Üksindusest

Olen viimastel päevadel tabanud end mõtlemast üksinduse teemadel. On olemas inimesi, kes vajavad "enda aega", "enda ruumi", "enda mõtetega üksi olemist". Mõne jaoks on vabadus nagu õhk ja selleta ta ei saa. Nii tuttav lause on elust, filmidest, raamatutest, teatrist - "Ma vajan natuke üksi olemise aega ka!" Ja ma ei pea siin silmas kui seda öeldakse lapsele, vanemale, õele või vennale, vähemasti mitte ainult, vaid ikka oma elukaaslasele või armastatule.

Paljudel on hea võimalus saata oma lapsed suveks maale vanavanemate juurde ja siis nautida üksindust kui mees või naine on tööl või trennis või kusagil "ära". Tavaliselt sellest üksindusest peaks piisama. Kuigi vahest mõni, kellele nendest pisikestest igapäeva üksindushetkedest ei piisa, võtab isegi reisi kuhugi, kas siis päris üksi või mõne sõbraga/sõbrannaga, et saada olla "üksi".

Ma pean tunnistama, et ma ei suuda end nendesse kingadesse panna. Ma ei oska nii mõelda ja ma ei oska seda tunnet mõista. Ilmselt sellepärast, et ma eelistan alati, ma rõhutan ALATI üksi olemisele - K-ga koos olemist. Ma juba pikka aega olen mõelnud, et see tuleneb harjumusest - me pole ju juba varsti viimased 15 aastat üle nädala lahus olnud. Ja isegi paarist päevast pikemaid päris "üksi" olemise perioode võib kokku lugeda ühe käe sõrmedel (kui ei arvesta töö tõttu lahus olemisi). Aga täna ma sain aru, et see pole sellest lihtsast "harjumusest", vaid hoopis millestki muust.

Nimelt, ma saan koos olles ka üksi olla. Ma pole kunagi tundnud sellist lämmatavat tunnet, mis rikuks mu üksi olemist või mingit privaatsust - privaatsust polegi mul tema ees ja polegi seda üldse vaja tema ees, sest me oleme ju nagu üks... Ja kui sellele täpsemalt mõelda, siis milline luksus see situatsioon tegelikult on. Sest iga kell kui ma sellest "üksindusest" tüdinen teen oma suu lahti ja võin olla jälle kahekesi, arutada midagi või lihtsalt vestelda. Ning temal ju samuti.

Üksindus ei ole inimesele loomuomane vajadus, pigem vastupidi, vajadus on olla kellegagi koos. Sest ilma K-ta ma küll olla ei suuda, ehk siis mina vajan just vastupidist, pidevat "mitte-üksindust".

Ma pidin selle siia kirja panema, et mitte võtta seda olukorda iseenesest mõistetavusena, vaid endale teadvustada, kuidas mul on vedanud ja kui õnnelik ma olen ning peangi olema.

See ehk ongi armastus?!