Ugala Krabat

Esmaspäeval oli Ugala jälle Tallinnas külas - nii tore! Tegelikult ootangi viimasel ajal Ugala kava selle mõttega, et äkki nad tulevad ikka siia kodulinna ise...Viljandisse on nii pagana pikk tee minna. Õigemini sealt pimedas tagasi sõita on pikk ja ebamugav. Kuigi on etendusi, nagu näiteks Anna Karenina, kui tagasisõit läks imekähku, sest terve tee sai nii palju sellest tükist rääkida ja seda analüüsida.

Aga jah, nüüd Krabati juurde. Pole ju kaua aega möödas kui sai see lastele ka ette loetud. Patrik oli esimest korda Vene Draamateatris ning pidas maja väga kuningilkuks kõikide oma kuldsete ornamentidega. Jõudsime juba varakult kohale ning käisime kohvikus. Patrik soovis ainult kahte suhkrutükki...

Etendus algas nagu raamat, sellest kuidas Krabat sai kutse veskisse. Kaks väikest "kutti" tulid saali keskelt latervad käes. Mõlemal muinajutulised trollininad ja suured parukapahmakad. Ma ei saanud esialgu arugi, et üks neist oli Hilje Murel ja teine Jaana Kukk. Lava oli kaetud massiivse konstruktsiooniga, mis Ugala puhul on kujunduslahendusena juba üpris tuttav..köhhöm...Aarete saar...köhhöm... Kuid see töötas ime hästi Suur veskiratas laes - millele videoprojektsiooniga anti edasi aastaaegade vaheldumised. Kusjuures minu meelest on Ugala omad meistrid selles. Alati nad leivad huvitavad lahendused ajahüpeteks. Kivisse raiutud aastad Keisri hullus, tähtsate sündmuste nimekirjad Niskamäe kirgedes...ja nüüd siis veskiratas. Võluraamatut asendas mingi kaevulaadne ehitis keset lava, mis samuti oli hea mõte, sest Meistri "huku" misanstseeni jaoks oli see päris osavaks lahendiks. Eriti see viimane käe kadumine - nii dramaatiline nagu filmis!

Mõnusad muinasjutuninad olid kõigil tegelastel, samuti muutsid nii kostüümid kui need parukad kõik tegelased Norra trollide sarnaseks. Nii muinasjutuline. Kuri ja karm Meister oli nagu jube Klu Klux Klani liige, üksik silm siras ja tundus nagu ka tegelane oleks peajagu kõigist pikem!

Isegi kaarnad tulid korraks lavale, kuigi nii lihtne oleks see instseneeringuga teha mugavamaks ja lihtsamaks.

Päris palju oligi käsikirjast välja jäänud. Usun, et nii minu kui laste arusaamine etendusest oli märksa parem tänu sellele, et me teadsime ka kõiki vahekäike ja seletusi, mis raamatus olemas, kuid lavale jäeti panemata. Samas õige kah. Niigi pikaks "lasteetenduseks" oli see tervikuna venitatud. 2 ja veerand tundi.

Näitlejatest säras kõige rohkem Arne Soro. Tema meister oli ilge, kuid võimas. Hirmuäratav ning nii kergesti vihatav. Tõeline ja ehe kurikael. Minu jaoks on ta tõestanud ennast kui parim, mida kunagi Viljandi Kultuurikolledžist on tulnud. Tema hääletoonis on samas alati mingisugune kurb noot, mis muudab tema rollilahendused mitmekihilisemaks ja see on juba harv nähtus. Meelis Rämmeld on teine selle kooli lemmik, kuid kahjuks ta ei saanud selles lavastuses küllalt suurt rolli, et ennast lahti mängida. Ta uppus koos oma paari koolikaaslasega massi, keda juba viis minutit pärast etendust ei mäletagi. Kahjuks.

Laste lammikuks osutus aga üllataval kombel "vahva ja südamlik paksuke ullike" Juro. Tarvo Vridolin oli kui valatud sellesse rolli.Tema mäng oli ehe ja armastusväärne. Kes, minule jälle väga meeldis oli Triinu Meriste. Ma ei saa aru, mis selle näitlejannaga juhtunud on. Ta särab absoluutselt igas rollis viimasel ajal. Olgu kui suur või kui väike. Tema Lychko oli just selline ilge ja luider ja kondine kitukas, nagu raamatus. Michal ja Merten olid minu jaoks üks tühjaga, ei mänginud nad neid rolle välja, ei jäänud nad meelde. Ja ometi raamatus oli Michal väga tähelepanuväärne tegelane. Ja muidugi, kes väga meeldis oli Jaana Kukk -e Lobosch. Nagu Vridolin oli tema samuti nii ehe laval. Tõeline pärlike. Ma nii loodan, et Ugala toob ka Tjorven -i tüki kunagi Tallinnasse.

Kadri Lepp -a oli nii häbematult vähe. Ma polegi teda peaosas näinud juba niiiii pikka aega. Viimati oligi vist Niskamäe kired, kus ta tõeliselt esil sai olla. Terrrorismis ju oli ka nii sutsakas ja samuti Lõõmav pimedus...miks teda küll ei kasutata rohkem?

Olengi jõudnud järjega viimase, ehk Krabat-ini välja. See roll oli jagatud kaheks. Ja päris osavalt. Kahjuks ainult 1 neist mängis rolli välja ja teine mõjus igavalt ja kuivalt ja mõtetult. Samas see parem Krabat oli vinge! Tõeline leid sellesse rolli! Ehki siis Aardam on out ja Murel on in! Ma isegi ei hakka vaevuma Ott Aardami kuva rolli analüüsimisse. Kuna Hilje Murel täitis oma pisikese koguga terve lava. Ok, see polnud mingi auhinduväärt superroll nagu näiteks tema Terrosrimi noor ema. Kuid väike piprane Krabat oli nii elav ja armas ning fantastiliselt ehe (tundub, et ehe on päeva sõna...).

Kokkuvõttes kui arvestada sellega, et lavastaja Oleg Titov pole eriti sõnalavastuse ennem lavastanud, on tegemist loomuliku andega, sest lavastamises oli kasutatud kavalaid nõkse ning lahendusi, mis olid nii silmale nauditavad kui toimivad kogu etenduse toimimise kontekstis. Dramatiseerijana vajab ta minu meelest veel kogemusi või siis assistenti. Sest mõned head nõksud raamatust jäid kasutamata või väiksema rõhuga. Kunstnik Jaanus Laagriküll on teinud supertöö! See ehk ongi kogu lavastuse suurimaks plussiks. Kunstnik on loonud ehtsalt armsa muinasjutuliku atmosfääri. Teine suur pluss on valgusmeistrite töö. Valguskaart on igati põnev ning palju lavastusele juurde andev. Alates laigulistest värvides nö. puudel, lõpetatedes küünalde ja punase valgusega, kui sulega isand veskis küla käis. Ugalal kohe kuidagi õnnestuvad need laste tükid üksteise järel. Väga põnev ja usutav muinaslugu jälle laval, ei jää grammigi Aarete Saar -ele alla! Hinne 4-