Neeger

Siin ma siis olen - grimmis.

Käisin rekvisiidiks tehtava plakati pildistamisel.
Kummaline, et kuigi juba teist korda tehti mind neegriks, ikka paneb naeru kihistama. See lihtsalt on nii kummaline tunne kui vaatad peeglisse ning ei vaata mitte iseennast vaid nagu kedagi teist. Tõeliselt imelik. Ja kuidas sa siis oled ja vaatad ennast peeglist ja ei naera selle peale, kui selline "lõust" vastu vaatab? Lisaks sellele möksile, mis näonahale ja kätele määriti pandi peale puudrit. Suu tehti ümaramaks, see tähendab suunurgad värviti ka pruuniks, aga huuled jäeti laiemalt ilma pruunita. Nendele määriti peale roosat ja punast huulepulka. Hambad lakiti hambalakiga.

See hambalakk on üldse üks vahva asi. Ma jätsin selle grimmis maha võtmata ja hiljem sai töö juures ja ka kodus veel palju nalja nende hammastega. Hommikuks aga oli see lakk tükati ära tulnud, niiet pidi kõik ära kraapima. Õnneks tuleb ta küünega kraapides lihtsalt maha.
Pähe pandi kõigepealt võrk ja siis parukas ning "vanaemadega" siis kõvasti pea külge. Kostüüm on ka päris hea. Eriti püksid, mis kahjuks pole siin fotol näha. Tõeliselt vanamoodsad, ägedate traksidega ja hästi paksust materjalist. Ei te kuidas ma nendega küll tantsin, aga küll saab hakkama, kui ma just špagaati ei pea viskama. Pluus on siin pildil vale, sest tegelikult on mul ilma kraeta pluus filmis. Hmmm, huvitav kuidas nad kiki sinna peale siis panevad? A võibolla see kikilips oligi ainult plakati jaoks.

Pildistamine ise oli selle suve kõige kõvema saju ajal. Irooniline. Terve suvi ootame seda vihma ja ta jõuab kohale just hetkeks kui teda absoluutselt vaja pole. Ah, nüüd vast naise istutatud vaarikad lähevad vähemalt kasvama...Ups, väike kõrvalepõige maaellu....

Kui me Kristiniga grimmist filmi-firmasse jõudsime saime suure tähelepanu osaliseks. Üks produtsentidest ütles, et mind vaadates hakkab juba filmitegemise tunne sisse tulema. Peeter Simm tuli ja naeris ja ütles ka, et valis õige mehe. Huvitav kas ma siis tõesti olen nii neegri moodi? Aga noh, tegelikult ongi ju asja point see, et kahekümnendatel polnud Eestis eriti neegreid võtta ja kuna sellel ajastul olid jazz klubid jms popp, siis tehti õige atmosfääri saavutamiseks valgetest inimestest neegrid.

Pildistamine pildistamiseks, aga kõige hullem juhtus õhtul...trennis... Nagu saatus ma ei tea miks, ma tegin Avele sama tõstet mis ma tantsus Kristinile teen ja ma nikastasin oma selja ära. Nüüd olen juba 2 päeva täiesti invaliid. Ei saa istuda, ei saa tõusta. Seljast käib selline valu läbi. Ja just nüüd, kus oleks vaja iga päev trenni teha. Õnneks tants ise on valmis. Vaja on ainult hakata lihvima. Ma pean tunnistama, et hetkel ma veel selle tantsu ilu ei näe. On paar elementi, mis mulle meeldivad. Aga tundub, et trennale just need ei meeldi. Seega on oht, et ta need ära muudab. Aga eks muidugi oma fiilingu ja tantsunaudinguga saab selle suraka sisse ja ega seda ise nagunii ei oska hinnata, et mis vaataja jaoks just kõige parem on. Trenna teab, tema on proff.

Mul on tunne, et ta on üldse kõige profim, šefim tantsuinimene Eestimaal. Võibolla kogu maailmas, kuid mul on selline tunne, et ka Brian Freedman ja Mia Michaels on päris ägedad, ahjaa ja Wade Robson. Neil kõigil neljal on selline kummaline omamoodi aura. Aga noh, ega ma neist väljamaalastest ju tea, ma pole nendega koos treeninud, tean ainult oma armastatud trennat Reeta ja ausalt öeldes sellest ka piisab. Kui ta nüüd ainult oma väljamaale tööleminemise plaane tõsiselt teoks ei hakka tegema. Siis ma pean ka oma pere kokku pakkima ja kogu kupatusega järgi kolima :-)

Eile sai suure seljavaluga jälle Maagi edasi loetud. Mind hämmastab, kuidas keegi suudab selle raamatu pooleli jätta. See on nii üli-põnev ja kogu aeg krutib põnevust juurde. Nüüd pärast 400.ndat lehekülge alles toimub esimene sürr asi. Ei tea kust need sakslased kohale tulid, kas need on ka näitlejad või keerab tõesti asi sürriks või ulmeliseks. Ei tea, igatahes see keel mis ta kasutab kirjeldusteks, see on just see, mis mulle korda läheb. Või nagu Fowles ise kirjutab - kui inimesed nurruksid, siis ma nurruksin selle raamatu peale. Nurrrrr.