Kurb ja paha...

Mul on täna paha tuju.
Eile oli jube hea tuju töölt lahkudes. Käisin 5 naisega eile lõunal Viru keskuse Magic Buffet -s. Ja otse loomulikult sattus mu naise sõbranna mind nägema. Ja siis edasi rändas see ka minu naise kõrvu. Naljakas väike küla see meie Tallinn. Sai mu naine naerda, sain mina ja ka minu töökaaslased.

Just enne töölt lahkudes tuli MSN-i minu ainuke tänu-internetile-leitud-sõber. Ta elab Inglismaal ja kuigi me viimasel ajal pole tihti suhelnud, mõtlen ma tema peale tihti ning mingil kummalisel kombel isegi igatsen, et ta ei elaks nii kaugel. Kuigi me sõprussuhe on toiminud ainult läbi mitte-isiklikul-kohtumisel. Ehk siis jututubade, e-mailide, sms-ide ja isegi hääle-teadete. Kuigi me teame, millised me välja näeme, ma olen teda näinud ja tema mind, ei või ikkagi öelda, et ma teaksin milline ta täpselt on. huhhhh, kas saab veel segasemalt selgitada? Aga kuigi jutuajamine jäi lühikeseks ja oli suhtes 5/1, mina muudkui rääkisin, tema vastas vahepeal...oli nii tore teada, et ta ikka olemas on ja mäletab oma "vana" sõpra. Panin tema blogi ka linkide alla.

Pärast tööd siis koju ja väiksed musid oma musidele ning kustusin veel pooleks tunniks ja edasi trenni. Trenn oli selline võhmakas, et ma olin kohe omadega läbi. Aga ka see oli jube hea! Ma armastan tantsimist. Armastan oma trenni. Saan sellest powerit ja vaheldust ja jõudu tavalisteks igapäevasteks toimetusteks. Ja mis peamine saan ka targemaks, sest õpin pidevalt seal uusi asju.

Tuju rikkus ema. Helistas mulle purjus-päi. Oli vihane, et ma trenni ajal tema kõnedele ei vasta. Siis käsib endale järele tulla. Ma küsin, et kuhu ja ta pistab kohe karjuma, et miks ma ei saa talle järele tulla, kui tal on nii harva mu abi vaja. Mul aga oli vaja lihtsalt teda, et kuhu, sest ma ei teadnud kas ta oli kodus või kus kohas. Sest kell oli üheksa läbi...Läksin siis "talle järgi". Ta oli täiesti purjus ja nuttis jälle kõike taga. Ma saan ju aru, et tal on hirmus raske, sest tema vennaga on asjad väga pahasti. Aga siis ta hakkas sõimama ja maha tegema mu naist. Ja see ei meeldi mulle mitte kõige vähemat. See on minu valik ja ma olen uhke oma valiku üle ja õnnelik ja täna on mul naisega tähtpäev - 12 aastat oleme koos olnud. Ju me siis sobime ja meil on koos hea. Kõige parem. Täna peaks oleme maailma õnnelikumaid päevi, aga ema suutis seda niimoodi varjutada ja pilvi mu päikselisse taevasse punuda. Milleks...mida ta üritas saavutada sellega? Meil on koos 3 maailma kõige paremat ja armsamat last. Meil on koos hea ja me hoiame kokku. See, et mu naine mu emale ei meeldi - see ei ole kellegi teise asi kui tema enda oma. Ja siis kõik see jutt, et kuidas ta minuga vaeva nägi...ta häälest kostis isegi kibestumist, et pidi ta oma noorust selle peale kulutama ja et ta ikka väga tahaks nüüd midagi vastu saada. Aga paraku see nii ei tööta. Laused nagu - muidugi, Sa ei tea midagi sest Sul on "kolm tervet last", kõlas ka nagu umbes, et "kahju, et sul ei ole haiget last, et siis Sa saaksid täiega vaeva näha". Kõige rohkem ärritab mind see, et kõiges on süüdi minu naine. Tema on mind ässitanud "kogu maailma" vastu ja mind ära mürgitanud. Et ma ise ka muutumas "oma naise sarnaseks". Nagu ma ise oma peaga oma otsuseid ja valikuid ei teekski. Nagu ma ise oleksin "nii loll", et kõik mis ma teen on mu naise tahe ja nõudmine. See on madaluse tipp. Ja ma ei saa austada ühtegi inimest, kes minust nii halvasti mõtleb. Sorry - ole kes sa oled. Kasvõi ema, aga kui sa arvad et ma olen nii loll, siis miks mina Sinust peaksin teisiti arvama.

Jah, mul on kahju, et kõik inimesed omavahel aru ei saa. Aga palun austust ja headust, see ongi intelligentsuse ja mitte-matslikkuse tunnus, et oskad aktsepteerida ka Sinu enda arvamustest erinevaid arvamusi ning seda, et teised inimesed teevad oma valikud ja otsused ise.
Kõigele lisaks ta(ema) ei kuula mind üldse. Nii kui ma suu avasin, ei saanud ma oma seisukohta öelda, sest ta nõudis, et ma vahele ei segaks. Kui ma siis midagi ütlesin, siis ta tegeles mingi riidehilbu otsimisega või muu sellisega ja oli selgelt näha, et ta ei kuula mind. Oh ja see asjade kulutus - kui tähtis ikka on raha...see on tal ka jube oluline...
Ja nüüd on selline masendus peal, et tahaks koju oma kallite muside juurde ja hoida neid kõvasti-kõvasti kaisus ja kallistada ja unustada, et maailmas eksisteerib veel miski peale meie, trenni, raamatute, teatri ja kino. Nii kurb on olla...