The GreatEST Show - Starlight Cabaret

Kell 19:15

Tegevuspaik: Viru Hotellis asuv Merineitsi Restoran

Kavas: Söömine ja Show

Juba esimesena serveeritud toit - Bisque (prantsuspärane supp) kreveti ja vähi, maisivahu ja tilliga viis keele alla... Kuidas nüüd veel showd nautida saab kui juba oled mõnust pilvedes?!

Aga siis neelavad muusikarütmid mõnusa kabareekülaliste jutusumina endasse ning lavale saabuvad artistid viivad kaasa koos meeltülendavate ning mõttes kaasalaulmakutsuvate laulude, ahhetamapanevate ning oma toolil nõtkumakiskuvate tantsude, särava ja sähvaka valgusshowga ning esialgne küsimus on kui meelest pühitud, sest jah - mõnusast on võimalik veelgi mõnusamaks minna ja vaimustus muudkui kasvab!

Õhtu koosneb kõhtupaitavast ja keelt allaviivast 3st toidukorrast (Chef de Cuisine Margus Tammpere) - eelroog, pearoog ja magustoit  (kahel esimesel 3 mõnusalt erinevat valikut ja magustoiduks igasuguste omade trikkide ja lisadega tiramisu) ning nende vahel 2 x 35min vaimutoitu tippklassi meelelahutuse näol.

Esimene osa shows sai läbi ja no VAIMUSTAV!
Mul pole mitte kui midagi nuriseda... ja ometi olin oma kriitikuluubi kaasa võtnud, et kasvõi konstruktiivselt mingilegi detailile tähelepanu pöörata... Variant on muidugi, et ma lihtsalt läksin niimoodi naudinguga kaasa, mis ka selle "luubi" ägedast õhustikust hägusaks muutis...

Kõik on nii professionaalne. Inimesed teavad mida nad teevad, kus nad seda teevad ja miks nad seda teevad. Kõige tähtsamaks eesmärgiks anda võimalus vaatajatel unustada argipäev, tunda end hästi, nautida, kuulata ja vaadata midagi, mida saab ainult kohal olles ja sama ruumi ning atmosfääri jagades 100% tunda. Seejuures julgelt, oma etteastet nautides, sest ainult nõnda võib seda nautida ka lähedalt iga detaili nägev ning enda elamuspagasisse imav publik. Ja isegi kui kellelgi jalg ei jõua tõusta teistega millisekundivõrra samal hetkel, siis on see seotud sellega, et lihtsalt nii äge fiiling on sees ja see paneb omakorda kogu terve show veel rohkem elama ning muudab päriselt "vaataja silme all sündivaks". Just selle õhtu imeks. Muusikaseaded on teinud meie praeguse hetke tippude sekka kuuluvad Kärt Anton, Kaarel Orumägi ja Siim Aimla ja need on ju lisaks arranžeeringutele lavastajatel-koreograafidel Liisi Org ja Liisa Laine vaja olnud täppisseadega arvestada kokkuvoolavaks, toimivaks tervikuks. Kes, kui palju ja millal lavale astub, millised on tantsud ise, millised on nendest tekkivad kompositsioonid, sümmeetriad, üleminekud. Ja üleminekutel kostüümivahetused ning heli ülevõtmised (mis omakorda muudab helipuldi tähtsuse mitmekordseks).

Kuigi siinkirjutaja jaoks on alati tantsijate ja lauljate võrdluses just esimesed need kõige suuremad staarid ning huviorbiidi keskmes (ja seda ammusest Georg Otsa Muusikakooli viiuliõpingute taustast hoolimata), siis no ei saa üle ega ümber sellest, kuidas siin lauljad panevad terve publiku kaasa elama.

Kalle Sepp on ju viimastel aastatel ka draamat sisaldavates muusikateatri-lavastuste rollides mänginud ja üsna mitmetes, mis jällegi toob temas kabaree-laval just vajalikult sobiva, ütleks isegi sisukama kihi juurde. Vaatad teda seal ja kui mõnes muusikalis võib nii üks kui teine roll jääda kõrvalisemaks, aga selles shows oli ta minu arvates "kuningas" ning ei unune niisama lihtsalt. Igas laulus on ju oma sõnum ja selle sõnumi edastamiseks kehastub Kalle ümber vastavalt nii hääle kui olemusega, mis omakorda annab ka teatraalse, rohkem revüüle kui varieteele viitava efekti. Laule kõlas (mõlemas - nii 1. kui 2. osas) kümne ringis (lauljad vahetusid, aga oli ka duette ja kõigi ühiseid). Näiteks Saatanlik naine ("käteka-laul"), mis Kalle esituses ei jää grammigi alla ei Joala ega Padari versioonidele. Häälele lisab ta sobiva annuse rokilikku kärinat. Minu kui Kalle muusikaga mitte kõige tuttavama inimese jaoks oli see üks õhtu suurimaid üllatusi, kuivõrd äge rokihääl temast tuleb - hakkasin teda tänu siinsele nägema senisest hoopis kellegi teisena kui varem. Selleks andis tiibu juurde ka paaris laulus tema lustlik eneseiroonia noot, mida võis aimamisi tajuda. Bravo! Rääkimata kogu lavastuslike seadete toetustest valguse, kostüümi ja liikumisega ning sündiski justkui üks miniroll (ja minilavastus) üksteise järel. "Tagareas" esituses ta kavalalt kasutas teatavat Siiri Sisaski nõksu (sõnateravuse ja silbirõhutusega) ja no meeslauljana oli sellel mingi kahekordne põnev pööre vokaalselt sees. 

Esimeses osas kõlasid veel mitmed meie popklassika tuntud ja armastatud lood - "Kikilipsust" "Miniseelikuni" (teatrisõbrale muidugi hetkega loob silla ka suvise Kiidjärve Sepo Seemani Oruka-esitusega...Ja no mis püksid Kallel selle laulu esitamise ajal jalas on! Seda lihtsalt peab nägema!), "Tsirkusest" "Mis värvi on armastuseni". Ent mõni selline vähemtuntumgi (kuigi loomulikult mitte tundmatu), mis just sobitub oma seade ja tempoga stiilidepaletti mõtestatult terviku avardamiseks (nt.Ithaka Maria kunagine hitt - Hopaparei). Ehk mitte ainult üliarmastatud lood, aga nendegi abil kogu elamust vast pisut omakorda huvitavamakski muutes. Uued seaded on ju kõiki neid laule nagunii natuke originaalsemaks muutvad, ent samas ka mitte kaugele originaalist, vast ainult väikeste detailide või showliku stiiliga mängides, et kuulajates koheselt äratundmist, kaasakiskumist tekitaks ilma nostalgilist ja elu jooksul kuuldud versioonidega suhestumise võimalust kaotamata. Seega uuendusest hoolimata ikkagi nagu näiliselt kuulaks seda vana, armastatud ja ajahammastele arvatavasti igavesti vastupidavat laulu. Samas nende suurte rahva lemmikute seas on mõni veel eriti "võrdne" võrdsete hulgas. Näiteks kui kõlas Anne Veski "Hea tuju laul" ehk Atmosfäär (siin nii sobivalt sambakarnevaliks maskeeritult), see tahtis esimeste taktidega kohe osa rahvast jalgadele tõmmata, et ise ka laval esinejatega tantsu kaasa vihtuda! Ja pole ju imestada midagi, sest nagu laulusõnad ütlevad ja mis ongi järelmaitsena kogu "The GreatEST show" kvintessents:

"Kui lahe atmosfäär! Heal tujul täna puudub kõigil ots ja äär!

Ei külmaks jääda saa, on hinges soe ja meeltes sulab jää - kõigil.

Rõõmus tuju kiirelt nakkab. Kes on pessimist siin, kes?

Arglik müürilillgi hakkab, ennast tundma kui printsess.

Su keha ja su hinge hoiab rütm siin uljalt peos.

Oo, sel peol, oo, sel peol... O-O-O-O

On lahe atmosfäär! Siit välgub säär ja vastu särab atlasäär.

Ei nurka keegi jää, ei taha keegi rõõmust ilma jääda sel ööl!"

Naisi on laval palju ning sellepärast läheb natuke aega, et nende näod ja liikumine muutuks isikukohaseks (isegi vilunud silma jaoks) ja kas see lihtsalt oma õhtut nautiva inimese jaoks ongi oluline, aga meestantsijaid 3 ja no kõik, nii naised kui mehed on siin tõesti "valitud" tipptasemel!

Kui tantsijate hulgas on mitmeid uusi tutvuseid (10st ühendasin ära 4, keda varem on õnnestunud näha - Allar Valge, Marie Loviise Mänd, Maria Uppin-Sarv ja Lisanna Tälli), siis taustajõudude seas on mitmeid meie teatritest tuttavaid nimesid. Näiteks valguskujundus on Priidu Adlaselt, videokujundus Carmen Seljamaa oma. Trupis on näiteks Noorte Muusikaliteatris osalenud tegijaid. Ka lavastaja Liisi Org ise tantsib laval ning ei imestaks kui mõnes sõnaraamatus "kabareetantsija" kõrval ei kasutataks just tema "jalg üle pea" fotot- vähemalt laval teda vaadates mõjub ta justkui selle kunstiliigi kehastusena! Vastavalt õhtule võib trupikoosluses olla küll mitmete artistide puhul esinemas kas üks või teine, seega võivad ka dünaamikad ja muidugi hääled erineda, mis omakorda teeb huvitavaks ka mitmekordse vaatamise. Näiteks üks töökaaslane käis juba oma elukaaslasega showd vaatamas, ent kuna nüüd meie teaduskond ülikoolis oma jõulupeo korraldab ka just nimelt Merineitsis, siis ta ootab ka seda etenduskorda ikkagi huviga.

Kostüümid on siin täiesti omaette väärtusega. Käesoleva teatriaasta üks tipploomingutest. Fantaasiarikkad, leidlikud, siiski liikumist arvestavad, tihti huvitava homaažiga vastavale stiilile (nt.sambale kohased) või originaallaulu muusikavideole (nt.Madonna kasutatud Gaultier'i looming) või ka muusikatunnetusest endast johtuvad, aga isegi kui mugandatult, siis ikkagi originaalsete lisanditega. 

Selles suhtes võib muidugi keegi tähenärija pirtsutada, et kas see on üldsegi revüü või puhas varietee, sest revüüs justkui mingisugunegi sisuline seos erinevate numbrite vahel peaks olema... ent minu jaoks juba ainuüksi "kõigile tuttavad hitid" on üks neid siduseid, mille alusel võib seda kabareeshowd ka vabalt revüüks nimetada. Läbiv nimetaja on ju ka "hitid uues kuues". Ja nagu mainitud, siis maitsekalt originaalilähedases uues kuues. 

Inimesed muudkui ümberringi muutusid õhtu edenedes üha lõbusamaks, sumin valjenes, aga seegi justkui aitas luua sellist ühist õhku hingatava atmosfääri tekkele, mida võib tunda ka Pariisi ja Berliini kabareedes. Kuna Pariis vast pigem ongi kaldu varietee suunas ja kuigi siin küll ka kankaanist võetakse motiive, burleskiga hoitakse "lubatud alla 18-aastastele" liini (eriti valguskujunduse koosmõjul) ja siin-seal võib ka mõnd prantsuse varietee uhkemat riietust kohata, ent ka tagantjärgi tervikule mõeldes mõjub see märksa rohkem Berliini kabaree tunnetusega. Kuid kuna meil Eestiski ju sellel subkultuuril on tänaseks sügavad ja tugevad, aastakümnetega juurdunud juured, olgugi, et kusagil 90ndatel surutud ehk väiksemasse mahtu ja vormi ning oli vist isegi hetk, kui seda hoiti elus peamiselt kruiisilaevadel (muide ka toona seal praeguse show produtsent Kristjan Kurm'i juhitult - kes ongi juba pikemat aega nüüd juba maismaal Starlight Cabaret' üks vedajaid), siis tegelikult välismaistele mõjutustele au andes, võib seda praegusel hetkel ka täiesti Eesti enda kabaree-stiiliks pidada, mis lisaks võtab sisse motiive just muusikali- ja balletiteatri lavastustest, ent samuti võistlustantsu shownumbrite etteastete või muusikavideote esteetikast. Selline sümbioos mõjub vaataja jaoks kohe eriliselt lopsakalt rikkalikult. Kuna kruiisilaevad sai juba teemaks toodud, siis ei saa jätta ka lisamata, et nendel nähtav varietee võib jätta isegi nihkes eelarvamuse (kuigi ka seal kahtlemata tegijad annavad endast parima, siis laevadel on need ju oma olemuselt siiski millegi "kaasnähtus"), sest tegelikkuses ei ole need laevadel pakutavad showd sellise suurte ja fookusesse toodud muusika- ja tantsulavastustega päris lõpuni võrreldavad.

Naislauljaid oli 2 - minu etenduskorral Ira Haak ja Kristiina Renser. Kummagagi varasemast väga palju kokkupuuteid pole olnud. Kristiina on teatri mõttes muusikalisõpradele (Grease, Evita) kindlasti tuttav ning publiku seas (nt. minu kõrval) oli selgelt juba vaatama asudes tuliseid Ira-fänne. Ira on Ukraina juurtega kabareetäht, Kristiina Renser ka lisaks mh.Ott Leplandi bändis. Ise südames lootsin, et juba vägagi mitmetest muusikaliteatri kandvatest rollidest (sh. ühest tänavusuvisest muusikalist) tuttav ja alati särav Kärt Anton astub lavale, sest temagi on ühe esinejana muidu trupis, ent see õhtu ei olnud tema kord esineda. Samas uusi lavatutvuseid avastada on alati omamoodi põnev, eriti kui nad nii head ette satuvad, nagu seekord! Laval on naised kõik nagu modellid ja meestantsijad sixpackidega - kõigile ka lihtsalt silmailu, sest eks varieteele kohaselt näidatakse siin ju ka ihu tavateatrist loomulikult rohkem, ent igas stseenis ja misanstseenis püsitakse siiski selgelt maitsekuse piiri siin pool. Naislauljad võivad mõnes laulus sulanduda nii osavalt tantsijatega sünkroonis liikuma, aga ka Kalle Sepp üllatas mõnes numbris hoogsa kaasatantsimisega! Tuli ka publiku sekka klaase lööma laulu ajal "Ärge jätke mind üksi kui oleme joonud šampanjat"... endal pidevalt kelmikas pilk silmanurgas.

Priidu Adlase valguskujundusi on (sh. tänu siinsele) senise teatriaasta parimate TOP30 sees (siiani kogetud 112 lavastuse kohta) tervelt 5 (rohkem kui ühelgi teisel meie valguskunstnikest) ja "Suurimas shows" mängib ta nii üldise värvigammaga, aga ka spottide emotsioonidetekitamisega, mis on selgelt lavastuslikus mõttes nii ühes kui teises laulus üheks olulisemaks õhustikku kaasloovaks komponendiks. On see siis hämar või just vastupidi särav, värvidele mängiv või hoopis sensuaalsusele kaasamängiv. Tantsustiilidest lisaks klassikalisele varieteele võis kohata kirevat ja laiahaardelist valikut rohkem kui 10st eri stiilist. Oli breakdance'i käele tõus - mehed vastakuti, sambat, puhast ja väga teravate kikkidega rocki, aga kes tahtis näha seal ka westcoast-svingi, see leidis ka selle rockist üles (eriti üks naiste tagurpidi tõste...kuigi sedagi kasutatakse mitmete stiilidega ühenduses). Üsna palju baseerus koreograafiast võistlustantsudel, mis pakub praegu teleris jooksva hittsaate austajatele võimalust näha kuidas on võimalik selle tantsuvormi showlikku versiooni ka palju laiemasse tantsupilti integreerida.

Kogu tantsunumbrite kavalkaadi on selles lavastuses loonud kokku tervelt 19 koreograafi! Ehk juba seegi on kinkinud stiilide pillerkaari, üks huvitavam tants kui teine. Ja mitte ainult koreograafialoome, vaid ka selle tantsimisel nõudlikkus on ka kogenuma silma jaoks selgelt paista. Hüpped on tõesti hüpped, mitte madal imitatsioon, ja seda isegi olukorras, kus erinevaid tantse on ridamisi ju katkematult üksteise otsa 10... Ehk rohkem kui pool tundi pidevat liikumist, sest kui tantsija pole laval esinemas, on ta imekiirelt riided vahetamas lava taga, aga sinna otsa ja sisse isegi harkhüpped on nii, et mees on lae all ja õhus on spagaat. 

Vahepeal jälle toidunaudinguid, pearoaks valitud kammeljas oma hõrkude lisanditega taaskord täistabamus! Isegi omaküpsetatud saiakuklid, mis rikastatud oliividega, annavad maitseelamuse. Ja milline armas ja tähelepanelik teenindus!

Sellele järgnenud show 2.osa, mille hoogsalt käivitas Robbie Williams "Let me entertain you" sai ka ampsatud kui ühe hetkega (see lihtsalt on nii hea, et tahaks veel ja veel!) ning ühinesingi kogu publiku katkematu aplausiga ja rahva ümberringi vaimustusest ülistava Vääääga hea!-ga... 

Seekord tulid esitamisele välismaiste superstaaride, kõigile tuttavate laulude hit-paraad ning ühtlasi pealkiri sai veelgi tugevama kinnituse kui ka õigustuse - tõeline "The GreatEST Show".

Kui sukelduda veel hetkeks ka selles vaatuses kogetud detailidesse, siis üks kaduvväike kriitikanool kogu mu suure kiidulaulu sisse ka. Võibolla on see ka tingitud isiklikust suurest Madonna-fänlusest, ent kuigi tihti ju öeldakse, et 3 suurt, ehk Whitney Houston, Mariah Carey ning Christina Aguilera on targem jätta puutumata, ehk laulmata-järele aimamata... Siinses shows ongi üks imekaunis Whitney-ballaad, milleks on loodud ka laulu sõnumiga seotud lavastus, mis pani kõik saali naised ahhetama kurbusest ja muutis hetkeks isegi minusugused mehed härdaks (teemaks kadunud armastatu, ent selle silme ette - antud juhul tantsupartneriks manamine)... Ja kuigi kui meeleolu ka siin seal paari üksiku laulu ajal vaibus tõsisemaks, siis seda tõesti vaid hetkeks... juba tuli "partypeople" emotsioon sujuvalt peale, sest show must go on ja eks eluski iga vihma järel läheb jälle ju ilusaks. .Kuid mida aeg edasi, sest kindlamalt kinnistub hoopis tõdemus, et hoopis Madonna laulud tuleks jätta teistel puutumata. Tantsuliselt vogue'imisega lisati veel 1 stiil teistele juurde, aga Popkuningannat järeleaimata või tema laulu "omaks" teha näib siiski võimatu missioon (mitte ainult siin, vaid see on juba pikema globaalse mõõtmega vaatluse tulemus... ehkki annan muidugi endale aru, et Madonna-kaugemate jaoks ei pruugi see sugugi nii tuntav ja tundlik olla). Ja ega just sellisest lavastusest ei saanud teda ju ka kõrvale jätta. Ent laulu sõnu laulis laulja kahes erinevas salmis samade ridadega. Mis tegelikult omakorda taaskord tõestas hoopis laulja enda professionaalsust, sest laval ju vaikseks ega (hoidku selle eest) parandamiseks ei läinud ning kes ei tea, see ilmselt ei saanud üldse arugi, et midagi oli kummalist. Kuigi näis ka muidu just selle laulu ajal või selle esitusega seoses miskit juhtunud olevat (arvatavasti siiski vaid luubiga vaataja jaoks).

Samas kui näiteks ACDC Thunderstruck lõi jälle omakorda just teatud osa publikust täiesti pöördesse.

Etenduse vast vingeim "lavastus"lõik oli siinkirjutaja arvates Tina Turneri "What's love got to do with it" laulule. Nurkades võrgu all/sees, vastava valgusega varju ja hämaraga mängides, napis riides vähesest valguses hoolimata siiski sätendavate ehetega (ehtekeed justkui riietuseks endaks). Keskel laulja diivanil (koregrafeeritult "aelemas") ja teda ahvatlemas nahast lühikestes pükstes heas vormis mees… üks väheseid, kus aimamisi ehk ülejäänud showst konkreetsema erootilisegi alltooniga mängides, aga seda rohkem juba igaühe enda "rikutuse tasemelt". Aaah, kui äge!

Pakutud tantsustiilide pikka nimistusse lisandus siit edasi veel näiteks ka Allar Valge steppimine…no lihtsalt pole sõnu. Michael Jacksoni Smooth Criminali lauluga oli segatud hoopis sama laulja Thrilleri esteetika ja mõned videost aegumatuks muutunud (zombie)liigutusedki leidsid rakendust. Sealt edasi Elton John, Cher... you name it!

Tants tantsu järel süvenes arusaam, kuivõrd keerulise koreograafiaga olid vähemalt pooled tantsudest, mis isegi minusuguse (ja aastakümnete pikkuse tantsutrenni kogemusega inimese) silmi paitas. Ja just sõna "hämmastas", kirjeldab kõige paremini nägemisele peegelduvat reaktsiooni, sest tavaliselt ei näe varieteedes-kabareedes sellist koreo-taset! Tavaliselt ei soovita kabareede lavale pingutust ja seeläbi higistamist, mis omakorda minu jaoks muudab vaatamise hoopis tunduvalt igavamaks. Ei tea ju kindlalt ning võib vaid mõttemänge mängida, eriti kuna paljud koreograafidest ise ka trupis tantsisid, millist taset nad sellesse koos ja võibolla isegi üksteise võidu tahtsid just meelega sisse panna, et see kabarees võimalikuks osutunud tantsuilutulestik tõesti jahmataks. 

Kellel varasem varietee-kabaree-revüü külastamise kogemus täiesti puudub ja soovib üldist olemuslikku taustainfot, siis vaatajaskond on vanuselt valdavalt 30-70 vahel, omade eranditega. Mehed suures osas pintsakutega (lips on juba igaühe enda otsustada), naised ilusates õhturiietes (üldisemas mõttes umbes, nagu Estonia-teatris), mõnel uhkemad, mõnel tagasihoidlikumad. Teenindus on nii sõbralik kui üldse olla saab ning tekib tunne, et oled sinna oodatud külaline ja Sinu heaolu pärast nii meeldivalt hoitakse silm peal.

Hinnangut anda traditsioonilise teatri mõõtmete järgi pole siinkohal võimalik, sest siin on justkui igale laulule oma lavastus loodud, aga see kõik on nii tasemel, maitsekas ja meelelahutuslik. Kummalisel kombel, kuigi ju ilma sisemise loo jutustamiseta, on igas erinevas etteastes ka midagi kaasamõtlemiseks, sealt enda jaoks tõlgendamiseks. Eks jutustavad ju ka laulud tihti mingit lugu oma sõnadega, aga kui see on veel lisaks kuulmisaistingule ka nägemisele silmakommiks muudetud, siis on ju nauding mitmekordne. Ja nii pagana kaasakiskuv ka. Juba ainuüksi sellepärast, et selle show laulud on viimse sõnani peas ning rütmid juba ise panevad Su keha toolil nõtkuma - endal polegi vaja liigutada.

Mis see elu mõte muu on kui avastada, nautida ja pürgida õnneliku elu suunas. See killuke õnne, mida Starlight Cabaret Viru Merineitsis pakub, kulub kahtlemata igaühele ära. 

Meelelahutust ja maitseelamusi kogu raha eest ja seda nii silmadele, kõrvadele, keelele ja kõhtu - VAU milline õhtu! Kindel soovitus iseenda ja oma kallima või teiste kaasteeliste hellitamiseks ja nautimiseks! 

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pärit Ekaterina Soorsk'i kaamerasilmast):

UUS REVÜÜLAVASTUS "THE GREATEST SHOW" VIIB ÜHEKS ÕHTUKS TÕELISTE MUUSIKAHITTIDE MAAILMA!

 

Mõni neist lugudest on olnud maailmakuulus ja kõiki edetabeleid juhtiv megahitt, mõni aga lubamatult väikese tähelennuga ja koduselt armsaks saanud muusikapala, mis on oma tee edetabelite asemel hoopis kuulajate südametesse leidnud.

Need on meloodiad, mille tunned ära juba esimestest taktidest ja mille sõnu tead unepealt peast. Need on laulud, mille järgi tantsisid ennastunustavalt koolidiskol, armusid ning nutsid, kui südamevalul polnud otsa ega äärt. Need on muusikapalad, mis on ületanud põlvkondade piirid, mida mängitakse aastast aastasse raadiotes ning kuulatakse ikka ja jälle nii kodus kui peol.

„The GreatEST Show“ toob megahitid Teieni uues kuues ja Starlight Cabaret`le omases võtmes!

Esimeses osas tulevad esitamisele kõigile tuntud kodumaised hitid, mis on tuntuks lauldud armastatud artistide poolt ning leidnud oma koha Eesti muusika kullafondis. Miniseelikud ja saatanlikud naised, kikilipsud, kuumad pilgud ja lahe atmosfäär! Mis värvi siis ikkagi on armastus ning kas tõesti suudab keegi lõvi tallena peatada? Eks me näe!

Teises osas kõlavad aga maailmamuusika pärlid väga erinevatest žanritest. Popist rokini ja südantlõhestavast ballaadist diskoni! Muusikat on igale maitsele ning kõlamata ei jää ka popi kuningaks ja kuningannaks tituleeritud megastaaride aegumatu muusika.

Unustamatud hitid nii kodu- kui välismaalt toovad Teieni revüüteater Starlight Cabaret tipptasemel artistid! Teie kõrvu paitavad meie säravad solistid Irina Haak, Kalle Sepp või Bert Pringi ning Kristiina Renser või Kärt Anton. Maitseelamusi pakub Viru hotelli Merineitsi restorani Chef de Cuisine Margus Tammpere à la carte looming, mille juurde sobitatud veinivaliku eest hoolitsevad Eesti parimad sommeljeed!

TEGIJAD

Produktsioon: Eesti Tantsuagentuuri revüüteater Starlight Cabaret ja Show & Dinner restoran Merineitsi

 

Kunstiline juht, koreograaf-lavastaja: Liisi Org

Koreograaf-lavastaja, repetiitor: Liisa Laine

Muusikaline juht: Kärt Anton

Menüü, köök ja teenindus: Margus Tammpere

Produtsent: Kristjan Kurm

 

Laulusolistid: Ira Haak, Kristiina Renser või Kärt Anton, Bert Pringi või Kalle Sepp

Artistid: Liisi Org või Marit Mets, Egle-Riin Rüütel, Maria Uppin-Sarv või Heleriin Peetson, Lisanna Tälli või Lisa Priivits, Hanna Lisette Helekivi või Miia-Liisa Musting, Emily Kahro või Ingrit Tamm, Marie Loviise Mänd või Lisette Laanela, Paul Reinolt, Sem Prygorodov, Allar Valge

Koreograafid: Liisa Laine, Elo Unt, Sergei Kuznetsov, Kardo Kukk, Hele-Liis Peedosk, Marie Loviise Mänd, Marion Saarna-Kukk, Julia Koneva, Allar Valge, Paul Reinolt, Ingrid Jasmin, Rene Köster, Sandra Põld, Irena Pauku, Argo Liik, Eghert Sören Nõmm, Jevgeni Grib, Kertu Raja, Liisi Org

Kostüümid: Ursula Goldstein, Marja-Liisa Pihlak, Laura Oolma, Piret Mikk, Elo Unt

Videokujundus: Carmen Seljamaa

Valguskujundus: Priidu Adlas

Helirežissöör: Ülar Enn

Muusika seaded: Kärt Anton, Kaarel Orumägi, Siim Aimla

Fonogrammide mix/master: Henrik Veeäär

Muusikud: Oliver Mazurtshak, Jürmo Eespere, Kaarel Liiv, Karl Helmeste, Siim Aimla, Martin Trudnikov, Katrina Merily Reimand, Kaarel Orumägi, Jaak Oserov, Ivar Kiiv, Kristel Kiik, Maaren Vihermäe, Mairit Mitt-Bronikowska, Villu Vihermäe, Kristiina Renser, Mait Mikussaar, Loora-Eliise Kaarelson, Norman Salumäe

Salvestatud Studio89-s

Lavastuse tehniline teostus: Joosep Kurm JK Üritustehnika

Graafiline disain: Piret Mikk

Eesti Tantsuagentuuri tiim: Jane Miller-Pärnamägi, Kaisa Kattai, Kersti Uiboupin, Kristjan Kurm, Raido Bergstein, Ulvi Kroon-Mürk

 

Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge" avamine

Eile avati Aasia sõnatu teatri festival "1000 kurge". Programmi valitud lavastuste etendusi saab 25.-.29.10 näha Tallinnas Viimsi Artiumis ning Tartus Tartu Uues Teatris ja Eesti Rahva Muuseumis. Tänasest veel 4 päeva maailmatasemel Aasia- ning aasiapärast kultuuri - kunsti, tantsu ja muusikat. 

Festivali üheks põhikorraldajaks on kunstiline kooslus *birdname, kuhu kuuluvad lavastaja-koreograaf Teet Kask, heliloojad Timo Steiner ja Sander Mölder ning produtsent Tiiu Tamm. 

Nimi “1000 kurge” viitab nii (jaapanlaste jaoks kõrgemaski hinnas) paberlindudele, mis sealses kultuuris sümboliseerivad pikka ja head elu (ning on sellega seonduvalt traditsiooniline kingitus pulmade ja sündide ajal), ent nagu ka festivali programmijuht Teet Kask lisas, on see ka viide Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata samanimelisest romaanist inspireeritult inimsüdame igavikulisele rännuigatsusele (ka Eestis väga armastatud kirjanik - oled lugenud tema LR-is ilmunud suurepärast "Lumine maa"? või ka just festivali nimekaimuks olevat Nobelistide-sarjas ilmunud romaani "Tuhat kurge"?) .

Festivalil astuvad üles etendajad Lõuna-Koreast ja Jaapanist ning avamisel sai ülevaate ja tunnetuse, millega on tegemist. Ühtlasi, kuna etteasted toimusid erinevates maja osades, siis õnnestus osalejatel tutvuda ka Viimsi Artiumi kui maja erinevate etendusruumidega.

Linnulennulist ülevaadet eilse kohta tulekski ehk alustada just Artiumist endast, sest juba uksest sisenedes astud selle maja atmosfääri, milles tunneb kohe ära loodusega kooskõla - puitu õhkab mõnusalt ja kivi on ka natuke kohal. Akende ees on loodus "tuppa tunginud" ning Artiumi aatriumi keskset õhku täidab sild, mis vähemalt näiliselt on ripptoestusega. Kõik on veel uus ja värske, aga mitte silutult-klantsitult, vaid selline, millega on lihtne suhestuda - kohe end koduselt tunda.

Esimesena sai Kammersaali astudes osa Shion Yokoo-Ruttas'e (Eesti/Jaapan) installatsioonist “Palun kasta, kui mind siin ei ole”. Ja seda, kelle taimed kastmist vajavad, tõesti (vist juba mõnda aega) kohal ei ole olnud, sest maa oli täis riisumata lehti... Aga ega nendega kastja midagi tegema ei pea - riisuda ju ei palutud (kas see oleks palju paluda? oleneb ju inimesest)... Huvitav on installatsioon ka tehnilises mõttes. Lummava tilkumise-heliga kusagilt kõrgusest ja maas muld, mis siis selle vee kõik endasse imab... järelmaitsena tekkis aga hoopis tunne, et kas seal üldse vett päriselt ka tilkus või oligi vaid helist tekkiv illusioon... aga tilkus ju küll - silmaga oli näha... või kas ikka oli? Oli, oli. Kuid terve päev seal tilkudes ja ei ainsatki installatsiooni alt tekkivat laiavoolamist? Muld on ju imeline imab palju endasse või on ikkagi see kunst ise üks ime? Sügise kolletunud lehed on igatahes imelised, isegi kui need ongi kunsti pandud. Selles pealkirjas on headus juba eoses peidus - keegi siiski kastab... Keegi jällegi hoolib. Kas ka hoolitseja hoolib ise taimedest... aga vähemalt sellest inimesest, kes on palunud. Taimed ise, mis installatsioonis on elavate kirjas, on pottides, ent nendeni tilkuv installatsioonivesi ei jõuagi... keegi kastab neid nagunii, sest Shion ise seal juures ei seisa... Ja meie, vaatajad, kastame neid imetlevate pilkudega...

Vastandlik - natüürmort ja elusloodus ühes... aga just esimene saab allatilkuva vee, ent teine on alles maa ja taeva vahel ning ei tegele veel mullastumisega. Mõtteid ühe installatsiooniga tuuakse pähe rohkem kui teinekord terve näitusega. Vaadatav, kuuldav, tunnetuslikult tajutav. Kas ka juba selles vastuoluliseski on midagi aasiapärast või see on siiski kunsti olemus iseenesest, maailmajao kultuurieripärast hoolimata?

Installatsiooni ühe "nööri" otsas rippusid ka kõrvaklapid, mis ilmselt lisasid kas muusika või sõnadega veel midagi juurde, ent kui mina nad kõrvadele panin, tuli sealt veel see kõikse haruldasem muusika - vaikus. 

Kammersaali kõrval asuvasse blackboxi viis festivali avasündmuse teekond edasi, kus samuti võrdlemisi kammerlikus atmosfääris saabus pimedusse lõikavasse mürkrohelisse laservalgusruutu Lõuna-Korea Nulhui Dance Company'sse kuuluv tantsija-koreograaf Siwon Choi. Oma kahevaatuselises ettekandes esitas ta 2 erinevat tantsu ehk 2 erinevat miniatuuri ehk 2 eraldi, kuigi tunnetusliku sidususega lugu. Esimene neist "Voog", ehk "The flow"... mis tuleb kohe ära mainida, oli lisaks tantsukunstile ka laulukunsti tutvustav. Kavalehe abiga sai teada, et tegemist on A-Leum Lee JeongGa plaadilt kõlava muusikaga ja see andis tugevalt tooni kurbust ja naudinguid endas segavale tantsule, millest tunneb ära mitmeid aasia tantsukunsti traditsioonidele viitavaid detaile. Detailide rohkus ja keskendumine tantsu ning üldse kogu liikumise jooksul on nö."eripära" juba iseenesest, sest ükski varvastekõverdus või isegi sõrmede positsioon ei ole läbimõtlemata, kujundit loomata vaatajatele pakutud. Roheline ruut kasvas ja pimeduses ruumi otsiv "taim" sai omale õhku juurde, kuigi hämarus hoidis seda (või siis teda) enda rüpes sellest hoolimata. Kuigi alles teise miniatuuri nimi oli "Tunnel", siis ometi oli juba siin tunnelisoleku tunne. Maa-aluses tunnelis, kus mingil põhjusel on üks taim kasvama hakanud. Otsides oma väljundit, oma elu. Ja kuigi piirid on paigas, ei saa, ega (inimene ka ju) tohigi nendesse jääda. Seda antud ala ära kasutades, kuid siiski ise mitte olukorra ohver olles vaid olukorda kontrollides. Õrn ja jõuline korraga. Alandlik ja ülev korraga. Liikumine ise kantud kehast algatamisega. Näiteks käte liigutamine ei oleks nagu üldse olnud mitte mõttetöö ja ajust antud käsklus, vaid need eendusid või tõmbusid tagasi hoopis kehalisest impulsist endast, mida oli vaadates täiesti isemoodi tajuda.

Tunnel-i tantsus sai valgus veelgi otsesema loojutustamiseks vajaliku rolli. Teatavasti tunnelist rääkides, seondub see ju tihi ka "tunneli otsas paistva valgusega". Ja ega ju sõnatu teatri puhul kunagi ei tea, aga oi kuidas iseendale meeldis sellest liikumisest leitud "lugu", kus inimene jookseb muudkui nende tunnelilõpu-valguste suunas, ent tihti siiski leidmata väljapääsu, leidmata lahendust ehk just nö. seda "tunneli otsa", sest pimedas olles hakkad haarama igast lootuskiirest ning need tunneliotsadki võivad osutuda vaid miraažiks - mitte päris valguskiireks, vaid tõesti pelgalt tühipaljaks lootuskiireks. Ja siis kui juba loobud, hakkab neid tegelikke tunneliotsi paistma. Ja mitmeidki... ning siis juba palju erksamalt! Ja võib isegi valida... Kas selles peegeldus ka Aasia inimeste oskus oodata? Vanema inimese tarkus? Sest eks ole ju aeg üks meie suurimaid õpetajaid. Nii eluline, nii selge kuid ometi sõnatult ning imekauni tantsuga esitatud. Sealjuures ei saa jätta kiitmata huvitavat esinemisriietust, mis omamoodi viitaks nagu origamile. Ent on oma peente kangatekstuuri-kriipsudega voolujoonelisuses ka viide esimesele tantsule "Voog" ja aitas illusioonide-mõtete tekkele omalt poolt kaasa.

Hetk aulas just kogetu üle õhkamist ning juba sisenesimegi Artiumi esindussaali. Kuigi keegi istmeid testida selles ei saanudki, sest kogu publik sai otsemat teed ise võimaluse "lavale astumiseks". Nimelt kõrgelt lavaääre tipust, lavalseisvate inimeste peade kohalt, hakkas laskuma jaapanlanna Asami Yasumoto. Jaapani kaasaegse tsirkuse kunstnik annab festivalil oma auhinnatud lavastuse etenduse "Cover your mouth" („Kata oma suu“), kus võib näha tsirkuse, kaasaegse tantsu ja muusika sümbioosi. Meile, festivali avaõhtul, anti sellest vaid põgus eelmaitse, et juba tervikut minna tagasi uudistama. Lisaks, seekord kasutas ta kaitsvat-hoidvat köit, kuid etendusel, nagu Teet Kask hiljem lisas, teeb ta seda kõike kilega. Selline vertikaaltants õhuakrobaadilt mõjus visuaalselt väga kummastavalt. Justkui vaataksid droonina kellegi lagipähe, kuidas ta liigub, kuidas ta tantsib. Originaalne lähenemine, mida ju muul juhul kui kusagilt kõrgelt aknalt alla inimesi tänavatel lihtsalt kõndimas vaadates saab vast ehk vaid aimu, ent siin tuleb mängu ka see tantsuline pool. Ja tegelikult kogu visuaal vast ehk pääsebki päriselt mõjule, mida pikemalt saada vaadata.

Juba enne oli tähelepanuväärselt silmatorkav vaadata Artiumi aulas kahte valget, umbes 3-4 meetri kõrgust kangast/paberit. Ja nüüd oli aeg nende täitumise käes. Kunstnik Matti Vainio asus seda Sander Mölderi DJ puldist väga huvitavate biitide ja helide saatel täitma, eesmärgiga luua seeläbi rütmistatult inspireeritult "1000 kurge" teos. Usun, et see on vaatamiseks väljas ka praegu Artiumis. Esialgu tundus natuke selline õlgakehitamapanev... ehk pigem tahaks ise pintsliga seal askeldada, aga lõpuks kui lõuend täis sai, leidis sealt ka päriselt need kõlanud rütmid üles. Kured ka. Tegelikult oli mustade joonte tekkimisel valgele pisut sama efekt, nagu vaadata kui keegi teeb kalligraafiat. Ise eelistaksingi vast pigem nõks veelgi mõtestatumat ehk just mõistusest lähtuvat tegevust ehk kalligraafia loomise vaatamist, aga Matti tegutsemine värviga muutus jällegi omamoodi tantsuks ning see oli ju puhas tunnetest tekkiv looming. Mis omakorda viis mõtted sellele, et kuigi erinevad oma detailides ja võibolla isegi sündimise-loomise-väljundi mõttes, siis pole see ju siiski mitte ainult Aasia, vaid üldse mistahes kunstile omane, et lõppude lõpuks kunsti kogemine ning tõlgitsus iseendale annab võimaluse ka iseendaga sügavamalt ja paremini tutvumiseks. Ning seda ka see Matti Vainio (ja ühtlasi ju ka Sander Mölderi) esitlus ju seega igatahes pakkus. 

Kujutava kunsti tekkimise ning helimaastikega samal ajal toimus Artiumi aatriumi rõdul vaatet kõige eelnevaga võrdne kunstiline elamus toidudisainer Helis Heiteri söödava installatsiooni Heiter x Terra Firma nii silmade kui suuga nautimine. Ehk see polnud siiski mitte lihtsalt mingi suvaline buffee, vaid tõesti sõna otseses mõttes kunst niisamuti. Ja aimata võis ka Aasia mõjutusi. Terra Firma on võrsuv lauamaastik installatsioon ja disainiuurimus. Mis väga läheda "vaatlusega" (loe: "mitte-ainult-silmadega-õgimisega") pakkus võimalust mõelda sellele, mida ja kuidas me sööme. Osa sellest toidust oli niiöelda kuivanud, justkui toidujäätmed, isegi hallitusliku efektiga, osa kasvas värskelt lauast välja (selle jaoks olid pisikesed käärid laual, et lõigata endale üks näpuotsatäis). Ilmselt ärgitamaks ka mõtlema, et kui kaugelt see toit meieni tavaliselt jõuab, mis võiks tõesti hoopis pigem oma aknalaualt noppida "päriselt" värskena (mitte kemikaalidega hoitult söömiskõlbuliku esteetikaga). Kogu installatsioonialus, ehk laud ise oli punasest savist ning loodud kasutades traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja lisaks savile, oli seal ka muid looduslikke materjale, nagu näiteks kohvipuru…efektiloomiseks. Ja sellelt leitava eriskummalise toiduga kooskõlas üks tõeline Elamus- suure E-ga. Kui näiteks ülisuurte ubade või hoopis kivide või miks ka mitte linnupesa munakuhilatena olid selgelt äratuntavad tumedaks (arvatavasti soja abil) marineeritud kanamunad, siis mõningaid aasiapäraseid maiuseid ning nende konsistentsi ära arvata ei suutnudki. Laua vast maitsvamad annid siinkirjutaja arvates olid vahvalt hapud jõhvikad ei-tea-mille, sinihallitusjuustuna näivas krõmpsus glasuuris ning justkui kuivatatud umami-maitselised (soolanemagusad) "krõpsud" või olid need hoopis "küpsised", mis visuaalselt nägid välja, nagu kuivatatud seened (või hoopis tempura-millimallikad?)

Avamisüritus kestis veel edasi, kui ise sai sellest kunstist tiinest õhustikust Viimsi öhe astutud, mil veel üks vastandlik tunne tekkis, ehk mitte vanast maailmas uuemasse, vaid hoopis, nagu oleks teisest - "taasuuemast maailmast" vanasse naasnud.

Ki(i)vi südamel - Rakvere Teater

Uus lavastaja on sündinud! Ja Rakvere Teatri hooaja esimene uuslavastus oli ühtlasi tema ristsed ja pühitsemine eesti teatrimaastikule! 

Jaune Kimmel, oma kahe noore kolleegiga, ehk noored omavahel on toonud Rakvere teatripargi teises otsas asuvas piiritustehase ühes plaadistatud seintega tühjas, räämas olekuga toas ("pärmisaal") välja enda loodud alusmaterjalil põhineva psühholoogilise trilleri. See on ühtlasi nii autori-, lavastaja-, näitleja-, loojutustamise-, põnevus-, etenduskunsti-, uurimuslik-, kammerlik-, kohaspetsiifiline-, šoki- ja ma-ei-tea-mis-veel teater - ühe korraga!

Lavaloo lähtekohas tegutsemas 2 sõpra - Rainer “Lauri” Elhi ja Märten “Mattias” Matsu - üks aitab teisel kraami mingisse urkasse tassida, sõpsid omavahel, abivalmidus, mõnus sisustamis- ja hilisem õlledetegemise plaanide pidamine, hea tuju, šallallaa… kui järsku ilmutab end psühhopaat! Ma pidin toolipealt maha kukkuma! Vaataja jahmub ning atmosfäär ja loo sisu suund teeb hüppe tundmatusse… Mida pekki noh?! Meelega ei ütle, kumb või kes. Soovitan hoiduda ka ise uurimast, sest seda üllatuslikum vaadates on. Tegelikult teadsin lavastajaga intervjuust ette, et miskit sellist saab tulema ja põnev oli isegi mõistatada ning ette kujutada, et kummale nendest 2 näitlejast see sobib paremini (tegelikult ju mõlemale) ja kuidas nad võiksid seda mängida, aga enne ju ei tea kui päriselt ka näed ja koged...

Kusjuures huvitavalt tuleb see psühh olukorrast ka alguses välja…isegi kui tunduski natuke kahtlane, siis nagu hakkadki mõtlema, et järsku tõesti hoopis kasvõi vaid lavastuslikult mängiti lihtsalt asi nii, nagu peast nikastanud (või hingest murtud?) tüüp seda selgitab…kuniks saabub järgmine šokk - Pabahhh! 

Ent teisel mehel on ka oma saladus varuks…kõik see seal selgubki, miks ja mis värk ikkagi on…ja tõesti - on nii "kiivid", aga on ka "kivi" südamel, sestap ka selline isemoodi pealkiri - Ki(i)vi südamel.

Pidin isegi järele uurima, aga tõesti kiivisid süüaksegi koortega ka. Koored pidavat isegi väga tervislikud olema…ometi kui laval neid söödi, tuli suisa tülgastav tunne😀 Aga mitte ainult - sellele lisaks tekitavad nad seal emotsioone põrandast laeni ja seinast-seina. Karm ja kiire tunneteskaalal kõikumine - nagu ameerika mäed! 

Ja pagana pihta kui ehedalt need kutid oma karaktereid kehastavad. Ütlen nimme just “kehastavad”, sest “mängimise” kõrvu ei paistnud kusagilt ja ometi oli see ka neil tüüpidel omavahel üks füüsilis-psühholoogiline mäng, kuniks valu välja tuli, milles omakorda ka puhast suhtedraamat. Natuke lastakse läbivalt endal ka mõtetes lapata, mis valem ikkagi kingapigistuseks on... Ja ongi hea…mina jõudsin mõelda juba näiteks, et üks on teisesse armunud; võiet ta tahab hakata midagi välja pressima; võiet ta on üksik ja tahab teiselt vägisi seltsi…või hoopis oma orja teha? Seletus ise vilksatas ka 1 variandina, ent see oli muidugi palju nüansirikkam... Päris lõpu eel jäin mingitesse mõtetesse kinni ning ei saanudki aru, et mida see siis ikkagi tähendas? Või oligi neil plaan jätta lahti vaatajate tõlgitsustele? Aga õnneks pärast teatrit läbi pimeda, ehk Rakvere linna tänavavalgustite jalutades, ehitasin igasuguseid teooriaid veel, sest see endale asja seletamine on nagu osa teatrielamusest... (kes on näinud võib peale siinse teksti sees oleva 3 foto järel lugeda, milline minu teooriatest võidutsema jäi - mis minu jaoks ainsana ka lõpu ideaalselt ära seletab, ehkki näiliselt see seal võib mitte-kaasamõtlejale lahtiseks jääda. Kui alles lähed vaatama - vaata ise ja tule alles siis võrdlema, kas Sinu mõtted jooksid samas suunas?!)

Kukkusin tegelikult korra ka varem kärult ja ei saanud aru, et kui see norm kutt oli juba jalul ja ta elu oli ohus, miks ta teisele kallale ei läinud, sest olukordi ju oli? Kas ta oli hoopis ülekantud tähenduses seal ikkagi kuidagi “kinni”? (Muide ka seda seletab seal allpool olev teooria!) 

Nipetnäpet veel, mis silma-kõrva jäi, puhtalt heasoovlikult tegijatele- Naatriumkloriid on söögisool, aga soolalahus ei ole inimesele mürgine. See on surmavalt ohtlik alles alates üle 0,5kg kehakaalu kohta…see väike pudel võibolla ajaks vaid pisut öökima, aga oleks tegelikult hea keha soolade tasakaalule (muidugi kui polnud veel kuidagi töödeldud). Kui Rainer-Lauri seal suitsetab, siis sellises väikses saalis on kummaline kui ta ei istu oma vastastegelase suunas…kui ta raputaks tuhka prügiämbrisse või laual tuhatoosi või oleks nii lähedal, et suits teisele näkku ulatuks, siis veel mõistaks. Kuigi kogu tegelikult selline teatav toorus, oli natuke ka voorus. Andis äratuntava indie-teatri maigu kogu ettevõtmisele ja mängukoht omakorda võimendab seda eriti. Pisut ja ammugi täitsa närvis inimesed käituvadki tihti ebaratsionaalselt, seega ei saagi siin nende detailide kallal väga tõsiselt norida ja ega inimesed ju tavaliselt ei vaata teatrit luubiga ka, mitte nagu minusugune. Aga seevastu ma loodan, et seda suurem tunnustus võimsalt ägedale atmosfääritunnetuse tekitamisele. Nii tugevale, et vaadates oled ka tõesti “häiritud” ja ses mõttes ehe hirmujudin ühe kuti pärast istutatakse siin sisse... ja korduvalt. + Depeche Mode’i kasutamine mistahes lavastuses ainuüks tõstab selle koguväärtust ❤️ Siin veel nii mahlaselt tabavalt-sobivalt sisuga käsikäes! 

Kogu külm ja kõle interjöörikontrast loob omakorda keemilise reaktsiooni kirgliku sisuga, milles lõõmavad lisaks hirmule ka suured valuleegid. Tund ja veerand on läbi nigu tsiuhh, isegi kui seal sees oli ka üksjagu olustikule vajalikku sekeldamist…aga igav ei hakka hetkekski, sest kordamööda oleksid nagu ühe või teise tegelase nahas kaasas…kord selles kehas, mida lohistatakse mööda põrandat nii, et nägu peaaegu puudutab ka konarlikku plaadistikku, siis jälle söömas kiivikoori, et koorteta kiivisid “sõbrale” koorida või hoopis roomates ukse suunas, et järsku saab kuidagi põgenema või ettekujutades tundes, mis ühel neist ajud krussi on ajanud…sest tegelikult ju "nii" ikka ei tehta…samas on asju ja olukordi, millele ei saagi kätt ette panna…need mõnikord juhtuvad ise ja siis ollaksegi kusagil mahajäetud tehasehoones, niiöelda-sõbra nuga kõril (tean, sest ise olen suutnud napilt vastavast olukorras korra hoiduda, ehkki kangesti tüüris juba sinna suunda, aga sellest hoolimata tolle sõbraga kadus ühtlasi ka side ja suhtlemine)…ei taha täpsemalt paljastada, et mitte ära võtta vaatama minejal sisulist avastamist.

See oli just selline lavastus, mis nii lihtsalt ei unune ja endast kergelt ka peale kogemist lahti ei lase. Sellised just lõikavadki natuke sügavamalt… Ma miskipärast arvasin, et see saab olema nö. "noortekas"... kuid absoluutselt mitte. Isegi kui tegelased ongi noored… ja muide “näitlejaid-partnereid” ei olnud sellest loos sugugi vaid 2, sest lisaks Elhile ja Matsule on veel üks näitleja, ehk siis tegelane, ehkki vaid häälena ning kolmele inimesele ju lisaks veel tõesti see ruum ise neljandana. Mõlemad mehed on siin kohe erilises sõiduvees! Kuivõrd kiivalt sisse nad nende tegelaste nahka suudavad pugeda! Hull läbi vaikse ja alalhoidliku tegutsemise, ent seda karmimad tunduvad need “pursked”, teine jällegi justkui kaotanud täiesti alalhoidlikkuse ja mitu korda vaadates krigistad hambaid, et mees hoia end! Seda valusam ja (vast ka mõnedele tuttav) jällegi tundub valukeskme väljatulek ning tema nahka end asetades polegi nii raske sellist hullumeelset tegutsemist õigustada. Tavaline inimene (eriti eestlaste temperamendiga) ongi lihtsalt nii mömm, et neelab sellise paratamatult alla…aga mõni (eriti eestlane) läheb ju veel hoopis iseenda elu kallale, aga mõni…

Kuigi väärt vaatamist-kogemist, siis kõik kokku ju otseselt siiski (veel) mitte šedööver, Jaune ju eelkõige näitlejahariduse saanud, aga temas on nii mõnusalt äratuntavat loomejanu, sest tühja neil noortel koroona-ajal oli nõue teatrilt hakata midagi lavastama-looma, aga nad tegid seda! Ei istunud lihtsalt ja oodanud rolle... neid ju vähemalt kahel neist juba küll…seevastu Rainerile polegi veel siiani teater tegelikult jõudnud anda talle väärilist materjali mängida…Nii vägev, et siin see Hapkomahi mängumuskel ilmutab end jälle kogu hiilguses ning veel millises! Ja Märten ju ei jää alla, see ongi nagu 2 mehe kukevõitlus, ometi aimub (eriti just järelmaitsena) ülihead partneritunnetust (kohapeal lihtsalt on vaadates nii intensiivne, et ei jõua sellisele tasandile mõeldagi), kuigi kumbki tegelikult ei mängi alla teisele aga ei varja ka ära…mõlemale jagub nii süütenöörisurinat kui plahvatusi. Miskit erilist oli see teater kahtlemata…Nii tugev debüüt (oma atmosfääriloome ning kaasakiskuvusega), et nüüd tahaks juba Jaune järgmisi lavastusi näha! Latt on kõrgel, aga ka mitte ületamatu.

Hinnang: 4-

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Jaune Kimmeli tehtud fotod):

KI(I)VI SÜDAMEL

Autor ja lavastaja Jaune Kimmel

Kunstnik elu ise!

Osades Rainer Elhi ja Märten Matsu

 

Mis tahad? Miks sa kardad? Keda sa vihkad? Kas jõuad? Miks sa oled? Milleks karta? Millest sa ei loobu? Keda tahad? Kellest loobud? Mida sa kardad? Mis sul hingel on?

 

Kaua sa jaksad?

Milleks sa valmis oled?

Mis sul kaotada on?

 

Teater ei soovita lavastust alla 15-aastastele.

Seal on niikuinii külm, pane soojalt riidesse. Ühes vaatuses kestvusega kuni 1 tund 20 minutit.

 

Esietendus 16. septembril 2022 Rakvere Piiritusetehases

Sissepääs etendusele Vabriku tänava rehvitöökoja kõrvalt (Vabriku 12/1)

Oli tõesti vaadates tunne, nagu oleks ise kogu aeg 1 neist kahest... Ja kuigi saalist lahkudes mõtlesin, et miks siis ei võinud nad kokku seda siduda ka kuidagi konkreetsemalt - võimalusi selleks oleks ju mitmeid, ent juba Piirusetehase väravast välja jõudes vahetasin oma arvamust, sest väga hea, et lõpp jäi lahtiseks, andiski vaatajale võimaluse igasuguseid põhjendusi psühhopaadi käitumisele välja mõelda - nii õigustavaid kui süüdistavaid (juba see on huvitav paradoks, et tahad siiski, aga kes näinud, see saab aru miks). Minule meeldis enda teooriatest kõige rohkem see, et kogu asi oligi vaid hullu ettekujutus a la "mida ta teeks teisele" ning tegelikult seda teist meest seal tegelikult polnudki... ja sellepärast too ka lõpus lihtsalt "haihtus". Võibolla oli see hull hullumajas? Kogu noore, kooliskäiva inimese kodust välja kolimine ning justkui eneseõigustuslikud seletused viitaks sellele. Ehk võibolla ta elas enda sees kõike seda läbi, mis selles ruumis välja mängiti ja mida vaatajad nägid... Mis omakorda annab veel eriti tugeva atmosfääriga kooskõla - katkine hing, nagu oli ka justkui katkine see mänguruum... ja mistahes haiglapalatile viitavad valged seinad... 

Kolm ahvi - Ugala

Kindlasti paljud teavad jaapani pildilist maksiimi kolmest ahvist, ühel silmad kätega kaetud, teisel kõrvad ja kolmandal suu, tähendusega „ei näe halba, ei kuule halba, et räägi halba“. Mõned teavad, et nende 3 ahvi juurde tihti lisatakse ka 4.ahv, kellel on kas käed rinnal risti või veelgi tihedamalt katmas alakeha suguelundit, tähendusega „ei tee halba“. Ma ei tea, kas sellepärast just on ka Ugala uuslavastuses 3 asemel hoopis 4 „tüüpi“, kes on end nagu "vaikiva" kommuunina eraldanud muust maailmast, proovides selle maksiimi järgi elada (kui ei räägi, siis ju ei kuule ka... ja kui midagi kahtlast ongi, saab alati silmad kinni panna või kõrvale vaadata) või on siiski sellel hoopis mingi teine mõte, allegooria või tähendus taga... näiteks "ahvideks" on ainult nooremad 3? Aga kui kellelgi juhtubki mingi apsakas reeglitega, siis tehakse piiksuva asjaga naljakat heli ja saadakse kiiresti üle, et eluga jälle valitud vormis edasi minna… Natuke nagu Puhhi lause, et kui Sul on õhupall, siis ei saa kurvastada - kehtib ju sama ka piiksuva mänguasja kohta…

