30 TEATRIsoovitust jaanuariks, 2020! Ja rohkem veel...

Uus aastakümme koputab juba uksele varsti ning on viimane aeg vaadata üle, mida head-paremat teatrid selle varstisündinu esimestel sammudel pakuvad, ehk siis millise väärtteatriga on võimalik oma aastat ja aastakümmet alustada?

Ütlemata hea meel on selle üle, et just need kuusoovituste tekstid on osutunud siin blogis ülipopulaarseteks. Iga kord käib see tekst külas 1000-3000 ekraanil, kogudes ka hiljem lugejaid muudkui juurde. Pole vist siiani olnud kuusoovituste teksti, mis poleks jõudnud ilmumiskuul kõige loetumaks tekstiks :)

Sedapuhku jagan 30 suurimat soovitust, mida ise olen jõudnud juba ära vaadata ("eelmisel aastakümnel") ning mida soojalt soovitan ka kõigile teistele. Lisaks neile, kes lastega teatris käivad või oma noori teatrisse tahavad saata, siis annan mõned soovitused ka. Toon välja enda praeguseks kokkulepitud vaatamised ning märgin ära ka millest on kavas siin pikemalt peegeldada kui keegi soovib ise ka samu asju vaadata ja pärast arvamusi tulla võrdlema. Märgin ära ka 20 lavastust, mida enda elamuspagasisse jaanuarikuust veel juba praeguseks plaanitutele kõige rohkem tahaks saada.

Alustan, nagu ikka soovitustest. Seda nimekirja on hea liikuda seekord siit ülevalt allapoole, peatuda esimestel nimetustel, mis siiani veel nägemata, vaadata, kas pileteid on saadaval ja valida siis nende seast... TOP3 kirjutamise hetkel on juba küll kahjuks välja müüdud, aga tasub Piletilevil silm peal hoida ja küsida Linnateatri kassast, ehk on siiski mõni broneering, mida välja ei osteta... ka 4.kohal olevale on järel vaid viimased piletid kusagil juba järgnevatel kuudel... Elamused, millest olen siin varem juba pikemalt kirjutanud, nende kohta leiab pikema teksti klikkides pealkirjale.

TOP30 teatrisoovitust jaanuariks:

1. Kes kardab Virginia Woolfi? - Tallinna Linnateater
See pole asjata juba üle 300 korra mängimise järel endiselt hetkega läbi müüdud, kohe kui piletid müüki tulevad.

2. See hetk - Tallinna Linnateater
Väga mõjub lugu või pigem lood sanatooriumhotellist, kuhu inimesed tulevad surema.

3. Inimesed, kohad ja asjad - Tallinna Linnateater
Fantaasiarikkalt lavastatud valus otsavaatamine sõltuvusteemadele

4. Kalevipoeg - Vanemuine
Eesti rahvuseepose uskumatult õnnestunud dramatiseering ja lavastus.

5. Beatrice - Vanemuine
Eesti oma scifi, mis on lavastatud huvitavalt tehniliselt, nagu rikastel maailma tippteatritel. Hoiatus - sisu on väga mõtlemapanev ja intrigeeriv.

6. Põhjas - Tallinna Linnateater
Gogoli klassika, mis räägib räpastest rahvaräbalatest, aga see on tehtud nii puhtalt, ilusalt ja ülihästi mängitud.

7. Mineku eel - Tallinna Linnateater
Mitmekihiline Florian Zeller, kus on vapustav trupp ja mõjuv lugu.

8. Ära imesta kui Sinu maja süütama tullakse - Vaba Lava Narva / Vene Teater
Midagi sellist pole kunagi teatris tehtud - technoteater, mida draamanäitlejad mängivad tantside, ent see ei ole tantsuetendus, vaid sõnaline draama!

9. Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal - NUKU
Fantaasiarikas lavastus, mis päädis seisvate ovatsioonidega. Nii mitmetahuline ja räägib olulistest ja lähedastest asjadest.

10. Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala
Ilus, vahva ja muusikaline kammerrevüü 1930ndate Viljandist ja 17-aastasest Ugalast ning tema inimestest.

11. Paunvere poiste igavene kevade - Rakvere Teater - Lennuki huumoririkas ja muusikaline ümbertöötlus kogu pikast Lutsu-saagast.

12. Minu eesti vanaema - Vaba Lava Narva / R.A.A.A.M. - Julia Augi raport, miks ta end eestlasena tunneb.

13. Once - Ugala - maailmakuulus indie-muusikal eestikeelestatud laulude ja Priit Võigemastiga.

14. Midagi tõelist - Vanemuine - 2 meest + fotod = megapõnev ja väga hea teater. Veiko Porkanenilt jahmatavalt hea roll.

15. Ükssarvikute farm - Rakvere Teater - Lennuk on pannud 3 kõigile tuttavat naistegelast elama Peeter Rästase vanaema kappidesse.

16. Surmkindlad asjad siin elus - Ugala - väga tänapäevane, liigutav ja eluline peredraama Noormetsa mitmekihilise lavastusena.

17. Kuidas minust sai Hapkomah - Ugala - anonüümse endise narkomaani ausad ja mõjuvad narkarielu tutvustused

18. Hullemast hullem - Rakvere Teater - pöörane ja mõnuga üle võlli keeratud komöödia harrastusteatri trupist ja ühest täiega metsaminevast etendusest.

19. Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus - Ugala - Ka Viljandis elab üks Allan Karlsson, kelle 100-aastase elu jooksul on nii mõndagi juhtunud ja juhtub muudkui lisa...

20. Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus - Tallinna Linnateater - ühe tüdruku seiklustest koos oma ropendava kaisuloomaga

21. Alias - VAT Teater
22. Gorge Mastromase rituaalne tapmine - Tallinna Linnateater
23. W - Vanemuine
24. Emadepäev - Ugala
25. Naiste kool - Vanemuine
26. Kant - Tallinna Linnateater
27. Teineteiseta - Vanemuine
28. Kuni ta suri - Rakvere Teater
29. Tere, kallis! - Vanemuine
30. Noored hinged - NUKU

---

7 soovitust, mida viia lapsed vaatama või saata noored omapäi (lisaks mõnedele, mis juba figureerivad eelmises tabelis, nagu näiteks "Kentsakas juhtum..")

Lastele:

Momo - NUKU (alates koolieast)
Kassid - Piip ja Tuut Teater (sobib juba ka 5-6 aastastele)
Pollyanna - NUKU (sobib ka eelkoolivanustele, aga muide ka täiskasvanutele sama hästi)
Õuduste kool - Kellerteater (pigem 8-9 aastastest alates)
Röövel Hotzenplotz - NUKU (kooliealistest alates vast saavad kõige rohkem)

Noortele:

Apelsinitüdruk - NUKU (võtab ka täismehe nutma, eriti kui ise isa oled)
Me mängime armastust - Piip ja Tuut Teater (noortekas, aga sobib hästi ka täiskasvanutele)

---

20 lavastust, mida ise jaanuari kavadest kõige rohkem näha sooviks:

Ilma sinuta - Rakvere Teater - uus Florin Zeller Eesti teatris!
Vanuse viiskümmend varjundit - Karlova Teater - Dvinjaninovi monomäng vanemaks jäämisest
Üleminekuaja inimesed - Vaba Lava - huvitav kas nö. "Lõhe 2", igatahes tutvustus on huvitav
Zarah Leander - Karlova Teater - elulugu
Daamid - Endla - Lätis auhinnatud näidend eesti laval
Doktor Dolittle - Endla - paljud kiidavad
Krahv Luxemburg - Estonia - uus operett Estonias
Hingede öö - Tartu Uus Teater - kujutan ette kuidas see läheb kokku Ristikivi "Hingede öö"ga.
Antigone New Yorgis - Kuressaare Teater - Tammearu lavastus+hea trupp
Me armastame ja ei tea midagi - Endla
Röövsaak - Kuressaare Teater - külalisnaisnäitlejad
Prozovite maja. Nelikümmend aastat hiljem - Vene Teater - mitmed kiitnud
Goodbye, Berlinm! - Vene Teater - tundub äge noortekas
Tramm nimega iha - Estonia - üks positiivseima kriitikaga ballett viimastel aastatel
Järgmine peatus: Kosmos - Kuressaare Teater - Karl Koppelmaa autoriteater
Kujutluse võim - Improteater Impeerium - lemmikimproteater
Charoni koor - Vene Teater - sõbrad kiitsid
Armastuse tango, ehk Aegade lõpus - Vanemuine - pole kahjuks kuupäevad sobivad
Tuli mees naise juurde - Vene Teater - Rain Simmul Vene Teatri laval
You will see so many pretty things - Kanuti Gildi Saal - midagi kiiksuga, mis võiks mõjuda positiivselt
Canterville'i kummitus - Kellerteater - midagi lastele põnevat

---

Järgnevate jaanuaris mängitavate lavastuste etendustega on minul juba plaanid tehtud vaatamaminekuks (mõned juba varem, aga mõned küll alles hilisematel kuudel), aga pragusel hetkel on need veel nägemata ja sellepärast ei osanud neid siin ülal tabelis veel soovitada:

Kommuun - Tallinna Linnateater (kirjutan blogis detsembris)
Päikese lapsed - Eesti Draamateater (ei kirjuta)
Linnade põletamine - Eesti Draamateater (ei kirjuta)
Enigma variatsioonid - Tallinna Linnateater (ei kirjuta)
Oliver Twist - Endla (ei kirjuta)
Paratamatus elada ühel ajal - Von Krahli Teater (ei kirjuta)
Alice Imedemaal - Estonia (ei kirjuta)
Ooperifantoom - Vanemuine (kirjutan aprillis)
Ma olen tuul - Paide Teater / Vaba Lava (kirjutan detsembris)
Doktor Esperanto - Teatri- ja Muusikamuuseumi projekt (ei kirjuta)
Tagasi - Theatrum (ei kirjuta)
Onu Remuse jutte - Endla (ei kirjuta)

(üleval kasutatud foto on jaanuarikuu teiseks soovituslikuma pileti "See hetk" etenduselt. foto on pärit Tallinna Linnateatri kodulehelt).

