Kiri kodukandist - Teater Nuutrum

“Kiri kodukandist” on lavastaja ja noore teatrijuhi Jaanus Nuutre teine lavastus väljaspool Harju- ja Virumaad, ehk täpsemalt Tartumaal, Elvas (uute teede tõttu Põltsamaa juurest keerates põhimõtteliselt Tallinnast sama kaugel kui Tartu, ehkki kogu lapsepõlv tuli sünnilinna vanaema juurde suvesid veetma sõita läbi Tartu "ringide"). Naljakas isiklik kokkusattumus just selle teatriga, et isa poolelt vanavanemate juures Virumaal said veedetud kõik need teised pooled suvedest ja koolivaheaegadest ja Teater Nuutrum ka siiani just minu juurte juures tegutsenud. Aga jah, kuigi Elva on linn ja vanaema elas seal Arbimäel, siis ikka sai öeldud, et “lähme maale vanaema juurde” (muide veel üks naljakas kokkusattumus, et praegusel ajal meie toonases kodu-toidupoes, kus sai nii nõuka ajal vorstisabades seistud kui ka Kosmose-tuube mägede viisi ostetud, tegutseb praegusel ajal hoopis Elva LendTeater!).

Ent Elva on minu jaoks kaugeks jäänud. Umbes nagu lavastuse Marta (Eva Püssa) pole ka mina seal juba pea 30 aastat käinud. Sellepärast enne kui ilusate ja kõrgete mändide alla Verevi järve ääres liikusin, tegin Elva linnas ka ühe kiire tiiru... Tunne oli linnas sama, sest üldine paigutus ju ka - linn ümber selle ühe ringi, aga kõik oli kuidagi väiksem, lähem... ilusam - ülespuhutum, aga natuke ka võõras. Õnneks rohelust on endiselt palju alles - see hoiab omalaadse hinge linnas sees. Suur üllatus oli, et rannahoone on täiesti kadunud! Oma viimasel Elva-külastusel istusime veel selle sees asunud restoranis või oli see nüüd rohkem ikkagi baari-laadne toode, koos Elvas elanud sugulase Üllega). Veel minu Elva-ajal ehitati sinna uus ja uhke kino (vana puumaja-kino on ka veel napilt meeles... ja need "abonomendid" - heh, noorem lugeja ilmselt ei saa sellest üldse aru :)), aga praegu oli seal kohas hoopiski uhkem paviljon. Vanaema töötas rongijaamas ning teadis-tundis tervet Elva elanikkonda… See rongijaam ise on küll vuntsitud, aga näeb ikka enamvähem samasugune välja…Elva “süda”🙂

Enne etenduse vaatamist teadsin vaid seda, et sisu jaoks koguti Elva inimestelt lugusid värvikatest inimestest ja juhtumitest, mida kohalikud kõik teavad. Ja sedagi, et lugu jutustab kahest kunagisest sõbrannast, kelle teed on lahku läinud, aga nüüd tuleb linnadaam maanaisele kodukanti külla. Põrkuvad linna- ja maainimese maailmad, aga ka kunagised ühised mälestused ja vanad jutud kisutakse maadejagamiseks välja. Seda kõik see on ka, aga ma arvasin millegipärast, et Eva on see elvakas ja Viire Valdma tegelane tuleb talle linnast külla…oli hoopis vastupidi…ning vaadates täitsa mõistab, et vast just niipidi ongi huvitavam. Sest Viire teeb siin väga hea karakteri just sellise natuke kohmetu maanaise rollis ja Eva saab sajaga särada ning temperamenditseda!

Neid Elva-lugusid ma tegelikult eriti ei teadnud (peale Verevi järves ujuvate…😀), kuigi nagu ähmaselt tundusid tuttavad nii kaksikud kui ka see “pea” (ent kõikides väikekohtades on ju selliseid - nii värvikaid tüüpe, aga ka isegi mõrvajuhtumeid), mille Andra Teede oma näidendisse on nõtke käega süžeeliini saateks puistanud. Tegemist on ju uue eesti algupärandiga ja muide väga hea, kohati lausa kirjanduslikul tasemel huvitavate, tabavate ja leidlike sõnavalikute ja mõnusalt teravate 2 naise vaheliste dialoogisõnelustega rikastatud. Tutvustustest olid teatavad ootused tekkinud ka sisule, ehk arvasin, et lavalugu saab olema soojalt nostalgiline, südamlik ning vast dramaatilinegi. Jah, lõpuks läks ju ikka vägagi südamlikuks ka, aga teekond sinna oli puhas komöödia! Suu oli suurema osa ajast muigel ning mitmed korrad kiskus korralikult naerma ka! Mõnus suvine meelelahutus, aga mitte pinnapealne või lihtsake, vaid täitsa sügavalepugev oma äratundmiste ja samastusvõimalustega. 

See mängukoht ka imeline nii mitmeski mōttes. Juba ainuüksi see, et õues oli sääsed, aga sees mitte. Ja üldse oli selle lavastuse juures tähtis see “hõng”. Esialgu natuke mahajäetud, aga siis (ja väga lihtsate kunstiliste vahenditega) muutus ka lava nagu uueks, mis omakorda käis käsikäes loo sisuga, mis nii positiivsete nootidega tõstis esile “uute alguste” võimalikkuse ja (tegelikult ka käeulatuses olevate vahenditega) võime elu taas õitsele löömiseks. Ükskõik kui raske see siis ka pole. Ja tore, ehkki natuke kummaline ka, kui tuleb selline “müstiline kiri” kodukandist, mis kogu sündmuste ahela võib käivitada! Aga kui oled rööpast välja aetud, võibolla siis tulebki hoopis oma kodukanti tagasi minna ja sealt alates uuesti uued rööpad valida, kui tahta edasi sōita? Nii tore ju, kui seal on ees aitamas Su vana hea parim sõbranna või sõber…sest eks me ju teame, et naised-mehed võivad tulla ja minna, aga tõelised sõbrad - nemad jäävad elu lõpuni…Võibolla sellepärast on täitsa sügav mõte ka selles, et oma elukaaslane peakski olema ühtlasi nii armastatu kui ka see kõige parem sõber? Eks see sõpruski pole muud kui teatud sorti armastus.

Lisaks lavasõprusele peavad ka näitlejad Eva ja Viire olema muidu head sõbrad, sest see kahe naise lavakeemia siin on sõnulseletamatult tugev ja hea. Seal kus lõppes üks, seal algas teine. Nii ehe ja just sellepärast ka nii mõjuv. Ent kui Eva puhul isegi võis ette kujutada sellist rolli (ja see sähvakus ning nõelkiire reageerimine on just tema loodult karakterile nii loomuldane ja kümnesse tabatud), siis Viire loodud terviklik karakter oli läbinisti üllatav. Valitud ja läbivalt ka väljamängitud tegelase isikupärane maneer suheldes, isegi näoilmetes ja reaktsioonides tõstab (vast näiliselt lihtsagi) rolli (siiski) kõrgemasse klassi. Vaatajad on ka selles saalis nii lähedal (mängulava meenutas oma pikisuuna ja tugeva, ehkki teistsuguse atmosfääriga Kellerteatrit), et miski ei jää varjatuks ja iga väikseimgi detail muutub suureks. Lavastaja nii mõnusalt laseb ka keset etendust suve saali, pannes tegelased aknaid avama. Kuigi seda saaks ju mängida kus tahes ja ka teistel aastaaegadel, siis just seal ja just niimoodi on lavastusel see kõige ehedam suveteatri maik küljes. 

Lõpetuseks mainin, et Tõnu Tepandi laulud sobivad oma sõnadega sõnumitoojatena ka lavastuse sisusse. Lavastuse pealkiri ongi tõukunud ühest neist, kuigi teatav (liba)sidusus on ju ka loo endaga. Kõik laulud on hästi ja mõttega valitud ning tugevdavad omalt poolt seda nostalgiasegust hõngu veelgi. Mõnusast ja ehedast atmosfääriloomest ning kõigist nende pisidetailide kiitusest ja läbikomponeeritusest hoolimata nokin Jaanuse kallal nii kaua kuni ta teeb ühe lavastuse, kus ei ole ainsatki sellist stseeniüleminekut, mis poleks eelmisest stseenist välja kasvamiseta🙂 Siin oli seda siiski minimaalselt ja kõik on sellest hoolimata orgaaniline. Samas nii huvitavalt lööb ta lavastajatöödes (ja siin eriti) välja tema näitlejataust. Ehk oma lavastamisel “mängib” ta ka publikuga, aga teeb seda just lavastamise pinnalt. Seda peab ise kogema, et sellest aru saada ja “Kiri kodukandist” on just hea võimalus, sest siin on lisaks sellele nii lugu, näitlejad kui mängukoht väärt avastamist. 

Hinnang: 4

Kogu see aura selle lavastuse ja ettevõtmise ümber kiirgab suure südamega tehtud Eesti väiketeatri toredatest, ausatest ambitsioonidest, millele tulekski igakülgselt hoogu anda. Minule pole sellist soolikat antud, vaid ikka tagasisidestan ausalt enda arvamust muust taustsüsteemist hoolimata, ehk antud juhul siiski ei teinud ma mitte mingit hinnaalandust, vaid oligi hea meel täiel rinnal kiita ja soovitada. Südamikuks on siin ju muidugi hea teatrielamus, kus lugu tõmbab kohe esimesest hetkest kaasa, paneb nii mõtlema kui ka nende tegelaste hingeeluga paralleele tõmbama (nii enda kui tuttavate omadega), sest nõnda saab veelgi paremini aru, mida üks või teine või mõni nendega seotud inimene tunneb. Autor Andra Teede on selleks uksed loonud ning võtmed paljude inimese elukogemustega riivamiskohtadele peitnud. Lavastaja Jaanus Nuutre on tekitanud sellest loost füüsilise aegruumi, omade värvide, lõhnade, helide, hõngu ja õhustikuga, mille loost tingitud terviknägemusest saab ka ilus ja haarav tervik vaataja jaoks. Näitlejad Eva Püssa ja Viire Valdma kehastuvad kaheks sõbrannaks, kelle umbes mõnekuise kestvusega laval toimuv suhtlemine peidab endas palju pikemat ajalugu, aga koos autori ja lavastajaga antakse võimalus kärbsena seinalt kõik jälgida, ent lisaks ka aimu, mis loo väliselt ja ka peale seda veel toimunud või toimumas on. Kunstnik Jana Wolke on nende naiste karaktereid rõhutanud, aga ka kogu seda ajahambalt oma pitseri saanud tegevuskohta teatava naiselikkusega kostitanud ning millegipärast on tunne, et vaid naiseliku käega on võimalik ja ka oskus mõne ilusa padja ja uue lapiteki ning kardinatega anda nagu 2 sekundilise silmamoondusega kogu kohale täiesti teine tunnetus! Hämmastav, BRAVO Jana! Margus Möll hoiab toonid soojad ja heligi on ju oma ajastuliku vaibiga ning kogu korraldus Aire Pajuril ja Verevi Motellil selline, et kõik, kes saabuvad sinna, tunnevad end automaatselt nagu oma inimesena ja kogu südamest teretulnuna! Teatrikülastus, mis ongi nagu kellegi juures "külas käimine".

Vot on suveteater.! Vot on hingega tehtud asi. Kusjuures vaheajal Verevi Motelli teatrikohviku maitsvat pasta"pärlitega" salatit süües tabasin end mõttelt, et ongi nagu üks Eestimaa suveteatrisse peidetud pärl, mis on igas mõttes nagu "leid" või avastus. Süda läheb soojaks ka veel paar nädalat hiljem kogu teatrikülastusele tagasi mõeldes.

Lavastuse ametlik tutvustustekst:

Verevi Motelli kuurilaval (Elva pioneerilaagri söökla)

Lavastaja Jaanus Nuutre

Autor Andra Teede

Kunstnik Jana Wolke

Heli/Valgus Margus Möll

Etenduse juht Aire Pajur

 

Mängivad Eva Püssa ja Viire Valdma (Eesti Draamateater)

 

Sisu kirjeldus

 

Marta ja Helgi on lapsepõlvesõbrannad, kelle elu on lahku viinud – Marta kolis juba aastakümneid tagasi Tallinnasse ja Helgi jäi nende sünnipaika ühes Eesti väikekohas. Juba aastaid ei ole naised kokku puutunud. Ühel päeval aga saab Marta kirja kodukandist ja see satub just ajale kui terve tema maailm on kildudeks lennanud. Ilma abikaasast, suurest majast ja heast töökohast, otsustab Marta tagasi maale kolida.

Seal kohtubki ta jälle Helgiga, kes aitab läbi tülide ja leppimiste, naeru ja pisarate, tantsu ja tralli, meenutada, kes Marta päriselt on. Kas on võimalik üldse juba küpses eas uuesti alustada ja miks me kipume põgenema selle koha eest, kust me pärit oleme? Ajal, mil paljud kolivad tagasi väikestesse kohtadesse pakku nii iseenda, koroona kui sõjasegaduse eest, tunneme ennast kõik ära selles südamlikus uuesti alustamise loos. Ja, mis peamine, tunneme ennast ära Eesti väikekohtade kirjute tegelaste hulgas.

Esietendus: 09. juuni 2022

22 lemmikut muusikas aastal 22

 Ajas on muusikamaitse mingil määral muutuv. Mõned lemmikud tulevad, et jääda, mõned on tugevalt südames vaid mõnda aega ja siis kaovad sealt. Mõni on lemmik vaid ühe niivõrd mõjuva laulu pärast, mõnelt on terve diskograafia täis lemmiklaule.

Mõtlesin, et on aeg teha üks pilt praegusest hetkest, et võrrelda kunagi, mis neist siis jäävad ja mis mitte. Praegu saab näiteks kunagi 13 aastat tagasi ka siia blogisse koostatud "elu soundtracki" 1980ndatel ilmunud lauludega võrrelda juba :) Päris mitmed figureerivad endiselt "lemmikutena" isegi nii kaua. Isegi kui mõni on vahepeal siit ilmast lahkunud... mõni neist lahkunutest jääb ilmselt lemmikute sekka enda lahkumiseni välja... Ent mõni vana lemmik on praegustelt mängulistidelt sootsuks kadunud...

Kui seda nimekirja koostama hakkasin, mõtlesin esilagu valida vaid 20 artisti/bändi, aga kujunes nii, et ei oleks aus mõnda järgnevatest kõrvale jätta (kuigi ühe või kaks tegelikult võiks ju ka, aga no lihtsalt ei raatsi). Tegelikult sai neid lemmikuid lõpuks peaaegu 100 kokku, aga siis hakkasin ikkagi vaid mõne ilusa lauluga nimesid kõrvaldama ning isegi ka selliseid, kes "elu soundtrack"il kindlasti figureeriksid, ent nad on lihtsalt mu muusikakuulmisest just aastal 2022 nii kaugele või harvaks külaliseks jäänud ja sellepärast ikkagi suutsin siit nimistust ka eemale jätta. Samas on siit puudu praktiliselt kõik mu praeguse hetke suurimad lemmikud ja praktiliselt kogu mu jooksu-musa (joostes ja autos ju praktiliselt ainult ammutangi oma lemmikute nautimist), mida sellepärast siia ei lisa, et enne tuleb neil natuke ennast tõestada, et vastu peavad kõvale konkurentsile... ja seda nii iga päevaga lisanduvatele uutele kui ka just siin ära toodud pikaajaliste lemmikutega võrreldes :)

Kui siis lõpuks need "lemmikartistid" said välja valitud, siis võtsin igaühelt just selle laulu, mida praeguseks hetkeks olen neilt kõige rohkem kordi kuulanud. Mis omakorda ei pruugi just see laul ollagi just praeguse hetke lemmik (olen tavaliselt üldisemas plaanis just uuema loomingu austaja), vaid see, mida läbi aja temalt ikka ja uuesti olen kuulanud.

Edetabelisse seekord ei suru, nad on siin reas puhtalt selle järgi kuidas juhuslikult on sattunud. 

Jah, ma annan endale aru, et rohkem kui kellelegi teisele, on see siin vahelduseks eelkõige midagi minule endale... 

Aga oled loomulikult teretulnud kaasa nautima :)

Sia  (Unstoppable)

Terminaator (Ütle miks)***

Roxette (What's she like?)***

The Weeknd (Blinding lights)

Depeche Mode (Strangelove)***

Daughtry (Home)***

Emilie Autumn (Swallow-Oyster mix)***

Kelly Clarkson (Piece by piece)

Ed Sheeran (Castle on the hill)

Voltaire (Don't go by the river)

Amy MacDonald (Next big thing)***

Unheilig (Für immer)

Melissa Horn (Lät du henne komma närmare)***

Pink (Please don't leave me)***

Volbeat (Sorry sack of bones)

Jewel (Foolish games)

Samu Hunt (Take you time)

In this moment (The fighter)

Staubkind (Kleiner Engel)

Lady Gaga (Edge of glory)***

Richard Marx (Hazard) - tuleb septembris Eestisse!

George Michael (Different corner)***

Ongi 22 täis... aga kes mind tunneb, see teab, et ükski mu muusikatabel ei ole järgmise tädita... ehkki viimasel ajal on ta oma iluoppidega liiale läinud, siis need ta vanu häid laule õnneks ära ei saa enam rikkuda :)

Madonna (Frozen)***

Tärnistatud tüüpidega on õnnestunud samas ruumis ka viibida...mõnega isegi mitmeid kordi :)

Läbi linna: Supilinn - ProTheMus

Ekskursioon, teater, elamus - see on osalus- ja rännaklavastus läbi ühe Tartu linnaosa, mis kubiseb nägemis- ja märkamisväärsest, teedest, majadest, aedadest, masinatest ja loodusest, aga ka üllatavatest tegelinskitest!

Kuna "Läbi linna" -lavastuste tänavusuvine tulemine (mis on eelmise aasta Karlova linnaosa uudistamise järel juba teine...olgu lisatud, et siinkirjutaja on Karlovas küll varem käinud, ent ei jõudnud sinna paraku "läbi linna" egiidi all) on oma viimse etenduseni mängitud, võib kogu teatrielamust peegeldada märksa lahtisemate kaartidega kui tavaliselt. Kui aus olla, siis kuna kogu teekonnal järgnes üks üllatus teisele, siis oleks sellest olnud ka enne midagi kirjutada või täpsemat jagada paras karuteene kõigile alles ekskursioonipileti lunastamist ootavatele. Teisalt jällegi kahju, sest ei saa seda väärt ja elamuslikku kogemust enam soovitada ka - sest mis lännu, see lännu! Võib vaid anda vihje, et järgmisel suvel, mil jalge alla ja silme ette võetakse juba mõni muu Tartu linnaosa (ainult Sinu ja minu vahel vihjena, et selleks on 2023 aastal Ülejõe ja 2024 Annelinn), siis kindlasti-kindlasti haarata võimalusest - SEE on ERILINE! Lähen isegi nii kaugele, et kuigi on varem kõikvõimalikes tehastes, erinevates maailma linnades ja kus kõik veel käidud ekskursioonidel... siis nii palju ei ole üheski neist "juhtunud"!

Katsun seda peegeldust siin kirjutada ka ekskursioonina, ehk mis on 10 päeva hiljem ikka veel meeles (ja selle 10 päeva sisse on mahtunud doktorantuuri atesteerimise närvikõdi, 2 muud teatrikülastust, 3 päeva Prantsumaal Bordeaux's nii linnaavastust kui ärikohtumisi ja mis kõik veel), sest midagi üles ei olnud seal võimalik kirjutada ning nagu siin mõista proovisin anda, ei ole mitmetel põhjustel varem saanud ka kirjutada kui praegu. Seega aus lugu, mis tegelikult ka sellest siis pikemaks ja päriseks näppu jäi?

Kohtumispaigaks Tartu NAIIV'i esine, kus sai vaevalt pulsikell käivitatud ning juba juhatati meid Emajõele. Õnneks siiski mitte otse vette vaid ikka sellel liikuvale liiklusvahendile. Vau, mõnus laevasõit laevalael algas ja üsna kohe ilmus kaldale kaasa jooksma üks üleni valges, vallatu, aga igati viks ja viisakas, vahva neiu, kelle tekst siiski laeval asuvast kõlarist ilusti meieni jõudis. Kes ta oli, kas noor armunu? Tartu vaim? Supilinna kehastus? Lihtsalt keegi, kes oma lugu poeetiliselt jutustas? Ei tea... pigem siiski abstraktsema kehastuse poole kaldu... isegi teretas ja soovis kõigile vastutulevatele head. Hääle oli laenanud ka Laura Niils'ilt - hea, selge diktsiooniga - siis on kindlapeale kosta kogu sissejuhatus ka üle muheda laevapodina. Samas oli nii palju seal ka tähelepanuröövleid - supelrand, mööduvad pidulaevad bikiinides beibedega tantsimas tümpsu saatel... Aga ei... keegi seda tähelepanu ära ei suutnud päriselt endale tõmmata. Lihtsalt kuna siiani on elu Tartusse sõites alati sealt Tallinna maanteelt läbi Tähtvere alla sõites just teisele poole (peamiselt ju just teatritesse - Must Kast Genialistide Klubi või Tartu Uude Teatrisse, Vanemuise erinevatesse majadesse või Karlova Teatrisse sõites) pannud keerama ning kogu Supilinn ongi tõesti täiesti uus avastus - siis on, mida vaadata, on mida avastada ka teekonnal. Nimelt jäi mulje, et see laevuke viiski meid Supilinna teise otsa ära ja sealt jalgsi lahendasime juba tee sealt otsast tagasi linnasüdame suunas. Ühel hetkel mingid Tartu poisid oma kiigega meelitasidki meie esimese saatja endaga ning meie tee kulges edasi kuni randusime.

Maaletulekul oli vastuvõtudelegatsioon - rahvarõivastes neiud, kes meile kolme eri värvi kuninglikud lindid üle õla asetasid, tere tulemast Supilinna soovisid ning tõesti tunde tekitasid, et meid on siia oodatud! Üsna kohe keerasime ka majade vahele linnajakku sisse ning seal ootas meid lastekoor, kelle "Kodulaul" tõi meelde kunagise Kevad südames filmi - meil ju oligi siin suve hakul kõigil veel ka kevad südames... kuigi nad siin tee ääres laulsid nii ilusasti, et see võis vabalt ka mõni veelgi parem laul olla ja lihtsalt mälu mängib trikke :)

Meie grupp jäi igatahes seda kuulama, ehkki juba ümber nurga keegi viipas meid enda suunas. No ei tahtnud siiski enne laulu lõppu sugugi edasi liikuda... Aga selge see, et sinna teenurgale me ka jääda ei saa ning sellele ootajale liginedes, sai selgeks, et tegemist on kellegi väga õrna ja naiselikuga, kellel siiski käed küünarnukkideni tavotised! No ilmselgelt on vaja talle siis ju järgneda, sest järsku on mingit abi vaja või miskit... Ta suunas meid otse üle väikse heinamaa mingi elektrijaama või garaaži suunas. Ise jutustas, et kui tema ise kunagi Supilinna esimest korda tuli, siis silmas kohe üht ilma kardinateta akent ja selge see, et sinna saaks siis ju ka sisse kolida... Irooniline seejuures vast just see, et kui me temale külla jõudsime, siis olid seal ju kõik lauad, toolid, diivanid, aga mida mitte - ei seinu ja seega akendest rääkimata :) Tegemist oli tekstiilikunstnikuga, kes natuke meenutas Liisu Krassi ja pani meid ka kohe kunstiloome nimel tööle. Nimelt oli tal seal sätitud ratas, et oma tavotikausiga tekitada pritsme jälg ühele mantlile. Operatsioon õnnestus esimese korraga, sest selline muster sai kohe kindlasti ainulaadne kogu kunstimaailmas! Hinnaks teatas loomekollektiivi esinaine 10tuhat ja seal paar prouat lubasid kohe lähimas pangaautomaadis ära käia... kuidas see rabamine seal lõppes, seda ma ei tea, sest teekond liikus juba edasi...

Ümber nurga tundus olevat nagu mingi korporatsioonimaja, millel lehvimas 3 lippu ja iga lipu all diviisijuhi-moodi tegelane. Ma mugava mehena astusin kohe esimesele ettejuhtuvale ligi, aga siis märkasin silmanurgast, et kõrval lipu all on kangest üks viimase TÜVKA lennu lemmiku - Mariann Tammaru nägu tüüp... vaikselt smugeldasin end hoopis sellele uksele ligemale kui alles siis mõistus võttis, et need lipud on ju eri värvi ning vastavalt oma õlalindi värvile tuligi grupeeruda. Oh ma tolvan... aga õnneks teisi ullikesi oli veel... Ja samas olin natuke mõtetega ka nende juttude juures, mida teised ekskursioonil osalevad inimesed, kes olid ilmselgelt kohalikud, kogu Supilinnast omavahel juurde teadsid rääkida! Nagu juba lapsena isa õpetas - kõik, mis tasuta saab, tuleb vastu võtta ja nõnda ahmisin seda etendusevälist ekstraboonust loomulikult ka kõik endasse :) Samas minu kuldne andiski täiesti ametliku õiguse just selles rühmas olla! 

Tammaru-õdede teisik muidugi kodeeris kohe lahti, et ma olen agar tuupur, küsis nime, käskis ämbrit kanda ja ma nagu kuulekas kutsikas kuulasin iga ta sõna ja täitsin kõik ülesanded kuulekalt! Liiatigi olime nagu mingil loengutevahelisel liiklemisel, kus kursused vuhisesid eest ja tagant ja inimeste vahelt, kuni teeots viis meid A le Coq'i vabrikuhooneni. Seal juba kõik kolm gruppi taas ühiste jõududega ning järsku jõudis meieni üks järelkäruga rattur ning päikselise õhtu ja mõnusa kõnni kosutuseks pakuti kohalikku suukastet ka. Hetkeks kartsin, et kui õlletehas kõrgub kõrval, et kas on järsku õlu, sest mul see soolikas on miskipärast puudu ning piinlik hakata pipardama kui pakutakse... samuti endise koola-sõltlasena pole juba aasta 2009 novembrist seda mürki oma kerre lasknud... aga ei - mõnus ja maitsev kali oli hoopis! Nagu täpp i-peal selles hetkes! Pärast ühiseid tooste korporandid andsid meile igasuguseid vajalikke vihjeid, millel silma peal hoida (ja muide mõni oligi neist varsti vajalik)... leppisime kokku, et hiljem õhtul läheb mölluks, seniks tõmbasid nemad vehkat ja meie liikusime edasi...

Siis järsku, ei tea kus kohast pudenes teele ette veel üks Tammaru-õdede teisik... Kummikutes ja hommikumantlis, endal kollane tähtis kaust käes. Siin polnud kaksipidi mõistmist - kui TEMA kamandab hoovi sisenema, siis nii tuleb ka teha! Tähtsate inimestega on kord juba nii. Isegi kui nad on hommikumantlis, mille vahelt paistab aluspesu või pidžaama! Juba tõttas meie juurde ka üliagar mees... ilmselgelt naisele nii äripartner, elupartner ja no iga-inimese-partner kohe kätluses. Kõigile kamandas kiivrid pähe, minul käskis ehitusala värava eest tõsta ja pikema jututa läks ka ehitatavate majade tutvustamiseks, intervjueerimiseks, milline maja, milline korter sealt võiks huvitada. Pagana õudsa, aga nii vägevalt ägeda energiaga 2 tüüpi! Tulid natuke meelde Buratino lollidemaa kass ja rebane... Hoiaks eemale, aga no ei tunne ju seda Supilinna... ei oska kusagile omapäi sealt põgeneda ka. Ja kus Sa siis põgened, vaja ju naisi-lapsi enne kaitsta. Ilmselged ahveristid... hehh, kus neid poleks eks?! Tuleb välja, et ka Tartu Supilinnas. 

Kui oli näha, et keegi siiski ekskursioonilt elukohta endale ostma ei hakka, siis läks korralikuks röstimiseks ja solvamiseks! Õnneks tehti seda rock-kontserdi mõõtu esitusega, kus vaesed lapsed aeti ka kusagile taustale. Pereisa räppis ja rokkis ning pereema tantsis ja fännas kaasa. Endal kiskus ka kaasa jämmima, ainult, et kus sa siis jämmid kui Sinu enda solvangute kulul käib show! Oh ma loodan, et muusik ja helilooja (ilmselgelt ka näitleja?:)) Kaarel Kuusk kusagil pimedal alleel mõnelt solvatult peksa ei saa... sest nad olid selle ärimees Nossoviga äravahetamiseni sarnased... Samas, kui Kaarel teaks kui intensiivselt ja vingelt see tüüp karakterrolle mängib, võiks ta tolle abil hoopis endale rolle saada! Päriselt! 

Selle suure müra ja kisa peale tuli naabrinaine - hea haldjas - vaatama ja meid kõiki päästma! Ole Sa tänatud hea hing! Selgus, et need pätid seal luuravadki pidevalt heauskseid ja siis kauplevad majadega, mis neile üldse ei kuulu! Olge te seal Supilinnas liikujad hoiatatud! :) Ega see naabrinainegi jõudnud miskit paremat peale haarata kui ühe hommikumantlimoodi asjanduse, aga tühja sest. Kutsus meid kõiki oma aeda, kus oli üles seatud salataskutega telk. Taskud täis komme ja küpsiseid ja muud segasummasuvila-varandust. Olime tõesti järsku nagu Lindgreni-maal. Kobisime kogu selle oma grupiga "naabrinaine" Katrin Kalma telki ja imeline, aga see tõesti kasvas koos meiega - tõeline elus muinaslugu :) Just rühma lapsed olid veel eriti elevil. Selles mõttes ka tõeline pereetendus.

Head asja ei saa liiga palju ka, sest me kõik teame, et sellestki ju võib siis hakata kõht valutama ning juba me leidsimegi kusagilt põõsaste vahelt liikudes enda garaažide vahelt. Meeste mängumaa, kus Seimi Agur just oma garaažist mingi kila-kolaga välja tuli ning saime aidata tal seal nii mootorsaest kui tolmuimejast ning vanast kokuka-moodi jalgrattast võrri ehitada kui ka päiksevarjust ja telgivaiades veel tema raadioga igiliikurile katuse konstrueerida. Selliseid kuldsete kätega mehi on muidugi vaja kõigile appi ning kuigi keski sõber telefoniga teda katsuski meelitada kohe kusagile remonditöödele, aga tal tuli käpelt Elvas veel ühel tööotsal ära toimetada... Peaaegu küsisin, et kas saaks ka ta pakikal oma sünnilinna kaasa sõita... aga siis märkasin, et seal oli juba osa agregaadist ees ja minule poleks ruumi olnudki... (kurja, aga siiani on ikka veel nii hea meel, et Teatriliit ei jätnud teda nominatsioonita eelmise aasta Petserimaa rolli eest! See oligi tegelikult aasta teiseks parim... peale Juhani oma) Tõeline "mees nagu orkester" - kuldsete käte ning ka kuldse näitlejaoskusega - Ernesto küülikud päästab... ja no tõesti Hunt Kriimsilma 9 ametit teeb ka ära! Meile näitas suuna...

...ja juba me olimegi tänaval, kus bussipeatuses ootas bussi üks mees... jäime ka temaga natukeseks ootama... ei teadnud, kas ta on sealt üldse mingi teadjamees... aga püsti ta tõusis ja meie tema järel... kuni leidsime end ühest kunstnikekodust! Täpsem silm tundis ära, et seal boheemlaslikus aias, esoteerilises atmosfääris, kellukestega helistamas mees ja suurt majaseina imeliselt ilusate maalingutega katmas naisterahvas olid tegelikult meie grupi liikmed alguses Emajõelt teekonda alustades. Seetõttu olime nagu kohe kõik vägagi kodus. Sooja ilma tõttu see lõke soojendas ehk liigagi meie sooje südameid, aga õhku lendasid nii linnud, kui Alliksaare ilus luuletus lindudest ja kevadest. Ja ikkagi need suured maalid täis huvitavaid tegelasi nendel majaseintel... oleks tahtnud neid uudistada ja uurida palju pikemalt, aga vaikselt kutsuti meid seal vähehaaval ära, kuigi kui juba tänavale jõudsime, tekkis metsik paanika - pidime lausa jooksma hakkama, sest buss tõesti juba ootaski! Seal oli veel keegi haige jalaga härrasmees, kes siiski jooksujalu liikuda ei saanudki. Siiski buss ootas ilusti meid kõiki ära! Teisel pool teed veel mingid imelised kujundujujad... kätte jagati ka meile rõngad, aga need polnud mitte kujundvõimlemiseks, ega -ujumiseks, vaid olime siis hoopis nagu lasteaialapsed paaris... mina ühe toreda, võõra naisterahvaga, kellega mõlemad imestasime, et kas jäime liialt kõike nautima, et järsku nii kiire hakkas ning võibolla juba järgmine ekskursioonigrupp on seljatagant sisse sõitmas? :)

Kiire, kiire, kiire... aga kondimootoriga bussiga jõudsime teispool Tartu Botaanikaaeda, kus haldjad oma hõlstides tantsisklesid meile teed suunates. Nii kiire oli kogu aeg seal lõpus, et mul oli tunne, et viimaste seas pean ka veel siin hirmsasti kuhugile kiirustama... kuulsin küll, et seal aias, kusagil taimede vahel kostus haldjate ja päkapikkude ja supilinna vaimude-haldjate hääli ning lugusid.... ja oleks ma teadnud, et see ongi kogu teekonna lõpp, oleksin neid seal natukenegi kuulama jäänud... Aga ma kihutasingi ühe soojaga finišisse välja...

Ja mida näitas pulsikell? Täpselt 1 tund ja 30 minutit, 2,46km. Aga mida ta ei näidanud, oli see kui palju rikkamaks ma kogu sellel teekonnal sain. Elamuse võrra ju kindlasti, info võrra - nüüd tahan Supilinna tagasi, omapäi seda uurima... Nii kodune koht - segu uuest ja vanast, aga kindlasti väga omalaadse hingega. Üldsegi mitte nagu ülejäänud Tartu. Emajõe lähedus seob muidugi ja eks teed ka, aga ikkagi on see natuke ka linn linnas. Kindlasti kogu just selle teekonna tõttu praegu kõvasti romantiseeritud ja võibolla kui ei juhtu sinna veel nii pea, siis on see tunnetus tegelikult päris soe ja armas ning võiks vabalt selliseks jäädagi... Kuigi nad seal ikka ridade vahel andsid ju mõista, et eks seal ole omad probleemid ning pole üldsegi kõigi lemmikkoht... aga seda vist rääkisid mitte giidid vaid pigem teised "turistid".

Hinnang 4

Loodan, et jätsin oma sõnalise ekskursiooniga kübekesegi aimu, millega tegemist oli, sest need suvealguste Tartu "läbi linna" aktsioonid ON väärt iseenda nahal kogemist. Mina järgmine kord teen küll endast oleneva, et jõuaks seda järgmist Tartu linnaosa lähemalt uurima. Siis juba teadliku, kogenud "läbi linna" turistina, oskan ilmselt ka rohkem ise haarata. Praegu oli õhin ka teadmatus ja väike osalusnärv isegi kohati sees, mis on ju ka elamust veelgi kõrgendav. Grupp ja ilma ja kõik muidugi mängis ka ideaalselt kaasa, aga siin oli näha nii osavat Kaija M Kalvet'i dramaturgikätt, sest lugusid on kogutud kohalikelt ja kõik lood on rikkalikud ja sisaldavad omakorda mitmeid lugusid. Need lõpulood jäid nüüd enda rumalusest saamata... teistel meie rühmast ju ka... aga isegi nendetagi... Lavastuslikult oli kogu konstruktsioon ju Jaanika Tammarul kui üks logistiline ime! Täitsa mõistetav, miks tal ka mitu assistenti selleks oli! Sama lugu Inga Vares'e lõputute kunstnikudetailidega - iga lugu ja kogu lugu veel omakord oli ju täis kõikvõimalikke detaile! Vau! Ja no muidugi Kaarel Kuusk, kes seal mäeotsas ehitusplatsil meile kontserdi korraldas - aplaus ka veel tagantjärele! Kinnisvara müümine ongi raske töö.... eriti kui seda veel petukaubana teha! :) Aga rock on tibens ja karakteritele sobivalt karrrge! :)

Tegelikult ju viimistletud, samas detailiderikas, aga ometi jättis mulje ja tunde kui millestki väga ehedast! See pole siin piinlikkuseni produtseeritud diskomuusika, vaid ootamatusi ja üllatusi täis indie-rock. Kus iga väike ragisev noot annab hoopis karakterit juurde. Kuigi kui hakata mõtlema, siis puudusid ka need "ragisevad noodid"... no mitte ühtegi etteheidet ei oska teha. No mitte ainumastki. Seega vinguva grupiliikme roll jääb seekord ära... Nii põnev oli ju ka kogu aeg, et polnud ju aegagi virisemiseks :)

Sõna otseses mõttes - teatriime!

Tekst lavastuse kodulehelt:

Rännaklavastus läbi isepäise ja omanäolise Supilinna.

Aedadest ja armastusest. Supilinlaste endi mälestustest kokku nõelutud. Mõtisklev ja uudistav, nagu Supilinn ise.

Seitsmel juunikuu õhtul jõuab see Supilinna tänavatele. Tule seiklema!

Piletid Fientas: https://fienta.com/et/s/labi-linna-supilinn

Etendused: 2./3./4. ja 8./ 9./10./11.juunil.

Algus kell: 17.55, 18.25, 18.55 ja 19.25.

Kohtumispunkt: Naiivi juures (Emajõe kaldal).

Etendus kestab kokku 1,5 tundi, rännaku pikkus on 1,5 kilomeetrit. Palume riietuda vastavalt ilmale ja panna jalga saapad, mis ei karda vett ja pori. Parim valik: kummikud.

Etendustel rändavad tänavail: Liisu Krass, Katrin Kalma, Laura Niils, Mariann Tammaru, Agur Seim, Kaarel Kuusk, noored koolidest ja huviringidest, muusikud, harrastajad ja kohalikud. Tõenäoliselt ka mõned kassid ja herned.

Lavastaja: Jaanika Tammaru, dramaturg Kaija M Kalvet, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Karolin Tamm, helikunstnik Kaarel Kuusk, tehnik Sten Arvi ja Andreas Kangur. Kunstniku assistendid Elisabeth Rebane ja Renate Eensalu, lavastaja assistendid Merilyn Elge, Maria Vera Pšenitšnaja, Merili Viks.

Paiguti paigatud, heledalt hõigatud, heliline-imeline ja looklev, aedadest ja armastusest!

Lavastus on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 põhiprogrammist.

 

Kalaranna 28 - Tallinna Linnateater

Kalaranna 28 elanikud on ärevuses, raevus, ahastuses, nõutud... On otsustatud 68% nende majast hävitada, sest just sealt on planeeritud läbi minema uus ja uhke tee! Kuni majani ongi see just äsja valmis saanud. Õhtul on tulemas korteriühistu esimene uue juhatusega koosolek, kuhu peaks kohale saabuma ka valitsuse liikmed "teed avama" ja olukorda üle vaatama... Aga mis saab siis kui kõik need majaelanikest isiksused põrkuvad, tähtsad ninad ja kes kõik veel selles hoovis kokku saavad ning tagatipuks tunded keevad niimoodi kõigil üle, et üks korteriühistu koosolek kangesti hoopis "kodusõjaks" kipub arenema?! 

Nagu igaüks, kes on kunagi elanud mõnes suuremas majas ning kokku puutunud selle maja korteriühistuga teab, et üks kobedam selline ühistu ongi nagu ühiskonna minimudel - mikrokosmos, kus kõik need päiksesüsteemi planeedid küll eksisteerivad koos, käivad enda orbiitidel, aga kui toimub kokkupõrkeid, siis võivad ka maailmad kildudeks puruneda, aga igaüks on järjekindlalt just enda õiguste-arvamuste eest väljas. Mõnes pikaaegsemas ühistus võib siiski leiduda ka erandeid, eriti kui on natuke väiksem ühistu, et tõesti elataksegi omavahelises austuses, lugupidamises ja sõpruses üksteisega kõrvuti... aga ka seda täpselt nii kaua, kui kellegi õiguseid, arvamusi, tõekspidamisi või soove eiratakse ja kogu rahulik kooseksisteerimine lendabki vastu taevast. See Kalaranna 28 korteriühistu tundub olevat natuke vahepealne, on nii üht kui teist, aga kindlasti on see täis kõiksuguseid värvikaid tüüpe. Ja isegi kui see kohe pinnale ei paista, siis etenduse edenedes saab üha rohkem tausta teada ning paljastub igaühe täpsem pale, aga ka kõik need elanike omavahelised suhtevalemid ja lisaks ka loosse sekkuvate inimeste omad...

Selle ühistu rahvast ja tegemistest on autor Uusberg kirjutanud vägagi panoraamse lavaloo, mis sisaldab tegelikult palju rohkemat kui see, mis laval kõlab sõnades või mis otseselt ette mängitakse. Lavastaja Uusberg koos kunstnik Kristjan Suits'uga on jällegi andnud massiivsele tegelaskonnale ka vastavalt mastaapse ning detailiderikka mängumaa - kogu suure Patarei Merekindluse sisehoovi! Dramaturg Uusberg on siia näidendisse sisse istutanud lisaks tavamõistes draamateatrile ka pillimängu, laulu, tantsu, isegi luulet! Lavastaja Uusberg on tippinud üllatusi, nagu metsmaasikaid kõrre otsa ja riburada kohe algusest kuni täiesti lõpuni välja jagub neid ohtralt maiustamiseks. Üks lavastuse suurimaid võlusid seisnebki selles, et tõesti sõna otseses mõttes - üks üllatus ajab teist taga. Laval on nii palju tegevust ning vahepeal samaaegselt, ehk kui kusagil otsas toimub vestlus ja seda just vaatama ei pea võib hoopis vaadata mõnda teise otsa ja näha hoopis seal kedagi huvitavalt askeldamas! 

Mõned neist üllatustest on suured ja selgelt näha...isegi visuaalipeale režii mõttes väljaminevad, teised peituvad siiski detailides ja neist saavad osa ainult need, kes kaasa mõtlevad ja mängu jälgivad. Kusjuures ei ole mitte kordagi vaja "oodata", et mida järgmiseks, vaid Uku raputab neid oma trupiga ühte jutti kõik see 3 tundi ja 15 minutit kogu aeg lavale! Ahvatlev oleks neid siin üksipulgi üles loetleda ja igaühte oma tabavusega seoses kirjeldada, seeläbi neid üksipulki uuesti meenutades-läbielades mõnuleda, aga see oleks vaatama minevale inimesele karuteene, seega piirdun vaid karakteritega ühenduses riivamistega ja proovin siiski kõiki neid ägedaid ja suurmaid elamuseloojaid mitte paljastada - eks fotodeltki saab mõnevõrra vihjeid, seega pigem soovitus neidki hoopis peale ise etenduse äranägemist vaadata.

Ise kunagi Tallinna X-Dream'il (jooksu, rattasõitu, aerutamist, ronimist, ujumist, rulluisutamist ja orienteerumist siduv võistlus) osaledes sai seal sisehoovis näha hoopis teistsugust vaatepilti (nimelt tuli selleks, et üks kontrollpunkt leida, ronida hoovipoolsest aknast majja sisse - sellest ka teadmine, millise suure tööga ja mille kõik on kunstnik Suits sinna lavastuse jaoks loonud! Ja see on tõeliselt ahhetamapanev! Ei mäletagi näiteks oma teatrikogemustest, et keegi oleks kunagi mõne etenduse tarbeks asfalteerinud tee! Seejuures on see ju sisuliselt väga keskne komponent nii loos endas kui ka lavastuses vägagi mitmeti kasutust leidev. Lisaks on sinna pandud ka tänavalaternad - nagu Kristjani kujundustega tihti - kui juba, siis ikka täiega! Ja eks kogu see murulapipoolnegi-lava ole oma efekti ja visuaalse olulisusega. Perfektsuse saavutamist on näha nii mitmestki kohast ning paratamatult paneb mõtlema, et see lavastus on tõesti päris suure eelarvega ettevõtmine, aga ka publik saab siin igas mõttes kogu oma piletiraha eest elamust! Ja rohkemgi ju veel, sest lavaloos endas on ka mõnusalt palju ja mitmekülgset äratundmist, aga ka kõikvõimalikku huumorit (absurdi, situatsiooni, karakteri, elulist ja elust suuremat jne) pakkuv ning näitlejate trupp ju eesti teatrite ladvikust!

Kohe alguses vaatama hakates olin tänulik, et ei kasutata mikrofone (ainult kohati - ühistukoosolekul koosolekul kõneleja, ansambli Korstnapühkijad lauljad ja kavalalt ka võimendina etenduse teises pooles), ent kuidas näitlejad niimoodi karjudes loomulikuna terve etenduse saavad mõjuda? Kohe meenus ka see, kuidas ise kunagi rivimajade kompleksis sai elatud lapsepõlves ning inimesed tõesti karjusidki teineteisele üle hoovi, kui neil midagi kaugemalasuvale öelda oli. Eks siis liigutakse ju lähemale ka ning see dünaamika töötab ka siin laval elule vastavalt. Kriitika oma olemuselt on ju nurisev ja ma küll otseselt ei kritiseeri kunagi puhtalt selle pärast mida märkan, vaid ainult kui miski mingitpidi vaadates häirima hakkab, aga Uku on oma täiuslikkuse saavutamise lihvimise üle praeguseks juba kuulus! Tõesti ainus, mis jäigi näppu oli Markus Helmut Ilvese mängitav (teispool maja toimuvate filmivõtete) helimehe seal tegevustiku vahel jõlkumine. Alguses okei - tal oli vaja "laadida", aga miks ta seal edasi toimetab - nende elanike vahel.. oma mikrofoniga? Aga õnneks võib sellegi teatava absurdi nahka kirjutada, sest ilmselt temal ongi see kaval helivõimendaja-metaroll ja niipalju kui teistega vestelnud olen, siis ega ta seal silma kõigile jäägi. Võimendab ühe tegelasenupuna mänguväljal ühtlasi veelgi kasvavat segadust ja sõjakust.

Siinkohal tahaks enda arvatava lõpplahenduse ka ära öelda, sest mõtlesin päris korraliku puändi välja, ehk ootasin lahendit mistõttu siiski seda teed lõppude lõpuks ehitada polegi võimalik ning maja seega jääb seetõttu lammutamata kuna tegemist on kohaga, kus Dannebrog "taevast alla sadas" ning asukoht kantakse maailmapärandide sekka ning ühtlasi on ka tee ehitusel kriips peal... Aga nii see siiski ei lähe. Uusbergil on täiesti teise suunda lahend... Kuigi Taani lipp siiski figureerib ka lavastuses! :)

Neid "figureerimisi" on siin palju. Näiteks on esindatud tantsuinimeste pidev mure, kuidas nendega ei arvestata, poliitilist farssi nii ühe kui teisi külje pealt, mõni vahvalt ärapanemislik, nagu seda ju ka rahvasuu tihti ongi, teinekord jällegi tõelise kitsaskoha esiletoomine (näiteks rahvaesindajate, ehk poliitikute kõikide väikeste asjadega kursisolemise võimetus). Haltuuraesinemiste hapud marjad, sinikraed, valgekraed, hipsterid, noored pered-pensionärid, loodusinimesed ja pohhuistid, kunstnikud ja õpetajad, rikkad ja vaesed, rahaga välismaalased ja väikstest inimestest ülesõitmised, poliitiline viisakus ja rahaahnus - kõlab juba nagu üks Kuldse Trio laul. Mina lugesin siit ka näiteks EKRE kriitikat välja (Korstnapühkijate "Helme"... ptüi "Helle" laulust), aga mõni teine ei pruugi seda üldsegi teha ja just nii ongi hea ja maitsekas. Natuke meenutas Lutsu "Tagahoovis", aga veelgi rohkem Kivirähki "Maailma otsas", mille nüüdseks juba mitmed aastad tagasi kusagil Rakvere suvalises suures sisehoovis Raivo Trass lavastas. Tegelikult just see "inimestest ülesõitmine" - nii piltlikult laiemalt kui ka täiesti tekstis avalduvalt on selgelt üks viimasel ajal üha tihedamalt eesti teatritegijate loomingus avalduv teema (näiteks vahetult just enne Kalaranna 28 Sagadis nähtud "Nahlebnik" tegeleb samuti sellega). Mis siin kontekstis, kus on palju inimesi ja palju suhteid suunab mõttevoolu sellele, et ka nendes lähisuhetes toimub seda, ehk kas poliitika ei ole mitte ühiskonna peegel ja see mis toimub indiviidide tasandil, selle viivad inimesed edasi ka ühiskondlikule tasandile... me kõik ju oleme inimesed ja meie (ja teiste) egod valitsevad ning suunavad kõikjal... Võibolla just sellepärast me väärime ka ise seda, et meistki sõidetakse üle? Mnjaa... kõige parem komöödia ongi just selline, mis ühtlasi mõtlema suudab panna.

Teine oluline asi, mis just nii suure trupiga kuidagi sügavamalt esile tõuseb, on see kuidas me inimesed siiski oleme lähedusejanus. Ma vajame, et teised inimesed meie eksistentsi tõestaksid, meid kuulaksid, meie eest muretseksid, meid mäletaksid ja ära tunneksid. Teaksid meie kiikse ja arvestaksid nendega, aga vajadusel ka kokku lepiksime reeglites. Ja kui me ka otseselt teisi inimesi ei vaja, siis vajame neid ometigi, et neist "eemale pääseda". Et just ennast ja enda eksistentsi õigustada... ja sedagi millegipärast tavaliselt rohkem kui iseendale, just teistele inimestele. Jah, me kahtlemata oleme sotsiaalsed loomariigi esindajad - karjaloomadki (ehkki eestlaste individualism on meie geograafilisest ajaloost tingitult ka sissejuurdunud, on seegi just ilmne läbi teiste inimestega suhestumise). Ja kui keegi tuleb luba küsimata meie karjamaale, siis tekitab see ju nördimust küll... Meie karjamaa - meie kodu on meile püha ning seda ei saa, ei tohi, ei või meilt keegi tulla ära võtma! (Ja kui kaugele selle mõtte juured just praegu meie maailmanurgas eriti kanduvad!)

Lavastuslikult on see loo teekond tunnetuslikult kasvav-tihenev-intensiivistuv. Teises vaatuses on neid üllatusigi juba palju suuremaid ja veelgi rohkem, mis omakorda hoiab terviku koos ning keskmisest pikemast kestvusest ei väsi sugugi tüki vaatamisel. Tegelasi ja nende erinevaid lugusid ja suhtumisi on juba lihtsalt nii palju ning igaüks oma pagasiga toob midagi kogu aeg juurde ja sisse.

Ja see tegelaskond ON kirju! Neid on nii palju. Eks mõned ole suuremates kõrvalosades ja teised väiksemates, mõned vaid käivadki korra lavalt läbi, mõni isegi ei käi, vaid lihtsalt "sõidab"... aga peategelasi on vaid üks - "Kalaranna 28" :) Näitlejatest-tegelastest kujunevad kindlasti igal vaatajal omad lemmikud - kelle tunneb enda elust ära, kellega suhestub isiklikult rohkem ja lähemalt. Ent kui läheneda just psühholoogilis-näitlejatehnilisest ja mõneti ehk teravamalt emotsioonaalse kihistuse selgemalt väljajoonistavast karakteriseeringust, siis tõstaks esile Anu Lamp'i. See tema kibestumus, mida ta mängitav naine kuidagi varjata ei suuda (ja ilmselgelt ei taha ka), on kohe alguses kogu oma vaimustavalt hea mänguga ära ja siis saab teda alles lavastuse teises otsas natuke rohkem jälle. Samal ajal tema kõrval, seadusega pidevalt pahuksisse sattuv, aga omamoodi armas "lontu-mees", ent ühtlasi viks ja viisakas vanem härra Egon Nuteri kehastuses on Anule täiesti võrdväärne partner ning samas eluliselt neid kahte koos usubki, nagu päris elust siia lavale astunud. Nemad kahekesi näivad kõige rohkem siin ka haiget saavat...või vähemasti on nad selles osas kõige häälekamalt rahulolematud. Mõnus oli näha Märt Pius'i mingis mõttes uuest mänguküljest. Minu jaoks on oma sümpaatia muidugi juba eoses tema tegelasega seonduvalt, sest tema on laval "tantsumees"...ning see liikumisseade-lõik ja üldse Märt "Märteni" liikumine - vägagi tiptop! Karakter ka tabatult iseloomulik - läbikasvanud ametnikust ja kunstiinimesest - tundsin tõesti iseenda ja just selles vanuses ära :) Teisalt Priit Pius hoopis teistsugune - noore pere isa ja raseda naise alfamehena. Nii Märdil kui Priidul oli oma tegelastes võimalik endast natuke välja minna ja seetõttu siin eristus eriti hästi nende täiesti erinevalt loodud tegelaskujud ja mõlemal valitud täiesti isemoodi mängustiilid. Samas ei jää nende sarnasus tekstiliselt vahvalt loos endas ära märkimata. See on see autoriteatri eripära, et tõesti kõik ongi nii ehedalt kirjutatud, nagu just selle trupi jaoks loodult. Ja ongi ju! Äratundmist pakkus ka Alo Kõrve aadlikust omanik, kes tahtis tunda ennast hoopis päris tööd tehes vajalikuna (loe: inimesena). Selline tunne ilmselt kimbutab meist aegajalt ka paljusid - saaks ometi teha mingit "päris" tööd, just nagu mõni oleks rohkem päris kui teine... aga on - kui ikka oma kätega midagi teed ja pärast on käegakatsutav asi sellest järel või mingi pikemaajaline või rohkematele inimestele kasu... Näiteks maatööd on "päris" tööd... Näiteks saab selle tunde tihti aias tööd tehes - kaevad, rohid, istutad või külvad, hooldad ja pärast korjad saaki. Või ehitad maja - paned materjalid mõtestatult kokku ning sellest saab päris, soojahoidev ja ilmastikumuutuste eest kaitsev elukoht. Paned liiklusmärgi üles ning see piirabki liikluse turvalisemaks ning kõik me jõuame koju...

Samas kui teatrikaaslaste jaoks tõusid esile veel mitmed. Argo "kunstnikust" tegelane ja see, millega ta ennast seal varustab ja (arvatavasti) kodust "performance-kunsti" loob, on humoorikas eelkõige tänu just selle inimese enda tõsidusele, ehkki selgelt ka karikatuurne ja kõverpeegli abil (kõik me võime teineteisele natuke just oma asja ajamisel koomilised tunduda, sest me ei tea kogu tausta, ega oska hinnata seda) ja peaaegu nahast välja pugedes kui teda hiljem korralikult närvi ajab. Nõnda saab ühel hetkel ka kogu see hoov just Argoga täidetud! Vahva "oma nurk" oli antud "keevitajatele-ehitusmeestele". Jan Ehrenberg nende seast ilmselt saab oma jooksusööstudega korraliku intervalltrenni iga etendusega tehtud :) Aga just see, et nad on seal kõrval ja toimetavad... Ja nii hea on ju tegutsevaid-töötavaid inimesi vaadata - teevad ka "päris" asja... nagu öeldakse... Ja kes ütles, et näitlejad "päris tööd" ei tee :) Ent ka see on just siin lavastuses hea, et kui keegi niidab muru, siis ta tõmbabki selle niiduki seal murul käima või kui keegi ehitab, siis ta ongi katusele roninud ja kopsib seal või sätib katuseplaate (Mikk Jürjens). Teisele teatrikaaslasele pakkus vaimustust hoopis Kalju Orro, ehk "Otto", kellel tunduvad olevat rahamured, aga siis kui ette tuleb inimene, kelle jaoks ei ole millestki kahju... Neid vahvaid tegelasi ja ühtlasi häid näitlejaid võiks siin üles loetlema jäädagi, sest mahlase murdekeelega elab majas ka üürnik Simo Andre Kadastu kehas, Piret Kalda ja Rain Simmuli tegelased on endine paar, kes peavad ühte hoovi endiselt ära mahtuma, Tõnn Lamp on tõsine töömees, aga sees põksub armastava isa süda, Kaspar Velbergi tegelases on ühtviisi koos nii meeldiv looduslähedus, aga ka inimestelähedusest jõudu saav seikleja, ent see viimane "lähedus" pole ju kaaseestlastele sugugi omane, peaminister Indrek Sammul on vahelduseks täiesti "inimesena" kujutatud, mis omamoodi tekitas just olemuslikult nii mõnegi praeguse poliitikuga meeldiva silla - nii meeste kui eriti paari naisega (jah, poliitikud on ka inimesed... kuigi siingi saavad ridade vahelt korralikult sakutada ka), Elisabet Reinsalu oleks nagu aktsendiga ja tema lavalesaabumine on sündides legendaarne (nagu ka peaministri oma!), aga mõnel naisel ongi keemia kõigi meestega ja siin on temal nii Egoni, Indrek Ojari kui ka Mart Toome tegelastega. Indrekul endal seevastu omamoodi kurjajuureks olev asjapulk kanda, mis sünnib vägagi hoogsal-avatud moel ja Mardil IT-ministri oma, kes vast üks absurdseimaid sissekirjutisi Kalaranna 28-sse - "IT minister", kes on tulnud "teed avama" (samas ka hämmastavalt eluline kõigi jaoks, kes on kunagi riigi jaoks töötanud), Indrek Ojari ja Elisabet Reinsalu paari tuttav, teeb viimasega neist tolle kodus Silent Discot ja kui jooksuveri lööb vemmeldama, siis ei saa muud kui suurest tuhinas teistega kaasa joosta! Kas just nii segased-keerulised-hullud me inimesed olemegi, aga mõnel hullul päeval, nagu sellel siin, on ju küll tunne, et mis kummalises seisus need taevatähed just täna on! :)

Lisaks veel kõigele, saab vaadates mõttemänge kaasa mängida, sest siinsete "oma hoovi tähtede"-tegelaste nimed on auteur Uusbergil päris mitmetelt lavatähtedelt mõjutusi saanud - Orro=Otto, Sandra=Aleksandra, Hele=Helle, Märt=Märten, Eespäev=Eelviis, Rain=Rein... isegi Anu ja Lea vahel on kasvõi näiteks kolmetäheline ühendus. Ja tundus, et autoril on lisaks natuke ka tegelase ameti või olekuga seotud nii mõnegi vastavat rolli mängiva näitleja huviga...kuigi needki mingite "lisatud" kiiksudega :) On ju keelelised mängud ja teatav semantika Uku Uusbergi kui auteuri kaubamärke. Praeguseks oleks vist suisa pettunud kui tema kirjutatud näidendist seda mingilgi moel ei leiduks :)  Ukule kui autorile omaseid nõkse leiab siit veelgi ja ma leian, et selline oma käekiri on iseloomulik paljudele kui mitte isegi kõigile suurtele kunstnikele-loojatele ning teeb Ukulegi au!

Hinnang: 4...4+

Üks senise teatriaasta siiani kolmest suurimast teatrielamusest. Just see "elamuslikkus" on kindlasti oluline ja ka kirjeldav märksõna. Laiemas kontekstis võibolla isegi mitte nii originaalne (sest muidu ju eeldaks ka kogu eelnevale kiidulaulule isegi veelgi kõrgemat hinnangut), aga see on ühtlasi ka just nimelt selle lavaloo vooruseid. Sest just seetõttu on lavaltoimuva kunstilise ja meie ümber toimuva päris elu ühildamine eriti lihtne. Paralleelide leidmine ja ära tundmine siin mõjub positiivselt... lohutavaltki... ja tavaliselt ajab ka naerma. Ja seegi on ju just selle "elamuse" selge osa. Kuid eelkõige on elamuse loovateks teguriteks mängukoht, võimas mastaapsus ning suur trupp. Korraga 800 inimesega ühe etenduse vaatamine annab oma noodi ja laval ka kõikvõimalike eriliste, ent siiski looga seotud lahenduste elustumine, mida tavateatris ei olegi võimalik kunagi näha - teatrilavad lihtsalt ei võimaldagi nii mitmeidki asju, mida siin näha saab - muudavadki kogu terviku suureks ja suureks elamuseks. Lavastaja on ka korralikult ise vallatlenud nende komponentidega ning otse loomulikult jõuab see ideede ilutulestik ja ohtrus publikuni meeliülendavalt. Üks mitte ainult suve, vaid arvatavasti kogu teatriaasta "võimsamaid" teatrilavastusi nii mitmeski mõttes.

Tekst lavastuse kodulehelt (siinsed fotod on pildistanud Siim Vahur):

SUVELAVASTUS

Kalaranna 28

Autor: Uku Uusberg

Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Kristjan Suits

Valguskunstnik: Emil Kallas

Osades: Argo Aadli, Epp Eespäev, Jan Ehrenberg, Andero Ermel, Markus Helmut Ilves, Ene Järvis, Mikk Jürjens, Simo Andre Kadastu, Piret Kalda, Märt Keerutaja, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Egon Nuter, Maris Nõlvak, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Elisabet Reinsalu, Kristiin Räägel, Indrek Sammul, Rain Simmul, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Kaspar Velberg (+ kümned inimesed veel!)

Esietendus: 4.juuni 2022

Mängukoht: Patarei Merekindlus (Kalaranna 28)

Kestus: 3 tundi ja 15 minutit (koos vaheajaga), kahes vaatuses

Etendused toimuvad vabas õhus

Näitemängu tegevus toimub tavalises Eesti kortermajas, kuhu on sattunud elama hulk erinevate harjumustega inimesi. Sellegipoolest on nad leidnud kõiki osapooli rahuldava ühiselu vormi ja juba ammu pannud käima tegusa korteriühistu. Elanike jaoks täiesti ootamatult selgub aga, et riik on alustanud uue planeeringuga, mis puudutab iga elanikku Kalaranna 28 korteriühistus …

„Kalaranna 28“ on kirjutatud spetsiaalselt Patarei Merekindluse avarasse sisehoovi ja pealkiri on üksiti selle paiga aadress, lugu ise aga avab selle ajahambast puretud ruumi hoopis teiselaadses tähenduses, tragikoomilise situatsiooni kaudu, mis ajab nii naerma kui küsima endalt tänases ühiskonnas valitsevate väärtuste üle. Lavastust mängitakse ainult ühe suve, pärast Linnateatri suvelavastuse lõppu algavad merekindluses lammutus- ja ehitustööd, et anda sellele ajaloolise taagaga paigale uus hingamine.

