Isad ja pojad - Ivan Turgenjev

Lugesin selle õhukese lühiromaani ühe päevaga K-le ette. Ja nii nagu temal nii ka minul jooksis see Linnateatris Šapiro poolt lavastatud tükk silme ees parallelselt lugemisega.

Ma pole palju varem Turgenjevit lugenud. Lapsepõlvest mäletan, et oli üks kurb lugu Mu-Mu. Ning nüüd täiskasvanuna lugesin ühe mu elu romantilisematest raamatutest "Aadlipesa". Millest K-ga mõlemad vaimustuses oleme ning see on isegi kummaline, et pärast Aadlipesa polegi Turgenjevit kätte võtnud. Kas see oli siis nii võimas lugemiselamus ning tihti tänaseni vahest mainime seda raamatut või selle sisu oma vestlustes omavahel, et on tunne, nagu sellest polekski juba aastaid möödas, ei tea? Kuid õnneks nüüd sai jälle Turgenjev ette võetud ning loomulikult ei pidanud jällegi pettuma. Kuigi see, et Šapiro sellise fantastilise tükiga hakkama on saanud, sai täiesti uue mõõtme raamatut lugedes. Kummaline tunnistada, aga minule isiklikult meeldis Šapiro nägemus sellest Turgenjevi enda loost veelgi rohkem! Seda eelkõige sellepärast, et teatrietendus on tehtud veelgi romantilisemaks kui see raamat oli.

Ehk lugu räägibki sõna otseses mõttes isadest ja poegadest. Isad, ehk vanem põlvkond - Kirsanovi isa Nikolai ja tema vend Pavel ning Bazarov -i isa. Mõlemate perede isad küll teineteisest erinevad, sest ilmselgelt on ka nende seisused või pigem taust erinevad, kuid omati selle loo kontekstis on oluline nende vastandumine oma poegadele. Kirsanov omakorda on Bazarovi sabarakk ning tema nägemus asjadest ei ole otseselt tema enda nägemus, vaid pigem usaldamine ja toetumine Bazarovi tugevatele arvamustele. Vana aeg ja uus aeg ning see kuidas isad ei suuda uut vastu võtta ja uskuda, et nende kombed ja tavad on ajast ja arust. Kui samas pojad ajavad uut asja ning ei taha leppida iganenud ja vanade mõtteviisidega.

Kuid see konflikt ei olnudki minu jaoks see oliline osa raamatust. Ühelt poolt oluliseks sai see kuidas ma tundsin kõvasti kaasa Bazarovi vanematele, kuidas nad oleks tahtnud, et nende poeg oleks rohkem kodus, ma tundsin nende valu ja muret oma poja pärast iga ihurakuga! Kuid kõige olulisemaks liiniks oli minu jaoks ikkagi armastus. Armastus Bazarovi ja Odintsova vahel, ehk siis kui täpsem olla Bazarovi armastusest Odintsova aadressil. Sest tagasiarmastust ei tulnud raamatulehtedelt. Ehk kirjanik ei lasknud seda lugejat rahustavat tunnet tunda isegi mitte Bazarovi surivoodil. See polnud ei ridades ega ka ridade vahel. Odintsova lihtsalt ei armastanud Bazarovit. Kuid see ongi põhjuseks, miks mulle teatritükk rohkem meeldis. Seal jäi mulje, et Epp Eespäeva mängitud Anna Segejevna tegelikult armastas Marko Matvere mängitud Bazarovit. Ja oma uhkuses ja külmuses ta siiski sulas Bazarovi surivoodil. Temas ärkas inimsus ja julgus tunnistada oma tundeid, olgugi, et nüüdseks juba liiga hilja.

Huvitava situatsioonidraama kirjutamise oskus on Turgenjevile kuidagi nii omane. See kuidas Bazarov arvas, et Arkadi tema armastatu temalt röövib ning just tema pärast õdedel külas on ja siis see avastamine, et Arkadi hoopis nooremat jahib - see on nagu kõrgklassiline, intelligentne seebiooper. Kuid kogu lugu on väga voolavalt kirjutatud, hea dialoogi ja mõnusate kirjeldustega. Selline inimestevaheline aupaklik ajastu ning hetketi tekkis tunne Venelikust Jane Austenist.

Kogu tunnete mägiraja vallandas karune ja tark mees, nagu seda oli Bazarov ja tema armastusavaldus - julge ja otsekohene - nagu mees oligi. Ma arvan, et see on eeskujuks igale ühele meist meestest. Tegelikult elus tulebki olla julge ja julgeda küsida ning julgeda võtta seda, milleta ei saa. Isegi trotsides alandamist või jahitust ilma jäämist. Sest kui ei julge küsida, siis jääd kindlasti ilma.

Muideks nüüd lõpuks sain ka aru, miks just Lembit Petersoni pärjati selle tüki eest näitlejana. See on vapustav kui erinev ta tegelikult oma tüpaažilt on Nikolai Kirsanovist, kuid kuidas ta täiesti lõi selle rolli raamatu kui terviku põhjal. Ma julgen arvata, et see on Stanislavski stiili üks maailmaklassi supernäiteid.

Kuigi ka Reemanni Bazarovi ema ja Üksküla isa olidki just nii nagu raamat neid inimesi kujutas. Oh, mis ma jahun, tegelikult ka kõik ülejäänud näitlejad. Kuigi teatris jäi Arkadi ehk Indrek Sammuli ja Katja ehk Hele Kõre armulugu kuidagi väga tagasihoidlikuks (vähamelt ma ei mäeta seda nii tugevalt). Kuigi ega see loo enda mõttes nii esiletungivalt vajalik ja tähtis ei olnudki.

Igatahes tasus lugeda teatritükile toetuseks ka Turgenjevi "originaal" ning soovitan ka kõigile, kes selle ajastu Vene (kuigi Turgenjev sündis vist Ukraina piirkonnas) kirjandusest naudingu saavad. Minu jaoks oli see siiani üks aasta viiest paremast raamatust. Ei mäetagi enam, kas Šapiro ise tegi selle dramatiseeringu romaanist? Ja oh kuidas ma ootan, et ta jälle tuleks ja teeks kas Tšehhovit, Turgenjevit või mõnda muud vene klassikut Linnateatris, sest nende peale ta on meister!

Hinnang: 5- (miinus sellepärast, et teadsin kogu lugu ette, seega minu isikliku kiiksu pärast, mitte tema tegeliku väärtuse allahindamiseks)