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi - Ugala

Ugala teater saab järgmisel aastal 100 aastaseks ja praegu on käimas teatri 100.hooaeg. Uhke ja aukartust äratav number!

Sellega seonduvalt on käesoleval hooajal eriliselt sobilik vaadata tagasi Ugala ajalikku ka mõne vastavasisulise lavastusega. Ja nagu saatus - leiti majaraamat, mida Ugala teatri inimesed pidasid aastatel 1936-1937. Sellele tuginedes kirjutasid ja lavastasid Liis Aedmaa ja Laura Kalle ühe sõnulseletamatult ägeda, laheda, naljaka, muusikalise, vahva, informatiivse, armsa ja kõigele lisaks ka ilusa lavaloo Ugala väiksesse saali!

Olen etenduse nägemisest täiesti teatrimaagia poolt võlutud nii mitmel tasandil ja katsun kogu seda elamust vähekenegi lausetesse raiuda.

Esiteks pean alustama eelarvamustest. Mul ei olnud üldse mingisuguseid erilisi ootuseid sellelt lavastuselt. Kui kuulsin ja lugesin etenduse kohta enne selle nägemist, kujunes tunne, et tegemist saab olema mingi rohkete lauludega mänguga 30ndate Viljandi Ugalast, ehk teatritegijatest, kellest keegi tänapäeval eriti midagi ei tea ja siis selle ümber ilmselt punutud laulukestega lavastus, kus sisu on neljandajärguline ja oluline ongi peamiselt muusika...

Ja oh seda üllatust, milleks see etendus tegelikult kujunes!

See pole mitte suurejooneline sünnipäevakontsert, ega ka mitte suure-eelarveline efektidega lavastus. Pigem hoopis vastupidi. Kammerlik ja teatavas mõttes isegi tagasihoidlik. Aga kui sisu on nii tugev ja tegijad annava endast kõik ja rohkem veel, siis on ka tulemus vastav - üks aasta parimaid ja huvitavamaid teatrielamusi teatrit austavatele ja armastavatele inimestele.

Jah, muusika on siin väga oluline (suurepärane muusikaline kujundus Peeter Konovalovilt, keda tänu selle mahule võiks vabalt pidada ka kolmandaks autoriks), aga sugugi mitte ainult! Revüülik on lavastus kahtlemata - muusika ja mõned vähesed tantsuliigutused... Aga lisaks veel ka luulet ja väga tugev sisuline pool. Pisikesi faabulaid täis, ühe suurema Ugala-ajastupildi sees, mil teater alles otsis oma maja ning polnud veel isegi "täiskasvanueas".

Esimene vaatus tegelikult veel sellist vaimustus ei tekitanud, milleni lõpuks välja jõudsin. Kuigi ka juba esimeses on selged märgid sees, et siin on tervikus midagi enamat peidus. Vaheajale minnes mõtlesin, et kõik on tore, aga tõesti oleks see tuttavatest teatritegijatest, oleks kõik veelgi huvitavam. Ainus tuttav nimi, mis lavalt läbi käis (peale Peeter Konovalovi, kes siin on loos sees iseendana ja märgitakse ära, et ta saabus Ugalasse pool sajandit pärast lavaloos toimuvaid tegevusi) on Rein Malmsteni oma, kuna üks parukas, mida trupp kasutab, olevat kuulunud Reinule. Korraks isegi lootsin, et ehk jõuavad nad teises vaatuses kusagile tänapäevale lähemale või käib ehk Aarne Üksküla või Heino Mandri, kes ka seal majas töötanud, mingiski mõttes loost läbi... Ei, see pole see tükk.

 Esimese vaatuse isiklikuks tipphetkeks kujunes Laura Kalle mängitud Vanemuisest Ugalasse saabunud primadonna Terje, kes Martin Milli loodud Ugala lavameister Tsekot taga ajas vastavasisulise lauluga.

Teine vaatus, aga käivitus kohe veelgi suurematel tuuridel. Ja sisaldas ühe teatriaasta suurimatest komöödiapärlitest - kui Jaan Malk alias Arnold Sepp alias Martin Mill, 1937.aasta Ugala näitlejaid lavastama tuli, enda kirjutatud näidendiga. Trikk on selles, et Jaan Malk oli näitleja ja näitekirjanik, aga kasutas teatrikriitikuna salanime Arnold Sepp, kes siis Sakala-ajalehes räuskas ja tegi maha näitlejaid, kes tema enda maitse järgi laval ei mänginud. See on üks pikemaid "lõike" etenduses (õnneks) ja sisaldab endas kõverpeeglit või ka teatri kui lavastuse mikrokosmose absurdlik-paroodilist essentsitilka, kus on sees niiii palju ja mis ajab niimoodi naerma, et muidu hämmastavalt kuiv, kange ja elutu publik, kellega koos ma seda vaatasin, ei saanud ka naeru pidama. Paljuski selles lõigus lisaks vaimukale tekstile ning ülevõlli lavastuslikule poolele mängis suurt rolli ka Martin Mill'i vaimustav-koomiline karikatuurne ning energiast särisev karakteriloome tegelasele. Bravo!

Kuid mitte ainult, see kütab juba nii kuumaks õhustiku, et kui mustaksvärvitud juustega Mari (jällegi suurepärases mänguhoos loodud Laura Kalle poolt) läbi linna teatrisse tuleb, olles unustanud riided selga panna ning suurte prillide läbi vaatab imestuses ringi ja ei saa aru, miks kõik teda vaatavad - siis selline lihtsam huumor ajab juba ka täiega naerma.

Teatavas lavastusliku-stiili mõttes tõi meelde Laura lavakooli kursakaaslaste "Elagu, mis põletab" ja Laura enda osalusel suures osas sama kamba ja mõnede Tallinna Linnateateri lisandustega tehtud "Siuru õhtu 100", mis mõlemad võlusid ja olid vastava teatriaasta parimate teatrielamuste seas. Tundub, et see on võiduvalem, sest nõnda saab tõesti mitmekilisi ja mitmeid lugusid sisaldavad lavalood luua. Millel on lisaks veel tõsieluline maik küljes - sest tegelased on päriselt elanud ja kuigi lavaloo jaoks dramatiseeritud, siis saab oma vaimusilmas ette kujutada, kes ja kuidas ja miks tegutsesid tollel ajal ja ajastul.

Tegelikult jäigi tervikust mulje, kui kolossaalsest ja ilmselt palju aega ja tööd ja läbimõeldud-katsetatud mõtteid sisaldavast uurimus-kirjutamis-lavastamistööst, millega on hakkama saadud. Laval särasid kõik 6 põhiosalejat ja lisaks on siin veel hetkeks justkui veel ühe üllatusena laval ka seitsmes.

Laurast õhkub siin meelekindlust. Temas on särtsu ja hoogsust, mängides välja nii tolleaegse primadonna Terje kui ka kõigi meeste lemmiku Lydia. Parukat ja riietust muutes, on hetkega hoopis keegi teine (Mari Kiin'i karakter). Nõnda hoiabki ta pisut psühholoogilisemat mängujoont oma põhitegelases Lydias ja kõik need teised saavad igaüks isemoodi ja vahva karikatuurivarjundi. Ringo Ramul oma 101%lise kohaloluga sümpatiseerib ka. Tema põhikarakteris võib näha karakterrollilikke nõkse. Kuid agara noore mehena võis ta kanda ilmselt tolleaegseid esimese armastaja rolle ning see tekib juba vaatajale kõrvalaimamisena, ehk loo laiendusena vaataja peas. Neid karakterilt õhkavaid taustsüsteemi mõtteid, mida otseselt sõnades välja ei tooda, võib siit igaüks kodeerida veel ja veel. Mina igatahes mõtlesin. Tipnedes Ringo tegelase Jaan Malk'i austusega ning "sitasitika" mängimisega tolle ekstsentriku näitemängus - üks naeruastme kõrgendaja veelgi, kogu stseenile!

Jaana Kena, proua Söödor, kes ennast teatri primadonnaks peab on (nagu Lauragi) juba oma lauluoskuste poolest varasemastki tuntud. Samuti teame teda kui head karakternäitlejat, kelle anne eriti (kergegi) huumorivarjundiga tegelastes on positiivses mõttes esile tulnud. Nad on seal kõrvuti suure Tarvo Vridoliniga ka visuaalselt hea paar. Tarvo võib-olla oligi trupi tagasihoidlikum ja kuna ka pikim, siis tihti teise taga... Kuigi ka temale jagub neid säramisstseene - ei saa ilmselt pikka aega silmad sulgedes ja tükile mõeldes vaimusilmast tema parukaga "headust", kes Jaan Malgu jaoks lõpuks nii eriti "hea" ei olnudki... Jaana jällegi teeb suured silmad, mis on sama ümmargused kui tema nägu ja käbedalt kopsib jalgadega vastu maad ning lavastuses on kohe elu veelgi rohkem sees.

Ja Martin Mill... muidu Tsekona nii tagasihoidlik ja kuigi luulelise hingega värsisepp, kes neid oma riime siiski ei ole kitsi ka teistega jagama... kuid siis ilmub tema Jaan Malk - kõvakaabu peas ja pikk sall ümber kaela - natuke markantne ja kas mitte nii soome keeleliku varjundi kui ka pisut gay-liku härrasmehe olekuga... milline karakter ja mis kilde siis hakkas lendama - tõesti pane või kiiver pähe! :) Mõlemad mehed lihtsalt olid sellised, et nad teadsid, mida nad tahavad ja sestap oli neil raske "leppida" millegi muuga. Mõlemad küll täiesti erinevad, nagu siga ja kägu.

Peeter Konovalov, nagu mainisin saadab siin elusa muusikaga laval klaveril ja kuigi ise sekkub tegevustikku vaid teise vaatuse sissetulekul hilinemisega, siis ometi on tema kohalolu pidevalt tuntav. Ma ei tea, kas need laulud on ka juba varem olemas olnud või kui palju ja kes neid sõnu ja viise on kirjutanud, aga mitmed neist lauludest on nii sisuga integreeritud, ent ometi täiesti arvestatavad laulud oleks ka eraldiseisvatena. Meelsasti kuulaks ka muidu nii "Terje Tseko taga-ajamise", "Puhviku" kui ka "Naised, kes kohtlevad mehi kui tolmulappe" laule veel ja veel.

Liina Unt on viinud lava pöördseisusesse, ehk meie koos näitlejate oleme hoopis "laval" ja vaatame kardinate tagant lavasügavusest saali. Kuigi siin on neid muudatusi ja lavateisendusi mitmesuguseid. Kuid eriti meeldisid kostüümid ja naiste elegantsed ajastukohased soengud, mis tegelikult annavad nii palju ajastutunnetust kogu lavaloo sisekliimale. Ja eks juurde aitavad ka detailid... ühes stseenis näiteks on Laural pärlikeed, mis oli veel 30ndatel pop. Paljudki 30ndate ilusamad asjad omakorda olid pärit 20ndatest, mis omakorda hakkasid vaikselt alla jääma rangemale ja saksapärasemale ning hiljem 40ndatel juba sõjaga kaaseva stiiliga kadusid täiesti. Ja nii ilusaks teevad need 30ndad nii Laura kui Jaana.

Sander Aleks Paavo soojad ja mahedad valgustoonid mängivad ka kaasa ning režiid on ka kohtvalgustitega (soolikate stseen) kui ka värvimängu (kujuse punane) ja seegi omakorda tõstab seda detailide määra, mis lavastustervikule tagasi mõeldes, kui tegelikult juba vaadates pähe torgatas, kuidas inimeste seisupostitsioonid, erinevad ideed nii joonistamised, luuletused kui füüsiline ja mis kõik veel siia sisse on kootud - imeline ja vaimustav.

Ning siis see lõpp. Kuigi tollel ajastul Ugala etendusi külastanuid on ilmselt meie seas vaid väga vähesed, siis ometi tuli nostalgiasoojus ja armas tunne viimasest stseenist - (õnneks) mõned asjad siin ilmas ei muutu ka läbi aegade ja inimeste.

Hinnang: 5-
Olen kahevahel, kas 4+ või 5-
4+ tundub siiski jäävat liiga väikseks ja 5st jääb nagu natuke puudu. Kui esimene vaatus oleks olnud võrdne teisega ja kui sisu mõttes ajalises mahus oleks jõutud tänapäevale lähemale, kus tõesti Rein Malmsten näiteks ka tegelaste seas oleks olnud, siis usun, et hinnangult oleks isegi see miinus sealt tagant kadunud. Kuid tõeliselt suure elamuse pakkusid need 5 näitlejat + muusik ja kogu see lugude paraad, millest üks Ugala ajastu, ehk 83 aastat tagasi, natukenegi kaardistatud sai. Tollel päeval kui vaatasin, sattus olema eriliselt tuim kaaspublik. Tekstiski oli nii mahlaseid ütluseid ning seoseid, aga vaid väheseid naeruturtsatusi kostus siit-sealt nendele pisematele teravustele. Tundsin end kohati kui võõrkeha, kes selle looga nii tugevalt kaasa läks, et mingitel hetkedel ei lasknudki häirida ning naersin südamest. Suuremad naljastseenid õnneks said siiski laiemalt naerude osaliseks ka. Lootsin nii väga, et etenduse lõppedes tõustaks plaksutama ja oleksin ka ise siis meelsasti seistes aplodeerinud. Ise ma siiski seisvat aplausi algatama seesmiselt ei tormanud (nagu paar kolm korda sellel aastal on juhtunud). See ongi see hinnangu mõttes kahtluseuss. Kas ikkagi 4+ või 5-
Teisalt on Ugalal olnud lausa suurepärane aasta. Ma ei tea, kellele kuulub au nende otsuste eest ja kes kõik need materjalid on sellel aastal valinud, aga nimetame näiteks "Once", "Sumkindlad asjad siin elus", "Etturid", "Saja-aastane, kes...", "Kuidas minust sai Haphomah"... täiesti vapustavalt head lavalood ja lavastused reas... Ugala on 2019.aastal nii elujõuline ning üldsegi mitte see "provintsiteater", millest siinses lavastuses räägitakse... Ent siis tuleb see pisike kammerrevüü "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi" ja võidab veel kõige suurema tüki mu südamest kõikidest nendest siinmainitud, sellel aastal esietendunud Ugala suurepärastest lavastustest...
Hämmastav!

Ehk mis ma tegelikult tahan öelda - Minge julge(malt) vaatama kui mina! Eriti soovitatav kui selleks võtta üks päev Viljandis. Minna kusagile heasse kohta sööma, ahmida pisut Viljandi õhku ja seda inspireerivat ümbrust ning pärast teha teatrimajas kaasa see muusikalis-koomiline retk aastate taha ning ühtlasi luua seoseid ning tunnetada veelgi tugevamalt kus kohast me tuleme ja kuhu oleme välja jõudnud. Naudig on garanteeritud. Aitäh Ugala!

Tekst teatri kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Siim Vahuri ja Heigo Tederi fotod):

Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

---

Etendus on kahes vaatuses ning kestab 2 tundi ja 20 minutit (koos vaheajaga).

Esietendus: 30. november 2019

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Rohkete lauludega lavastus ajast, mil Ugala teater alles 17-aastane oli

Ugala teatri trupp pidas 1936. aasta oktoobrist 1937. aasta juunini majaraamatut, mille külgedelt leiab sissekandeid erinevatest juhtumistest, sonette, vemmalvärsse ja isegi ühe satiirilise värsspoeemi. Nüüd, 83 aastat hiljem astuvad need lood ning loojad raamatu tolmunud lehekülgede vahelt ellu ja fööniksina kerkib meie ette tollane Ugala teater – need inimesed oma väikeste ja suurte rõõmude ning murede, mõtete ning tunnetega, mis pahatihti mõjuvad ootamatult äratuntava ja lähedasena, nagu vaadatuna mõnest kummalisest kõverpeeglist.

Me saame osa nende proovidest, etendustest, ringreisidest, armumistest ja nöökamistest, kuid ka ühiskonna- ja kultuurikriitilistest mõttekäikudest.

LAVASTUSMEESKOND

Lavastajad

Liis Aedmaa ja Laura Kalle

Helilooja ja muusikaline kujundaja

Peeter Konovalov

Kunstnik

Liina Unt (Endla teater)

Valguskujundaja

Sander Aleks Paavo

Mängivad

Jaana Kena, Laura Kalle, Martin Mill, Ringo Ramul, Tarvo Vridolin, Peeter Konovalov ja Aili Nohrin

5 граммов - Must Kast

Paar aastat tagasi käisin vaatamas Musta Kasti eestikeelset lavastust samast materjalist ning kirjutasin oma mõtetest ja kogemustest sellega ühenduses siin juba pikalt.

Nüüd on praeguseks, pärast 3 aastat auhinnasajus ja kiidulaulu saatel mängimist, kaasautoriks saanud Silver Kaljula kutsunud mängima Vene Teatri noore näitleja Aleksandr Žilenko ning lavastanud selle vapustava, ent väga olulise, valusa ja eheda loo välja ka venekeelsetele noortele. Ühtlasi muutes pealkirja lühemaks, jättes "sisemist rahu" viie grammi tagant ära. Sest oleme ausad, see "sisemine rahu" on ju vaid näiline, kuna narkootikumidest saadav "rahu" kestab vaid hetke ning muutub mõne aja pärast hoopis mitmekordseks rahutuseks. Silver muide oli ka nõuandjaks Ugala värskele narko-teemalisele lavastusele "Kuidas minust sai HAPKOMAH".

Samas, eks ka Aleksandr Žilenko mängitav antikangelane igatseb siin taga seda va "sisemist rahu"...

Silver on siin selgelt võtnud oma mängukogemustest teadmised, mis ja kuidas toimis ning pannus oma venekeelse kolleegi liivakasti monoloogi pidama. Liivakas kui sümbol, kus tihti puutuvad tänapäeva lapsed esimest korda (sinnapeidetud või -visatud) süstaldega. Narkomaaniks saadakse üha varasemas eas ja sellest teemast tulebki rääkida juba ülekantud tähenduses "liivakastis", et õigeks ajaks info kohal oleks.

Mina nägin kevadel esietendust ning lasnamäe kultuurikeskus Lindakivi saal oli täis vene koolilapsi ja siginat-saginat jätkus veel mõnda aega kui etendus juba käis. Seda kuni hetkeni, kui Saša võtab oma emal juustest kinni ja nõuab karjudes: "Lits! Anna raha!" See pani hetkega lastel karbid kinni ja naelutas pilgud lavale.

Narkomaania on mingis mõttes tabuteema ja kindlasti paljudele, heast perest lastele kauge, isegi kui teatakse, mis see on või seda, et keegi kusagil kasutab... aga kui juba keegi emaga nii käitub - siis on asi TÕSINE! Aleksandr on ise sellise paipoisi olekuga ja isegi lavalt tihti äpulik või tore mees ja võib-olla see just ongi venekeelse lavastusversiooni kõige tugevam nõks - igaühest võib saada narkar! Nii vajalik on noortele ja isegi lastele nendest asjadest ilustamata, ausalt ja otse rääkida. Isegi kui otseselt ei taheta hirmutada või ehmatada, siis igatahes see tekst teeb seda ning nõnda võidame kui kasvõi 1 lastest, kes seda näeb, mõtleb ja kahtleb kui ühel hetkel narkootikumide proovimise valiku ees seisab. Ja see ON valik!

Tahaks kummardada kõikide õpetajate ees tänutundest, kes oma õpilased seda vaatama on viinud või viivad ja tegijate ees, sest nad teevad väärt asja, mis võib mõjutada elusid!

Kaaspublik oli kahtlemata vaimustuses ka tossust ja Sander Aleks Paavo valguskujundusest. Eriti kui veresooned siniselt välja joonistusid.

Dünaamilisuse mõttes väiksesse saali see liivakasti-piiratus kindlasti töötab, aga suure saali laval jäi tegelase staatilisus silmatorkavaks ning oleks saali hõlmamise mõttes suurem liikumine kasuks tulnud. Teisalt kuna tegemist on monotükiga, on nagunii kõigi tähelepanu ja fookus ainiti sellele ainsale tegelase keskendunud.

Hinnang: 3-
Ma ei saa sellele anda kõrgemat hinnangut kui eestikeelsele versioonile. Ei ole ka võimalik eelistada üht teisele. Kammerlikumas versioonis nähtud eestikeelne lavastus oli intiimsem, lähemal, minu jaoks läbitunnetatum. Venekeelne versioon näitas paremini ära, et narkomaan võib saada igaühest. Kontrast töötas. Lisaks oli venekeelses lavastuses rohkem nö. lavastust, arvestades juba ainuüksi liivakasti temaatikat. Veel oli siin üks venekeelne sõnademäng, millest ma aru ei saanud ja seega läks ehk mõni asi kaduma ka. Kuid selle loo vajalikkus on hindamatu!

PS. Mingi magav venekeelne teatrikriitik oli ka esietendusel saalis... huvitav, miks kõrgemas eas kriitkadaamid ronivad noorte tükke vaatama (meenub "Ära imesta kui Sinu...") kui nad magamata vastu ei pea. Loodetavasti ta vähemalt ei kritiseeri, sest uinus juba enne poolt tükki ja ärkas alles 5 minutit enne lõppu!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Kevin Kohjuse tehtud fotod):

5 ГРАММОВ

noortele (12+)

AUTOR

• Kätlin Padesaar, Silver Kaljula

LAVASTAJA

• Silver Kaljula

TÕLKIJA

• Maia Soorm

VALGUSKUJUNDAJA

• Sander Aleks Paavo (Ugala)

MUUSIKALINE KUJUNDUS

• Aleksandr Zhilenko ja Silver Kaljula

TURUNDUS JA OTSEMÜÜK

• Katrin Loss

PROJEKTIJUHT

• Reeli Lonks

TEHNIKUD

• Kristo Kuusik ja Kermo Kukk

VESTLUSRINGID

• Sirle Blumberg ja Aleksandr Škut

LAVAL

• Aleksandr Zhilenko
• 
  
•  “5 граммов” – это честный и острый моноспектакль для учеников, их родителей и учителей о превращении обычного парня в колющегося наркомана. Почему человек ищет “кайф” в запрещенных и опасных веществах? Почему бежит от реальности? Какие могут быть последствия? Авторы постановки не намерены запугивать зрителя или давать рассматриваемой теме субъективную оценку, однако считают важным донести до аудитории правдивую истории о влиянии наркотиков на человека, их употребляющего, на его близких и окружающий мир.
  Постановка была изначально создана на эстонском языке и имела оглушительный успех среди эстонских подростков.
  Язык представления – русский. Рекомендуется к просмотру зретелям начиная с 12 лет. Продолжительность спектакля один час. В ходе представления используются спецэффекты. После спектакля состоится получасовое обсуждение рассматриваемой темы с актером.
   ПОСТАНОВЩИК Сильвер Кальюла / ПЕРЕВОДЧИК Майа Соорм / ХУДОЖНИК ПО СВЕТУ Сандер Алекс Пааво (Театр “Угала”) / МУЗЫКАЛЬНОЕ ОФОРМЛЕНИЕ Александр Жиленко и Сильвер Кальюла / НА СЦЕНЕ Александр Жиленко (Русский театр Эстонии)

  ---

   EESTI KEELES
  Aus ja valus monolavastus “5 grammi” jutustab vene keelt kõnelevale vaatajale ühe tavalise noormehe kujunemisest süstivaks sõltlaseks. Miks otsitakse õnne- ja rahutunde saavutamiseks lahendusi narkootikumidest? Millised võivad olla tagajärjed? Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid rääkida narkootikumide mõjust tarvitajatele, lähedastele ning ümbritsevale ühiskonnale.
  Etenduses kasutatakse strobovalgust ja lavatossu. Igale etendusele järgneb pooletunnine vestlusring näitlejaga.
   ESIETENDUS
  29. aprillil 2019 Tallinnas, Lindakivi Kultuurikeskuses

Mägede iluduskuninganna - Tammsaare Teater

Kes ei tunne, siis fotol vasakul on Galina Tikerpuu. Eesti teatri kolmas “Mag”. Pärast Herta Elviste ja Ines Aru Mag’e... Paremal on Jana Volke. Eesti teatri kolmas "Maureen". Pärast Liina Tennosaar'e ja Ülle Lichtfeldt'i Maureen'e....

Tead mis tükist ma räägin? 
Vihjeks veel, et tegemist on ühe maailma praeguse hetke kuumima näitekirjaniku näidendiga. Ta on britt, aga iiri juurtega...Võitnud oscari lühimängufilmi "Six shooter" eest ja oli nomineeritud ka nii “Kolm reklaamtahvlit linna serval” kui ka "Palgamõrtsukad Brügges" eest oscarile? 

Just - Martin McDonagh ja tema Leenane’i triloogia esimene osa, ehk maakeeli “Mägede iluduskuninganna”. Kellel pole õnnestunud Mäeotsa lavastust Vanemuises vōi Saaremäe lavastust Rakvere Teatris näha, sellel tasub seada sammud Tallinna vanalinnas, Hopneri majas tegutsevasse Tammsaare Teatrisse. Allan Kress on lavastanud selle loo väga sobivasse kohta ja teatav maamaja tunne tekkis Jana Wolke kujundusest. 

Jana Volke - Maureen, on teise peaosalise "tütar". Teeb selle ehedalt. Oli üks stseen kus tuli ka Liina Tennosaare lausutud repliik meelde, sest Jana kasutab teatavat sama tooni oma Maureenil. Galina Mag’il pole Herta ja Inese Mag’idega midagi sarnast, peale teksti loomulikult. Kui Herta ja Ines lōid "karakterid" ja suurepärased karakterid, siis Galina, vōib-olla sellepärast, et pole teda varem mängimas näinud, poleks nagu karakterit loonud, vaid väga loomulikult lihtsalt "oli" see tegelane. Sellel on oma võlu. 

Lavastaja Allan Kressi valitud jutustamisvorm ei ole nii peenetundeline, kui selle näidendi eelkäijatest lavastajate omad. See kahetine tunne, et kes kellega mängib, kas ema tütrega vōi vastupidi ja kes sellises olukorras on süüdi, selle on lavastaja seekord palju selgepiirilisemalt lahendanud, rõhutades teatavat tütre eripära ja jättes ema sama vea kuidagi vähem fookusesse tõstmata, muutes ta lihtsalt oma huvides tegutsevaks vanainimeseks... Vōi siis Galina ei mänginud seda päris nii. Kuigi Maureen’i peika (Jaanis Valk) noorem vend (Martin Urve) oma tekstis selgelt rõhutab "ema ja tütre sarnasust". 

Nagu ilmselt on aru saada, siis ma laveerin siin sõnadega, sest ei taha üllatavaid pöördeid reeta neile, kes seda lugu näinud pole. Trikk ongi selles, et mina vaadates juba teadsin, mida oodata ja sellepärast tekkis ka selline tunne, et need üllatused selles lavastuses ei ole enam piisavalt teravalt ehmatavalt avastuslikud - mis on üks näidendi suuremaid võlusid. 

Olen kade nende peale, kes seda lugu ei tea ja saavad seda alles avastada. Ja see on kahtlemata avastamist väärt!

Hinnang: 3
Harrastusteatri kohta oli naiste töö vägagi professionaalne. Eks tervikus on rabedust ka, mis ei lase siiski lõppkokkuvõtte eksitada, et oleks millegi muu kui harrastusteatriga tegemist. Ent väga hea ja tubli sellisega. Olematu eelarvega on loodud täiesti arvestatav versioon, mis paneb rõhud tavalisest teistele kohtadele ja nõnda muutub ka loo tegelaste vastu sümpaatia ja poolehoid hoopis teisele inimesele. Ma ise eelistan teist versiooni, aga antud juhul, mil seda on õnnestunud näha juba mitmes versioonis, mõjus huvitavalt ja teistmoodi. Nõnda sobiv vaatamiseks nii neil, kes juba varem Mägede iluduskuningannat või Leenane'i kaunitari näinud, aga ka neil, kes lugu ei tea - see on siiski võimalus McDonagh'i psühholoogilise tippdraamaga tutvuda ja ise oma poolehoiu valida ema ja tütre vahel.

---

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siin kasutatud foto):

Martin McDonagh’i 

“Mägede iluduskuninganna”

Lavastaja: Allan KressNäitlejad: Jana Volke, Martin Urve, Galina Tikerpuu ja Jaanis Valk (vabakutseline filmirežisöör)
Kujundaja: Jana Wolke
Muusikaline kujundaja: Kristo KlaussonPlakat ja kava: Andres Kask

Hall piiritu maa, hall argipäev, hallid inimesed …. Kuidas hakkama saada kui eilne kordub täna ja homme ja ka ülehomme ….? Kaaslaseks ainult töö ja ema …
Kaks naist – kaks põlvkonda, mis hoiavad üleval argipäeva katust. Kaks konkurenti ajale, et püsima jääda. Kuid sellest peab ju olema väljapääs? Väljapääsuks on unistused, soovid, ihad …
Noore naise elus võiks olla rohkemat kui tee, hommikupudru, ööpoti sisu ja ema …
Mag : “Noortel tütarlastel ei sobi hilja öösel külavahel ringi aeleda!”
Mauree: ” Noortel tütarlastel?! Noortel tütarlastel!? Kõik, mis ma olen teinud neljakümne aasta jooksul , kahte meest olen suudelnud …”
Mag: ” Kaks meest on rohkem kui küll ”

Kuidas saada vabaks? Usk, et ühel päeval kõik muutub, annab jõudu.
Kindlasti kõik muutub… jah, ma tean, et kõik muutub! Tuleb loota ja loota ja veelkord loota ja vastu pidada selleks, et loota….

W - Vanemuine

Grandioosne! Võimas! Väärikas!

Väärikas austusavaldus Vanemuise 150ndaks sünnipäevaks selles majas praegusel hetkel tegutsevatelt inimestelt ja võimas, üle 3 ja pool tundi kestev ülelend üle nende aegade ja aastate. Kuigi tegelikult lõpeb lugu Kaarel Irdiga... Ehk peamiselt keskendub esimesele 100/110-le aastale... Kas see tähendab, et on oodata ka veel W2-te või siis juba lihtsalt V?

Lavastus seisab kõigil kolmel sambal, millel Vanemuise teatergi - draama, muusika ja tants. Tantsu saab siin näha nii suurepäraste Vanemuise balletiartistide Maria Engeli ja Walter Isaacsoni esitusest kuni draamatrupiliikmete moderntantsuni välja. Muusikat teeb laval elav orkester ja esitatakse ka muusikalinumbreid. Isegi ooperihäält saab kuulda (vau Pirjo Jonas ja Merle Jalakas)! Ja draamas on nii suuri, üle kogu terve suure saali mängitavaid plaane kui intiimsemaid stseene, millest eriliselt jäi meelde Merle Jäägeri tartukeelne Gustav Suitsu "Kerkokell" - lõi hinge niiiimoodi helisema!

Trupp on suur ja on näitlejaid, kes astuvad laval fookusesse kas ainult esimeses või teises vaatuses. Lavastaja Ain Mäeots on mänginud vimka, sest peategelane näitlejate seast nõnda hoopis puudub, kuigi peategelased on siin väga selgelt olemas - nendeks on Vanemuine ja eesti teater! Ka näidendi autorid - Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk on vimkasid visanud nagu varrukast, millest üks olulisemaid ehk ajaloost tuttavate inimeste dramatiseerimine andes neile pisut nihkega nimed. Nõnda saab vaataja veel ühe mängu lavamängule lisaks - nimelt oma peas neid ühendusi luues teatriajaloost tuntud päriselu inimestega. Nõnda lihtsamast otsast ja kellegi vaatamisrõõmu sellega rikkumata võib öelda, et näiteks August Wiera'st on saanud siin Liira, Karl Menningust Hemming ning Kaarel Irdis Karl Murd. Üritasin ka näitlejatele vanast Vanemuisest paralleele tõmmata, kuid see oli juba keerulisem, kui nad just mingit konkreetset peaosa ei mänginud, nagu näiteks Lembit Eelmäe Põrgupõhja uues vanapaganas. Ent seda mängulisem ja põnevam. Näiteks isiklikke lemmikuid Raine Loo'd ja Velda Otsust ma sealt ei tuvastanud, aga "Liia" võis ju olla Lia Laats? Näiteks Anne Maasiku tunneb ära Maria Annusest koos oma trummiga. Veiko Porkaneni loodud Maanust, ehk Jaan Toominga alter egot selles paralleeluniversumi Wanemuises oli mul siiski raske kokku viia olemuslikult päris Toomingaga. Aga kõik võib niimoodi kavalalt ülesehitatult ju olla "nihkes" ja seega lubatud.

Ka mõne märgilise lavastuse valmimisloost tuleb juttu, nagu näiteks juba mainitud Põrgupõhja uus vanapagan. Lisaks saab siin kõiki punaseid nõukaaja lavastusi esindama üks uhke ja punalippudega ehitud paraadliku muusikalise tausta ja -liikumisega võimas stseen ning loomulikult ei puudu ka 60ndate lõpu ja 70ndate teatriuuenduslikke avantüüre esindav lõik, millesse juba omakorda on segatud Ird ise koos Epp Kaidu ja teistega. Muide paratamatult liikus mõte ka sellele, et laval on juba "legendid elades", ehk näiteks Aivar Tommingas, Külliki Saldre ja Merle Jääger, kes siin küll natuke parodeerides oma eelkäijatest legende mängivad, ent ometi on juba otsapidi ise kogu selle 150se ajaloo märkimisväärselt tähtsateks osadeks.

Kuna tegemist on niiöelda lõikude ja etteastetena esitatav lavalooga, siis võib ette kujutada, et 4 autorit on neid kirjutanud ka eraldi ja siis on need sobivaks kokku seotud. Kuigi kõik voolas väga ladusalt ja sujuvalt, nagu head biograafilised lood ikka. Mäng käis üle terve saali, nii laval, lava ees publiku seas kui külgedel ja rõdul - Ain kohe oskab suured plaanid oma lavastuste jaoks tööle panna! Ja loo ajastute mõttes suures plaanis toimub esimene vaatus 1869 - esimene maailmasõda. Ja teises vaatuses oleme nõukaajas.

"Ilus" on ka kindlasti üks omadussõnadest, millega lavastust veelgi kirjeldada. Näitlejad, ajastulikkus kostüümides, soengud, liikumised ja tantsud, stsenograafia mis aitab väärikusele ja võimsusele kaasa, valguskujundus mis tõesti on valgusKUNST, orkestratsioonid ja muusikalilaulud kõik kokku loovadki selle, mida mõtlesin kui ütlesin, et nii pidulikuks puhuks loodud lavastus on väärikas austusavaldus. Kuid võtame mõned neist töödest natuke suurema luubi alla ka.

Esimeses vaatuses saab nagu taastutvuda Helena Lotmani mänguga. Pikemalt NO-teatri ridades mänginud, toob ta sealt endaga kaasa siia Vanemuise truppi midagi tähelepanuväärset. Nimelt pöörake tähelepanu tema stiilile mängides partneritele ja partneritega. See on hoopis teistsuguse esteetika ja julgusega loodud dünaamika võrreldes kogu ülejäänud trupiga. Jah, selline, ma ütleks mänguvorm või -stiil torkab silma, kuid üldsegi mitte häirivalt, vaid hoopis värskelt. Selline kirglik mäng, mis ei lase tema partneritel omakorda vähemkirglikumalt mängida. See on väärtus kogu trupile. Robert Annus mängib oma Liira nii nunnuks - vuntsikeste, vatsakese ja vestikesega. Ilusti sätitud-mukitud. Temast saab ju professionaalse teatri tuleku "ohver". Ka Liira hilisem saatus tekitab läbi lavategelaste ka vaatajas kahjutunde. Seevastu Hemming Ain Mäeotsa kehastuses on üdini asjalik ning hoopis teistest erineva esteetikaga mäng. Professionaalne ja tõsine hoiak (kahju, et tema "Lärmi Karla" kuidagi loost ei ilmnenud), mis on ka selge kontrast varasemale (mitte-professionaalsele teatrile). Ainuke näitleja, kes saab mõnevõrra rohkem fookuses olla mõlemas vaatuses on Karl Laumets. Siin esimeses esimene armastaja ning paneb oma kurvad silmad ja kulmud ka mängu. Ning Jaanus Tepomees, kes peab kahe ägeda naise vahel laveerima. Esimese vaatuse viimaseks, aga üldsegi mitte vähimaks sooviks esile tõsta selle "teise naise" - Maria Annuse loodult. Milline väärtus ta Vanemuise jaoks on oma laulu ja draamaannete seguga! Lihtsalt vaimustav. Siin veel primadonnana, kes näitlejannaliku mänguga mängus VÕTAB endale nii mõnegi stseeni.

Valguskunstnik Rene Liivamägi toob esimeses vaatuses lavale pehmemad, soojemad, nostalgiahõngulised valgustoonid. Teises on kõik värviküllasem (aeg ju fotodel ja hiljem televiisoris ka värvilisem:)). Põnev ja fantaasiarikas nii kohtvalgustite mustriga mängimisel kui tervikvärvilahendustega atmosfääriloomine. Rene jaoks on see tervikuna olnud üks suurepärane loomeaasta - aasta parimast 12st valguskujundusest on kolmandik tema looming ning siin "W"-s veel üks teatriaasta kahest parimast! Gerly Tinn'i kostüümide ilu, mis avaldub otse loomulikult pidu- ja lavariietes, aga isegi Kota-Kata (Helena Lotman) kulunud pruunil seelikul on värvitoonid ja "vana seeliku" tunnetus imekspandavalt ilus. Siin-seal veel ka rahvuslikke motiive sobivalt sisse toodud, mis kaunistab alatajuliselt näitlejaid veelgi. Britt Kõrsmaa koreograafia, seda nii liikumises ja väiksemates tantsudes, aga ka ühes pikemas balletinumbris, mida tantsivad Vanemuise balletitrupi kaks esitantsijatest - Maria Engel ja Walter Isaacson. Tants, mis nii ilusalt ja rahulikult algab tantsijate käte ja küünarvartega teineteise tunnetamist, kuid edasi muudkui kasvab ja kasvab kirglikuks pas de deux'ks. Maria usaldas oma partnerit, kuigi vaatajana tunnetasin seal küll selliseid hetki, et kas tõesti nüüd midagi ei juhtu. Näiteks ühes kohas kus Maria jookseb ja juba kaugelt-kaugelt hüppab Walt'ile sülle tõsteks - ma vaatasin küll, et kas Walt ikka suudab vastu võtta ja hoida... võib-olla see aimatav rabedus oli taotluslik, aga igatahes töötas, sest ka ühe tantsuga suudeti saavutada wow-efekt.

Ja muidugi kogu elav muusika, mis läbi lavastuse mängitakse nii taustaks kui ka mitmelgi korral on fookuses. Muusikajuhiks ja dirigendiks suurepärane Taavi Kull ning kui seal mingi noot orkestril viltu ka läks, siis publikuni saali sealt teispoolt lava küll ei kostunud - kõik oli esmaklassiline. Lausa fantastiline tase! Ja muusika ise ka - tervelt 3 heliloojat ka neid erinevaid stiile ja meloodiaid üheks suurepäraseks tervikuks loomas - Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass. Lauludest jäi kõrvu kõlama üks vahva muusikalinumber, mida esitas trio Jaan Willem Sibul, Jüri Lumiste ja Veiko Porkanen. Laul ise rääkis sellest, et müntide kõlisevast helist on vaid üks parem ja magusam - ja selleks on paberraha krabisev heli... Ma ei tea, kas tegemist on originaaliga või kuulub see juba Vanemuise muusikalikullavaramusse, aga no kui mitte varem, siis nüüd kindlasti!

Teises vaatuses tuleb veel mitmeid suuri rolle lavale juurde. Ja suurim neist vast Kaarel Ird ise, ehk siinses W paralleeluniversumis Karl Murd, keda mängib Aivar Tommingas. Tahaks öelda, et juba tuntud headuses, sest ega see pole Aivari jaoks esimene kord Irdiks "olla". Kuid siin toob ta mingid varjundid juurde, eriti nendes "mitte-hoogsates" repliikides, kus ta võib-olla ka pisut vanemana ja ka autorite poolt valitud positiivsematest külgedest, ühe aegade karismaatilisema teatrijuhi pehmemate ja sümpaatsemate külgede esiletõstmisega nii hästi ja mõjuvalt keerulise siseilmaga karakteri üles ehitab ja välja mängib. Ja kus on Ird, seal on ju ka Epp Kaidu. Tegelasel küll nimeks Els ja mingis valguses meenutas natuke ka Külliki Saldret :) Külliki on Aivarile suurepärane partner (nagu ka Epp oli ilmselt kunagi Kaarlile), sest ta võtab võrdselt karikatuurse hoiaku oma rollile, aga see mis välja paistab ei ole ülemängitud šarž, vaid aus ju usutav inimene, ehkki antud juhul ka ühtlasi dramaatiliselt lavalikum. Ja kuna "loomenõukogu" istub mitmed korrad teise vaatuse jooksul esireas, siis palju tuleb tal ka niiölda "seljatagant" mängida - aga ta teeb seda ja väga tuntavalt! Teise vaatuse Karl Laumets oma parukaga võlub mänguliselt, nagu ka ühes teises Vanemuise praeguses (väga heas) lavastuses - Naiste kool. Siin on ajastu teine, aga on ilmselge, et Karl oskab oma parukad ka kaasamängima panna! 70ndate hipilik hoiak oleks nagu talle loomuomane.

Väiksema, aga igatahes meeldejääva sutsakaga teatrikunstniku ja Murd'i armukesena tuiskab tegevustikust läbi Kaia Skoblov'i prillidetaha peidetud kaunitar. Juba mainitud Merle Jääger esitab Gustav Suitsu Kerkokella nii hingestatult, et iga vaataja ilmselt sulab ning sellega koos saabuv teatriuuendajate kamp, kus veel Rene toetab ägeda valgustusega - mil punasinised toonid panevad käed sügelema haaramaks 3D prille - milline vaimustav väike sidusus "modernsusega" :) Ja jällegi need siinsedki Gerly kostüümid!

Lõpuks jõuamegi Jaan Toominga, ehk siin siis hoopis Maanuse ning tema ühe Vanemuise 150-aastase lavaloomingu ühe säravaima tähtlavastuse juurde - Põrgupõhja uus vanapagan. Selles segunevad koomiliste pisikeste nüanssidega taustalt Maria Annus, Helena Lotman ja Merle Jalakas ja Ird'i nüüdseks distantsilt vaadatav "heade teatritegijate" peale suurepärast nina omamine, teisalt jällegi tõsine lavastusprotsess, milles Lembit Eelmäeks Riho Kütsar, kes siiski parodeerima (ilmselt suurest austusest) ei hakka.

Kogu lavastuse läbi "teenindab" ka üks salapärane naine - alguses üht pere ja siis juba tervet teatrit. Ta on natuke Ragne Pekarevi moodi, aga kes ta tegelikult on? Igatahes tänu temale on lavalauad alati puhtad. Kuid ta teab ja tsiteerib ka Peter Brooki... :)

Tõeline tippnäitlejate paraad tõestab roll rolli järel, et Vanemuine on ka praegu väga elujõuline ja professionaalne, kui mitte elujõulisem ja professionaalsem kui kunagi varem!

Hinnang: 4
Publik seisis aplodeerides püsti etenduse lõppedes. Olin ise ka väga äärepealt tõusmas, aga jäin millegipärast siiski istuma. Kuigi tegelikult lavastustöö, näitlejad-tantsija, muusikud ja no kogu sisuline olulisus mind nagu magnetina seisma tõmbasid. Teisalt tuleb ju enda vastu ausaks jääda. Jah, minule ka VÄGA meeldis. Pikk etenduse kestvus ei pannud kordagi kella vaatama - nii põnev ja hea ja huvitav oli. Fragmentaarne, aga sujuvalt voolav, üldse ei jäänud hakitud tunnet, nagu sellise ülesehitusega lavastuste puhul pahatihti jääb. Samas püsti ma ei tõusnud. Kas oleks selleks viimaseks tõukeks olnud see, kui Irdi järel oleks veel jõutud ka iseseisvusaja Vanemuiseni? Võib-olla. Mul ei ole mitte kõige vähematki mitte mingis osas etteheiteid teha. Kritiseerida ei saa ka tempot - kogu aeg oli hoogne tamp peal ja midagi ära lõigata poleks seal, et etendus lühem tuleks - pigem vastuüidi - oleks veelgi midagi veel olla. Aga no tunnetus on selline. Kuid igatahes väga julgelt soovitan seda kõigile. Kõigile, kes armastavad eesti teatrit... ja eks teatris käivadki ju just sellised inimesed. Seega igatahes tasub see ajaretk ühest teise sajandisse ette võtta ning nautida seda juba kolmandas sajandis. Tasub sõita ka kaugemalt vaatama, saab head teatrit kogu teatrikülastusele pühendatud aja eest!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Marit Savik'u tehtud fotod):

W

• DRAAMA
• SUURES MAJAS
• KESTUS: 03:40

Teatrisaaga. 150 aastat kirge ja armastust

Autorid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots, Rein Pakk
Lavastaja Ain Mäeots
Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull
Heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres, Leslie Da Bass
Stsenograaf Kristjan Suits (Tallinna Linnateater)
Kostüümikunstnik Gerly Tinn
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Laulutekstide autor Aapo Ilves
Valguskunstnik Rene Liivamägi
Koreograaf Britt Kõrsmaa
Helirežissöör Miikael Haamer
Lavastusdramaturg Anu Tonts

Osades Helena Lotman, Ragne Pekarev, Merle Jääger, Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Kaia Skoblov, Aivar Tommingas, Robert Annus, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul, Meelis Hansing, Maria Engel, Walter Isaacson, Nora Ann Lunge või Elise Mustkivi, Vanemuise ooperikoor, Vanemuise sümfooniaorkester, bänd jt

Elu teatris ei ole igav – seda aimavad ka need, kes ise kunagi teatritööd teinud ei ole. Teatri süda on laval ja selle ümber keerleb kõik pidevalt kõrgetel pööretel. Siin kohtuvad erinevad loojanatuurid ning süttivad ja kustuvad armulood, teatrimaja seinte vahele mahub nii ülevoolavalt suurt rõõmu kui ka valusamast valusaid hetki. Ja nii läbi erinevate ajastute, ajast aega.

Värvikas pildirida teatri igapäevaelust ja tähetundidest on pikitud tantsu- ja laulunumbritega, kust ei puudu ei operetiglamuur, monumentaalne punaooper, biitlid ega regilaul.

Esietendus 16. novembril 2019 Vanemuise suures majas

PS. Isiklikus elus, kuna olen Elvas sündinud ja nö. Tartumaalt pärit, siis on isegi hämmastav, et lapsena siiski Tartus teatris eriti palju ei käinud (kolisime vanematega Tallinnasse minu 1. eluaastal, aga vanavanemad elasid Elvas edasi ja kõikidest suvedest pool said seal Arbimäel veedetud). Kaarel Irdiga küll kohtusin kunagi Vanemuise ees, aga ei mäleta, kas olin seekord vanaisa või ühega onudest, kes Kaarliga juttu ajas. Juttu ennast muidu ei mäleta, aga Ird küsis minult, et kas mina tahan ka lavale. Ma ei julgenud midagi vastata, peitsin end "hirmsa onu eest" täiskasvanu seljataha.

Vapruse värinad - NUKU

NUKU suurimas saalis on ehitustellingud. Ohtlik! Äge! Kutsub kohe turnima! Kaks maskides kutti tulevadki hämarast ning mõne hetkega ongi nad nende otsa roninud. Õiged mehed ju risti ette ei löö - ohud ongi mõeldud ületamiseks. Mida suurem risk, seda kõvem mees oled! Või on siiski veelgi kõvem mees see, kes kui teised teevad midagi ohtlikku ja keelatut, julgeb hoopis olla sellele vastu ning mitte igat lollust kaasa teha? See pole kindlasti nii äge... aga kas "mitte-lahe" olemisega riskimine pole mitte veelgi suurem risk? Kas see on lahe, kui oma eluga riskida? Julgeda teha midagi, mida teised ei julge? Mnjaa, selliste asjade üle targutada on sõnades lihtne. Lastel on omad hirmud ja täiskasvanutel omad. Kuigi päris mitmed ju neist kattuvad ka. Näiteks haigetsaamine - nii hingeline kui füüsiline - need on vist need kõige suuremad ohutegurid. Mida siis üks täiskasvanu kõige rohkem kardab? Hambaarsti? Miks? Hirm haiget saada... Palka juurde küsida? Miks? Kas siis jääb tööst ilma? Ei, hirm on oma unistus ära lõhkuda? end alandada? Hirm võib olla ka neil, kes endale kaaslast otsivad ning unistuste armastatule enda armastust avaldada ei julge - jällegi hirm, et see unistus purustatakse. See teeb ju hingele haiget... Teisalt jällegi kui nendest asjades juttu ei tee või ei tegutse unistuse täitmise nimel, siis ei saa nagunii "järgmisele tasemele". Aga see vajab vaprust. Enesekindlus võib anda tiivad, aga paraku tihti jääb sellest julgusest pisut puudu, mis omakorda lööb värinad sisse. Niimoodi vapralt, pisut värisedes siiski tegutsedes, võib saada isegi väga suurte asjadega hakkama. Vapruse värinad...

NUKU "Vapruse värinad" toob lavale Villi ja Volli, kes on täiesti tavalised eesti poisid. Neil on ka naabritüdruk Tiina. Ema, kes töötab meditsiinis ja isa, kes on Soomes ehitaja. Tiina elab vanaemaga poistega samas majas - ülakorrusel. Lisaks on seal Soomes isal veel üks naljakas töökaaslane, kes korterikaaslase skype-ile vastab mõnikord. Loosse on segatud ka Endel, kes töötab päästeametis ning nõnda tuleb tal ka seiklusjanustel Villil ja Vollil silm peal hoida. Ja siis veel keegi Tambet, kes vist on kodutu või igatahes natuke omamoodi, aga nagu hiljem selgub, siis õnneks ühel kriitilisel hetkel satub olema õigel hetkel õiges kohas.

Ott Kilusk on kirjutanud ühe väga ehede loo (ning ta ise on selle ka dramatiseerinud), mis toimub küll külmemal ajal, ent pole siiski otseselt jõululugu. Ega ju ei peagi alati kõik jõuluaegsed lavastused olema surutud jõuluteemaga ühilduvaks. Väga värskendav, et seekord on sedasi.

Värskendav on ka Oti kirjutatud dialoog lasteetenduse kontekstis. See on kohati isegi natuke ehmatavalt, aga samas jällegi ehedalt otsekohene, just nii, nagu poisid räägivadki. Lapsesuu on ühtlasi armsalt, aga ka ausalt selge ja keerutamata. Oleme ju tegelikult harjunud mingi poliitkorrektsusega ka lasteetenduses, aga siin on mingil huvitaval kombel see mõnedes kohtades hoopis teistmoodi. Ka nii võib ja muudab teksti ainult elavamaks ja huvitavamaks!

Lavastajaks Endlast külas Kaili Viidas, kelle kontseptsioon on tihedalt lisaks loo autori poolt loodud sisuga ka kolmanda osapoolena kunstnikutööga (kunstnik on siin Illimar Vihmar) seotud. Laval, nagu mainisin on metalsed ehitustellingute konstruktsioonid, mis on ratastel ja seega liigutatavad nii nagu parajasti stseenis vaja. Vahepeal saab ka hoopis kõik eest ära lükata, vahepeal jällegi toimub tegevustik alumisel või ülemisel korrusel vastavas tellingu osas. Ühe ülemisel istub läbi terve etenduse Tiina vanaema televiisorit vaatamas. Minu nähtud versioonis oli selleks Tiina Tõnis. Kui ma mõni aeg mõtlesin, et miks üldse see tegelane, sest teda loos on vaid väga korraks, aga ometi on tema kohalolul teatav aura. Ta on kogu aeg seal. Kogu aeg on inimesed meie ümber ka korrusemajades. Me ei näe neid, aga nad on siin ja seal, mõni märkab midagi, aga praktiliselt kunagi ei sekku - igaühel oma elu, omad tegemised. Isegi kui võiks. Aga televiisor ja enda tegemised... paljud meist vaatavad aknast välja, et mis seal tänaval või akna all on toimumas... korra paar ehk päevas...

Andres Roosileht, isa töökaaslasena Soomes läbi skype'i on samuti vaid väga lühikese aja "eetris", aga see lühike suts on mõnusalt naljakas. Ema rollis on Laura Nõlvak, kes teeb oma tüüprolli - tüüpilise, sedapuhku tööst väsinud ja üksikhooldamisest ülekurnatud emana (mees on Soomes tööl). Olen aru saanud, et Laura on näitlejana vähemalt siiani füüsilist poolt väga tõsiselt võtnud. Nüüd oleks aeg ka suuline pool käsile võtta, sest endiselt on tänu diktsioonile ja hääle kandvusele kohati raske sõnu eristada, eriti hetkedel kui publiku suunas ei räägi. Ka karakteriloome on kaunis ühekülgne rollist rolli, kuigi siin see otseselt ei häiri. Seevastu kaksikrollis tõeliselt särab Taavi Tõnisson. Natuke opakas ja kiiksudega päästeametnik, kellel siiski täiskasvanuna palju suurem alalhoiuinstinkt kui poistel ja see pakub head ja puhast mängulist koomikat. Ka teine Taavi karakter on karikatuurne, suure koti ja mantli ja habemega Tambet. Ka temal on oma hirmud võita. Tegelikult natuke sama hirm kui üks Tiina hirmudest. Tiinat kehastab plikaliku lihtsusega Getter Meresmaa. Selle ühise "hirmu" nimeks on kuri burksimüüjatädi, ainult, et nii Tambetil kui Tiinal on see hirm tolle lavale mitteilmuva tegelasega oma kandi pealt. Getter on NUKU jaoks üks ütlemata hea materjal näitlejana. Temas on vajadusel plikat, vajadusel graatsilist noort naist või südamlikku daami, aga sama hästi ka hoogsat, poistega võidu koerusi tegevat pliksi. Unustamata tema head lauluhäält. Tiina suurimaks hirmuks on oma ande näitamine avalikult. Ja annet tal on! Publik hakkas keset etendust plaksutama Tiina-Getteri parodeeritud presidendi peale :) Kuid siis kui tõsine olukord ilmneb, on tüdrukul tegutsemiseks vaprust ja tarmukust.

Peategelased Villi ja Volli, ehk Mart Müürisepp ja Karl Sakrits on poisid nagu poisid ikka. Ja poisid satuvad ju igasugustesse sekeldustesse. Need kaks ei ole erandid. Mis neis siiski erandlikku on, on nende muusikakoolis käimine ja oma muusika tegemine ning sellega esinemine. Poisid on muidu ka toredad ja neil on süda ja mõtted "õiges kohas", seda näitab nii nende suhtlemine ja suhtumine nii Tiinasse kui ka oma emasse. Emale tehakse pannkooke ja ema tuju tegelikult ei soovita rikkuda, lihtsalt mõnikord kukub nii välja täitsa tahtmatult. Nagu poistel ikka...

Villi-Mart on vist veidi ägedam ja essam pea ees lollustesse sukelduma ja Volli-Karl kohe vennal sabas, aga vist natuke ka Tiinasse sees, kuid mõlema mehe mäng on väga täpne ja täielikult ümberkehastatud varateismelisteks nagamannideks. Täpsuse all pean silmas, et näiteks vast üks võtmesõnumeid "mõnikord on vaprus jätta midagi tegemata" tuleb Karli suust täiesti möödaminnes. Ühest küljest hoiab see ära puust ja punaseks tehtult moraalilugemise tunde, teisalt on see sellisena nagu tõesti vestluse osa, mitte suhupandud sõnad. Nende poistega oleks mina küll lapsena sõber olnud. Neil juba igav ei hakka. Eks muidugi selline samavanuste vendade rõõm ka, et alati on seltsiline omast käest võtta. Ent "samasuguste jopede" ja võrdselt süüdijäämise ohvrid on nad ka. Nagu vendel ikka...

Loo kulminatsioon on lahendatud selliselt, et ka selle peale otseselt ei hakka keegi suurt numbrit tegema. Pigem on mure üldine sõnakuulelikkus. Ent niimoodi ise avastades, ühendusi luues ning teatavaid hirme nahavahele kogudes, õpivad seda lugu vaatavad lapsed veelgi paremini, mis on mõistlik ja mis mitte. Kuigi mõneti irooniline on see selles mõttes, et need "värinad", millest pealkirjas räägitakse, ei tule siin loos poistel mitte "vaprusest", vaid pigem "rumalusest".

Koomikat nende hirmudega saab küll. Huvitav, et teiste hirmud võivad mõjuda ka naljakalt, aga enda omad on alati tõsisemast tõsised. Ja teistel tundub see vaprus tulema palju lihtsamalt, aga ise vaprust leida näib nii raske.

Muusika autoriteks on Henry Kõrvits ja Paul Oja ning see tähendab ju seda, et saab räppi... Ja HEAD räppi saab siit tõesti. Erilisteks lemmikuteks kujunesid avalaul, millest Villi ja Volli seiklused käivituvad. Aga eriti, ERITI vinge ja väge täis on Tšaikovski väikeste luikede tantsu ümbertöötlus eestikeelseks räpplooks, millel tegelikult peitub ka sügav sõnum sees. Vot siin on seda moraali, aga jällegi kavalalt peidetult!

Arusaamatuks jääb, aga see, et miks poiste kodu köögi ees suur ja jäme punane rauast toru on, mis pidevalt näitlejatele ette ja jalgu jääb. Küll ronitakse imelikult üle, küll kummaliselt vahelt. See muidugi tervikut ei mõjuta ja ilmselt turvalisuse mõttes on vajalik tellingu metallkonstruktsioonist seda toru etenduse ajaks mitte eemaldada, kuid silmale mõjub ometi häirivalt ning muudab täiesti vajamatust kohast lavastuslikult hooletuks. Kui selline asi on risti jalus ja seda ei saa kõrvaldada, tuleks ju leida hoopis mingisugune teine lahendus, vastasel korral mõjub otsus kohtlaselt. Kuid see on ka tegelikult minu ainus kriitika, mille tervikust suudan tagasi peegeldada. 

See natuke alla pooleteise tunni teatrit oli hoogne, huvitav ja kohati ka lõbus teekond. Usun, et sobiks juba kusagilt 5-6 aastastest alates, kuni kõrge vanaduseni välja. Ja isegi või lausa vägagi ka teismelistele! Minusugustest vanuritest rääkimata :) Ja seda muide nii jõulude ajal, aga ka muidu!

Hinnang: 4-
See hinnang on täiskasvanute tükkidega võrreldes võrdsel skaalal. Lastelavastuste arvestuses oleks hinnang kindlasti kõrgem. Eelkõige tänu mõnusalt kirjutatud dialoogile, lauludele ja peamistele rollidele ning nende ehedusele ja Taavi omade karikatuursusele. Minul oli lõbus ja saalist kostus ka ülejäänud publikust pidevalt suuremaid ja väiksemaid naerupurskeid ja -turtsatusi - see on kindel ja hea märk sellest, et lavastus läheb vaatajatele korda. Esietendusel oli publik üsna täiskasvanutevõiduline, seega võib väita, et sellist lastelavastust sobib lastel ka oma vanemad kaasa võtta vaatama. Muidugi siis tuleb lastel neil ka korraliult silm peal hoida, et nad liiga ülemeelikuks ei läheks oma naerupugistamistega. Paha ju ka selliste lastevanemate pärast häbeneda :) Kuid vapruse värinate jõul saab ju kõigega hakkama! :)

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinset fotod, mille autoriks on Andres Roosileht):

Vapruse värinad

1 H 15 MIN|KOOLIEELIKULE, KOOLILAPSELE|FERDINANDI SAAL

Jõulud 2019 NUKU teatris:
"Vapruse värinad" – julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest.

Jõulukuul jõuab publikuni uus eesti näitemäng, lugu tänase Eesti laste elust – pärisinimestest pärismaailmas, kus hakkavad juhtuma asjad, mis meie kõigiga iga päev juhtuda võivad, ja kus inimesed pole head või kurjad, vaid sellised, nagu nad parasjagu on. Kui oskame märgata ja hoolida, saab väike lugu suurest vaprusest olla ühtaegu realistlik ja veidike maagiline.

Ühes väikeses Eesti linnas elavad kaksikud Villi ja Volli, kuuenda klassi poisid, kelle jaoks nende vanematel töö tõttu sageli aega ei ole. Nõnda mõtlevad poisid välja julguseproove, mis enamasti paksu pahandust tekitavad. Ohtlikud mängud lõpevad sageli õnnetustega ja nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska...

Näidendi autor Ott Kilusk: Ühel õhtul tuli mulle meelde üks heategevuslik saade kangelastegudest. Justkui iseenesest hakkas lugu ennast kirjutama ja mind huvitama, mida üks või teine tegelane kardab ja kuidas ta käitub olukorras, kui on vaja üles näidata tõelist vaprust. Usun, et meie kõigi sees on olemas terake tõelist vaprust puhkudeks, kui seda tõesti vaja läheb. Nõnda sündis näidend üksteise aitamisest, eneseületamisest ja teineteisemõistmisest.

Lugu sobib suurepäraselt jõuluaega, sest just siis pööratakse üksteisele rohkem tähelepanu, hoolitakse pisut rohkem nendest, kes meie kõrval ja üleüldse – soovitakse, et kõik oleks hästi. Kõige lõpuks pistsin loosse ka näpuotsaga muinasjuttu, sest ega me ikka päris kõike ka ei oska ära seletada, mis meie ümber tegelikult toimub.

Mis meie ümber siis tegelikult toimub ja kuidas kõike nähtut mõista? Just jõuluajal tasub lastel üheskoos vanemate või õpetajaga keerulisi teemasid arutada. Kindlasti üheskoos!

Mängivad

Getter Meresmaa või Doris Tislar
Laura Nõlvak või Lee Trei
Karl Sakrits või Risto Vaidla
Mait Joorits või Mart Müürisepp
Mihkel Tikerpalu või Taavi Tõnisson
Helle Laas või Tiina Tõnis

Autor ja dramaturg Ott Kilusk
Lavastaja Kaili Viidas (Endla teater)
Kunstnik Illimar Vihmar
Heliloojad Henry Kõrvits ja Paul Oja
Helikujundaja Markus Robam
Videokunstnik Epp Kubu
Valguskunstnik Priidu Adlas

Esietendus 1. detsembril 2019 Ferdinandi saalis.
Kestus 1 h 15 min
Vanusele 5+