Eilne Georg -i võttepäev

Ja nüüd see siis juhtuski... möödus nagu unenägu. Esimene korralik filmitegemise kogemus. Toon siin väikese ülevaate, mis toimus step-by-step:

Kell 20:00 saabusin Allfilm -i "peastaapi". Seal olid juba suurem osa massistseenis osalejatest kostüümid seljas ja grimmid peal. Teiste seast vilksatas Kristin ka - lokid peas. Mul kästi kostüümilaost ka oma kraam võtta ja peale panna. Õues pladistas aga täiega hoovihma ning kostüümikunstnik Mare ütles, et ma võtaksin ainult pluusi, sest muidu saab kõik märjaks. Nii ma siis läksingi pluusiga tagasi peamajja. Sealt läksime grimmivänni, aga särki ikkagi peale ei pannud - leppisime kokku, et panen riided selga alles kui võtteplatsile lähme.

Grimmivännis hakkas Kairit mind, nüüd siis juba kolmandat korda, neegriks tegema. Mis sest, et ma juba nagu " teeneline neeger ", ikka ajas pidevalt muigama - ja mitte ainult mind. Grimmikunstnik Kairitil ikka kiskus ka suunurgad vahepeal üles. Massis osalevad sosisesid midagi õues ka, et "seal sees" on neegripoiss Bob.
Meik peal, võis teekond võtteplatsile alata. Kaisa ütles, et mina ja Kristin lähme "näitlejate" autoga - et me oleme tänase päeva staarid :) Hehh, siikohal on jälle hea meenutada kuldset lauset - Eestis ei ole staare, eestis on klienditeenindajad. Ei teagi kuidas kõik muud sealt minema viidi, ilmselt mingi bussiga, sest massis osales 15 meest ja 5 naist.

Kui me Kanutiaia Noortemajja jõudsime, siis teine režissör Elo oli meil ukse peal vastas ja juhatas, kus me kostüüme saame vahetada, ehk siis kolmandal korrusel. Nii me seal siis hüppasimegi kostüümi. Kristin ühes saali nurgas koos trennaga, mingi mees teises nurgas, mina keset saali mingi laua juures ja üks produtsentidest Märten Kross, kes osales ka massisteenis, pani kostüümi selga kusagil Kristini kandis. Üks naljakas ja kummaline vahejuhtum oli seal siis kui massistseeni inimesed kohale jõudsid ja ju neid saadeti ka siis "kolmandale", siis meie "kuri" kaitseingel - kostümeerija-tädi tõkestas nende tee ja ütles: "Siin riietuvad näitlejad, mis Te siit otsite". Ohhoi - "näitlejad"...küll oli äge!

Kostüüm - paksud vanaegsed püksid koos vanaaegsete laiade traksidega, valge pluus, millel üks nööp ära, nagu see oleks tantsuga lennanud, triibuline vest ja valged kindad. Ah jaa, ja muidugi must-valged kingad ja mustad sokid. Filmi peakunstnik Kalju Kivi käis ka ülevalt läbi ja "vaatas meid" üle, kuigi tegelikult ta vist otsis sealt saalist midagi muud. See kostüüm oli minu jaoks tõeliselt maagiline - eriti püksid oma traksidega. Edasi viidi meid võttesaali. Ja oh imet, seal askeldas sada inimest - valgustehnikud, helitehnikud, kaameramehed, näitlejad ja loomulikult režissörid. Tundus, et neid inimesi on ka igast rahvusest - soomlased, venelased, eestlased, lätlased ja ma ei imestaks kui mõni rahvus veel...
Meie aga otse lavale ja proovima, et kuidas see lavapõrand tundub ja kuidas muusika...
Lava põrand oli väga hea, aga loomulikult polnud me arvestanud, et seal lava esiotsa ja kardina vahel nii vähe ruumi tantsimiseks on. Olime ju küll ka trennisaalis jutid maha pannud, aga minu meelest oli seal veel oma pool meetrit vähem ruumi. Ja muidugi oli see fono tehtud teistmoodi, kui originaal ja me magasime õige alguse maha, niiet lõputõste tuli alles siis kui muusika juba otsa sai. Aga see oligi ainult proov, niiet polnud hullu. Muidugi selle suure parukaga ja paksude pükstega hakkasin kohe hullult higistama. Meiki oli juurde vaja ja mass toodi ka saali ja tantsu osa kärbiti - sest ajaliselt poldud nii pika tantsuga arvestatud, niiet algusest umbes 40 sekundit võeti maha. Siis tegime veel ühe proovi või uuups, võibolla siis juba filmiti, ei saanudki õieti aru, sest neid proove ja võtteid tuli siis hulgi. Ühe võtte ajal - harkhüpet tehes kärisesid püksid tagant katki. Ja ei muud kui üks kena tütarlaps oli selleks seal täiesti valmis ja minuti paariga olid püksid jälle terved. Ühe teise võtte ajal, selle tantsuelemendi kohal kus põlved käivad kokku lahku ragisesid püksid eest katki. Ja jälle ronisime selle õmblejaneiuga üles kolmandale korrusele ja seal ta nobedad näpud aitasid mind jälle hädast välja. Viimane võte, kus meik ei kulunud ja riided jäid ka terveks, õnnestus ka tantsuliselt kõige paremini. Grimmeerijad olid küll pahased, et miks üldplaanis võtted tehti kõigepealt ja alles siis suure plaani võtted, kuna meik muudkui voolas näolt maha. Aga pärast seda viimast tantsuvõtet saime ennast turgutada ja ma ronisin kohe päris õue ning istusin ka mõnda aega all fuajees ja rääkisin sealse valvuri-tädiga juttu. Sest S tahab minna sinna Kanutisse näiteringi...
Selle pausi ajal filmiti klaverimängijat ja siis massi, kuidas nemad selle meie tantsimise ajal liiguvad, kes seal vahetas lauda ja plaksutamine ja muu selline, ehk mida nemad enne, meie tantsu ajal ja pärast tantsu tegid. Elo tegi lava peal kätega Kristini liigutusi ja see tundus nii kummaline, sest meie ju istusime selle plaksutamise filmimise ajal hoopis nende seljataga.

Südaöösel said kõik teised minema ja hakkas meie lähivõtete filmimine. Ehk siis kui me seal laval kummardame ja lehvitades ära tuleme ning lava taga ma oma ainsama lause saan öelda... Seda me proovisime oma kümme korda, et kuidas me tuleme ja kuidas me ütleme ja tegime oma viis duublit. Erinevat moodi. Kuna oli tarvis, et kino - mis teisel pool jooksis oleks sobivas kohas - nii sisu kui heleduse poolest. Ehk siis kummardame, lehvitades lahkume lavalt, läheme teisele poole kinokanga-ekraani ja mina prantsatan maha ning küsin Kristini käest "Asta, kas Sulle meeldib olla kuulus". Mikrofon kõlkus kusagil peade kohal ja kaamera oli üpris madalal. Ja nii ma seal siis prantsatasin, küll päris pikali ekraani äärde, küll kasti peale istuli... Operaatoriks on filmil Rein Kotov, kes kunagi kandideeris ka Euroopa filmiakadeemia auhinnale Karu Süda filmiga. Simmiga on nad ka vist juba mitu korda koostööd teinud. Nii kella üheks oli kõik läbi. Grimmi pesime maha umbes 10 minutiga ja filmistaar ongi kustunud - neegrist sai jälle valge inimene. Nüüd peab aasta aega ootama, enne kui film alles kinno tuleb - 2007.aasta septembris.

Mõned hetked, mis seal veel olid:
- Kui me esimest korda massi ette lavale läksime, siis kõik vaatasid ammuli sui mulle otsa! Häbelik nagu ma olen, ei saanud ma jätta ütlemata, et ärge vaadake mind, mina olen lihtne neeger, Asta on seal teises lava otsas, vaadake sinna. Ja siis kohe kõikide pead hakkasid liikuma.
- Muidugi neid neegrinalju sai kuulda paar-kolmgi korda. Üks mees ütles kohe pärast grimmi, et mees mine pese nägu ära, see on natuke tahmane. Üks halli peaga mees ütles Peeter Oja -Kreisiraadio stiilis Neegrisketši lauseid. Mõni nõrgema nävikavaga oleks võinud ehk solvudagi. Muidugi keegi ilmeselt ütles, või nad siis kuulsid kuidas mu püksid kärisesid ning kui ma söögilauast mööda läksin ja see sama halli peaga mees seal järjekorras seisis, ei võinud ta jätta kommenteerimata: "Neeger, Sina küll süüa ei saa, et püksid rohkem ei käriseks".
- Mul hakkas grimmi Kairitist ja Tiinast ja nende ühest abilisest niiiiii kahju. Nad muudkui värvisid mind üle ja aitasid mind igas mõttes. Tegid tuult ja sättisid parukat jne jne. Superarmsad ja lahedad inimesed!
- Peeter Simm ütles pärast võtete lõppu "...kohtume ümbervõtetel". Ei tea, kas see on nagu "break a leg" filmimaailmas, või mida see tähendas? Kas helindamine tehakse veel eraldi? Või tehakse mingeid osi sellest uuesti? Ei tea...pean Kaisa käest küsima. Ahjaa, Kaisa on see meie "näitlejate" juhendaja, ehk siis tema tegi meiega lepingud ja ütles alati mis kell ja kuhu on vaja minna. Peale selle on Kaisast saanud minu kirjasõber ning peale selle elasime me kunagi ühes majas ja kummalisel kombel veel mäletasime teineteist, kui selle filmitegemise raames kokku sattusime (on ikka see meie Eestimaa pisikene ja Tallinn on küla). Kaisa on üks ütlemata armas inimene!!! Ja ma soovin talle südamest jõudu seal filmimaailmas "tähtede vahel säramises"...hehee, ma kirjutasin talle ka kunagi selle lause - see on minu meelest just sobiv tema ameti kohta!!!! Ta teeb ise ka mõnes massistseenis kaasa...ikka nii pull ja huvitav töö tal!
- Mu parukasse torgati vähemalt 40-50 juuksenõela. See kõik hoidis selle imehästi mul peas. Parukal endal olid need lokid palju pikemad, aga otsad topiti ääre alla ja siis jäi soeng selline ümaram.
- Saali põrandal oli väike raudtee, et kaamera saaks liikuda mööda seda.
- Meie treener ja koreograaf Reet Krieger ei saanud vist üldse naeru pidama kui mulle otsa vaatas. Ma täiesti kujutan ette või tunnen, mis ta tundis. Ta on ikka üks vapustav inimene ja nii armas, et ta jaksas ja viitsis seal meile toeks olla algusest lõpuni. See tants oligi ju nagu tema beebi...kui mu püksid kärisesid, siis ta andis loa väiksemaid harkhüppeid teha ja üldse on ta vapustav inimene, ma arvan, et vähemalt Eestist teist tema tasemel koreograafi ei leia. Ma julgen väita, et ta on täiesti võrdne maailma tippudega. Seda võib eeldada kasvõi sellegi põhjal, et ükskõik kus Palestra käib võistlemas - Poolas või Portugalis, ikka on nad esimesed! See on KUNST suurte tähtedega, mis ta teeb! Ja see meie Charleston on ka tema vaimusünnitus!!! Ta sobiks nii hästi lavaka tantsuõpetajaks!!!! Tants ise sündis umbes seitsme trenniga. "Tants" ise sündis, ehk veel kiiremini, aga kokku koos selgeks harjutamisega läks kokku ümmarguselt nädal. Seda peaks nüüd näha saama ka Palestra kevadisel kontserdil Eesti Draamateatris...kui kondid vastu peavad ja trenna jaksab ka minuga jännata, sest tüdrukutel on vist sügiseks esinemisi kuhjaga.
- Üldse oli õhkkond nii mõnus ja sõbralik ning õhus oli tunnet, et kõik tahavad anda endast parimat. Kogu see kogemus oli ülimalt lahe!
Tuult tiibadesse Georg -i meeskond!