Mul on jälle koduigatsuse tunne kummitamas ja Eesti sõiduni on jäänud veel 25 päeva. Pikemat aega on olnud tahtmine kirjutada luuletus selle igatsuse laineharjal. Ehk "Minu luuletus Eestimaale". Aga võta näpust. Nii kui hakkan sõnu ritta seadma, tunduvad kõik sõnad, riimidest rääkimata, banaalsemad ja tobedamad kui teine. Eks katsu Eesti või isamaa kohta luuletust kirjutada...see on üks raskemaid teemasid minu meelest! Tundub nagu liiga püha, et isegi proovida!
Viimaks ometi sain mõtteliblikal tiivast kinni ja jäin pidama real
"Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!"
See on vähemalt midagi, millele ehitada...
See luuletus tuli nüüd selline esimese hooga ja kahtlemata vajab veel kõpitsemist, ehk ma pole temaga veel üldsegi mitte rahul. Aga kuna ta nüüd esimese hooga on selline nagu ta tuli, siis panen ta siia ikkagi kirja, et ei läheks meelest:
Kui Sinu juurest kaugel olen ära,
siis hinges mul on torm ja kära,
Ei leia rahu päeval ööl -
ei kodus, õues ega tööl.
On hetki kui võin anda kõik,
et hetkeks tunneksin Su tukset.
See mingi maagiline võim,
mis lakkamatult kordab oma kutset.
Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!
Ükskõik kui väga püüan vastu seista,
ei oma igatsust ma suuda peita.
Sa ikka tõused pisarana mulle silma
ja kauni lauluna kumised mu peas.
Ma Sinu pinnal naudin isegi ju rajuilma,
sest samal ajal hinges sügaval on soe ja hea.
Igapäeva askeldustes
Su tihti leian jälle üles
nii väikestes kui suurtes sõnades
või lihtsalt luuletad mu mõtetes.
Mu armas väike Eestimaa,
ei Sinuta ma kaua saa!
Ei asenda Sind ükski teine kodu,
isegi kui Sinu kilde sinna sisse olen toonud.
Sa ikka südames mul valu tunda annad
ja kauni, sinirohelisena viirastud mu silmis
Sest kõige kauneimad on Sinu metsad, rannad
veel kaunimad kui muinasjutufilmis.
Mu armas väike Eestimaa
ei Sinuta ma kaua saa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar