teisipäev, 21. oktoober 2008

Uppsala

Töö viis mind täna Uppsalasse, nimelt kohtuma sealse linnavalitsusega. Koosolek peetud, viis mu kaasmaalasest kolleeg mind väiksele minituurile linna. Ehk nagu ta ise ütles: "Kui Sa pole käinud Uppsala kirikus, siis Sa pole Uppsalas käinud!" Ja nii see ehk tõesti ongi! Tema ju teab...tal Uppsala Ülikoolgi lõpetatud!

Tõeliselt massiivne katedraal, mille kõrgete võlvide all tekkis küll tunne millegi püha kohalolust. Oli see siis jumal, või nende sarkofaagide hinged, ei tea :)

Selle, Uppsala Tookiriku ehitust hakati planeerima 1258. aastal, ehitama 1273. ning sissepühitsemiseks valmis oli kirik alles 1435. aastal. Kirik on planeeritud palverändurite kirikuna kuid samas ka tähtpäevade pühitsemise kirikuna. Näiteks Rootsi kuningaid on seal kroonitud. Tegelikult on kirik ristikujuline ning selle risti keskosas keskaltari juures ongi kroonimisvõlv. Ja kui silmi kissitades üles vaadata, siis kõrgel võlvide ristumiskohas võib näha kuldset nö. jumala kätt.

Kui me sinna kirikusse sisenesime, häälestati just parajasti orelit. Selgus, et see orel pärineb aastast 1871 ning on Rootsi tolle aja suurim. Lisaks oli seal näitus naispappide kohta.

Kirikusse on maetud teistehulgas Carl von Linne - maailmakuulus meditsiini ja botaanika professor. Teda tuntaksegi peamiselt taimede ja loomade süstematiseerijana ehk liikidesse jagajana. Lisaks on sinna maetud ka Püha Eerik ning tema reliikviaid säilitatakse kirikus juba selle ehitamise algusaastast saadik. Püha Birgitta vanemad - Iaagman Birger Persson ja tema abikaasa Ingeborg Bengtsdotter maeti siia oma kabelisse 14.sajandi alguses. Samuti on see kabel Püha Birgitta reliikvia asukohaks juba ligemale 20 aastat.

Kuid eelkõige on kirik kuulus ikkagi Gustav I Vasa (1498-1560) ja tema abikaasade viimase puhkepaigana. Muideks kabelis on Gustav Vasa maetud üks naine ühel pool teine teisel pool.

Üldse oli tal kokku 3 naist. Ja nendega seonduvad lood on minu meelest väga huvitavad! Oma esimese naise, Catherine Saxe-Lauenburg -iga (1513-1535) abiellus ta 1531.aastal. Kaks aastat hiljem sündis neile ka troonipärija - Erik XIV. Kuningas abiellus Catherinega poliitilistel põhjustel. Ta tahtis saada lähemaid suhteid Saksa protestantidest valitsejatega ning samas lähedasi sidemeid Taani trooniga, sest Catherine õde Dorothea oli kihlatud Taani kroonprintsi Christian -iga. Catherine ei õppinud kunagi rootsi keeles rääkima ning sellepärast tundis end alati üksiku ja kurvana. Arvatakse, et päev enne Catherine 22.sünnipäeva lõi kuningas ise oma kuninganna maha suure haamriga. Kuigi seda pole suudetud tõestada.

Järgmisel aastal astus kuninganna troonile abikaasa nr.2, Margareta Leijonhufvud (Lõvipea), kes pärines ühest võimsamast selle aja Rootsi aadliperekonnast. Kui kuningas esimest korda Margaretaga kohtus, oli too kihlatud ühe teise mehega. Loomulikult Kuninga pärast see kihlus katkestati. Räägitakse lugu, et värske kuninganna jäi ükskord vahele kuningale oma endise kihlatuga, kelle nimeks oli Svante Sture (Svante on ka meie kassi nimi maal!). Svante parajasti põlvitas kuninganna ees kui sisse astus kuningas ning küsis "Mis siin toimub?" Kuninganna sattus paanikasse ja valetas, et too palub temalt tema õe kätt. Kuningas andis loa seal koha peal ning Svante pandigi kohe paari kuninganna õe Martha -ga. See naine oli nii võimukas, et tal oli hüüdnimeks "Kuningas Martha".

Kuninganna Margaretat peeti ilusaks ja targaks naiseks. Ta oli peaaegu pidevalt lapseootel ning see rikkus ära ka tema tervise. 35 aasta vanuselt ta ka suri, olles ilmale toonud 10 last! Kuningas oli väga kurb ning leinas väga sügavalt oma naist.

Umbes täpselt aasta pärast abiellus Gustav I Vasa oma kolmanda abikaasaga - Katarina Stenbock -iga (1535-1621). Katarina oli 37 aastat kuningast noorem ning tema endise abikaasa õetütar. Pulmad peeti Vadstena linnas, samal ajal kui katk laastas maad ning Turu linn põles maha. Inimesed nägid halbu endeid ning pahasid märke taevas. Päev hiljem krooniti Katarina kuningannaks ja pidustused kestsid 3 päeva. Ning kui õukond lahkus, põles Vadstena linn maha.

Abielu ei olnud õnnelik, kuningas ise tunnistas seda samuti. Kuninga tervis halvenes ning kogu oma 8 kuninganna-aasta jooksul oli Katarina rohkem põetaja-õde kui abielunaine oma mehele. Pärast kuninga surma elas ta lesena veel 61 aastat! Katarina suri 86 aasta vanuselt.

Gustav I Vasa -t pidasid tema lapsed rumalaks meheks. Rahva silmis oli ta madalat päritolu usurpaator, vägivallatseja, hoolimatu demagoog. Tal läks korda vastased põrmu paisata, vabastada riik Taani ülemvõimust, Vatikani eestkostest ning Lübecki ja Hansa Liidu survest. Tema valitsusaeg valmistas ette ka "vana hea Rootsi aja” saabumise Eestisse. Kõigele lisaks oli ta esimene Rootsi kuningas, kes pärandas oma trooni järeltulijale.

Nii põnev on ajalugu ja eriti kõik mis puudutab kuninglikke :)

Kogu reis Uppsalasse oli minu jaoks silme avav ning hulgaliselt tarkust juurde andev. Pärast kirikut käisime ka Uppsala raamatukogus, kus on vaatamiseks väljas "Hõbepiibel". Selle 336-st leheküljest on tänaseni säilinud 188 ning 187 neist on Uppsalas. See maailmakuulus käsikiri, kuldse ja hõbedase tindiga kirjutatud piibel, pärineb tõenäoliselt aastast 520. Käsikiri avastati 16.sajandil Saksamaal asuvas Benedikti kloostris. Hiljem sai sellest Imperaator Rudolph II aare. Ning kui rootslased juulis 1648, 30 aastase sõja viimasel aastal vallutasid Praha, rändas piibel otsemat teedpidi Kuninganna Kristina raamatukokku.
Minu "giid" soovitas Uppsalasse minna kindlasti esimese advendi ajal, sest siis on ülevalt, mäe pealt ilus vaadata ilutulestikku, mida lastakse muusika taktis. Lisaks tundus üldse Uppsala kesklinn selline väikelinnalikult madal ja armas. Kuigi minu andmetel on Uppsala Rootsi 4. suurim linn!
Igatahes võib mind kohata esimesel advendil Uppsalas!

5 kommentaari:

  1. Aga see, mis on väljas, ei ole päris Hõbepiibel, vaid ikka koopia? Vähemasti ühes minu ülikooliaegses lemmikraamatus (Göran Tunström "Tjuven"/"Varas", tõlgitud eesti keelde ka) on Hõbepiibel "üks peategelane". Muide, võiksin ehk öelda, et väga hea raamat? Kuigi, nagu ikka rootsi kirjandus, - natuke deptressiivne.

    Aga Uppsala Toomkiriku oratooriumikooris laulsin ma 2001. aasta sügisel! Oioi, kui võimas! Neil on kombeks mingeid kindlaid suurteoseid laulda ja tol sügisel laulsime Verdi Reekviemi ja Bachi Jõuluoratooriumit (viimane on Tunströmi teises raamatus, Juloratoriet/Jõuluoratoorium, peategelane. No NII VÕIMAS oli!

    Minu jaoks seostub Uppsala alati sügisega, enamasti sellise Puškini-sügisega. Ja näed - nüüd jälle sügis ja Uppsala!

    VastaKustuta
  2. Täpselt!!! Võimas oli kogu see kirik ja ma isegi ei suuda ette kujutada, mis tunne oli seal laulda!!!

    Tunströmi mõlemad raamatud on mul riiulis olemas, aga ma pole neid veel jõudnud lugeda. Ma sain sellise ajaloohuvi-laksu sellest pisikesest paarist tunnist Uppsalas.

    Aga muideks, ma arvan, et see Hõbepiibel on ikka õige. Igatahes nägi see väga väga ehtne välja. Ja lisaks need lehed...ma ei usu, et need oleks järgi tehtud. Ja kuna sellest nii palju seal ka seinal kirjas. Kuigi muidugi natuke liiga ohutult ta seal välja on pandud, aga mis mina ka tean nendest asjadest. Ma igal juhul kujutan endale ette, et see on õige värk :)

    Aga depressiivsus on raamatutes vahest õigel kohal. Võimendab tundeid ja see on minu meelest hea. Kuigi mitte ehk siis kui masendav raamat järgneb masendavale...

    VastaKustuta
  3. No nii, ma arvan, et ka meid vöib kohata 1.Advendil Uppsalas. Ma vähemalt teen köik selleks. Me olema niipalju kordi Pöhja-Norrasse söites Uppsalast möödunud, ja iga kord rääkinud, et peaks sisse keerama... aga teadagi, need kiirteed mööduvad kaugelt ja aega ju vähe alati. 1.Advent on meile tähendusrikas aeg - koos ilutulestikuga kusjuures - nii et peab tulema.
    tilia11cordata@yahoo.co.uk
    (sry vea eest aadressis, eile öhtul olin väsinud)

    VastaKustuta
  4. Tead, minu eksiarvamus ongi põhjustatud Tunströmi raamatust - aga see avaldati juba 1986. Hõbepiibel aga pandi välja 1997. Ma olen seda ruumi näinud küll ja oleks mõnes mõttes imelik teha sellist pimendamist, kui näidataks vaid koopiat...:)
    http://www.ifla.org/IV/ifla64/050-132e.htm

    Aga väga vahva ajalookirjeldus. Hull lugu ongi sellega, et kõigil kuningatel on omad põnevad lood ja legendid, lõpuks on kõik peas segi... Kas seesama Erik XIV mitte ei surnud, "uppudes hernesuppi"? Või mürgitatud hernesupiga?

    VastaKustuta
  5. R1 - Ma kirjutan Sulle kohe oma kontaktid. Ma kavatsen nüüd kõikidele kuulutada seda Uppsala 1.adventi, kuigi ma ise pole ju seda näinud, aga see inimene kes seda kiitis jutustas selle kõik nii ahvatlevaks, et lihtsalt peab oma silmaga seda nägema. Lisaks ta rääkis mingitest valguskujunditest põõsastel ja mis kõik veel...lisaks seal on ju botaanikaaed...peaks uurima, kas seal on ka talvel midagi vaadata...ja siis pidi seal hea ujumishall olema... ehk pisikesed infokillud, mis ma kõrva taha panin, aga tegelikult võib ju muidugi täpsemalt turismiinfot enne uurida, et siis ühe korraga võimalikult palju saada :)

    R2 - Minu andmetel on seal väljas ikkagi õige "Hõbepiibel". Uurisin ühe teadjama inimese käest ka. Lisaks, kui seda seal vaadata, siis minu meelest ei teki kahtlustki, et see on originaal. Aga muidugi, eks need kopeerijad ole ka ju head :)

    Erik XIV suri vanglas ja rahvalegendi järgi ta vend John III laskis ta mürgitada. Ja kuna pärast Eriku surnukeha ekshumeerimist avastati tõesti arseeni tema surnukehast, siis võib see tõesti tõsi olla, et see tema hernesupp oli mürgitatud.

    Sul on õigus - neid lugusid on niiiii palju, et kõik oma peas õigetesse lahtritesse panna on praktiliselt võimatu. Kuid mind rahuldab ka hetkeline teadmine ja just selle asja uurimine, mis mind parajast ümbritseb või mida parajasti näinud olen :) Kuigi kahtlemata inglise ja rootsi kuningakojad on minu jaoks alati olnud need kõige huvitavamad.

    VastaKustuta