Sulle seened, mulle kalli, see oli meie seeneralli

Seened siin ja seened seal, seened iga mätta peal. "Issi, vaata, kärbseseen!"

Hämmastav, aga oma nädalavahetuse looduseretkel metsa, leidsime vist kokku kolme eri värvi kärbseseeni! Ehk siis võtsime suuna Stockholmist lõunasse, kohta nimega Gålö. Tegemist on looduskaitsealaga, kus on olemas ka seente-, mustikate- ja pohlade korjamiseks ideaalsed metsad. Tegelikult on selliseid metsi ka lähemal linnale, aga meil on selline brožüür, kus on soovitatud igasuguseid looduskauneid kohti Stockholmi lähiümbruses ning me otsustasime natuke pikema väljasõidu kasuks.

Metsas oli kõiksugu seeni - kännuseeni, mingeid kummalisi "rootsi" seeni, riisikaid ja isegi puravikke. Puravik on muideks rootsi keeles - Karljohanssvamp. Fotol siiski pilvik.

Metsa-poiss P. on tõsine seeneline. Ainult, et ta ise seeni ei söö. Mina ka ei söö, muidu kui marineeritult. S ei pista seeni suu lähedale ka mitte. Kristin pole ka veel teab-mis-fänn, ehk ainuke seente sööja meie peres ongi K. Temale me kõik koos neid korjasimegi.

On see nüüd vananaistesuvi või sügis juba? Olenemata nimest, on värvid metsas praegu kirjeldamatult ilusad. Muudkui vaata ja silmad saavad pai.

See on auküsimus, kes saab kanda seentekaussi? Nagu ikka - tugevama õigus võitis, C'est la vie.

Mets polnudki nii märg,nagu see kuusk fotol. Sääski oli aga nii palju, et pärast olime kõik kratsimisest verised. Aga mis kõige kummalisem - Kristini küljes oli 5(!) puuki, P küljes 1 ja K küljes ka 1... Rootsi metsad on puukide kuningriik.

Need, kelle käes polnud nuga, need näitasid ette, kus tohib seeni noppida. Need kellel oli nuga, need jooksid noatute sabas ja kuulasid sõna:)

Siin ta on, üks neid mürgisemaid - Valge kärbseseen. Nii ilus teine..."mürgine kaunitar"... Kõik seened on ju söödavad, mõni neist ainult 1 kord elus :)

" Ära tule oma noaga! Mina ei ole seen, mina olen maasikmammu!"

Mustikaid ja pohli saime peaotäite kaupa! Kuigi mustikad olid kribalad ja hapud... pohlad selle eest olid maru suured ja "magusad".

Esimesed seened on käes! Lõpuks saime oma 30 seent. Panime rõhku pisikestele riisikatele, et ehk saaks marineerida, aga lõppude lõpuks nii palju neid ka polnud, et oleks tasunud hakata vaeva nägema. K praadis need hoopis ära ja ma ei teagi, kas ta nad ka kõik nahka pistis, aga koju jõudes ma enam seeni ei näinudki. Seened olidki ju ainult ettekääne loodusesse minekuks :)

Luiged veel minemata, lumi veel tulemata... Pärast seente korjamist, läksime ka seda looduskaitseala vaatama. Ranna ääres ja ilus kui kompu. Suvesoojaga oleks seal päris hea ujuda (liivarand). Luiged ujusid seal ka ja oli nii niitu, metsa kui kivisid, millele ronida. Plakatil oli kirjas, et seal pesitsevad ka tuttpütid... need linnud on tänu Rein Maran -i loodusfilmidele hästi teada...aga seekord me tuttpütte ei näinud.

Kes läheb ujuma, kes põgeneb ujumise eest.Tundub, et kõik on ühel liinil, nagu käsu peale...

Voilà - Soengumood 2008 - "Tuulest viidud" :)

Tegelikult ebaõnnestusid meie fotod kõik seekord. Kõik jäid vähem või rohkem uduseks ning ma ei tea, milles viga, ka sügisniiskus või sügisvalgus või sügishajameelsus?

Loodetavasti jäid lastele mälestused "Rootsis seenel käimisest". Ja üldse oli see üks ülitore ühine päev (07.sept)!