Ronk Tallinna Linnateater

Ma ei hakka jutustama ümber etenduse sisu. See oleks muinasjutt. Lugu, mis samas värvikirev, naljakas, karakteriterohke, puudutav, lummav ja vapustavalt lavale seatud. Noh...ok...Linnateatri suveõuele.

Mõnes mõttes on see hingepuudutav. Et nüüd viimast suve istusin lavaauku vaadates. On seal ju nii mõnigi suvi nähtud vapustavaid suvetükke. Üks parem kui teine. Ning kui nüüd kõikidele nendele lavastustele tagasi vaadata, siis kõige paremaks peangi just seda viimast. Ainus, millest mul Ronk -a vaadates kahju oli, on see, et lapsi ei taibanud kaasa võtta. See oleks ka nendele ideaalselt sobinud.

Alustades lavastajast, siis muidugi taustatöö, mis on tehtud on tohutu. Käidi ju suisa alglätetel vaatamas, kuidas täpselt selliseid lavastusi peab tegema. Samuti on kogemust tegijatel Armastus Kolme Apelsini vastu etendusest... Lavastus tase on täiesti fenomenaalne. Kusjuures, käisin seda tükki vaatamas juuni alguses, kuid täna, rohkem kui kaks kuud hiljem on see etendus ehk veel kõvemini minu sees kasvanud ning see nauding mis ma seda vaadates sain on ehe ja olemas kui eilne.

Sisulises mõttes oli tegemist tõsise vastandamisega naljakale. Nagu kurja ja paha võitlus. Must ja valge. Olid tegelased, kes olidki kogu etenduse tõsises liinis, samas kui ümbritsev kilakoli oli jällegi väga naljakas, nagu need ümbritsevad tegelasedki. Kahe maailma tõsise ja naljaka vahel sahkerdas Indrek Ojari tegelaskuju. Nagu sild.


















Näitlejatest tõusid minu jaoks esile kindlasti koomilised talendid, sest minu meelest on koomikat teha üpris raske. Vähemalt nii, et see minule korda läheks. Aga see millega sai hakkama Veiko Tubin....see oli midagi vapustavat. Tema triibulises kostüümes ei-tea-mis-sugu olev tegelane võttis ikka naeru nii lahti, et teistel tegelastel oli seda kanda veel kergem. Samuti Priit Võigemast, oma uue koduteatri esimene tükk.... täielik täistabamus. Ta lihtsalt on hea. Nii naise kui mehena, aga eriti naisena. See tisside liikumise stseen ning tegelikult iga kord kui need kaks lavale tulid, olid või lavalt läksid, ei saanud ma naeru pidama. Samas ka Elisabet Tamm, Alo Kõrve ning Indrek Ojari ja ka Ursula Ratassepp, kes niiöelda hoidsid seda tõsist liini. Ei saa nende kellegi kohta öelda ühtki paha sõna. Elisabet oli kohe eriti hea.

Samuti Argo Aadli, nagu alati. Tema kahvatus ainult sellepärast, et Priit Võigemast oli tema kõrval veelgi naljakam.

Uskumatu, et Carlo Gozzi kirjutas Il Corvo juba nii umbes 300 aastat tagasi...karakterid on küll tänapäevased ja seda huvitavamadki.

Kunstnikule viis pluss. Võimas laev, uhked kostüümid ja kõiks see värviküllus, see on just see, mis ühe korraliku muinasjutu juurde käib.

Veiko Tubin siin näitab milline koomiline talent temas on peidus. Müts maha!

Priit Võigemast...üpris füüsiline roll, aga seda lennukam! Nojah, tegelikult oli tal seal rolle ju rohkem kui paar...Seltsidaam, kappav hobu ja kuningapoja kloun...ja võibolla veel keegi...kogu see kostüümide, maskide ja tegelaste virrvarr oli vägev!!!

Ja need tuvid...Tubin ja Lamp. Nii nunnud!

Ok, see kirjutis osutuski rohkem pildigaleriiks ja ega seda kogu emotsiooni polegi võimalik sõnadega edasi anda. Loodetavasti teeb Linnateater selle lava jaoks ümber ning saab lapsed ka seda vaatama viia. Lisaks oleks mõtekas reklaamida tükki kui pere-etendust. See on üks selle aasta tippe! ja üks suvetükkide tippe läbi aja.