Lugesin kusagilt, et Ingmar Bergman ütles 1983. aaastal Jan Troell -ile, et nemad kahekesi ongi Rootsi kino viimased dinosaurused. Nüüd teadupärast enam Bergmani ennast ei ole, kuid Troell on saanud hakkama järjekordse meistritööga!
Kunagi ka Oscarile kandideerinud režissöri viimane film "Maria Larssons eviga ögonblick" on seekord esitatud Rootsi poolt akadeemiale võõrkeelse filmi Oscari kandidaadi kandidaadiks. Ja seda igati õigustatult, sest film on täiesti lummav! Lugu ise baseerub Troell-i naise perekonnasaaga mälestuste jutustusele ja saab alguse eelmise sajandi algusaastatel, mil noor Maria ja Sigfrid Larsson kohtuvad ning võidavad loteriiga fotoaparaadi. Sigfrid ostis loteriipileti ning seega nõuab, et aparaat kuuluks temale, aga pilet osteti Mariale ning seega Maria nõuab, et Sig saab kaamera endale nö. koos temaga, kui ta naise ära võtab :)
Sellest saab alguse sõdu, armukesi, vägivalda, alkoholismi ning kõikvõimalike üles ja allamäge minevaid suhteradu trotsiv abielu. Abielu, mis toodab muuhulgas ka 7 last. Tundub, et selle kooshoidjaks ongi Maria, kes oma isa surivoodil isa õpetussõnad "Mis jumal on kokku liitnud, seda inimene ei tohi lahutada" on võtnud oma elu motoks. Kõige nende rõõmsate ja kurbade eluhetkede ning kergemate ja raskemate aegade keskel on Maria suureks lohutuseks ning kaaslaseks...ja tihti ka rahaallikaks see fotoaparaat. Kuna Marial on erilist silma ja oskust sellega vapustavaid pilte teha, siis ta võidab ka Taani päritolu fototarvete poe ja stuudio omaniku südame. Kes justkui mingil kummalisel tasandil armub Mariasse, seda siiski kogu filmi jooksul otseselt mitte üles tunnistades. Samuti on ka soome päritolu Marial mingi sügav sümpaatia, heatahtliku mehe vastu. Siiski kordagi ei peta ta oma meest, tolle armuafääride ning kõiksugu valede ja vägivallatsemise kiuste.
Maria rollis väänab soomepäraselt rootsi keelt (nagu minagi:)) soome näitlejanna Maria Heiskanen. Ta on ka varem Troelli filmides kaasa teinud ning teeb iseenesest väga pingestatud ja ilusa rolli tugeva naisena, kes peab sellise raske suhte juures mõistuse säilitama ja oma laste jaoks tugisambaks olemas olema. Kuna mehest pole selles suhtes tolku.
Filmi varastab aga Rootsi praeguse hetke üks kuulsamaid ja armastatumaid meesnäitlejaid - Mikael Persbrandt. Tema jõuline, karm ja mitmes mõttes ka rumal Sigfrid Larssonit õpib vaataja vihkama. Kuid samas on temas mingi hea pool, kes armastab oma lapsi ning rabab tööd teha, et siiski rasketel aegadel perel hing sees hoida. Kuigi ega naine samuti talle alla ei jää oma öiste õmblemiste ning päevaste pesupesemistega. Kuigi mehel vahest läheb päevapalk ka kõrist kibedate vedelike näol alla saavad nad kahe peale ikka hakkama.
Fotopoe omaniku rollis, kellele tänu Maria saab fotopaberit ning muud vajalikku, mängib väga delikaatselt Taani näitleja Jesper Christensen, keda varsti võib näha ka uues Bondi filmis. Ja kui Maria keeldub tema abiliseks tööle minemast, siis tuleb mängu veel väga kõrvaline tegelane, kellel iseenesest ei ole mingit suurt rolli, aga kuna teda mängib minu lemmik rootsi näitleja(nna) Maria Ludqvist, siis iga kord kui ta kaadris oli, tundsin mingit kummalist kodusoojuse sarnast tunnet, nagu oleks mõni eesti näitleja ekraanil :)
Need pruunid toonid, mis terve filmi vältel valitsevad, need annavad mõjusalt edasi seda vaesust ja raskemeelsust ning töörügamist ja muudavad filmipilfi kunstiliseks. Filmi lõpus, on aga selgelt sisse toodud ka rohelised toonid...mis annavad jällegi juurde palju lootust...
Kui millegi kallal selle filmi puhul üldse norida, siis ehk selle, et üldplaani pole üldse kasutatud. Peaaegu kõik toimub suures plaanis või ülisuures plaanis. Ja kui mingil hetkel hakkab see silma ja siis ootad, et tuleks mõni üldplaan ja seda ei tule ega tule, siis tekib tunne filmi telgitagustest, mida ju filmi vaadates ei tohiks tekkida...ehk on üritatud kaadris hoida autentsust ja ajastutruudust. Ja ilmselt eelarve puudusel pole suudetud väga laialt ja suurelt ettevõtta dekoreerimist või puudus arvutitehnika või mingil muul põhjusel on kardetud, et üldvaates oleks kaadrivälised modernsed asjad paista. Igatahes on saavutatud küll väga täpne ajastutunnetus (kuigi mis ma ka tean, pole ma ju sellel ajal elanud :))
Ma ei saa ka märkimata jätta, et mu südant puudutas see lause, kui filmi jutustaja hääleks olev, Maria ja Sig-i tütar ütleb: "Mitte keegi ei tantsinud nii hästi kui meie isa." :))) Ja siis ka see tants seal kõige lõpus...nii armas, et kõik läks nagu ta läks!!!
Hinnang: 4+ (nii ajalooliste ajastudraamade austajatele kui ka rootsi filmikunsti austajatele üks pärlikene. Usun, et šansid on täiesti reaalsed, et film ka ihaldatud viie kandidaadi hulka Oscaritel pääseb. Igal juhul on ameeriklased pidanud seda juba enne kogu oscarikarusselli oma levisse võtmise vääriliseks, sest jutud käivad, et õigused on müüdud. Ja minu meelest igati põhjusega. Kõigele lisaks lipsab läbi ka Rootsiga seonduvalt oluline kuninga-teema, sest Maria kohtub mingil hetkel nö. rahva hulgas selleaegse kuningaga. Tema võetud foto kuningast isegi pannakse lehte. Ja sellel üritusel kõlab ka Eesti hümni viis. Mis siis sellest, et lauldakse hoopis rootsi keeles :) Üldse on film väga armas ning ka hobuste fänid saavad oma osa, sest Sig-ist saab mingil hetkel hobuste eest hoolitseja...eks sõja ja vaesuse ajal pidid mehed kõik tööd vastu võtma...nagu naisedki. Igal juhul soovitan väga seda filmi oma silmaga vaadata!)
Filmi trailer:
Seda peaks kindlasti vaatama. Kas Troelli dokkareid nägid STV-st?
VastaKustutaEi näinud kahuks! Ma vaatan täiesti mõtetult vähe Rootsi tv-d...kuigi keele õppimise ja ka enese harimise pärast üldse peaksin seda rohkem tegema.
VastaKustutaNii kahju, et need mööda lasin! Peaksin ikka vähemalt korra tele-nädalakava läbi lugema ja sealt huvitavad ja olulised asjad üles märkima...aga Troell-i filmid on mulle alati meeldinud. Alates sellest "Väljarändajate" filmist, mis kunagi ammu-ammu Soome tv pealt sai nähtud.
Muideks, kui Sinule meeldib kitarrimuusika (nagu Su tõeliselt! ilusate fototega blogi tutvustusest lugesin)...siis soovitaksin soojalt ka Woody Allen-i "Vicky Cristina Barcelona"-t. Seal on nii mõnus kitarrimuusika. Ja üldse väga soe ja huvitav film! Ma muidugi ei tea, kuidas te Woody-sse suhtute :)
Appi...nüüd ma kõrvalt vaadates mõjun nagu halb müügimees, kes pakub Chagall -i maali sellele, kes Monet oma soovib osta :) Vabandan (ja vabandan ka labase võrdluse pärast, aga paremat ei tulnud hetkel meelde). See Troelli film on tõesti väga hea ja kuna tegemist on tõsielulise looga, siis seda väärtuslikum! Ei ole ka liialt üliemotsionaalne (mina suure piripillina lahkusin vahelduseks sellise filmi lõpus saalist kuivade silmadega, aga ega alati ei peagi nutma ajama, et siiski täiesti sama võimsalt mõjuda.) Ma tulin kinost välja ning tundsin, et maailm on tegelikult üks ütlemata mõnus koht elamiseks kõikide oma lugude ja ajaloo ning tulevikuga ning eelkõige loomulikult ka armastusega :) Ja kui film annab tunda ka pärast kinosaalist lahkumist, siis järelikult on ta puudutanud hinge.
Troell on elav legend!
Heh, mul on veel blooge, mis pole avalikud. Ka filmidest on natuke ja isegi samusest Naise etendusest seal Gästrikegatanil.
VastaKustutaWoody on yks parimaid. Mul pole ta profiilis lihtsalt kogemata parimate hulka kirja sattunud ;).
Äkki meilid mulle, kui tahad lugeda? tilia11@yahoo.co.uk
Mina Sinu bloogi loen kyll viimasel ajal Feedsis kogu aeg, tytar andis märku, kes ise on Eestis suur teatrifänn.
Aitäh heade sõnade eest blogi aadressil :)
VastaKustutaProovisin ka meilida sellel tilia11@yahoo.co.uk aadressil, kuid kiri tuli tagasi teatega, et see ei lähe kohale :(
Oh, muidugi. tilia11cordata ju! Ehk siis harilik pärn ladina keeles. Sygav sry. Ma väsin öhtuks ära viimasel ajal...
VastaKustuta