pühapäev, 16. november 2008
Mirrors (Peeglid)
Enne Mirrors filmi on võrdlemisi noorel režissöril, Alexandre Aja -l, ette näidata üks tänaseks juba modernsete klassikute hulka kuuluv film - Haute tension (ehk High tension või Switchblade romance), lisaks ka uusversioon filmist The Hills Have Eyes. Kuigi mul on veel silmadega mägede lugu nägemata, siis kõrgpinge-loole jäävad "Peeglid" kohe kõvasti alla.
Õudusfilmid on juba ammu muutunud nii klišeedest kubisevateks, et hirmu tekitada jõuavad tänapäeval vaid vähesed õudukad. Võibolla on selleks vaja ka teatavat meeleou, aega ja kohta, kuid eelkõige ka originaalset sisu, mis pigem peaks olema psühholoogiline õudus ja mõjuma üllatavalt ning isegi kui sisu on üleloomulik, peaks ta tunduma reaalne. Mirrors isegi paaris kohas jõuab "hea" õuduka tasemeni, kuid sellest minu jaoks ei piisanud. Sest traagelniidid olid nii silmatorkavad, et need rikkusid kogu filmielamuse.
Loo lähtekohaks on see, kui Kiefer Sutherland -i tegelane, alkohoolikust politseinik, läheb tööle tulekahjus põlenud kaubamaja valvuriks. Selles kummituslikus majas pole aga peeglitega kõik nii nagu peab. "Peeglikummitused" hakkavad teda jälitama ning mingil põhjusel võtavad ka oma ohvriks Sutherlandi pere.
Tegelikult on tegemist järjekordse aasia-õuduka (Lõuna Korea "Geomeun jip") "ameerika-versiooniga". Ja millal varem on neil see aasia õudukate ümbervorpimine päriselt õnnestunud? Minu ette pole sellist veel sattunud. See mingi ehedus, mis alati-mitte-nii-klantsilusa-filmikvaliteediga-nagu-ameeriklaste-stuudiod-teevad mängib justkui sellele "õudusele" kaasa ning muudab asiaatide õudukad tihti usutavaks...kuid liiga hea filmikvaliteet, mis USAkate versioonid hoopis ära rikub, mitte ei tee neid paremaks.
Eelpoolmainitud kaks head kohta filmis olid minu jaoks - esiteks see slasher-filmilik vannistseen. Ma ei hakkagi selliste jubedate fotodega oma blogi kaunistama...aga aimu saab siit lingi alt. See oli küll parajalt õudne või pigem peaks vist ütlema "kohutav". Ja teine mis mulle meeldis oli see lõpp, ehk vähemalt oli filmil "lõpp", mis siis sellest, et see vigadest kubises. Ma ei saa aru neist suurtest stuudiotest, tahavad küll teha "paremaid versioone" ja matavad hunnikutes raha nende filmide alla, aga miks siis ei tehta neid vähemalt vigadeta. Ma ei tea, kas see võrdlus on kohatu, aga näiteks Eesti kirjastused...no ma ei saa aru, miks raamatud kubisevad vigadest. Kas toimetajad on tõesti nii saamatud, et ei saa korralikult ühe korra neid üle loetud? (Hmmm mõni võiks vabalt nuriseda ka minu blogi kirjavigade üle...aga kui ma küsiksin oma kirjutiste eest raha, siis ma ei laseks "eetrisse" nii palju vigu...sest vigase "kauba" eest saab ju ka raha tagasi...Sama lugu selle peeglite looga, no miks ei vaadata üle, enne kui muu filmiga kokku monteeritakse, et kas ikka kõik on loogiline ja mõistusekohane... ja tegemist pole ju "kunstiga". Kunsti tegemise puhul võib kunstilised vabadused andeks anda. Mirrors on täiesti tavaline "toode" nagu näiteks popcorn (ainult et u.90% teradest on maitsetu popcorn) :)
Mis mind kõige rohkem selle filmi juures häiris oli ülikehv näitlemine. Ma pole juba üpris tükk aega Kiefer Sutherland -i filmis näinud. Ta teeb seda oma telesarja 24, mida ma pole hakanud jälgima, kuigi esimese osa kunagi vaatasin ära. Ja mingites teistes "telefilmides" on ta ka vist viimastel aastatel osalenud. Mäletan küll, et 15-20 aastat tagasi oli tal ka päris häid filme ning polnud ta näitlemisel midagi viga... aga Mirrorsis see täiesti kohatu irve näol kohtades, kuhu see üldse ei sobinud, see käis mul üle mõistuse. Jälle kummaline, et kas ta duubleid ise üle ei vaadanud või kas tal ei lastud nendele lõikudele uusi võtteid teha? Kas tegijaid pitsitas aeg taga või milles oli asi? Ei meeldinud mulle ka tema naist mängiv kange ja ebaoriginaalne Paula Patton. Kui kedagi kiita, siis Amy Smart teeb selle eelpoolmainitud verise vannistseeni auga rõvedalt ning pisike poiss Cameron Boyce on õudukale kohaselt oma nunnu olemise juures ka "tsipake" creepy.
Hinnang: 2 (Väga ebaoriginaalne...naljakas aga kõik tavalised õudusfilmi formaadi komponendid on siis olemas...võibolla see ongi "liiga" vormikohane ja sellepärast see mulle ei meeldinud? Või ikkagi ülikehv näitlemine rikkus minu jaoks filmi ära? Sest tavaliselt mulle mõjuvad filmid, kus laps on ka ohus...see teeb kraadivõrra õudsamaks asja, aga siin mattus see kaastunde-efekt kahe "vanema" jubekehva näitlemise alla. Ei soovita.)
Trailer:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar