Pikk päevatee kaob öösse - Draamateater

O’Neill on kirjutanud näidendi oma enese elust. Tegemist on ühe dramaatilise päevaga, kus pere mõistab, et pereema on narkomaan, kes keeldub uskumast, et tema noorem poeg on surmavalt haige. Nooremal pojal nimelt on avastatud tiisikus. Pereisa on kitsi, kes oma raha kokku hoidmisega on minu meelest süüdlaseks pere probleemides. Lisaks on tal samal põhjusel plaanis kiirendada ka noorima poja surma, sest ta tahab ta saata võimalikult odavasse raviasutusse. Vanem poeg on pühjakäinud alkoholist, kes küll armastab oma venda väga kuid samas on tema annete ja kõige muu pärast kade. Kõik kolm meest uputavad oma muresid igal väikselgi võimalusel alkoholi.

Ehk kokku üks ebafunktsionaalne perekond, kus igaüks tegelikult ise suunda egoist. Kuigi selle näidendi sisus ei ole midagi ilusat, meeldisid mulle kaks asja siiski selle sisus. Esiteks see, et kogu tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Hommikupoole päeval on kõik veel võimalik, kaardid veel lauale jagamata ning on naeru ja headust, kuid pärast keskööd, kui etenduse sisu lõpeb on kõik kurb, hapu ja hämar. Ehk tõesti „pikk päevatee kaob öösse“, nagu pealikirigi aimu annab. Teine asi mis mulle meeldis oli ajastu. Kui ma kavast õieti mäletan, on näidend kirjutatud aastal 1941. Ehk ajal kui polnud televiisoreid, internetti ja kõiksugu vidinaid, mis inimesi erakuteks teevad. Sellel ajal inimesed "suhtlesid" omavahel. See oligi peamiseks „meelelahutuseks ja „informatsiooni allikaks“. Tunnetel ja suhetel oli hoopis teine tähtsus ja roll inimeste igapäevaelus. Ma usun, et ma olen ka oma olemuselt pärit sellest ajastust. Õigemini mul on kerge samastuda selle ajastu inimestega. Ja ma nii väga tahaksin, et inimesed suhtleksid omavahel rohkem otse näost näkku, mitte sms-ide, msn-ide, e-mailide ja ma ei tea veel mis lühendite abil...

Karusoo lavastus on kammerlik ja mõtteid äratav. Kahjuks puudub mul see luksus võrrelda seda etendust selliste klassikutega nagu Kaarel Karmi-Aino Talvi versiooni või Aarne Üksküla-Ita Ever-Jüri Krjukovi versiooniga. See teine etendus alles natuke üle 10 aastat tagasi. Mäletan kuidas mul oli pidevalt plaanis seda vaatama minna, kuid lõppude lõpuks jäi see pilet siiski hankimata. Karusoo lavastuse 4 pereliiget mängivad Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Tiit Sukk ja Märt Avandi, teenijanna rollis Pille Lukin. Kogu etenduse nael oli minu jaoks Ülle Kaljuste. See oli järjekordselt üks loorbereid vääriv esitus. Mida rohkem õhtu poole, seda märkamatult kuid siiski kergelt üha enam ja enam narkootiliste ravimite mõju all. Tema ilmed ja punased silmad üha hirmsamad. Samuti ka kõik ülejäänud tegelased olid etenduse edenedes üha enam ja enam purjus. Ehk üha kõvemaid ja teravamaid ja julgemaid sõnavahetusi laoti lagedale õhtu edenedes. Lutsepp on samuti võimas pereisa rollis. Tema närvipuhangud näitles Lutsepp kohati üle, aga eks seda "tausta" oligi ju tegelastes juba mitmete aastate jagu. Lutsepp panebki tegelase hingeellu kaks äärmust, kas malbe armastaja ja vanade aegade meenutaja või siis karm isa ja kitsi mees, kes ei salli raiskamist. Ühes stseenis harutab ta selle kitsiduse tagamaad ka lahti, ehk kõikide meie loomuomaduste põhjused peituvad tegelikult meie lapsepõlves. Tiit Sukk ei pakkunud oma mänguga midagi uut. Tema purjus tegelast olen juba varemgi näinud, aga samas selline see tegelaskuju ju oli – joodik ja kade vanem vend. Tiit Sukk –a kurvad silmad ja lontis olek sobisid sellesse rolli kui valatud. Märt Avandi kordab natuke, alles mõni päev tagasi nähtud Tõe ja õiguse „Indrek“-u rolli. Kuid ka see sobis sellesse rolli just sellisena. Ma ei oskagi näitlejatele midagi ette heita ja Ülle Kaljuste teeb ehk parima naispeaosa rolli kõikidest sellel aastal nähtud tükkidest. Ja ometi jääb nagu millegist puudu. Ma ei tea kui palju on selle põhjuseks see, kuidas Draamateater oli saali üle müünud ning seda etendust vaadata oli ülimalt ebamugav. Kui ma oleksin teadnud kui ebamugav, siis ma võibolla polekski läinud seda vaatama. Järgmine kord kui nad midagi etendavad Keila-Joal, siis ma igatahes mõtlen ja kaalun kõvasti, kas üldse minna. Pileti hind oli ka ju üpris kopsakas, ei saa ma aru, miks nad neid tooliruume nii valesti arvestavad. See on vaatajate suhtes ebaaus. K. pidi terve etenduse istuma jalg üle põlve ja küljega, see on ju ebanormaalne. Ning saalitädi istus otse meie vastas ning oleks pidanud olukorda nägema väga hästi, aga ta ei liigutanud lillegi. Meie kõrvale ennast trüginud inimesed samuti ei taibanud midagi. Lisaks istus meie taga mingi tädike, kes oma vanuselt peaks juba piisavalt mõistust omama, et teada kuidas teatris käituda. Ta muutkui nagistas oma käekoti ja ma ei tea, kas mingi kilekoti otsaga või kommipaberiga. Ma polegi pidanud enne midagi selliste tegema, et ma pöörasin ümber, vaatasin tema käsi siis talle näkku ja siis näitasin, et ta kuss oleks. Uskumatu, kui ebaviisakad mõned inimesed on. Selles tükis on vaikusel oma roll ja kui siis vaikuse ajal keegi muudkui nagistab – nii nõme!

Hinnang: 3+ (ei vea kuidagi kõrgemat välja, võibolla ka sellepärast, et etendus peaks oma narko-teemaga šokeerima, kuid tänapäeva kontekstis tõuseb hoopis esile teema iga hinnaga raha kokku hoidmisest ja selle tagajärgedest, aga see pole piisavalt kandev. Omal ajal ma kujutan ette kuidas see pereema narkosõltuvus tekitas hämmingut ja silmapööritusi.)