MAIKUU 2022 parimad teatris ja filmis

Maikuus jõudsin üle Eestimaa teatritesse 13 erineva lavastuse etendusi vaatama. Siin võtan neist "luubiga vaadatult" kõige paremad ja suurimat elamust pakkunud teatrid, lavastused ja teatritegijad kokku, kergitan austusega mütsi ja tänades pakin just need nimed ja nimetused kaasa, et aasta lõpus kogu teatriaasta kokkuvõtet tehes uuesti välja võtta ning veelgi laiemasse aupaiste-spektri-võrdlusse asetada ja vaadata, mis neist ka teiste teatrikuude tippudega kogu aasta lõikes kõige parematena eristuvad. 

Peale pealinna teatrite on esindatud ka Saaremaa, Pärnu, Tartu ja Paide teatrid. Vaid 4 neist on riiklike teatrite lavastused ja 9 seega indie-teatrite omad, ehkki mõni neist "väikestest" vägagi mastaapne! Ühtlasi hakkab üha rohkem silma see, et kui eelmine aasta oli selgelt erakordselt tugevate "naislavastajate-teatriaasta", siis tundub iga kuuga tõusvat esile uued ja uued laste- ning pereteatri lavastused, mis on nii hämmastavalt mõjuvad ning kõrgetasemelised, et kui peaks aasta esimese 5 kuu põhjal laiemaid järeldusi hakkama tegema, siis näib see just nimelt "pereteatrilavastuste-teatriaasta"ks kujunevat. Liites siia juurde vähem või rohkem "noortele" mõeldud või noortega kandvate jõududena valminud lavastused, võib öelda, et senise teatriaasta 5st suurimast elamusest 4 on just sellised (pealkirjade vihjeid võib ammutada blogi paremast tulbast)! Ja muuhulgas 1 neist saigi publikuküpseks just nimelt maikuus!

Kuid siin siis kõigist neist magusaimatest möödunud kuu teatrimarjadest täpsemalt:

SUURIM TEATRIELAMUS

Selleks, et just need kõige-kõigemad saaksid aupaistet rohkem, tuleks valida võimalikult vähe esiletoodavaid, ent ometi ei raatsi ühtegi järgnevatest 5st jätta nimetamata. Oma "elamuslikkuse" suuruse mõttes eristuvad selgelt 2 paari. Eelkõige Vahur Kelleri lavastatud Rahvusooper Estonia "Naksitrallid" ja Ingomar Vihmari Gorki tõlgendus - Endla "Suvitajad". Esimene südamlik, suurepäraste lauludega lasteooper, mis paelub kaheks tunniks ammuli sui ja kõrvu imetlema Eno Raua klassika dramatiseeringut, mille nii muusika kui ka libreto on tõesti suurepärane! Mõned laulud kummitavad siiani, kuigi vaatamisest (ja vaid korra kuulmisest) on juba peaaegu terve nädal! Ja kuigi see on täisväärtuslik ooper, siis just selline, millest saab ka sõnadest läbinisti aru! Kaotamata dramaatilisust, südamlikkust, põnevust ja huumorit, vaid hoopis just kõike elamuslikult esile tuues! Teine sama kaliibriga elamus on vene klassika moderniseering (ja mina isiklikult üldiselt tänapäevastatud klassika austajate sekka tavaliselt ei kuulu). Kuid see Gorki kibevalus komöödia on Endla supertrupi poolt mängitult tõeliselt magushapu - vaataja saab naerda, ent lavalolevatel tegelastel endal just väga hea olla kõigil pole, mõnel suisa vastupidi. Minu jaoks oli see üldse "Ingomar Vihmari kuu", kui arvestada, et lausa 2 tema lavastust kinkisid kuu suurimate elamuste sekka kuuluvad teatrikülastused, sest Teater Must Kast äsja või kohe 30nesteks saanud trupp on samuti natuke tänapäevasemad mingites nüanssides, kuigi see vene klassika on tekstilises mõttes siiski täitsa õiges ajas "Kolm õde". Ja see kakofoonia on isemoodi meloodiline. Miks mõnikord sellise võttega lavastused toimivad ja teinekord mitte, see on müsteerium, ent need 2 Ingomari lavastust kuuluvad kindlasti õnnestumiste sekka. Tšehhoviga võrdse elamuse pakkus ehk mõnevõrra üllatuslikultki hoopis teise tonaalsusega meie oma Eesti klassika - Kuressaare Teater ja Smuuli "Lea". Üks tükike ajalugu kulub teatris tavaliselt marjaks ära, see on siinkirjutaja maitse-eelistusi arvestades üks kindlamaid teid väärt elamuse pakkumiseks. Elar Vahter on omad nõksud siin sisse toonud ja seda nii koostöös dramaturgi kui ka kunstnikega. Kuid see lõpu romantilisus tõstis minu jaoks kogu terviku veel südamele ligemale. Ja veel üks vene klassika, mis sedapuhku veel eriti tabavalt oma ajastus tekitas imetlust nii Filipp Loss'i režii suunal - selline teekond kogu valusa sõlmpunkti avanemiseni on nii intelligentselt kalkuleeritud, kuid ka väga olulise, ehk vanainimeste ja teiste "nõrgemate" kiusamise teema tõstatamine. Vene Teater "Armuleivasööja" elamuslikkust tõstis ka erakordselt tabav mängukoht, ehk Sagadi mõis ja üks senise teatriaasta tugevamaid ja psühholoogilise mänguna nauditavamaid meespeosasid!

PARIM LAVASTAJATÖÖ

Kuu tugevamad lavastajatööd said mainutud ka suurima elamuse pakkunud lavastuste all, ent kõige mitmekülgseim ja tõesti "kõik viled" mängupanev oli Vahur Kelleri ideede ilutulestik Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"e lavamaailmas. Olgu see siis Muhvi lava sisse kaevamine, sirmi kasutamise oskuslik ja efektne mõju, autosõit laval ning muidugi kogu muusika-laulude, tantsude ja draama ühildamine - suurepärane kunstiline tervik! 

Tugevatest lavastajatöödest (Ingomarile, Elarile ja Filippile lisaks) on siiski mainimata kuu teiseks tugevaim töö, mida Elise Metsanurk ja Andreas Aadel on teinud Tartu Uus Teater "Siili poomine" lavastades. Midagi väga erilist ja (positiivses mõttes) kummalist, aga sidudes selle kõik kokku toimivaks, silmakommilikuks tervikuks, kuigi sisu on vägagi "siiliokkaline". Ja kogu massi oskuslik kasutamine ning kõikvõimalikud mängud nii žanrite, vormide, liikumise kui just ka selle va visuaaliga.

Mainimata ei saa jätta ka Ain Mäeotsa lavastuse kolossaalset mastaapsust, mis siiski tõesti ei lagune ei laiali ega isegi narmenda ühestki otsast Ekspress Meedia pikalt edasilükatud suurprojekt "Lotte ja vana õunapuu saladus"es. Puhas ja filigraanne, vähemalt publikupoolelt vaadatuna.

PARIM NAISPEAOSA

Oi kui keeruline on siin jätta kedagi mainimata ja piirduda vaid tõesti senise kogu teatriaasta tippude sekka lisandunud kahega. Jahmatavalt ülitugevaid näitlejatöid on tegelikult kevadhooaeg üldse pakkunud kuidagi vähe, välja arvatud meeskõrvalosasid, kus neid on ligemale 20! Ja sellepärast on just tolles kategoorias lausa valus ka siin blogi paremas tulbas seatud max 10 esiletoomise piiri lõikamine. Kuid maikuu tõi siiski eelmisele kahele senise aasta naispeaosade tipule (Garmen ja Ester) sama palju juurde. Laura Niils'i Teater Must Kast noorim "Kolm õde" õdedest on tõesti vaimustavalt mitmetahuline/mitmekihiline roll, mis mõjub kogu tervikule nii kandvate õlgade kui ka liimina. Laura "kehastumine" paneb mõtlema selle sõna otsesele tähendusele rolliloomise mõistes ning oi kui nauditav on seda vaadata ja selle tunnistajaks olla. Teise selle-klassi rolli tegi Piret Krumm Kuressaare Teatri "Lea" nimiosas. Mõlemad muide ka laulavad oma rollides, aga see pole seekord musikaalsus (mida neis mõlemas noores näitlejannas on tõesti imetlusväärselt), vaid just tugev kehastumisoskus, et unustad nad näitlejatena laval, vaid elad nende tegelastele kaasa päriselt. Piret on heas mõttes "näljane" oma mänguga - silmad põlevad ja see sähvakus, energia ning elu, mille ta lavale paneb Lea rollis paneb ka metatasanditel paika karakteri - saab aru, miks kõik need saare poisid temast sisse on võetud.

Maikuust tahaks esile tuua ka Birgit Landbergi "Kolm õde" keskmise õena, keda ka napilt-napilt võiks peaosaliseks nimetada (vanim õde figureerib siiski kõrvalosas) ja Ajateater "Kala neljale" mõrvarlikud 3 õde - Merilini Kirbits, Liis Haab ja Katrin Valkna. Iseäranis esimene neist särtsub ja säriseb mõisaruumide kammerlikul laval, aga teised on ka väga tugevate karakteriseeringutega.

PARIM MEESPEAOSA

Hendrik ja Andres said endale väga tugeva konkurendi aasta parima meespeaosa tiitlile! Leonid Ševtsov Vene Teater "Armuleivasööja/Nahlebnik" lavastuses on tõeline meistriteos-roll! Rääkimata sellest, et tema tegelasele ju ka muidu tunneks kaasa, aga just see psühholoogiline lahend selle tegelase mängimiseks on nii hämmastavalt peen ja sügav! VA-PUS-TAV! Bravo! Tõeline korüfee. Ma kordaks oma pikemas peegelduses kasutatud kirjelduse lõiku - "ühes stseenis, veel mängu keskel mõtlesin, et kui tal tuleksid pisarad, siis muudaks see tema mängu väga heast suurepäraseks... pisaraid ei tulnud... aga mina ju ei teadnud, et tulemas on veel teine stseen... kus need silmad läksidki veekalkvele!"

Ja kuigi samaväärilisi meespeaosasid rohkem polnud see kuu, siis tuleb ära mainida Andres Roosileht Kellerteatri "Midagi tõelist" psühholoogiliselt väga keerulises rollis, aga ta kasutab seal nii kavalalt leidlikke nõkse karakteri elustamiseks. Tarvo Krall Ajateatri "Kala neljale" omade ambitsioonidega teenrina - Tarvo üllatas eelmise aasta "Nõid" lavastuses juba oma uue, küpsema mängutasemega ja siin justkui tõestuseks teine takka, et me peame tema tegemistel karakterite loojana hakkama täpsemalt silma peal hoidma, sest ta rolliloome on jõudnud plahvatuse äärele. Ning ei ootaks ju, et ooperirollidest võiks olla isegi vaid ühe teatrikuu lõikes parimate meespeaosade juurde asja, kuitahes hästi lauldud meesnäitlejate rolle kõrvutades neid draamanäitlejate psühholoogiliste või dramaatiliselt täppismängudega, sest ooperirollid kipuvad just näitlemise mõttes minema ülemängimiseks-üledramaatiliseks, mida ju võimendab ka just nimelt laulmine ja sinna juurde tihti teatav pingutus. Ent minge vaadake Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"es Mart Madiste loodud Kingpoolt ja te ei saa minu siinsele esiletoomisele mitte vähematki vastu vaielda!

PARIM NAISKÕRVALOSA

Ometi üks väga rikas kuu tugevate naiskõrvalosanäitleja rollide poolest ja 6 neist saabusid Ingomar Vihmari lavastustest! Kas temal on mingi eriline oskus naiste mängule õigeid suuniseid anda? Ei tea... Kindlasti ju ka nende naiste enda vaimustavad valikud. Kõige esimesena tõeline pauk - Carita Vaikjärve neurootikakuninganna Endla "Suvitajad" lavastuses. Edasi 3 vägagi eriilmelist, aga vaatajale mängulisuse mõttes naudingut pakkuvad Liina Guerrero, Jaanika Tammaru ja Kaija M Kalvet "Kolm õde" lavastuses (viimane neist see vanim õdedest, keda peaosade juures mainisin). Ent mainimata ei saa jätta ka Karin Tammaru välimuselt Frida Kahlot kanaliseeriva poetessina "Suvitajates", Liis Karpovi õrnahingelist süvausklikku "Issanda loomaaias", Kati Ong'i kõige rohkem haiget saajana "Suvitajates", Piret Rauk "Lea" emana ning Karin Lamson "Armuleivasööja/Nahlebnik" noore mõrsja ja mõisaprouana, kelle kõrgklassimaailm ja eneseteadlikkus teatud põhjusel saab valusa löögi.

PARIM MEESKÕRVALOSA

Nagu juba mainitud sai, on see kategooria selgelt aasta kõige tihedama konkurentsiga. Seda imelisem, et maikuust aasta TOP10sse suutsid end mängida tervelt 2 meest. Markus Habakukk "Lea" vastiku peikana ja Karl Robert Saaremäe "Kolme õe" psühholoogiliselt äpu vennana. Mõlemad isemoodi sügavad, mõlema mäng paneb unustama, et neid tegelasi "mängitakse" ning mõjuvad ehedalt ja emotsioone, vastandumist ja äratundmist esilekutsuvalt.

Kuid lisaks tooks esile ka Priit Loog'i "Suvitajatest", Kaarel Targo "Kolmest õest" ja Ago Andersoni "Issanda loomaaiast". Viimane neist muide mängib naist, aga mitte naise-võtmes, mis on täiesti omamoodi valik. Priidu mäng tiivustub nii tema naist mänginud Kati Ong'iga partnerluses, aga vast ehk veelgi rohkem hoopis huvitavalt vastandlikult Märt Avandiga lavakeemias (instagrammis natuke täpsemalt lahti seletatud). Ja Kaarel tõuseb ka esile just oma omapäraselt lakoonilise vormiga vanamehe mängimisel ja seda üldsegi mitte "vanameest" mängides, mis (nagu Agogi puhul) muudab ta mängu eriti huvitavaks (kui sellist "vormi" just tihedamalt näha ei saa). Kohe nendele viiele järgneb veel pikk nimekiri - Rauno Polman, Kristjan Sarv, Aleksandr Kutšmezov ja Tanel Ting jne... Lisaks super-pereteatrikevadele ka tõeline "meeskõrvalosade aasta algus"!

PARIM LASTE/PERETEATRI LAVASTUSE NÄITLEJA

Maikuust esiletoodavate näitlejate nimistu on NIIIIII pikk, et mainin nad siin kõik ära... (Siin ja edaspidi) punasega need, kes/mis trügisid kogu aasta lõikes praeguseks 10 tugevama sekka:

Sepo Seeman "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mait Malmsten "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Jan Uuspõld "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mart Madiste "Naksitrallid"

Aule Urb "Naksitrallid"

Janne Ševtšenko "Naksitrallid"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

Karolin Jürise "Mesilane sinu peas"

Vallo Kirs "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Meelis Põdersoo "Mesilane sinu peas"

Anne Reemann "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Gerli Padar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Olgu lisatud, et ka Lauri Liiv meeldis väga (maht oli teistest pisut väiksem) ning René Soom'i "mäng" Naksitrallides jäi nii paljuski tema tegelase suuuuuure habeme varju ja ainult sellepärast ta siia ise teiste nakside trallitajate kõrvale ei mahtunud... aga no tema hääl ja lavaline aura/olek on omaette klass sellegipoolest :)

PARIM NOORE, e. (nägemise hetkel) ALLA 30.AASTASE NÄITLEJA ROLL

4 neist juba varasemates kategooriates esile toodud, aga 2 head noorte näitlejate rolli leiab siit veel, mis väärivad äramärkimist maikuust:

Markus Habakukk "Lea"

Karl Robert Saaremäe "Kolm õde"

Karin Lamson "Nahlebnik/Armuleivasööja"

Ott Raidmets "Suvitajad"

Karolin Jürise "Mesilane sinu peas"

Martin Kork "Siili poomine"

PARIMAD KORÜFEED, e. PARIM 60+ NÄITLEJA ROLL

See on tõesti imeline, mida Leonid Ševtsov Sagadi mõisa "Nahlebnik/Armuleivasööja" laval korda saadab! Võib muide ka aasta lõpus olla meie korüfeede nr.1 ning tema SEE roll oleks igati väärt esindama ka just seda kategooriat, ent lisaks oli tore väike comeback näitlejana Enn Keerd'ilt "Suvitajates", mis oma helgema tegelase ning vastavalt valitud mängutoonidega oli nii mõnus nii eraldi võetuna kui ka kogu truppi arvestades täisväärtuslikuks isemoodi tasakaaluks.

PARIM UUE /VARASEMATEL AASTATEL LAVAL NÄINUD POLE/ NÄITLEJA/TANTSIJA/LAULJA ROLL

Tooks esile vaid ühe (kokku 5st), sest kuigi olen temast varem kuulnud, oli see tõesti minu jaoks alles esimene kord (teadlikult) kogeda-näha Allar Valge tantsuoskust ja ühtlasi mängu "Lotte ja vana õunapuu saladus" lavastuses (ta osales ka "Naksitrallid"es, ent seal kostüümi tõttu ei teadnud, kes ta neist oli :)

PARIM ANSAMBLIMÄNG

Möödunud kuust tõstaksin esile 3... ja 2 neist muide Vihmari lavastustes!

Must Kast "Kolm õde"

Endla "Suvitajad"

Tartu Uus Teater "Siili poomine"

PARIM PISI- VÕI VÄHESTE SÕNADEGA ROLL

Kaks huvitavat anomaaliat - mõlematel on tegelikult lavaaega kobedalt palju, ent sõnu vähe (no teisel üldse mitte) ja see teine koosnes umbes paarikümneinimeselisest massist! Ja veel millisest - mõjuvast, sealhulgas kohati ka indiviididena (kui laenata ühe maikuus siiani mainimata ent nähtud lavastuse põhivastandust)!

Sergei Tšerkassov "Nahlebnik/Armuleivasööja"

TÜ VKA etenduskunstide I kursus "Siili poomine"

PARIM AUTORITEATER

4 neid tegelikult üldse möödunud kuul nägin ja ei taha neist ühtegi siin märkimata jätta, sest selles on mingi teistmoodi pitser, kui autor ise lavastab. Üldse on viimasel ajal kuidagi kaduvväikseks jäänud autoriteatri osakaal lavastuste tervikmahus. Ometi meil on ju mitmeid väga tugevaid auteur'e. Ah et miks siiani pole veel maininud Barbara Lehtna ja Jarmo Reha lavastusi. Esimesest kirjutasin instagrammis ning varsti ilmub ka täiendatud peegeldus blogis pikemalt ning see tõesti meeldis, kogu huvitavalt kontseptuaalne lahend. Jarmo lavastuse toon ei meeldinud mulle seda vaadates, sest kõike esitati "peame" vormis, aga minu tõmbas kohe just tänu sellele kõigele vastanduma - ei, keegi ei tule mulle ütlema, et ma midagi "pean" (alles hiljem viisin kokku, et pealkiri ju annab sellisele suhtumisele täie õigustuse). Lisaks ei meeldi mulle lugemisteater, aga siin oli suurem osa tekstist justkui loetud...isegi kui Jarmo seda tegigi kohati usumehelikult seestunult (ning ka tegelikult peaaegu nagu peast) ja tõesti väga ägedalt (tõmbasin paralleeli filmis "The devil all the time" vägevalt pool-hullumeelse-pastorina sigahea rolli teinud Robert Pattinsoniga). Ja kolmandaks, anti alguses mõista, et läbivalt filmis kaasatoimetav Pääru Oja tegelane on meil justkui "sangar", ent kuni lõpuni välja ei ilmnenudki, et milles tema "sangarlus" siis seisneb? Kas EKRE tõrvikute kogunemiselt skinheadina oma tõrvikuga läbikõndimises, midagi seal siiski ette võtmata (sõnum oli ju justkui ka seal ridade vahel, et PEAME aktsepteerima kõigi erinevaid tõekspidamisi - päriselt või? EI PEA!). Ehh... üks etendus, mida vaadates tundsin end liiga vanana, sest olen pea kõik need teemad juba ise läbi mõelnud. Aga mulle väga meeldis üks mõte, täpsemalt dilemma, mille nad seal pikemaks pähe istutasid (olgugi, et sellelegi olen juba mõelnud)... ja nagu ma ei väsi kordamast, et ka luulekogu võib olla "hea" kui leiad sealt üles vähemalt selle ühe, mis tõeliselt puudutab, siis ka teatrikogemus saab väärtuse, kui leiab kasvõi selle ühe mõtte, mille üle hiljem juurelda. Nimelt - "Kas sa ohverdaksid ennast, kui sellega päästaksid maailma?"... arendasin seda mõtet ka edasi, sest sellest ju sõltuks ka mu laste elu... Aga kas tõesti suudaks, kui see hetk päriselt peaks kätte tulema? Astuda kindlasse surma kellegi teise nimel? Ja kas sellel on tunnetuslik vahe sees kui ohverdada end ainult enda laste elu nimel või ohverdada kogu maailma, sh. oma laste? Mis omakorda viib imelike vastuoksa dilemmadeni... Nendel ja ühel teisel põhjusel on see siin siiski ka esile toodud. Vihjeks, et seda teist põhjust võib otsida eelkõige muusika-kategooriate alt...

Elise Metsanurk/Andreas Aadel "Siili poomine"

Barbara Lehtna "Ja kes mind siis lõpuks mäletab?"

Laura Jaanhold "Issanda loomaaed"

Jarmo Reha "Divide et Impera"

PARIM INDIE-TEATRI LAVASTUSTERVIK

"Lea" Kuressaare Teater

"Kolm õde" Must Kast

"Kala neljale" Ajateater

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

"Ja kes mind siis lõpuks mäletab?" Paide Teater

SUURIM ELAMUS LASTE-/NOORTE-/PERETEATRI LAVASTUSEST

Suure südame ja hooga tehtud-mängitud "Mesilane sinu peas" VAT Teater

Ja ega ei saa ju üle ega ümber ka just lastele tõeliselt meeldinud (ehkki valusalt kallite piletihindadega, mis omakorda devalveeris millegipärast selle lavastuse tegelikku väärtust ja pani hoopis väikse, aga väljakannatamatu rahateenimishaisu kogu asjale juurde - 1laps+1lapsevanem piletid kokku 100EURi!) muusikalisest vaatemängust "Lotte ja vana õunapuu saladus" Ekspress Meedia (olgu lisatud, et mind "täiskasvanud vaatajana" hakkas lõpp siiski tüütama, mis omakorda kiskus ka päriselt natuke kunstilise terviku väärtust allapoole, ehkki muusika ja mängu taseme ning lavastuslike trikkide mõttes oldigi helded).

SUURIM ELAMUS EKSPERIMENTAALSEST-/MUUSIKA-/VÕI TANTSUTEATRIST

Lisan eelnevale "Jaga ja valitse" jutule, et "vorm" oli selles siiski pool võitu, ehkki ise hindan näiteks Paide Teatri põnevat vormikatsetust huvitavamaks, rääkimata Tartu Uue Teatri ekstravagantsest sähvatusest. Ent kuna siin mitte-draama-etenduste kategoorias saab esile tuua ka muusikalavastused, siis no kuu suurim teatrielamus tuli (hämmastav, sest ma pole kunagi just sellest paljude poolt palavalt armastatud Eno Raua loomingust erilises vaimustuses olnud mingiski varem avaldatud vormis) "Naksitrallid"est. Ja "Lotte" tervik ning just eriti muusikaline tase oli ju vägagi kõrge ning seda nii lauljate kui muusikute poolelt!

"Naksitrallid" Rahvusooper Estonia

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

"Ja kes mind siis lõpuks mäletab?" Paide Teater

"Lotte ja vana õunapuu saladus" Ekspress Meedia

"Divide et Impera" Ekspeditsioon/Kanuti Gildi Saal

PARIM KOMÖÖDIA

Kuigi puhas komöödia pole neist ükski, võib neid mingites oma lõikudes või ka tervikuna tinglikult siiski just nimelt ka komöödiaks liigitada (mina sain kõigi kolme ajal naerda "ka").

"Suvitajad" Endla

"Kala neljale" Ajateater

"Siili poomine" Tartu Uus Teater

PARIM PÕNEVIK/KRIMKA/SCIFI TEATRILAVAL

Esimene on krimikomöödia ja teine pesueht, ent omapärases vormis põnevik. Kellerteatri lavastuse pikem peegeldus on mul pooleli, aga ilmub peatselt. Mul on selle lavastuse suhtes kahetised tunded ja seda eelkõige sellepärast, et olin näinud sama materjali põhjal Vanemuise lavastust... Ja just sellepärast on sellest ka raske kirjutada ning ehk ka adekvaatselt hinnata. Aga materjal on tugev ja kui varasemat lavatust näinud pole, siis tasub see lugu siit kindlasti ammutada. Üldsegi on meil täielik põud teatrites tänavu põnevikest ja krimkadest! Hea, et Kellerteater meil olemas on ning Eesti Noorsooteater on ka oma repertuaaris pisutki sellele mõelnud. + Ajateater ning praktiliselt ongi vsjoo (kui just kaugemalt ei otsi ja näiteks Draamateatri Puud olid... tinglikult ka siia alla ei liigita).

"Kala neljale" Ajateater

"Midagi tõelist" Kellerteater

PARIM KUNSTNIKUTÖÖ

1, mis maikuust senise teatriaasta 3 tugevaima sekka oma leidlikkuse ja silmailuga sisenes. Teine oma keerukuse, aga ka tuttavate komponentide oskusliku kasutuse, originaali laiendamiste, ent samas stiilitruuduse osava säilitamisega. Kolmas vahvuse, muinasjutulise värvikuse ja värvilahendite ning mängulisusega ja neljas lavastuse kontseptuaalsuse integreeritusega, kus tõesti režii ja kunstnikutöö saavad justkui korduvalt üheks.

Kairi Mändla "Siili poomine"

Iir Hermeliin/Heiki Ernits "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Jaanus Laagriküll "Naksitrallid"

Karmo Mende "Lea"

PARIM KOSTÜÜMIKUNSTNIK

Gerly Tinn tegi senise teatriaasta nr.1 kostüümid Shakespeare'i lavastusele ja nüüd ka teine töö aasta TOP10sse! Lihtsalt pööran tähelepanu... Lotte dikteerib paljuski esteetikat, aga siin on leitud veel omad nõksud juurde. Ajastukostüümid on jällegi alati ühed magusaimad vaadata! Lisaks kui kusagil kunstnikutöös on sõna otseses mõttes selgelt nähtavaid leidlikke lahendusi mõeldud välja (Siili poomise nii värvidega mäng kui ka näiteks põtrade pead-sarved), siis see väärib kiidulaulu!

Gerly Tinn "Naksitrallid"

Iir Hermeliin/Heiki Ernits "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Killu Mägi "Kala neljale"

Kairi Mändla "Siili poomine"

Jekaterina Sedova "Nahlebnik/Armuleivasööja"

PARIM GRIMM

Ninad, kõrvad ja ka üldises plaanis mitmed karakteriseeringud "kõigi karvadega" - üks senise kogu teatriaasta tippe!

Rahvusooper Estonia "Naksitrallid"

PARIM VALGUSKUNSTNIK

Mitte ainult värvid ja paigutus, aga just see kuidas see valguskujundus tervikule kaasa mängib. Integreeritus, mis on küll omaette režiiga, ent käsikäes lavaltoimuvaga - sellele juurde andes ning küll oma rolli mängides, ent siiski mitte omaette silmatorkav (juhul muidugi kui selgelt mingil põhjusel pole selline taotlus). Saan vaid 2 maikuust välja tuua, millest omakorda 1 oli lausa suurepärane.

Siim Reispass "Siili poomine"

Margus Vaigur "Naksitrallid"

PARIM VIDEO-/VISUAAL-/TEHNILINE KUNSTNIK

Lauri Urb "Midagi tõelist" animatsioonivideo.

Ave Palm "Lea" leidlik ja lavastusele juurdeandev oluline detail.

Aleksandr Mirson "Divide et Impera" praktiliselt film, ent käsikäes lavaltoimuva lavastuse poolega ja valgusevalikud selles mängivad olulist rolli, eriti lõpus.

PARIM ORIGINAAL HELILOOMING LAVASTUSELE

Kõigis neljas lisaks instrumentaalile ka laulud. Tugev uue teatrimuusika kuu, mida kroonis veel uus eestimaine lasteooper! (Paraku ei õnnestunud mul näha-kuulda teist eesti uut originaalooperit, Tartus esietendunud, ja veel kõigele lisaks Tammsaare ainesel loodud).

Tõnis Kaumann "Naksitrallid"

Felix Kütt "Suvitajad"

Marianna Liik "Lea"

Priit Pajusaar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

PARIM MUUSIKALINE KUJUNDUS/TÖÖ MUUSIKAGA/HELIKUJUNDUS

Esiletoodud töödes on lavastuse muusikalise poole juhtimist, tabavat muusika valikut, esitust, helidega mängimist ja puhast "helikujunduse imenippe". Kõik on väärt tööd.

Kaspar Mänd "Naksitrallid"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

Artur Raidmets "Kala neljale"

??Ingomar Vihmar?? "Kolm õde"

Markus Robam "Divide et Impera"

Kirill Havanski "Siili poomine"

Veiko Tubin "Midagi tõelist"

PARIM TEATRIS KUULDUD EESTIKEELNE LAUL (MIDA VAREM POLE KUULNUD)

Oh kui mõnus on kuulda nii täiesti uusi eestikeelseid laule, mis ongi loodud just vastavale teatrietendusele, aga maikuus leidis ka selliseid, mis on lauluna tuttavad, ent nüüd on saanud täiesti uue eestikeelse kuue. Siin toodud "pealkirjad" on minu enda tuletatud vastava laulu sõnadest.

"Anna gaasi, Muhv!" (Naksitrallid)

"Kuumad suudlused suvilates" (Suvitajad)

"Ja just nii on lahe" - ood sõprusele (Naksitrallid)

"Järv" (ümber järve tammepuud) (Suvitajad)

"Kadunud Alberti blues" (Naksitrallid)

"Moskvasse" (David Bowie muusikale) (Kolm õde)

"Vana õunapuu laul" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Oo festival!" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Kunstiröövli laul" - enneolematu teos (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Tere-tere laul" (Lotte ja vana õunapuu saladus)

"Võsalaul" (Suvitajad) - ja antud juhul vast rohkemgi kui see laul ise - selle esitus!

PARIM KOREOGRAAFIA/LIIKUMINE/LAVAVÕITLUS DRAAMA- või MUUSIKALAVASTUSES

Erakordselt hea uue koreograafia-kuu oli maikuu! Nii palju leidlikkust ja silmailu, mis rikastasid veelgi huvitavamaks tehes neid vastavaid lavastusi.

Märt Agu "Naksitrallid"

Britt Kõrsmaa "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Rauno Zubko "Suvitajad"

Jaanika Tammaru "Kolm õde"

??? Siili poomine

PARIM TANTSIJA/LIIKUJA DRAAMALAVASTUSES

Võibolla mitte tingimata kõik just "parimad" tantsijad, ent oma liikumisega lavastust paremaks muutva mõju, üllatavuse või lihtsalt vahvusega.

Musta Kasti meeskvintett "Kolm õde"

Ago Soots "Mesilane sinu peas"

"Suvitajad" meespere

PARIM TANTSIJA FÜÜSILISE TEATRI LAVASTUSES

Olen mõelnud, et peaks balleti ja muu tantsu lööma kaheks, sest muidu on väga raske sellel "muul" pääseda löögile (seetõttu need nimetused pole siin ka punast värvi), kuigi peaks ja need ongi 2 ise asja. Oh kuidas ma näiteks nautisin seda efektset rokkimist... ja esimeses tõin esile küll vaid ühe nime, kuigi siin oli just terviktrupi liikumisest tulenevad naudingulised hetked ja kombinatsioonid, aga Mehise tundsin isegi kostüümis ära :)

Mehis Saaber + teised "kassid ja rotid" (Naksitrallid)

Britt Kõrsmaa ja Allar Valge (Lotte ja vana õunapuu saladus)

PARIM LAULEV DRAAMANÄITLEJA TEATRILAVAL

Nii, kus on Jarmo lauludega kauamängiv saadaval? Ostaks kohe!!! Ja miks ma ikka veel iga kord saan vapustatud kui Kleer laulab - tal on fantastiliselt imeline hääl - külmavärinad tulid ja rahvas ahhetas! Teiste tuusad hääled on muidugi juba ammusest teada ja nii hea oli neid maikuus taas teatrilavastustes kuulda saada! Jätan targu siin "värvimata" või "paremusjärjestamata" (toodud on tähestikulises järjekorras), sest muidu vajaks pikemat lahtiseletust, et otsesest "häälest" tõuseb olulisemaks lavastuse ja rolliga kontseptuaalselt imelise kombinatsiooni tähtsusest tulenev eriline tase (aga kahtlemata olid neistki siinsetest tippudest teravama ladviku seas juba mainitud Kleer ja Jarmo!). 

Karin Tammaru "Suvitajad"

Kleer Maibaum "Suvitajad"

Laura Niils "Kolm õde"

Piret Krumm "Lea"

"Suvitajad" trio Karin Tammaru+Kati Ong+Ireen Kennik

Jarmo Reha "Divide et Impera"

Kaarel Targo "Kolm õde"

PARIM LAULEV OOPERI/MUUSIKALI-NÄITLEJA TEATRILAVAL

Aule Urb "Naksitrallid"

Gerli Padar "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Janne Ševtšenko "Naksitrallid"

Lauri Liiv "Lotte ja vana õunapuu saladus"

Mart Madiste "Naksitrallid"

René Soom "Naksitrallid"

Tamar Nugis "Naksitrallid"

PARIM KODUMAINE ORIGINAALDRAMATURGIA

Hehh.. see 1 maikuust esiletoomist vajav oli natuke nii ja naa - olulise sõnumiga, aga kohati kahtlase väärtusega, mis pidigi šokeerima, arvestades tervikut ;)

Elise Metsanurk/Andreas Aadel "Siili poomine"

PARIM DRAMATISEERING/ADAPTSIOON

Üks hull, teine imetabane, kolmas lavastuskontseptuaalne.

Ingomar Vihmar "Suvitajad"

Vahur Keller "Naksitrallid"

Sven Karja "Lea"

---

Ülal on kasutatud Siim Vahuri pildistatud fotot maikuu suurima teatrielamuse pakkunud lavastusest "Naksitrallid".

---

MAIKUUS NÄHTUD PARIMAD FILMID:

1. Unbearable weight of massive talent

Mõnusalt originaalne ja üllatav, eneseiroonilinegi, aga ka muidu irooniline. Actionkomöödia, mis siiski mingist otsast ka kohati stampidesse komistab, aga mis siis sellest kui tervik ikkagi originaalse mõõdu välja veab ja kogu teekond on sedavõrd lahe ja hoogne!

2. Top Gun: Maverick

Tõeline hea-tuju-film. Rahaga tehtud ja see on ekraanilt näha-kuulda, aga mõnus on üht korralikku blockbusterit suurelt ekraanilt vaadata, mis tõesti ka mõnusalt elamuslik kinokogemus tervikuna ja igas oma detailis. Läks kiiresti kui lennukitiivul!

3. Apteeker Melchior

Olles Melchiori raamatute suur austaja ning kogu sarja kohe iga osa ilmumise järel endasse ahminud (muide siiani lemmik, just selles sisalduva "õuduse" pärast, on kogu sarja raamatutest 2.osa, mis suvel kinno tuleb!) siis mina jäin filmiga igati ja kohe väga rahule! Kõik muudatused olid ju tehtud Harglaga kooskõlas ning minul ka nende suhtes mingeid etteheiteid pole - oligi lahe, et natukenegi kusagilt otsast uudse külje pealt raamatutest (ehkki minu jaoks on viimastes osades just Melchiori salamõrtsuka-õpipoisist poja liin eriti huvitav...aga eks filmis saab ju edaspidi teha ka hoogsamaid ajahüppeid edasi). Kiidusõnu saadan kuhjaga nii režissöörile, kunstnikele, heliloojale ja loomulikult ka eesti teatrite nii noorema kui kogenuma kahurväe näitlejatele! Järgmist osa ootan lausa pikisilmi!

4. Downton Abbey 2: A new era

Downtoni fännidele ju igati hea suur suutäis... ainult, et mis nad seal lõpus tegid?! Kas tahtsid tõesti punkti siia panna? Minu huvi siit osast edasise vastu kahanes igatahes vähemalt poole võrra!

5. Scarborough

Eelmise aasta Toronto filmifestivali kanada filmidest publiku lemmiku tiitli võitnud film on valus ja mõjuv, kuigi kahjuks päris lõpus väikse maitsevääratusega, ent filmilikus mõttes oma stiiliga ning sügavuse mõttes jõuti kaugele.

6. Turning red

Lahe uus Pixari multikas, mis on natuke aasia maitseainetega, mitte ainult loo ja tegelaste, vaid ka sealse anime stilistika mõttes Pixari stiili sulatatuna.

7. Illusions perdues/Lost Illusions

Balzaci kostüümidraama megaheade näitlejatega - sh. Voisin, de France, Derpadieu, Dolan jne.

8. Bad guys

Ocean's 11 multikavormis, mille muudavad veel omakorda natuke paremaks head eesti teatrinäitlejate hääled.

9. Tagurpidi torn

Kui poleks eelmisel aastal Sundance'il näinud mõnevõrra kehvemat filmi, kus poiss oma pere augus hoiab ("John and the hole"), siis ilmselt oleks meeldinud kröömikese rohkemgi, sest mõned sarnased mõtted said juba mõeldud. Aga lapsed mängivad siin hästi (ja seda eriti tihti eesti filmides just ei juhtu!) ja lugu jookseb ka ladusalt. Meeldisid ju väga ka seal laste kõrval mitmed head eesti tuntumad näitlejad. No igati väärt vaatamist. Mitme pea jagu parem Kilmi eelmisest (džunglijõulukas).