Ann Granger - Ütle seda mürgikeeli

Oh milline krimka isu tuli peale. Või on see kuidagi selline suvine himu, et peaks ikka mõned krimkad suve jooksul läbi lugema, ei tea. Minu ametlik lemmikkirjastus Varrak (kuigi Tänapäev, Eesti Raamat ja Pegasus tulevad tihedalt kannul) on siin hakanud viimasel ajal välja andma uut "inglise väikeküla mõrvaseeriate" sarja. Ehk siis nagu nad isegi ütlevad on tegemist esimese raamatuga uues raamatusarjas, mis meenutab mõneski mõttes Caroline Grahami romaane. Tegevus toimub maalilises Oxforshire’s ning kuritegusid uurivad politseiinspektor Alan Markby ja tema armastatu Meredith Mitchell.

Kuigi jah, esimeses raamatus nad veel armastajad pole. Mingid sellised sädeme alged ehk lendavad, kuid tegelikult on suurem osa raamatus nad ehk rohkem negatiivselt teineteisesse suhtuvad.

Varrak väidab ka, et Ann Granger annab väga hästi edasi väikelinnade ja külade meeleolu ning tema tegelased on värvikad ja usutavad. Aga siinkohal lähevad meie arvamused lahku. Esiteks ei tunnetanud ma üldse seda Inglise väikelinna olustikku selles raamatus. Jah, oli mingi küla, aga mingit "Inglise" olustikku selle raamatuga küll ei edastatud. Sama hästi oleks see võinud toimuda mis tahes teises valgete inimeste riigis. Samuti ei ole tema tegelased mitte värvikad vaid üpris mustvalged. Ma ei elanud tegelikult ühelegi tegelasele kaasa. Kuigi võibolla kõige eredamatel hetkedel natu natukene Meredithile. Alan oli minu meelest üks paras mühkam, aga võibolla peab lugema terve sarja, et aru saada, miks ta on üksik ja kergelt ülbe ja natuke totu (isegi Meredith, kes pole üldsegi politsei, jagas paremini, kuidas kriminaale jälitada).

Mina ootan ühelt healt krimkalt põnevust. Sellist kohati hinge kriipimist õuduse piiril. Huvitavat lahendust, huvitavaid tegelasi. Ja mis kõige tähtsam, ma tahan, et lõpus selgub, et ma oleksin loogilisi järeldusi pidi võinud ära arvata, kes on mõrvar. Nagu näiteks Agatha Christie puhul. Christie on oma tasemega ära hellitanud sellise žanri lugejad. Tema raamatutes on tõesti seda aja ja koha olustikutunnetust. Ja mulle meeldib kui "detektiiv" paljastab, kes on süüdi. Ehk siis Agatha puhul, Poirot räägib lahti kuidas ta lahenduseni jõudis. Mitte see ei ole nii, nagu Grangeri puhul, kus mõrvar ise ära räägib kuidas asjad olid. See on igav ja tundub nagu lugejat on petetud. Sellisel juhul oleks juba algusest peale võinud teada, kes on mõrvar ning näha tema psühholoogilist olekut selle aja vältel kui politsei jõuab tema paljastamiseni. Grangeril on pikk tee selleni, et mina tema raamatu vee kätte võtaksin. Ma ei usu, et ma seda kunagi teen. Minu jaoks oli see igav, võibolla selline vanainimeste krimka, kus kõik on rahulik ja igav. Ja noored on ikka kurja juured(see tapetud kutt) või siis taevalikud inglid (Sara). Ja raha on paha. Maailm ei ole nii üheseletuslik ja mustvalge. See raamat ei andnud mulle küll mitte midagi. Võibolla ehk see oli hea, et ta oli lühike. Lõpuks mul polnudki enam vahet kes süüdi on. See kõik lihtsalt oli nii mõtetu.

Tegelikult peaks andma hindeks ühe selle kogu jutu peale. Kuid noh, ma pidasin (vaevu) lõpuni vastu, sellest hindeks 2.