Lavastaja Ringo Ramul ja dramaturg Priit Põldma on seniste koostöödega teinud juba oma tandemile meie teatrimaastikul nime eriilmeliste, tähendusrikaste ja keskmisest sügavama sisu või sõnumitega lavastustega. Sellepärast on nende koostöödest saanud omaette ootamist väärt lavastused. Minu lemmik siiani on ilmselt kõiki Ugala suure lava tehnilisi võimalusi ärakasutav, kirev teekond ja komöödiaseiklus „100 aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ (on muide endiselt veel Ugala mängukavas! Ent tegelikult kõik ülejäänud meeste koostööd ka… viimati jõudis silme ette käesoleval suvel Tartu Uues Teatris„Haige mäger“, mis on üldse isikliku arvamuse kohaselt käesoleva aasta parim Eesti autorite originaaldramaturgia (olgugi, et esietendus oli ju sellel juba eelmisel aastal, ent kõik me elame ju enda mätta otsas). Vahetult enne 3 ahvi esikale sõitu, lugesin kusagilt tegijate intervjuudest välja, et seekordne on praktiliselt sõnatu lavastus. See lõi kerged alarmkellad tööle ja SUUR ootus rauges pisut… Kuigi tagaajus tagus Eesti Noorsooteatri „Sinel“ (mis sai nähtud juba aprillis, ent ka pool aastat hiljem pidevalt meelde tuleb ning mille väärtus näib elamustepagasis olevat veel ka peale nägemist muudkui edasi kasvanud), ehk saab küll sõnadeta väga head draamateatrit ka teha! Võibolla oleksin sellest siiski isegi seekord loobunud, kui oleksin teadnud kaugemale ette. Õnneks mitte, sest see napp poolteist tundi ajab üks tegijate huvitav sisuline-käsikäes-visuaalsega -idee teist taga ning igav ei hakka hetkekski. Ma ei tea, kas ma kõigile kahe käega soovitama tormaks, sest tegelikult see ei ole otseselt ka „minu teater“, ent erandid ju kinnitavad reeglit ning nõnda kannaksin tervikuna kahtlemata õnnestumiste poolele. Selliseid, heas mõttes "teistmoodi teatri" julgustükke on teatrisse vaja, mis ärgitavad tavalisest rohkem mõttetööd ka vaatajates ja nõnda töötavad ka ajude ergastajana, ehk kultuuri ühe ülesandena täidavad ühiskondlikult laiematki eesmärki.

Ent ma ei tea, kas ise mõned otsad siiski lõpuni kokku viisingi… Tänapäevases maailmas on Kolme ahvi lavaloos ühenduskohti ridamisi... on selleks siis näiteks viiruse tõttu eraldumine, fake news, mis igal poolt ligi tikub ja elu ärevamaks muudab (paljud meist on ju ka vägagi tundlikud või kergelt mõjutatavad) või lihtsalt mingi üldine vihavaen, mida õhutatakse kas nahavärvi, seksuaalse sättumuse, kliimasoojenemisse uskumise või mistahes teisitimõtlemise suunas. Olen sellele teatrielamusele nüüd paar päeva mõelnud ja no ilmselt välja ei mõtlegi, mida ikkagi tegelikult tegijate poolt öelda taheti või siis tahetigi hästi paljut ning ei suudagi just suuresti sõnadeta loo puhul vaatajana sealt kõike vastuvõtuga hõlmata... Teooriaid tekkis vähemalt kümme kui mitte rohkem. Kõige lähemale vettpidavusele vast see, et proovi, mis Sa proovid pühenduda headusele, aga varem või hiljem saab ikkagi paha Su kätte… Inimestes on nii palju kurja sees, mis isegi allasurutuna ja teadlikult hea olla püüdes, tuleb sealt sügavusest ikkagi piirsituatsioonides välja. Tihti on ju ka headus maskeeritud… võtame näiteks usu… pole ju see sugugi väheste sõdade tegelikuks põhjustajaks või siis kogu kirikuisade silmakirjalikkus, kes oma tsölibaadis segi lähevad ning ühtlasi laste kallale (nagu on teada, siis mõni haige ajuga isegi vägagi teadlikult). Kristlastel näiteks maskeeritud kümne käsu headuse olulisuse varjava turvaseina taha…. Kes sellise kuulutajaid ikka kahtlustaks, eks?! Ateistide jaoks on usk nõrkadele, ehk lihtne on kanda kõik kellelegi-millelegi teisele ette oma palvetes ja lootuses paremale teispoolsuses või andeks saada kui küsida kelleltki ettekujutatud andeksandjalt ja nõnda oma halvad teod minevikutolmu alla matta ja puhtalt edasi minna. Olen ise ka üles kasvanud usklikus ühiskonnas hommikupalvuste jms-ga, ehk tean, et see on paljudele ka vajalik ja aitab isegi õnnelikuna end tunda (ja kas see pole omamoodi elu mõte - pürgida õnnelikkuse poole?) ning loomulikult suur osa inimestest ei ole seeläbi pahad, ega ammugi mitte rumalad – igaühel on õigus enda uskumistele ja tõesti leida hoopis headus seeläbi üles. Ent selle lavastuse kontekstis ometi liikus mõte just sinna usu-suunda (korduvalt), kuigi tegelikult midagi otseselt selles suunas isegi ei vihjata ja eks hunti lambanahas leiab ka mitmetes ja mitmetes teistes kohtades, millega võib "varjatud kurjuse" ära ühendada.

Tegelikult kõige pikemalt arvasin vaadates, et Terje Pennie on ema, kes on kaotanud oma lapse või isegi lapsed ning loonud sellise fantaasiamaailma endale, kus ta on ikkagi veel lastega koos… kuigi see lugu peas sai (nende „laste“ tegutsemise tõttu) ühel hetkel põrutava löögi ning sellega selgelt siiski tegemist ei olnud.

Lavastusega seonduvalt tulid ka mitmed teised lavastused meelde… diivani sisse sukelduti samal laval „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ lavastuses, ahvidega seoses meenus Musta Kasti Kaija M Kalveti „Prohvet“, Arthur Arula lihvib siin oma „koduste ruumide“ loomist veelgi edasi ja minu arvates oli see üks lavastuse tugevamaid komponente… koos Jakob Juhkami muusikaga… eriti viimane laul „See on minu nimi“ oli vägagi mõjuv... sõnad ka! – tekkis täiesti arusaam selle poeetilisest, ent samas negatiivsest tundest, mida öelda taheti... ning sedagi esitab Alden Kirss retsitatiivis, mis omakorda jällegi toetas seda eelmainitud usu ja kiriku ühenduslüli. Kuid ühtlasi jäi õhku, et miks siis ikkagi selline suunamuutus lavastuse lõpu eel? Kas paha lõi lõpuks temaski välja? Mul tekkis selles kohas lühis. Õigemini juba varem… ehk just see "kadunud laste"-teooria purunemise kohas, seoses nooremate suhtumisega Terje tegelasse… Mis "selles" teiste jaoks halba oli? See, et ta "tollele" luuletusi luges? See, et ta midagi vajalikku enda jaoks ette kujutas? Ma ei mõistnud nende teiste tegutsemisvormi... kas siis lõi neis järsku ahvide ootamatus ning inimest mitte-mõistmine välja? Kas lapsed/noored on nagu ahvid - ootamatud? Julmad? Mis omakorda on erilise võimendusega, sest tegemist on suuremas osas komöödiaga, mis korduvalt muigama ja naeruturtsuma ajab. Kuid põhiliseks tõuseks nagu ikkagi vägagi tõsine sõnum, et „headuses elada pole võimalik“… „paha ei maga"… vaid "saab ikkagi varem või hiljem pressib end inimesest välja ja lõhub kõik ära“? Miks SEDA on vaja meelde tuletada ja jutustada? Sellepärast jäi isegi lõpus tunne, et järsku ei saadud esietenduseks lõpuni oma mõteteseadmistega ikkagi valmis? Või pigem ikkagi, et mina sellest kõigest aru ei saanud päris nii, nagu tegijad mõtlesid. Ja võibolla nad ei tahtnudki väga konkreetsed olla, vaid just vaataja mõtete ärgitamiseks juhtnöörid kätte anda, küsimused tõstatada, ent nende vastamise jättagi iga vaataja siseilma? Küsimärk küsimärgi otsa...

Vaadates jääb ka selline tunne, et trupil on olnud palju ideesid, millest siis mõned on välja arendatud ning kõik ühe kõrre otsa lükitud ning kokku on saanud selline väikeste stseenide kollaaž või pigem "ideede paraad", üksteise järel ühes voolus ja traagelniidid on sealt vahel osavalt Priit dramaturgiliselt silinud ning Ringo sildadega varustades puhtaks lavastatud ning nõnda saavadki vaatajad ka tegelaste elu ja lavatoimetustega vaeva nägemata kaasa minna. Samas paisatakse õhku pidevalt väikeste teravate doosidega ärevust – on selleks siis ühe tegelase kogemata öeldud sõnad või kahtlane uksetagune prõmmimine, kuni vägagi kõneka sõnade (sõnumite?) majja tungimiseni välja… Ja see ärevus on vähehaaval, ent siiski aimatavalt kasvav, kuna uute ehmatuste lisandudes ei ole veel eelmiste tunne ja teatav paha aimamine veel alt ära kadunud.

Kuid tõesti see Arthuri loodud, suvilalik kodu, meeldis väga… Nagu mingi majake kusagil eristuses… näiteks metsas. Teisalt lavastuslikult ei saanud aru, et kui teisel pool olid selgelt aknad vineeri või millegagi kinni löödud (arvatavasti sellepärast, et välismaailm ka sedakaudu sinna ruumi ei tungiks), aga samas publikupoolne „neljas sein“ on kardinatega, mida tegelased siiski eest ära ja ette tõmbavad? Miks siis see pool pole nö. "kaetud-kaitstud"? Seda annab vast seletada nii, et maja asub kusagil kaljunukil ning meie, vaatajate poolelt polegi võimalik millelgi muul kui vaid turvalisel merevaatel ja päiksetõusudel majja sisse pääseda.  Ei tea… ikkagi tekkis lavastusliku apsu tunne, sest see oleks ju seletusena kuidagi liiga kaugelt otsitud? Teisalt kui kõik oli hoopis ema fantaasiamaailm, siis sellega seletab ju kõik ära… Aga see oleks jällegi liiga lihtne lahendus ning kaotaks mitmed sisulised konstruktsioonid… Ah, eks ma mõtlen ja katsun liigagi süvitsi vast seda siin mõtestada ja ega lõppude lõpuks kõiges ei peagi olema loogika sees… ent minul on ju õigus sellisel juhul ikkagi selle üle pead murda ja kas alla neelata või mitte… seekord vist ei neelanud, sest panin selle loogikata esteetika lahtrisse.

Samas need „ideed“, ehk stseenid ("maasikad kõrre otsas"), millest lavastuse sisuline pool koosneb, on mitmed tõesti vahvad ja lahedad. Minu jaoks oli tempo hästi paigas ning ükski "lõik" otseselt liiga pikaks ei veni, ent mõistan kui ka mõni teine vaataja teisiti tajub (siiski usun, et mitte rohkem kui sekundi-paari võrra). Üks enda lemmikumaid oli „kala vaibal“ :) Ja koeraomanikud saavad siin ühes lõigus kõik heldida, mis ideena omalt poolt hoopis toob sisse sürreaalse noodi ja taaskord „segab jälgi“, millega ikkagi on tegemist?… Mõttepööretele ühe olulisema toob sisse  kahe mehe "naise-tähelepanu-võistlus" läbi terve rea jõukatsumiste, ehk tõstatub küsimus, kas inimlik kadedus on paratamatu… ja armukadedus on ju ka KADEDUS… ning mis mahus sellises kommuunis ikkagi on võimalik „kõike“ jagada? Võistlus juba ise on ju võidu peale ja see tekitab tugevaid tundeid nii võitjas kui kaotajas… Ja seda ka siis kui naiselik lohutamisvajadus hoopis kaotaja poolele oma sümpaatia lükkab – kes siis ikkagi lõpuks võidab? Kas sellest võib üht või teistpidi üle olla? Kas see on inimtunnete näitlikustatud vorm, et meil on see võistleja/võitleja geenidega sisse kodeeritud, mis isegi nendel, kellel tihti kõigis eeldatavates olukordades välja ei löö, teeb seda siiski ootamatult ometi kui küsimuse all on midagi nii olulist, nagu näiteks armastus, eeldades, et just tõesti pole päris apaatne või nihilist kõige ja kõigi suhtes. Teatud olukordades oleme inimestena ikkagi võimetud oma sisemisi tundeid maha suruma... Ja kas üldse kõikehõlmavalt on inimeste vahel sellises olukorras, nagu need 4 elavad, võimalik lõpuni kõike läbi mõelda ja eelnevalt reegleid paika panna? Inimesed on nii keerulised „süsteemid“, et loomulikult ju ei ole… Kas see ongi sõrmevibutus, mida tegijad tahavad läbi lillede edastada? 

Iga selline „lõik“ tekitas ju veel omad mõtted (loe: küsimused)… Nagu täiskasvanutele mõeldud „inimeseõpetuse tund“ (lastel on ju ka selline aine koolis) Ja tegijad ei anna kätte ära midagi lihtsalt ja otse selles suhtes, mida ikkagi nemad mõtlevad… Kummalisel kombel on selline müstiline moment terviku seletuses ühtlasi nii voorus huvitavusele, aga ka vingumakutsuv, sest tahaks ju teada… Niimoodi võib jääda natuke ka mulje, et järsku jäi puudu kellegi täiesti kõrvalpilgust, kes protsessis sees ei osalenud, et kui juhtnööri kätte ei anna, siis vähemalt viitaks, kuhu suunda vaadata? Ehkki paar päeva hiljem juba mõtlen, et loodetavasti nad ei seletagi kunagi seda lahti – elagu vaatajate enda mõtted ja tõlgendused… Umbes nagu tantsu- või muude sõnadeta lavastustega – KÕIGI vaatajate KÕIK mõtted on õiged (vähemalt) nende enda jaoks 😊

Trupp on minu jaoks väga huvitav ning eelkõige Alden Kirss muudkui kasvatab teda laval vaadates tunnet oma laia ampluaa suhtes ning mingit sõnulseletamatut huvitavust on temas, mis teda laval kullipilguga jälgima paneb. Eriti just see tema pahapoisi-pool, kui see end ka vaid vargsi ilmutab, siis kohe ka kogu tema karakteriseeringule (näiliselt) väga lihtsalt ja kergelt tugeva pitseri annab. Terje Pennie on tähelepanu keskmes nagunii, kuna ka tegelasena on ta niiöelda erand noortega võrreldes (tuli meelde Marika Vaarik Von Krahli ja Ekspeditsiooni tegemistes). Ja Terje orgaanilisus ka "mängides" on see, mis temast meie „Terje Pennie“ teeb, keda kõik teatrisõbrad fännivad. Margaret Sarv’e jaoks oli see tema Ugala näitlejate ridades debüüt ning temas on juba välimuslikult palju naiselikkust, sametilikku pehmust-mahedust ja seeläbi äratuntavat headust… ning seda huvitavam järsku tajuda tema tegelast hoopis „headuse“ äärealadel... ootamatu ning tulevikus loodetavasti saab seda sõnadega rollide läbi veelgi selgemalt-teravamalt tunnetada (<-see pole mitte ka kõige vähemaski mõttes etteheide seekordse rolli suunal, vaid puhas ootusärevus tulevaste rollide suhtes). Jass Kalev Mäe energia ning kohalolu on laval sedavõrd tugev, et tundub, nagu tal ei ole palju vaja tehagi, iseenesest paneb juba end maksma tervikus. Selles mõttes ei saa siin rääkida rolliloome erinevatest kihtidest ja põnevatest mängulistest lahenditest erinevate näitlejate kohta, sest see lavastus on igas mõttes nii tugevalt just ansamblimängu-tükk ja see ansambel töötab ning võibolla just nimme sellepärast, et nad on kõik siiski vägagi erinevad, loovadki ehk just seetõttu päris huvitava terviku.

Seejuures justkui raamistusena ettearvamatule lavaloole on ka Laura Maria Mäits’i valguskaart pidevalt lavastusega kaasamängiv. Nagu live-režiiga, mis on kogu aeg muutumises ja omakorda annab elavust ja elevust juurde lavaloo-teekonnale, omade ehmatuserõhutuste, aga ka teatud stseenides fookuste (näiteks uksetagumise heli ajal) või hoopis headuse-mahendustega (isegi akvaariumi-pastellroosa…). Ja kuigi ta huvitav töö siin jääb hetkel teatriaasta TOP10st napilt välja, on see ikkagi siiani mäekõrguselt parim nais-valguskunstniku kujundus käesoleva aasta uuslavastustele!

Hinnang: 4-

Olen juba mitmeid küsimusi saanud, kas meeldis või kuidas kommenteeriksin lavastust… aga seda ei saa ilmselt hinnatagi skaalal meeldib – ei meeldi… Teistele ei saa meeldida või mitte meeldida kellegi pingutus elada õnneliku(ma)lt - see on ainult nende enda asi ja õigus valida selleks mistahes vahendid...ja proovida leida tee oma õnne juurde... isegi kui sel teel eksib. Iga üks on ju "oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Pigem saab hinnata hoopis, kas selle etenduse vaatamine mõjub või ei mõju. Kas lähed tegelaste tegevustikuga kaasa või mitte… Mina läksin küll ja see numbriline hinnang siin ei väljenda tegelikult otseselt seda, vaid see on laiemas plaanis aasta teatrielamustega võrdlusse pannes tekkinud number (mis võib muide ka ajas muutuda - viidates kasvõi eelmainitud "Sinel"ile). Mul on igatahes hea meel, et seda näha sain, sest pidevalt oli põnev, pidevalt ajas peas teoretiseerima, mis toimub, miks... ning kuhu see ikkagi välja võiks jõuda… Ja nagu mu tekstist ilmselt läbi kumab, siis päris kõigest mina aru ei saanud ja sellepärast nende jaoks, kes saavad paremini, nendele kindlasti meeldib see ka veelgi rohkem. Sest kui sellega midagi öelda ei tahetudki vaid lihtsalt sellist ideede-paraadi esitleda, muudaks see minu jaoks kogu asja absurdiks… ja mitte absurdi-mõttes žanriliselt vaid mõttetuks. Selles suhtes olen ka siinse hinnanguna just sellega arvestav, et mina lihtsalt ei hammustanud asja lõpuni lahti ning mõnes üleminekus oleksin tahtnud natukenegi mingit vihjet juurde, et kindlamalt oma peas saaks asju kokku sõlmida… ent teooriaid ju tekkis ning ikkagi peamine - kogu aeg oli üllatav ja huvitav!

Tekst lavastuse kodulehelt (sealt on pärit ka siinsed Silver Kaljula tehtud fotod):

Kolm ahvi

LAVASTUSMEESKOND

Lavastaja Ringo Ramul

Dramaturg Priit Põldma

Kunstnik Arthur Arula

Helilooja ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam

Valguskujundaja Laura Maria Mäits

Laval

Terje Pennie, Margaret Sarv, Alden Kirss ja Jass Kalev Mäe

LAVASTUSE TUTVUSTUS

Seda kõike on liiga palju. Ma vajan midagi head! Ükskõik kuhu ma vaatan – ainult ärevus ja äng, kurbus ja kurjus. Nii palju inimesi kannatab ja ma ei suuda nende heaks mitte midagi ära teha. Ma olen igaks õhtuks omadega täiesti läbi, väsinud sellest valust, mis mind ümbritseb. Öösel läheb kõik samamoodi edasi, üks õudusunenägu ajab teist taga. Ja kui ma hommikul ärkan ja teada saan, mis öö jooksul veel pärismaailmas on juhtunud… Ma ei taha enam nii! Ma tahan lihtsalt olla. Ja et mu ümber oleks inimesed, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Ma tahan, et kõik oleks niisama lihtne ja kerge nagu sellel ühel peol – kas see oli kellegi sünnipäev või millegi tähistamine? –, kui kõik olid kohal, lõbutsesid, laulsid, tantsisid, mängisid ja kellelgi polnud kuhugi kiiret… Keegi ei kartnud ega kahetsenud midagi, kõik said üksteisest aru ilma pikema seletamiseta. Kõik tundus võimalik. Ma tahan, et kogu aeg oleks seesama tunne. See on ju võimalik. On ju? Eks ole? 

 „Kolme ahvi” keskmes on neli inimest, kes otsustavad juhinduda jaapani rahvatarkusest: ära näe kurja, ära kuule kurja, ära räägi kurja. Nad eralduvad ülejäänud maailmast, lõikavad end ära igasugusest infovoost ja kolivad ühte vanasse suvilasse, et luua seal oma väike õnnelik maailm.

 „Kolm ahvi” on trupi ühisloominguna sündiv lavastus, kus kohtuvad äsja Ugalaga liitunud noored näitlejad ning Terje Pennie.

Esietendus 8. oktoobril 2022 Ugala teatri väikeses saalis.

Laval suitsetatakse.

Etendus kestab 1 tund ja 20 minutit (ilma vaheajata).

SEPTEMBER 2022 - parimad teatris ja filmis

Kuna sügishooaeg keris end tasapisi alles käima, siis septembris jõudsin vaatama "ainult" 8 erineva lavastuse etendusi. Mitu teksti on ka sügise esimese kuu vaatamistest alles tulekul ning isegi kevadhooajast on veel paar lõpetamata. Vaikse teatri- ja kirjutamise kuu põhjenduseks ka kiired ajad tööl (sai eelmisel nädalavahetusel 1 oluline projektitaotlus valmis ja esitatud) ning väiksemad ja suuremad autojamad ei lasknud nii palju mööda Eestit ringi kärutada kui tavaliselt... kütuse hind ju ka... jne... 

Lisaks need 8, mis nähtud said, olid vaid väheste tippudega (ei tootnud teatriisu ise juurde), seega tuleb sellest kuukokkuvõttest ka tunduvalt lühem.... Kuid juba praeguseks hetkeks on Oktoobris seevastu tervelt 9 teatriõhtut juba praeguseks kirjas, kuigi kuu on alles noor.

Aga siin siis need sügiskuu või mihklikuu (kuidas keegi soovib) tublimad tegijad, suurimad elamused ja elamustetekitajad:

SUURIM TEATRIELAMUS

1. Minu veetlev leedi - Vene Teater

2. Risti rahvas - Rapla Väikelinnateater

Üks suurlavastus, mille esietendus oli juba 2020, ent ka praegu - 2 aastat hiljem väga värske. Klassika ju ikkagi! Ehtne feel-good-teater... muusikaliselt suurepärane, dramaatiline ka... mis sa veel ühelt teatriõhtult ihkad!

Teine indie-teatri vaimus, aga mõnusalt lopsakalt rikkalik huumori poolest. Hingega tehtud. Tegijatel silmad põlesid... natuke nagu naljaga... aga tõsiselt tehtud. Päris värk.

PARIM LAVASTAJATÖÖ

1. Margo Teder - Võõras (VAT Teater)

2. Valter Uusberg - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)

Ses mõttes lausa harukordne, et tegelikult "Võõras"-teatriõhtuga muidu rahule ei jäänudki... aga lavastus ise ja selle erinevad komponendid olid suurepärased. Müstika.

PARIM NAISPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Mari-Liis Lill - Kirsiaed (Ugala)

2. Ülle Lichtfeldt - Di ja Viv ja Rose (Rakvere Teater)

Mari-Liis teeb oma rolli küll suures osas istudes, aga ju ta siis istus nii ilmekalt :) No tegelikult ju loeb, kuidas ja mis... Ülle lisaks peaks tooma ära ka teised trio naised.. ja tegelikult 1.vaatuses minule meeldiski kõige rohkem Tiina Mälbergi mäng... see karakter sai kuidagi piiritletum... aga teises lagunes see laiali ja tõusid teised rohkem esile. Elina Reinold oli läbivalt läbi mõlema vaatuse hoides lapsnaise rolli ja sellepärast see läks teises vaatuses tööle... aga Ülle traagiline stseen võlus kokkuvõttes nii palju, et tõstsin sellepärast tema siin esile.

PARIM MEESPEAOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Aleksandr Ivaškevitš - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Märten Matsu ja Rainer Elhi - Ki(i)vi südamel (Rakvere Teater)

Aleksandr frusteeritud professorina, siis jälle munas kanana - ei suuda armastust avaldada... Rakvere poisid jällegi nii metsikult ehedad - nende (üheaegselt nii vägivaldne kui hingestatud) mäng oli pool sellest lavastusest (teine pool konksuga dramaturgia, mis paneb ajusid ragistama).

PARIM NAISKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Jekaterina Kordas - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Maarja Mõts - Kirsiaed (Ugala) ja Karolin Jürise - Võõras (VAT Teater)

Jekaterina oli imeline ka Mait Malmsteni abikaasana Kalevi filmis :) Aga selles lavastuses - kärts-mürts-sirgeselgne ja terav - VAU! Maarja debüüt Ugala ametliku trupiliikmena soojendas südant - temas on nii palju peidus. Karolin on lahedalt mänguline kõikide oma pisikeste naisrollidega Võõras.

PARIM MEESKÕRVALOSA NÄITLEJATÖÖ

1. Aarne Soro - Kirsiaed (Ugala)

2. Janek Vadi - Kirsiaed (Ugala)

3. Tanel Saar - Võõras (VAT Teater)

Aarne on fenomen! Oh kui Janek oleks olnud stiilipuhas läbi lavastuse- siis võiks tema siin troonil istuda... ja Tanel, nagu Karolingi mahlaselt mänguline.

PARIM UUS NÄITLEJA (keda minul pole olnud au varasematel aastatel teatrirollides näha)

1. Elina Netchayeva - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Eerik Robert Ots - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)

3. Sten-Olle Moldau - Risti rahvas (Rapla Väikelinnateater)

4. Behind my skin kvartett - Kristel Mikkus, Reyja Tralla, Helen Vaikma, Pia Martin

5. Reio Blond - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater)

6. Raigo Saariste - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater)

7. Andres Sahkur - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater)

Elina oli TÕELINE üllatus... Miks mul küll olid nii suured eelarvamused?! Kogu Risti Rahvas noorte meeste kamp - üks parem kui teine... loodetavasti ei unustanud ühtegi nime :))) Ja Behind My Skin tantsijad jahmatasid sõna otseses mõttes! Nii palju, nii erinevat... ja huvitavalt erinevate naistelike auradega.

PARIM ANSAMBLIMÄNG

1. Rapla Väikelinnateater - Risti Rahvas

2. Vene Teater - Minu veetlev leedi

PARIM PISIROLL

1. Oleg Titov - Kirsiaed (Ugala)

2. Eduard Tee - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

Eduardi lisaks peaks siin terve pika nimekirja sellest lavastusest välja tooma, aga just Eduard, kui ta teeb suuri silma ja on nii-nii hoogne, siis võlus grammi teistest veelgi enam. Ja no Oleg on seekordse Tšehhovi-lavastuse nael - andis nii palju oma pühendunud desertöörina.

PARIM AUTORITEATER

1. Jaune Kimmel - Ki(i)vi südamel (Rakvere Teater)

2. Diana Harten - Behind my skin (Projektiteater)

Jess - loodetavasti on see Jaune jaoks alles "algus"! Igatahes pani ootama tuleviku lavastusi ning ka puhast omaloomingut - metsik potentsiaal!

PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

1. Rapla Väikelinnateater - Risti Rahvas

2. Diana Harteni teatriprojekt - Behind my skin

PARIM LASTE- JA NOORTETEATER

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

Vahva... eriti väikelastele... aga minul oli ka põnev kogu seda tehnilist lahendust nautides.

PARIM MUUSIKA-TANTSU-EKSPERIMENTAALNE TEATER

Minu veetlev leedi - Vene Teater

PARIM AVANGARD v POSTDRAMAATILINE TEATER

Palle üksi maailmas - Eesti Noorsooteater

PARIM KOMÖÖDIA

Risti Rahvas - Rapla Väikelinnateater

PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI

Ki(i)vi südamel - Rakvere Teater

PARIM TEATRIKUNSTNIKU TÖÖ

1. Georgi Alexi-Meskishvili - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Pille Jänes/Pille Kose - Võõras (VAT Teater)

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIKU TÖÖ

1. Aleksandr Vasiljev/Kirill Gasilin - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Pille Jänes/Pille Kose - Võõras (VAT Teater)

VAPUSTAVALT ilusad kostüümid on Minu veetlevas leedis - väärtus omaette!

PARIM GRIMMITUBA (lavastusliku sisendina)

1. VAT Teater /Maarja Linsi - Võõras

2. Vene Teater - Minu veellev leedi

PARIM VALGUSKUNSNIKU TÖÖ

1. Sander Põllu - Võõras (VAT Teater)

2. Anton Andrejuk - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

Sander mängib varjudega ja see on tihti eriti huvitav valguskujundustes. Anton on kindlasti üks meie teatrite valguskujundajate-tipp... absoluutselt iga tööga ja "Leedis" on sellel jälle täiesti ima režii... eriti meeldis üks stseen, kus eest oli valgus ära ja inimesed mõjusidki varjukujudena.

PARIM VIDEO-VISUAAL-TEHNILINE KUNSTNIK

1. Mait Visnapuu - Palle üksi maailmas (Eesti Noorsooteater)

2. Rommi Ruttas - Di ja Viv ja Rose (Rakvere Teater)

Mait on teinud siin veel teatri mõttes innovatsiooni!

PARIM HELILOOMING TEATRILE (originaal)

1. Madis Muul - Võõras (VAT Teater)

2. Mait Visnapuu - Palle üksi maailmas (Eesti Noorsooteater)

Võõra üks tugevamaid komponente on ka selle muusika - orkestreeritud! Puhas nauding kõrvadele.

PARIM TÖÖ MUUSIKAGA v MUUSIKALINE KUJUNDUS

1. Eda Zahharova (hääleseadja) - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Jekaterina Viltsenko - Behind my skin (Diana Harteni teatriprojekt)

PARIM KOREOGRAAFIA

Füüsilises teatris - Diana Harten - Behind my skin (Projektiteater)

Mitte-füüsilises teatris - Alla Sigalova - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

PARIM TANTSIJA/LIIKUJA DRAAMALAVAL

Karolin Jürise+Tanel Saar - Võõras (VAT Teater)

PARIM TANTSIJA FÜÜSILISES v MUUSIKATEATRIS

Behind my skin kvartett - Kristel Mikkus, Freyja Tralla, Helen Vaikma, Pia Martin

PARIM MUUSIK TEATRILAVAL

Risti Rahvas - munkade elektrilokkude ansambel (Rapla Väikelinnateater)

Kuigi ma ei teagi, mis pillid need neil üldse olid :) 

PARIM LAULEV NÄITLEJA (arvestades nii rolliloome kui ka lauluhääle kombinatsiooni)

1. Elina Nechayeva - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

2. Jekaterina Kordas, Aleksandr Ivaškevitš ja Viktor Marvin - Minu veetlev leedi (Vene Teater)

3. Munkade koor - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater)

Elina tipus - pole ju ka ime eks :) Aga tõeline üllatus-vapustus oli Viktor Marvini üks itaaliakeelne ooperliku häälega laul - Bravo!

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Jaune Kimmel - Ki(i)vi südamel (Rakvere Teater)

PARIM DRAMATISEERING

1. Eerik Robert Ots/Valter Uusberg - Risti Rahvas (Rapla Väikelinnateater) Enn Vetemaa alusel

2. Anne Türnpu - Behind my skin (Diana Harteni projektiteater)

10 MEELDEJÄÄVAIMAT TEATRIIMET

1. Minu veetlev leedi - 2"tš" hääliku õppimine

2. Risti rahvas - "Hedvig"

3. Ki(i)vi südamel - esimene vägivallatsemine - šokeeris korralikult

4. Vaheküla ninameister (kes valmistab ka teisi kehaosi, aga ninades on ta eriliselt kibe käsi)

5. Ki(i)vi südamel - ohvi ristile panek ja selleks valitud muusika

6. Risti Rahvas - meeste püramiid - preester ja kõrilõikajad

7. Risti Rahvas - ülimõnus indie-teatri vaib

8. Risti Rahvas - "tulekahju"

9. Ki(i)vi südamel - Mattias lohistamas Laurit mööda katkist põrandat

10. Risti Rahvas - Ristirüütlid :)

Ülalkasutatud foto on pärit lavastusest "Minu veetlev leedi" ja kuulub Vene Teatrile.

----

Filme jõudsin septembrikuu jooksul vaadata 23. Erilist mõju avaldas Rahvusvahelise Dokumentalistide Assotsiatsiooni kureeritud aasta parimate dokfilmide näitamise sari, mis sai septembris alguse nende spetsiaalsel netiplatvormil (mis kestab kuni detsembrini välja), aga muidugi ka kaua oodatud "Kalev" ning mõned Cannes'i festivali pärlid, mis riburada ka teiste festivalide kaudu hakkavad seekordsel Cannes'il mitteosalenute jaoks pärale jõudma.

PARIMAD FILMID SEPTEMBRIS

1. Kalev (kommentaarid ilmselt liigsed... oleks tahtnud veel tervet tundi selle filmi juurde, mis oleks olnud rohkematest mängijatest ning elust kossu kõrval... aga no valik oli selline ja see oli ka põnev ja ajastutruu, kuigi omade dramaatiste muudatustega realismist... aga filmi jaoks ongi nii vaja. Kahtlemata üks aasta parimatest kodumaistest filmidest.)

2. Decision to leave (kiiksudega Lõuna-Korea tänavune parima rahvusvahelise oscari võistlustulle saadetud film (Kalevi konkurendiks). Keeruline ülesehituselt ja sisuliste vihjetega, aga kes viitsib jälgida ja süveneda, sellele väga rikkalik filmielamus.)

3. Aftersun (isa-tütre draama, kus on pinna all nii palju rohkem kui see, mis ekraanilt silmadeni jõuab. Ilus ja kurb.)

4. Hallelujah: Leonard Cohen, a journey, a song (liigutav dokfilm Leonardist ja tema ühest kuulsaimast laulust... pisarad tulid "dokfilmi" vaadates!)

5. Nothing compares (väga mõjuv dokfilm Sinead O'Connorist, raske, kui see kõik nii noorelt tuleb, aga kui oma mina selgineb, siis ei saagi enam suunda muuta, sest oled lõksus... Sinead'il läks see väga valuliselt, aga lõpp, ehk tänapäev on... vaata ise :))

6. Emily the criminal (põnevik... aga päriselt ka pinev, kriminaalse taustaga naisest, kes olude ja elu sunnil peab jälle liikuma kahtlastele teedele)

7. Syk pike/Sick of myself (alguses nagu komöödia, siis draama, kuni bodyhorrorini välja... Norra Cannes'il esilinastunud vastik film egotsentrismist ja kuidas see kõik lähedastele mõjub.)

8. Bodies bodies bodies (päris õnnestunud õudukas...minul igatahes oli megapõnev...ükshaaval surevad seal ühes majas, ühel peol...ja kes on süüdi?)