Vabandust!!!

Eile õhtul oli Kristin rahutu. Tahtis nagu magama jääda, aga ei saanud kohe kuidagi. Saatsime suuremad lapsed ka jalust ära magama, sest kära oli palju ja tööst ja trennist väsinud ning K.-l tuli just mingi film telekast, mida ta ei saanud üldse vaadata, sest S. ja Patrik pidevalt kemplesid omavahel. Lõpuks uinus ka beebi (Ok, kas just Kristini kohta on enam paslik öelda beebi, aga see on juba teine teema, minu jaoks on ta veel vähemalt aasta beebi).

K. tõstis beebi teise tuppa oma voodisse magama. Muusika aga oli liiga kõva ning ta ärkas kohe varsti jälle üles, midagi nagu vaevas teda, aga kuna ta ju veel peale emme eriti midagi öelda ei oska, siis ei saa ka aru, mis tal mureks. Varsti aga uinus ta uuesti ja K. sai jälle filmi vaadata. Või noh, õigemini minuga suhelda... Järsku hakkas beebi ukse taga keegi kolistama...Patrik tuli oma toast välja ja kolistas tooli juures. K. sai pahaseks, sest beebi oli ju nii vaevaga uinunud ja hõikas talle, et Patrik - marss magama.

Läks tund või isegi kaks ja me hakkasime ka magamistoa poole minema. Ja seal - nurga taga oli kiri...Patrikult. Kõik tähed ilusasti maalitud ja alla nimi kirjutatud. Vaesekene...ei julgenud küsida....
Kirjas seisis -

PALUN JUUA

PATRIK


Mu süda kukkus saapasäärde. Vaene nupsukene. Ma jooksin kohe kööki ja viisin talle suure klaasi vett...aga muidugi magas ta selleks ajaks juba sügavat und. Mul oli temast niiiiiii kahju. Minust saab nüüdsest 1000 korda parem isa. Miks, oh miks see nii läks. Mul on niiiii kahju...väike armas Patrik pidi janusena magama jääma. Ilged ema-koll ja isa-koll on sellised võimuvalitsejad, et laps ei julge küsida ka. Õudsad inimesed! Vabandust Patrik!!! Kalli-Musi oled!