Haigla, puutöölaud, teatri-, kasvuhoone- ja muud plaanid

Elu esimene Rootsi haiglas veedetud öö on selja taga! Ei olnudki nii hull kui arvasin. Kustusin juba poole ühe ajal. Aga mis peamine, järgmisel hommikul ütles arst, et P-l on tervisega tip top! Kurgumandlid on suured, aga nendele pidavat ta järgi kasvama. Suur kivi langes südamelt. Muidugi probleemiks on ikka see, et ta peab õppima oma nina kasutama ja eelkõige õppima läbi selle hingama. Aga ka selles loodan ma aja peale...küll ajaga õpib.


Ja kohe saab Eeeeeeeeeestiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii!!!! Ma ei jõua ära oodata. Viimasel ajal on jälle koduigatsus kasvanud lakke! Olen juba ahminud endale Piletimaailma ja Piletilevi kaudu piletid Pärnu Endla tükile Vee mälu, Linnateatri tükile Murdlainetus ning Rakvere teatri tükile Johannese passioon. Esimene ja "eriti" viimane neist kolmest on olnud mu "wish-list"-i tipus juba pikalt, kuid siiani on ikka veel nägemata. Ja kõigele lisaks katsun veel ära näha ka Ugala Runar ja Kyllikki. Ambitsioonikad plaanid, arvestades sellega, et kõigele lisaks lubasin K-le, et parandame kasvuhoone ära! Ja meil on vaja osta ja paigaldada uued liistud, ja samuti klaasid. Ja kõigele lisaks, ehk eelkõige peab tegema ka igapäevatööd. Ja lastega minema kinno Hortonit vaatama. See pidi Eesti näitlejate poolt dubleeritud olema. Ning muidugi tahaks ka lugeda. See "Berliin Alexanderplatz" ei võta kohe kuidagi vedu. Ometi see telesari, mis kunagi sai televiisorist nähtud oli väga väga hea ja raamat ise samuti üks "sajandi tippteoseid".


Lõpetuseks aga mälestus P uuest vidinast, ehk puutöö tegemiseks vajalike asjade nimistusse on lisandunud midagi uut! Siiani olid tal puunuga, naaskelnuga, lusikate tegemise nuga, haamrid, vasarad, naelad, tööriistavöö koos vajalike vidinatega, saed ja nüüd siis ka...


Siin on P oma "uue" Black & Decker töölauaga. Õpipoiss (õigemini õpitüdruk) vaatab pealt ja imetleb ning tahab ise ka "masinate" ligi pääseda. Ei tea mis naabrid arvavad, aga samas kui ta seal kobistab oma asjadega ja uks on kinni, siis kõrvaltuppagi pole mitte midagi kosta. Nii tugevad ja helikindlad on need Stockholmi vanade majade seinad.


Tänane mõte nr. 1: Kui lastele varakult süstida kätega meisterdamise rõõme, kas see kandub edasi ka täiskasvanu ellu. Sama on ju lugemisega, et eks need loevad, kes ka lapsena lugesid, Või on ka neid, kes on järsku täiskasvanuna avastanud enda jaoks raamaturõõmud? S on praegu 12 ja talle väga meeldib kududa ja lugeda, aga me oleme üritanud talle juba eelkooliealisest saati nii käsitööd kui raamatuid ette sööta ja soovitada... näis kuidas järgnevatega läheb ja kauaks seda kestab... kas kõik teismelised "keeravad ära"? Ma usun, et keeraks suurema tõenäosusega, kui näiteks praegu ikka veel S-le peale pushida, et "loe omet" või "kunagi sa armastasin kududa, miks Sa enam ei koo"... siis tekiks trots ja "teismelise vastuhakk". Aga kui on varakult juba sellele teele suunatud, siis nüüd ei peagi enam ju "push"-ima. Ja jääb see pealepressimisele vastuhakk ära. Ei tea, eks näis.