Wargamäe Wabariik - Linnateater

Nüganen lavastas „Tõde ja õigus“ –e 3.osa põhjal küll lavastuse Tallinna Linnateatri nime all, kuid kaasatud oli igasuguseid huvitavaid näitlejaid teistest teatritest. Sellepärast oleks ehk paslik ära tuua kogu nimekiri, kes keda mängis:

Indrek – Alo Kõrve; Mari – Epp Eespäev; Andres – Tõnu Kark; Liine – Ketter Habakukk; Ants – Simeoni Sundja; Pearu – Aarne Üksküla; Pearu naine – Marje Metsur; Kristi – Ursula Ratasepp; Kristi ema – Mari Lill; Kristi isa – Arvo Raimo; Bõstrõi – Aleksander Eelmaa; Proua Kuusik – Maria Klenskaja; Revolutsionäärid – Tõnn Lamp, Priit Võigemast, Veiko Tubin, Meelis Rämmeld, Indrek Ojari, Mart Toome, Kaju Orro; Viljasoo – Erik Ruus; Timofei – Juri Žilin; Marie – Piret Kalda; Mõisnik – Volli Käro; lisaks ratsanikud ja külarahvas.

Kuna etendus oli üks suur loetelude rida – ehk loetleti sunuid, loetleti piitsahoope ja muudkui mingid loetlemised käisid – eriti teises vaatuses, siis kirjutan ma siia ka edetabelid, ehk loetelud asjadest, mis meeldisid ja mis mitte.

Pettumuste top:
10. Mängiti hästi kaugel vaatajatest. Kuigi hääl ei läinud kaduma, oleks intiimsematel hetkedel võinud natukenegi inimestele lähemal mängida. Niimoodi jäi kogu etendus kuidagi üldplaaniliseks ja kaugeks.
09. Vihm. Esimese vaatuse ajal olid näitlejad küll tublid, mängisid täiesti nagu vihma ei sajakski. Ja sobivad remargid tõid veel omakorda etendust ellu, aga see krõbin mis vihmakeepidest tekkis, see paratamatult häiris.
08. Lahe mõte kasutada rongiteid ja sellist liikuvat alust, aga kui see ei tööta, siis muutub asi koomiliseks kohas, kus ta koomiliseks muutuda ei tohiks! Paar korda pidurid ei töödanud ja rahvas kes sõitis selle alusega pani rööbaste lõppu välja ning siis kõik seal peal olevad näitlejad jõnksatasid.
07. Imelikud liigutused tasustanäitlejatel. Nagu oleks tahetud genereerida modertantsu sõnalavastusse. Aga see mõjus kummalise ja sobimatuna „Tammsaare“ tükki (midagi sarnast oli ka ju 4.osa lavastuses, aga sinna see sobis - koos valgustuse ja kõige muuga).
06. Minule ei meeldi kui minule tuttavaid rekvisiite kasutatakse erinevates lavastustes. Jääb selline kiiruga tehtud tunne. Et „oh, kasutame need asjad ära, kuna need on meil muidu ka kaasas“. Sest mõisasid rüüstates toodi välja ka 2.osast tuttavad Goethe ja Schiller ning Puškin. Nii ei tohi teatrit tehes mõelda, minu meelest.
05.Teise vaatuse loetelud. Muudkui loetleti asju, see mõjus venitamisena ja tüki „täitmisena“. Jah, eks see Tõe ja õiguse 3.osa olegi üks suur revolutsiooni tegemine ja mõisade rüüstamine, aga oli seal ju ka näiteks hetki kui Indrek oli kodus või oma üürikodus.
04. Kristi rollis Ursula Ratasepp. Mul oli pidevalt tunne, et ta mängib publikule ning ei ela mitte rolli sisse. Selline publikule etlemine ja nägude tegemine tundub natuke imelik. Ma eeldan, et kui see tegelane on selles tükis, siis ta suhtleb teiste tegelastega mitte publikuga. Alo Kõrvega oli neil keemia täiesti olematu.
03. Indreku rolli on pandud Alo Kõrve, kes on sama kaugel minu kujutisest Indrekust kui näiteks Maria Klenskaja. Indrek oli mõtlik, natuke mömm ja üldsegi mitte nii kepsakas ja mitte igas olukorras irve näol. Kui nii keskse tegelase castinguga mööda pannakse, see võib rikkuda kogu etenduse. Minu „Tagasi Vargamäele“ Indrekute top: 1. (kõige parem) – Indrek Sammul (4.osa); 2. Märt Avandi (5.osa); 3. Argo Aadli (2.osa); 4. Alo Kõrve (3.osa). Samas kolm paremat on väga palju paremad sellest neljandast!
02. Kuidas oli lahendatud Kristi surm. Jah, teatri mõttes on seda raske teha, kuigi mitte võimatu. Selles tükis lennatakse sellest nii tähelepanuta üle, et see rikub kogu etendust. Usun, et Tammsaare ise poleks sellise moonutamisega nõus olnud. See oli väga väga valesti ja liiga lihtsalt lahendatud. Umbes nagu kiiruga, et „ah ei tule paremat ideed praegu, last ta ise lihtsalt ütleb, et üks tüdruk hüppas laevalt vette ja uppus“. Tõeline allahindlus tavapärasele Linnateatri „Tõe ja õiguse“ kvaliteedile.
01. Kuidas oli lahendatud Indreku ema mürgitamine. Raamatus oli see nii dramaatiline ja sügav. See on üks dramaatilisemaid asju kogu „Tõe ja õiguse“ saagas. Ja sellest niimoodi üle lennata oli patt!

Positiivsete asjade top:
10. Meil olid ideaalsed istumiskohad ees ja keskel – täpselt selles kohas, kus kõik on näha ja kogupilt kergelt käes.
09. Tore, et oli võetud näitlema kaks vahvat noort – noorte rollidesse. Nende omavaheline „Wabariigi“ asutamise stseen oli väga mõnus ja hästi õnnestunud. Nii Simeon Sundja –l kui Ketter Habakukk -el on palju potsentsiaali!
08. Mahalaskmised on nii šokeerivad ja selles tükis sai seda šokki mitu korda tunda. See on kuidagi võimas kui keegi „langeb“ suurel aasal püssilasu tagajärjel. Võimas ja kurb.
07. Nii tore oli jälle üle pika aja näha Volli Käro –t. Ta ongi selline suursugune mõisniku tüüp. Väga tabavalt roll talle antud.
06. Tõele au andes on seda raamatut üpris võimatu instseneerida, kuid siiski on saadud sellega mingil moel hakkama. Raske töö ja teatriseinte vahele sellist asja ei pressiks kuidagi. Kuigi samas näiteks Linnahalli pandud „Prantsuse revolutsioon“ Les Miserables muusikalis, see siiski õnnestus päris ehtsalt...
05. Muusika. Vähe, kuid sobis et see andis mõnedes kohtades meeleolule juurde.
04. Palju tegelasi. Hobustega ratsanikud, külaelanikud, ristidega mehed. Ja see kuidas nad tulid kusagilt kaugustest ja metsadest. See oli juba kunstiline kujundus iseenesest.
03. Albu valla loodus. Suur väli annab võimsa tunde. Eriti kui tuul nii võimsalt puhub nagu selle etenduse ajal, mida mina nägin.
02. Vanad head näitlejad näitavad taset – Maria Klenskaja, Mari Lill, Erik Ruus ja Tõnu Kark. Tõnu Kark on viimasel ajal teatritükkides olnud nii kehva häälega. Seal heinamaal avaneb tal võimalus näidata, milleks ta võimeline on. Pole ta hääl kuhugi kadunud, millegipärast ta teatriseinte vahel arvab, et seda ei pea sellise kõvadusega kasutama. Mari ja Maria on mõlemad hirmus armsad ja selles tükis liigutas mind nende kurbus. Eriti Maria oma. See moto, et inimene kahetseb seda, mis ta tagemata jätab, mitte seda mida teeb – see on ka Tammsaare „tõde“. Erik Ruusi roll on huvitav ja kummaline. Ja ta teeb seda täie hinge ja hooga!
01. Aarne Üksküla!!! Tema tegelikult päästis selle etenduse keskpärasusest. Nagu suhkruna põhjale on jäetud tema monoloog lõppu. Kuigi raamat lõppeb Kristi surmaga, mis on tegelikult palju dramaatilisem ja jahmatavam, siis selles tükis seda ei osatud lahendada ning tundelisemaks ja olulisemaks peeti hoopis tõelise teatrikorüfee monoloogi sellest kui armsasti naabritalu lapsed Pearut „Nuabriritalu isa“-ks kutsuvad. Ilmselt ei saa Pearu piisavalt armastust oma enese laste käest. Ja sama ehk kehtib ka Pearu naise kohta, sest ka tema heldib, kui Liine teda „naabritalu ema“-ks kutsub.

Hinnang: 4 (nii kõrge hinnagu tänu kuulub küll peamiselt Aarne Ükskülale, sest tema stseen oli ainuke sellel tasemel, mis ühele „Tõde ja õigus“ osale kohane. Kuigi võimas oli ka see suur väli ja avarus, mis mängis etenduses üht põhirolli)