Anna Karenina

Braaaaaavoooooo! Just nii hüüdis nii mõnigi eile Ugalas, pärast väikese saali etendust, kui näitlejad kummardama tulid. Selliste lavastuste pärast ma teatris käingi. Nagu narkomaan, kes kunagi pisikese lapsena nägi Pipi Pikksukk -a Estoonia teatris ja sai teatripisiku sisse ning nüüd pidevalt otsib seda sama eufooriat taga... jõudes otsingute käigus Ämbliknaise suudlus -e, Kolm õde, Vampiiride tants -u, Isad ja pojad etendusteni - saades sama ja isegi suurema kaifi kätte kui toona aegade alguses.

Selle aasta tipplavastus saabus siis minuni nüüd - Novembri lõpus! Aga see ootamine tasus ennast kuhjaga ära.

Milline pingestatus, millised näitlejatööd, millised kostüümid ja soengud ja sisulahendused. Kolm ja pool tundi külmavärinaid. Täna, ehk "the morning after", tulevad jälle need samad külmavärinad peale kui mõtlen eilsele maagilisele õhtule tagasi.

Läksime umbes kolmveerand tundi varem Ugalasse kohale, et kindlasti saada head kohta. Seal aga selgus, et saali hakatakse laskma veerand tundi enne etendust. Nautisime siis Ugala kohvikut ja ajasime juttu päevakajalistel teemadel.

Saaliukse avanedes olime esimestena sees ja keskel ja ees! See näitlejatele lähedal olemine selles tükis osutus vägagi oluliseks, sest meisterlikke ilmeid ja näiteks lõuavärinaid suutsid endast välja pingutada mitmed.

Kohe kui etendus algas ja varjud hämaras valguses oma torukaabude ja sifoonkleitide sahinal lavale tulid - tekkis selline emotsioonipuhang, et ma olin silmapilguga selle etenduse sees. Pean ka seda tunnistama, et Triinu Meriste peaosas, ehk siis Anna Karenina -na, tekitas minus natuke õõva. Ma polegi teda varem nagu päris näitlejaks pidanud. Kuigi Teatriluuludes polnud tal ju vigagi ja tema päris "näitekunstioskustest" andis häirekella alles mõni nädal tagasi nähtud Keisri hull -u viimane vaatus. Aga "Anna Karenina" oli roll mis temale justkui loodud. Kui ma lasen Eesti näitlejannad silmade eest läbi, siis mina lavastajana oleksin ehk kasutanud Kadri Lepp -a. Aga kes teab, võibolla oleks see olnud viga. Sest see, mida Triinu Meriste selle rolliga tegi, oli tippklass. See õnnetipule tõusmine ja sügavasse masendusse langemine ühe stseeni jooksul õnnestus tal uskumatult. Labiilne närvitsemine ja haigushoo deliirium, õnnelik ballikülaline, truudusetu naine, armunäljas plikake või otsusekindel naine, kõik õnnestusid perfektselt. Tundus, et etenduse lõpuks ajas ta ennast nii selle rolli sisse, et kummardama tulles oli ta ikka veel alles päriselt sealt välja tulemata. Ta ei saanud kuidagi naeratust näole ja tundus, et ta nagu oleks võidelnud skisofreeniliselt, selle teise inimesega enda sees, ehk siis Anna Kareninaga. Sest sellel õhtul oli ta ANNA!

Toetavaid tugevaid rolle oli samuti vapustavalt hea jälgida. Esimesena muidugi Priit Võigemast ja tema Vronski. Kuigi vormilt ta ju Vronski mõõtu välja ei anna, kompenseeris ta selle oma näitlemisega... ja mitmekordselt. See stseen selle viinapudeliga ning tee armastusest mitte armastuseni oli filigraanselt etendatud. Ometigi, see et Triinu Meriste on temast pikem, ei vähendanud seda keemiat, mis tundus õhus hõljuvat. Isegi suudlused oleks olnud nagu ehtsad.

Juba mainitud Kadri Lepp - ehk Peterburi kõige liiderlikum naine Betsy - oli küll tibatillukeses rollis, kuid vapustav nagu alati. Maria Soomets, sama suures rollis kui tema kursaõde, suutis tuua mulle samuti külmavärinaid ning alguses ehk kergelt naerumuigeid oma kavala piilumisega ja õnnest särava või õnnetusest masendatud Vronski pruudi Kitty-na. Tema blond parukas ja helesinine kostüüm oli kui valatud headuse kehastusele. Peeter Jürgens - kellel ahk ainult kaks lauset öelda, suutis ikkagi oma ilmeka teenrina ennast tähelepanu alla tuua. Usuhullust Karenini lohutaja Vilma Luik võiks neid koloriitseid, ilgeid naisi rohkemgi mängida. Huvitavalt ehtsana mõjub ta sellistes rollides. Tahaks teda rohkem ja suuremateski rollides näha. Õukonnaprouadest oli silmapaistvaim Jaana Kukk. Ilmselt see, et ta vene romansse ja prantsuse šansoone on laulnud mõjutas tema oskuseid oma tegelaskuju elusaks muuta. Iga tema misanstseen oli vapustav õnnestumine.

Mainimata ei saa ka jätta Anna venda ja tema petetud naist, ehk Aarne Soro ja Hilje Murel. Mõlemad on nii sümpaatsed ja ennast täiesti minu lemmikute hulka juba ammu mänginud. Aarnele kohe sobivad sellised "hea" mehe rollid. Siin ta ju muidugi oli mõnes mõttes ka halb, sest oli ta ju petnud oma naist guvernandiga. Kuid see oli toimunud enne lavastuse sisu algust ning etenduses ise oli ta paipoiss. Hilje Murelil oli tõeliselt raske osa. Selle oskuslikuks mängimiseks on vaja tõeliselt tugevate oskustega näitlejat, et ärataks kaastunnet ja suudaks olla nii sügavalt emotsionaalne, petetud ja õnnelik korraga.

Ja viimaseks olen jätnud Aivar Tommingas -e. Lavale ilmus ta alles esimese vaatuse lõpuks, kui ma õieti mäletan. Tema kohalolek mõjus minu jaoks sarnaselt Anna tunnetega. Kord hea ja võimsana, kord inimesena, kes võiks Annast kaugemale hoiduda. Tegelikult ta ju armastas Annat. Kuigi pealt poolt andis mõista, et oluline on mis seltskonnale või inimestele paistab. Oma hinges ei tahtnud ta temast lahus olla. Kuna sellel aastal teeb Tommingas oma tipprolli Tõde ja Õigus -e teises osas Linnateatris, siis Karenin jääb kindlasti selle varju, olgugi, et ka Karenin -ina suudab ta endast sügava jälje jätta. See õunapigistamise stseen ja see, kuidas ta Dollyle ennast selgitab, need olid valusad ja läksid otse südamesse.

Kuigi vahepeal tundus, et dialoog koosneb aforismidest - näiteks see misanstseen, kus Anna on klaveri juures ja Vronskile armastamatust ette heidab. Iga lause oli kui pärl, mida Anna märatsemine klaveriga võimendas. Ja mis mulle väga meeldis oli lõpulause: Milleks kustutada küünlad kui midagi pole enam vaadata. Just see, et tavaliselt öeldakse, et milleks süüdata küünlad, kui midagi vaadata pole, kuid see teistpidi mõte on minu meelest märksa originaalsem ning huvitavam ja sügavam. Ja lõpus - see kõikide inimeste eest ära kõndimine - keegi teda ju ei peatanud - saatuse vitsad peksavad, sest kuidas külvad nõnda lõikad - suutis elada nii, et keegi teda ikkagi lõppude lõpuks ei armastanud (kas oma süü läbi?). See mõjus kui täpp i peale. Hinne 5+ (ma ei mõista miks Teatriliit ignoreeris seda etendust teistes kategooriates, peale Tommingas -e meeskõrvalosa kandidatuuri. Mina oleks andnud auhinnad nii naispeaosalisele kui lavastusele endale!)

Ohhhhhh kui hea tunne on sellele lavastusele järele mõeldes. Tegemist oli ju ka vene lavastajaga, ehkki Kaarin Raid suutis saavutada selle Onu Vanja -ga, oli ehk lavastaja autentsus ka abiks sellisele õnnestumisele. Russkaja Duša oli oma täies õitsengus. Mõnevõrra üllatuslik oli Aime Undi kunstnikutöö. Ma ei oleks osanud ette kujutada sellist varianti, kuid lõppude lõpuks tundus see toimivat sellel parketil päris hästi...kuid ma oleks soovitanud Aime Unt -ile minna selle kunstniku juurde õppima, kes Šapiro Isad ja pojad - kunstnikuks oli. Samas - kostüümid olid suurepärased! Ja soengud ning ehted...ja muusika. Lugesin kavalehelt, et muusikal oli lausa mingi eesti mees autoriks. Keegi Siim Randla. See oli samuti leid. Kuigi oli tuntav teiste - suurte ja kuulsate heliloojate loomingujälgi või mõjutusi, siis kokkuvõttes oli muusika kohati vägagi nauditav.

Võibolla olen ma pärit sellest ajastust. Aga inimesed olid siis hingelised, nad naersid ja nutsid siiramalt ning pidasid endast ja üksteisest lugu hoopis teisel tasandil kui me täna seda teeme. Kirjandus ja kombedki olid sügavamad ja ausamad. Ja Anna Karenina on suurepärane lavastus Onu Vanja järglaseks....PALUN VEEL!!!!!!!!