Mul on kõht täis. Riinal mängib arvutist Maggie Reilly. Igatsen oma K järele. See igatsus on nii magusalt valus. Tegelikult ei lähegi ju enam aega kui natuke üle kolme tunni ja siis ma näen teda jälle. Saan musi temalt. Kristin kingib mulle naeratuse ja S viskab mulle tsauka. Patrikuga kohtun juba enne teisi. Tema pean lasteaiast peale korjama. Tema kasvataja oli hommikul nii rõõmus, et ta jälle lasteaias tagasi.
K on üks kummaline kompott. Samas nii õrn samas nii tugev. Rohkem ikka tugev, aga oma olemuselt nii habras. Ja pisike. Ja eilse päeva sõna - nummi - käib ka tema kohta. Varsti oleme temaga veel tihedamalt seotud. Võõras ühiskonnas kaitsmas ja hoidmas oma peret.
Mul on täna töötegemise kriis. Mul ei tule vaimu peale. Ometigi on just praegu kõik enamvähem korras ja motivaatoreid hulgi. Aga mul lihtsalt on mingi sisemine väsimus. Ja nohu on ka. Krooniline.
Homme lähevad Linnateatri aprillikuu piletid müüki. Seekord proovin veel neti kaudu. Järgmine kuu lähen Statoili. "Nii see on kui Teile nii näib".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar