Dan Põldroos

Dan Põldroos pole mulle kunagi näitlejana meeldinud. Mäletan kui ta veel Draamateatris oli, siis mõtlesin, et kuidas küll selline teatrikooli on lõpetanud ja et teda ka kui näitlejat kasutatakse. Ja miks? Oma haistagängide ja sipelga 14-tega on ta minu meelest oma margi kaugelt täis teinud ja tugeva pitseri endale peale vajutanud. Pitseri, mida endalt lahti kangutada võimatu. Eriti veel siis kui oma rolli ja eluvalikutega seda veel süvendad. Alles pärast surma sain ma teada, sellest tema seotusest Leopoldi saate pilastamisega, mis oleks veelgi süvendanud minu vastumeelsust selle inimese suhtes.

Sõitsin autoga üksi, kui raadiost seda uudist kuulsin eelmisel nädalavahetusel. Vaatamata sellele siin kirjutatud esimesele lõigule ja oma arusaamisele tema eksistentsi kohta, tunnen ma sügavat kahjutunnet. Kohtusin temaga isiklikult enne seda, kui ta oma Bondi-stiilis filmikest tegi - Agent...., umbes 5-6 aastat tagasi. Ta otsis sponsoreid ja meie ettevõte oli üheks märklauaks (me keeldusime, sest ei tahtnud selle inimise imidžiga kuidagi seotud olla). Ta mõjus tõsise kuid siiski kuidagi räpaka inimesena. Minu jaoks jääb ta müsteeriumiks. Aga see, et ta alles sai isaks ja et tal jääb nägemata oma lapse kasvamine ja kõik need rõõmud mis sellega kaasnevad. Sellest on mul kahju. Inimesena. Ta oli ka kõigest 3 aastat minust vanem. Õudne... peab hakkama tervislikult elama! Õudne!