Reisipäevik - 38.päev Eestis, ehk Meeste päev

Tänaseks olime P-ga kokku leppinud, et teeme "meeste päeva". Ehk põrutame kahekesi linna, käime kinos ja teatris ja ühesõnaga teeme mida tahame ja mis tuju tuleb. Hommikul kui ärkasime kutsus K meid vaatama, mis uus "koduloom" meil aias lauavirna vahel elutseb. Tegemist on päris kopsaka sisalikuisandaga. Sisalik käib päikese käes peesitamas oma uhke ja pika sabaga.

Natuke K ema tehtud toitu kah pintslisse, olimegi valmis teele asuma. Vestlesime terve tee sellest, kuhu ja mis järjekorras me läheme ja teeme. Kõigepealt kinno Indiana Jones 4.osa vaatama. Ja otse loomulikult suur popcorn ka kaasa (mina ise ei suuda "plaksumais"-i suu sissegi võtta, aga minu jaoks on Plazas müügil "Magusad mandlid"). P-le film meeldis, eks ta oligi selline poistekas. Minule eriti ei meeldinud, aga sellest hiljem täpsemalt.

Edasi oli meil kella 20-ks Laulasmaale "Uljas Neitsi" nimelisele etendusele piletid. Lugu piraatidest, mis sellest, et naispiraatidest, ikkagi piraatidest. Ja see sobib ju "Meeste Päeva" programmi ideaalselt. Ainult et meil oli nüüd tublisti aega veel Mac-is söömas käia ja siis mõned raamatud osta Kristiine keskusest (üllatuseks oli ilmunud uus Astrid Lindgren-i raamat). P-l oli vaja ka mõningaid joonistusvahendeid, mis sai ka Apollost. Ahjaa, lisaks veel võlutrikkide raamat.

Ja põrutasimegi Laulasmaale. Jõudsime tund aega varem kohale ja käisime mere ääres. P käis jalgupidi vees, otsis merikarpe ja kiikus natuke. Pärast etendust koju sõites käisime veel Rimi-st ka läbi ja ostsime veel mõned vajalikud asjad ning muidugi sai Psõidu ajal autoakent lahti hoida (ma hambad risti surusin endas maha keelamise, sest tegelikult mind jubedalt häiris see undav hääl mis tekib kiiresti sõites, kui aken on lahti), et päev oleks ikka täiuslik. Ja eks ta täiuslik oligi. Saime P-ga palju juttu ajada omavahel ja vahest on hea olla lihtsalt "mehed omavahel".

Vahepeal ma tajusin endal pilke, nagu oleks ümberkaudsed inimesed arvanud, et ma olen üksikhooldajaisa või "nädalalõpuisa". Eks need rohkem mu enda luulud, aga samas on see kuidagi väga ebamugav tunne. Justkui selline tunne sellises olukorras olekski päriselt. Sellepärast oli eriti tore koju jõuda ja meie pere kolme naisega jälle kohtuda, kes meid südaöösel veel üleval ootasid.