Ülle Kaljuste show. Sisuks selline kergelt Bridget Jones -lik kerge komöödia, mis ei muutu palaganiks ega bravuuritse ülevoolava huumoriga. Lihtsalt selline kergelt elulähedased naljad mis tekivad erinevatest situatsioonidest, mis pahatihti pole küll eriti tavalised juhtuma igapäevaelus. Kuid siiski on võimalikud. Kuna mingi kurbuse või tõsise teema tunnetuslik kohalolek oli samuti aimata võiks ka nimetada, et selline vastandlike tunnete pidev kohalolek ning samas sellest korduvalt väljudes komöödia poolele, mõjus see muhe huumor veel nagu topelt kõvasti.Saal oli puupüsti täis. Ja mis üllatas, et polnudki seal naiste tuntavat ülekaalu vaatajate hulgas. Mehi oli vähemalt sama palju ja see on juba mistahes teatrietenduse puhul omapärane. Ok, tundus, et mingi rea oli pannud mingi asutus kinni, kuid sellest hoolimata...keegi selles meeste kollektiivis pidi valima ju selle tüki...ja otsustama.
Kaljuste on selles etenduses Diiva - suure tähega ja kõige paremas mõttes. Tundub, et ta teeb seda naudinguga. Eelmisel aastal võidetud Kultuurikapitali parima naispeaosatäitja tiitel tagataskus just selle rolli eest ja tubli kogemustepagas ning positiivne aura - juba need kolm faktorit koostavad võiduvalemi etenduse jaoks. Sest etendus müüakse päeva paariga läbi kohe kui see müüki tuleb ja see on Draamateatri puhul viimasel ajal juba midagi erilist. Kuigi jah, nii Aabitsakukk, Järelmäng kui Müügimehe surm on oma populaarsusega kohe kannul. Aga nendest etendustest katsun siin aasta jooksul midagi pajatada.
Isiklikus plaanis tahtmata võtta vähimatki sära Ülle Kaljuste osatäitmiselt, oleksin mina selle Kultuurikapitalipreemia andnud Triinu Meriste -le Anna Karenina rolli eest. Aga "that's just me". Igal juhul oli ta väärt tunnustust! Ja milline mõnus ja muhe tükk see oli. Palun mulle veel selliseid komöödiaid!!!
Lisaks Üllele pean ma ära mainima kaks olulist inimest veel. Kõigepealt laval kõiki "äärerolle" mängiv Taavi Teplenkov. Tema vanamutike-kes-lutsutab-lutsukomme, ehk Kaljuste tegelaskuju ema oli väga ehe. Tema osa pole sugugi vähetähtis selles kompotis, see tõstab peaosalise diiva staatuse veelgi kõrgemale ning loob tunde, et tegemist on urbaanse situatsioonikomöödiaga. See kuidas ta uksega paugutas iga kord kui keegi peategelase elust lahkus oli vajaliku sümboolse tähendusega ning iga tema pisiroll oli tehtud vähemalt samasuguse mõnuga kui tema partneri peaosa.
Teine kellele tahaksin tähelepanu pöörata on lavastaja Kaie Mihkelson. Kuigi selle tüki oleks võinud teha palju lihtsamalt ja ka lihtsalt monoloogina, on siiski päris kenasti tunda lavastuslikke lahendusi ja komponente, mis muudavad need pildikesed ühest lahutusest palju elavamaks. Usun, et sellises "peaaegu" mono tükis on selles suhtes saavutatud maksimum. See kuidas toimus suhtlemine kahe inimese vahel või see, kuidas peategelane oli teatud misastseenides lavasügavuses prožektori all, kõik need suuremad ja pisemad liikumised ja kasvõi see koeranukk, olid kõik "omal kohal". Mihkelson peaks vahest suuremaidki lavastusi ette võtma. Ootan kohe huviga tema järgmisi "lavastusi".
Kokkuvõttes lahkusime teatrist mõnusa tundega. Vahest selline kergem ja üpris tavaline etendus võib samuti mõjuda. Ma pole küll 100% kindel, kas see tükk jääb mulle aastateks meelde, aga igal juhul laheda meelelahutusena kulus ta ära küll. Eriti jõulu ja uusaasta vahele. Hinne 5-
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar