Låt den rätte komma in (Let the right one in / Lase õigel tulla sisse)

Järjekordselt on Rootsi filmitegijad saanud hakkama suurepärase teosega! Sedapuhku on tegemist ühe rootslaste poolt väga armastatud raamatu ekraniseeringuga. Nimelt John Ajvide Lindqvist -i kirjutatud Låt den rätte komma in. Raamat on ära toodud ka rootslaste versioonis "1001 böcker du måste läsa innan du dör" (1001 Books You Must Read Before You Die). Ja olen palju kuulnud ning lugenud neid jutte, kus inimesed kardavad seda filmi minna vaatama, kuna raamat oli niiiiiiii hea, et film lihtsalt pole võimeline küündima sellele tasemele. Ning eks ta ju tavaliselt ongi nii...rootslased ise on millegipärast väga kriitilised selle filmi suhtes ja tavaliselt hindavad seda umbes 5punktiga 10st, kuigi rootsi kriitikud ülistavad küll väga ning samas ka http://www.sf.se/ , ehk Rootsi suurim kinoleht...seal on rahvahääletuse keskmine hinne 4,2/5 -st. Ja mõned blogid ning väljaanded ka ju kiidavad, et selle filmi vaatamine on vähemalt sama põnev kui selle raamatu lugemine! Eriti viidates sellele, et stsenaariumi kirjutas ju kirjanik ise! Muideks raamat on siin Rootsis 9-ndas klassis tavaliselt "kohustuslik kirjandus".

Mina pole nimetet raamatut veel lugenud, sellepärast baseerub minu kiidulaul ainult filmil. Ehk siis tegemist on vampiiri-õudusdraamaga, kus õudusel on küll pisike roll mängida, kuid eriti "õudne" see siiski pole. Rohkem on rõhk sellel draamal ning kahe 12 aastase lapse suhtel. Poiss + tüdruk = (midagi enamat kui lihtsalt) sõprus.

Loo peategelaseks on 12-aastane Oskar, kes elab ühes Stockholmi eeslinnas, ühes üsna tavalises korrusemajas. Oskarit kiusatakse koolis, sest ta lihtsalt ei hakka vastu. Ühel õhtul kolib Oskari naabriks üks salapärane tütarlaps koos ühe vanema mehega. Tüdruk ja poiss leiavad kiirest ühise keele ning tüdruk julgustab ka Oskarit oma kiusajatele vastu hakkama. Üpris kohe selgub ka see, et Eli, kes on samuti "12-aastane" osutub vampiiritüdrukuks, kes pidevalt verd vajab. Sellest läheb lahtu üks ebatavaline sõprusside, kus on tasandeid rohkem kui silmale esmalt paista on. Ja muidugi sügavamõttelisi dialooge a la "Kas Sa tahaksid minuga olla ka siis, kui ma pole päris tüdruk?".

Neid võiduvalemi komponente on õige mitu ja katsun nad siin kõik ära tuua, mis kohe esmaselt pähe tulevad:
Kõigepealt loomulikult lugu ise. See on sügav, see on huvitav, see on põnev, ilus ning kummaline.
Teiseks see atmosfäär, mille režissör Tomas Alfredson on suutnud luua. Peaaegu unenäolik ja poeetiline oma siniste toonide ning valge ja lumise väikelinna-miljööga (huvitav millal nad seda filmisid, sest Stockholmis polnud ka eelmisel aastal eriti lund?).

Kaks peategelast, mõlemad ju tegelikult ebaprofessionaalid - Oskari rollis Kåre Hedebrant ja Eli rollis Lina Leandersson suudavad mängida nii ehtsalt ja kaasakiskuvalt, et ma vahepeal täiesti unustasin aja ning ruumi ja olin juskui seal, koos nendega.

Stseen kus Oskar oma kiusajale vastu pead virutab ning kuidas kaamer teda altpoolt näitab, kui rahul ta on...ma täiesti tundsin seda rahulolu oma kerega. Milleks kõigeks hea operaator (Hoyte Van Hoytema) ja fantastiline režissör võimeline pole nii osava kaamerasilmaga?! Või see stseen kui Eli ei julge öelda, et ta pole päris see, kes ta pealepoole paistab. Kuid lapsed on ju siirad, ka siis kui nad peavad igavesti olema "12-aastased" :) Ma ei kujuta ette, et sellist filmi võiks Eestis teha, sest ma pole oma elus kunagi siiani näinud nii loomulikult näitlevaid Eesti lapsi. Ja ma ei tea kus on viga, see lihtsalt on nii.

Mis mulle veel väga meeldis, et filmi kunstiline pool ja ka tunnetus on nii tabavalt 80ndad. Filmis ajalises mõttes oligi tegemist 80ndatega (lahe Rootsi ajastumuusika - Per Gessle kõlas kusagil taustal). Kuid kui film lõppes jäi mulle tunne, justkui me praegu elaksimegi 80ndatel...nii ehtne tundus see kõik ka tänapäevasest vaatevinklist vaadatuna. Filmitud on see Blackeberg -is (muideks see on kirjanik Lindqvisti sünnikoht!!!) ning tuttavad kohanimed nagu Vällingby, kus ka meie oleme mitmeid kordi käinud, andsid veel omakorda erilise dimensiooni sellele filmile.

Olemas on ka klassikalise vampiirifilmi elemendid - vampiir ei saa siseneda enne kui ta sisse on kutsutud...filmis näidatakse ka seda, mis siis vampiiriga juhtub (see on ilmselt ka viide pealkirjale). Samuti kardavad vampiirid päevavalgust. Nad ei söö midagi peale inimeste vere (pizza ajas näiteks oksele) jne jne. Kõik on täpselt nii nagu peab!

Ettevaatust! Järgmine lõik võib olla paljastava sisuga...hüppa üle halli teksti, kui kardad ja ei taha lõpust mitte vähematki teada!!!
Filmi lõppedes ma oleksin nii tahtnud, et see oleks natukenegi edasi kestnud ja see on hea märk! Ma oleks tahtnud teada, mis näiteks on 30-40 aasta pärast (viidates sellele vanamehele, kellega tüdruk sinna Oskari naabriks kunagi kolis...). Mis neist "tänaseks" saanud on, kas samasugune paar, kus "vanamees" otsib tüdrukule süüa???

Lõpetuseks tulles tagasi selle raamatu juurde, siis paljud kirjutavad, et filmis on ära jäetud raamatus olev vägivald ning alastistseenid...ma usun, et seda "vägivalda" on siin just õiges koguses ning ehk ongi hea, et kõik sellised nurgad on filmi tarbeks lihvitud, sest muidu poleks ka võibolla saavutatud seda atmosfääri.

Hinnang: 5- (kõigile põhjamaade filmide, vampiirifilmide, romantiliste filmide austajatele - piisab kui oled ühe neist kolmest stiili austaja, siis Sulle ka see film kindlasti meeldib! Kohati on ju vaiksemaid ja aeglasemaid hetki, kuid need ongi täidetud selle dialoogiga, mida tegelikult filmis polegi nii eriti palju. Kuid kõik mis öeldakse, kõik on tähtis...ja hea! Võibolla selles seisnebki filmi võlu, et kõike on kuidagi sobivalt. Õudus ja ilu on tasakaalus. Ja muidugi kaks noort näitlejat on ikka tõeliselt vapustavad. See tüdruk on oma välimuselt justkui Rumeeniast, nagu Dracula :) Muideks Ameerika kriikud täiesti jumaldavad seda filmi ning ameeriklastel on ka endal plaanis see raamat filmatiseerida. Esilinastuse päevaks on planeeritud 15.01.2010 ja režissörina peaks tööd saama Cloverfieldi režissör Matt Reeves. Ma ei usu, et seda paremini on võimalik teha...lihtsalt ei usu!)

Siin on üks ingliskeelne intervjuu režissöriga.
Siin on palju mahlakamalt ja paremini kirjutatud eesti keeles sellest filmist.
ja siin on trailer: