GEP ehk ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni – NO99

Braaaaavooooooooo! Aplaus, aplaus, aplaus! Ometi teater mõtlevale inimesele, kus on sisu, särtsu, ideed, originaalsust, näitlejameisterlikkust, lavastaja tarkust, põnevust, armastust, draamat, kurbust, tantsu, laulu, rõõmu ja kõike kõike mida ühelt teatritükilt oodata ning lisaks ka seda, mida ei oska oodata.

Kunstnikutöö on minimalistlik, sest näitlejad kannavad peamiselt erinevate Eesti piirkondade rahvarõivaid ja see valik juba iseenesest on kunstniku poolt ideaalne variant. Lava põrand ja tagasein on sisustatud natuke nagu saun või suvila. Lisaks üksik kamin ja disaintoolid. Rohkemat polnudki vaja.

Kõik saab alguse sellest, et on olemas üks klubi. Meesteklubi, kuhu kuulub 7 meest ja millega kohe liitub ka kaheksas. Ja selle klubi ideeks on päästa Eesti rahvas väljasuremisest tehes lapsi nii paljudele naistele kui võimalik. Ainult, et sellega kaasneb palju probleeme. Loomulikult. Kõigepealt tuleb leida naised, kes on sellise asjaga nõus. Või kui naisele ei ütle enne selle plaani teostamist oma motiividest, siis tuleb vaadata tõtt hiljem olukorrale. Lisaks on ju rahamure, lapsed ja naised vajavad ju mehe tuge. Kõik need kümned lapsed vajavad oma isa – tema tähelepanu ja kohalolekut. Muidugi on ka üksikema probleem ja see kui palju mõni naine suudab kannatada ning seda vastu võtta.

Mõtteid seotud nii sellise radikaalse võtte plusside ja miinuste kohta kui ka teiste radikaalsete võtete kohta, et eestlased välja ei sureks. Samuti mõtted naiste ja meeste, isade ja emade ja laste kohta, mõtteid äratas see etendus nii palju, et päev hiljem ja isegi kaks järgmist teatritükki hiljem, on ikka GEP see, mille kohta uusi ja uusi mõtteid üles kerkib.

Kui see etendus lõppes tõusin ma kui iseenesest seisma, sest sellist kõrgetasemelist ja samas originaalset asja ei näe iga kuu, isegi mitte iga aasta Eesti teatrites.

Kui rääkida näitlejatest, siis mingis mõttes oli see tükk Jaak Prints –ile suur läbimurre. Teda laval vaadata, on nagu vaataks meessoost Anu Lamp –i. See on samas mingit kummalist närvi kõditav ja samas väga huvitav. Tema läbilõikavalt sinised silmad ja koomiline talent teeb temast ühe huvitavama noore näitleja Eesti teatrites. Hämmastav, et tema vend Tõnn Lamp oma üle mängimisega on minule üpris vastuvõetamatu teatrilaval. Nõksus ma enamvähem kannatasin tema grimassid ära, aga tegelikult ma loodan, et etendustes, mida vaatama lähen Tõnn Lamp ei mängiks. Ja otse vastupidi, ma tahaks Jaak Print-i näha võimalikult paljudes tükkides. Jaagu emme Anu ise oli samuti kohal. Igatahes läks ta teatrisse, ehk Spordikirikusse sisse enne kui tavarahvas sinna lubati. Üks parimaid ja meeldejäävamaid stseene oligi see, kui Jaak üritas tüdrukuid „ära rääkida“. Ehk mitte karjudes endale lapse tegemiseks Mirteli, Inga ja Elina vahel see õige leida. Ja siis muidugi see närtsus kortsus roos :)

Teine superstaar minu jaoks selles tükis, mis puutub näitlejameisterlikkusesse oli Andres Mähar. Absoluutselt igas tükis kus ma teda näinud olen, ta lihtsalt oskab teha oma rollidest huvitava ja erilise. Nüüd sain lisaks veel teise dimensiooni tema isikusse. Nimelt, kuna istusin esimeses reas, ja etenduse ühes osas näitlejad suhtlesid vaatajatega – tuli ta minu juurde, surus mul kätt ja ütles „Sa oled hea mees“. Ma muidugi vastasin, et tema ka. Õnneks aju töötas nii kiiresti, et jõudsin vastata. Siis, peaaegu lõpus, tuli ta jälle minu juurde ja palus, nagu gentlemen –ile kord ja kohus, et kas ma luban K-l temaga lavale minna. Kui nad poleks neid „seks-tantse“ ennem põrandal teinud ja kui K poleks minult eelnevalt nõudnud, et ma kaitseksin teda lavale minemise eest, kui selline asi peaks juhtuma, siis poleks minul olnud midagi selle vastu. Eriti kui ma oleks ette teadnud, mis seal laval nende naistega tehakse. Ja sellepärast soovitasin, et ta võtaks meie kõrval istunud Maalehe ajakirjaniku. Ja too läkski. Aga Mähar jäi eriti meelde selles stseenis, kus ta teatas Risto Kübar-ale, ehk oma „sõbrale“, et ta saab tolle naise Mirteliga lapse. Nüüdsest tahan näha kõiki tema töid. Ehk Mähar liigub nende „päris heade näitlejate nimistusse“!

Veel tahaksin eraldi välja tuua näitlejannam kel nimeks Inga Salurand. Juba Perikleses ma vaatasin, et ma olen täiesti alahinnanud teda. Ja nüüd GEP-iga sain kinnitust, et ta on väga huvitav ja hea! Eriti see stseen, kus ta mängib venelannat. Väga ehtne ja väga sügava rolli sisse minekuga, tõeliselt andes endast kõik ning väga suure andumusega. Aga stseenidest jäi kõige rohkem meelde või õigemini oli kõige silmapaistvam hoopis see, kui ta koos Mirtel Pohlaga täiest kõrist laulis. Ma oleks tahtnud kohe selle stseeni peale plaksutada, aga kahjuks läks tekst kohe laulule otsa edasi ja see „vaheaplaus“ jäi ära.

Mulle veel väga meeldisid Elina Reinoldi mõtteavaldused selle kohta, et emal pole võimalik emadusest pausi võtta ning samuti see Elo Viidingu tekst emade kohta. See oli sobiv sellesse kogu konteksti nagu tasakaaluks. Väga andekas lavastuslik taktika samuti. Sergo Vares oma selge ja kõlava häälega oli samuti hea nagu alati ja sama võib õelda Gert Raudsep –a ja Tambet Tuisk-i kohta. Kuigi nende stseenid olid vähem meeldejäävamad. Kuigi näiteks Tambeti läbitorgatud kondoom lendas vastu mind ning nüüd on see mu „teatrimälestuste“ varasalves... Positiivselt üllatas Mirtel Pohla. Ei tea kas sellepärast, et ma hakkan tema maneeridega harjuma või lihtsalt see võimas hääl ja vinge stseen koos Ingaga? Aga ometigi ta mulle meeldis selles tükis esimest korda. Kavas oli ka üks hea foto temast (laulmas).

Kristjan Sarv on nii hirmsa olemisega, et mul oli pidevalt selline tunne, et ta tuleb ja annab mulle vastu vahtimist. Ma ei tea miks, aga ta on millegipärast nii hirmuäratav. Alati. Ja ma eelistaksin lavalt selliseid tundeid mitte tunda.

Kes aga mulle üldse ei meeldinud ning võtsid selle tüki hinnangult viielt plussi tagant olid Rasmus Kaljujärv ja Risto Kübar. Rasmus lihtsalt ei ole näitleja vaid etleja või ma ei tea mis, aga tema näitlemine on kohmakas ja sõnad lähevad tal suus sassi ning mind väga häiris ka tema kiiskav sätendava kiviga kõrvarõngas. Aga kõige rohkem see kooliteatri näitlemistasemega mäng. Risto Kübar tegi juba kolmandat korda Adolf Rühka rolli. See kangetel jalgadel kõndimine ja oma sõrmede sirgu ajamine, need maneerida on ta ühe näitleja jaoks liiga tugevad ning ta ei kontrolli ennast. See teeb temast tublisti alla aktsepteeritava tasemega näitleja. Teises vaatuses oli parem,kui teda kui tegelast palju ei kasutatud. See tobe ropendamise stseen oli ka nõme, eriti sellepärast, et iga roppuse peale hakkasid teises reas istunud noored tütarlapsed naeru kihistama. Tõeliselt tobe.

Mis mulle veel selle etenduse puhul oli imeline, oli see kuidas küll nad suudavad nii palju teksti meelde jätta? See on täiesti vapustav. Rahvatants oi ka tore, aga see meeste seksitants – ma ei teadnud kuhu suunda sellel ajal vaadata, kui vaid ei peaks neid seal maas väänlemas vaatama.

Üks koht, siis kui terve suur pere istub koos ja arutavad, kes kelle lapsele järele jõuab minna ja kes poes jõuab ära käia ning kelle lapsel on haigus, kelle omal sünnipäev – see stseen meenutas mulle telesarja Big Love ning minu arvanust mööda on see mõeldamatu, et sellisel meetodil lapse Eestis hakkab sündima. See on ju iseenesest absurd, mis sellest et hea mõte. Lisaks kogu see rahvus-teema. Meie ju elame Rootsis ning näha kui tugevad näiteks on meie 12 aastase juured ning kui oluliseks ta Rootsis elades peab eestlust, see on vapustav ja mitmeski mõttes meie kasvatuse vili. Ma leian, et 20 aastane ei ole veel küps valima oma rahvuslikku eelistust. Tuleks lapsi ikka suunata, sest usun selliste suunamiste tulemusel on lapsed kunagi pärast 30-eluaastat rahul ja õnnelikud, et neid suunati ja neid armastati. Ja rahvus-tunde tekkimise eest ollakse kindlasti tänulikud. Laps ei tea veel 20 aastaseltki mis ta tegelikult tahab ja mis talle tulevikus oluline on. Nonii hakkasingi ühel mõttepojal rohkem kaalu saada ja edasi areneda. Aga selliseid niidiotsi vestlusteks ja mõtlemiseks pakub see etendus kuhjaga.

Hinnang: 5 (see tükk peaks igale „täiskasvanud“ eestlasele olema kohustuslik, täpselt nagu 3 last igas peres ;-) !)