Lugesin kusagilt, et Raivo E.Tamm mängib selles tükis naiselikkuse võludele. No ma ei tea, ilmselt ei näinud ma sama etendust. Raivo E.Tamm on kõige mehisem naine, keda ma seni laval olen näinud. Mingeid naiselikke vülusid mina küll ei tuvastanud. Samas ta ei mänginudki otseselt naist vaid transvestiiti, ehk meest naise riietes.
Raivo võtab ette ka mitu muud rolli selle etenduseraames. Reklaamis oli kirjas, et neid rolle on umbes 40. Nii neid umbes ehk oligi, kuid arvestatud on peamiselt ühe-lauseliste rollidega. Ehk mingeid karaktereid ta praktiliselt peale selle peategelase ei loo. Selles mõttes jääb ta tublisti alla Linnateatri Indrek Ojari ja Argo Aadli rollidele etenduses Kivid sinu taskutes, kus tõesti mängiti ühe etendusega maha terve plejaad erinevaid rolle – nii naisi kui mehi.
Tegemist on monoetendusega, ehk kui Raivo E.Tamm on kuidagi vastukarva, siis tasub hoiduda selle etenduse vaatamisest. Minule isiklikult meeldib ta väga. Tema jäme, selge ja kõlav hääl on kui loodud karakterrollidesse ning samuti näiteks multifilmitegelastele (kus ta viimasel ajal on paar päris head „pahapoisis“ rolli teha). Aga selles etenduses ja selles rollis ta kuidagi ei saanud kogu lava elama, ega etendust käima. Vaheajal kuulsin kohvikus mitmelt inimeselt, et nad magama jäid või et neil uni peale tuli. Nii ka minul. Sest kogu asi ja teema nii šokeeriv kui ta ka oma loomult on, mängitakse ette monotoonselt ja igavalt. Ravo E.Tammel on selline mahlakas roll käes, aga ta kannab selle ette nagu igav giid (tolles muuseumis, mida see transvestiit pidas).
Mul on Raivo E.Tamm –ele kolm sõna „Indrek Taalmaa Adolf“. Nii tuleb mängida mahlakaid rolle. Võtta ja anda kõik mis võimalik. Panna see tädi-onu elama seal laval. Võtta nendest värvikatest kõrvalrollidest ja teha neist karakterid. Üks tegelane näiteks seal rollide nimistus oli „noor homoseksualist“. Ma ei saanud üldse aru, kas see Alfred oligi see sama või pidi seal oilema keegi selline tegelane seal vahel. Umbes kümme tegelast olid eri riikide ajakirjanikud, kes esitasid ainult ühe lause...mis rollid ka need on? Kerge vaataja petmine. Ja siis see lõpp? Ma ei saanud üldse aru, kas sellel pidi olema mingi sügavam mõte? Loodetavasti pöördub hr.Tamm tagasi huvitavate karakterrollide juurde ning ei ürita enam täita tervet etendust iseendaga vaevumata muuta ennast või panna kogu lava kihama sellise imeliku tegelasega. Ei saagi aru, kas viga oli näitlejas, kes tegelikult on palju palju parem näitleja, kui see roll või siis lavastaja lavastamata jätmises. See valgusega mängimine oleks olnud ju ka lahe, kui selles oleks olnud mingit erilist nutti või põnevust. Nüüd mõjus see ainult puust ja punaseks ette ära nämmutamisena. Et kui lava etteotsa heledat valgust näidatakse, siis on tegemist kirjaniku kirjadega vms.
Kuigi tegelikult usun, et viga oli paljus ka selles, et kavale oleks pidanud peale kirjutama hoiatuse, et seal on kogu etenduse sisu kirjas. Võibolla kui ma poleks seda peategelase elulugu sealt kavast ette lugenud, oleks jäänud mingigi avastamisrõõm. Aga kavas on üksipulki kirjas kõik mis etenduses sünnib.
Oleks ju võinud keskenduda sellele, et kuidas ta sellisel ajal homoseksuaalsena üldse ellu jäi? Kaldun ka arvama, et teen Raivo E.Tammele natuke liiga ja ta lihtsalt mängis väga elulähedaselt seda inimest. Aga ometi materjali mahlakus oleks nõudnud teistsuguseid lähenemisi, minu meelest.
Hinnang: 2+ (korralik pettumus. Ma ei mõista, miks rahvas aplodeerides seisma tõusis?Tegemist oli hea ja intrigeeriva materjali lörtsimisega)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar