLJA JA LAHKUSIN VAHEAJAL). SOOVITAN VAADATA MIDA IGANES PIGEM SIIT ÜLEVALT NIMEKIRJAST VÕI HOOPIS ÜHT NEIST LAHEDATEST LASTELAVASTUSTEST, MIS JÄRGNEVAD:

74. Mitte praegu, kallis! - Endla (alates 7.7 Pärnus)
Ei, ei, ei. Tobenaljakas jant, millele meelitati heade näitlejatega kohale. Igav ja nõme lavastus ka. Võib-olla harva teatrit külastavatele inimestele ja "lihtsamate nõudmistega" vaatajatele, kellele sellised farsilikud naljad lähevad peale... massidele? Lavastaja Ingomar Vihmar, halba jama üritasid hea mänguga heastada Tambet Seling, Märt Avandi, Ireen Kennik, Saara Nüganen, Indrek Taalmaa ja teised Endla tippnäitlejad.

75. Mehed, meri, maa ja naised - Endla (alates 6.7 Pärnus)
Lahkusin pärast esimest vaatust, sest mu teatrikaaslane ei kannatanud seda jama välja. Laulude valik oli ok, aga olin nõus lahkuma, sest sinna vahele punutud näitemängul polnud ei saba ega sarvi. Lavastaja Ingomar Vihmar, mängisid väga head näitlejad, ilma normaalse materjalita.

76. Pulli kirves - Endla (5.7 Pärnus)
Autor ja lavastaja Andri Luup on kirjutanud loo Pärnust ja turistidest (ei tea, kas tellimustööna, sest väga pastakast imetud mulje jäi). Igav, lohisev, moraliseeriv, tobe ja üsna hõreda sisuga tegelikult. Kohe üldse ei meeldinud. Kuigi olid mitmed mu lemmikud mängimas.

77. Pargivaht - Neeruti Mõisateater (Lääne-Virumaal alates 27.7) S
Lavastaja Üllar Saaremäe. Õudus kuubis. Palagan. Kahju oli headest näitlejatest. Haltuuramaiguga. Vastik tunne tekkis selle pideva tülitsemisega tegelaste vahel. Praktiliselt sisutu. Mage ja karjuv. Ebameeldiv teater.


LAHEDAT LASTEGA JA LASTELE:

01. Mowgli - Must Kast (Varbusel alates 13.7)*** S
Lavastaja Birgit Landberg. Landbergi eelmine lavastus - Peks mõisatallis - oli väga eriline. Ka kogu mõisatalli trio - Kaarel Targo, Kristjan Lüüs ja Jaanika Tammaru mängivad! Lugu on ju läbi ja lõhki tuttav, aga nad on osanud sellele mitmed lahedad oma vindid sisse keerata ja karakterid seal on mahlased - madu, karu ja panter... kui vaid mõningaid nimetada... Eriti madu Kaa.

02  Üle linna Vinski - Emajõe Suveteater (alates 27.6 Tartus) S
Vahva, suvine, muusika ja värvikate karakteritega mäng Laulupeomuuseumi pisikesel siseõuel. Kuumal suvepäeval täielik nauding. Lapsele meeldis ka. Sobib väga laiale vanusgrupile 5-500... no võib-olla ka 501 või isegi mõni tarmukam neljane peab ka vastu :) Lavastaja Andres Dvinjaninov, muusika Toomas Lungelt, meeldejäävaimad rollid: Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Leino Rei, Inga Lunge, Marika Barabanštšikova ja pisike Vinskit mänginud poiss ka!

03. Pimedas ja teki all - Piip ja Tuut Teater (Pärnus 30.6)
Minu Piip ja minu Tuut... nunnukesekesed! Nad annavad niiiiii palju iga etendusega. Niipalju nalja ja rõõmu. Käisin Pärnus spetsiaalselt ainult selle etenduse pärast! Oli seegi ju üks käesoleva aasta Teatriliidu auhinnagaala nominentidest! Püstijalaperekomöödia kõrgeim pilotaaž - eelkõige lastele, aga ridade vahele on peidetud ka vanematele päris palju, unustamata ka vanavanemaid - lihtsalt uskumatult lahenunnuarmas!

04. (p)ÖÖ - NUKU (alates 1.6 Tallinnas)
Üpris eriline möll Nukuteatri väikses saalis. See saal ise on tundmatuseni muudetud. Ja kes siis magama tahab jääda, kui nii palju põnevaid mänge on veel mängimata. Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul, mängivad Kaisa Selde, Taavi Tõnisson, Katri Pekri ja Jevgeni Moissejenko.

05. Hanel oli auto - NUKU (3.6 Tallinnas)
Võrratu Helle Laas! Enda kirjutatud, lavastatud ja mängitud tükis. Väikelastele, aga otse loomuikult sobib ka täiskasvanud Helle-fännidele :) Are Uder ja Riho Tammert mängivad ka.
----------


EDETABEL 2: TOP59 - Etendused, mille mängukorrad on selleks suveks möödas (või on välja müüdud), ehk paraku jäidki see suvi nägemata...

01. 
Muna - Theatrum (Hiiumaal alates 11.-18.8) S
Lavastaja Andri Luup. Andri enda kirjutatud ja lavastatud. Oleksin palju rohkem huvitatud kui poleks tema tehtud Endla Pulli kirvest näinud. See on mu kahtluseid kõvasti süvendanud, kas see oleks ikka väärt nii kaugele sõitu. Muidu sisu ja eriti see trupp on paljulubavad. Samas kuna Hiiumaal ka ööbimisvõimalused puuduvad ja kuidas sealt mandrile pärast teatrit tagasi saab ja kõik see muu organiseerimine juurde ning piletid+laev+bensiin, siis kahtlen kas seda vaatama jõuan.

02. Vanahunt - Taarka Pärimusteater (Põlvamaal alates 3.8) S

Lavastaja Helena Kesonen. Vana seto jutuvestja lugude põhjal: inimene läbi vanahundi lugude... mõnusalt folkloorne, kindlasti ka põnev ja eriline. Huvitav trupp ja alles hiljuti TÜ VKA lõpetanud Helena esimene suurem lavastus, see võib kujuneda elamuseks.

03. Kirsiaed - VHK/Theatrum (Esnas alates 2.6) S
Lavastaja Maria Peterson. Tšehhov on "sündmus" alati teatris ja veel eriti see tema Kirsiaed. VHK Theatrumi-klassist tuleb tihti palju tulevasi Lavakooli kasvandikke. Praeguses pundis on ka noor-Malmsten, kuigi tema vist veel ei lõpeta. Noortel on mängides tihti teistmoodi sära silmis. Olen ikka katsunud neid suvealguses VHK lennu lavastusi vaatamas käia, aga seekord on nad selle mängu viinud 100km kaugusele Tallinnast, aga pakutakse ka bussiga edasi-tagasi sõiduvõimalust. Etendus ise kestab 4 tundi. Kõlab päris võimas ettevõtmine. Kuigi natuke ehmatas ära Linnateatri versioon, kus Ranevskajat mängis "noor" naine. No... igatahes tahaks näha... Mõisamiljöö kindlasti aitab ka kõvasti õigele atmosfääritekkele kaasa.

04. Mamma lood - Hiiu Öko (Hiiumaal alates 9.7) S
Lavastaja Margus Tabor. Olen juba sõna otseses tähenduses "AASTAID" tahtnud seda näha, kuuldes lõike raadiost ja telest, aga no kui mängitakse eksklusiivselt Hiiumaal ja ei ole kindel, et kuidas sealt õhtul tulema saab, kas ikka kindlalt saab praamile ja kuidas see lavatamine seal üldse toimib, siis lihtsalt paned ju kõrvale need plaanid saartele teatritvaatama minna (ükskord oli juba kehv kogemus, enam ei taha). Nüüdseks on see välja müüdud ka, seega jääbki jälle nägemata...

05. Mälutempel - Eesti Rahvamajade Ühing (Toris alates 20.7) S
Lavastajad Urmas Lennuk/Tarmo Tagamets. On küll Lennuki kirjutatud ja koos Tagametsaga koos lavastavad ka, aga mul on arusaam, et seal on ainult 1 professionaalne näitleja(?) ja suuremas osas rahvatantsurühmad ja laulukoorid(?) Sellised suursegaproduktsioonid ei ole tavaliselt minu maitse... aga jah.. Urmas Lennukis tavaliselt võib kindel olla. Ja see üks proffnäitleja, kes mängib, see on Argo Aadli! See jällegi oleks huvitav... ei tea... kahtlen...

06. Viimsepäävä Läüge - Lutsu Teater (Põlva vallas alates 6.7) S
Lavastaja Merle Jääger. Võrukeelne suvekomöödia, mille on kirjutanud Olavi Ruitlane! Harrastusnäitlejad mängivad ja Kärt Tammjärv Vanemuisest ka. Pidavat olema halastamatu tõsieluparoodia sellest kuidas viia elu edasi maapiirkondades tänapäeva Eestis :) Järelkajad on eranditult väga kiitvad. Et olevat tõeliselt naljakas, aga tõsine ka.

07. Sajandi sada sahmakat - projekt Eesti Muusika- ja Teatrimuuseumis (Tallinnas 2. ja 3.6) S
5 tundi ajastu mentaliteeti läbi luule, lühproosa ja dialoogide-sketšide. Igal täistunnil algab uus ajastu. Kava koostaja Veiko Märka, esitavad Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Sander Roosimägi ja Ester Kuntu.

08. Piimamees Tevje - Jõgeva Linna Teater (Pedjas alates 4.7) S
Lavastaja Janek Varblas. Viiuldaja katusel draamaversioon. Harrastusteater. Tallinnast kaugel, muidu vaataks küll, sest lugu on mõjuv ja hea.

09. Eestirand. Lootuse kursil - Prangli Reisid (Prangli saarel, mängitakse veel ainult 28.8) S
Lavastaja Eva Kalbus. Teema poolest on see kindlasti üks lavastus, mida kohe väga-väga tahaks näha. Tagatipuks teeb Silver Sepp sellele veel originaalmuusika... Ja kes on näinud ERMis Seitset venda, see teab kui huvitav tema teatrilavastustele tehtav heliline pool võib olla - väärtus omaette. Päris ajalooga seotud lugu...

10. Margus Tabor. Jutud vahelepõigete ja kõrvalkalletega - Hüüru mõis (Hüürus 17.6) S
Mamma lugude autorina tuntud Margus Tabori monoloogid. Hähhh, oleks tahtnud seda näha, aga KÕIK PILETID ON VÄLJA MÜÜDUD!!!

11. Improvisatsioonid Mahtra sõja ainetel - Improteater Impeerium (Mahtras 22.6) S
Äge! Mahtra sõda lahendatakse... ja just sellest õiges kohas... Mul maamaja seal ligidal... Imperaale vaatamaie, naerujoru pugistamaie.

12. Rapla 1941 - Rapla Kultuurikeskus (Raplas 10.8) S
Lavastaja Piia Põder. Rekonstrueeritakse 1941 aasta sündmused Raplas. Pärast juuniküüditamist hargnevad sündmused. Rapla aleviku kaitse korraldamine ja lahing. Päris eriline üritus tõotab tulla. Küll harrastusnäitlejate jõududega, aga sellest hoolimata huvitav. Kahjuks olen sellel päeval ühte teist etendust vaatamas, muidu läheksin kindlasti... mul maamaja ka Raplamaal... aga midagi pole teha.

13. Ragnar Uustali sõjapäevik - NO99 (Tallinnas alates 1.6) S
Esimene lugemine. Intrigeeriv on see, et Ragnar tahtis sõjaväkke minna... aga kas talle seal siis ka meeldis või mitte, seda saaks alles kohapeal teada. Muidu viiks oma aasta pärast sõjaväkke astuva poja vaatama, aga ei tahaks teda hirmutada juhul kui tal oli negatiivne kogemus. Ainult kaks korda toimub lugemine, seega vaevalt, et jõuab infot ammutada eelnevalt sisulise tunnetuse kohta.

14. Luke Venus - Luke Mõisa Teater (Lukes alates 10.7) S
Lavastaja Janno Puusepp. Kaugel Tallinnast. Muusikaline lugu ühest monumendist. Näitlejateks tundmatud nimed.

15. Olmeulmad 2 - Neikidskai (Tallinnas alates 13.6) S
Lavastajad Aadla/Linkmann/Raudva/Tõnisson. Tegija(te) pärast tahaks näha. Huvitav. Aadla on nii võimekas, teised alles vajavad avastamist. KÕIK PILETID LISAETENDUSTELE ON KA VÄLJA MÜÜDUD! Kahju, jääbki nägemata :(

16. Improteater Impeerium ja Ott Sepp (Luigel 10.6)
Lavastajaks publik ja trupp - sünnib suures osas kohapeal improviseerides. Olen ilmselt seda formaati koos Argo Aadliga näinud, aga see oli väga lahe! Miks ka mitte Ott Sepaga versiooni ka vaadata... Improteater Impeerium on mul sellel aastal üks suurimaid teatri-avastusi. Kõik nende ettevõtmised on olnud positiivsed elamused.

17. Piip ja Tuut kontserdil (Luigel 10.6)
Lavastajad Haide Männamäe/Toomas Tross. Laske jah Piip ja Tuut instrumentidele ligi või dirigendipulti... sellest ei tule muud kui üks... suur naerupidu! Küll nad on armsad kahekesi. Iga kord on kui kingitus see nende muhe materjal. Nad kohe oskavad just nendele õigetele nuppudele vajutada. Ja üldse mitte traditsionaalsete klouninaljadega, vaid sisuka ja laheda, sooja ja südamliku huumoriga.

18. Carmen loves jazz - Eesti Kontsert (Viljandis 2.6) S
Lavastaja Marina Kesler. Päris huvitav ja see oleks siin tabelis ka tunduvalt kõrgemal, aga seda uusversiooni mängitakse vaid ühe korra ja tollel õhtul olen ma Tartus Sweeney Todd'i esikal.

19. Ustav süda, Sa loodad tühja - Nargenfestival (Naissaarel alates 7.7) S
Lavastaja Priit Võigemast. Koomiline ooper... Head sopranid, eesotsas Listra ja Teemetsaga, aga koos laevapiletiga läheb minu jaoks liiga kalliks.

20. Üks väike tuba - Tartu Waldorf Teater (Tallinnas 6.6)
Lavastaja Külli Ehastu. Noored festivalivõitjad. Tulevad mu kodukanti Tartust. Kui õhtu on vaba, siis võib-olla astun saali sisse...

21. Ülikute pidusööming öises ordulinnuses - Bonifatiuse Gild (Viljandis alates 13.7) S
Lavastaja Oleg Titov. Mõrvalugu koos õhtusöögiga. Hirmkallis, aga lubatakse rikkalikult süüa. Minu senised õhtusöögiga teatrid on kõik olnud sellise kahtlase väärusega haltuurateatrid, kus rõhk on ikkagi toitlustuse väärtusel. Seekordne võib muidugi erineda, aga sellise hinnaga ei taha ka riskida. Üks mõnus, ajalooline mõrvamüsteerium kuluks küll suvel marjaks ära :)

22. Pagulased - Miksteater (Varbusel alates 3.-19.8) S
Lavastaja Kristo Toots. Pagulaste üle polemiseerimine ärritab mind, aga see lugu on hoopis kreisid vindid sisse saanud. Science fiction... ehk mis saab siis kui Eesti jääb elektrita... Ja kui pole enam internetti ja mugavusi, siis arvata võib, et maaelu aaab hoopis teise tähenduse (võib-olla annab sellest arendada välja mingi deurbaniseerimispoliitika? :))... sellised korralikud ideed, millele lood on ehitatud, on tihti head. Oleneb muidugi, et kuidas seda on osatud tegelikult ka looks kirjutada. Oluline on mitte liiga lihtsaid teid ning tühipalja koomuski peale minna... huvitav oleks teada... Trupp on ka põnev! Ja see kõik on veel võru keeles...

23. Muusikalicool - Birgitta Festival/Hanna-Liina Võsa Muusikakool (Tallinnas 14.8) S
Juhendaja Tanel Saar. Noorte muusikal, aga päris palju häid ja tuttavaid soliste on ka kaasatud.

24. Eesti mängud. Tönk - Eesti Kontsert (Tartus alates 10.6) S
Lavastaja Peeter Jalakas. Ei saa aru, kas see on sümbioos Trad Attacki live muusikast ja vanade eesti mängude mängimisest laval lavakooli viimase lennu õpilaste poolt? Siis see küll eriti ei kõnetaks mind. Või mida see lavastus ikkagi endast kujutab? On sellel mingi narratiiv ka või mitte?

25. Saabastega kass - Miksteater (Tartus alates 10.7) S
Lavastaja Kristo Toots. Saabastega kassi uusversioon. Võib olla ju päris lahe, sest mängivad Mart Toome ja Katrin Kalma. Katrinit tahaks palju tihedamalt mängimas näha... Kahju ainult, et nad Tartus seda ainult mängivad see aasta... pisut pikk sõit lastetüki pärast.


26. Saja-aastane öö - Pärnumaa Rahvakultuuri Keskselts (Pärnus 20.8) S
Lavastaja Kaili Viidas. Ei saa hästi aru seda osakaalude jaotust tantsu ja draama vahel. Näitlejad on küll kaasatud ja päris huvitav trupp, aga lisaks on kõiksuguseid rahvatantsijad ja harrastajaid, mis jällegi võivad selle muuta üheks suureks palaganiks? Lisaks on ka vist muud visuaali, mis jällegi oleks põnev. Mängitakse ainult ühe korra - taasiseseisvumispäeval.

27. Mees ja mootorratta õpik (Luigel 8.6) S
Lavastaja Sepo Seeman. Luige komöödiafestivalil esietenduv monotükk. Ma ei tea, kas ma olen eluga samas kohas hetkel. See peaks äratama äratundmist, et see toimiks. Aga Seeman on muidugi sümpaatne ja võib-olla seda nähes-kuulates leiaks selles just selle miski üles, mida otsin.

28. Don Giovanni - Eesti Draamateater (Tartus alates 29.6) S
Lavastaja Uku Uusberg. Oopersisümbioos. Osades üks sopran, üks bariton ja kaks musikaalset näitlejat koos pianistiga. Kestab 45 minutit ning on TASUTA ja ilmselt ei saa Tartusse sellel ajal sõita, muidu oleks see ilmselt ka kõrgemal siin tabelis.

29. Sõit sohu: Sibula ja Volkonski lodjajutud - Emajõe Lodjaselt (Emajõel 28.6) S
Jaan Willem Sibul ja Peeter Volkonski sõidavad 3 tundi lodjaga ja jutustavad. Oleks põnev kuulata... aga KÕIK PILETID ON VÄLJA MÜÜDUD!

30. Piiri peal - Prem Productions (Iklas alates 15.7-26.8.) S
Lavastajad Uuspõld/Anderson. Suure tõenäosusega ei hakka nii kaugele sõitma, kuigi need 2 meest, kes mängivad, on head naljamehed - Jan Uuspõld ja Ago Anderson. Samas kogu see Lätist alkoholiostmine pole minu rida. Mina pole käinud ja ei lähe ka. Ja kui keegi tahab minna, siis palun väga - mingu. Mul poleks eriti vahet kui üldse alkoholi ei müüdaks. Ostan ehk küll suve jooksul mõne siidri, aga seda võin vabalt ka külapoest mõne sendi võrra kallimalt osta või üldsegi mitte siidrit juua. Peaasi, et nad seal etenduses hea maitse "piiri peal" ei tegutse... :)

31. Somnium - Tallinna Tantsuteater (Tartus alates 10.8) S
Lavastaja Heili Lindepuu. Huvitav! Tahaks rohkem Tallinna Tantsuteatri tegemistega kursis olla. Loodetavasti toovad ka Tallinnasse (sellisel juhul oleks see siin tabelis tunduvalt kõrgemal). Jaanus Tepomees on ka laval!

32. Kuidas dresseerida meest - Komöödiateater (Hiiumaal alates 19.6)
Lavastaja Andrus Vaarik. Merle Palmiste monotükk... pealkiri ütleb üsna palju sisu kohta... Ei tea, kas julgebki minna vaatama :)

33. Stand-up Apollos - Apollo (Pärnus 1.7)
Kolm koomikut, kellest teised 2 on võõrad nimed, aga minule piisaks Mattias Naanist kah :)

34. Olmeulmad: koosolek - Olmeulmad (Paides 10.9) S
Spetsiaalselt Arvamusfestivali jaoks loodud performatiivne situatsioon. Inspiratsiooniks olmetemaatika ja selle rütmilisus.

35. Full sheiks - T-Teater (Tallinnas 1.6)
Lavastaja Virko Annus. Lühendatud Shakespeare'i kogutud teosed ülikooli harrastusnäitlejate esituses. Mängivad mu töökohal :)

36. Rasmus, Pontus ja Lontu - Iloni Imedemaa Teater (Haapsalus alates 4.7) S
Lavastaja Eva Kalbus. Lindgreni materjalide põhjal tehtud lavastusi vaataks hea meelega. Aga see on Tallinnast kaugel. Kui, siis noorima lapsega koos läheks... Pole seal Iloni imedemaal käinudki veel. Iloniga olen küll kohtunud. Stockholmis elamise ajal.

37. Teenija-käskijanna - EMTA/Lavakool/Varase Muusika Keskus (Olustveres 20.6)
Lavastaja Jan Teevet. Teeveti lavastust on kiidetud. See pidavat olema siiski "lühi"ooper, seega vaevalt, et Tallinnast sellepärast nii kaugele sõidan.

38. Zorbas - Eesti näitejuuhtide trupp (Põlvamaal alates 29.6) S
Joseph Steini muusikal...

39. Edith Piaf. Laenatud elu - Vene Noorsooteater (Kablis 20.7) S
Lavastaja Alla Milovidova. Muusikaline lavastus. Edith Piafi laulud on head ja Piafi elulugu oli oscareidvõitnud filmi kaudu huvitav, teatrietendusena võib siis olla veelgi huvitam...

40. Meri põlvini - Teoteater (Tallinnas 15.7)
Lavastaja Jane Meresmaa-Roos. Tallinna Merepäevade raames mängitav, "Kõnelusi Tiigriga" vahva ja naljaka raamatu merega seotud lugude dramatiseering lastele. Seda raamtud minuealised teavad oma lapsepõlvest hästi - see oli äge ja naljakas.

41. Vanalinna Päevade nukuteatrimaraton (Tallinnas 3.6) S
Kohvriteater "Okasroosike", Banaanikala Projektiteater "Eestane ei igavle", Pärnu Nukuteater "Pärnad pühad hiielised", Tuuleveski "Vana veski muinasjutud", Marionett "Jokker Joosu ja nukud", Harry Gustavsoni Nukuteater "Ja nukk saab elavaks", Eeskätt Teater "Unijärve näkk" jt.

42. Lilled Algernonile - Lucive Design (Tallinnas 6.6) S
Lavastaja Ekaterina Soorsk/Silver Soorsk. Tantsulavastus. Kestab tunni, aga pilet maksab üle 20 euro. Eriti infot selle kohta pole ka. Lugu ise on muidu hea - rumalast targaks ja jälle rumalaks tagasi muutumisest, läbi teadusliku katse. Tantsuline science fiction...

43. Näed talu minemist, näed talu tulemist - Piirsalu rahvas (Piirsalus 21.6) S
Piirsalu esmamainimisest möödub 500 aastat ja kohalikud toovad selleks puhuks lavale kohalikust ajaloost rääkiva loo. Esitatakse ainult korra, aga võetakse üles ka filmilindile.

44. Unistajad - NO99 (Tallinnas 13.6)
Lavastaja Juhan Ulfsak. Olen millegipärast hoidunud seda vaatama minemast. Mul on tunne, et nad seal alguses istuvad mingi lina all ja siis lastakse see nende "teater" sealt ekraanile, ehk samahästi võiks vaadata mõnda teleteatrit. Ja siis teine osa on metallimuusika kontsert. Seega kokku mitte otseselt teatrietendus vaid midagi muud. Võib-olla eksin? Mängivad praktiliselt mu naabermajas ja sellepärast on alati igavamal õhtul ahvatlus NOsse põigata... Tuleks ainult tagasi see vana-hea NO, mida sai näha nende NO65+ lavastustes.

45. Kessleri viled ehk orelimestri pöörane päev - Tartu Maarja Kirik (Tartus 15.8) S
Lavastaja Loone Ots. Loone Ots on ka kirjutanud. Koguduse inimeste ja nende sõprade tehtud ustimäng.

46. Merineitsi - Kaari Sillamaa Muusikateater (Rakveres 21.7) S
Lavastaja Jaanika Sillamaa. Muinasjutt-muusikal Anderseni ainetel. Sobib ilmselt hästi Rakvere Linnuses mängimiseks :) Hästi palju näitlejaid.

47. TEEL - Fine5 Tantsuteater (Tallinnas 3.6) S
Liikumisinstallatsioon - Tagasi. Edasi. Eemal. Lähedal. Ühe tantsijate kogukonna pühendus möödunule.

48. Armastuskirjad - Tammsaare Teater (Tallinnas 1.6)
Lavastaja Reet Paavel. Ühe mehe ja naise kirjavahetus läbi 50 aasta, mille läbi paljastuvad nende elud. Hiljuti esitas seda ka Kuressaare Linnateater (see meeldis küll).

49. Helisevad muinaslood - Kesklinna Vaba Aja Keskus (Tallinnas 6.7) S
Muusika ebatavalistel pillidel ja kaugete maade tõsi- ja muinasjutud.

50. Häbipostilugu - Tammsaare Teater (Tallinnas 2. ja 3.6) S
Pargietüüdid.

51. Kukk - Alle-Saija Teatritalu (Alle-Saijas alates 21.7) S
Lavastaja Janno Puusepp. Harrastusteater, Tallinnast kaugel.

52. ...ja õunapuud õitsevad - Alle-Saija Teatritalu (Alle-Saijas alates 2.8) S
Lavastaja Ingrid Ulst. Harrastusteater, Tallinnast kaugel.

53. Kolmandas isikus - Comedy Estonia (üle Eesti alates 1.6)
Lavastaja Sander Õigus. Stand-up komöödia. Kiidetud. Peab rohkem tausta uurima. Korralik naer kulub alati marjaks ära. Taustauuringu tulemused kaldun arvama, et mul on mõistlik siiski mitte minna.

54. Igavikuline õhtusöök - Big Wolf Company (üle Eesti alates 28.6) S
Lavastaja Grete Gross/Liseth Wolk. Kaasaegse tsirkuse lavastus. Polegi päris teater, aga mõtlesin, et panen selle ikkagi siia nimekirja.

55. Kapriisid 3,5 (Rakveres alates 6.7) S
Lavastajad Henri Hütt/Mihkel Ilus. See polegi vist päris teater, rohkem nagu installatsioonimoodi teater... Igatahes ebaselge. Mul on eelmised peatükid nägemata ka.

56. Latern - Liigub ja Loob (Viimsis, Kablis ja Lohusalus alates 10.7) S
Lavastaja Eva Kalbus. Mul on nähtud see Tätte näitemäng väga heade näitlejatega (Evelin ja Priit Võigemast, Ülle Kaljuste, Guido Kangur ja Taavi Teplenkov), seega on tõrge seda uuesti vaadata. Võib-olla kunagi kui lugu ise meelest läheb.

57. Viikingitütar Ragna - Alle-Saija Teatritalu (Alle-Saijas alates 29.6) S
Lavastaja Juhan Puusepp

58. Susanna saladus - Opera Veto (Tallinnas alates 2.6) S
Lavastaja Thomas Wiedenhofer. Ooper. Täpsemalt lühiooper ja itaalia keeles.

59. Värvuke ja koletis - Vene Teater (Tallinnas alates 4.6) S
Lavastaja Maria Šorstova Vene lasteteater... VÄLJA MÜÜDUD
---------


EDETABEL 3: TOP25 - Etendused, mille mängukorrad on selleks suveks möödas (või on välja müüdud), aga mida mängitakse ka sügisel...

01. Workshop - Kanuti Gildi Saal (Rakveres alates 5.7)
Lavastajad Mart Kangro/Juhan Ulfsak/Eero Epner. Praeguseks juba paljukiidetud tükk... ja absoluutselt kõik soovitavad, et seda tuleb vaatama minna. Teistsuguse, ehk omapärase ülesehitusega ja õpetlik. Huvitavate minilugudega... Lähen seda võib-olla vaatama novembris Tallinnas.

02. Kopsud - Endla (Pärnus alates 14.7)
Lavastaja Taago Tubin. Lavastaja on hea ja näitlejad ka. Carita Vaikjärve polegi veel tema Endlasse kolimise järel näinud. Tükki kiideti päris korralikult kui see välja tuli, aga siis tuli pikem mängupaus (elulistel põhjustel). Tutvustavat teksti lugedes jääb mulje, et see on pigem noorematele inimestele. Sügisel saab ka vaadata.

03. Buratino - Estonia (Tallinnas alates 1.6)
Lavastaja Andres Dvinjaninov. Mida lähemale saabus esikas, seda ahvatlevamaks suutis Estonia seda Ehala Buratinot teha... Tegelikult ju juba Ehala muusika on piisav argument, et seda vaatama minna. Ja milline vaimustav trupp - Karmo Nigula, Jassi Zahharov, Reigo Tamm, Hannes Kaljujärv, Väino Puura... oleneb muidugi, et kellega just õnnestub seda näha, sest on erinevad kooslused. Dvinjaninovi lavastustesse mul on ka alati usku. Mängitakse ka sügisel.

04. Oranžid tropid kõrvas - Tallinna Kammerteater (Luigel ja Padisel, alates 9.6)
Lavastaja Indrek Taalmaa. Kivirähk ja Taalmaa on hea paar, kui mõelda kasvõi ainult "Sinised kilesussid jalas" tükile. Olen juba ette kindel, et ka "kõrvatropid" meeldiks mulle... Samas loodan, et sgisel mängitakse ka, siis jääb suvel suvelavastustele rohkem aega. Aastaringselt mängukavas.

05. Tantsutund - Endla (Pärnus alates 20.7)
Lavastaja Enn Keerd. Keerdi lavastustest mul viimasel ajal head näidet tuua pole. Sedapuhku siiski tegemist tantsu-teemaga ja Kadri Rämmeld mängib, mis on ülipositiivne... Peab mõtlema. Saab vaadata k sügisel.

06. Piip 20 Tuut juubeldavad - Piip ja Tuut Teater (üle Eesti alates 11.7) 
Lavastaja Haide Männamäe/Toomas Tross. Piip ja Tuut lähevad juubelituurile. Kui nad mu maakodust sobivalt mööduvad, siis katsun minna vaatama. Ma poleks kunagi uskunud, et mulle võivad klounid niimoodi meeldida. Hetkel kaldun arvama, et siiski ainult "eestikeelsed" klounid ja just nimelt need 2 klouni... Iga kohtumine nendega on olnud elamus. Vaevalt, et seegi oleks erand. Ja mu vanim (täiskasvanud) tütar on neist sama suures vaimustuses! Ta pole raatsinud kordagi nooremale õele vennale oma kohta loovutada mu Piibu ja Tuudu etenduste kaaslasena... Olen pidanud nemad eraldi emaga Piipu ja Tuutu vaatama saatma...

07. Lollidemaa - Tallinna Kammerteater (Padisel 12.8)
Lavastaja Indrek Taalmaa. Taalmaa Sinised kilesussid jalas oli parajalt suur (positiivne) üllatus. Nüüd tahaks neid teisi monotükke ka näha. Olen millegipärast veendunud, et need on umbes sama head. Kuigi ma ei tea, kes Lollidemaa kirjutanud on... teiste Taalmaa mängitava kahe monotüki autoriks on Kivirähk. Lavastus on ka tava-mängukavas läbi aasta.

08. Savoy ball - Estonia (Tallinnas alates 3.6)
Lavastaja Mart Sander. Üks mu lemmikoperette, aga minul on Mart Sanderi lavastusversioon veel nägemata. Koreograafiks Ingmar Jõela! Mart on ise öelnud, et tegi selle nii, nagu peab, ehk 1930ndate stiilis! Ilmselt nii visuaalne kui muusikaline komm! Mängitakse ka sügisel.

09. Kuritöö ja karistus - Vene Teater (Tallinnas alates 28.8)
Lavastaja Igor Lõssov. Dostojevski Vene Teatris... kõlab ahvatlev. Jaanika Arum mängib ka ja oleks põnev üle pika aja teda üht korralikku rolli tegemas näha. Saaks sellest tema eelmisest eksperimentaallavastuse fiaskost üle. Kuritööd ja karistust mängitakse sügisel ka, seega ilmselt jätan suvel kõrvale, aga kes teab...

10. Mis see E. tähendab? (Tartus  ja Tõrvas alates 19.7)
Laval on Raivo E. Tamm - monokomöödia :) Mängitakse aastaringselt.

11. Peaaegu armastus - Endla (Pärnus alates 21.7)
Lavastaja Enn Keerd. Keerdi lavastused viimastel aastatel ei kõneta mind. Seda on paar sõpra käinud vaatamas ja kumbki ei olnud erilises vaimustuses. Aastaringelt mängukavas.

12. Kas hakkame seksima? - Vana Baskini Teater (üle Eesti alates 16.7)
Lavastaja Eero Spriit. Pealkiri juba annab mõista, et ka sisu võib olla sama kahtlase väärtusega. Selline komejantlik tunnetus on, mis pole minu maitse. Võin muidugi eksida.

13. Dreamworks - Endla (Pärnus alates 22.7)
Lavastaja Ingomar Vihmar. Vihmari lavastust on kõvasti kritiseeritud. Mul on eelarvamused. Kuigi näitlejad on jällegi head... Mängitakse sügisel ka.

14. Parimad palad vol.3 - Tallinna Kammerteater (Kablis 5.8)
Lavastaja Indrek Taalmaa. Tahaks enne need aluslavastused ära näha, millest selle etenduse parimad palad on valitud. Mul veel Oranžid kõrvatropid kõrvas ja Lollidemaa nägemata...

15. Giselle - Estonia (Tallinnas alates 13.6)
Lavastaja Mary Skeaping. Häbi tunnistadagi, et viimasest Giselli versiooni nägemisest on juba umbes 25 aastat. Mängitakse ka sügisel.

16. Lõks - LendTeater (Elvas alates 6.6)
Lavastaja Malle Pärn. Üks mu lemmikžanre teatris - krimka! Ainult, et olen seda juba lugu varem näinud Vanemuise versioonina. Elva on maru kaugel ka, kuigi oleks lahe suvel oma sünnilinna külastada ja samaga seal teatris käia ja veel Malle lavastust... Piletihind on ka väga ahvatlev :) Kaldun siiski arvama, et see jääb mul nägemata distantsi pärast.

17. Uinuv kaunitar - Estonia (Paides ja Viljandis alates 5.6)
Lavastaja Toomas Edur. Ballett. Võib ilus ja muinasjutuline olla. Näitaks noorimale tütrele ka... Mängitakse ka järgmisel kevadel.

18. Pasjanss ehk Alatu kättemaks - LendTeater (Elvas alates 24.7) 
Autor ja lavastaja Väino Uibo. Kas poliitikal ja prostitutsioonil on palju vahet? Kes kellega mängib ja kes kellele ainult kätte maksab - võimumängudes vahendeid ei valita! Koht linnavolikogus on nii ihaldusväärne, et selle nimel tasub vaeva näha...

19. Tuleriit - Teoteater (Tallinnas alates 30.8)
Esoteeriline põnevik.

20. Sonimine kahele - Vene Teater (Tallinnas 31.8)
Lavastaja Atjom Garejev. Vene Teater oli justkui taasavastus pärast Richard III nägemist. Tuleks neile peatselt uus võimalus anda, sest Richard III lavastus ja mitmed rollid olid esimese poolaasta parimate seast. Mängitakse ka sügisel.

21. Pesukaru talgupäev - Von Glehni Teater (Tallinnas alates 6.6, veel 26.8, aga sügisel ka)
Lavastaja Margus Prangel. Lastekas. Harrastusteater, aga Margus mängib ise ka. Kuigi ma pole enam sihtrühm(?) ja mu lapsed ka mitte. Samas Nukuteatri lastelavastused on päris tihti väga kõrgel tasemel, kõrgemalgi kui mitmed täiskasvanute omad.

22. Pipi Pikksukk - Vene Teater (Tallinnas alates 1.6)
Lavastaja Juliana Laikova. Vene keeles Lindgren. Mängitakse ilmselt ka sügisel. Pipit mängib tüdruk viimasest TÜ VKA lennust... Pipit oleks muidu hea ka vene keele harjutamise mõttes minna vaatama. Mängitakse ka sügisel.

23. Päris mäng - NUKU (Tallinnas 1.6)
Lavastaja Leino Rei. Mina pole sihtrühm enam... kahjuks... kuigi, kes teab :) Sügisel jälle kavas...

24. Nutude salajutud - NUKU (Tallinnas 3.6)
Lavastaja Maria Usk. Teater pisematele lastele kui mina :) Sügisel jälle kavas...

25. Mida mehed tegelikult tahavad - Extramen (Mitmes kohas alates 30.6, veel 27 ja 30.8, aga sügisel ka)
Ma tean ise ka mida tahan :) Eero Spriiti võib-olla kuulaks, aga teisi ei tea ei tunne ja nad ei huvita ka :) Mängitakse aastaringselt.

teisipäev, 22. mai 2018

Vaim masinas. G. F. Parrot - Vanemuine


Tiit Palu lavastatud "Vaim masinas" on küll Vanemuise etendus, kuid seda mängitakse Tartu Ülikooli vanas anatoomikumis. See on üks eriline koht, kus viimati õnnestus (juba üle 10 aasta tagasi) näha Frankenstein'i (Emajõe Suveteatri Dvinjaninovi lavastuses). Toona vaid keskmine osa sellest (kui mu mälu mind ei peta) oli toodud tolleaegsesse seminariruumi. Seekord terve etendus.

Vana anatoomikumi maja valmis küll juba 1800ndate alguses, aga praeguse kuju omandas see maja pool sajandit hiljem. Mõni aasta pärast lavastuse pea- ja ainutegelase G. F. Parrot'i surma. Tollel ajal kui Parrot Tartus ülikooli arendas, ei olnud see veel "vana" anatoomikum. Tolle liite sai maja alles 1888 kui ehitati "uus".

Eriline oli ka see, et tegemist on praktiliselt monolavastusega (kaasa teevad küll ka "laip" ja tšellist). Merle Jääger on ainuke sõnavõtja... või siis sõna saaja... Tema ongi G. F. Parrot - mees... ja ka see on eriline - et naine mängib meest... Eriliselt on publik pandud istuma sellesse tolleaegsesse seminariruumi ning Merle/Parrot liigub nii tahvli ees, tahvli taga kui ka inimeste vahel. Esitleb vanu "vaimupüüdmise"riistasid... vaimu all võib mõelda nii elektrit kui muidugi inimvaimu... Tartu vaimu? Seda ta kindlasti aitas tekitada omal ajal. Võib-olla tema püütud vaim ongi just see??? :)

Töötan ise juba aasta algusest peale ühes teises ülikoolis. Tallinnas. Meil on campus ja seal on täitsa ülikoolilinnaku tunne... rõhk sõnalõpul "ku"... Tartus on terves kesklinnas ülikoolilinna tunne. Sel on kahtlemata võimas aura. See on eriline. Avaldan austust "külalisena" (kuigi olengi Tartumaalt, ehk Elvast pärit). Parrot jutustab ka oma "ettekandes" ülikoolist. Kuidas seal toona tundus. Miks ja kuidas ta Tartusse tuli ja jäi... meie kliimat trotsides... Meelis Friedenthal on tema juttude sisse põiminud omajagu infot selle huvitava mehe elust, kuigi paljuski keskendub tekst teda ümbritsenud- ja tema peas olevale mõtte-maailmale. Lugu saabki alguse sellest, et ta oma isikliku õnne valemit otsis ning selle ühel hetkel ka leidis. Ja see on tal päris ilus mõte! Ent ometi tuli ta seda elus endale mitu korda meelde tuletada. Edasi liikus jutt sujuvalt inimeseks olemisele, teadlaseks ja intellektuaaliks olemisele.. ning siis muidugi ka Tartule ja tööle ülikoolis, ülikooli kujunemise aegu, 1800ndate esimeses pooles. Me vaatajad olemegi sattunud ühte hetke kui teadlane talle toodud laibaga vüi ikka igem iseendaga vestleb... Viib mõtted kohe sellele kui raske võib olla nendel targematel inimestel... neil pole ju võrdväärset jutupartnerit... suurem osa inimesi on ju rumalamad ümberringi... lollid, vähemalt targema inimese mätta otsast vaadatuna... Ma tunnen ka seda mõnikord ja mõnede teadlastega tööl... justkui aukartusest... järgmisel hetkel tuleb küll kohe meelde, et ma olen jällegi mõnes teises asjas targem kui nemad. Ja nõnda oleme siiski päris võrdsed... võib-olla pole mul nende teaduses nii tugevaid teadmisi, aga ma võiksin teatriajaloost või pikamaajooksust või mõnest muust "minu teemast" neid sama panna tundma...

Merca on mehena ikka väga äge. Vaatad teda ja näed ning naudid kuidas ta selle rolli tegemist ise naudib. Tõmbab vahepeal huuled omamoodi pingule ja no hääl on ka selline käredam ning madalam kui tavaliselt naistel ning võiks ju täitsa ka ära petta... ainult kõndides sai õhkõrnalt aimu, et nendes riietes on siiski naine. Kuigi see lavastuse kontekstis polegi tegelikult mitte vähimatki oluline. Usun, et 99,99% vaatajatest teavad juba enne algust või hiljemalt Merca lavale saabudes teada, et ta on naine, kes mängib mehe roll. See hoopis annab harukordse võimaluse (ja käegakatsutavas kauguses) jälgida ja vaadata kuidas keegi nii osav näitleja seda meest laval esitab. Üldsegi mitte lihtsalt, aga ka mitte ülepingutades. See on kombinatsioon kunsti, tähelepanekuid, varasemaid mehelikke harjutatud maneere, nõksa ka mingist stereotüübist, kuid siis lööb rusikaga lauale ning lihtsalt kuulad ja unustad selle, et see on üldse Merca, kes seda esitab... see ongi 200 aastat tagasi, Tartu Ülikooli anatoomikum ning oled kärbes seinal ja kuulad üht teadlast endaga rääkimas. Vaimustav.

Mõnus õhkkond tekib ka... selline intiimne... usalduslik. Hariv ka. Natuke nagu koolis, aga just nendes tundides, mis olid väga huvitavad. Tiit Palult jälle üks tugeva atmosfääritunnetusega töö. Ka näiteks Medeias mängis ta lisaks ajastule, tekitatud ruumist ja selles tegutsevate inimeste kooskõlast tingitud atmosfääriga. See on üks lavastuse mitmekihilisuse vorme. Ja muidugi monotükiga on seda veel eriti raske tekitada. Tekst on ise mitmeid mõtteid äratav ja erinevate kihtidega - näiteks ülikooli, geograafilise asukoha, inimlikkuse, teoloogilise, ajaloolise ning elulise kihiga. Intellektuaalne tekst, kuid samas ei ala- ega ülehinda vaatajat. Lugu on väga kergesti järgitav ja ehkki kaasamõtlemiseks tahaks mõnes kohas hetke veel aega, kuid Palu ongi lavastanud ja Merca mängib mõnusalt palju mõttepause sisse, et kärult ei kukuks hetkekski.

Lisaks on sisse toodud tšellomuusika, mis sobib samuti ajastule hästi. Valitud muusikapalad ei olnud eriti emotsionaalsed kui mänguosavusest ja mängimise hoost tekitatud emotsiooni mitte arvesse võtta. Valgus on huvitav, sest on kohati kui publiku silmalastav ülestunnistamistuli, kuigi siin mitte publik ei olnud ülestunnistamas midagi, vaid Parrot ise laotas oma elu ja mõtteniidistikku meile laiali. Kaasa mõeldes siiski saab endale ühtkomateist üles tunnistada...  Korraks tekib ka lakke videolõik ning ka hilisest algusajast, ent siiski õues kaua valge olemist on ühel hetkel lavastusse sisse mängitud, väike mõnus ning eriline misanstseen.

Kui üldse midagi ette heita, siis oleks tahtnud veelgi rohkem, et publikut oleks kaasa haaratud. Mõned korrad lauale prõmmimist ju küll ning ta liikus tõesti väga lähedalt ja isegi tekitas paaril korral vestluse publiku seast inimestega, ootamata või nõudmata vastust... aga see oli ju selline auditoorium ja monotükk... oleks võinud veelgi tugevamini kontakti luua... seda oli natuke ja ju siis sellest kasvas veel eriti lisanälg. Eriti kui seda tehti tabavalt sisuga kontekstis - näiteks ühes stseenis rääkis Parrot, kus kohast tuleb sõna "kool" ja publikus olid paar nooremat koolitüdrukut... Merca vaatas mõnusalt just neile sellel hetkel otsa, noogutas ja rääkis, et see tuleneb vanakreeka keelsest sõnast "igavus"... Tegelikult kontrollisin, see sõna, millest kool pärineb tähendab hoopis - puhkust, mõnulemist ja "vaba aega". Kuid oluline on ju see mõte... ja just selliseid nõkse oleks veelgi tahtnud.

Kõige mõjuvam lause kõlas tegelikult hoopis giidi suust enne tegeliku etenduse algust (tükile eelnev ekskursioon on lavastuse hinna sees)... ta ütles, et seal ruumis on viibinud varem viibinud ka sellised mehed, nagu Kreutzwald, Faehlmann jt... Pani kohe imelikult üleva ja võimsa tunde sisse millest on teatavat ülielusuurust ja erilisust - viibida samas ruumis selliste, pea müütilises staatuses olevate suurte Eesti suurkujudega... mis siis sellest, et erinevas ajastus. Edasi ju viibisime ka G. F. Parrotiga seal koos ja samal ajal!

Hinnang: 4 (Kammerlik, huvitav lugu ühest inimesest, kuid samas ka teaduse tegemisest, ajastust, inimeseks ning teadlaseks olemisest ja õnnest. Kui paljud meist saavad tegeleda tõesti sellega, mis on meie kutsumus? Kuigi ainult siis tekibki midagi "erilist". Teadlased on ehk eredaimaks näiteks sellest. Ja seda on kaasahaarav vaadata ning jälgida. Muidugi on mõistlik jälgida lugu algusest peale, siis saab selle mehe tunde- ja mõttemaailmasse kergemini sisse, sest teemad vahelduvad üldinimlikest isiklikeni ja isegi teaduslikeni. Ja kui olla mõttega asja juures, siis tunduvad kõik teemad ühtviisi huvitavad. Merca mäng on läbinisti nauding ning ajalugu on nii loos kui selles kohas pidevalt kohal. Ja see kõik on eriline!)

-----------
Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka üleval kasutatud Heikki Leis'i foto):

Vaim masinas. G. F. Parrot

  • DRAAMA
  • VANAS ANATOOMIKUMIS

Meelis Friedenthali anatoomiline teater

Autor Meelis Friedenthal
Lavastaja Tiit Palu
Kunstnik Maarja Meeru
Videokunstnik Janek Savolainen
Valguskunstnik Kaspar Aus
Muusik Heiki Palm (tšello)
Mängib Merle Jääger


Georg Friedrich Parrot (1767-1852) oli Tartu Ülikooli esimene taastamisjärgne rektor. Ta oli valgustusaja nõuetele vastavalt laia huvideringiga füüsik, kelle sõprussidemed tsaar Aleksander I-ga aitasid kaasa ülikooli avamisele ja õitsengule. Tema valgustuslik optimism, julgus suurelt mõelda ning soov oma tegudes pürgida inimkonna hüvangu poole mõjuvad inspireerivalt tänapäevani. 2017. aastal on G. F. Parroti 250. sünniaastapäev.
Meelis Friedenthali näidendis kohtume Parrotiga vanas anatoomikumis – uurivale vaimule ideaalses keskkonnas, kus ei puudu ei laip ega elekter.
Georg Friedrich Parrotina tuleb vaataja ette Merle Jääger. Mercale on see teine mehe-roll peale legendaarset Hamletit kolmkümmend aastat tagasi. Teatris me otsime inimest.
Lavastus valmib Vanemuise ja Tartu Ülikooli muuseumi koostöös.
Esietendus 5. mail 2017 Tartu Ülikooli muuseumi vanas anatoomikumis Toomemäel (Lossi 38)

reede, 18. mai 2018

21.sajandi suurimad rollid EESTI TEATRIS

Sajandi lavastustest olen juba kirjutanud ja neid kokku kogunud, aga juba pikemat aega olen mänginud ka mõttega, et oleks huvitav koguda kokku need rollid, mis on eriliselt sellel sajandil meelde jäänud, ehk näitlejatööd, mida on isegi raske uskuda, et need on sündinud laval, enda silme all. Mõned on märgilise tähendusega näitleja karjääris, mõned sellised rollid, milles mina esimest korda olen märganud pikema karjääriga näitlejas midagi tõeliselt vaimustavat, mõned jälle sellised, mis on nii eredalt sööbinud mällu, et võib vabalt silme ette manada uuesti mingeid nüansse nägemishetke elamusest. Hea kui on olemas ka selline põhi, millele juurde nimesid koguda läbi aastate ja hoida sellist "baastabelit" ka nende eriliselt heade rollide meenutamiseks ning ühtlasi veelgi tugevamini mälus hoidmiseks.

Midugi on lihtsam meenutada just viimaste aastate suurimaid rolle, aga nimme käisin lisaks oma excceli-tabelitele läbi ka kõik Teatrielu raamatud alates aastast 2000 ja panin võrdsed rõhuasetused igale aastale. Kirjutasin üles kõik olulised ja väga meeldinud nii pea- kui kõrvalosad ning ei hakanud neid eristama. Mõnikord on ju kõrvalosa tugevamagi mõjuga kui peaosa. Jätsin kõrvale ka etendused, mida nägin küll 21.sajandil, kuid mille esietendus jäi aastatesse 1998 ja 1999 (muidu näiteks oleksid siin tabelis ka Herta Elviste ja Liina Tennosaare rollid "Mägede iluduskuninganna"s).

Kummaline tõdemus, aga mõnel aastal tegi teatud näitleja mitu head rolli, samas kui hiljem neid "erilisi" rolle enam ei ole tulnudki või on tulnud neid ainult paari aasta sees mitmeid. Samas kui mõned näitlejad suudavad üllatada eriliselt tugevate rollidega läbi mitmete aastate (aastakümnete) ja korduvalt. Ei tahtnud siiski sellest tekitada ainult enda mõne lemmiknäitleja rollidenimistut, seega piirasin, et igalt näitlejalt võib olla max 3 rolli alusnimekirjas, mida töötlesin ja rafineerisin edasi siin ära toodud "eriti heade listiks", kuhu nendest rollidest sisestasin siiski ainult ühe, ehk selle kõige parima. Sain algsesse väljakirjutatud nimekirja kokku 88 naisnäitlejate rolli ja 101 meesnäitlejate rolli. Ju "meeste"rolle on muidu üldises plaanis ka proportsioonis rohkem kui naiste omi. Tabelisse neid esialgu ei hakka järjestama, koostan lihtsalt nimekirja 31st nais- ja 31st meesrollist (kunagi ehk jõuan ka 21.sajandi TOP21 väljaselgitamiseni). Kuna praeguseks on ainult 18 aastat seda 2ga algavat sajandit (19nes on alles käimas), siis jätangi "väikse" varu ka selle jaoks, et pärast oleks rohkem valikut. Ehk saab isegi kunagi sajandi 100 listi luua, eks näis. Selle tabeli põhjal on alust ehk käesoleva sajandi algusaastate rollidest haarata teatrilukku kaasa just neid siinseid ja tuleb ju arvestada, et pidevalt tekib üha uusi ja uusi tipprolle igal aastal juurde. Tuleb ju arvestada ka seda, et järgmisel sajandivahetusel oleme ka kõik ilusti alles, elus ja olemas, sest varsti leiutatakse elu pikendavad vahendid ning siis on vaja korralikud sajandi listid koostada :)

Kahtlemata on siinse nimekirja piiravateks ilminguteks neli olulist faktorit - 1. minu maitse; 2. rollid just nendest lavastustest, mida minul on õnnestunud näha. 3. lavasus ise on ka hea, mitte ainult roll selles. Sest kehvemad lavastused ununevad kiiremini ning ka väga head rollid nendes. Muidugi on ka erandeid, aga vaadates neid koostatud tabeleid, siis kõik need lavastused on ka päriselt head ja mõjuvad, millest need rollid on pärit. 4. Võtsin lõppvalikusse ainult 1 rolli näitlejalt - selle kõige parema enda arvates, kuigi mõnedel juhtudel oleks pidanud tegema erandi 2 või isegi 3 lavastuse rollide väljatoomisel. Tahtsin siiski rõhku panna võimalikult erinevatele näitlejatele.

Olen tähele pannud, et need kõige paremad saavutused näitekunstis on tihti ka universaalsemalt peetud heaks. Paljud on ka Teatriliidu aastaauhindade nominendid, aga neid nominentide nimekirju ma koostamisel siiski ei kasutanud. Tahtsin leida just ajas sügavama mõju jätnud rollid ning mitte eelistada neid, mis nähtud ajahetkel väga heana tundusid.

Muidugi võib olla, et olen kellegi olulise ka unustanud ja mitmed olulised on mul küll excelis olemas, kuid jäid napilt lävepaku taha, ent eks see ongi niiöelda "work in progress" ja "elav tabel", mida saab korrigeerida vastavalt mälupiltide tugevusele. Mõned mälestused ju ikkagi hämarduvad ja eks inimene ka muutub ja erinevas ajas väärtustab erinevaid asju ning sellepärast jätan õiguse neid tabeleid tulevikus vastavat kohandada. Ja eriti kohanduvad need kindlasti just nende värskemate rollide osas, mis mingil hetkel tihedamalt tagasimõeldes nõuavad endale kohta ka siin tabelis...

NB! Käesoleva, ehk 2018.aasta rolle veel üldse arvesse ei võtnud (infoks vaid, et hetkel on mul käesolevast aastast üles tähendatud juba 54 meespeaosa, 31 naispeaosa, 56 meeskõrvalosa ja 53 naiskõrvalosa, mis on meeldinud).

Seega pikema jututa (no natuke pikk jutt ongi juba siin sissejuhatuseks seljataga :)), siin need nimekirjad on näitlejate nimede tähestikulises järjekorras :


21. SAJANDI EESTI TEATRI 31 PARIMAT/MÕJUVAIMAT ROLLI NAISNÄITLEJATELT:

Anne Reemann - Ay, Carmela! (Tallinna Linnateater 2002)
***Anne on üks minu suuri lemmikuid, janunen selle järele, et ta rohkem mängiks. Alati on tema rollid suured elamused ning eriti karikatuursemad neist mõjuvad väga lahedalt. See vahepeal "surnud naisena" oma meest külastav ja vahepeal jällegi mehe mälestustes laval elustatud episoodilised mängitud koomilise ja traagilise karakteri seguna oli võimas rollielamus. Näitas ära Anne suure mängudiapasooni ning pakkus elamuse, mis ei kustu.

Anneli Rahkema - Somnambuul (Rakvere Teater 2017)
***Võrdlemisi värske roll ja mõtlesin tükk aega, kas valida see või Anneli roll Toatüdrukutes, sest Toatüdrukutes mängis ta just nii ja seda, mida ta kõige paremini oskab. Aga Somnambuul oli mitmeski mõttes üllatav. Mitte selles mõttes kui hea Anneli seal oli, seda ma teadsin oodata, aga just kuidas ta selle lahendas ja kui sügavalt ja valustalt ta selle Eetla lavale tõi. Tundsin seda, mida tema karakter ja unustasin, et vaatan teda teatris... oleksin nagu olnud selles majakas kohapeal.

Anu Lamp - Palju õnne, argipäevaks! (Tallinna Linnateater 2001)
***Anu rolle oli mul mitu, millest valida, käisin edasi tagasi Amy seisukoha, selle ja hiljuti nähtud See hetk (asendajana mängitud!) rollide vahel. Teised kaks ehk mõnevõrra tõsisemad, aga just see koomilne pärl, kuidas naine komandeeringust suveniirina uue mehe koju kaasa toob, oli nii kavalalt Anu poolt mängitud - ei saanud aru, kas ta tõsimeeli või naiseliku kavalusega lollitades seda rolli mängib ja ta andis oma lahendustele mitu kihti veel ka loole ja tema tegelasele juurde.

Elisabet Reinsalu - Kassirabal (Tallinna Linnateater 2015)
***Väga valus roll ja ma imestasin, et ta juba kummardama tulles pärast sellist läbielamist ja mängu suutis kohe naeratada. Teatrikaaslasele see tükk ei meeldinud, sest oli kuidagi räpane ja vastik, aga minu jaoks oli see mõjuv ja just eriti tänu Elisabeti tehtud karakterile. Valusad rollid on tihti need kõige mõjuvamad, aga nende mõjuvaks mängimisel on vaja oskuseid.

Epp Eespäev - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater 2010)
***Epp on huvitavalt jõuline laval ning tema Martha on eriline maiuspala, sest Martha on ka jõuline tegelane, kuigi eks teda võib lahendada ka teisiti. Aga see Epu Martha on võimas kõikide oma emotsioonide ameerika mägedega. Epp on üks huvitav fenomen minu jaoks. Tihti kui mõtlen, et ta mängib, siis justkui alahindaksin teda ja kui jälle laval näen, siis imetlen, millise erilise rolli ta jälle teeb.

Ester Kuntu - Saraband (Eesti Draamateater 2017)
***Siinse tabeli noorim näitleja... Olen seda juba korduvalt ja paljudele öelnud, et minu arvates võlgnevad nii Martin Veinmann kui Jaan Rekkor midagi Esterile, et nad nii eriliselt head rollid Sarabandis teevad. Ta oleks nagu vanad korüfeed uuele õitsele sütitanud. Ja Ester ise on ikka pagana hea selle isa poolt manipuleeritud andeka tütrena. Ester on näitleja, kes mind pole siiani kordagi alt vedanud. Temas on midagi, mida pole üheski teises näitlejas. Jah, olen nii tema kui tema kursaõe Liisa fänklubi liige... peatselt ilmselt veel mõnede teiste nende lennu tüdrukute oma ka ;)

Evelin Võigemast - Inimesed, kohad ja asjad (Tallinna Linnateater 2016)
***Olen alati Evelini rolle nautinud. Niigi tugevast 20ndast lennust on tema olnud minu jaoks üks sümpaatsemaid. Ometi sellist tõelist ja tõsist draama-peaosa, milles tema oleks lavastuse vedajaks, olen oodanud kaua. Muusikalides küll paar korda on seda juhtunud ja sellest aimu saanud, aga nüüd sai siis ka draamalaval näha milleks kõigeks ta tegelikult veel võimeline on! Wow!

Hele Kõrve - Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.osa. (Tallinna Linnateater 2004)
***Helel on rohkem rollidega vedanud kui kursaõde Evelinil. Tema tähetunde on ridamisi saanud imetleda. Kõige eredaim neist Tammsaare Karin. Kohati tark, kohati labiilne, läbi ja lõhki naiselik naine, kes oma elu oskab keeruliseks elada. Ja see kuidas Hele selle laval elustab - Vaimustav!

Herta Elviste - Vladimiri väljak (Vanemuine 2004)
***Hertat ei juhtunud ma eriti tihti nägema lapsepõlves, ent seda suurema himuga ahmisin tema rolle täiskasvanuna. Sellel sajandil ta enam väga palju ei mänginud, aga see elusügise kurbilus armastuslugu näitas veelkord kui hea ta on!

Hilje Murel - Börs ja börsitar (Ugala 2008)
***Hilje on üks näitlejatest, kes tegelikult oli mul alustabelis mitme rolliga. Pikalt mõtlesin, kas valin selle või Kogutud teosed. Kuna "teosed" jäid Küllikile, siis Börsitar on Hilje pärusmaa. Tema kummaliselt isenäoline rollilahendus oli põnev. Selline roll, mida passisin suu ammuli. See "tüdruk" tuli ka kuidagi "õigel" ajal tema jaoks. Kujutan ette, et talle endale võis see olla nagu pinnuks, just kui ta oli sealt teatrist lahkumas, siis nii hea mängumaterjal... võib-olla ta tahtis ka näidata kuivõrd hästi ta mängida oskab ja millest Viljandis ilma jäädakse.

Ines Aru - Oskar ja roosamamma (Rakvere Teater 2007)
***Inese iga väiksem ja suurem roll on olnud minu jaoks sündmuseks. Siin kahe näitlejaga tükis oli see mõnusalt suuremahuline nauding. Nägin seda siis kui Üllar oli Dajani rolli juba üle võtnud. Ebamugavas Keila saalis ja mitte eriti lähedalt, aga sellel polnud vahet, sest Ines säras üle Eesti kui ta selle rolliga laval arstiõena toimetas. Imeline naine! Üks läbi aegade minu lemmiknäitlejaid.

Ita Ever - Augustikuu (Eesti Draamateater 2010)
***Ita, nagu Ines on neid haruldasi näitlejannasid, kes teda palavalt armastavat pubikut ei jäta. Siin Augustikuus ehmatas ta inimesi korralikult rolliga, mis oli nii füüsiliselt nõudev kui ka emotsionaalselt. Tõeliselt võimsa matriarhiga saab ta maha ning nii eredalt särades sellise tipptrupi sees, nagu selle lavastusega meid kostitati. VAPUSTAV! Valus, tugev, võimas ja jõuline. Peiestseen... mul lihtsalt pole piisavalt ülevaid superlatiive, et seda kiidulaulu vääriliselt sõnadesse seada. On ainult 1 Ita.

Kadri Lepp - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Niskamäe kirgede 4 naist - vanad ja noored on kõik siin tabelis esindatud. Ugala omaaegne menutükk oli aastaid laval ning seda armastasid kõik (kellelt ma toona kuulsid, et seda vaatamas käisid). Eks paljuski tänu just nendele neljale põhi-naisele ja Kadri oli üks nendest (naisi seal oli küll rohkem kui 4, näiteks ka Hilje oli seal ja kokku oma 30 näitlejat). Omanäoline ja kuna ma nägin toona väga tugevat sarnasust tema ja Leila vahel, siis nad mõjusid nii ehedalt koos laval. Kadris on mingit särtsu, mille ta mõnikord endast välja laseb ja siis on tema roll nii terav, nii täpne, nii nauditav. Nagu Niskamäes oli.

Katariina Unt - Klaasist loomaaed (VAT Teater 2016)
***See traagika, mis Katariinas peidus on ja kui ta selle nii südantlõhestavalt veel lavale paneb, nagu see nõme, aga enda meelest petetud ema Klaasist loomaaias... Nii palju tundeid korraga ja vaheldumisi pakkus selle rolliga, et see on täiesti fenomenaalne. Katariinalt oleks olnud valida veel mitmeid ja mitmeid rolle, kõik need on tal imekspandavalt emotsoonetekitavad ja mõjusad. (mu vanem tütar ütles siin kohal: "Isa sul on nii palju tundeid" :) aga no tõesti - kui Katariina mind emotsionaalselt intelligentsemaks õpetab lavalt...)

Katrin Pärn - Ird, K. (Tartu Uus Teater 2010)
***Katrin on tegelikult ka praegu sellises sõiduvees, et järjest kukub neid pärleid temalt (kes pole näinud - minge ERMi vaatama seitset venda - see on üks aasta parimaid ja Katrin selles veel eriliselt hea!). Mõni teine võis ju Laineid murdes tüki eest auhinna võita, aga tegelikult kandis minu jaoks tema ka toda etendust. Kuid see Ird, K. oli veel täiesti omaette tase! Peemonlikult kassilik, samaaegselt nii laisk kõuts kui teravate küünistega emakass - Ird, K. täht oli ju Nero, aga tegelikult sama palju ka Katrin.

Külli Teetamm - Aeg ja perekond Conway (Tallinna Linnateater 2011)
***Küllil oli minu jaoks mingi hetkeline langusperiood, mis kestis mõne aasta, kuid väga pikalt enne seda oli ta tipul ja roll rolli järel tuli temalt kulda, siis nüüd tõusis ta "Põhjas" tükiga jälle oma vanasse headusesse tagasi. Selle eelmise kõrgperioodi üks tähtrollidest oligi see ajastudraama karjäärinaine. Eriti kolmest vaatuses selles keskmises sai ta särada ereda tähena (Alo Kõrve jäi napilt meestetabelist välja tema partnerina selles vaatuses). Esimeses ja viimases oli neid särajaid mitmeid.

Külliki Saldre - Kogutud teosed (Vanemuine 2008)
***Kui Külliki on nii hea kui ta oli Kogutud teostes, siis on ta ülihea ja seda juhtub õnneks üpris tihti. Nii kaua kui ma mäletan on ta minule meeldinud ja pidevalt isegi kui mõni tükk pole meeldinud, siis tema mängust on minule piisanud. Mõnikord harva on ta rabe ka, aga see teeb temast lihtsalt inimlikuma ja annab nendele tipprollidelegi rohkem kaalu. See intellektuaalne pärl, mida sai omal ajal Sadamateatri "ringleval" laval vaadatud on siiani mu DVDl mõnikord külaliseks, et tema ja Hilje mängu nautida, aga ka seda kahe naise intellektuaalset pingpong lausete pritsimise mängu uuesti ja uuesti vaadata-kuulata.

Leila Säälik - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Leila on minu lemmik alates Kõik aias etendusest. Pikas karjääris ja rollideprismas pole minu jaoks ühtegi pettumust. Niskamäe kirgedes oli ta võimas, kuigi oleks võinud tuua ära mitu teist rolli ka. Kuid selles tegi ta midagi imelist, väga suures ja tugevas trupis mõjus tema veel omakorda erilisena. Nii ootan ja loodan, et ta mängiks veel peale Vanemuise Suluseisu... kus ta ka järjekordselt hea oli.

Liina Olmaru - Sild (Tallinna Linnateater 2000)
***Tüdruk, kes suhtleb nii elavatega silla peal kui ka vaimudega silla all... Raske roll, aga nii nauditav. Ka Theatrumi "Isa" oli kaalumisel, hetkel selle sajandi ajaliselt kahest äärmusest rollid. Mis tõestab kui tugevalt hea on Liina tegelikult kogu aeg. Sillas see tema teekond ja hüppamine silla alla ja siis jälle peale, suhtlemine nendes erinevates maailmates... ülimalt sümpaatne roll.

Luule Komissarov - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Ka Lull säras Niskamäe kirgedes, nagu teised naised. Luule tõsised rollid ja komöödia rollid on nagu kahe erineva naisnäitleja omad. Rahva poolt palavalt armastatud näitlejanna tööde kallal olen mina varem ka mõnikord nurisenud, puht tehnilises mõttes, aga viimasel ajal olen tänulik, et ta üldse oma karismaga laval meile ennast jagab. Üldiselt on ka tema üks läbi aegade mu suuri lemmikuid. Kuid selles Niskamägedes oli veel midagi uut ja hoopis teistmoodi Lulli ja see oli fantastiliselt hea.

Mari Lill - Libahunt (RAAAM 2016)
***Üks uuema aja rolle, aga no see Mari monoloog oli uskumatult hea. Mari oli ka hea partner Ufsakile tema Müügimehe surmas ja temas on alati olnud teatav eripära. Kuid see Libahundi vanaema ja eriti just see monoloog - millise sisemise jõuga ta seda esitab - külmavärinaid tekitav... kuigi kogu lavastus on väga tugev ja Mari omalt poolt teeb selle veel omakorda tugevamaks.

Maria Annus - Niskamäe kired (Ugala 2002)
***Maria Soomets oli pikalt minu lemmiknäitleja ja on tegelikult ka edasi seda, kuigi viimastel aastatel ma nurisen natuke ka mõnede rollide kallal (sest tean, milleks ta võimeline on)... Niskamäe ja Ugala aegadel oli nii palju häid rolle tal kuid ühel hetkel lihtsalt ei kasutatud teda üldse piisavalt, kuigi ta on niiii hea. Ka muusikalises mõttes imestasin kuidas ta kõrvale jäeti pidevalt. Palju suuremas teatris, ehk Vanemuises näib, et hinnatakse teda väärilisemalt ning teda saab seal palju enamates rollides näha ja tihedamalt uutes osades. Niskamäe oli üks neid rolle, millega ta mu südamesse ennast mängiski. See tüdruk seal oma punaste patsipaeltega...tark ja tarmukas.

Marika Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99 2009)
***Marika on kahtlemata üks Eesti esinaisnäitlejaid. Kahjuks viimastel aastatel harva saanud mängida selliseid tõsisemaid draamarolle, kuna NO on ta uputanud kõikvõimalikesse postdramaatilistesse lavastustesse. Kusjuures tema suudab särada ka nendes. Üks viimaseid klassikuid, kus teda on õnnestunud näha mängimas, oli see käre Martha. Täiesti Marikaliku turbopoweriga mängitud, mis ongi ainult tema jaoks võimalik. Ja no Hendrikuga olid nad ka väga hea paar laval üldse - George ja Martha peavad olemagi sellised võrdsed, ainult siis see mäng pääseb mõjule. Ja oi kuidas nad mõlemad pääsesid mõjule!

Piret Laurimaa - Karge meri (Endla 2008)
***Ma arvan et minu jaoks algaski Pireti tõeline tähelend Karge merega. See tüdruk seal mehiste meremeeste vahel oskas neid mehi keerutada oma sõrme ümber ja see kuidas Piret selle Kelli sinna oma naiselikke mänge pani mängima... Kahtlemata üks tippnaisrolle sellel sajandil.

Riina Maidre - Vannutatud neitsid (RAAAM 2016)
***Riina on pikalt olnud Von Krahli varjus. Kui ta teatrikooli lõpetas kiideti teda palju ja ta oli lootustandev kui tulevane Eesti teatrite esinaisnäitleja. Draamateatris alustatud karjäär siiski katkes ja Riina kadus postdramaatiliste rollide keeristesse, millest pead tõsta on raske. Nüüd kus ta jälle mängib väljaspool Krahli saab ometi nautida seda tema annet roll rolli järel. See Vannutatud neitside poisilik ratastoolis tugevaloomuga naine lõi täiesti oimetuks - milline power! Võrdne partner Kaie Mihkelsonile ja Ülle Kaljustele.

Siiri Sisask - Evita (Vanemuine 2002)
***Siiri Evita on tänaseks päevaks juba täiesti legendaarne. Välismaalastest megakuulsad autorid kiitsid samuti Siirit taevani kui nad teda Tartus vaatamas käisid Raekoja Platsil ja no oligi kõikide kiidusõnade vääriline. Tõeline Evita! Ta kehastus nii sellesse rolli, et see oli tõeline maailmaklass. Jääb igavesti meelde!

Tiina Mälberg - Toatüdrukud (Rakvere Teater 2009)
***Oh need mõrvarlikud Toatüdrukud. Selline möll kui peremees on kodust ära ja selline hoog kõigis kolmes naises. Tiinat lohistati juukseidpidi ja ta tegi seal sada imet. Milline hoog, milline elu, milline särts ja sarm. Fantastiline. Läheks kohe veelkord sinna Rakvere pangasaali vaatama kui ainult saaks.

Tiina Tauraite - Bloody Mary (Von Krahli Teater 2013)
***Ma olen vaikselt kasvanud Tiina austajaks ja nüüdseks muidugi olen täiesti "kohal". See hoog, millega ta seda lubamatute psühhopaatidest sissetungijatega võitlevat naist mängib oli jahmatav. Eesti oma "Virginia Woolfi Martha". Midagi sellist ei ole siiski kunagi varem laval olnud ja suure tõenäosusega ei tule ka. Kuidas ta küll etendusesest etendusse suutis seda mängida nii.. kuidas ta tühjaks ei saanud... Minul õnnestus ju ometi ainut korra ühte reaetendust näha. Uskumatu!

Triinu Meriste - Anna Karenina (Ugala 2005)
***Roll, millega ma avastasin enda jaoks Triinu Meriste (olin muidugi varem teda mängimas näinud, kuid minule ei meeldinud see kuidas ta mängis). Esimest korda ma nägin kuidas näitlejanna mängib end nii sügavale rolli siisse, et lõpus kummardades läks tal tükk aega enne kui ta sellest sügavusest suutis välja rabeleda. Kuigi näis, et päriselt ei jõudnudki. Nii sügaval Anna nahas oli ta vähemalt tollel korral kui mina teda seal vanas Ugala väikses saalis nägin. Vaimustav trupp oli üldse ja ka näiteks Aivar Tommingas, Priit Võigemast, Maria Annus ja Vilma Luik on veel eredalt meeles. Aga Triinu Anna võib-olla jääbki selleks "Annaks" minu jaoks, keda ma Annana alati ka edaspidi ette kujutan ja kõigil tuleb alati tema mõõdupuu järgi käia... See on küll ilmselt võimatu...

Ülle Kaljuste - Grace ja Glorie (Sundown Entertainment 2017)
***Üks Ülle värskematest rollides üllatas kui teistsuguselt ta suutis selle lahendada. Tegelikult võiks selle TOP31 praktiliselt täitagi Ülle rollidega :) Nii hea on ta iga kord, aga Grace'ina veel eriliselt hea. See sureva naise hääbumine toimus mingis ühes kihis, samas kui teises kihis oli ta jõuline ja tugevaloomulne naine, kolmandas kihis isepäine, neljandas Glorie't õpetav viiendas, aga hoopis midagi muud ja neid kihte oli veel mitmeid ja mitmeid. Ja esimesest hetkest kuni viimaseni oli see roll üks teekond oma tõusude ja mõõnadega. Milline vaimustav näitleja, et ta sellise elamuse puhtalt oma mänguga suutis pakkuda, rääkimata veel loo jutustamisest, mis oli nagu "peale kauba" :)

Ülle Lichtfeldt - Toatüdrukud (Rakvere Teater 2009)
***Ülle on natuke nagu Anu Lamp, jagab inimesed kaheks. Ühed kes teda armastavad ja ülistavad, teised, kellele tema stiil on vastukarva. Jah, ma tunnetan ka mingil määralt seda tema "stiili", aga eriti viimasel ajal olen märganud kuidas ta oskab mängida väga mitmetest erinevates toonides. Need, kes on kunagi ta nö. kõrvale jätnud, peaksid vaatama uuesti - nad võivad üllatuda! Minu jaoks on Ülle alati olnud üks Rakvere ja terve Eesti tippe. Valetasin - mitte alati, aga samuti ühest mingist teatud hetkest kui see klõnks ära käis ja ma avastasin, milleks ta võimeline on (ehk oligi see Stockholmis elades tema külalisrolli seal vaadates? või Leskedes? ei mäleta enam.) Toatüdrukute ajal igatahes olin juba vaimustuses. Ja see äge roll ongi jäänud selleks kõige pealmiseks selles vägagi esinduslikus rollideprismas. Olen märganud, et igal aastal saan temalt vähemalt paar oma lemmikrollide nimistusse juurde (eriti tema koostöö Eili Neuhausiga töötab imeliselt hästi!). Samuti nagu "sellelt teiselt Üllelt" (Kaljuste), aga rohkem selliseid naisnäitlejaid vist ei olegi. Kuigi mõni naine võib muidugi ka vaid ühe rolliga kõik teiste mitu üle mängida. Ülle on küll üks, kelle rolli pärast ma Tallinnast edasi-tagasi 200km kiman, isegi kui on teada, et ta mõne aja pärast ise Tallinnas seda sama rolli mängib.


21. SAJANDI EESTI TEATRI 31 PARIMAT/MÕJUVAIMAT ROLLI MEESNÄITLEJATELT:

Aarne Soro - Mee hind (Ugala 2011)
***Hakkasin ka ise mesilasi pidama eelmisel aastal ja talvel jäid ilusti mõlemad mu mummupered ellu! Seda enam olen ma mõelnud ka sellele mesilaste ja mesinike tükile tagasi tihti. Aarne Soro on minu jaoks Ugalas kahtemata üks suuremaid lemmikuid. Katsun jõudumööda ikka tema rollid kõik ära vaadata. Omal ajal mängisin ükskord temaga ühes filmis ühes stseenis, aga no mina olin lihtsalt extra. Ta oli siis, on alati olnud ja on ka praegu väga omanäoline. Võib-olla on seal gramm SulevLuigelikku ufolikkust, aga teisi ühendusi ma luua ei oska. Ja see koomiline pärl, mille ta on peitnud Mee Hinna sisse, see oli puhas nauding.

Aarne Üksküla - Külmetava kunstniku portree (RAAAM 2004)
***Aarnelt oli mul valida mitme rolli vahel, eelkõige muidugi Isad ja pojad ning Wargamäe Wabariigi vana-Pearu... isegi Nürnberg ja Teener, kuid ma otsustasin valida selle Külmetava kunstniku portee oma "kõrvalosade kavalkaadiga". Külmetamas ja värisemas seal Norra lumistel väljadel - nii nagu ta mulle sellest etendusest kõigepealt meenub. Kuid üldse see Viinistu lavastuste tõelise tähelennu alguspauk ja Aarne oli nagu kingitus, nagu kirss tordil selles etenduses kus särasid ju ka kõik teised - Toompere, Teppart, Pass ja Vahtrik, isegi Mikiver oli veel kergelt osaline... Aarne oli viimane mu kuldsest viisikust, kes nüüd kõik on lahkunud - A.Üksküla, J.Krjukov, H.Mandri, R.Aren ja R.Malmsten... Vähemalt selle sajandi tippude sekka pääseb ta veel täieõiguslikuna särama!

Ain Lutsepp - Punane (Eesti Draamateater 2011)
***Ain kunstnik Mark Rothkona oli selline powehouse! Uku, kes sama suur mees oli nagu poisike seal kõrval... ja oligi muidugi.. poisike. Aga Aini jõud ja tema oskus sellist erilist rolli luua on imekspandav. Ehe kunstniku kehastus, kuigi näiteks Lapin, kellega elu mind ka kokku on viinud, on ühest küljest teistsugune, aga kui mõelda, siis midagi olemuslikku oli isegi temast selles Aini Rothkos. Nii põnev ja mäletan millises eriliselt ülevas vaimustuses olin ka kohe pärast etenduse nägemist. Kahju, et ta enam praktiliselt üldse ei mängi - 4 aastat juba ei ühtki uut rolli...

Aivar Tommingas - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Aivar on arvatavasti mu praegune lemmik-meesnäitleja kui keegi tuleks tänaval vastu ja seda järsku küsiks. Samas kui mõelda, siis tuleb riburada teisigi tema kõrvale. See imetlusväärne hoog, mida ta mõnikord oma rollidesse süstib on nii hämmatavalt toimiv. Iga korv! Eriti kui selles rollis on ka nö. rahulikumaid hetki vahele, nagu ja ka Mauruses vilksatamas võis näha. Kuid see juuksed püsti ja suurte ümarguste silmadega Aivari Maurus on vaatet praeguseks juba peaaegu sama legendaarne kui Indreku filmi Eskola oma. Uku Ürituses oli ta ka vingeimast vinge!

Andres Mähar - Perikles (NO99 2008)
***Paljud mäletavad ilmselt sellest sajandist Mäharilt esimesena tema "Mine perse" monoloogi... aga kui mina seda seal Saku Suurhallis vaatasin, tuli see ekraanilt ning ma tegelikult ei näinud teda live's seda ägedaimat stseeni mängimas. Perikles seevastu, kus ta hobusena nendel hüppekingadel ringi kalpsas oli tõeliselt eriline. Olid ajad NO-teatris, kus kõik see tippkaader koos veel oli ja etendusi pudenes kui pärleid, üks sisukam kui teine... kuhu see teater on kadunud... Õnneks Andres leidis tee tagasi Vanemuisesse ja mängib ikka sama hästi edasi. Kuid tõesti mina valisin siia just selle, kus ta mind kõige rohkem vaimustas.

Andrus Vaarik - Kes kardab Virginia Woolfi? (Tallinna Linnateater 2010)
***Jah, Aarne George on see kõige legendaarsem, aga selle järel jagada Hendrik Toomperega teist kohta pole ka nii paha, arvestades, et Andrus ise ka Aarnet (oma õpetajat) ülimalt austab ja tema suhtes aukartustki tunneb, nagu ta jutustas Aarne raamatus. See Andruse Georg on ju ka täiesti teisest puust kui teiste omad. Ja millise ilmse naudinguga ta seda sõda seal Epp-Marthaga peab. Varsti juba 300ndat esituskorda!

Argo Aadli - Tšapajev ja pustota (Tallinna Linnateater 2003)
***Argo oma joodikute ja teiste imelike tüüpide mängimisega on täiesti omaette klass ja see Tšapajev ja pustota veidrik on justkui nende kõikide kvintessents. Nende alguspauk. Argo on ka muidu üks minu ja ilmselt ka rahva lemmikuid. Oli valida mitme rolli vahel - Kivid sinu taskutes ja Et keegi mind valvaks eelkõige. Kuigi tegelikult veel mitmeid ja mitmeid teisi lemmikuid temalt on kuhjaga - Hecuba pärast näiteks ka (kus kõik poisid eranditult olid vinged... nii oleks tahtnud ka Indrek Ojari siia tabelisse mahutada... eks näis tulevikus)... Ja hea, et neid tuleb Argol ka igal aastal muudkui juurde...

Elmo Nüganen - Ay, Carmela! (Tallinna Linnateater 2002)
***Elmo mängib viimasel ajal liiga harva. See Hispaania sõjakeeristes olev revüü-artist, keda külastas tema surnud naine ja kes oma mälestustes muudkui vanadesse esinemis- ja sõjakeeristesse tagasi läks... Nii sügav, nii hea sisuga ja tugev Petersoni lavastus, mille ikkagi eriliseks tegid Elmo ja Anne oma fantastiliselt mitmekülgse ja -plaanilise mänguga. Tundub, et abikaasade lavapartnerlus duona on tihti toimiv.

Guido Kangur - Ivanov (Eesti Draamateater 2017)
***Ka Guido on üks neid, kelle rollide varasalves on nii palju tipprolle, et võta üks ja viska teist. See kõige värskeim vaimustus oli eelkõige üllatav sellepoolest, et selliste tippnäitlejate kaadriga tipplavastuses tõusis tema roll veel selleks kõige parimaks minu jaoks. Imetlusväärse kurbuse, koomika ja mille kõige veel segamine ühte tegelasse ning mängida need nii eriliselt välja erinevates situatsioonides!

Hendrik Toompere - Kes kardab Virginia Woolfi? (NO99 2009)
***Hendriku rollidest võiks valida nii mõne Viinistu kunstike-rollidest kui ka Boulgakoffi, mis kõik on ühtviisi vaimustavad, kuid otsustasin siiski selle NO-teatris külalisena tehtud George'i kasuks. Need Gerge ja Martha on ilmselt nagu Hamlet või Romeo ja Julia või mõni muu selline, mis on kui õnnistus näitleja jaoks kui tal seda korra elus mängida õnnestub. Ja Hendrik on võtnud küll kõik sellest George'ist välja ja pigistanud veel tühjast George'ist ka selle viimase piisa. Milline power-duo nad Marikaga olid!

Indrek Sammul - Amadeus (Ugala 2011)
***Olin nii kuri omal ajal, et sellele rollile ei pööratud piisavalt tähelepanu. Ise nägin seda Ugala külalisetendust Eesti Draamateatri laval ning tundsin külmavärinaid kohati kui ta seal oma tipphetki lavale jättis. Tegi selle mõrvarliku Salieri psühhopaadiks - just nii, nagu see kõige naudingulisemana mõjuks vaatajatele. Valus ja vastik roll, aga sellise sisemise põlemisega mängitud. Indrek on tegelikult kogu aeg oma tippvormis... juba aastakümneid... Romeost ja Juliast alates vähemalt kuni Väikekodanlasteni välja käesoleval aastal - oi ta on erilises hoos ka tolles Gorki loos!

Indrek Taamaa - Adolf (Vanemuine 2005)
***Monotükke näib selles tabelis siin olevat vähe, kuigi peaaegu monotükk oli ka Kaljuste "Minu oivaline lahutus" (ainult hääletult oli Teplenkov seal kõrval), mis peaaegu oleks ka siin figureerinud... Kuid Taalmaalt mõtlesin natuke ka Aju jahti esile tuua, aga no Adof'iga võrdluses kahvatuvad siiski kõik selle sajandi monotükid (eelmisel oli ju Kollontai, Rästiku pihtimus, Sajandi armastuslugu, Polkovniku lesk - kui nimetada neid, mis esimesena meenuvad)... kahvatuvad ka suurem osa teiste meeste rolle.. Selline füürer ja hirmuäratav vuntsikestega psühh, kes niimoodi endast välja läks, nagu Bruno Ganz Untergangi punkri stseenides, mida praegusel ajal youtube'st huumoritekstiga varustatult levitatakse. Ja seda otse vaatajate silmade all ja vahetus läheduses. WOW!

Jassi Zahharov - Vampiiride tants (Smithbridge Productions 2000)
***Üks esimesi Linnahalli muusikale jäi minu jaoks Eesti muusikalide lipulaevaks, mida siiani pole suudetud ületada. Paljuski tänu Jassile ja tema duetile "Öölaps" koos Nele-Liis Vaiksooga. Kuid ka tema aastaarvude laul ja ka partnerlus Rostislav Gurjevi ja Marko Matverega... Eks need kõik aitasid kaasa, et Jassist ongi kujunenud minu lemmik Eesti ooperilaulja. Ja see vampiirist Krahv tõi ja jättis Jassi mu teadvusse ühe pauguga. Nii kurva kuju maalib ta oma igavesti verest elavast monstrumist, kes võib-olla südames on hoopis hell ja soe.

Lembit Eelmäe - Vladimiri väljak (Vanemuine 2004)
***Lembitu üks viimaseid rolle oli tema tippaegade rollide vääriline. Kurb, täis armastust, tegelikult kui vari kunagisest Põrgupõhja vanapaganast, ent seegi mängis tema karakterile Vladimiri väljakul kaasa. Nii armas veel kõigele lisaks, et nad seda Hertaga koos mängisid. Veel omakorda ehedust juurde.

Lembit Peterson - Isa (Theatrum 2016)
***Lembit Petersoni iga uus roll on olnud aasta tippude seas. Tegelikult kaalusin kahe rolli vahel eriti - selle mälukaotusega "Isa" ja "Isade ja poegade" Kirsanov. Otsustasin "Isa" kasuks, sest see oli nii filigraanselt täpselt lahendatud, et ma isegi nägin tema prantslaslikke nõkse selles mängus. Ilmselt olid kunagi ka Kirsanovis need venelikud nõksud, kuid mind õige pisut ärritas see toonane närviline lahendus, mida ta kasutas ja sellepärast meeldisid minule mõned teised rollid Isades ja poegades isegi rohkem kui Lembitu auhindadega pärjatu. Kuid kahtlemata on mõlemad väga head täistabamused karakteriloomes.

Lembit Ulfsak - Müügimehe surm (2007)
***Kui kurb oli Lembit selles rollis. Kui elu poolt kolgitud. Kurva kuju arhetüüp. Samas ameerika modernne klassika ja tema poolt ikka nii võimsalt mängitud, et igas hetkes oli 101% kohalolu. Iga liigutus tundus olevat täpselt paigas, sõnade intonatsioonidest rääkimata. Kujutan ette, et päris raske roll tegelikult. Kuid Lembit mängis selle veel eriliselt heaks. Ta oli Willy Lomani ehedaim kehastus, vähemalt sama ehe kui Dustin Hoffmann "ameeriklasena" seda samuti auhinnatud rolli mängis.

Mait Malmsten - Bent (Vanalinnastuudio 2003)
***Küll ma mõtesin, et millist Malmsteni rolli siia valida, siis lõpuks jäi peale see hoopis Vanalinnastuudios Malviuse poolt lavastatud Max'i gayde-lugu natsi-Saksamaa koonduslaagris. Ka Andrus Vaariku puhul mõtlesin, et kas peaks tema Bent'i rolli siin ära tooma, aga jäi nüüd sedapuhku nii, et Malmsteni parimaks rolliks pean just seda. Midagi olemuslikult õiget tabas ta selle karakteriga, mis polnud ju sugugi üks kergemaid rolle laval teha ning Mait ei lahendand seda ei stereotüüpselt ega trafaretselt. Võib-olla sellepärast see mõjuski nii sügavalt. Ja kui panna kõrvale see porgandoranžide vuntsidega kehkadivei Ivanovist, siis võib vaid imestada kui laia ampluaaga näitleja Mait on.

Margus Prangel - Põrgu wärk (RAAAM 2005)
***Marguse Friedebert Tuglas koos oma Elokesega, keda mängis Harriet Toompere (kes muide praegu napilt tabelist välja jäi, sest pean hoopis tema värsket Praegu pole aeg armastamiseks rolli tema parimaks, aga seda on veel vara nii kõrgelt hinnata... Kuid Marguse Friidaga koos olid nad selline Eesti teatrite koomika tipp, et ainult naera... Selline kuju, milleks Margus Tuglase maalis on nüüd väärastanud minu tunnetust sellest klassikust, aga samas midagi temas oli ka õiget... mis siis sellest, et kõverpeeglis ja no rollina ikkagi sügavalt meeldejääv ja eriline.

Margus Tabor - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Mõtlesin et kas see Tõe ja õiguse joodikust õpetaja või siis värskem "See hetk" surijate pansonaati minev pereisa, aga kaalukauss veel hetkel vajus Tammsaare kasuks. Milline hoog ja milline karakternäitjleja ta ikka on. Iga kord olen ma Marguse mängust vaimustuses. Ta lihtsalt on kõiges nii hea, mis iganes, millist iganes karakterit ta ei lahenda. Ja no Tões ja õiguses ta mängib ju mitte eriti suurt rolli, aga ta mängib selle väikse inimese suureks.

Marko Matvere - Rosencrantz ja Guildenstern on jälle surnud (Rakvere Teater 2005)
***Ma arvan, et meestest oli mul kõige rohkem tipprolle valida just Markolt. Vana Linnahalli Hüljatud, Palju õnne argipäevaks, Isad ja Pojad... isegi see jurist Lauluväljakul tema enda lavastatud Chicagos... kuid ma jäin pidama sellel Padise kloostri varemetes mängitud imelisel duetil Üllar Saaremäega. Kogu see lavastus oli muidugi eriline ning terve trupp, aga just Marko ja Üllari mäng tõmbasid selle veel omakorda 5-tärnitükiks. Markos on midagi täiesti omalaadset. Ta on ka klassikaline esinäitleja (küll ilma koduteatrita), nagu Mait Malmsten või Aivar Tommingas... kui mainida vaid kolme. Milline vana kohvitantede termin "esinäitleja"... aga no loodan, et mõistad, mis ma mõtlen...

Märt Avandi - Aadama õunad (Kinoteater 2016)
***Veel üks "esinäitleja" tüüp. Sedapuhku kaalusin Märdi selle ja Vargamäe kuningriigi rollide vahel, kumb siin välja tuua. Kuid see Aadama õunad mõjus samas nii ehedalt, nii vahedalt ja nii eriliselt. Selles oli tema enda rollidenimistule mõeldes mingi erilisuse maik küljes ja see kuidas ta mängis seda surematut surmatõvega headuse kehastust - no lihtsalt imeline.

Nero Urke - Ird, K. (Tartu Uus Teater 2010)
***Nero on nii tugeva teatava auraga näitleja - tema intensiivsusaste on väljaspoolt siit maailma. See Ird, K. on ehk esimene vapustus ja pauk temalt, kuigi neid on tulnud veel, kuni eelmise aasta Hamletini välja. Tema Hamlet oli ometi mängitud selliseks, nagu Hamlet on - hull, kes näeb vaime ja räägib peakoljuga... Aga samamoodi natuke hullupoole kaldu oli see tema Kaarel. Sekundeerimas Katrin Pärna imeline Epp Kaidu, kõigile teatriaustajatele tuttavad inimesed ka päris elust... kuid arvestades Nero vanust, siis Kaarel vist tema jaoks siiski mitte ka nii eriti tuttav? Kuid ta lahendus oli hämmastavalt Kaarlit tabav, samas mõnusalt, ehk isegi absurdselt "natuke" üle vindi. Kuigi, kas Irdi puhul ongi "üle vindi" üldse võimalik? :)

Peeter Tammearu - Onu Vanja (Ugala 2002)
***Tammearu Kaarin Raidi Tšehhovis Olustvere lossis  ja tema duett ka hiljem vanalinna muusikamajas ühe kaastegelase ja kaasnäitlejaga sellest onu vanajast, ehk Maria Annusega... Jõuline mõisapidaja. Venelane suure V-ga. Selles lavastuses oli üldse kõik nii paigas ja kogu näitlejate kaader tippklass - Simson, Rekkor, Noormets jne, kes kõik aitasid kaasa ka sellele, et Peeter siin tabelis seisab. Isiklikus plaanis oli see ka eriline, sest jäime hiljaks ja pidime näitlejatega koos saali sisenema... Kuid Peeter oli sellel hetkel juba seal ees, nii näitlejaid, kui mind vastu võtmas :) Lihtsalt kõige õigem vene mõisniku kuju eesti teatris, mida olen siiani kohanud.

Priit Võigemast - Ruja (Vanemuine 2008)
***Priidult on pärast Marko Matveret ilmselt teiseks rohkem tipprolle. Tissidega pesunaisest Rongas, Tammsaare Armastasin saksalaseni välja... Kuid minu jaoks ehk kõige mõjuvaim on olnud see tema Rannap Tartus vabaõhu etenduses. Jällegi üks etendus, mis on Ojasoo tipp-ajast ja Priit oli väga tugevas trupis veel see kõige tugevam ja erilisem, kuigi meeldisid ju ka Sergo ja Evelin ja mitmed teised ka.

Pääru Oja - Hõimud (Eesti Draamateater 2015)
***Kõige noorem mees siin listil, kuid sellegipoolest kindlasti väärt siin olema. See noorelt võidetud Teatriliidu meesnäitleja auhind läks igati õigesse kohta. See kuidas ta seda kurti poissi mängib, olles sellises perekonnas ja kohates tüdrukut, kes on juba sünnist saadik kurt, samas kui tema ise on kurdiks jäänud ning teab, mida on kaotanud... see kurdiks olemise teema on väga palju pingeid äratav kurtide inimeste ja kuuljate erinevate arusaamade pärast kurdiks olemisest ja sellega leppimisest või kuuljate suhtumisest ehk kuidas see kurte häirib ja ärritab. Kõike seda Pääru kehastab ja toob lavale ning seda teekonda on liigutav ja kaasahaarav jälgida just eriti Pääru mängu pärast.

Rain Simmul - Tõde ja õigus. Teine osa (Tallinna Linnateater 2005)
***Nagu ka siinse tabeli Margus Tabor, ei olnud Rain eriti suures rollis ja üldsegi mängis ta vene keeles, aga mõnikord võib väiksemgi roll mõjuda suuremana kui suured. Väga meeldis ta mulle ka "Et keegi mind valvaks" ja "Meeletu"s, ka praegu mängitavas Jäneseurus päästab ta oma kurbuse võimule ja see lagundab ka vaataja. Nii tugev võib olla tema mängu mõju. Ja selles Indreku loos õpetajana teeb ta ühe oma elu parimatest ja mõjuvamatest rollidest.

Taavi Teplenkov - Utoopia rannik. I osa. Teekond (Tallinna Linnateater/Eesti Draamateater 2013)
***See kõrvalosa sai siia tabelisse, sest ma ehedalt mäletan kuidas see köhiv üliõpilane Teplenkovilt minule mõjus. Kõhkesin küll tuua ära siin hoopis tema Mati Unt Koidula tänava vaimude tunnist, kuid see on veel sellevõrra värske, et saab näha kumb mõne aja pärast aegade hämarusest tugevamana mõjub. Taavi on nagu hea vein, kes muudkui aga paremaks ajas muutub.

Tambet Seling - Eedeni aed (Endla 2014)
***Tambet Selingu fänklubi on palju suurem kui võiks arvata... ja see Eedeni aed on minu eelistus siiani tema rollidest, kuigi neid on mitmeid ja mitmeid häid. Veel ei julgenud siit värskemast otsast 45339m2 raba või Praktilise Eesti Ajaloo tükkidest seda Eedeni aia tugevat mälestust kukutada, aga tundub, et sellest püssist tuleb veel kuulirahe valanguid tipprollide näol.

Tõnis Niinemets - Bloody Mary (Von Krahli Teater 2013)
***Pääru järel teiseks noorim mees siin listil üllatas täiesti oma "hullu" rolliga, kes eriti Tiina Tauraitega maid jagas, kuigi omad hetked olid tal ka korteriperemehe ehk Erki Lauriga ja eks krimipartneri Ott Kartau tegelasega ka. Kuid tõesti, ilmselt kõige psühhim roll, mida üldse olen Eesti teatris näinud mängitavat. Ja Niinemets lahendab selle, nagu Jack Nicholson on tippaegadel neid intensiivseid hulle mängis... hmmm, nüüd kus ma jälle "hullu"-rollist kirjutan, siis tundub, et sellised "hullud" mõjuvadki kõige kõrgema näitlemispilotaažina ehk lihtsamalt? Need "mõjuvad" alati ja selles ongi ilmselt asja konks. Aga see roll oli tõeliselt äge! Ja sõrm oli diivanivahel...

Velvo Väli - Vargamäe varjus (Tammsaare Muuseumi projekt 2010)
***Velvo tõusis järsku selle rolliga mu lemmikute sekka. Ja pole sellest Pearu-ajast sealt lahkunud. Aastaid ei suutnud ma teda laval vaadata ja ei mõistnud tema mängumaneeri, kuid siis tuli see koomiline Pearu ja ta oleks nagu ümbersündinud näitlejana. Ka eelmise suve Viimases võllamehes mängitud perverdist opakas oli sama kaliibriga roll (kes pole veel näinud, siis soovitan haarata see käesoleval suvel!) Lihtsalt inimene valdab nii hästi komöödiat - seda kõige raskeimat žanri. Imeline!

Üllar Saaremäe - Cyrano de Bergerac (Rakvere Teater 2009)
***Üllarilt oli ka valikus õige mitu rolli, kuni lõpuks otsustasin tema Hamleti, Rosercratzi ja Guildensterni ning Cyrano vahel. Ja no Cyrano on üks sajandi vaieldamatuid tipprolle. Üllar on ka näitleja, kellest ma olen vaimustuses ühe uuesti ja uuesti. Hea, et vahelduseks selles edevas McMurphys natuke pettusin, sedasi olen jälle valmis vaimustuma tema järgmisest rollist. Muidu ei pääse need eriliselt hea rollid ju nii tugevalt mõjule. Aga see Cyrano oli vapustav. Nägin kõige viimast selle lavastuse etendust ja võib muidugi olla, et siis üldse näitlejad kõik andsid endast veel viimasegi naha, sest tegelikult võiks sellest lavastusest välja tuua ka Marin Mägi-Efert'i ja Eduard Salmistu, kes samuti oma rollidega on eredalt siiani meeles. Kuid Üllari Cyrano tõesti on praeguseks üks kõige eredamaid tähtrolle sellel sajandil.

kolmapäev, 16. mai 2018

Härra Biedermann ja tulesüütajad - Vanemuine


Kui ma kuulsin, et Ain Mäeots lavastab Vanemuises psühholoogilist põnevikku, olin kohe ka ise põnevil. Liiga harva tuuakse põnevikke teatris lavale, kuigi need on tihti väga meelelahutuslikud. Eriti imekspandav, et krimkasid üldse ei pakuta, samas kui on teada-tuntud fakt, et eestlased neid lugeda armastavad. Võib-olla on laval raske teha seda "kes on süüdi?" või "miks on süüdi?" mängu, nagu näiteks Agatha Christie oma raamatulugudes kirjutab... ei tea... Kui mõtlema hakata, siis ei mäletagi, kes eesti lavadel viimati oli Miss Marple või Härra Poirot?

Nüüd ma kaldun teemast liialt eemale... tagasi Vanemuise värske psühho-põneviku juurde. Olin juba kõik vaatamisplaanid teinud kui tuli alles meelde, et seda lugu olen juba teatris näinud. Isegi blogis sellest kirjutanud. Toonane oli täiesti okei elamus, tänu väga headele näitlejatele ja korralikule lavastusele Hobuveskis. Kuigi Linnateatri lavastuste lõikes tundus see isegi kerge pettumusena, aga seda just sisuliselt küljelt.

Tegelikult võiks "peaaegu" sama öelda ka Vanemuise ja Ain Mäeotsa versiooni kohta. Lavastus on põnevalt viidud 60ndate lõpu-70ndate alguse Saksamaale. Arvestades, et värvilisi saateid hakati edastama Saksamaal aastal 1969, aga kasutatud eurovisioonilaul on 70ndatest, siis võiks seda toimumisaega pidada ikkagi pigem 70ndateks(?) Riietus ja parukad võiksid ka 60ndatele viidata. Samas šveitsi näitekirjanikust klassiku Max Frischi näidend nägi tegelikult ilmavalgust aastal 1953. Võib ette kujutada, et 53ndal aastal olid ka veel tugevalt ja teravalt õhus teise maailmasõjajärgselt kogu juudiviha-teema, millega seda näidendit võiks seostada (peategelase perekonnanimele viidates). Kuid tegelikult kirjutas Frisch esimese visandi sellest näidendist juba aastal 1948, vastureakstioonina kommunistide võimuletulekule Prahas. Ükskõik kumb, kas kommunismiga või juudi-teemaga seonduvalt, oli see ikkagi hoopis lihtsalt oma lõbuks süütamine neil pahalastel selles näidendis ning mitte konkreetselt ühel või teisel põhjusel ja see ärritab mind selle teksti juures kõige rohkem.

Nimelt lugu on ju lihtne - Gottlieb ja Babette Biedermann on heal järjel abielupaar, kellel kodus nii värviteler kui igasugust hõbedast mammonat ja muid rikkurite vidinaid. Mees on ilmselgelt mingi firmaboss. Naine kergelt neurootiline. Seal kus nad elavad on pidevalt uudistes pahatahtlikud süütamised. Mingid mehed, kes tutvustavad end ukselt-uksele müügimeestena. Üsna alguses ongi üks selline platsis ning otse Biedermanni koduseinte vahel pererahva elutoas. Selgelt kahtlase olemisega, kuid peremees ei kutsu talle politseid. Ei lase kodusoleval teenijalgi minna ja teavitada kedagigi... naabreidki... põmmpea - võõras inimene vägisi tungib talle koju ja tema annab talle öömaja... kuigi just nii telest kui lehest uudiseid on kuulnud-lugenud. Okei.

Siis tuleb teine tegelinski mängu ja mäng on juba üsna sügavale vajunud ning ka Biedermann selgelt teadlik, et asi on mäda... Ta leiab ka bensukanistrid pööningult - aga mees ikka ei teavita veel kedagi...

Siis küsib veel publiku käestki, et millal me aru saime, et asi on mäda - KOHE ESIMESEST HETKEST!!! Ja mida meie oleks teinud selles olukorras? AJANUD TA VÄLJA VÕI TEATANUD POLITSEILE, TEATANUD NAABRITELE, TEATANUD KELLELEGI!!!!! Täielik idikas.

Okei, siis poleks ju ka üldse kogu seda lugu. Poleks tekkinud neid küsimärke, et kuidas ikkagi käituda olukorras, kus ka näiteks täiskasvanud inimest kiusatakse, kui nüüd lihtsustada ja taandada tegevustik minu jaoks kogu loo põhiküsimusele. Alles hiljuti oli mul oma elus intsident, kus kedagi lähedast kiusati... valus, väga valus teema. Ma soovitasin esimese ropsuga, et mine asjaga kaasa... see on ka tee, mille valib härra Biedermann... Kuid üsna pea sain aru, et kuigi alludes provokatsioonidele ei anna küll kiusajale rahuldust eesmärgi saavutamisest, ehk ei näita välja, et see Sind üldse morjendab, oled Sa ikkagi niimoodi käitudes sellises olukorras kaotajaks ning mis veel hullem - alistuja. Oma mina allasuruja... leppija, et teine on Sinust inimena üle(muslik)... eriti veel keegi selline nõmedik... Aga ükski inimene ei ole teisest inimesest parem ega rohkem inimene ega teiste elu üle otsustaja. Kellelgi pole õigust teist sundida ega ka teisele inimesele või tema varale midagi lubamatut teha.

Ja täpselt seda teed lähebki Gottlieb - ta üritab "heaga"... alistub kurjamite plaanile, tehes selle üle isegi nalja, et ta laenab neile tikke - lootes, et seda sellest kurjast keergemini üle saab - EI SAA! Ja kui ta juba sellesse sohu on juba seisma jäänud, siis ta muudkui vajub ja vajub ja vajub. Läheb paanikasse ning ei suudagi enam normaalse inimese mõistusega asja võtta. Antud juhul on muidugi imelik, et ka tema naine ega ka mitte teenija ei tule selle peale, et vaja on ametivõimude abi. Käivad küll vabalt nii linnapeal kui muidu majast väljas... Ja kui mingi selline häiriv faktor on näidendi tekstis, siis see ebausutavus ärritab sellevõrra, et ülihead rollid ning põnev režii ei mõju piisavalt olulisena korraliku elamuse tekkimiseks.

Ja rollid on kahtlemata head! Eelkõige Gottlieb ja Babette, ehk Aivar Tommingas ja Piret Laurimaa. Tommingas teeb oma kõige paremat hoogsalt närviminevat koduperemeest, kes juba alguses on natuke närviline tööasjade pärast, kuid siis see kogu protsess, et keegi võõras tuleb Sulle koju ja oma rumaluses annad talle öömaja ja siis naise neuroosid ning uued võõrad Su katuse all.... ja väljapääsmatuna tunduv olukord, kus Sa ise pole enam oma kodu peremees ning vaikselt kardad juba oma elu pärast. Kogu selle närvilise teekonna mängib Tommingas hoogsalt ja närviliselt ka välja. Eriline karakter-maiuspala oli Piret Laurimaa Babette. Natuke närviline, kuid ehtne tõusiklik tobukesest koduproua, kes oma viisakuse ja maine nimel on valmis alistuma teise inimese manipulatsioonidele. Piret on üldse (jälle) tõusnud üheks Eesti teatrite tipuks. Kuigi ta on minule peaaegu kõikides oma rollides meeldinud (erandina eelmise aasta Hedda Gabler, aga erand kinnitab reeglit). Ühel hetkel tundsin juba liialt sarnasusi tema rollide vahel, kuid hiljutine Kalevipoja ema ning põrgupiiga ja nüüd see Babette näitavad, et ta on hakanud leidma üha uusi ja uusi erinevaid nägusid ja põnevate karakterinüanssidega tegelasi. See on kõige paremas mõttes uuesti ja uuesti üllatav ja isegi vaimustav! Riho Kütsari "suurekasvuline maadleja" oli igati omal kohal, vast grammi võrra liiga leebe olemisega, et mõjuda hirmuäratavalt (oleks mingi kahtlane tõmblus või pisidetail, mis reedaks ja tekitaks hirmu juurde, annaks karakterile diapasooni ning kihte), aga eks niimoodi rõhutatult, et ta otseselt ei tee midagi üle piiri, see pea"ks" muutma teda õõvastavamaks... Ott Seppa pole juba tükk aega uues rollis õnnestunud näha. Siin on ta kuidagi tagasihoidlikuma rollijoonisega karakteris, ei bravuuritse eriliselt ega ka võta ei ruumi ega suuremat tähelepanu (selles mõttes ei midagi erilist ka tema enda CV jaoks, aga tore oli sellegipoolest teda laval näha). Karl Laumets on parukaga vahvalt ajastus, kuid tema tegelane on kuidagi üleliigne kogu jandis. Väga vähe üldse lavaaega saades, aga kas tõesti on ta seal ainult selleks, et välja tuua põhjusetust nende "hullude" tegevuses?

Mäeots on koos kunstnik Kristjan Suitsuga loonud huvitava lava, millest aimub 50ndatel kasutatud technicolor laiekraan filmide tunnetust. Värvid on soojad ja lavale on ehitatud madala laega piklik korter - huvitavat filmilikku laiekraani tunnetust rõhutab ka must all- ja ülaäär laval. Kuigi tegevustik vahepeal ka väljub sellest ruumist. Mäeots on loonud "pööningu" (kus pahalased tegutsevad) lava ette publikule veelgi lähemale. Lootsin, et sellest kõigest tekib ka õõvastav tunnetus, aga kuidagi mänglevalt ja rahumeelselt toimetavad need psühhid seal, sest peremees laseb neil tegutseda rahumeeli. Isegi siis kui lõpuks mõrvani asi liigub ning perenaine (vägistamiseks?) tahatuppa tiritakse, jättes sealtoimuva selgusetuks vaatajatele, sest tagasi lavale tulles pole temaga nagu midagi juhtunud. Mis nüüd konkreetselt võrdluses 8 aasta taguse Linnateatri lavastusega Vanemuise versiooni kahjuks räägib, on komöödia praktiliselt täielik ärakaotamine lavastusest. Korra või paar saab muiata või isegi turtsatada naeru, kuid tegelikult on see praktiliselt täiesti taandatud, et mõjule pääseks veelgi tugevamalt korteriperemeeste "nurkasurumise" psühholoogia ehk manipuleerimine. Paha vallutab maailma ja headus on selle ees alistuja rollis. Kuigi kui hea see Biedermann tegelikult ikkagi oli... Enda arvates küll, aga kõrvaltvaatajana tekkis natuke selline nõutu tunne, et tuleb olla kellegi ebameeldiva tegelase poolt. See ongi vast selle tüki suurim sisuline väärtus - sellise kahe otsaga tunde tekitamine.

Hinnang: 2+ (komöödia see pole, trillerina ka natuke kaheldava väärtusega, kuigi mõnda aega on nagu õhus selline põnevus, et mis ikkagi toimub, sest vaadates lugu, saab ju kohe esimesest hetkest aru, et paha ja kahtlane mees niimoodi võõrasse koju sisse tungib ning mis ikkagi edasi saama hakkab. Miks nad seda kõike üldse teevad? Kas peremees suudab kaasata politseid või kedagigi. Aga kõik see tundub siiski natuke ebausutav. Samas kui psühholoogilise põneviku kõige olulisem komponent selle mõjumiseks ongi just usutavus. Saan aru, et sellistest asjadest on alati vaja rääkida, sest kogu aeg inimesed kiusavad teisi, alati on keegi, kes tahab end paremaks pidada või kellestki üle olla, olgugi siis kasvõi kättemaksuks ehk üleolevatest inimestest üleolemiseks. Või ka enda frustratsioonide või alistumiste väljaelamiseks. Lisaks toimis see hoiatavana, et pole vaja inimesi liialt usaldada. Tasuks märgata ning mitte lasta endaga manipuleerida. Ja veelkord rõhutades, et kellelgi pole õigust teise vastu paha olla. See võib kõige kummalisematel viisidel Sulle endale kaela sadada. Kõik siin maailmas on seotud ja mõni pahateo laine võib edasi liikudes mõjuda väga destruktiivselt ning ühel hetkel hammustada ka sind ennast tagumikust.)

----------

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud Heikki Leis'i foto):

Härra Biedermann ja tulesüütajad

  • DRAAMA
  • SADAMATEATRIS
Max Frischi must komöödia

Tõlkija Aleksander Kurtna
Lavastaja Ain Mäeots
Kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits
Liikumisjuht Britt Kõrsmaa
Originaalmuusika autor Siim Randla
Osades Aivar Tommingas, Piret Laurimaa, Riho Kütsar, Karl Laumets, Ott Sepp, Merle Jalakas, Siim Sareal
Must komöödia leiab aset kenas ja korralikus linnakeses, kus viimasel ajal on toimuma hakanud saladuslikud terroriaktid. Ühel õhtul koputavad kaks meest linnakodanik Gottlieb Biedermanni uksele, esitlevad end kaupmeestena ning paluvad öömaja. Õige pea on nad majaperemehe loal ja abil end sisse seadnud maja pööningul, otse katuse all…
Meie silme all toimub osav manipulatsioon kergeuskliku inimesega, kellele antakse kõik vihjed, et tõde avastada, ent kes kõigest hoolimata otsustab kangekaelselt end edasi petta. See on lugu kõigist neist inimestest, kes keelduvad tunnistamast neile vastu vaatavat tõde ning loodavad pead liiva alla peites sellega kohtumisest pääseda.
Ehkki näidend on kirjutatud juba 1958. aastal, pakub absurdihõnguline poliitiline parabool kindlasti äratundmist ka kaasaja kontekstis.
Esietendus 5. mail 2018 Sadamateatris
Tähelepanu!
Lavastust ei soovitata alla 14-aastastele ning nõrga närvisüsteemiga inimestele. Lavastuses suitsetatakse.