Tegemist oli Ugala külalisetendusega Tallinnas, Eesti Draamateatris. Tegemist lavastusega, mis on kultuse staatusesse jõudnud Eesti Draamateatri versioonis nii umbes paarkümmend aastat tagasi. Tegelikult on see meil kodus videokassetil ka olemas ning sisulist üllatusmomenti võis jääda lootma-ootama ainult "lavastaja oskustele midagi oma sisse tuua" oskustele lootma jäädes.
Kahjuks seda ei juhtunud. Kõik, absoluutselt kõik oli kas samal või kehvemal tasemel, kui eelkäija versioon. Marko Matvere on küll üks minu lemmiknäitlejaid...Chicago põhjal olid ehk ootused ka natuke kõrgeks kruvitud...aga teatrimaagia jäi sündimata. Ei mõista, miks ta valis just selle tüki? Kas teda huvitas usu teema (mis ilmselt oli saali toonud ka vaatama ka Lemit Petersoni, hmmm, võibolla tuli ta oma Theatrumi uue näitleja Ott Aardami pärast) või tõesti see peresisene kommunikeerumis tõkete teema, aga minu jaoks jääb see lihtsalt ära tegemise maitsega mõtetuks.
Samas ei saa öelda, et kõik oli kehv selle lavastuse juures. Väga meeldisid mõned näitlejatööd, kuigi eranditult kõik jäi alla oma eelkäijatele. Siiski oli ehedat mängulusti Maria Soomets -a ja Priit Võigemast -i paaris. Mõlemad andsid, mis anda oli. Samuti oli väga hea Peeter Jürgens, kes ehk oma jõulisusega kõige lähemale Eino Baskinile sai... Teda on alati väga hea vaadata. Leila Säälik, küll samuti väga hea oli rohkem taustal kui Ita Ever omal ajal. Teised tegelased nagu jäidki natuke lurriks. Eriti Ott Aardam, kes ei kannata üldse kriitikat võrdluses Urmas Kibuspuuga. Ometi talle on juba kehaliselt antud selleks rolliks eeldused. Triinu Meriste ei suutnud seda tükki ära rikkuda, aga ei teinud ka midagi, mis oleks teda positiivsemalt võetavaks näitlejaks muutnud. Kui eelmine versioon suutis tekitada kahjutunde, ehk ka koomilisi hetki pakkuda, siis see, mis nüüd 2006-aastal Saateviga vaadates meelde jäi oligi see suur kahin seal lõpus. Ehk polekski nagu üldse teatris käinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar