Kummaline, et kuigi mulle nii lauljate kui näitlejate puhul meeldib kuulata rohkem naiste hääli, on siiski mu lemmikud hääled meesnäitlejate omad: Heino Mandri, Aarne Üksküla, Gunnar Kilgas, Mikk Mikiver, Indrek Sammul (võibolla ka Andres Ots ja mõned, kes hetkel ei meenu).....naisi muidugi ei saa päris unustada - Ita Ever, Aino Talvi, Lisl Lindau või Velda Otsus - kummardan.
Kuulasin vanu luulesaateid ja mõtlesin häälte peale. Millegipärast muutub ka keskpärane luuletus tänu heale häälele märksa paremaks.
Tegin oma ülemusele plaadi. Teatrikooli XX lend loeb Juhan Viidingu luulet. Juhan Viiding on tema lemmikluuletaja. Võibolla teeb see tema esmaspäeva naukene päikselisemaks. Võibolla pole ta seda raadiosaadet kunagi kuulnudki. Võibolla isegi teeb see teda tsipake õnnelikumaks. Ei tea.
Ka minule meeldib Juhan Viiding. Kuigi mu lemmik on Doris Kareva, olen ma viimasel ajal hakanud huvituma ka mitmete teiste loomingust - Hando Runnel, Viivi Luik, Alver, Kaplinski, Under, Alliksaar jne jne. Mu boss luges peast järgneva luuletuse, mis ilmselt tänu olukorrale, meelelaadile ja kujutluspiltidele, mis mu silme ette tekkisid - muutsid selle mu lemmikuks Viidingu luuletuseks. Enne seda luuletust ma ei mäletagi, mis mu lemmik Viidingu luuletus oli. Võibolla oli see mõni tema Trammisõidu -luuletus, võibolla "Terava keelega mees..."?
Igal juhul on ka minu jaoks maagiline see luuletus, kus üks rida on selle kohta, et Mati Unt -i lemmiktaimed on "sügisesed astrid"...ja kõik need otseselt teatriga seotud luuletused. Hmm, Mis minu lemmiktaim on?
Mulle meeldib ka mõistatada, kellest ta parajasti oma luuletuses kirjutab või mõtleb. Uskumatult andeks ja tark inimene...lugege ise:Üks kirjanik, kes teenis vähe raha
ja selle kuhu juhtus, mahutas,
sai oma teisest naisest jäetud maha.
Ta naine temast ära lahutas
ja kosis uue - jälle kirjaniku,
kuid Jaanuselt sai alimentisid.
Ja maja, Viive soovil juugendliku,
nad Maanusega peagi rentisid.
Uus elu sujus, polnud miskit viga,
ei Maanus otsind riide tühiseid.
Ja iga uue eluminutiga
neil tekkis mälestusi ühiseid.
Ja Viive mõtles: mõlematel meestel
eesnimes erineb üksainus täht
ja imestas, mis nimed inimestel
ning aru sai, kui tähtis on üks täht.
Mis tegi Jaanus? Külastas arhiive,
ka valmis sai ta neljas näitemäng.
Nii ajapikku unustas ta Viive,
sest nüüd ka temal oli oma säng.
Siis alimendid üllatasid Viivet -
nii palju raha pold ta varem näind:
"Küll aga teenib! Tuleb välja nii, et
ta näidendid on laia ilma läind."
Ka Maanust mõjustasid suured arved,
ta elas nendest, hülgas kirjatööd
ning ükskord Viive tegi talle sarved -
ta oli nimelt teise juures ööd.
Et oleks asjad selged enamvähem,
ma mõtlen, nii võiks lõppeda ballaad:
on seda, mida annad, siiski vähem,
kui võrdled sellega, mis ise saad.
-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-
Ei olnud Jaanus Maanusega kohtunud,
see pole imekspandav sugugi.
Tee nende vahel - see niiöelda rohtund.
Mis teed sa käid, kui ei pea lugugi?
Ei teadnud Jaanus tollest Viive vembust,
kustsaadik Maanus hakkas manduma
ja tundma hoopis Kaja vastu lembust,
kes nõustus veel ka truudust vanduma.
Üks talveõhtu lumine ja härmas,
mil Jaanus jalarätte loputas -
kui vannituppa kuulis: keegi lärmas
ja visalt ukse pihta koputas.
All trepil seisis Maanus laias kaabus
ja tundus, et ta oli auru all.
"Kas tõesti Maanus!? Miks ta siia saabus?
Oh ei või olla, minu ukse all!"
Nii vaatas Jaanus aknast. "Äkki Viive...
ja Maanus tuleb surmateatega..."
Ja Jaanus läks, et lahti teha riive,
kuid mis nüüd selgus, teadma peate ka:
"Sul , Jaanus, frakk on, mul on seda vaja,"
nii ütles Maanus pehme keelega.
"Ma võtan naise - Kadroru Kaja -
ja ilmuks frakis hea meelega."
"Kes küsivad, need tihtilugu saavad,"
tal kostis Jaanus nagu niidetult
ja lisas vaikselt: "Manus manum lavat,"
läks, võttis kapist fraki riidepuult.
Ta ütles andes: "Ära tule tooma.
See frakk on sinu. Kanna terviseks."
Lõi ukse kinni, asus viina jooma
nii enese kui teiste terviseks.
Kuid teisel päeval sai ta pakiteate.
Seal seisis: tulla postihoonesse.
Mis pakk see oli? Venna käest, kas teate.
Pariisist tulnud otsejoones see.
Ei uskund Jaanus oma silmi enam,
ta pea läks paiste, täis üht küsimust.
Vend saatis frakid!? Teine teisest kenam!
Üks lumivalge, teine süsimust!
Et oleks asjad selged enamvähem,
ma mõtlen, nii võiks lõppeda ballaad:
on seda, mida annad, siiski vähem,
kui võrdled sellega, mis ise saad.
-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-ü-
Ükskõik siin ilmas, millele sa toetud,
kas vastu klaverit või piljardit,
see kõik ei loe. Vaid päevad, need on loetud:
paarkümmend tuhat, mitte miljardit.
Ka Maanus suri. Ära suri Maanus.
Ta maeti maha. Mis seal rääkida.
Ja muude hulgas haual rääkis Jaanus.
Ta rääkis hästi, mis seal rääkida.
Ka Jaanus suri. Ümber tema haua
me seisime. Ka mina olin sääl
ja rääkisin. Ma tegin seda kaua.
Mul oli tookord väga ilus hääl.
------------------------------
Kui ma seda luuletust esimest korda kuulsin, ma lootsin et see ei lõpekski.
Kui ma seda luuletust esimest korda lugesin, ma lootsin, et see kestaks edasi...
See on ühtlasi ilus, filosoofiline, eluline, kurb, naljakas ja nii vapustavalt andekalt riimi seatud.
Ma armastan seda luuletust.
Kummaline, ma polegi veel Kareva -st varem kirjutanud. Mandragoras on 5 üht tema ilusaimatest luuletustest, mida ma ikka vahest jälle üle loen või lihtsalt vaatan. Tema uus raamat on mul riiulis ja seda polegi ma veel lugenud. Millegipärast ei julge, ma kardan et upun selle sügavusse. Praegu tahaks lugeda või kuulata Betti Alveri Punast vihmavarju. Kusagil peaks mul see mp3 olema Velda Otsuse esituses...lähen otsima...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar