Märtsikuu filmisaak - kvantiteet vs kvaliteet

Eks ta oli omamoodi rekordkuu - ma ei mäleta millal ma nii vähe film oleksin viimati ühe kuu jooksul vaadanud. On ju olnud aastaid, kus mu vaadatud filmide arv on ületanud 400. Sedapuhku siis märtsis ainult 2 filmi. Ei teagi kas põhjus on teater, raamatud, trenn, televiisor, lihtsalt ärev eluetapp või kõik eelnevad kokku, aga nii ta nüüd läks see märts.

Jan Uuspõld läheb Tartusse - Oi kui mahlakas Eesti komöödiafilm, mida mitmed on tituleerinud kui Jan Uuspõllu show, oli minu meelest mahlakas just oma huvitavate kõrvalnäitlejate ning kümne eri liini pärast. Jan oligi nagu see, mis seda kõike koos ja kindlal teel hoidis. Omamoodi tunne oli ka see, et käisime filmi vaatamas A le Coq -is koos töökaaslastega. Mõnus olemine pärast tööpäeva, kus mõelda enam pole vaja, lihtsalt olla ja vastu võtta seda mis pakutakse ekraanilt. Eks ta muidugi on ju oodata kui arvestada tegijaid, et milline on enamvähem sisu ja et mingit suuremat kunsti ei lähegi keegi sellest filmist otsima.
Mulle jäi tunne, et panustatud oli rohkem nendele mees kõrvalnäitlejatele ja tegelastele, kuid minu meelest pääsesid särama ning jäid tänaseni meelde just nimelt naised. Ehk siis eelkõige Liina Vahtrik, kes oli üldse laia näitlejatekamba pärl. Lisaks Liina Tennossaar ja Viire Valdma, väga sügavad rollid sellise lihtsakoelise filmi sees. Eks mõned tegelased, õigemini näitlejad häirisid ka, aga ma ei hakka nimesid mainima, aga eks ikka need kellele näitlemine pole leivatöö. Samas ka nemad on leidnud endale austajad.
Nalju jagu nii situatsioonides kui tekstis, kui karakaterite ehituses. Samas oli film rohkem nagu kurbnaljakas mitte laus laadapalagan. See andiski sellele kõigele vajaliku mõõtme, mis on nii hädavajalik, et ületada hea filmi piiri.
Paratamatult leiab paralleele ka Borat -iga, kuid see kodumaisus tegi filmist oma Ameerika vennast märksa parema ja hingelähedasema. Vaat, mis Tallinn võib inimesega teha...tark lause filmi lõpus Volki suust...Deep! Hinne 5-


Teine film oli Holiday, ehk maakeeli Puhkus. Tegelikult tüüpiline romantiline komöödia a la Neli pulma ja üks matus, Notting hill jne. Eks ta ole juba 100 korda tehtud ning tõsisema inimese jaoks ajaraisk. Aga minule see magustoit meeldis. Mulle üldse viimasel ajal magus maitseb. Ja kui seda kõike pakutakse pakendis, millel on Kate Winslet, Cameron Diaz ja Jude Law kaane peal, siis palun mulle mitu portsu sellist magustoitu.
Tegemist millegi sarnasega, mis kirjas ühe Iiri kirjadaami raamatus Tara road. Kummaline, et seda filmi plagiaadiks pole peetud, aga noh, eks ta mõnes mõttes on ka erinev. Igatahes põhiidee, kus kaks naist oma kodusid vahetavad...
Holiday kasutab seda teemat ameerikalikult täiega ja see on isegi väga hea, sest sellele žanrile see sobib, muidu oleks see midagi muud. Britikku Bridget Joneslikku komöödiat on ka natuke peale raputatud ja kogu moos. Soovitan soojalt! Hinne 5-