Ma olen ilmselt mingi kiiksudega inimene, ma ei mõista inimesi. Juhtum järgmine: Aitasin korraldada üht noorte inimeste reisi Saksamaale. Oli vaja tellida lennukipiletid. Kõigepealt üks kuupäev, siis kuupäeva muudatus. Siis maksmisevormi küsimine ja arvete klattimine. Kokku sai vahetatud ligemale 10 korda kirju ning ligikaudu 5 korda helistatud Lätti. Ehk päris palju sebimist. Alati ei saanud vastuseid ka kohe ning siis oli vaja veel üle küsida jne. Nagu see asjaajamine käib. Nüüd kus ettemaks tehtud ja kõik nagu organiseeritud, selgub, et üks lastest ei taha lennata ja kogu süsteem tehakse ümber. Oh, ei tea mis kasvatuslik aatompomm see nüüd oli. Lapsel piisab ainult natuke nuriseda ning kõik tehakse ette taha tema järgi. Selle lapse kasvatusse tuleb nüüd küll suuremat sorti viga minu meelest.
Teine asi mis mind ärritab on see, kui Sa näed vaeva, ehk palumise peale võtad aega ja koondad mõtted ja kirjutad pikalt (väga pikalt) need paberile lootes sellega aidata kedagi. Saadad ära ja see teine pool, see kellel nagu oli seda abi vaja, see lihtsalt ei vasta. Ei saada lühikest aitäh-i, ei saada lühikest vastust, et see ei sobi. Või kasvõi, et tal on hetkel hullult kiire, aga ta paari nädala pärast võtab selles asjus ühendust. Või mida iganes. Minu meelest näitab see inimese täielikku ükskõiksust ja ülimat kasvatamatust. Ma olen täiesti pettunud selles inimeses. Ja vahet pole mis ta nüüd arvab või peaks kirjutama. Sellest on juba nädal möödas, aga ei kippu ega kõppu. Ma tegin omalt poolt samal päeval selle mis minult paluti. Meil kõigil on kiire. Meil kõigil on omad prioriteedid, kuid e-mailile lühike vastus kirjutada ei võta küll rohkem kui 30 sekundit. Ah, võibolla olen mina imelik, et ma niimoodi käitun ning ootan teistelt sama...
Igatahes on veel jäänud 25 päeva Rootsi kolimiseni ja ma ei jõua seda ära oodata. See pool minekul olemine sööb närvid seest ja sellepärast ka ärritavad kõiksugused ebaviisakused mind rohkem kui tavaliselt. Inimesed on imelikud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar