Ohvrit mängides - Linnateater

Jagan oma arvamused kahte lahtrisse - "asjad, mis ärritasid" ja "asjad, mis olid harašoo", kusjuures asjad, mis ärritasid ei olnud ainult negatiivses mõttes ärritavad, vaid ehk kunstilises mõttes just "lahedad". Aga mõned asjad ärritasid päriselt ka. Sest tegemist ei olnud mitte tippklassi Linnateatri tükiga, vaid pigem sellise keskmiselt hea, vaatamisväärse teosega. Kuigi mitte kohustusliku teatritükiga. Oli sõnum, olid head näitlejad, olid mõned väga õnnestunud karakterid ja oli võimas finaal. Aga siin täpsemalt need kaks lahtrit (tegemist ei ole edetabeliga, vaid parajasti meelde tulevate asjadega):

"ASJAD MIS ÄRRITASID":
- Etenduse sõnum. Minu jaoks liiiiiga küüniline maailmavaade. Kuid siiski eneseavastuslik moment - minule ei meeldi nii küünilised inimesed, kes ei taha siia maailma uusi lapsi tuua, sest "maailm on paha paik ning siia surema kedagi tuua, pole moraalne". Mind nii ärritavad sellise mõtlemisviisiga inimesed.
- Priit Võigemast sai just sellise rolli, kus ta eriti "mängida" ei saa. Ehk see on kogu etenduse raskeim roll ning loob ta ju kõigest hoolimata karakteri, kuid see ongi just selline, mis mind ärritab:)
- Mõrva rekonstrueerimise rekonstrueerimisel takerdus etendus oma voolavusse ning mul tekkis igav. Võibolla polnud ka Raagi esitatud miilitsakomissar nii karismaatiline kui Simmuli oma? Kuid kuni selle nö."eelviimase" rekonstrueerimiseni oli mäng päris nauditav.
- Andero Ermel, kes mulle siiani näitlejana pole eriti meeldinud ning tema kaela on olnud mõnikord mõnus veeretada mõningaid etenduste mitte-toimivaid komponente, teeb seekord väga, väga hea karakteri! Ma olin tõesti üllatunud...kuni selleni, kui iseenda nalja üle naerma hakkas. Ja see mind niiväga ei ärritanudki, aga mind ärritas see, et sellise odava vahendiga rahvast naerutatakse. Kuigi võibolla inimesed just naersid selle ebaprofessionaalsuse üle? Ei, nüüd mu enda küünilisus ärritab mind...nad naersid muidugi selle üle, et näitleja on ka lõppude lõpuks inimene ning see äratundmisrõõm on ju muhe :)
- 30 aastased lõngused, kes ikka elavad kodus oma vanemate juures, kes ei suuda peretki luua, ega pürgigi oma elus edasi, ei tohiks olla etenduses, ega raamatutes, ega ka kusagil mujal "võitjad". See lihtsalt ärritab mind. Kuigi elus ju tuleb ette kõikvõimalikke versioone ning loomulikult võivad kunstnikud tõlgendada elu kuidas soovivad...lihtsalt see ärritas mind
- miks viimasel ajal Linnateater ei anna peaosi oma vanematele naisnäitlejatele...võiks ju vahest..kuigi lugesin, et Helene Vannari vist järgmisel aastal hakkab mängima Eelmaa kahe inimese tükis koos Andres Raag-iga.
- see lamp seal vanemate voodi ees...see oli nii pahasti teki ääres, et mul oli tunne pidevalt, et see kohekohe ümber kukub...ma oleksin tahtnud selle kuhugi kaugemale liigutada, see ärritas mind...ja mind ärritas, et mul on tunne, et lavastaja tahtiski sellega vaatajat ärritada ning mina läksingi lõksu :)
- mind ärritab, kui etenduses kasutatakse ebaprofessionaale laval.
- mind ärritab, kui kõik näitlejad ei tule etenduse lõpus kummardama. Ehk need, kes osalevad ainult esimeses vaatuses ning mitte teises. See on vaataja alahindamine. Ja minult võeti võimalus plaksutada paarile näitlejale, kes mulle meeldisid.
- ma ostsin pileti kohe kui need müüki paisati ning sain kuhugi saali tahaotsa koha. Sealt oli raske kuulda Rain Simmul -i ning Andres Raag-i ja Aleksander Eelmaa kõnesid esimeses vaatuses. Lisaks jäi veerand ekraanist valgustite taha peitu. Samas oli terve hunnik inimesi istumas (üle 20!) treppidel...palju lähemal lavale ning seega palju parematel kohtadel. See on minu meelest ebaaus ja see ärritas mind. Ma oleksin ise meelsamini seal trepil istunud. Ok, see on sulaselge inimlik kadedus :) Uhh, ma olen jälevastik inimene. Jälle üks avastus enda kohta...
- viimasel ajal on nii paljudes etendustes live-kaamera ning ekraan. Ja metallkonstruktsioonid.
-Seesamune metallkonstruktsiooni ülemine äär varjas Ene Järvise jaapanlanna näo, kui ta seal laual oma laulu esitas.
- Ei tahtnud mitte Võigemasti Valja kaamerasse jääda...siis kui ta seal alguses enne etenduse algust saabuvat rahvast filmis või noh, kaameraga ekraanile edastas :)

Ok, maa on külmand ja kärss on kärnas. Aitab...ma täiega ärritan juba iseennast. Aga vahest on hea ka vinguda...hakkab kergem. Sain mured südamelt ära :)

Nüüd aga...
"ASJAD MIS OLID HARAŠOO":
- Pagana pihta, Linnateatris on ikka nii vinged näitlejad! Aga üks hea lavastaja, ehk Koldits läks teistele teatritele oma "talenti" jagama. Kuid ta oskab vaatajat kõnetada. Tekkis mitu mõtet ning "ärritavat momenti" :)
- Indrek Ojari ujumispükstes mõrvar oli nii lahe! See "ohvri mängimise" lõik oli mu etenduse lemmik. Lisaks oli hea teada, et Võigemastil on ka paras kõht ees, nagu meil teistel surelikel "Eesti meestel" :)
- Mulle meeldisid kõik need "kodu lõigud". Kõikide kohta leidsin midagi enda jaoks. Eriti need, mis toimusid teises vaatuses, kus perega oli liitunud ka Allan Noormets. Tema kasuisaks olemise püüd oli nii karikatuurne, kuid sellesse konteksti sobis nii hästi. Samuti 30 aastase poja oskus õigeid niite tõmmata, et vanemad ärrituksid. Nagu hilisteismeline...justkui otse elust :)
- Andero Ermeli meik. See tegi ta karakterist paljalt otsa vaatamisel koomilise.
- Esimesest reast tõusis keegi aplodeerimisel püsti seisma. Õnneks teised ei tõusnud, sest see tükk polnud seda "seisvat ovatsiooni" väärt. Just eile Ugalas nähtud "Börs ja börsitar" oli kordi parem ja ometi "B ja B" oli palju lihtsakoelisem lugu, kuid sellest hoolimata.
- Lõppfinaal on ikka päris võimas ning tekitas võimsa emotsiooni. Midagi tõesti erilist. See kestab ehk paar minutit, kuid raputab täiesti läbi...tekkis mõte, et võibolla oleks see "läbiraputamine" pidanud toimuma alguses, sest mul kestis mõne hetke lavastuse rütmi sisenemine, kuna igasugused muud argimõtted olid ees :)

Hinnang: 4 (see lõppvaatus oma mõjuvusega võiks ju jääda meelde, kuid kui aus olla, siis ma usun, et see etendus ununeb päris peatselt. See etendus polnud minu jaoks midagi erilist just selle negatiivse sõnumi pärast ja seal polnud midagi ilusat ega ka hingeminevat, ega saanud sealt ka uusi mõtteid ega pikemat mõtlemisainet. Vendade Presnjakovid -e Terrorism meeldis mulle palju, palju rohkem. Kuid nende kirjutatud tükkidel peab igal juhul silma peal hoidma, kasvõi huvitavate karakterite pärast. Kavalehel oli kirjas, et nad ei tahaks, et nende tükki võetakse kui "tükki Venemaalt". Lavastaja on siiski just nimme seda teed minu meelest läinud. Sest kõik need nimed ning see mängustiil ja isegi see pinnaalune tunnetus oli kuidagi "venelik". Vähemalt mina küll tunnetasin seda... Hmm, selles oli näiteks palju, palju rohkem "vene hinge" kui hiljuti nähtud "Kolmes ões" :))

Lavastaja: Mart Koldits
Kunstnik: Iir Hermeliin
Tõlkija: Martin Algus
Mängukoht: Taevalava
Näitlevad:Valja-Priit Võigemast, Valja isa-Aleksander Eelmaa, Valja ema-Epp Eespäev, Valja kasuisa-Allan Noormets, miilitsauurija-Rain Simmul, teine miilitsauurija ja üks süüdlastest-Andres Raag, miilits-Mart Toome, videoperaator-miilits-Piret Kalda, Kalju Orro, Indrek Ojari, Andero Ermel, Marje Metsur, Ene Järvis, Helene Vannari
Esietendus: 29.03.2008
Etendus kestab: 2 h 55 min (selles versioonis, mida mina vaatasin, kestis 2h45min)

Linnateatri tekst:
„Ohvrit mängides” on vaimukas ja tänapäevaselt irooniline ühiskonnapeegeldus, mis lahkab üht ürgseimat inimlikku tunnet – hirmu. Peategelane Valja on kõrgharidusega noor mees, kes töötab miilitsas, kehastades kuritegude rekonstruktsioonide ajal ohvrit. Väljaspool tööd püüab ta omal moel toime tulla elu ebameeldivustega nagu isa surm, ema suhe onuga ja pettunud armastatu. Valja on hamletlik tegelane, kes küll märkab elu ebaõiglust ja pealiskaudsust ning kannatab selletõttu, kuid ometi ei suuda asuda tegutsema, et olukorda parandada – vähemalt kuni hetkeni, mil kujutlus ja tegelikkus omavahel lõplikult segamini lähevad.
Presnjakovide näidend, mida on mängitud edukalt nii Venemaal kui mujal Euroopas ja mille põhjal on vändatud ka film, pakub teravat groteski ja koomiliselt halastamatut sissevaadet kaasaegsesse ühiskonda.
--------------------
Mul on nüüd harukordne situatsioon - ma olen näinud kõiki Linnateatri etendusi, mis neil on hetkel mängukavas (välja arvatud muidugi etendused, mille esietendused on alles tulekul). Ja siinkohal panen need etendused selle järgi edetabelisse, mida ma kõige parema meelega uuesti vaataksin...

Linnateatri TOP12:
12. Murdlainetus (Hinnang 1+/5) - ainuke(!) lavastus kogu mängukavast, mida ma ehk uuesti näha ei soovigi :)
11. Päike soojem, taevas sinisem (3+)
10. Ohvrit mängides (4)
09. Vincent (4)
08. Wargamäe wabariik (4)
07. Nõks (4+)
06. Nii see on (kui Teile nii näib) (5-)
05. Meeletu (5-)
04. Eesti teatri laulud (5-)
03. Kivid Sinu taskutes (5-)
02. Tõde ja õigus. Teine osa (5)
01. Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4. (5)