Keiserlik kokk - R.A.A.A.M

Oi oi, mis lahe teatrielamus! Kirjutajaks ju „kindlapeale hea“ Kivirähk ning pettuda kahtlemata ei tulnud! RAAAM hoiab Viinistu lippu kõrgel! Tegemist on mõnusa huumoriga Tuglaste, nõuka-aegsete kirjanike, kommunismi, vanaduse ja absurdsuse arvelt.

Peamised kaks põhjust, milleks ma mõnda tükki vaatama otsustan minna, on eelkõige huvitav sisu, ja teiseks tegijad, ehk peamiselt lavastaja, kirjanik ja näitlejad. Selle etenduse puhul olid mõlemad faktorid kaetud ning ootused ehk mõnevõrra kõrged, sest osades ju päris mitu „lemmikut“.

Juhtumisi sattusime esietendusele, ehk seda teatrite ja muidu kultuuri koorekihti oli kohal päris korralikult – Linnateatri ja Draamateatri direktorid, Rein Ojal oli ka Reet kaasas. Meie taga istus Peeter Kreitzberg. Kohal olid ka Mart Juur, Merle Karusoo koos oma Katrin Saukas –ega. Loomulikult peremees Jaan Manitski, kes vaheajal minuga välja minnes avarii tegi. Vabandas kenasti...naljaga pooleks mõtlesin, et teen juttu, et tema lapselaps ja minu P käivad Rootsis samas klassis... Esiritta oli reserv eerinud endale kohad Ivo Uukkivi koos oma Mari-Liis Lill –ega. Otse minu selja taga istusid kunstnik Pille Jänes ja peaosalise Jaak Prints-i isa Sulev Teppart. Indrek Tarand, teatrikriitikud...Oh...kui ma nüüd kohe ei lõpeta, siis ma jäängi neid nimesid siin loetlema ja tükist endast ei saakski kirjutada. Aga eks see kogu „atmosfäär“ mis selle etendusega kaasas käib, kaaspublik kaasa arvatud, on ju ka osa teatrielamusest. Aga saal oli tõesti pilgeni täis ja muidugi olid kohal ka kõik muud asjaosalised-tegijad nagu kirjanik Andrus Kivirähk ise ja lavastaja Ingomar Vihmar jne jne.

Etenduse alguses vaatas K ringi ja küsis, et kas Jaak Prints ei mängigi selles etenduses, et ta seisab rahva seas ja tal on tavaline T-särk ja teksad seljas. Kuid kohe pärast imestamist tuligi ta lavale ja etendus läks lahti.

Nimelt oli hr.Printsi roll olla õhtujuhina ning kehastada ka kõikvõimalikke tegelasi, keda ülejäänud 5 näitlejat, kes etenduses kindlates rollides üles astuvad, ei kata. Võrreldes näiteks Raivo E.Tamm-e etendusega „Ma olen iseenda naine“, võis Prints –ilt näha tõelist näitlejameisterlikust, kõik need ümberkehastumised, nii kunstnikuks, saarlaseks või naiseks – üks superroll teise järel. Ülimalt hästi näiteks õnnestub tal kunstnik Aado Vabbe pisike rollike (see oli ehk nendest pisikestest ümberkehastumistest veel kõige parem) ja samuti ka Aadu Hint –i abikaasa Minni Nurme stseenid. Ühes stseenis saab temalt peaaegu Aadu Hint-i kehastav Gert Raudsep „musi“, kuid viimasel hetkel kahjuks... see kukub mõlemal näitlejal nii täpselt välja, nagu nad muud ei mängikski kui situatsioonikomöödiat! Tema Tuglase „põlu alla panemised“ ja sealt välja laskmised, kõikide tegelaste kallal ilkumine ja kamandamine, loob temast sellise direktor-õhtujuhi. Väga jõuline ja lahe! Jaak Prints –i täht on löönud särama! Ema- ja isanäitleja võivad olla uhked ja vendnäitleja kade, sest temal on selleni veel väga pikk tee minna.

Kuid siiani selle suve parima rolli kõikidest etendustest, mis ma näinud olen (neid on praeguseks 18) teeb Maria Soomets Muia Veetamme rollis. Ta tabab märki nii mitmel tasandil ja on samas nii sarnane, samas nii detailne samas mängib iga ihurakuga paksukest Stalini aja kirjamemme. Temale kuulub ka kõige koomilisema rolli au selles tükis. See kuidas ta sealt oma urust alatasa koos suitsu ja (kujuteldava) haisuga tuleb, puusad vaevalt mahtumas luugist läbi, barett kõrvade peal – uskumatult lahe roll! Kui aasta teine pool mingeid vapustavaid naiskõrvalrolle ei too, võiks see ka vabalt teatriliidu auhinna koju viia! Maria Muia oleks nii uhke selle üle ning nõuaks kindlasti aknaga haigla kohta oma pojale Toompea haiglas. Haiglas kus lõunaks antakse apelsine...

Kolmas koomiline täistabamus tuleb Gert Raudsep –alt Aadu Hint –i rollis. Kõhukas Aadu on ja ilmselt ka oli üks hull mees. Aga ega tal kerge olnud. Samas tore, et ikka Friedebert –il ja Elo –l külas käis. Kuigi ega pererahval temaga kerge olnud. Tuli alati valel hetkel ei tea kuskohast ja nõudis jäägitut tähelepanu. Ja kui võimas hääl Gertil on! Viinistu katlamaja seinad värisesid!

Egon Nuter mängib Mait Metsanurk –a, ehk Eduardi. Alati sõbralik, alati alandlik vaene kuulmishäiretega vanur, kelle kulul õhtujuht muudkui üleolekut saab tunda. Nuter on vana hea tugev koomik ja siingi jääb ta küll kolme eelmainitu varju, kuid sellest hoolimata igati omal kohal.

Viimaseks Frida ja Elokene, ehk Raimo Pass ja Kleer Maibaum, esimese roll on kõige igavam, sest ta suurema osa etendusest peab veetma teki all, ehk „põlu all“, ja teine teeb ehk kõige igavama rolli, sest tema koomika ei pääse naha alt välja, kuigi ei ole seegi roll kehv, vaid kindlasti vähemalt keskpärane. Ma julgeks öelda, et siiani minu nähtud rollidest, on Elo Tuglase roll Kleer Maibaumi õnnestunuim. Eelkõige ka sellepärast, et ta ei mängi seda sama inimest ehk samas võtmes, kes ta on selles tobedas telesarjas "Kodu keset linna".

Vihmar on komponeerinud Kivirähk –i tekstist ajastkriitilise, naljaka kuid tektsil särada laskva etenduse. Ainuke viga oli ehk oma abikaasale anda mikrofon laulmiseks, kuui tükis osaleb selline super-hääl nagu Maria Soomets. Kuid tõele au andes, saab ka Maibaum laulmisega väga hästi hakkama. Kunstnik Jänes on teinud praktilise „lava“ Tuglase „etenduse“ jaoks, kuid üldine kunstnikutöö on üllatustevaene (kui mitte arvestada Raimo Pass-i Tuglaseks kloonimine). Temalt on alati ja tihti nii vingeid lahendusi tulnud, kuid siin muidugi ongi näitlejate mängulust, mis vallutab kogu katlamaja ning paneb tetksti ja lavastuse elama.

Stseenidest jäid kõige paremini meelde kõik Muia Veetammega seonduv, nii tema tossamine, poja haigla probleemid kui ka trükikoja direktori juubel. Aga ka see väike aga vahva detail kui ta sardelle grillib lava ette tehtaval lõkkel. Millegipärast ma jälgisin, kuidas ta oma kolme sardelliga jahmerdab. Kahest esimesest jäi ta ilma kuid seda kolmandat ta muudkui küpsetas tule lähedal, et see saaks maitsvaks küpseks. Kuid siis enne viimast õiget hetke napsab selle Egon Nuteri Eduard ja Muia on nii kurb üritades üelda midagi kuid jääb kurvalt vaatama kuidas teised sardelle naudivad. Aaaaaaaaah, kui hea!!!

Hinnang: 4+ (Väga lahe tükk! K meelest selle suve ja aasta parim koos Vargamäe Kuningriigiga. Minu meelest igale Kivirähi loomingu, nii teatritükkide kui raamatute austajale garanteeritud elamus! Kuid usun, et ei jäta külmaks ka näiteks kedagi, kellel riiulil Tuglase, Hint-i, Veetamme või Metsanurga teosed. Lahe suvine meelelahutus! Ja Maria Soomets, Gert Raudsep ning Jaak Prints jätkavad oma kõrget ja säravat tähelendu! Näitlejate lust oli käegakatsutav.)