Little miss sunshine

Lugu väikesest 7-aastasest Olive-ist ja tema kummalisest või vähem kummalisest perekonnast. Õigemini nende reisist Californiasse - pisikeste misside võistlusele. Perekonda kuuluvad isa - maniakaalne "võitjahing", kelle töögi seisneb teistele võitmise sisendamises. Kuid nagu tihti elus - parimad koorijuhid ise laulda ei oska - on ka pereisa tegelikult üks üpris äpu tegelane. Pereema on ehk ainuke "normaalne" lisaks pisikesele tütrele, keda vabandab välja tema vanus. Kuid ka ema suudab näiteks unustada ära sõites oma pisikese lapse bensujaama. Onu - kes on homo ja üritanud teha enesetappu, mingi õpilase pärast, kes jättis ta maha teise õppejõu pärast vms. Vend, kes on otsustanud mitte rääkida ning vihkab oma tervet pere läbinisti ja "teist noorust" nautiv vanaisa. Kes ühtlasi aitab ka pisikesel Olive-il kokku panna oma missivõistluste esinemiskava. Mida kõike ei juhtu kui selline värviline kamp peab üle 1000 kilomeetri koos matkama oma katkise kollase pisikese volkaribussiga, kes on ka nagu musternäide selle perekonna liikmest.

Abigail Breslin, kes pisikest pliksi mängib on fantastiliselt armas. Millegipärast meenutab mulle mu oma pisikest Serrut. On ju näha, et mingit missi temast ei ole, aga loomulikult hoiad ju pöialt talle tulihingeliselt. Minu meelest oli ta igatahes kõige armsam nende barbie-nukkude vahel. Seal Ameerikas on see missindus ka ületanud igasugused normaalsuse mõõtmed. Mulle meeldis või tähendab jäi meelde eriliselt üks stseen, kus terve pere karjub poja peale ja too läheb täiesti endast välja ning keeldub bussi tagasi tulemast. Pisike Olive läheb venna juurde, ei ütle midagi, paneb lihtsalt käe oma suure venna õlale ja too tõuseb püsti ja nii nad sinna bussi siis kahekesi tagasi lähevadki. See on nii südant soojendav. Üldse jäi sellest filmist ülimalt soe ja mõnus tunne. Otseselt nutma nagu ei ajanudki, lihtsalt kogu sellest traagikast ja õnnelikest ja õnnetutest juhtumitest koosnebki ju meie elu. Võibolla pole me kõik mitte nii kummalised ja sellised kummalised asjad ei juhtu pidevalt, aga minu jaoks oli see film eriline. Ja pere on ikka kõige kõige tähtsam. See on koht kus saab tuge, armastust ja kõik eluks vajalikku. Ilma selleta poleks ka tervist (enesetapukatse). Ja raske hetke tulles ikka leitakse teineteist ja antakse tuge. Igal juhul nii kaua kui on armastust ja teineteise austust. Seda filmi tasub mitu korda vaadata!

Hinne 5-

FYC: Best film, Best director, Best actress (Abigail Breslin, Toni Collette), best supporting actor (Alan Arkin, Steve Carrell), Best original screenplay.